Mina olen Jan Uuspõld ja loen teile loo. Sülearvuti läheb metsa. Autor Andrus Kivirähk. Sülearvuti oli väike, valge ja armas. Inimestele meeldis teda sülle võtta ja siis näitas sülearvuti neile lõbusaid filmikesi ja mängis mahedat muusikat. Vahel viisid inimesed sülearvuti koguni voodisse ja kui nad magama jäid, tukkus kas üle arvuti nende kõrval padja peal teisi masinaid, sülearvuti natuke kartis, sest näiteks tolmuimeja tegi väga hirmsat häält ja külmkapp oli lihtsalt nii suur ja külm et juba tema nägemisest hakkas kõhe. Aga ega sülearvutil polnudki tarvis tolmuimeja või külmkapiga sõbrustada, tema oli inimeste oma ja inimesed hoidsid ning armastasid teda väga. Kui inimesi parajasti kodus polnud, lebas sülearvutilaual ja ootas, et pererahvas tagasi tuleks ning ta jälle sülle saaks. Ühel päeval, kui ta sedasi aega surnuks lõi, vaatas avatud aknast sisse kahess. TERE, ütles ta. Kes sina selline oled? Mina olen sülearvuti, vastas sülearvuti. Siis anke avasti arvas, kas mind taheti ka vanasti kogu aeg sülle võtta, silitada ja kallistada ja igat moodi vantsutada? Õue ei lubatud sugugi, ela nagu vanglas ja pissi papist kar b mulle niisugune Loi meeldinud, mina tahtsin olla vaba õel päeval hüppasin aknast välja ning jooksin metsa. Küll seal oli hea, võis puude otsa ronida, võiski või püüda, kõike võis teha, keegi ei keelanud jõgi kee võtnud sülle. Assi jutt tundus sülearvutile päris põnev. Muidugi talle meeldis inimeste süles istuda, aga samas poleks ju paha ka natuke seigelda ja maailmas ringi vaadata. Ta polnud kunagi õues käinud. Sülearvuti küsis kassilt. Mis sa arvad, kas mina võiksin ka korraks metsa tulla? Ei, Tõgi kinnitas, kas aitab toas istumisest elama, peab huvitava häält, mitte kellegi kaenlas. Sülearvuti roniski aknast välja värske tuuleõhk, valged pilved ja taevas ringi lendavad linnud meeldisid talle väga. Sülearvuti kadus kassi kannul puude vahele. Õhtul, kui inimesed koju tulid, avastasid nad, et arvutit pole kusagil. Nad otsisid teda igalt poolt, aga ei leidnud. Kuna aken oli lahti, arvasid inimesed, et keegi on sülearvuti ära varastanud ja pöördusid politsei poole. Aga ka politsei ei osanud aidata. Sülearvuti oli kadunud kui vits vette. Möödus päris palju aega, suvi sai läbi, siis sügis ja lõpuks talv, Ki. Kevadel aga tuli metsast välja üks imelik elukas. Ta oli üleni karvane ja talle olid kasvanud pikad küüned. Krabinal kõndis ta tuppa ja ütles jämeda häälega. Aade äärega õigs pere. Ma olen jälle kodus. Inimesed arvasid algul, et tuppa on tunginud metssiga ja hakkasid appi hüüdma. Aga kui nad olevust lähemalt uurisid, sai neile selgeks, et see pole kellelegi siga vaid hoopis eelmisel aastal kaduma läinud sülearvuti. Ainult et mingi süleloom ta enam küll ei olnud. Arvuti oli metsas elades mehistunud, muutunud tugevaks ja julgeks. Kui tolmuimeja undama hakkas, siis ta ainult urises korra hoiatavalt ja tolmuimeja jäi kohe hirmunult vait. Ning suur külmkapp hakkas karvast arvutit nähes ehmatusest sulama. Arvuti näitas endiselt filme, aga need olid nüüd hoopis teistsugused, põnevad ja natuke õudsed. Ja kui arvutimuusikat mängis, siis mitte enam vaikset ja mahedat, vaid nii käredat. Et lambid hakkasid laesutsuma. Sülle, oli arvuti nõus siiski tulema, aga ööseks voodisse mitte. Mul on toas palav, ütles ta. Ehitage mulle õue kuut, magan seal. Ja nii tehtigi.