Küsiksingi nüüd Rein Rannap pilt miks niisugune pealkiri tsiklil naiivsed talad? Ja selle pealkirja osas ma ka tükk aega pidasin aru endamisi ja ta medile harilikud lood, see stiil ei ole selline tavaline Stiina kulutamise tõsise muusika klaveri paladel. Stiil on kodanikel lihtsameelne. Ja ma otsisin tükk aega niisugust sõna, mis, nagu, kui võtaks nad ei ole tõesti, nad ei ole ainult lastepalad, kuigi ma ise mõtlen, et need võiksid mängida, kuulata lapsed ja siis täiskasvanud, kes on nagu lapsemeelsed, kes ei ole kaotanud endas veel niisugust teatud teatud naiivsust, fantaasiat, kujutlusvõimet, mängurõõmu mängulusti, lihtsalt inimesed, kes nagu armastavad muusikat. Kes tõesti noh, selles mõttes armastavad muusikat, nad vajavad nagu teda kes leiavad muusikat kõiksugu loodushäältes, linnulaulus, vee tilkumises ja kes seda muusikat järelikult püüavad ka mingil määral endale teha. Ja tegelikult kui leida muusikat loodushäältes, merekohinat, tuules, see ongi nagu enda jaoks juba loomine. Need palad ei ole sellised, mis nõuaksid niisugust erilist harjutamist või erilist suurt muusikalise kooliharidust selja taga. Tõesti, igaüks proovida endajate mängida. Võib-olla ja mina mängin neid siin lindis nüüd hästi kiiresti ja ja hästi, võib-olla niimoodi temperament eredalt, aga see ei tähenda, need lood võiksid kõlada ja rõõmu pakkuda ka hoopis nagu nihukeses lihtsamateks esitus variantides. Sest noh, mina mängisin sisse üksinda stuudios olles, seal olid ümber olid mikrofonid ja igasugused vilkuvad valgused ja režissöör ütles mulle seina tagant üle valjuhääldajad. Oled sa valmis alustama ja see kõik loob iseenesest mingisuguse pingem ja siis sa püüad ikka nagu mängida neid natukene ikka nii kui ta, selle masinamood ja kõik oli hästi õieti ja täpne ja hästi niuke, jõuline, ere ja löö. Kuidas te loote muusikat, muusikapala, sinine? Hakkasin pealkirjadest juttu on siis kõik need nimetuse, nendel asjadel on palju hiljem otsitud, õieti kõige viimases kapis, kui lugu on juba puhtalt mul ümber olnud kirjutatud või sageli ütleme ma olen mõnda lugu impositsiooni raadios juba ära lindistanud, kuid siiski ma ei suuda veel leida ja ära otsustada, mis talle nimeks panna. Sest minu jaoks tõesti muusika, Danton puhas muusika tähendab lihtsalt helid, meloodiad, kõik. Väga raske on leida talle niisugust kirjanduslikku sõnalist vastet. Ausalt ma tunneks, et tal mingi seos muusikaga on ta nüüd nende 12 loo puhul noh, mõned pealkirjad tulid lihtsasti mõnda ma väga kaua nagu Valicine veeretasin sõrmede vahel, enne kui ma ära otsustasin, aga siiski tundub, et mingil määral tõesti need pealkirjad nagu, nagu tabavad seda muusika olemust. Kõigepealt tuleb pähe ikkagi meloodia tavaliselt või kui ma istun klaveri juures koos sellega, kui ma hakkan seda pähe tulnud meloodiat endale mängima, siis muidugi kohe sünnib tal mingisugune niisugune faktuur või noh, niisugune klaveripärane seade ütleme, seal on siukene, teised hääled ja seal teine käsi, mis teeb ja aga kui e-kumbagi. Ta on ta üles, ilmad mul instrumenti oleks võimalik mängida näiteks öösiti mul tavaliselt tuleb inspiratsioon ja siis ei tohi pilli puudutada, mitte naabrit segada, siis ma kirjutan üles lihtsalt meloodia, siis juba hiljem otsin talle sellise klaveri või siis mingi muu instrumendi või ansamblipärasem kuju. Ja muidugi siin on veel üks probleem minu enda jaoks, et et ma olen niisugune muusiku tüütut, kes just lähtub meloodias viisist ja selle tõttu on mul sageli raskusi Nende viiside, nende muusikaliste mõtete valmis teosteks vormistamisega. Sest et seni veel ei ole nagu harjutud sellega kui sellega üldse võimalik harjuda on, et ühe teose moodustaks ainult meloodia ainult viis, see võib olla küll laul. Aga vot instrumentaalmuusikas alati siiski vahetatakse mingeid vastanduvad osi, mingeid ettevalmistusi, vaheosi või isegi mingit kontrasti. Aga tõesti põhiline osa muusikat, mida ma loon, ma loonud lihtsalt meloodia kujul ja mul ongi isegi niisugune mõte, kas mitte teha tsükkel näiteks seal paarkümmend meloodiat, lihtsalt Berliini 100, nad ütleme hästi lihtsalt ütleme niisuguse pooleteist minuti piires, et mängida see meloodia, ütleme näiteks kaks korda läbi ja siis niimoodi hajuda vaikselt ära lihtsalt meloodia saade. Aga selle tsükli lugudest noh, kõige võib-olla lüürilise meloodilise, mul on südamlik pala, see on õieti ainuke selline vaikne, aeglane, eks ilusa lüürilise meloodiaga lugu sellest ütles. Ja kuigi ma tavaliselt improviseerin enda ette just sellises unistavas rahulikus laadis ja ja kui enamus nendest motiividest, mis mul kirja on pandud, on just nimelt lüürilist laadi on just seesama raskused. Tavaliselt ei piisa ainult sellest lüürilist meloodiat nagu terviklikku lugu kujundada. Ja siin ma olen siiski leidnud mingisugused kaunistused ühel juurde sellele meloodiale, et niimoodi lugu saada, mäletan ta pähe tulles seostusta, mul pole mingite nagu lilledega kellukese kõrvalistele tingimata valgete lilledega, olgu siis lumikellukesed nartsissid. Aga Ma ei tahtnud siiski siia lille nimetus tuua pealkirjana ehk kes teab, ehk kunagi õnnestub kirjutada näiteks tirtsuke Veerpalu lilledest. Nii et siin südamlik pala, sest ta võiks illustreerida vastu, ma näen sihukese joonistatud südamega, mille ümber on hästi palju lilli kuskilt anagselt piltpostkaardilt. Kõige kui helilooja ja ka interpreet Interpreedipoolset on raske midagi sellele lisada, mis ma rääkisin nende raadioesituse kohta, aga kui neid publikule mängida, ma olen neid noh, selle kuskil poole aasta jooksul, mis ta oli nagu valmis, on küllalt erinevate laaditooriumidele mänginud aadis kuulajaskond määrab juba selle esitus laadili, suhtumise, kui ma mängin neid lasteaia kooliõpilastele või üliõpilaspublikule, see on kõik hoopis teine ilm, mitte teadlikult oskaksin seda ette programmeerida, aga lihtsalt ma olen tähele pannud, et et ma lähen lavale, mängin alati muidugi nii nagu noh, ma ise tunnen, aga vot see, kuidas ma sel hetkel tunnen. Vaat see sõltub sellest, milline on kuulajaskond ja, ja see määrab siis ära selle niukse. Interpretatsioonilaadi. Marupolka see lugu on nendest kõige lähem sellisele uuemale rahvamuusikale, mis mind alles päris viimasel ajal on nagu huvitavam hakanud. Neid samu intratsioone võib kuulda ka teistes lugudes. Las käia. Lohe lugu. Ta on Vello katsetada, otsida selles laadis lube veel valitsusse ja teisi tantsurütme ja samuti selliseid kandle ja lõõtspill tüüpiliste mänguviiside Paar lugu sellest tsüklist lahe lugu ja kiiretükk on juba varemgi kõlanud ja neid me kuulasime aasta algul heliloojate liidu, laste klaveripalade konkursi kontserdil. Žürii oli siis lastest ja lapsed, leidsid nagu, et kõige paremad palad olidki Rein Rannapi. Need kaks eelnimetatud pala, kas need palad olid kirjutatud eraldi selle konkursi jaoks? Ja need kaks palali enne ja ülejäänud niisugune nagu hakkaski kujunema sinna nende ümber nagu jah, nii et need lahe lugu ja kiire tükk, mis seal võistlusel kõlasid. Ma jätsingi nad siis nagu sümboolselt niimoodi kogu tsüklit raamimani tsükkel siis algab lohede looga ja lõpeb kiiretükiga, tähendab, esimene tsükkel, need esimesed 12 juba praegu nende kuudega, mis on nüüd mööda läinud sellele tsüklile lõplikust punktipanemisest on mul juba materjali ideesid juba kuhjunud väga palju järgmise järgmiste naiivsete lugude jaoks võib-olla kõik, muidugi Maide klaverile, bla, teistele pillidele niuksed, naiivsed laadi pähe asja ma juba jõudsin teha trompeti sonaadis on ka läbinisti niukses naiivsed, aktiivses või sellises niukses lihtsameelses ministeeriumis loodi, siis on ka programmiline sõna. Igal osal käib niisugune väike jutustus ees, mida Ta peab. Nii et ma loodan nagu kuskil sügisel siis Need ideed nagu kõik lõpetada ja saks, võib-olla teise vihiku siis sellesse ütles nagu ka kokku. Esimene lugu on siin niisuguse pealkirjaga nagu lahe lugu. No see on kirjutatud küllata ammu kuskil suvel ja ma leidsin selle materjali lihtsalt ühest oma niux töövihikust, kus ma kõiki märkmeid ja visandeid teen noodivihikust. Ja tagantjärgi muidugi ma ei kujuta ette, mis, mis meeleolu või mis, mis momendil ta niimoodi kirjutatud on, aga ta kahe tervikuna oli päästa kirjutatud mõlemad meloodiat, kus sa niimoodi tagantjärgi analüüsida, siis leiaksid popmuusika, intonatsioone, rahvaliku muusika, mingi kandleluu intonatsioone ja, ja samuti võib-olla kuidas ta klaverifaktuuri kes võib-olla võib paralleeli tõmmata. Renessanss klahvpillimuusikahõisked võib olla inglise finalistidega. Las käia, see on ka natuke nihukese. Muusika niuksed kandle kõlades veidi inspireeritud, aga samuti ka üldisest viimase aja popmuusikast, impi lihtsatest ja puhastest, kõladest ja pakku tõesti üks ilmuberetendeerimata mingisugusel keerukusele lihtsalt nihukest mängulusti. Siller see muusika seostus mulle laste mänguasjaga, mida mäletan kuskilt väga kaugelt. Ma ei tea, kas praegu neid enam ongi, see on selline väike toru, milles on klaasikillud ja mis peegli abil moodustub nagu mingit kaleidoskoopi mosaiik, aga vot kuna ma osanud ühesõnaga seda lühidalt ja selgelt seda riistapuud väljendada, siis ma panin selle loo nimeks lihtsalt sillerdus, natuke laiem mõiste ja võib-olla nende jaoks, kes pole kunagi sattunud seda torukest käes hoidva, sinna sisse vaatama ja, ja nautima nende muutuvate ornamentidega sellist niisugust helki, et nende jaoks ka nagu tuleks siiski võib-olla mingisugune valguse või v sillerdus. Et siin on nagu kaks gruppi pealkirju, kus, kus lugu ühest pealkirjast sarnaseid teisima veel tuletasin näiteks minu ettekujutus aafrit, kas ma olin selle pealkirja nagu pannud, siis ma mõtlen, et miks mitte seda ettekujutus veel laiendada. Ehmelaiendsin ta veel ka ettekujutus 18.-st sajandist ja minu ettekujutus postipoisist Movel vahepeal mõtlesin siia lisada siukseid pikemaid humoorikaid täiendusi, et minuta, kuidas postipoisis, keda ma kunagi näinud ei ole, ja Aafrikast, kus ma kunagi käinud ei ole ja nii edasi. Ja teine selline grupp onmeelsed. Alguses oli mul hajameelne. Siis ma nuputasin välja isemeelsel ja neid meelses saab veel terve rida teha, samuti ettekujutusi veel. Neid asju, mida me näinud ega kogenud ei ole, nende kohta võib seda kasutada. Minu ettekujutus Aafrikast. Palju aastaid tagasi nagu väljamõeldud kirja pandud ja ma olen taga, inflatsioonide alusena kasutame näiteks kontsertkavas, mille nimi oli Aafrika küljes, ma mängisin siis Aafrika ja Ladina-Ameerika rahvamuusikat ja siis oma positsioone, mis mingil määral nende maade rahvamuusikaga seostusid. Miks see viisikene seostub üldse Aafrika rahvamuusikaga? Ta seostub eeskätt niukse sealse koorilauluga ja nüüd selles klaveritükis konkreetselt ka resident teda ka just kahe koorivahelise lauluna ja üks laste Muskile õpilane mängisid, aga mulle jättis ma talle nagu seletasin asja interpretatsioon. Aitasin seda esitust nagu ilmekamaks muuta just ka niimoodi, et kujuta endale ette, nagu, nagu jõgeli seal kummalgi pool on, siis ühel pool on nagu neegrinaistekoor ja teisel pool on siis nagu nagu mehed ja järjest tihenevalt nad siis laulavad vastamise alguses laulab terve fraasi meeskonna siis terve see on erinevates registrites klaveril antud, siis Terrasele meloodia naiskoor ja siis nad järjes nagu üks ühe fraasi üksteise teine kaanonist ja veel need rütmid nagu muutunud perest on nagu kruvivad ennast selle nihukese lauluga üles ja lisanduvat trummi tähendab niisugune tüüpiline Aafrika neegrite niukene kumisevate, kaugele kõlavate trummide mäng ja see trummirühm nagu tiheneb, hoogustub lõpuks siis niivõrd-kuivõrd see klaveril välja tuleb, on selline. Ennast unustab ekstaatiline trummide põristamine klaveril madalamatele klahvidele ja see nagu eemaldub kaugele ja taas nagu mälestusena kõlab lüüriline viis millegipärast meloodia kuskilt nagu seostus mul aafrika rahvamuusikaga, sellepärast siis nagu laulis sellist aafrika pärast esitust. Hajameelne ka selle loo puhul ei ole lugu selline, et helilooja nagu seadis endale eesmärgiks kujutada hajameelse inimese karakterit, muusikat vaid tegelikult kogu see lugu kujunes välja kontserdilaval improviseerida. Sel aastal ma küllalt palju andsin selliseid terveid kahu või ütleme, osasi, mingites kavadest, kus ma ainult priseerisin, mängisin oma muusikat. Ja, ja vot niimodi erinevate esinemistega käigus nagu järjest konkretiseerunud, nagu järjest selgemaks kujunes välja selle loo ülesehitus ja lõpuks jäi see ainult niimoodi täitsa peast üles kirjutada. Niuke ühtlase rütmiga liikumine nagu ette kujutasin mingit jalutuskäigust ja, ja siis on äkki niuksed, peatused nagu kõik jääb seisma ja vot see seostus mul just niukse hajameelse inimesega, kes läheb, läheb rahulikult jõgi ja seisatab mõtlemaat. Vot kuhu või milleks ma õieti lähe, noh, need on need peatuskohad. Isemeelne. Seemned keerukam, pikem lugu. Sinuga selline kontrastne keskmine osanda tavalistel teistel lugudel ei ole teised Ühes meeleolus nagu väljapeetud ja selline niisugune ringi keerutab nagu jonnakas karakter siin vahepeal ma mõtlesin komegi keerutust nimeks panna tingiski, sellise juba hajameelne oli, siis mõtlesin, las siis olla ka isemeelne. Vahepeal mõtlesin ka, et võib-olla panna sellele loole nimeks rahutus. Seal on võib-olla kõige niisugune närvilisem ja ja õnnetum ja ebakindlam nendest lugudest siin pidevalt mingid niuksed häirivad toonid käivad läbi ja ja bulla, kuidas seletada seda pealkirja, kes teab nagu mingisugune teadmata vastuse küsimus, et, et kas nüüd juhtunud midagi halba, aga no küllap siiski ei ole juhtunud, ega see inski seal nagu, nagu leiabki niukseid rahulikke lohutavaid värve. Minu ettekujutus postipoisist, selles meloodias ma avastasin nagu mingisse niukse sarve sellise vanakese pasunakõlad ja lisasin siia natukene veel selliseid tüüpilisi Farve oktavi käike, nii nagu me kohtame neid, võib olla Bachi palas postipoisi aaria. Ja siis panin talle ka niisuguse pealkirja keskmise osa, ma kirjutasin juba lähtudes sellest pealkirjast ja siin on eeskujuks üks muusikaline nähtus, mis mulle väga meeldib, see on tornimuusika. Tähendab vanasti keskajal mängiti tornidest niukseid, vaskpillid, väiksed pillide grupid mängisid hommikul äratuseks ja vot selles laadis on see keskmine osa. Minu ettekujutus 18.-st sajandist. Kui ma olin ühe loo juba nimetanud ette kujutaks Aafrikast siis ma otsisin veel võimalusi nende lugude seast kas oma ettekujutust veel kasutada, ja see meloodia faktuur. Et võib-olla kõige sarnasem selliseid laadi muusikale, nagu seda kirjutati 18. sajandil. Ja ma rõhutaksin veel, et kuigi neid palu võivad mängida kõik tähendab nii valmis pianistid kui ka õppijad konservatooriumis muusikakoolist päris algajad lapsed siis eeskätt siiski ma kujutan nende kohta just nimelt mitte niivõrd kontserdilaval või raadio plaadi peal. Kõrt koduses musitseerimisega palad on just nimelt enda jooks mängimiseks või ümisemiseks või, või näiteks nende põhjal mingite joonistuste tegemisest, tähendab sellised naised, lihtsameelsed palad.