Sünnipäevaplekid Andrus Kivirähk, loeb Liivika, Hans Stein. Gerlile oli sünnipäev ja ta sai kingituseks kohutavalt ilusa kollase kleidi. See oli uhke ja pidulik kleit ning kui õhtul külalised tulid, pani Kerli oma uue kleidi selga ja kõik imetlesid teda ning tegid oma telefonidega Gerlist ja tema kollasest kleidist pilti. Aga kui lauda istuti, juhtus see, mis ikka. Üx ketšupi viiner ei püsinud kahvli otsas ning potsatas Gerlile sülle. Ja natuke aega hiljem loksus ka pisut mustikamorssi kleidi rinnaesisele. Ning šokolaaditordisöömise ajal pühkis Kerli kogemata oma käsikleidisabasse. Nii et kui sünnipäev läbi sai, oli kleit küll endiselt kollane, aga lisaks mõnest kohast ka punane, lilla ja pruun. Võta kohe kleit seljast ära, Ma panen ta pessu, käskis ema. Loodame, et need plekid ikka välja tulevad. Pesumasin küürise loputas kleiti tükk aega. Aga järgmisel päeval, kui kleit oli ära kuivanud, selgus, et plekid olid küll palju väiksemaks läinud. Aga natuke oli neid siiski näha. Kui kahju kurvastasema selle kleidiga küll enam peole või teatrisse isa minna. Aga lasteaeda? Küsis Kerli. Lasteaeda ehk ikka võib, ohkas ema. Nii läkski Kerli oma uue kollase kleidiga lasteaeda. Ja kõik tüdrukud kogunesid tema ümber, et kleiti imetleda. Kui kaunis kleit, kiitsignad. Aga Matilda, kes armastas norida, näitas oma peenikese näpuga kleidisaba poole ja ütles. Aga seal on üks plekk. Muidugi, lausus Kerli tähtsalt. Peabki olema. See on sünnipäeva plekk. See meenutab mulle alati kui maitsvat torti ma sõin. See plekk lõhnab siiamaani õrnalt šokolaadi järele. Oo, imestasid teised tüdrukud. Ja isegi poisid tulid nüüd Kerli kleiti uurima, sest ehkki plikade hilbud neid tavaliselt ei huvitanud. Koli šokolaadi järele, lõhnav plekk hoopis teine asi. Gerli lubas kõigil soovijail plekki nuusutada ja ütles siis. Aga see pole veel kõik. Mul on veel sünnipäeva mälestusi. Näete. Siin rinna peal on ka üks väike lilla plekite. See meenutab mulle mustikamorssi. Ja siin keset kõhtu on tilluke roosa laiguke. See tuletab meelde ketšupit ja viinerit. Lapsed nuusutasid ka neid plekke ja silmitsesid Kerli kleiti lugupidavalt. Millised imelised mälestused on selle sees peidus. Kui minul sünnipäev tuleb, siis teen mina oma kleidi peale kaablekki lubas maid kilda ja teised tüdrukud kinnitasid sedasama. Ja meie teeme särgi peale, kuulutasid poisid. Aga Artur ütles silmade särades. Mina istun kringli otsa, siis on terve, püksitagumik mälestasid täis. Siis saabus lõunauinaku aeg ja lapsed võtsid riidest lahti. Kerli pani oma kollase kleidi voodi kõrvale, silitas õrnalt kõiki plekikesi ja tal oli selline tunne. Nägu kestaks, sünnipäev ikka veel edasi.