Luulekava Debora Vaarandi loomingust esitavad Kersti Kreismann ja Andres Ots. Kui päeva suitsud on suitsema sära kui vanade tornide sosin laskub kangialuste sammudesse. Kodutum kostab rongis. Tulevad inimesed linnast seisavad mere ääres vaikivad ja vaatavad merele. Siin ja seal ikka yell. Juuni sumedas, kui vesi on hämar, nagu armastust, hiilgav silm. Sügisel lõikav sinises vehklevatel linnu varvaste kiljatuste all ja hallirahu ees. Kui jää on tulemas, seisavad inimesed kaldarinnatisel ja vaatavad vaikides merele. Näen läbi õhtu õhu tumedad kogud vee ääres kividel, kaljunukkidel, nende piirjoonte kerges Helenduses. Ja lähedasemad kui kunagi on nad siis mulle oma sõnatus, kahekõnes merega ja peas üksnes inimese mõtted milleks muidu nad tulid. Seisavad, vaikivad ja vaatavad merele. Ah, et meil poleks karva, vaid vahtralehed peas. Et juuksed poleks harvad ja hallid vanas eas? Süüdis punakullas nats härraks sillerdaks, eks tehtud ole mullast ju puu ja inimlaps. Ma seisaks juured, kaljus, suur ilus vahtrapuu. Ja meremühas valjus ümbert tantsiks tuul. Jää vait. Jää vait, mu armas. Kõik tuisu keerdu kaob. Ja mõni valge narmas vaid Lipendabel Raol. Teen suure tule üles. Seal paistel on mul hea öö läbi hoida, süles su kaunist kurba pead. Mis on lapsi täis lapsikuid, suuri, vanu kah lõps sügisehteid. Püüavad väikesed peod, künniroostetanud liblikaid, lehti, Lehvik palmide alt piiluvad kastani, lapsed paljad ja pruunid. Oi see kollane vaip iga ööga on paksem, tõmmates silmini suuni. Tõrusid, lennutab tamm, moonide mustad tibad, kõrinal hüplevad kupras. Waterni punane õis tuule käes, naeraadi viibab. Aga siis äkki jääb nukraks. Juba katus, meil pea kohalt, kaob kuldne vaip all jalge kokku, rullitakse taevast ja tantsides tulevad hallide pilvede valged lumest lapsed. Avasin akna, vaatasin otse põhjataevasse. Vaatasin suurt vankrit ja põhjanaela, nagu oleksin jälle võõrsil. Kuid ma polnud võõrsil. Ja oli sügav rahuaeg. Mu hingeaur lendas öösse kuskil all pimeduses puude vahel ulises hundikuristiku oja nii valjusti ja kalgilt nagu astuksid sajad puukingad mööda kahutanud maad. Hääl kummaliselt hämar, sõnatu ja hoopis omaette. Ainsa hetkega tihenev sügavaks tumesiniseks sööks mõtted rändamas kõrvuti minu omadega. Kerged, eksimatud nagu head tantsupartnerid, tundlikud käed, nii tõelised, nagu võiksid nad voolida mind uuesti täiuslikuks ja täiesti rõõmsaks. Ja armastus nagu käike, pikki varjusid, heitev, naljakaid pikka kõrvalisi varjusid, mis jooksevad meie eel. Mida vahel igatsen? Kas vaikust? Pehmet vaikust, nagu emaihus? Kulla mõrkja kirsikivimaiku. Olla nagu hiire kõrvul kaseoksad vanakese pihus, olla kalliks nimetäheks. Lõigatuna paplikoorde. Kivadojanama läheks uude ellu, teise noorde merre, et seal ennast andas soovideta suure soojalaineharja kanda. Kui mul ainult alles jääks mu silmad näha, tahan, kuidas naerab, raputades halli tukka, valgehambuline meri. Jan vee ning taeva vahel sinu läbipaistvat silmad põhjas kuum ning kuldne värin. Pihku seisavad. Vilumus vaatab silma all kõik kaasas olnud haige ja armas käsi, kaal käituma salapäike. Tume mett on tuppa tulnud LÄBI Koidungisenduse üle laevukesel laulu. Kõle kohin, raudne helin. Kärisenud pilvekangad ümber pea ja ümber huulte poole meelepikkused varjud, need vaagisevad. Tume tuttav tuulekaha kurdab, kutsub kutsumata järvelained tuuled. Aga kanarbikud silmapõhjas hingepõhjas igavad liivad, helen, Manliivad aga. Tulen Karjus, tulen tule üle kõmisevamäe liivale igavale. Tähid, seal tõusevad taevasse. Oh, mere igavene ilu. Sind mõeldes olen siiski kurb ja mul hingepõhjas hakkab vilu kui ennatlikult ruudus murdjal. Su kohal. Vastupunas teha, raiub. Tagaljuregu seal kõrgub aheldatud keha Prometheuse metsik nägu. All orus tulukesi vilgub kui iilitsevaid jaaniusse. Ürgisa veri, kaljul tilgub maailma igiaskeldusse. Ta kibe, kustumatu säde on inimlapse sisse pandud. Käib vastu ööd vastu mäge ja mööda kuristike vangud.