Mina olen Jan Uuspõld ja loen teile loo, mida jalgrattad talvel teevad. Autor Andrus Kivirähk. Lasteaias oli vaikne tund, aga loomulikult ei soovinud keegi magada. Pikutati niisama, voodites nokiti nina, jäätis sosinal juttu, et õpetaja ei kuuleks. Kas teie teate, kuhu jalgrattad talvel taovad? Küsis Albert. Enne olid kõik tänavad neid täis, aga nüüd pole enam ühtegi. Minu enda ratas on ka kadunud. Varem seisis esikus, aga ühel päeval teda enam seal polnud. Ma jooksin isale ütlema, et ratas on ära varastatud, aga isa naeris ja vastas, et küll ta kevadel jälle välja ilmub. Huvitav, kus Nadenid talvel peidavad? Loomulikult lõunamaal, teatas Mariel. Jalgrattad kolivad talveks lõunamaale täpselt nagu pääsukesed. Sügisel kogunevad nad suurtesse parvedesse, kilistavad hüvastijätuks oma kelladega ja sõidavad Aafrikasse. Seal elavad nad hiiglastikes savannides koos sebrad ja antiloopidega ning neegrid sõidavad nende seljas. Ei, see pole nii sekus Eliise jalgrattatalvel hoopis magavad nagu karud. Neil on suured koopad ja seal nad lesivad teineteise kaisus. Ja samamoodi nagu karudel, sünnivad neilgi talvel pojad. Väikese tõukerattad, tillukesed rulad või imearmsad rulluisud. Ma tean, ma sain jõuludeks sellised täpselt ühte nägu nagu kaksikud, oo, tegid teised tüdrukud. Nii nunnu. Loll jutt. Ütlus nüüd Haarald, jalgrattad talvel hoopis söövad, söövad, imestasid teised lapsed. Täpselt nii kinnitas Haarald. Sest kas teie olete näinud, et nad suvel või sügisel sööksid? Mitte kunagi. Selle pärast muutuvad nad talve tulles kohutavalt näljasteks. Nad põgenevad metsa ja varitsevad seal väikeseid loomi. Kui mõne jänese kätte saavad, siis murravad maha ning pistavad pintslisse. Kui juude, võdistasid teised lapsed õlgu. See pole veel midagi, läks Haarald hoogu, sest jalgrataste lemmiktoit on hoopis inimene. Inimeste peale Kemaiad. Sügisel on ratastel kummid ju täitsa tühjad, aga katsuge rattakumme kevadel, siis on nad täis. Aga mida täis, eks ikka inimese liha ei ole, nii, hakkasid lapsed karjuma. Sa valetad, ei valeta, kinnitus haaralt. Ma ise oma silmaga nägin, kuidas kaks jalgratast mu naabrimehe ära sõid. Palee vale Malee kisasid lapsed ja selle lärmi peale tuli õpetaja Pille Tutt kohvitass käes ja küsis pahaselt, mis mürgel siin magamise asemel käib. Kõik hakkasid läbi isegi rääkima. Õpetaja Pille kuulas ja vangutas pead. Loomulikult ei söö jalgrattad inimesi, ütles ta seal. Rumalus. Aga nad ka ei maga, talveund ega rända lõunamaale. Tulge kaasa, ma näitan teile, mida jalgrattad talvel teevad. Lapsed läksid koos Pillega keldrisse ja seal kõige pimedamasse nurgas seisis Pille jalgratas. Seesama jalgratas, millega ta sügisel ikka tööle sõitis. Ainult et nüüd oli jalgratas üleni karvane nagu suur valge küülik. Jalgrattad poevad talveks pööningule või keldrisse peitu, et rahus pikutada ja järgmiseks kevadeks korralikult välja puhata, seletas Pille. Neile kasvab soe talvekarv ja väike saba. Kevadel langevad need maha ning ratas on jälle ilus ning läikiv, justkui juus. Ei ole tarvis rattaid talvel segada. Las nad olla omaette, ainult vahel harva võib käia neid natuke sügavamas. Taastus oma jalgratta juurde ja sügas sadula külge kasvanud tillukest valget saba ning jalgratast, helistas õrnalt oma kellaga.