Mina olen Jan Uuspõld ja loen teile loo lendav moosi autor Andrus Kivirähk. Aias elas herilane täitsa tavaline herilane, triibulise taguotsaga lendas puude vahel ringi Ordnakitses küpse ploomi kallal. Siis võttis ampsu mahlasest pirnist kuni jõudis maja juurde ja lendas aknast sisse. Toas istusid inimesed ja vaatasid televiisorit. Aga televiisori ekraanile andis üks mees parajasti ühele naisele muusi. Erilane jäi seda suu ammuli vahtima. Herilased ei musita kunagi, neil pole sellist kommet. Ometi võib see päris tore olla, mõtles herilane. Hea oleks seda uuesti näha, siis ma saaksin aru, kuidas see täpselt käib. Ja palun väga nagu tellimise peale musitas nüüd televiisoris naine, meest. Herilane oli väga rahul. Seal päris lihtne, arutles ta. Ma usun, et ka mina tuleksin musitamisega toime. Ainult kellele ma võiksin musi anda. Sel hetkel film lõppes, inimesed tõusid diivanilt ja ema ütles lapsele. Sul on nüüd aeg magama minna, liis head ööd ja andis tütrele muusi. A mõtlese erilane. Mina annan ka Liisile moosijada, lendas tüdruku kannul teise tuppa ning hakkas huuled torus liisi pea ümber keerlema. B lisas liis erilane tada mind nõelata. Ta vehkis kätega ja kiljus ning erilane ehmus sellest niivõrd, et lendas kiiresti aknast välja kui ta ei loobunud oma plaanist. Musi andmine oli talle meeldima hakanud ja ta tahtis seda tingimata proovida. Järgmisel päeval istus Liis koos oma sõbranna Birgitiga trepil ja uuris tikutoosi, milles Birgit hoidis sisaliku saba. Küll on uhke, ütles Liis ja olin natuke kade, kui herilane korraga tema juurde ilmus ja tüdruku näole maanduda üritas. Liis hakkas jälle karjuma ja põgenes tuppa. Nii palju herilasi on sellel suvel, kurtis ta. Muudkui lendavad mu ümber. Löönad maa, soovitas Birgit. Ei julge, vastas liis. Nad võivad nõelata. Ma kardan jubedalt herilasi. Õnneks tuleb varsti sügis ja nad heidavad magama. Puid musimaias. Herilane ei kavatsenudki magama heita. Ta oli võtnud nõuks iga hinna eest Liisile musi anda. Sügis saabuski ja kõik teised herilased, Sulkusid õnne, aga tema tiirutas ikka Liisi maja ümber ja tikkus igal võimalusel ttu pohh. Miks herilane mind sedasi jälitab? Kaebas liis oma kassile. Kogu aeg keerleb pea ümber. Asjeli, vana paks ja tark. Ta mõtles natuke ja ütles. Ära, võib-olla tahab ta sulle musi anda. Herilased ei anna musi, nad ainult nõelavad, seletas liis shokoogi mitte alati vastas, kas looduses juhtub igasuguseid imesid. Näiteks kassid peaksid hiiri sööma, aga mina armastan hoopis karamellikompvek. Lase sellel erilasel endale näo peale istuda ja vaata, mis siis saab. Ning tark kass pistis suhu järjekordse lutsukommi. Olgu peale, ohkas liis, proovime. Ta pigistas silmad kinni ning herilane maandus tüdruku ninale ja andis Liisile musi. Sul oli õigus, hüüdis Liis, ta andiski musi. Enam ei kartnud ta erilast sugugi, tegi talle hoopis tikutoosi sisse pehme aseme, kus erilane sai magada. Lillasel oli seal väga mugav. Aga igal hommikul ja igal õhtul tõusis ta korraks lendu ning andis Liisile musi mõlemale põsele. Ükskord tuli Liisile jälle külla, Birgit oma sisaliku sabaga. Aga Liis polnud enam sugugi kade, sest Birgitil oli ju tikutoosis ainult üks surnud saba. Aga temal lendav musi, triibulise taguotsaga.