Saar udus. Laiali tiivad. Sulgede okkane Mell varvaste vihane sõlm Kinni meremaa juurtest. Juurte all laulvad liivad. Juurte alt laulvad liivad lenduvad, jahtuvad. Eide mullane põll tühjaks jagab. Ja lapsed lahkuvad. Saar tuules tuulepesa keskkraakude kriit eksamist, tuul, vilepuhuja vapper tuul majades mängimas käib tuul, Eha aknaid peseb tuul, kammib Raukkade päid. Tuld koldes. Liigutav. Maa meres. Linnu kätki pilvede küljes ripub Poegade tulemist minemist. Laps õlal, lähed pikkamisi tähistaevas, enteerab vaevu kahetab tee. Et kas sa lähed sind sammumas, näen laps õlal. Sukk kummargil, pea kohal, helgib metsroosipale, su kuklal tab rõmmivad rusikad, lõõritab naer. Kõrin veerevad Kivilg tee äärerohtu, märja rätiga tuleb tuul vahel pühkima laupa. Ja nüüd on jõgi su ees. Ja nüüd on jõgi su ees seal lagendikul lahutav mehi vees, hõlmede ratsutav maru meelu haudades salalik tundmus. Kui mitmendat mitmendat korda? Ikka kaldud nii kaugel, kus kõrgete kuuskede vahel ragiseb lõkkeid ja lendab punakäbisid latvades paistma err, esmane hommiku kiir. Sa edasi lähed? Laps õlal, on raskem, kärsitu Mayna, kui vete lähegi kahvled, siis vastu sul lõõt, suvaid roideid kaikudes taovad ta kannad. Kas on need käed jõelained ja millal said käed pan nii laiaks, et nõnda käredad mõõgad, põlvist sind raiuvad ja millel nii sügavaks mustaks, nii vaenulikuks ta voo. Su juuksed on juba täis pimedust. Su kulmud unede vees. Su suutäis kustunud kaja. Kaod muust filmist? Näitend v? Kas kohale jõudsid? Tähtede vahel tumeroheliste pilve märssidena, aga linnud laskuvad maha kandrida, kus Deereda käin, tunnen neid lenge tiivasulgi sahisemas vastu mu varbaid. Sina tead, kõik, sina ei unusta midagi. Ei minu ega siiliastumisi. Augusti papa olnud radadel. Linnurohi ma pean sulle kaebama. Kõik on nii, pudeneb. Kiviaiad varisevad esimesel puudutusel. Tuuliku tiivad kukuvad robinal pähe, ukses jääb pihku ainult link. Ka meie kahe Haralise õue vahtra kiskus viimane torm kogu juurtega maas. Ainult Meie õde istub veel toas. Istub. Lampi valgel ja kammi plaanovimisedes. Oma juukseid. Varsti hakata unesid nägema. Imelised on meie õe unenäod. Nad lõpetavad kõik maailm, lainetused. Iroitsevad hingehaavu. Oi palju vägapalju peaks tal olema neid unenägusid. Ma kardan, et ta ei jõua. Kus tal see aeg. Linnurohi. Rohitseeessina. Ainsamaid sulgedeks meile on meie laul. Välja läksime koduväravast. Vennal on uhked ja heledad silmad. Üle laupassoneke lookleb kuulsuse, madu, kullane. Oleme orvud. Muretu vend unustas kõik, mida õpetas kadunud ema. Hoia end ära joo kitse jälgedes teel. Need nõiutud on. Aga tünnised, põuene, taevas tee tolmune, kõnnumaa, kõrge, janu piinab ja allikad liiva, kõik. Ärani jälgedest joo inimeseks, siis iialgi enam ei sääsa. Sirveks muutud keeletuks hirveks, sa jäädki kuninga uhketes aedades. Akadeemilise põuanet taevas, tee tolmune kõnnumaad, kõrge. Jeen minu keeli. Kadunud oligi. Puhun ja hüüan. Kuninga uhkete aedade taga. Ahest mu juurde, seal tuleb üks hirve. Hirm hele treis silmades.