Saateks eesti luuletajad esitavad oma loomingut, on stuudios täna Eha Lättemäe. Ja mida te meile laet? Ma loen oma kõige emakeelse hall luuletusi, kumma luules kasutan kolme keelt, siis. Kus siis suvi kohe, kate, rahet, lummet, rahet, sätte, tuul, võt, mittu, kõrda hoogu. Kure marjule läinud Soogu. Sügises ei seene kastust. Mina Eesti Aadi vastust. Roosa tatar ja senine linna. Aga taevas võib olla tinast. Tähempagi öösse võib Dinavad sätte. Tuul võt mittu kõrda hoogu, kure marjule läinud sugu. Sügises ei seene kastust, mina Eesti oti vastust. Roosa tatar ja senine linna. Aga taevas võib olla tinast. Tähempagi öösse võib tina valada. Äiks meie terad. Süvaja salata. Kummases välja läheb valgen vada. Allane maa jääb jalg jala. Latsi laupallina Kakma lina kak maha, Joeda lina like silma kuiva silma kuiva joreda ammuale Äraykjan Omaiku Joeda ammo le linaga Kun tõstelinna Joaeda. Seda ma pean ise oma kõige paremaks murdel luuletuseks. Ja see tuli iseendast, ma muidugi ei teinud teda. Aga hiljem üle lugedes märkasin, et seal on nii alluvus juhite kahele Laale. Ajuks on siis mida oli mingi linnagitkumise laulatele, läksin laupäeval lina kitkuma ja, ja pere nalja kuri pahandama ja mäletan täpselt, et enne oli siis mulje on palju, eks see Pällava kasva, nina asen, vangidken. Elmo liummen kevadetes sale näta, minul meelenam, vil maja, meelenam kik-aasta, noh. Kas või kas on kolinud kännu iilteerima vapust saanu Läheme laulma lääme, loeme salmi sähen, tähe kähen, tapid, salla aam algus, lõppu ei ole nätagi. Mõtsa Madlejata Macave kuusse ei kuule, ei kõnela lepp ei laula laupäeva too Mihast suigu kivi, kõrvan otsete juurika, otsen kõtuli kännu külje all. Märssinna minekimate rätišehenreisirova. Mis on talude tagana, mis on põllupeenra peal? Tulek, jaam, teeded, et minek on muidu mõtelda. Kellakõlla lehmakella mõtsa vahel muidu kella purjelatvan puhta laulu heinamaal meelehääle mis toob tuuletoad, aga v veel viitsib välja tulla. Vilu viib vill aia vikati. Kumia raku valla oma Eilatisse päeva, mis ma neist ikkest teelaiu ei ole laia ja moemuutunu. Mina elasid tonni seitse aastat, ei, ainuke hakkan ja seegi põhja poole unetaimasse midagi. Ja õpi ambi. Palju. Õits võib jäia ütlemata kaitskah käia, kadumata. Kolme kõrgne kohtu säädus. Nelly õnnelistikeinal viis ei ole veel viimane. Kuus on kuulus juba kaua tunnetu tosina pärast. Seitse ööd ja seitse päeva, seitse saabast penil koormann. Mina ole üleni üle, on silma ja kõrvavalla vile valla. Elas joone üle tõrva, ö vallap salasilma ja kõrva. Söame ala ütlemata ütlemist. Sedasi samme ütlevist. Kullerkupu kulunu Ellerheina melanu, Pilve panti parempine taibata ka päiva pääle. Lummi saab salasadada vihma viltuse vajuda. Kes tuli toast ja läve eest värat valla Koto kinni enam pette ei vaatagi. Tagasi enam ei tahagi. Ei taha veel magama jäi ja seda pikka teed tahas käia. Seda teed üle jõe ja mäe mille Takatvil taevast ei näe. Ei näe nüüd veel õhtu algust, ei näe nüüd veel õhtuvalgust. Punatse pojeng Geom jaanipäevalilli maole suve takka välja anud pool valge roosi, valge lipuvarda emmer. Selatikud tõisse oli veel noor ja jääs ja lumega kattekest. Kate. Kui vits vette kevade kätte ujus, uppus Roosinupp poes, näe vesiku poes. Küttimia Žanna laupäeva õhtu suitsu saati gaasikusse lämites, lase lepikusse. Lämmi jäi lõunnust vehkleja, kelle muidu Mõskmamine Jelle vesi on võetu laiast lompist kaugempalt Kaiust kannetu, värske viha, mõtsast viitu detu enne jaanipäeva. Mõtelda teist mooduv olla, mõtlemata. Käin reality reality, käin pottjopes vankrist valla, tema raudtee jala tantsida paljaste jalge kõrval. Ütleteisquaig veela Maiga kateedris, kus on viimane, mis me sellega teeme kutamisele viidame viimases sõnada ära anni, ammu ole mõttel muud. Ammugi ole Moal ollu viimati vahtinud valget kuud. Päeva põhjannam põhku, muud ei olegi vajagu kulatuda, valge on veel viimane võimalus 100-st, muud ei olegi vaja, kuum õhtu. Minu peol, lina peos, sügisene päev. Sügisese töö ja teo põhupeo linnal ju käia, käi. Näis mis mina ütles, mis vil jäi? Kaits Kõllast lehte, tuulega jalge ühenrapisi Nimia võti laulus pääl kirjas sügisse. Veli sai valmis terid öös. Päeva pärast paneme kesva kokku. Küpsetame karaskit, võid vahele metmaale, ahju ühena mäe. Istu. Tarja Jon turbapätsi, ööja, too ammukuni turbatooli. Kui ma läksin sügisesest soli kähen. Kas see on väljaandvate valgetähe valgem? Gicmata päevis illusid, Marius ja sammal on pehme paljale jalale. Siin ei ole Uiboy puu, otsenam, tuul, Omappessaan. Ega mätta pääl punatse marja ja ütte pääl samblase Niilus, Cyrivene uisk. Kus vallam ja tule ja lähe pääsukese laulu veel õpib, vähe sellest täesti, et kevade nakas päiva poole jäi valla, hakkan päeva ja pääsukese kuultayanata. Pääsuke päiva võtab, jätab pääsuke päeva võib võtta ja jätta, korjata mustikamätta. Või Lillijaitsme ära lennanud ammu Meina haigpäev, jälle tõusud mõtsa tagant nagu kollane sai. Päev jälle tõusud, mõtsa tagati õhtu looja läheb. Kas minule sellest suvest midagi sügises jääb? Mis see oli ja kohe ta jäi cum ja enam ei kuule, kui mina ei tea, mis ma näe, sügise näkku homsel tuulel, kesiselt kõrgen kõnnib ja kes kauges jäi see, kes usub oma õnnis seam, tuul, kes seal käib. Tahtmise jäi maha, Kikna võib laske käest. Ütte jätta on raske, tuulise sügisega on ja sellest kinni, hoia kõigest väest. Laulust ja mängu mõtte endise ettevõtte pika pääle Bellijale Ekytasotsemas järve pill tuleb pika ilu peale lummi laialäve peale. Nüüd me näeme, kes jäive kuuleme, kes ära läve. Lumelinn, unelinnu, mis me täätsemis tähtsa lumelind, unelind, silme seen, väljend vahekse. Suvelinnulaululinnu enam ei tule silme sissi paljalt palki pikka pinnu. Suvi sures laulu minnu, unetu, unelaulu, unelmate lumelaulu. Kossa kõnnid, kuuem, kõrgen, kuu on nõrgem pooleli pilvepill tun taibanud kallige lappi hunnikusse võtta ja Mose põrmatut lumelapi põllu pääl toad tagatakkab mõttes. Mõttes saame ilusa sügise kullakarva vere, Värmi parempam, Punamütsike mütsi peal, valge täpikse, uldjõuna muttudse allivati Lalvaja kutav Ansip, võsa vahesoltip Sala sauna taga, eila Plavdagi lähiksen, oioi Punamütsike võsavillem, vaeseke sügise suures saanu. Tali tullu saaniteega. Kas seda massabki mõtelda, kui nõnda vähe mäleta? Alustasside lennu magust aiaalust ja toatagust Elet ja tümmet nagu merevaiku, lillelõhna ja päikselaiku. Kohe on jäänuni mesilinnuollu ja elanud tullu ja minnu. Päev sääsenud minekile minule jätt, pallid, kive. Marju mäe pealt saab ja lahust Tarpictati kase tohust. Kas on nüüd nii päevapildi tohu, Cyrivese sööti? Üten, võetu, mõtsajäänu tee, andetu käituge on. Võilill võilill, kuidas ta Kõllane olla võid varsti vana ja valge jalg, jalajääk, ära lendad ja jääd känni kenampeid, kes võitsei. Kassipoja Kiia põrmantu pääl telliks Jutilise tiigri Jutilise põrmatud õõva peal päeva jutti tulive tuppa mäng makassipoikega. Mis selle päevaga deta ö tykki ära ei peta? Mis nüüd mööda, mis ehe, mis oli Eilatsen, lähen päeva müts teise Belan lõnga ja uisa keraan. Kodu kodu, lõõga, lõõga, päevleid, särade läits, looja käänab kaevu manu jooma, vaatab ette. Veel on valge, veel näeb jalge ette kodu kodulooga lõõga. Veel näeb nüssa piima, valge. Platsi ülevangu jõekive mööda veel ei ole, Bemme kodu jõua enne ütleme. Ja nüüd ma loeks paare, paar luuletust teises murdes. Clevatama Taskele kulutavad lation Kuta kavat lappide. Voincocitten kulge ja ilmassa vai putuangocellarin, andekraak ei ole pääsu ammurinaal võssa. Ei töönen, määran mürskisse. Ei Auda huviredki, kuri kukul olla? Ei hõõriaga tulivooli, ei suudlikaan munamägi kaelas voori Köbelliga raadiku on saadikon.