Mina olen Jan Uuspõld ja loen teile loo täispuhutav vanaisa autor Andrus Kivirähk. Anul oli täispuhutav luik, Markusel oli täispuhutav hai. Indrekul oli täispuhutav krokodill. Suvi oli käes ja ilm oli kuum, nii et oleks võinud minna randa ja supelda koos nende elukatega, nii et merivahus. Aga paraku on lugu nii, et väikesed lapsed ei tohi ilma täiskasvanud deta ujuma minna. Täiskasvanutel on aga suvel kohutavalt palju tegemist. Küll peavad nad muru niitma, küll aeda värvima. Siis tuleb pügada sireleid ja rohida peenraid ning Anu isal oli koguni katuse parandamine pooleli. Mere äärde polnud aega minna, mitte kellelgi. Täiskasvanutel poleks mõtet suvel maale tullagi, kui nad siin ka ainult tööd teevad, ütles Markus vihaselt. Istugu edasi linnas. Anu ja Indreku ohkasid ning täispuhutavad loomad olid ka väga kurva näoga. Siis ilmus nurga tagant nähtavale Liina, lilleline rannakott üle õla. Lähme suplema, hõikas ta. Ilma ema või isata ei tohi ju minna, urises Indrek. Vähemalt üks täiskasvanu peab lastel silma peal hoidma. Nii nad ütlevad. Minu vanaisa hoiabki, ütles Liina, võttis rannakotist mingi rulli keeratud asja ja hakkas seda täis puhuma. Mis loom see sul on, küsis Markus. Suur jänes? Pigem pandakaru, pakkus Anu. Liinal oli puhumise ajal raske rääkida, aga ta üritas siiski. See pole üldse loom, pigistas ta läbi hammaste. See on vanaisa. Täispuhutav vanaisa. Ma eile poest ostsin. Täispuhutav vanaisa, kordasid teised ja puhkesid naerma. Aga kui liina edasi puhus jäina ärgatki, sest tõepoolest see oligi vanaisa pika valge habemega algul küll üsna lahja ja kortsus, aga mida rohkem õhku talle sisse puhuti, seda paksemaks vanaisa läks. Ja lõpuks oli päris ümmargune, peaaegu nagu pall. Valmis, ütles Liina ja pani vanaisale korgi ette. Täispuhutud vanaisa naeratas lahkesti ja lausus. Ilus ilm täna, mis oleks, kui läheks suplema? Jäätist ostame muidugi ka. Seda ei pidanud mitu korda ütlema, otse loomulikult mindigi jalamaid randa. Otse loomulikult ostis vanaisa seal kõikidele lastele jäätist ja limonaadi ning otse loomulikult möllati mere ääres õhtuni välja. Vanaisa ise hõljus rahulikult lainetes ega söönud midagi. Minu kõht on õhku täis, seletas ta. Enne koju minemist lasksid lapsed oma kummiloomad õhust tühjaks ja Liina rullis kokku ka vanaisa. Vägev vanaisa sull, kiitis Markus. Mina tahaksin endale ka sellist. Meie ka, kiitsid Indrek janu. Pood on veel lahti, lähme ostame, ütles Liina. Lapsed jooksid koju, võtsid oma hoiu põrsastes raha ning ostsitki endale täispuhutavad. Vanaisad Anu oma oli punase habemega Indreku oma mustaga, aga Marcuse vanaisa oli kiilakas. Järgmisel päeval oli rannas veelgi lõbusam. Emad ja isad võisid rahulikult oma igavaid töid teha, sest täispuhutavad vanaisad vaatasid laste järele ja mängisid vahepeal neljakesi bridži.