Mina olen mihkel tikkerpalu ja ma loen teile jutu topo roppa. Autor Heljo Mänd. Topo Robbo on väike plastiliinist nukk. Aivar on väike poiss, kes just praegu selle väikese plastiliinist nuku valmis voolis. Plastiliinist nukk ja Aivar oleksid pidanud sõbrad olema. Aga nukk põrnitses poissi altkulmu. Kas sa tahad, ma teen sind tuukriks? Küsis Aivar. Tuuker on väga tore olla ja sa muutud kohe rõõmsaks. Aivar võttis karbist plastiliini ja tegi üks kaks, kolm Toparopole tuukriülikonna selga ning pähe tuukrikiivri. Kuid nukk ei muutunud sellest sugugi rõõmsamaks, vaid vaikis ja põrnitses endiselt. Ta pidigi vaikima, sest ta ei osanud veel rääkida. Muidu ta oleks ütelnud Aivarile, et tahab saada autoks või lennukiks aga mitte nukuks. Nuia tuuker oli küll palju parem olla kui lihtsalt nukk. Aga tuuker pidi minema merepõhja, kus oli pime ja külm. Aivar viis Toparopoaeda. Sa sukeldud nüüd vee alla, ütles ta ja pistis plastiliinist luku suurde vihmaveetünni, mis seisis räästa all. Toporopo oleks tahtnud oma pahameelt väljendada jalgade trumpimisega. Ent ta oli juba pool tundi vana ja hakkas aru saama, mida tohib teha ja mida mitte. Kõik lukud, eriti veel, kui nad on plastiliinist, peavad olema väga kuulekad. Sellepärast sukeldus ta merepõhja ja oli seal kaua aega. Aivaril hakkas oodates igav ta õngitses toporopo vihmaveetünnist välja ja küsis mis on merepõhjas nägid. Senini polnud Toparopovel ühtki sõna ütelnud. Ent ta pidi käsku täitma. Ja sellepärast püüdis ta rääkida v. Ütles ta aeglaselt. Aivaril oli hea meel, et lukk hakkas rääkima ja küsis. Missugused vetikad seal on. Topo Robo ei mäletanud. Nad olid vist kõvad, ütles ta. Aivar hakkas naerma. Sa oled naljakas tuuker. Kõik vetikad on pehmed ja neid on rohelisi ja pruune ja kollaseid. Ja neid on pikergusi ja sakilisi ja ümmargusi. Missuguseid sina nägid toporopoi osanud vastata. Ja Aivar saatis ta merepõhja tagasi, kuid oporopa uuesti veest välja tuli, ütles ta. Vetikad on rohelised, pikergused. Mis seal Eelmegid? Küsis Aivar. Kuigi toporopoli ainult plastiliinist nukk ja alles tund aega vana, hakkas ta juba aru saama, et tuuker peab meres midagi huvitavat nägema. Sellepärast ütles ta. Meritähti Aivar ohkas, et oleks tahtnud ise ka näha suurt meritähte, mis on vees nagu punane päike. Ent seda saab alles siis näha, kui ollakse juba suur nagu isa. Praegu aga pidi Aivar leppima sellega, mida toporoponegi räägi. Veel käskis Aivar nuku toporopoli juba üht-teist õppinud kuid praegu oskas ta ütelda ainult seda, mida Aivar nõudis. Aivar tahtis, et ta näeks saakkala, kelle nina otsas on pikk terav saag. Ja ta nägi seda. Aivar tahtis, et ta näeks elekter, haid, kes oskab tekitada elektrivoolu. Ja ta nägi seda. Aivar tahtis, et ta näeks delfiini, kes võib merehädalist päästa ja ta nägi ka delfiini. Siis aga tahtis Aivar kuulda midagi niisugust, milles ta ise ei teadnud. Ja midagi niisugust, mida isegi isa polnud näinud. Ent nüüd jäi toporopa hätta. Ta ei teadnud, mis see peab olema. Vaata hoolega, käskis Aivar. Toboropo vaatas hoolega. Kuid ei näinud ikka veel. Sa oled vilets tuuker, pahandas Aivar. Mine sügavamale, siis sa näed. Ent toporopo oli ainult poolteist tundi vana ja sellepärast ei osanud ta üksinda ka sügavamal näha asju, mida polnud olemas. Siis küsis Aivar. Kas sa näed tillukest kullast laeva, mis on juba 100 aastat merepõhjas olnud. Näen vastast oporopo ja laevalael magavad 100 tillukest madrust ja vastast operopo. Sa äratan need tillukesed madrused üles, käskis Aivar ja sõida selle laevaga kõik ookeanid ja kauged maad läbi ning too mulle niisugune kristallkivi, mille läbi vaadates muutuvad kauged paigad lähedaseks ja millega saab kõige sügavamat ja pimedamal merepõhja uurida. Toporopolex laeva ja äratas 100 magavat tillukest madrust üles. Madrused hüppasid oma kohtadele ja seadsid laevasõiduvalmis vihmaveetünni seinad avardusid ja kadusid kuhugi mõõtmatusse kaugusesse. Tilluke kullast laev sõitis merele. See oli imeline laev. Niipea kui ta rannast kaugemale jõudis, hakkas laev ikka suuremaks suuremaks paisuma ning temaga koos kasvasid madrused ja toporopoise. Lõpuks olid oporopo Aivari suurune ja sama tark kui Aivar. Ent ta muutus veelgi targemaks. Iga minutiga muutus. Ta oli nüüd kapten ja kaptenid pidid teadma, kuidas sellist suurt laeva juhtida. Ta seisis komandosillal ja uuris pikksilmaga merd. Vaalad sõitsid laeva ees ja näitasid teed. Delfiinid mängisid laeva külje all lendavad kalad hüppasid üle laeva, aga haid ujusid laeva taga, ahned suud ammuli. Niimoodi nad sõitsid ja sõitsid, sõitsid sinisest sinisematel Lõuna meredel, sõitsid mööda punastest korallisaartest ja jõid magusat kookospiima. Aga Aafrikas tantsisid neegritega Tam Tami muusika saatel. Sõitsid valgetel ja külmadel põhja meredel ratsutasin jääkarudel ja sõbrustasid lõunalaval pingviinidega. Sõitsid idas ja läänes, kuni kõik mered said otsa. Topo roppo aga ei leidnud kusagilt säärast kivi, mida Aivar oli igatsenud. Siis kohtasid nad ühes rannas tuukririietuses inimesi. Häi hüüdsid tuukrit tervituseks. Häi vastasid toporopoja tema 100 madrust. Kuhu te sõidate? Küsisid tuukrid. Me käisime kõik mered läbi ja sõidame nüüd koju. Vastast oporopa. Aga meie sõidame kuumeredele, ütlesid tuukrid, kes ei olnudki tuukrid, vaid hoopis astronaudid. Kuu meredele, imestas kapten Toparopo. Ja märkas eemal suurt kosmoselaeva. Topo roppo tahtis silmapilku meredele minna, sest Aivar oli ju käskinud tal kõik mered läbi sõita. Ta oli kindel, et leiab Aivarile imekristalli just heleda kuu pealt. Ent kuidas sinna pääseda? Talle ei ole ju kosmoselaeva. See-eest olid tal aga väga targad madrused. Nad hakkasid ruttu tööle ja tegid oma kuldlaevast kuldse kosmoselaeva ja ristisid selle talguks. Sest laev säras päikesepaistel silmipimestavalt. Ja kui kiiresti sõitis välk kihutas viuhti astronautide laevast mööda ja oli peagi kuul. Topo roppo sõitis otse kõige suuremale kuu merele. Aga tema ja 100 madrust olid väga üllatunud, et selles suures meres ei olnud tilkagi vett. Väikestes meredes ei olnud. Vee asemel oli merepõhjas ainult paks tolmukiht ja kui laev põhja puudutas, tõusis sealt must ja tihe tolmupilv üles ning muutis ühe hetkega kõik pimedaks, nagu oleks südaööl. Nad sõitsid sellest mustast pilvest välja ja lähenesid rannale. Kuid rannas polnud ühtegi puud. Polnud ühtegi elusat olendit. Valged kaljud kerkisid järsult üles, nende tipud olid oda teravad ja sädelesid mitmevärviliselt. Nad sõitsid ettevaatlikult üle kaljude aga nende taga olid uued kaljud ja kuristikud. Ja siis ilmusid nähtavale jälle kaljud ja uued kuivad mered. Ühe kuiva mere keskel oli saar, mis oli kollane ja läbipaistev nagu merevaik. Kui laev lähemale jõudis, nägi topo roppu, et saar oli sädelevaid kristalltäis. Toporopo võttis ühe kristall kivikese oma kätte ja vaatas selle läbi maa poole. Ta nägi Aivarit tünni ääres ootamas. See on õige kivi, mõtles toporato ja pistis kivi tasku. Madrustele ei meeldinud kuu kuivad mered. Nad igatsesid päris meredele. Kuna kapten toporopol oli Aivari ülesanne täidetud, pööras ta välgu nina maa poole. Kosmoselaev sähvatas korra ja oli mõne hetke pärast tuttavate merede kohal. Ja kui ta veepinda puudutas, muutus ta kosmoselaevast jälle ilusaks, suureks kuldseks laevaks, mis sõitis Aivari koduranna poole. Aga mida lähemale nad kaldale jõudsid, seda väiksemaks kahanes laev. Ka madrused muutusid väikesteks ja samuti Toparopo. Ainult üks asi jäi suureks. See oli topotarkus, mida ta oli sõitudelt kaasa toonud. Kui hea, et Aivar oli teda inimeseks voolinud aga mitte autoks või lennukiks, nagu ta varem oli soovinud. Ta mõistis nüüd, et inimene on palju parem olla kui masin. Inimene saab masinat ise teha, saab seda juhtida ja minna sinna, kuhu ta iganes tahab. Ja veel mõtles toporopa, et inimesel on sõbrad, kelle seltsis on hea olla. Ja ta oleks veel palju muudki mõtelnud. Aga juba jõudis ta Aivari koduni. Juba olid vihmaveetünnilauad nende ümber tilluke kuldne laev vajus põhja ja 100 tillukest madrust, heitsid jälle magama. Kristallkivike käes tõusis toporopovee pinnale. Aivar rõõmustas hiiglamoodi kivikese üle. Aga sama suur moli tal toporopost, kes oli oma põrnitsemise unustanud ja kes oskas nüüd lõbusate tarka juttu vesta. Pealegi olid kahekesi palju põnevam läbi kristall kivikese maailmaimesid vaadata.