Mina olen Jan Uuspõld ja loen teile loo jõulukalender pööningul. Autor Andrus Kivirähk. Juhtus nii, et Triinu ja Timo sõid oma jõulukalendri tühjaks juba esimesel detsembril. See oli muidugi Timo süü. Triinu oli juba seitsmeaastane ning teadis, et jõulukalendris tuleb iga päev avada ainult üks luuk et võtta välja sinna peidetud šokolaad. Aga Timo oli alles nelja-aastane ja kohutavalt maias. Nii kui ta oma jõulukalendri kätte sai, ronis ta laua alla ning asus seal matsutama. Ei tohi, Timo keelas triinu, aga Timo ei kuulanud sõna, vaid muudkui urgitseb kalendriluukides šokolaadi välja, nii et ajas triinulegi isu peale. Ja veerand tunni pärast olidki mõlemad jõulukalendrit tühjad. Just siis astus tuppa ema, tavatas lapsi, vaatas kalendreid, lõi käed puusa ja kuulutas. Ega ma teile uusi küll ei osta ning marssis pahaselt kööki. Triinul ja Timur vajus nina norgu. Jõulupuu pole üldse nii huvitav, kui sa ei saa igal hommikul oma kalendris uut luugikest avada ja sealt maiustust välja võtta. Aga midagi polnud parata, nad ise olid süüdi lähmegi ergutama, ütles Triinu ohates. Ehk tõstab see veidike tuju. Kõigepealt oli tarvis kelk pööningult ära tuua. Lapsed ronisid trepist üles, pööningule oli jahe ning hämar. Triinu leidis keel, kuninga hakkas seda ukse poole sikutama. Triinu, kas see on ka jõulukalender päris korraga, Timo, millest sa räägid, küsis Triinu. Taastus Väikevenna juurde, kes seisis pööningu akna juures ja osutas sõrmega pruunidele seinalaudadele. Nende seest paistsid tõepoolest otsekui pisikeste luugikeste piirjooned. Kui neid hästi lähedalt vaadata, võis näha, et igale luugile oli peale kirjutatud väike numbrike. Ja peale selle oli igal luugil tilluke ukselink. See on küll väga imelik asi, pomises Triinu ja vajutas oma sõrmeotsaga linki luugil, kuhu oli kirjutatud number üks. Uks avanes ja lapsed nägid selle taga imepisikest tuba, milles oli veel väiksema voodi voodis, magas kärbes, tekk kõrvuni. See ei ole jõulukalender seal hoopis hotell, taipas Triinu. Putukad magavad, siin talveund. Teeme siis teised luugid ka lahti. Kibeles Timo? Ei, mitte täna, ütles Triinu. Teadmis mängime, et see ongi nüüd meie jõulukalender. Ronime iga päev pööningule, avame ukse ja vaatame, kes selle taga magab. See on palju põnevam kui šokolaadi söömine. Timo oli nõus ja nii nad tegidki. Igal hommikul hiilisid lapsed öösärkides pööningule ja avasid ühe ukse. Väikestes hotellitubades magasid lepatriinud ja mardikad, liblikad ja põrnikad. Mõnel oli triibuline tekk, teisel pitsiline. Mõnel oli voodi kõrval äratuskell ja mõnel sängi all pissipott. Oli tõesti vahva neid Doakesi uurida, hästi vaikselt, et magajad mitte häirida ja seejärel uks tasakesi kinni panna. Lõpuks jõudis kätte jõululaupäev, avamata oli veel vaid üks uks, number 24. See uks oli kõige suurem ja asetses kõige kõrgemal. Küllap seal magav karu, arvas Timo. Rumal karu ei tule pööningule. Turtsatas Triinu. Kohe näeme, kes selles toakeses on. Tagangutas ukse ettevaatlikult lahti. Toas Punase vatiteki all magas päkapikk. Ta tegi silmad lahti ja naeratas rõõmsaid pühi, ütles ta ja hüppas voodist välja. Ta rullis oma teki ja padja kokku ning toppis seinaga appi. Siis avas päkapikk tagumises seinas oleva akna, laseme natuke jõululõhna sisse, ütles ta lõbusalt ning Triinu ja Timo tundsid, et jõulud on nüüd tõesti käes.