Algselt kevadel märtsikuus Tartus toimuma pidanud muusika ja helikunstifestival üle Heli kulgeb nüüd uuenenud sisu ja vormiga hajutatuna oktoobrikuust veebruarini. Festivali avapäev on sel nädalavahetusel, 24. oktoobril. Aga vaatamata sisulistele ja ajalistele muudatustele on ülehelijäänud endale kindlaks ja keskendub ka seekord žanri määratlus tasemel muusika tähenduslikkusele ja seostele erinevate kunstivaldkondadega üleheli seekordsest kavast, aga ka sellest, kuidas muutunud kultuurimaailm ning ümbritsevaga suhestumine võivad saada omamoodi inspiratsiooniks. Räägime festivali kunstilise juhi Aivar Tõnsaga. Üleheli. Festival toimub alates 2015.-st aastast. Kas nende viie aasta jooksul on välja kujunenud ka mingisugused traditsioonid, millest sinu kunstilise juhi nägemus kindlasti ja alati kinni hoiab? Mingid traditsioonid käekiri on kindlasti välja kujunenud aga ülaeli puhul tuleb kindlasti, nagu ka seda meeles pidada. Et see on teadlikult nagu ajas arenev festival ja selline, mis otsib uusi võimalusi ja tegelikult mitte võimaluse, vaid ka nagu seda oma kohta just selles käesolevas hetkes. See on üks asi ja teine asi on see, et ta nagu liigub ühest arenguastmest teisele, nii nagu iga inimene vananeb ja õpib uusi kogemusi ja nii nagu iga tsivilisatsioon et ülehelisoovib ka nagu kuidagi selles protsessis kogu aeg sees olla. Et aga samas selle läbiviimiseks on kindlasti mingisugused traditsioonid nagu vajalikud mingisugused põhimõtted, millest tuleb kinni pidada. Ja võib-olla mingi struktuur, mis aitaks seda kõike teostada, seal struktuur peab olema selline, mis võimaldab mis on avatud muutustele ja selles mõttes on nagu see, nagu välja kujunenud küll selline raamistik mida võib esile tuua, on see, et ta nüüd algselt küll toimus iga-aastaselt sügiseti, oktoobris, nüüd on põhifestival kavandatud üle aasta toimuma ja seda sel eesmärgil, et niimoodi jõuab programmi nagu rohkem ette valmistada. Just seepärast, et üleni sooviks on nagu rohkem programmi Tuua selliseid unikaalseid projekte, mis on spetsiaalselt festivali enda algatusel loodud ja see selliste sisuliste ja huvitavate ideede arendamine võtab rohkem aega, et iga-aastase festivali puhul on alati olnud tunda seda, et et jääb nagu puudu ajast. Et see on asi, mida me oleme õppinud aastate jooksul ja ja siis see vahepealne aeg ongi nagu erinev katsetuste tegemiseks, et siis sellesse kindlasse festivali formaati tuua. Ebaküps asi. See on nagu üks üks põhilisemaid selliseid traditsioone, kui sa traditsiooniks nimetada. Kui me jätame kõrvale selle tõsiasja, et tänavu pidi ülehelitegelikult ju toimuma märtsikuus ja nüüd on need Kubavad sügisesse üle kantud siis see kasvamine või see selline sisuline areng, millest sa üleheli puhul rääkisid kas see muutub maailmapilt on mõnes mõttes ka uusi ideid sünnitanud? Ja kindlasti on see uusi ideid ja mõtteid sünnitanud. Ja noh, tegelikult alati selliste olukordade puhul jusse ülevi, avatus või valmisolek avatuseks tegelikult võimaldabki formaatidega mängimist vastavalt vajadusele. Aga selle ülejäänud Tartu projekti puhul tuleks mainida, et see oligi nagu selline nii-öelda kõrvalprojekt, mis oli nagu mõeldud mõnes mõttes nagu senista ideede nagu kokkuvõtmiseks ja teisest küljest ka nagu vaatamaks, et kuhu on võimalik endast edasi liikuda. Et ta ei olnud nagu põhifestival, et praegu on kuidagi niimoodi kujunenud tänu koroonale toimuvaks seal märtsi lõpus vaadates tekkis eriolukorda, siis esimese hooga sai lükatud festival oktoobrisse. Ahmet võtsime vastu otsuse, et põhifestival toimub üle aasta, et neil ongi oktoobris vaba aeg selleks. Aga nüüd olukord on endiselt keeruline ja siis tundus nagu kuidagi ebaloomulik teha sellises olukorras kolmepäevast Tiheda programmiga festivali. Enim otsustasime siis festivali hajutada nelja kuu peale ja seda põhjusel, et tegelikult Tartus festivali korraldamise mõte sündis näituse ideest, mis oli kavandatud Tartu kunstimajas toimuma samaaegselt. Festival tegelikult pidi toimuma näituse avamisega paralleelselt ja lähestikustel päevadel. Aga nüüd siis nagu kui esimene päev toimub oktoobris, on nagu selline sissejuhatus siis teine päev toimub sel ajal, kui me avame näituse 21. jaanuaril ja teine päev siis on lükatud näituse lõpetamise perioodi. Et see näitus toimub jaanuaris jaanuaris-veebruaris, et see just võimaldas meil tegelikult sellise festivali formaadi kasuks otsustada ja ma olen selle mõttega väga rahul, sest tegelikult alati on ju see, et festivali puhul programmi on kuhjatud hästi palju mõtteid, ideid ja üleli. Suguse festivali puhul on tegelikult oluline jus sügavuti minek, mingis mõttes. Et seal on väga palju selliseid ideid, mida suures sellises esinejate koosluses ja, ja sellistest kui palju sündmuse korraga toimub, siis võib-olla ei märkagi. Aga nüüd meil tänu sellele on võimalik rohkem nagu need ideed nähtavaks teha, pluss siis tuleb siia juurde kaseprotsessis olemise, mis mul on alati meeldinud, et sündmus kujuneb protsessi käigus ehk et see, mis me nüüd oktoobrisse aset leiab see aitab kujundada seda, mis edaspidi juhtub. Ja eriti huvitavaks teeb selle asjaolu, et me oleme justkui külas Tartus, et Tallinnas baseeruv festival on Tartus ja siis annab kuidagi võib-olla nagu sellise parema võimaluse tart, too potentsiaaliga nagu tegeleda ja, ja koostööd sünnitada. Et selles suunas meie mõtted praegu liiguvad ja seepärast ka, nagu on meil paigas ainult see, mis oktoobris toimub. Ta justnagu ruumi sellele, mis hakkab edaspidi sündima koostöös Tartu tegijatega. Jah, selles mõttes on see võib-olla isegi ühe festivali vormi täielik uuendamine, võib-olla inspiratsiooniks, teistele, aga tegelikult jutuga Tartusse ma tahtsingi jõuda. Mis puhul on ülehelipühendunud nii jäägitult, suhkur Tartule, kas Tartus on praegu eriti soodne pinnas erinevate kunstivaldkondade ühendamiseks? Mis sinu enda sidemed Tartuga on, et kas sa tunned, et seal mõeldakse kuidagi teistmoodi? No kindlasti selle lina on oma selline aura ja oma teistmoodi tunnetus ja mis mind Tartuga seob seal ülevalpool, eks ma olen seal varem ka üht-koma-täis teinud isegi palju enna Heauseli festival, hea uus helifestival on siis konkreetselt see projekt, millest on üle, oli välja kasvanud. Ja kui nüüd Heauseli toimumise ajal sinna eelmisel kümnendil. Või siis nüüd võib öelda, üle-eelmisel kümnendil sai pidevalt Tartut külastatud ja meil oli isegi nagu festivali põhiprogrammis sündmused paralleelselt Tallinnas ja Tartus ja nad olid väga õnnestunud sageli. Ja siis nüüd, kui ülehelialustas, siis tegelikult me tegime vahetult enne esimest festivali väikese sellise eelsoojenduse koos eetriga Genialistide klubis. Aga vahepeal selle viie aasta jooksul ei olnud midagi muud, Tartus toimub. Ja siis oligi idee. Lisaks sellele, et sa näituseprojekt oli näituseprojekt, tulenes sellest, et mulle tundus Tartu Kunstimaja ruum sellise näituseplaat jaoks sobilik, kes oli ka nagu meie jaoks nagu kättesaadav. Et need kaks aspekti, sest näitus toimus Tartus ja siis me tahtsime kuidagi nagu Tartuga nagu Ma ammuseid Heauseli aegseid suhteid kuidagi soojendada. Sest tegelikult ju nii mõnedki inimesed, kes tollal olid aktiivsed kombel endiselt aktiivsed ja see kuidagi see mõnes mõttes on see ka traditsioonide jätkamine. See ruumiline mõtlemine on alati teie festivali meeskonna jaoks, nagu mulle tundub, hästi tähtis olnud. Kui sageli on juhtunud seda, et mingi konkreetne paik dikteerib justkui ette ka selle sisu. No väga tihti on niimoodi, et tegelikult nagu ma arvan, et kõige õnnestunumalt praktid just niimoodi ongi sündinud ja tihti on see just selline ruum, võib olla, mis, mida taaste kasutadagi kontserdid tegemiseks. Et ma pean näiteks silmas selliste üritustesarja nagu ministeeriumis kunagi. Tegelikult juba üle 20 aasta on aeg-ajalt toimunud, et sealt on võib-olla see mõtlemine see alguse saanud ja samamoodi üle Heli festivali programmi koostamisel. Üritame ka järgida seda põhimõtet, et sündmus toimuks erinevates kohtades, kuigi majanduslikult oleks parem teha ühes konkreetses kohas. Aga samas siis läheks jällegi sisulises ja selle kogemuse mõttes läheks väga palju kaduma. Ja loomulikult me teeme ka sellistes nagu tuntud kohtades. Aga alati peab olema programmis mingisuguseid selliseid. Avastasin vastuse koha mõttes. Kui me oleme siin lisanud oma programmi mõne sellise teatud koha, siis siis kuna me tulen ainult korraks sinna sisse, meie jaoks on ka see omamoodi seiklus, et me vaatame, kuidas me suhestuma selle ruumiga. Ruum on väga oluline. Festivali programm kevadel oli ju tegelikult välja kuulutatud ja paljud ootasid siia külalisi välismaalt. Loetelus oli küll Soomest, Londonist, Ameerikast, Venetsueelast vist isegi keegi hindest. Mis sellest kõigest saanud on, nüüd ajal, mil tegelikult muusikutele kunstnikel on praktiliselt võimatu reisida, kas te olete pidanud oma unistused kuhugi sahtlisse jäädavalt panema või olete kuidagi neid ideid kohandanud? Oleme kindlasti ja, ja muidugi üleni puhul on alati oluline see rahvusvaheline dimensioon, just et ma pean seda oluliseks, et, et nende sündmuste kaudu tekib kontakte erinevate maailmanurkade vahel. Tihti toome selliseid artiste siia, keda võib-olla väga paljud ei ole varem kuulnud ja mis. Kohalikele tegijatele pakuvad hoopis teisel moel inspiratsiooni kui, kui see, mida nad nagu kusagilt mujalt ka, et kaudu on teada saanud, mis mujal toimub ja praegu tegelikult Eestis minu arust on natukene selline kapseldumise seis isegi enne seda koroonatulekut. Kuidagi selline tunne, et neid välisartist on juba nii palju nähtud, et et see huvitatuse aste on kuidagi palju väiksemaks muutunud, kui sa kunagi oli, aga, aga ma arvan, et see on selline väga ohtlik tendents tegelikult, et et selline mugavaks muutumine, et tegelikult ju elu läheb igal pool edasi samamoodi. Et seda sidet kaotada on see tuleb ringiga meile endale tagasi, et et lõpuks me oleme ise nagu sellises nagu perifeerias positsioonis, keda kellega ei arvestata enam, eks. Aga mis puutub nüüd meie lähenemiskäesoleval aastal välisartistide siia toomisel siis me tegimegi sellise vangerduse, et kui nüüd oktoobris ei ole veel kindlasti võimalik kedagi tuua, siis kahe neljanda oktoobriprogramm on üles ehitatud kohalikke artiste, seal siis edaspidi ehk on juba võimalik nagu tuua ja kindlasti kui 20. veebruaril toimub aparaaditehases ette selleks ajaks, kuna see on selline suurem sündmus, et et ehk õnnestub kedagi tuua. Aga noh, loomulikult, kui kui festival on ikkagi hajutatud niimoodi kolme kuupäeva vahel, mis on üksteisest üsna kaugele, siis on ka võimalik see programm nagu edukalt ära teha kohalike artistide baasil, aga see on kindlasti selline varuplaan, et et igal juhul tahaks nagu mingisugust sellist välismaist nagu kontaktifestivalile, et see tegelikult, mille kaudu mise arenema Aga võib-olla korraks piiluma seda programmi ka, et kui mitme nurga alt sel nädalavahetusel on võimalik ülehelist osa saada? ÜleheliTartus avapäev kahe neljandal oktoobril. Kuidagi hästi avaralt võtab selle heliruumi teema, mis on ülioluline olnud algusest peale kokku. Algata päev siis kultuur, kurist, salong kohe loenguga. Loengud toimusid koostöös heli koosolekuga, mis on selline loengute sari kus erinevaid helikunsti ja muusikaga teemasid, et on käsitletud juba üle 60 korra, et käesolevas, 63. ja helikoosolek pakkus sellele üritusele välja Marta Liisa talveti, kes räägib ökoloogilisest muusikast. Ehk et siis kuidas see ümbritsev loodus, kuidas on võimalik seostada muusika helikunstiga siis ülejäänud poolt on esindan, mastaabi suisa elu. Kes on selline valdkondade ülene kunstnik kelle loomingus on väga olulisel kohal ka heli. Ja ta on ennast ise nimetanud helitoojaks, mitte heliloojaks, sest ta kasutab oma teostes väga palju selliseid leitud. Kummalisel moel leitud äärealades näitavad helisid loengud. Imi ongi kummastavat kohtumised äärealadel. Näiteks on ta salvestanud rikki läinud satelliitide helised, mille tegevus on mingi omaenese initsiatiivil kuidagi taastunud. Ja siis viimane projekt tato fanto, kus ta käis salvestamas Vesuuvi jalamil maapinna võnkeid. Et aga väga huvitavad lähenemised ja Taavi suisa lu esineb ka sellele helikoosolekule järgneval kontsertsündmusel Tartu uues teatris kus siis ta kannabki ette kontsertversiooni, sellest satelliidi heli helidel põhinevast isolatsioonist tühis mustas veel mainet seal. Tartu uue teatrisündmus on ruumilise helikontsert, et see tähendab, et kõik esinejad esitavad oma heliteosed kada fooniliselt. Ja lisaks Taavis uisalulases ka Argo balsa Martin Rästa kes on ammusest ajast muul tasandil koostööd teinud, aga seekord siis esmakordselt nagu esinevad kontserdi vormis ja kui Argo teeb natuke erineval moel seda, mida ta tavaliselt teeb, siis Martin Rästa siis tegeleb selle nende Argo helide kanaldamisega, ehk muudab selle ruumiliseks siis Stensaaritsa Svensoznitski ehk SSS esitavad uue teose kokku valgumine, mis on otseselt seotud praeguse koroona olukorraga või noh, ütleme, et sellest tingitud ideedega. See teos on sündinud nagu üle võrgu ja nad on kasutanud seal oma töökeskkondade keskkonna helisid. Ehk et sellisest nagu ruumi helist enesest loodud teos siis wandering, how ehk Mihkel Tomberg, tuntud ka algoritmile liikmena esitab uue teose Pattaya, mis põhineb väljas Alvestustav. Et tavaliselt on ta ikkagi rohkem keskendunud elektroonikale, aga siis sai kord kuulab teda täiesti uuel moel. Teose algne hotellide stuudio otseselt võib-olla ei olegi oma etteteos, vaid Harnevate stuudio on tegelikult heliinstallatsioon, mille me koostöös Timo Tootsiga eelmisel sügisel ülefestivalile lõime ja. Põhilisaks elemendiks Timo Tootsi poolt tähistatud ruumilise helimikser linkis päis ja siis mina nagu sünteesis Nelid selle isolatsiooni jaoks ja tegelikult oli see selle installatsiooni eesmärk testida, et Tartu kunstimajas jaanuaris avatava näituse tehnilisi helilisi lahendusi. Ja siis seda, seda esitust võibki võtta justkui nagu sellise eelmänguna sellele näitusele, kus neid tehnilisi lahendusi ja siis helilisi ajasid, demonstreeritakse kontsertvormis lisaks velled ruumilisust veel natukene avardada, siis samal üritusel kõrvalsaalis on siis ka helifilmiprogramm siis kuidagi kogu sa helimaailma veel visuaalselt oma kord avardada, seal näeb sellised eksperimentaalfilme. Aitäh Aivar seletamas pilti avaldamast, midagi, mida festivali eelpäev enne festivali veel soovida, et lihtsalt ilusat festivali on kuidagi nagu liiga tavaline öelda selles erilises maailmas. Võib-olla et inspireerivat festivali, see seepärast, et noh, festivali enese jaoks on, on kindlasti üheks eesmärgiks just saadaga sellist innustust nagu edasi 100 programmi ka tegelemiseks sa just selle nagu põnevaks teebki, et sul on võimalik selles toimuvast saada ideid edasi seoks? Jah miks mitte inspireerivat festivali, siis nii publikule kui ka tegijatele. Üks asi, mis on praegu väga aktuaalne, on just see, kas teha onlain-kontsert või mitte, meil oli ka varuvariandina tegelikult tõhusalt me isegi teine teine lahendus oleks olemas Martin Rästa, et teha siis nagu selline ruumiline visuaalne ülekanne ka. Aga no ikkagi nagu otsustasime, et kuna olukord ei ole nüüd nii hulluks ka läinud ja Tartu uues teatris ja kogu aeg tegelikult etendused toimuvad et siis ikkagi loobuma sellest onlain-ülekandes, sest seepärast, et kohade on kokkupuude publikuga, on just see ka, mis nagu on justkui nagu nendele olemasolevatele ideedele otsene tagasiside. Et jah, mulle endale teinekord meeldib ka kodus võib-olla vaadata, külastada mõnda rahvusvahelist festivalikonverentsina, mida see. Aga ma arvan, et see on üks asi, mida, mida tuleb nagu elus hoida, et mitte ära kaotada seda päris maailmakogemust. Muusika ja helikunstifestivali ülehelisisust ja vormist kõnelejateks festivali kunstiline juht Aivar Tõnsa. Žanriülene festival saab alguse sel laupäeval, 24. oktoobril Tartus ja kulgeb edasi uue aasta jaanuari-veebruarini.