26. oktoobril möödus 100 aastat Eesti tõlkija ja mõtleja fännide Siiversi sünnist ja olen stuudiosse palunud teoloogiadoktori Jaani kiriku õpetaja Aarne Hiiobi temast rääkima. Tere. Tere. Fännide Siiversi ka kaasneb selline mingis mõttes müstiline oreool, et justkui ta on väga tähtis inimene eesti kultuuri jaoks, samas teles, nii palju Prantsusmaal ma saan aru, et on väga paljud inimesed, kes on tema tähtsusega kursis aga on väga paljud, kes temast mitte midagi ei tea, nii et me võiksimegi alustada sellest, kes oli fännide syles, mis elu ta elas. Ta sündis 100 aastat tagasi Pärnus. Tema nimi oli neiuna Fanny Iisak. Millegipärast niisugune eesnimi, talle pandi fänni või fani, kuidas keegi hääldab, olenevalt kas siis inglise keelepäraselt, prantsuse keelepäraselt või kuidas tahes ja see oli mingisugune ajutine moenimi sel hetkel, mis talle pandi, nagu ta ütleb ja lõpetas Pärnus gümnaasiumi, käis leeris luteri kirikus, nagu kombeks oli, läks Tartu Ülikooli õppima filoloogiat, romaani keeli ja saksa keelt, oskus nagunii. Ja kohtus siis ülikoolis ühe juura üliõpilasega Hans Georg fon Siivers, keda minu isa ka, kui ta õppis samal ajal juurat on mulle mõned korrad nimetanud üldse hoopis teises seoses. Mul on endal niisugused seosed tulnud. Ja kui baltisakslaste äraminek oli, Hitler nad ära kutsus ja natsid lahkusid, sõda oli juba aimata, siis funny oli just kahekümneaastase noore naisena abiellunud Hans Georg fonsiiversiga, tema oli ka nüüd Fanny fon Siivers. Siis nad läksid koos laevaga Saksamaale ja ta jäigi Saksamaale, mees võeti sõtta varsti ja 1945. aastal, pärast mitut aastat rahulikku istumist Itaalias, vist isegi Sitsiilias tagasi tulles kusagil sattus venelaste kätte vangi ja vangilaagris suri. Nii et Farni, kes Saksamaal elas, vürtsburgi ülikoolis ennast täiendas ja edasi, mis tema jäi siis leseks juba 25 aastaselt. Ja nii ta elu läks, vürtsburgist avaldad, avanes tal võimalus siirduda Prantsusmaale, kuna ta oli just õppimas romaani keeli saksa keele sees ta elas nagunii, oskas saksa keelt. Ja läkski Pariisi. Kusagil mõne aasta pärast peale sõda ja 1940 900 siis lõplikult jäigi Pariisi elama. Ja las 62 aastat, kuni aastani 2011 kaitses vahepeal oma laadid kusagil. Kas ta oli 72, aastal alles kaitses doktori Lundi ülikoolis ka filoloogia alal, töötas igasugustes prantsuse asutustes, viiekümnendatel aastatel teaduslikul tööl, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel. Mul ei tule nimi meelde prantsuse kõrges Instituudis, rahvusvaheliselt väga tunnustatud, vähe eestlasi on niisuguse koha peal välismaal töötanud. Tollal ja kodumaal teda teatud abiellunud ta ka ei olnud, ju ta siis leidis, et see ainus mees oli ka ainus, sest nagu ma kuulsin, ta oma laulatussõrmus kandis kuni surmani ja sellega ka maeti. Et juuda, siis leidis, et kedagi uut abikaasat endale ei tekkinud, olukorda, kus oleks leidnud jäigi elama, nii nagu ta on ja just selle oma kõva sõnumi maksma panigi. Ega siis abielu üldiselt inimesele kohane. Aga võib olla erandeid ja võib-olla ka nii, näiteks Püha Birgitta oli ju ka nemad. Ta oli noorena abielus, tal isegi mitu last. Kui mees surma sai, siis ta läks kloostrisse, jäi pärast keskajal tuntud püstikuks, Lundi oli ja nii edasi. Et selliseid variante on ja Fanny oli just nii, et ta kusagil 50.-te alguses avastas endale katoliikluse ja käis katoliku kiriku konfirmatsioonis ehk leeris võttis vastu leeriõnnistuse ehk konformatsiooni 1954. aastal Pariisis ja miks ta katoliikluse läks, tema noorpõlve küsimused, mis Eestis vastuste leidnud, leidsid vastuse just katoliiklusega tegeledes lugedes, katoliiklaste kokku puutudes. Ja tema iseloomustus eestlastele on just selline, et mida ta kogu aeg kurtis, et inimesed ei taha vaimulikel teemadel rääkida. Et kogu aeg räägitakse, kes teenib, kui palju ja kus, kes mis karjääri teeb ja kes kellega semmib ja need on nii ülitähtsad asjad. Aga Neetris tegelikult tähtsalt peaksid olema, miks me üldse elame ja isegi kristlastele, et Kristus tõusis üles, läks taevasse, seda müsteeriumit arvestavad ristiinimesed kõik ja et ta on üks kord tulemas ja ja maailmas on pööre ka sellega seoses veel ees. Kuidas keegi ka seda siis täpselt kujutleda oskaks, aga vahepeal nagu midagi toimu, elu seisab. Ja tega see kõik häiris ja ta avastas, et katoliiklikus maailmas toimub küll inimesed usuga tegelevad, rakendavad igasuguseid vaimulikke Teid oma elu kõrgemale tõstmiseks, selgemaks tegemiseks. Ja nii ta katoliiklus läks, sellesse sisse, elas ja eks ta oli ka peaga tüdruk, pärnuplika, nagu ta kusagil ennast nimetab. Ja tal need asjad sobisid tasapisi, tema artiklid hakkasid ilmuma tegelikult juba aastal 1950 on esimene artikkel, kui ta oli luterlik kiriku liige Rootsis ajakirjas Eesti kirik, kus ta Prantsusmaa kiriklikust olukorrast kirjutab ja see on pannud uuesti ära trükitud. Ja edaspidi siis kaheksakümnendatel aastatel seal ja juba varem, ikka kuuekümnendatel juba väliseesti ajakirjanduses, tema kirjandusalaseid artikleid ilmus ja igasuguseid muid rootslaste Eesti Päevalehes või Rootsis ilmuvas Välis-Eesti Eesti Päevalehes on terve hulk sema artikleid ilmunud, need on ka nüüd uuesti sisse trükitud. Ja kaheksakümnendatel hakkas ta juba nüüd kodumaale kama artiklitega jõudma. Kõigepealt seal mingi artikk, kell keel ja Kirjanduses, aga siis terve rida artikleid juba Vikerkaares, kus Rein Veidemann nende asjade üle otsustas ja neid asju suunas ja nii sai olla. Ja tema suur murrang oli siis 1993, kui ta oli esimest korda tuldud Tallinnasse. Muideks Me tulime ühel ajal Tallinnasse naljadega kordagi kohtunud. Mina tulin Tallinna Jaani kogudusse. Kolisin 30. augustil 1993 ja fonide Siivers tuli Tallinnasse esimest korda kodumaal üle 50 aasta. 1993. aasta septembri alguses, nii et mõni päev vahet praktiliselt samal ajal. Ja siis hakkas temalt tulema intervjuusid, kitleid. Kui tagasi mõelda, siis Toomas Paul ja fonide Siivers olid kaks niisugust autorit kiriku rahva seast või kirikute rahva seast, kes pidevalt kirjutasid oma lugusid suures meedias suurtes lehtedes. Ja muidugi, Toomas Paul on nüüd juba üheksa aastat kauem elanud ja loodame, et ta elab veel tükk aega edasi. Aga Fanny, jah, siis aastast 2011 loomulikult midagi ei saanud enam kirjutada. Aga tollel ajal 1993 kuni 2011 oli ta tuntud paljud tema artikleid lugesid, aga jah, tõsi, need, kes tollal lapsed olid ja veel niisuguseid asju ei lugenud, need ei olnud temast kuulnud ja need võivad teda uuesti avastada. Sanides Siiversi kogutud teoste väljaandmine jõuab ka 29. oktoobril nüüd lõpule, kui ilmub kaks viimast köidet. Teie olete selle kokku pannud, kui korraks tulla selle seose juurde. Toomas Pauliga, Toomas Paul on ise korduvalt ju rääkinud sellest, et ta seostab seda enda usu lugu nagu näiteks uskmatu Tooma looga, et seal palju sellist kahtluselemente on ka sees. Kas vanni ressiiver seal on ka usu kahtlusemomenti? Natuke on siin erinevust, ütleme Toomas Paulil on teatavad kontrasti tüübid ja teatavad protestantliku sügavat religioossus võiks iseloomustada sellise mõistega nagu paradoks. On olemas vastuolud, see on juba luteri juures on sellised asjad ja hiljem on taolisi asju jälle siin-seal kohata. Jaga Toomas Pauli ja nende inimestega seoses, kes tolles põlvkonnas elasid. Ühest küljest on Toomas Paul, jah siis niisugune uskmatu Toomas, nagu ta on toonud mõnest aspektist näite. Teisest küljest aga jälle ta on ikkagi toonud seda ka esile, et ta tuleb sujuvalt kirikuõpetaja perekonnast, üldBjatistlikust, miljööst, lapsest peale, piiblit sirvides ja lugedes ja nagu te hiljuti ühes intervjuus välja tõi, et piiblikohti vaadates paralleelkohtade järgi lapsena kõhuli põrandal. Et selliseid asju vist on ikka harva juhtub küll, et keegi lapsena juba tõsiselt piiblit uurib kõhuli põrandal põnevusega. Et see näitab seda Toomas Pauli järjepidevust usus, et tal niisugust usule ärkamise momenti nagu ei ole, seda ma vist ka mäletan temast õigesti. Aga teisest küljest ta on niisugune paradoksaalselt mitte siis niisugune kahtlusemoment, kus tahetakse nagu küsimärgi alla panna mõningaid välja kujunenud teooriaid ja õpetusi, et selle kaudu vabaneda millelegi kolmandale tasapinnale, kus kaeda midagi Rohkemat. Aga fani on natukene võib-olla noh, üldiselt ka midagi pärast aga tulevad mingitele omapärased elemendid, ega need kaks inimeste on võrreldavad oma vaimulikkusega ja teatavate elementidega, aga mitte nüüd ta seal ühtemoodi. Fännil on näiteks, mis mulle kohe meenub, on, on see, et tema ei tahtnud rääkida katoliku usust või kristlikust usust. Et usk on paha, sõna. Usk tähendab umbes midagi sellist, et ta on väga vilets asi, et ma ei tea, aga ma usun seal midagi väga lahjat, tema tahaks usu asemel kasutada mõisteta, mitu korda, ütleb metafüüsiline teadmine. Et kristlus tähendab ju tegelikult mittekristlased, ei saa sellest aru. Aga kristlased ju tegelikult teavad, et päriselt on. Ja kõik see, mis sealt tuleb, on ka päris asi, mitte meie usuasi, et nad tegelikult ei ole, aga nad kõigest usuvad. Et sellist asja vältida, mis ei ole Kristusele omale, siis vani oleks kasutanud hea meelega metafüüsiline teadmine. Ta ei tahtnud emotsioonidest rääkida, väga kahtlased asjad on emotsioonid. Armastus ei ole emotsioon. Nii nagu Uku Masing on seda öelnud, armastus pole emotsioon. Toomas Paul, Uku Masingu noorem sõber olnud omal ajal ja tihtipeale sõnade tähendused on ka segamini, sellepärast neid ei mõisteta. Ja Fanny oli ka väga kainelt mõtlev niisugune loogiline naine kes samal ajal niisugust naiselikku talitsetud emotsiooni, mis tõstab kõike seda kõrgemale metafüüsilise teadmisse. See element on ta sees ja tal on, ütleme, usule tulekut, nüüd ma ei oska. Ta ei ole toonitanud endal mingit suurt pöördumist, aga seda küll, et kui ta luteri kirikus leeris käis, et siis ta noh, nii üldiselt asju pasta ei ole kunagi uskmatu olnud, aga tõsisele usule tuli ta ikkagi katoliikluse kaudu. Sest mida väliseestlased pahaks panid? Sest välisEestis ikkagi tol ajal oli veel, mina tean seda omade muude sidemete kaudu. Tõeline eestlane peab olema luterlane, see pole mingi eestlane, kes ei ole luterlane, ateist, kodumaa, see on vana kommunist ja see, kes katoliiklus läheb, ei ole ka päris õige, aga no hea küll, las ta siis olla nii, et oma 30 Pariisi eestlase seast, kes ülejäänud olid luterlased, nendega sai ta hakkama küll. Jõudsimegi selleni, et Pariisis koondas ta enda ümber justkui sellise mingisuguse ringi või kuidas seda nimetada, mis seal Pariisis toimus? Seda võib lugeda selles kolmandas köites, et need kaks viimast köidet, mis tulevad, on kolmas, neljas köide. Ja viiendat võiks loota näiteks viie aasta pärast, kui tasapisi koguneb juurde, aga praeguse seisuga on need kaks viimast köidet ja kolmandast Scointe kannab pealkirja vaatlusi maailmale Pariisist. Ja mida aga sai, sai sinna sisse pandud ainult mõned üksikud kuivad märkmed, mis olid välja jäetud mõningad niisugused. Ja täiesti see pilt tuleb, kuidas ta vaatab, see Pariisi miljöö kerkib väga mitmesugusel viisil silme ette. Igatpidi, seal on ka naljakaid lugusid, ka ootamatuid lugusid on tema ülemused, saatsid teda Pariisi tutvustama ühe India rikkuri õele, kes oli külasse tahtis minna kabaree-sse. Siis ta oli sunnitud kabaree minemas ja talle ei meeldinud, ütles sol lavale. Ta ei olnud väiklane, ta võis kogeda üht-teist maailma pikantslast küljest ka, aga ta põrkus eemale, teda ei huvitanud nisukesi. Ta mainib ära jälle aeg-ajalt. Tal on niisugune kirev kirjeldus ta Taivagadze. Ta tõsiselt püüab olla suule ustav, otsida seda dimensiooni, mida jumal meie ellu annab. Eile õhtul peeti roomakatoliku kirikus kanide Siiversi mälestuseks ka missat ja seal piiskop Philippe Jourdan rääkis ka sellest, et Fanidessiiversile oli oluline piibli lugemise küsimused. Ei osata piiblit lugeda, et kuidagi nii ta vist ütles, et noored just see teda huvitas, et noored oskavad küll lugeda, aga ei oska lugeda piiblit, mis see tähendab? Noh, see on see üldine küsimus, ega piibel ei olegi kerge raamat ja kuidas sa juhatad üldse noori inimesi, kristlikku metafüüsilised ja ma ei ütle siis usuvaid metafüüsilise teadmise juurde, kui sa oled liiga konserve tiivne nagu praegu siin vaieldakse, kas liberaalne konservatiivne olla, kui sa oled liiga konserv, Tiina, siis noored ei tule, öeldakse, aga kui oled liiga liberaalne, noored ka ei tule, sest siis pole ju mõtet enam tulla, kus kõik on ühtemoodi, igal pool. Nii et kuidas leida seda momenti, temis mõjuma hakkab ja seda, et inimene ise piiblit lugema õpib. Minul on üks ettepanek, mida tegi vana paavst Benedictus 16. seda enne ka tehtud. Et kui sa tahad midagi saada kristluses selgust, siis käitu teadlasena. Teadlane on empiiriline, tema hakkab uurima päriselt protsessi uurimisprotsessi. Ja sina ka hakka tutvuma tõsiselt ja reaalselt lihtsalt huviga. Kes tahab midagi kristluses tundma õppida, kes tahab piiblis midagi tundma õppida, hakka peale, hakake lugema või jääda pikalt arutlema, mismoodi piiblit lugeda ja mitte lugema hakata, siis ei tulegi seda teadmist. Ja, ja kui siin on nüüd Fannist see tänane saade ja kogu see lugu praegu siis ma osutan kohe neljandas köites, tema kogutud teostes on sees kaks kolmandikku sellest köitest hõlmavad tema tõlgitud piiblitekstid. Markuse evangeelium Johannese evangeelium koos kommentaaridega niisuguste kommentaaridega, millest igaüks aru saab, kellel huvi all. Nii et täiesti võite endale hankida selle neljanda köita, alustada Markuseva Johannese evangeeliumit koos kommentaariga lugemust, fonienda juhendamisele. No eriti paslik on muidugi siin mõelda sellele, et on ka ju algatatud uus piibli tõlkimise protsessi, mis vältab ikka aastaid, aga kui näiteks konkreetselt sellest Fanny enda tõlkest rääkida, miks ta põhimõtteliselt siis teistmoodi tegi? Ei saa niimoodi, ütleme lihtsalt pilku peale visates ei hakka midagi nii teistmoodi silm ja võib-olla mõni väljend natuke teistmoodi. Aga ega siis piiblitõlked selles mõttes ka väga erinevad ei ole, kui sa nii üldpilku viskad. Ikkagi, kui hakkad detaile vaatama. Seis on need, kus erinevused tulevad ja fani tõlkis need ladina keelest mitte kreekakeelsest algtekstist, vaid ladinakeelsest vulgatast. Kui palju ta kreekakeelset vaatas, noh, küllap ta vaatas, ikka, vaatas, aga, aga see seda vähemalt ei tule väga esile. Ta on hästi tõlgitud loetavalt, niimoodi selles suhtes ei ole midagi öelda, aga mis sellesse piibli tõlkimisse üldiselt puutub, siis on olemas ka üks selline arusaam piibliga seoses, et kui piiblit enam ei tõlgi, siis teda ei kasuta. Kui mingit raamatut, et ei ole vaja enam uuesti tõlkida, siis teda ei ole üldse enam vaja, siis ta võibki jääda kuskile seisma. Et see, et iga uus põlvkond piibli uuesti tõlgib, see näitab seda, et iga uus põlvkond piiblit edaspidi kasutab. See on asja üks külg jälle, teine külg on olemas, teine on see, et meie kristlikust metafüüsilised teadmisest sellel on ikka ka selline aspekt, et ta kuskilt otsast Karhailiselt kõlama, see viitab kaigavikule, nii et kuidagi need kaks asja peab kokku saama. Ühest küljest jääb see joon, mis alati on olnud seal siis nõndanimetatud konservatiivne joon, kuigi see sõna ei ole hea. Noh, ütleme gravitatsiooniseadus on ülimalt konservatiivne, muudkui tõmbad ühtemoodi, mingeid muutusid keteis. Kui see alumine pind, nõndanimetatud konservatiivne pind paigas on, siis seal selle peal võib olla üsna liberaalne, leiutada uusi lennuvahendeid, kuidas õhku tõusta ja gravitatsiooni võita ja, ja uusi käitja tõlgendusi ja kõike seda võib sel juhul teha. Nii et põhimõtteliselt, et see protsess käiks. Piibli tõlkimine selle eest seisis nii fun nagu näiteks Vello Salo, kes nüüd ära kutsuti hiljuti. 29. oktoobril esitletakse siis seda raamatut fonile Siiversi kogutud teost kahte köidet, kolmandat, neljandat, seda esitletakse nõnda, et on ka üks lavakava, mille tekstid te ise olete valinud. Miks on oluline, et mitte ainult ei räägitaks sellest raamatust, vaid kaaned, tekstid, kõlaksid ja mis te olete valinud? Sellega on nii, et mulle tuli see kuskilt see sisemine tunne, et Fanny teosed tuleb koguda. Ja kui tekib kahtlus, et keegi teine äkki jätab tegemata, Sleb ise tehas on, seda võtab, maksab igaühel arvestada. Kui talle midagi on olulist ja tekib kahtlus, et keegi teine ei tee, siis teie ise, siis on see kindel. Ja siis hakkasin koguma, aga ma hakkasin mõtlema, et kuidas neid avaldada, kuidas seda tööd teha. Kuidagi ma sinna jõudsin, seal tuli läbi mõttetaja üsna rahulikult mõne aasta jooksul jõudsingi niimoodi, et kolm köidet on ta välja esimene siis aastal 2018 teine 2019 ja kolmas juubeli just selle 100. aastapäeva aastal. Aga kolmandast sai siis kaks tükki, kolmas ja neljas. Ja sellepärast ta niimoodi kujunes see väljaandmine, et seda tehniliselt teostada ükshaaval korraga nelja-kõiget me ei oleks suutnud teha ja, ja sellepärast oli sammhaaval teha. Aga kuna eelmistel esitlustel üle-eelmisel aastal oli ikka tõeline üllatus, kõik olid nagu järsku nagu mingi ilmutus mõnele inimesele, et järsku tuleb nüüd temalt kogutud teosed. Eelmisel aastal oli väike harjumuse element aga mõlemil eelmisel esitlusel olid muusikud esinemas, inimesed võtsid sõna, kes teda tundsid, oli niimoodi üles ehitatud esitluse kava, aga sel aastal natuke erineda. Mis on nüüd 100. juubel on see, et ongi kaks köidet, mitte üks köide ja ka see, et kõneleja nii palju ei ole, võib-olla mõni üksik saab pärast sõna, aga põhiliselt, et siis praktiliselt testis tundmatutest tekstidest lavakava mille siis teatrumiga seotud inimesed mitte ainult teatriminemise taga selle seltskonna inimesed loevad. Ja ta on niimoodi ainult ühe koha. Ma võtsin mujalt ühest varasemast köitest, mis puudutab ühte funny eluetappi, millest ta mujale ei räägi. Siis ma pidin selle sealt võtma. Aga muidu ülejäänud kõik 95 protsenti tee on kahest viimasest köitest see lavakava. See puudutab Fanny enda eluteed. See puudutab Pariisi elu. Seal on kolmandas köites terve pikk blokk tema kunstinäituse kriitikat just moodsad kunstnikud, mida ta külastab ja siis kritiseerib igasuguseid huvitavaid aspekte, on tal, ta räägib seal kokakunstist ja ta räägib seal, millest kõigest igale poole tuleb niisugune teatav vaimulik dimensioon sisse. Nii et selles mõttes, et inimesed saaksid tulla soodushinnaga endale neid raamatuid hankida 20 eurot tükk, siis maksab esitlusel. Ja samal ajal siis kuulata seda lava kavala seda, mida üldiselt ei ole keegi Eestis siin kuulnud või kui on, siis väga põgusad. Selle lavakava esitavad Mare Peterson, Johanna Aus, Erik Richard Salumäe ja Lembit Peterson. Erik Richard Salumäe tuleb meil täna kohe stuudiosse ja loeb ühe väikese katkendi sealt. Aga mina tänan teid, Aarne Hiiob, et te tulite klassikaraadiosse, tänan teid nende kogutud teoste ja selle vestluse eest. Meie kuulame vahepeal muusikat, taaskord Hildekord fon pingenilt. Sedapuhku esitavad selle Ariannas vallija Peeter Uudland. Johansen oma ansambliga Antifoonoogua Mirabilis. Avalik kiri haaranud roosile, armas haaranud lugesin sinu mõtisklusi Euroopa Liiduga ühinemise teemal 2003. aasta 19. juuni Eesti Päevalehes. Ja kõigepealt tahaksin tänada, et sa julged välja öelda tõdesid, millest tänapäeva inimene enam kuulda ei taha. Need, kes on valmis loobuma oma maast, selle keelest ja kultuurist, et ehtida end võõraste sulgedega on kaotanud selge pilgu asjadele ning oludele. Eestlased võivad huvitada Euroopat ainult siis, kui nad suudavad hoida oma nägu ja pakkuda midagi vaimselt tugevat. Niisuguseid hulguseid, nagu Maimu Berg neid kirjeldab, on Euroopal endal juba küllalt. Muret tekitab see, et Euroopa Liidu alusdokumentides ei esine ühtki viidet Euroopa rahvaid ja riike ühendava ristiusu ja kiriku kohta. Ometi on Euroopa välja kasvanud ristiusust kristlikust traditsioonist. Euroopa algas Compostelasse, kuhu voolas kokku palverändureid põhjast ja lõunast. Prantsusmaad läbis neli suurt Püha Jaakobuse teed. Skandinaavlased tulid enamasti Pariisi kaudu, ida poolased rändasid Petsel suunas. Teekonnad õpetasid võõraid keeli, tutvustasid erinevaid kultuure ja andsid rahvale kindla teadmise, et Kristuse kaudu oleme me kõik üks pere. Kõik ajaloolased, ka ateistid ja nastikud, kinnitavad, et Euroopa on kristliku vaimusünnitus. Seda pidasid meeles ka niinimetatud ühendatud Euroopa isad nagu Robert Schumanni, Konrad Adenauer ja arhiidedega speri, kel ei olnud häbi tunnistada, et nad on kristlased. Tänapäeva Euroopa tegijad ei tunne enam ajalugu või ei julge sellest rääkida. See ühendus, mida nad ette valmistavad, on tühine ja osalt isegi perversne. Ja prantsuse kodanikuna on mul häbi, et meie maa, mis moodustab mõjuvõimsa osa liidust, on vajunud nii madalale tasemele. Issand, ilma sinuta langeb meie elu varemeis, ütleb üks prantsuse palve tekst. Meie Euroopa on juba vaimselt varemeis, enne kui ta poliitiliselt jalad alla saab. Sellegipärast arvan, et praegusel silmapilgul eye Eestil muud üle kui liituda Euroopaga. Eesti on niisama paganlik ja osa tema haritlaskonnast niisama perversne kui meie siin läänes. Aga peale selle on meil vägev naaber, keda ka ei saa pidada vooruslikuks. Pärast Putinit tuleb kindlasti keegi, kes hakkab Läänemerele akent raiuma. Ka selles suhtes ei tasu endale illusioone teha. Loodame, et ka logiseva Euroopa Liidu piiride taga antakse Eestile veel nii palju armuaega, et ta suudab endale vaimse eliidi kasvatada, kes hüüab lännaste totrusele ja idapoolsete peale trügimisele vastu seista. Lõpuks tahaksin siiski märkida üht positiivset sündmust, millest ajakirjandus mitmel pool on vaikinud. Kevadel toimus Viinis esimene rahvusvaheline kongress uue evangeelisatsiooni nimel. Euroopa Liidu põhiseaduse lollustele reageeris neli kardinali. Pariisi peapiiskop lustis Brüsseli Daneels, Lissaboni karpa ja Viini hingekarjane söönborn. Paljud kristlikud ühingud võtsid sellest osa. Peaaegu kõik Viini kogudused tegid kaasa. Igal õhtul oli rahvast nagu murdu toomkiriku ees pidutsemas. Ettevõtte edu oli võimas ja see annab lootust tulevikule. Päris Euroopa ei ole veel surnud. Aga tema taaselustamiseks peame me võitlema. Ja selles on ka Eestil oma ülesanne. Julgust ja jõudu. Fännide Siiversi kirja luges ette Erik Richard Salumäe.