Mina olen Jan Uuspõld ja loen teile loo pilt, mis öösel liigutas. Autor Andrus Kivirähk. Peeter sõitis vanematega maale turismitallu. Esimene päev oli hirmus tore, sai järves ujumas käia ning hobustega sõita. Ja kuigi õhtul tehti Peetri voodi pisikesse pööningul asuvasse kambrisse, samal ajal kui ema ja isa pidid magama all elutoas ei tundunud seegi algulis hirmus. Seda enam, et Peeter pidi üksinda magama ainult paar ööd. Siis jõuab kohale ka tema vanem vend Paul, kes oli parajasti spordilaagris. Peeter pilgutas voodis ja kuulas, kuidas rohutirtsud õues siristavad. Ta laskis pilgul hämaras toas ringi käia riidekapp, peegel ja peegli kõrval kellegi pilt. See oli fotosõdurimundris mehest, kes seisis õunapuu all. Silmad olid tal aga hästi suured, isegi natuke punnis ja vaatasid otse Peetri poole. Peetril hakkas kuidagi kõhe. See mees ei meeldinud talle sugugi. Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas aeglaselt, tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. Peeter ei julgenud rohkem vaadata, tõmbas teki üle pea ja värises hirmust, kuni viimaks magama jäi. Hommikul paistis tuppa päike ja mees pildil ei tundunud enam nii ohtlikuna. Ta oli oma käe alla lasknud ja seisis päris rahulikult, ehkki oli endiselt kurva näoga. Peeter pani ruttu riidesse ja jooksis alla hommikust sööma. Minu toas on üks pilt, hüüdis ta ühe sõduripilt. Ja see on minu vanaisa, seletas talu perenaine. Tema ehitaski selle maja, aga kahjuks sai ta hiljem sõjas surma. Ta liigutas, kuulutas Peeter, vaatas öösel mulle otse, liigutas kätt. Ära räägi rumalusi, ütles ema. Ükski pilt ei liiguta, liigutas küll, kinnitas Peeter ja vahtis mind oma punnis silmadega. Võib-olla tahab ta mind ära süüa. Aga selle jutu peale said ema ja isa juba päris pahaseks ning Peeter sai aru, et teda ei usuta. Päev oli jälle tore, aga Peeter muretses kogu aeg õhtu pärast. Ei tea, mida surnud mees täna teeb. Võib-olla hoiab suu pärani ja limpsab keelt. Või kriigistab hambaid. Hüppab lausa Peetri juurde voodisse. Õhtul lükkas ta magama minekut nii kaua edasi, kuni võimalik, aga lõpuks pidi siiski voodisse minema. Ta silmitses hirmunult sõdurit, pilti. See oli kuidagi veel õudsemaks muutunud ja muudkui vahtis Peetrit ning näed juba, ta hakkas jälle oma kätt püsti ajama. Peeter puges koos padjaga voodi alla ning magas terve öö seal. Miks sa nii kahvatu oled? Küsis ema hommikul Peetri käest. Kas sa magasid halvasti? Kas sääsed sõid? Peeter ei hakanud emale ütlema, et katsugu ise magada, kui sinu toas elab ehtne tont. Sääsed on sellise eluka kõrval naljaasi. Ta lihtsalt sõi oma putru ja mõtles. Õnneks jõuab täna pärale Paul. Ja Paul tuligi. Tema oli juba suur poiss, esimese klassi kiituskirjaga lõpetanud, käis jalgpalli trennis ega kartnud midagi. Vaatame seda asja, ütles ta. Kui Peeter oli oma häda kurdunud. Õhtul lubas ta nooremal vennal lahkelt oma kaissu pugeda. Jäädi ootama, mis sõdur täna teeb? Kordus seesama, mis eelmistel elatutel. Mees pildil tõstis aeglaselt käe. Nägid, kui, kas Peeter küll on kole, miks ta nii teeb? Käte ostetakse siis, kui klassist välja palutakse, ütles Paul, kes tundis hästi kooli kombeid. Ma arvan, et ta tahab pissile. Viime ta kempsu ja seda ta tegigi. Siis ootasid nad natuke aega kempsu ukse taga ning tõid seejärel pildi oma kambrisse tagasi. Kõhn mees pildil polnud enam sugugi kurva näoga. Ta hoopis naeratas õnnelikult, nii et hambad särasid. Ja naeratama ta jäigi. Peetri ja Pauli suvepuhkuse lõpuni.