Tere õhtust. Algab näitleja tund, milles kohtute noorsooteatri näitleja Helene vanneriga. Vestlus temaga on lindistatud üheksandal juunil. Näitlejat küsitles Pille-Riin Purje. Saates esitamiseks on Helene Vannari valinud Juhan Viidingu, Aleksander bloki ja Ernst Enno luuletused. Kord öeldi, õnn tuli õuele ja õu sai õnne täis. Õnn tuli siis ka kambrisse ja kamber sai õnne täis. Viimaks õnn tuli sahvrisse lauta ja aita ka rõivad veel mahtusid kohvrisse. Siis pidi minema. Üks korralik pere ei taha, et minnakse salaja. Siis lõunat ei saada, teha liha, kooke ja kala ja. Mu isa läks kodunt välja 10 aastat tagasi ja seniajani pole ta saabunud tagasi. Mõnikord ilmub mulle ja me valu on väga suur. Ta tahab midagi öelda, aga näeb, et ma olen suur. Ta näeb, et ma olen vana ja ainult vaatab, nii et ta nägunen jahtuvana ega saa seda tagasi. Mu isa, armas isa, kes ikkagi valvad meid. Palun too meie majja tasa oma metsade salateid. Ja mõnikord ilmu mulle. Kui kurbus on liiga suur ja taha midagi öelda. Ära näe, nagu oleksin suur. Tule ütle lahti sellest toorest tagamaast. Sõnad jäävad surelikeks ja sa tõused maast, Lähme siis on tähepüha, siis on jälle tuum igas hinges, igas veres saad sa olla kuum. On need tõesti pisarad, kas taevas toidab neid ja ta on tähed hoopiski. Ja neid on triljoneid. Lillemüüjatel hakkas külm. Enam ei õitse, nemad, ma ei tea, kuhu sooja nad lähevad, kuni on kevad. Lillemüüjatel hakkas külm, lilled kukkusid käest. Sees ja väljas detsember on, seda tean omast käest. Linnud lendasid lõunasse, nii seisab raamatus. Minu jätsid nad valvama Arusaamatus linnas, mis polegi linnriigis, mis riik ei ole. Hommikul nõksub nupp minus kustutab tule. Ma vaatasin teatri märkmikku, kus kirjutati neljandast lennust hooajal 69 70, kui nad teatrisse tulid. Seal Maimu Valter, nagu katsub prognoosida neid noori näitlejaid. Ja seal ta ütleb niimoodi. Helene Vannari anne näib olevat rahvalähedane. Tal on silma ja just igapäevase huvitavaks nägemiseks jaga kehastamiseks. Kuidas nüüd praegu tundub? Kas see on täppi läinud vä? Nojah, ega ei saa öelda, et kui palju seda silm on ka mingil määral jah, selline. Selliseid rahvalähedased kujud vist tunne, et enam-vähem pidama kõik sinna mängima karakter, loomingusse kalduma, et need on nagu nendes ma olen nagu rohkem kodus küll. Kui ütleme, kangelannast mängides neid mul õnneks pole tulnudki, et peaaegu nendega kokku puutuda, nii natuke on, siis ei ole kõige paremad mälestused sellest olnud. Need rollid pole nagu minu jaoks olnud vist sedavõrd, nii et ei ole unistanud niisugust ei ole unistanud Kleopatra stega kellestki teisest, sellest ei ole unistanud ja. Aga kas see, nagu öeldud, igapäevase elu huvitav nägemine või jälgimine, kas see on. Teie meelest kaasa antud või on see õpitav ja arendatav või kui vajalik seltse näitlejale on? Elu jälgimise oskus? On kindlasti vajalik. Mäletan, kooliajal olid juhikstraid tüüdid meil, mida Leo Kalmet käskis teha, see siis päevateema, aga peab ütlema, et siis ma etüüdi tulid minu jaoks üldse üks raske periood ja päevateema oli ka niivõrd millegipärast siis just see tundus, mida me nägema pidime, siis me ei näinud mitte midagi, tihti sa isegi väljamõeldud mingid situatsioonid, mida siis tüüdina ette mängitud. Aga nägemise oskus ikka vajalik, eks ta on kaasa antud, ma arvan. Ühtepidi ütlevad kaasa antud teisipidi kindlasti ka arendatav, muidu poleks neid tööde tehtud ja selle teemaga koolis tegelenud eraldi peatükina nagu läbi. Millisena üldse tänaseks teatrikoolis õppimise aeg meeles on, nüüd on ju noh, mõni aeg mööda läinud ja nüüd on 23 aastat möödas. See oli ilus aeg. See oli väga raske aeg. Kogu aeg esimesest päevast viimaseni tunne, et kas ma ikka suudan teda lõpetada seda kooli? Panso esitas ikka õpilastele väga kõrgeid nõudmisi, ma arvan ja loodan, et need nõudmised on enamuses kõik säilinud ka praegu seal koolis. Aga siukene hirmutunne oli tõesti kogu aeg, sellepärast et näiteks minulegi öeldi esimese semestri lõpul nii. Panso ütles küll väga ilusa ja lüürilise väljend, jaga sisu oli sellel üsna sünge, ta ütles, et, et siin on õis, mis pole veel avanenud ja ei tea, kas avanebki seisma muremõtetega sai koolivaheajale sõidetud ja kogu aeg oli, oli niimoodi, et see kooliga kohustas väga paljuks ja uued nõudmised, iga see meistriga ja uued uued õppejõud ja, aga, aga mälestused on väga head. Meiega tegeldi, meid hüüti arendada. Me olime kuidagi. Kui kool sai läbi ja sai minu mind määrati sinna Ugala teatrisse, siis järsku tundsid sealt nagu kõrvale jäänud kõigest ei ole enam mingit tuge sul selja taga, kes siis nendele aitab. Kuidas nüüd edasi seda tööd teha? Nii et mina jään väga igatsema seda kooliaega, kaasõpilasi ja õppejõud, seal on nii palju toredaid inimesi üldse, kellega sa kokku puudutud Tohvelmann, kellest ikka kõik õpilased juba räägivad, kes oli nii südamlik ja tähelepanelik iga vastu ja ääretult tagasihoidlik meeldiv inimene. Vello Rummo, kellega sai tihti tundides vesteldud ilmast ja elust, keda ei kartnud, kelle puhul oli selline tore sõbralik suhe, oli tallati õpilastega sama Papi Kalmet, kes oli väga muhe ja meeldiv mees ja. Ja ühesõnaga tegi väga huvitavaid tunde. Hiljem tulid Mikiver. Inimestega väga hästi kontakteeruda ja neid mõista ja aidata ja väga huvitavad tööd olid, temaga tegime. Õppejõud olid väga huvitavad. Panso pool siis oli nagu suurem niisugune aukartus või hirm, olite puhul kohutav. Aga ta oli niisugune tunne, et millal võtaks julguse, ütleks talle õudsalt, kardan, ta pinget ei saaks maha võtta? Jah, millegipärast sellist südamlikku suhet niivõrd ei olnud, aga, aga hiljem on jäänud küll suur tänutunne tal, see on kuidagi suutnud kõiki ära sõnastada kõige tähtsamad tõed, mis teatris on vajalikud olnud. Mina, kes ma küll jälle mingeid märkmikke kahjuks pidanud ja mul pole paberil midagi peaaegu alles. Aga ka mul on üht-teist meelde jäänud midagi põhja pidevalt, mida ta on öeldud ja ja, ja ühesõnaga seda kindlasti elus vaja läinud teatris töötades vaja lennud. Aga kui korraks veel varasemasse aega minna, siis niisugune trafaretne küsimus, et millal või kuidas see soov näitlejaks saada üldse tekkis või kui vara kus ta sai alguse, kus ta tekkis, arvatavasti ma nägi midagi Vanemuise teatris, sest ma kasvasin üles Tartu linnas. Aga nii palju kui ma ennast mäletan juba esimesest eestlasest peale, ma tahtsin kabakamas näitlejaks saada ja kuna ma olin hirmus arg laps ja selline kuidagi. No ma ei ütleks, et just haiglane, aga niisugune tagasihoidlik Joarakene sisse tundus nagu selline imelik soov või vastuoluline minu natuuriga. Aga juba teisest esimesest klassist peale. Ma esinesin pidevalt koolis ka luuletustega, küll lastevanemate koos koosolekutel ja pidudel ja aktustel ja igal pool, nii et see oli ainus vorm algul, kuidas esineda ja näiteringi ei olnud koolis kohe algkoolis ja kui ma läksin keskkooli, siis seal oli näiteringi, sinna sai kohe astutud ja 16 aastaselt läksin Vanemuise stuudiosse ja sinna sai sisse astutud, aga sisse saadud seal käisin poolteist aastat. Nii et see huvi on olnud kogu aeg, aga kes seda stuudiot tookord tegi, teine stuudio? Kui esimene oli jällegi Vanemuises nagu tugevam stuudio, kust vist tuli ka rohkem näitlejaid, siis sellest teisest nagu pealao Peedu praegu nii mõttesse ei tulnudki, keegi ei hakka näitlejaks. Meid juhatas seal Viktor samoilosse, oli kirjandusala juhataja isi esimeses stuudio lõpetaja. Aga noh, siis niimodi arvestustel käisid siis Hirdja, Epp Kaidu ja teised lavastajad ja vaatasid meid üle ja öeldi, et, et olid minuga rahul. Aga mul oli kogu aeg see mõte, et ükskord ka keskkool läbi saab, et siis ma tulen kindlasti Panso kooli. Ja siis oli veel teine mõte, et Panso ei taha mitte mingil juhul, et enne oleks kuskil õpitud, niiet et kui ta oleks midagi küsinud, siis oleks pidanud selle maha varjama, aga ma vist oli nii parasjagu saamatutel ei tulnud selle pealegi, et enne kuskil ka midagi õppinud. No võib-olla veel natuke sellest esimesest tööpaigast Ugala teatrist, mismoodi see 70.-te algusse Lugalas oli? Jah, 70. meie läksime Ugalas kaheksakesi oma kursuselt ja praegu on jäänud sinna vist üks inimene. Kristi teema oskan. Noh, siis oli. Ühesõnaga tähelepanu ärilist tugalale lei omistatud tali. Vanas väikses majas. Töö oli küll väga kohaliku tähtsusega, aeg on siis, kui me sõitsime siia Tallinnasse, siis olid ikka saalid alati pooltühjad vähemalt. Ja kuigi tööd oli mahuliselt palju, aga ka selle kvaliteet need eriti kõrge ei olnud, noh, seal oli ka paremaid ja halvemaid tükke ja mul oli selle aja jooksul ma olin neli aastat seal oma lemmiketendused Helmanni metsade taga, mille Alexats lavastas. Seda ei meeldis mulle küll väga mängida. Aga üldiselt hakkas tunduma, et tuleb sealt nagu ära tulla. Neli aastat sai täis ja. Saigi ära tuldud, aga siis ei olnud nagu töökohta kohe kuskilt võtta, nii et ma olingi kaks aastat nagu töötu Tallinna linnas elasin vahepeal SAISis ja noorsooteatris inspitsient koha. Siis ma olin aasta aega inspitsient, aga siin juba siis kursusekaaslane Kaarel Kilvet, kes hakkasid mulle siin esimesi osi usaldasid ja, ja ja siis näpa ennistati näitleja kohaldavas. Ja siis hakkas rohkem tööd tekkima või no ja ikka ikka üht-teist tööd leiti ja muidugi me oleme väga palju mänginud seal kõik koosolekust osavõtjaid ja ja, ja siis Lenini sekretäre ja kõik, mis olid iseenesest ikka mahuliselt ääretult väikesed rollid ja nende kaudu neid midagi seal nii väljendada või ise areneda on üsna raske, aga noh, ikkagi midagi see oli teedel alati teha tahtnud, nii et alati oli rõõmu kaasa lüüa. Millal või missugused need olulisemad rollid enda jaoks siis sündisid või tulid ja kes lavastajatest on üldse olulisemad teie jaoks? No minul ei ole olnud niisugust oma lavastajat. Rollid on sõltunud pallike materjalist tükist sobivusest. Minule minu natuurile näiteks üks lemmikroll oli mul häramilgaaris, mille lavastas vallabert. Ja lihtsalt rõõm oli näiteks selles tükis kaasa teha, kuna seal Aarne Üksküla mängis kaasa ja ja seal oli meil üldse tore kollektiiv, kuidagi see tükk oli meile kõigile endile väga kallis ja ja, ja vaatajad võtsid seda väga hästi vastu. Noh, siis muidugi, nüüd on olnud tango aastaid hiljem juba Undi lavastuses jälle üks väga meeldiv kogemus. Ääretult tore, Truce. Huvitav näidend. Praeguseks on siis ma arvan, see ruume, Juulia Need on niisugused, see, mis kohe meenuvad, põhised, huvitavad rollid, nii et nagu huvitavad rollid on tulnud juba keskeas. Veel üks niisugune tähelepanek, mis mulle on tundunud, et et kui me olime noored, siis oli nagu tendents selline Mulleni tundub. Hinnati väga sellist näitlejameisterlikkust seda hinnata nagu enam tihti kui näitleja noorust. Et Kabanzoley oma noorsooteatri, aga ta kutsus sinna rea tugevaid näitlejaid ja ta tegi nendega palju rolli. Et võib-olla tagantjärele tundub isegi niisugune mõte nagu noored veel õpiksid edasi, kuigi kooliaeg on läbi, jälgides neid vanemaid, neid juba meisterlikkuse saavutanud näitlejaid ütleksime nii ja sama lugu oli näiteks ka Venemaal. Sõitsime väga palju siis ringi, käisin vaatamas teatrit ikka Moskvas ja Leningradis ja nii mäletan, kui ükskord Leningradis tasse nooguy teatris vaatasime etendust ookeani. Ja alul täiesti nagu jahmatas seedne keskealised inimesed laval räägivad niisugust juttu nagu värskelt abiellunud, mis siis nüüd lahti on, aga ütleme, et tõesti need näitlejad olid sedavõrd head ja huvitavat oma rolle tegid, et juba esimese vaatuse lõpuks unustasid nende hea ja teises-kolmandas vaatuses läksid sa sellega täiesti kaasa. Ma ei taha sellega muidugi öelda nüüd seda, et me peaks ka kõik praegu sedapidi töötajal, aga kuidagi mulle tundub, et meie põlvkond on jäänud selle niisuguse kahe tendentsi vahel, et nüüd vastupidi, on jällegi nii, et uus nägu maksab nagu märksa rohkem kui see töökogemused. Et lavastajad kiinduvad kohe uude inimeses, kes tuleb alles koolist, hakatakse rajama just tema ümber seda truppi ja ühesõnaga me oleme jälle jäänud kuidagi nagu kõrvale, et noh, võib-olla me olemegi jäänud ajapikku selle vanuse saavutanud, aga meisterlikkusest on meil võib-olla puudu jäänudki tänu sellele, kuidas me oleme need aastad mööda saatnud, sest kui sul Pole olnud, ütleme erilisi rolle, mille pealt õppida tagasimeisterlikkus ka siis ei tule, aga, aga aga muidugi see tendents mulle siiski tundub, et nüüd on jälle just vastupidi, et noorus maksab üle kõige. Mitte seenele, mis sa oled aastatega omandanud ja on ka tulnud mängida juba endast vanemaid, eks ole, ma ei tea, kas ja isegi rohkem kui hea kaaslase. Jah. Ma ütlen, et esimesel aastal Ugalas oliks etendusse igavesti elavad ja siis seal ma pidin mängima ühte kirurgi 29 aastast. Ise ma olin 22 ja iga kord, kui ma laval ütlesin, mul on 29 soos issand, kes seda usub, seda ei usu mitte keegi praegu, miks nad olid nii vana rolli andsid, aga. Aga nüüd, kui ma olen olnud 40 mänginud 80 aastaseid, siis ei ole, mitte sugugi ei häirinud. Ja rollides ma olen leidnud palju sellist, mis on ääretult tore ja sümpaatne, südamlik, et et mul on ühesõnaga isegi olnud väga huvitav vanemaid inimesi mängida. No minul on näiteks see ka kasuks, et ma olen et ma olen nii nõus neid ütleme Et noorus kaob ja kui ma näen, et sellest nii vägisi kinni püütakse hoida tuleb ikka täikele kahjuks midagi ei ole teha, ikka nooremate ilusamad tulnud igal juhul peale, nii et hea, kui sa annad endale aru, et ta võimetest enda välimusest Sellega mingisugune tööpõld olemas, mida võib veel teha nii et aga tihti naisnäitlejaid naised ei taha mitte loobuda sellest ei ütle, ei taha loobuda. Samale kõrvalt tähele pannud, väike hästi ilusad olla Eesti noored ja muidugi jumal on andnud ka ilu ju paljudele, miks mitte. Aga noh, et lihtsalt ma ütlen sellega, ühel päeval peab iga näitleja endale ikka seda teadvustama, et et just nimelt, et on olemas ikkagi nooremad, nooremad ja ilusamad, olemas, midagi pole teha, selle, selle joonega umbes kaugele välja enam ei lea, tuleb leida endale mingi uus lahend. Küllalt palju on teil olnud ikkagi komöödiarolle? Tundub jah, ma arvan ka, et see ikka minu žanr, komöödia, tragikomöödiat võiks ju ka proovida, et kas oleks sellest midagi komöödia, mind köidab. Tango võib-olla on midagi ligilähedane, jah, jah, sinnapoole ja, ja ei noh, see on kõige parem selleks, ma arvan, kõige huvitavam teid on ka estraadil esinemise kogemus, ütleme vä siin-seal veel küllalt väike ja see oli siin meelejahutaja seal palju aastaid. Me käisime siin koos, aga ma ikka veendusin, et estraadinäitleja ma ei ole, et mind ajas hirmsasti pabistama see estraadil esinemine lõpuks Olivia ega ei läinud see kogemus sugugi teinud kindlamaks, nii et et tihti mõtlen, paberilehed käes, värisesid seda nalja, ise lugesin ja ja noh, siis on niimoodi, et no mis nali see publik vaatas hirmuga. Kolleegid naersid singi suuga koos oli lihtsalt huvitav hääl, sul ei värise, aga käed värisevad käed ja lihtsalt ma ise suutsin ennast nii närvi ajada ja kuna me ju valmistasime ette väga põgusalt kaks proovija ja kohe nii et mulle sobib see teatritöö, kus me ka keskeltläbi ütleme 40 korda käime koos ja harjutame ja siis mängime seda, millele oleme õppinud siis enam ei ole niisugust närvi sees, ei siis sellist ei ole jah. Aga mingi ikka on vahetevahel ikka mingi onn ja oleneb jällegi näidendist ja rollist. Üldiselt ma olen näitleja, kellele meeldib etendusi mängida rohkem kui proove teha. Selles mõttes, et ma ei tea, kas ma olen liiga laisk natuur või proovid, siis on vaja kogu aeg midagi välja pakkuda uut või ma ei tea, olemaski ebalev või. Mulle meeldib see, kui publik on saalis või, või need on siis nagu valmis. Ja siis ma lähen esinenud neile, tähendab seda meeldib mulle märksa rohkem teha kui proovides käia, proovides tihti unine ja uimane ja ei tulegi sealt midagi ja tihti roll saab valmis alles peaproovides või päris lõpus niimodi ja siis ta võib veel etendustega areneda nimed ja ma ei tea, kas ta minule eriti areneb, vot ma olen selle peale ka mõelnud, mõne kohta öeldakse nii, et oi, see, mis ta kontrollis tegi, oli täiesti üks asi, aga nüüd ta on jõudnud kuhugi mujale ja mulle tundub, et kui asi saab omandatud, siis ta ka jääb selliseks. Seda nagu ei ole mul enda puhul karta tulnud, et ta võimul ära vajuda või täna tuli paremini komme halvemini õigunul lasi omandatud, siis ta tuleb ikka välja, alati ma arvan, aga aga kõika roll jääb nii kättesaamatuks. Siis ma ei tea, kui palju ta neitsi, ma ei oska kõrvalt öelda, kui palju ta siis nüüd edasi veel areneb? No näiteks meil oli viimane kogemus siin Irma õppi saladus. See tükk oli küll selline, mis piinas meid algusest lõpuni mind ja minu partnerit, nii et nüüd viimased sära mänginud. Õnnelikult. Ma ei tea, mis ei proovides midagi puudu, ei proovidest endist puudu kõikjal nagu vähesele tüki jaoks, võib-olla see materjal ei kätke endas midagi niisugust mida oleks üldse pidanud ette võtma, nii et isegi ebales tunne jäi küll kogu aeg sisse. Mulle üldse tundub, et praegu momendil inimesi huvitavad rohkem tõelised tunded ja läbielamised ja mitte enam sedavõrd sellised eksperimentaallavastused. Südamlikus on kuidagi rohkem hinda tõusnud uuesti ja Stroomi Juulia puhul näengi, inimeste niisugusi kaasa elavaid nägusid ja nii edasi, aga lihtsalt, et me et me teeme teistmoodi, kui siiani on tehtud, et me eirame kõiki neid tõdesid, kuidas teatrit tegema peaks, et pöörame kõik pahupidi, et see nagu ei lähe praegu. Aga kui nüüd üldse Mati Undist lavastajana rääkida on siiski küllalt küllalt palju põnevaid ja olulisi töid teie jaoks. On küll, alustas ta luulekavadega, mis olid väga huvitavad meie teatris ja siis minagi esimest korda esinesin ühes luulekavas, millega tuli käia mööda koole õppimisest ja õpetamisest. Ja sealt läks siis nagu lahti, tunt usaldas mind. Mäletan, et Bernardo Alba majaliks raske, keeruline näidend, aga ta andis mulle seal kohe. Ühesõnaga sellise rolli, mis mulle ka kõige rohkem selles tükis meeldis. Ma ei tea, kas hunt siis tajus või tabas ära, mida ma võiksin teha. Tookord see näidend ei läinud eriti menukalt, meil mängisin vist ka midagi 23 korda, aga aga see oli minul üks suurem töö ees, suurem vastutus. Ja nii edasi, kapsapeas, hiljem asendasin seal Lis hindoudia. Peab ütlema ema, isa talle ette heita, et oleks võinud ühekülgselt kunagi kasutanud, on palju erinevaid erinevas eas ja erinevaid rolle temalt saanud. Millisena see tango valmimise aeg meeles on? See oligi imekena aeg. Kuna hundil palju ootamatuid mõtteid. Ja siis võib juhtuda seekord, et sa ei lähe nendega kaasa, nad tegijad tas mingis vastuseisu. Aga talgu ajal nagu midagi sellist ei ole minu meelest juba hunt. Esiteks valis väga hästi osatäitjad, kõik mäletan, jäävad, esimene lugemine oli, oli selline, kus oli juba aimata, et üks või teine tegelane jõuaksin väga hea tulemuseni. Ja need proovid olid hästi meeldivad ja tõesti pärast proovime ei tahtnud tihti lahkuda, käisin ikka veel kukkus istumas ja ikka ikka üle rääkima seda tükki neid ja neid neid kohtiselt etendusest. Ja ka minul teha selles tükis on nii väga palju polegi, ma olen seal teatud ajaline surnult laman seal ja siis ma alati kuulan teisi kolleege, kui nüansirikkalt ja huvitavalt mängivad. Andrus Vaarik muidugi. Ja Paul Laasik ja, ja, ja kõiki üldse kõik väiks ja see oli üks tore tore etendus, kõik oli seal tore algusest esimesest päevast esimesest proovist kuni viimase etenduseni 100. etenduseni. Seda vist nii tihti ette ei tule, ei tule, see on ikka harv nähe ja kui oluline üldse on partneri tugi või partnerlus tava minule väga oluline. Kuna ma olen ise ka ebakindel, siis näiteks mingist monotükist ei saaks üldse juttugi olla. Ma ei tahaks kunagi olla üksi laval ja. Missugune on hea partner, kuidas väga arvestav, teise partneriga arvestav ja tõesti selline, kelle puhul sa tunnetad ta pigem sind, aitab kui, et ta sinu eest ära mängib, esinenud, nagu üldse löögile ei lase. Mõtlesin, et näiteks Andrus Vaarik on väga hea partnerina. Ta oli, tema suhe on väga innustav juba siis, kui proovides ja kes vähegi midagi teed, siis juba tema, tema naer toetav ja, ja tema hoiak on niivõrd sõbralik, et see annab nagu julgust edasi teha ja otsida. Ja. Aarne Üksküla on muidugi kõik kiitnud, kes ta kuusi mänginud on. Niivõrd hea partner. Mäletagi, kui daamil kari tuli, siis mul ei olnud kael olnudki suuremat rolli ja siis vaatasin, staarne võib vaadata küll, kõik vabalt siin tööd alustatakse, aga ei noh, tema suhe oli vastupidine. Ta ei näidanud küll millegagi välja. Ta oli ka väga. Partner on väga tähtis, ma tahaks ise ka hea partner, oldaks mägi teised ütleb olek. Sellest on kirjutatud ja juttu olnud, et paistab ära, nii et noorsooteatris on niisugune hea ja üksmeelne trupp lavastuste põhjal, kas see on ka niimoodi või on küll? Mulle meeldib, et praegused noored, kes on seal ees veel ütleme Elmo Nüganen ja ja meie noored näitlejannad Anne Reemann ja Piret Kalda, et nad on just sellised kõik, kes on väga nii üksmeelselt ja just nagu sellest seisavad, et, et ühiselt teatris midagi toimuks. Ma ütlen nagu nüüd noored naised mõtlesid välja meie naiskoori, kuhu nad siis meid nii aktiivselt kõiki kutsusid, millega mõned siis käime vabal ajal harjutamas ja mõnes kohas ka esinemas. Kuidagi just mis oli tore see, et nad mõtlesid välja, et me teeme ühiselt kõik, kõik kõik naised, Nad kutsusid isegi kõiki tehnilisi töötajaid osa võtma, kindlasti mõned on ka tulnud, need tega just selge ühine ettevõtmine, see mulle meeldib. Mina selles mõttes ma ei armasta sellist kambavaimu, mida vahest kutsutakse ka mõttekaaslasteks, aga aga tihti see lõhub kollektiivi ja, ja siis noh ka paarikümne aasta jooksul ma olen ka juhtunud mõne sellise mõttekaaslaste liidu lähedusse, ühesõnaga, ma saan aru, et ma ei tea, mul ei ole vist ükski neist nii läbi-lõhki tundunud, nii. Nii õigel teel olevana ma just peaks ainult nendega liik tuumasest tavaliselt sellega kaasneb ka see, et ülejäänute peale vaadatakse kuidagi pisut viltu ja irooniliselt ja meie oleme meie, teeme, ma arvan, see ei ole hea. Selline tore on, kui tööd tehakse üksmeelselt ja saadakse ka hästi läbi ja 11 hoolitakse. Te kuulete näitleja tundi. Tänane stuudiokülaline on noorsooteatri näitleja Helene Vannari kes ise on valinud ka saates kõlavad luuletused, mis teda erinevatel aegadel on paelunud. Nüüd kuulete Heleene Vannari esituses Aleksander bloki luulet. Seejärel jätkub vestlus. Mäletad veiklevat linna udude Sinavas voos petliku teed mööda minna, tahtsime sinuga koos. Kuu kerkis taeva. Ta valgus heiastus müüride realt. Piklik neis tee juba algul, kuid ma ei pöördunud sealt. Hullutav tee, vahest köitis eksi ehk meeletus viis aga mingi pilgeni täitis sinendav hämarus, siis mäletad veiklevat linna udude sina vasvoos petliku teed mööda minna. Arutul tahtsime koos. Pilku paelumas põhjatud taevad tiivad, kinnitan. Tulvil umbusku, silmad mind kaevad, hajub videvik, ootele jään. Seal on linnud, kes vajunud unne, on suikunud rändude ind, heinad, kaugust, igatsus, tunne, ei tea, mis ees ootab mind. Oh neid armetuid, uniseid, linde iial tõusvate aukiirte käes, nad ei tee taevakõrgustes ringe, heinad aimamil koitma sunpäev. Ja ma laotan siis Valevat tiivad, ah. Ja uuesti sulguvad need suur ja masendav Unineid riivab, mille võimetus lõputuks teeb. Olin üleni kirebays hilpudes lapil, lapp, nägu, koletus, maskis mees, kes ristteedel naerdes ja ilkudes naljajuttudel veereda laskis. Olid kivised, teed minu lugudes. Ja nimetud kauged maailmad olid mehed seal mitmesugused. Ja üks imb, kellel on lapse silmad. Mõni kaua ja mõttetult, itsitas, mõni kuulas ja vaikis küllalt. Ja kui piin, äkki hinge mul pitsitus hüüti rahva hulgast küllalt. Teed pori põhjatud ning pikk paks udu varjamas on veel seal kägisi vankrelika mu luitunud palagan teel. Pierre roostki paistab päevavalgel näost kahvatum, siin Arlekiin üll kirjud hilbud varjud palgeline nurka peidab Colombiin. Ukroniud sikutage vahvalt. Näitlejad, las igal pool heakskiitu pälvib laada rahvalt püüdliku silus ja huul suurt tülpimust su hinge vaevab? Nendes naerdes jätka teed et avaneksid uued taevad ja sulle pakuksid end need. Leidub hetki, mil äkki maailma teise helgema pilguga näed. Keegi sügavalt vaatab su silma keegi õlule, seab sulle käed ümber äkitselt argipäev, tundub justkui neelaks seda põhjatu tarn. Ületaarne kui unenäos kummub särav vaikuse Vikerkaar päästest tardumus, kütkestme meeled selles võlutud vaikuses, siis panid kumas Suik veel keeled. Mahe harfina kumisel viis. Praeguse Roomeo ja Juulia ongi nagu noorsooteatri üks olulisemaid lavastusi. Mida te Elmo Nüganeni kui lavastaja kohta ütleksite üldse seda töökohta võib-olla ka natuke pikemalt. Ja see oli niisugune rõõmus aeg ja hea meel oli kuulda, et ma sain osaleda, selles tekkis Roomeo ja Juulia. Ja ka kruvid olid väga meeldivad. ELMO teadis väga täpselt, mis ta tahab. Ta oli ääretult nõudlik aga väga täpne. Ja sellepärast oli töö oli, oli, oli igati igati väga tore ja oli päriselt juba aimatav poole töödelt ka, et siit tuleb üks hea etendus. Nõudis noortel igasuguseid neid trikke, mis füüsilisi oskusi ajasid, siis ta ütles iga kord niimoodi, ma ei tea muidugi, kas see on võimalik. Näiteks ronida niimoodi mööda treppi üles või kõõlude seal selle posti otsas, nii, ma ei tea, kas see on võimalik juba järgmisel hetkel ta läks ja näitas ise selle ära, et see on võimalik, niiet et ta on kõik need tehes näha need asjad ise läbi proovinud oma nahal. Ta on tore võimekas noormees ja ma arvan, et ühe noorsooteatrile küll kõige õigem juht, mida saaks üldse tahta veel korraks selle komöödiažanri juurde tagasi tulla, see ilmselt eeldab elus ka ikka väga head huumorimeelt. Noh, võib-olla ka, aga ma ise ei oska öelda oma eraelus nagu eriti nalja ei tee, aga kuidas sellega on Kaja komöödia saanud, mind on alati nagu tõmmanud või huvitanud? No ma võin isegi niisugusesse iga jutustada, et kunagi, kui ma olin neljateistaastane ja siis oli mul ka muidugi juba ammu see mõte ühes näitlejaks saada ja siis ma valisin välja ühe näitleja kellele ma otsustasin siis oma häda jutustada, seda, et ma tahan hirmsasti saada näitlejaks ja ma tahtsin teada, mida tema Mulle soovitab, mis Tõnule ütleb. Kui tagantjärele mõelda, siis ma valisin välja ühe koomiku, see oli Ervin Abel. Ja ma olin ikka üks väga tüütu neiu, sellepärast et ma ise elasin Tartus pluss ja siis iga kord, kui Draamateatris Tartusse sõitis, ma hakkasin seda vaest naabrit lilledega pommitama ja kirja ka veel sinna juurde, et ma tahtsin taga kohtudena ta vist algul mõttes. Ma ei tea, kes see selline on ja püüdis lihtsalt mitte välja sellest teha, aga ka Tartu linn on väike ja oli alati teada, kus hotellis siis need näitlejad peatavad, siis ma sain telefoni teel kätte, eks kordselerinaabeli ja. Ühesõnaga. No mis ma siis tahtsin, tahtsin talle midagi esitada ja kuulda tema arvamust enda kohta näiteks kinnisideed, mõningad on siis mul ikka elus olnud. Ja siis ta oli nõus minuga kohtuma, mäleta Andres rääkis ka, oleksin veel Tartus raudteelaste klubis, kus mängiti tagahoovis. Ja siis ta rääkis mulle, et näitlejatöö raskustest, et see kõik ei ole niisama Kerge ja võib-olla nagu kõrvalt paistab ja nii edasi ja nii edasi, siis me kohtusime veel üks kord ja ma midagi talle seal lugesin, mis ma kaasa olin võtnud ja siis ma mäletan seda. Ja ta ütles mulle, nii et mina olen väga range enda ja teiste suhtes, aga ma võin teile öelda, et teil on eeldusi, siis ma olin muidugi seitsmendas taevas. Aga hiljem, kui ma juba olin näitleja, kahju, et siis ma muutusin nii araks, et ma isegi ühes hotellis üks kord olles mina Ugala teatriga dema mingi estraadikavaga ei läinud ta juurde ei öelnud, et ma olen seesama tüdruk, kes teda on 10 aastat tagasi piinanud, et need oleks pidanud seda just tegema, inimesele ütlemata vaev ei läinud päris sealt ta. Nii et, et ühesõnaga komöödia, komöödianäitlejad, need on vist alateadvuses kogu aeg olnud, mingis mõttes, mäletan samuti, kui sai käidud Venemaal näiteks teatreid vaatamas, jällegi Kardoli mingi Ostrovski näidend ja vaheajal jalutasime fuajees, läksime näitlejate pilti teenuste ja siis mind hämmastas kõige rohkem see, et üks noor naine laval, et see oli sviidis, mängis mingisugust mutikest. Täitsa kohe, et see ei saanud võimalik olla, ühesõnaga jälestus koomilist rollikest, mis ei olnudki see suur roll, aga mis oli selline ere ja tähendab miski mind tõmbas ikka kogu aeg, alati huvitas komöödiarollide poolia. Mäletan ka seda, et kooliajal oli muidu väga meeldib Tšehhov Tšehhovi jutustused ja ja ka näidendid ja siis Mikk Mikiver, tegime kolme õega katkendit ja ma otsustasin, et mina pakun ennast ise sinna mahlaks. Ka ahve pole olemas, aga mina kaeban, ta vaatas mulle otsa, lubas hulga siis seda proovida. Aga kahjuks sellest küll midagi erilist, minu aasast mani ise nagu mäletan ja tean, välja ei tulnud ja siis kursusekaaslane Ulfsak ütles ka, et mida sa sinna maas saksas topid, saajad ja loodud nad taastaks. Ja nii ta ongi, et kusagilt võttes midagi teha. Igaühel on ikka oma ampluaa ja sellest peab jääma. Ma ei oska öelda, palju mina jällegi ka kuumik olen, ma ei tea, mis asi ma olen, igal juhul. Mäletan seda jällegi nooruses Ugala teatris näiteks tehti küll mitu komöödiat, ei mäleta mind, ei võetud seal üldse mänge. Et nägu veel noh, eel vist märgatud või ma võiksin koomilisi roll teaga. Ma tean jah, nendega seoses on olnud nagu niisugust kurbi hetki, et miks ma sellesse teises tekkis, ei osale. Kui palju on mahti vaadata teiste teatrite lavastusi või, või tahtmistki ja minul tükke tahtmist on. Aga peab ütlema, et kui ma nüüd hakkasin mõtlemagi siin draamateatri repertuaari peal, siis väga palju on viimasel ajal küll vaatamata jäänud aega vist ei ole päris olnud. Küll olnud kaks uut tükki ainult sellel hooajal aga keskeltläbi 12 15 korda isid on olnud kuus, nii et tõesti lihtsalt pole nagu ma ei tea jõudnud või õhtuti siis alati välja minna. Aga et mul tahet ei oleks, et ma oleks nagu tüdinenud, nagu ma olen kuulnud, vahest mõni näitajate, ma ei tahagi seda näha, seda küll ei ole. Ma hea meelega vaataksin nii, nii siin kui ka kuskil kaugemal. Sellepärast ma jälle seda muudkui rõhutan, kuidas sai nooruses seal käidud Venemaal ja ja isegi veel üks 10 aastat tagasi võtsin komandeeringu Moskvasse, oli seal nädal aega, käisin iga päev teatrites ja. Kas on mõni lemmiklavastus, mis on meeles? Ma hakkasin mõtlema, mis viimasel ajal ka kõige paremat ja kõige vanem, ütlen sulle ikka, kes punnib potitehase, nii mõnedki kaks aastat vist on möödas, sellest see meeldis küll nii jäägitult olid väga toredad. Kas on mõni lavastaja, kellega koostööst unistate, ei teagi, kas ma just kellestki konkreetselt nii unistan, aga uus lavastaja on alati huvitav. Ja ma ei tea, jutud käivad, et meie teatrist tuleb ka sellel hooajal võib-olla isegi paar külalislavastajat, noh, nii palju kuulda keskel nendega mängida saavad, ei tea, aga ta oli nõusoleku andnud isegi meie teatris töötada Shapiro. Seda on natuke palju loota, et sinna tükkivad sattuda. Sellepärast, et tallannalt vabad käed ja ta võib tuua ühesõnaga teatrisse need näitlejad, kellega ta on varem töötanud ja see ongi väga tore, et ta saab siis nendega teha, aga no oleme kõik, mis tükkide võtab, palju on tegelasi. Aga ma mõtlen, et selline asi oleks suur õnn sellise lavastaja juures proovida. Kindlasti oleks Elmo Nüganen ikka töötaks ka veel väga hea meelega. Aga noh, minul on see võimalus juba olnud, paljudel kolleegidel ei ole nii, et kas oleks soovi mõnes teises teatris mängida, kas külalisena või, või äkki üldse teatrit vahetada niisugust mõtet ei ole olnud? Ei võtnud. Huvitav jah, et ei ole olnud teatrit vahetada seda mõtet tükk aega. Aga külalisena see on väga raske ja kuna ma just rääkisin, et mina ei ole nagu see, kes proovides ennast kohe suudab nii maksma panna ja huvitav, et ideedega välja tulla, sest ma kardan, et külalislavastaja üldiselt, kes mind ei tunne, ehmub ära. Et ta on suure vea teinud, et ta on mind sinna kutsunud kuhugile. Ja Ma ei tea, kas mu, kas mul on ühesõnaga nii palju jõudu, kas ma suudan seal läbi lüüa. Kuradi ma mõtlesin küll, kui Baskini teater loodi, et noh, see on puhas komöödiateater, et kui oleks nii palju julgust, et läheks, pakuks ennast sinna teatrisse, aga et ma olen üks kord olnud elus tööta ja mäletan seda aega, kui, siis tuli uuesti käia ja küsida tööd, see on üldiselt väga ebameeldiv toiming ja vist aastatega jääb julgust, vähemalt selles mõttes. Et tookord mul õnnestus noorsooteatrisse tööle saada. Mulle tundub, et ma ei tea, kui nüüd peaks ära minema, siis vist läheks hoopis midagi muud tegema. Aga kas oleks midagi varuks või, või mis asi see siis võiks olla uus? Ei oleks kellelgi midagi väga asist. Ja mitte midagi ei ole, ei ole varuks, sest on ainult üks soov kogu aeg näitlejaks saada ei ole nagu onutekski teiste lõbutseda. Isegi soovi midagi muud teha ei oskust ka. Erilist pole küll milleski. Aga mida meeldib teha niimoodi väljaspool teatritööd, kuidas lõõgastuda ja kuidagi on viimasel ajal olnud vegani koduseks vaikseks jäänud. Või tähendab võiks, ma olengi niisugune olnud. Mõtlema jääd, mis on hobi või vabal ajal teen, mis meeldiks. Meeldiks, kui oleks tõesti nii palju jõudu ja aeg-ajalt käia teisi teatreid vaatamas, ikka kuskil sinna teatri poole kisub see asi aeg-ajalt ka kodus olla lugeda koduseid töid, teha käsitööd, natuke. Ma tahtsin küsida, et kas käsitöö vähe, vähe, suhteliselt kood. Aga millegipärast viimasel ajal kõige vähem ja vähem ja vähem. No see saade on kavas suurel suvel. Mismoodi teile puhata meeldib? Ma olen puhanud juba nüüd kas 16 või 17 aastat, niipalju kui vana on minu tütar. Ühes ja samas kohas on teatriliidu puhkekodus koolimäel ja mina olen väga rahul. See, et meid on seal majas 20 peret minna küll see ei häiri. Ja seal on väga kena metsatukk ja mererand ja käivad koosseis on väga sümpaatsed inimesed, keda ma põhiliselt suvel ainult näengi, kuigi elame kõik Tallinnas. Nii et ma täitsa hea meelega Lähen sinna. Käin rannas ka pisut marjul. Ja ühesõnaga puhkan seal sel viisil. Ja kas juba suvel poeb see rahutus ja igatsus teatri järele ka hinge või, või kui on puhkus, kus poeg küll? Puhatu me saame päris kenasti ikka kuu aega kindlasti kui mitte rohkem, aga peab ütlema, et lõpuks on juba ikka mõtled kõik teatri juures see näitleja on ju selline inimene, kes nagu võib küll öelda, elab oma tööst, et kui tööd ei ole, siis ta nagu kidub ja haige meil ju juhtub seda palju ka hooaja sees, et pole tööd, kuidagi tähendab haige selles mõttes, et et saamatu ja puudub tahe midagi teha tihti ja see masendab see tööpuudus, et nemad aga tahaks teha tööd ja tööd nii nagunii muud tööd tegev inimene üldse hullud, täitsa mis palka saate ikka kogu aeg, mis töödeni kiputega e töö on ainus, mis hoiab üldse üleval. Kindlasti seda tööd ikka oleks. Ja kui, kui on teada juba miski asi, mis uus on tulemas, siis, siis hakkavad ikka mõtet sinnapoole liikuma puhkuse ajal ka. Kas praegu ongi ruume ja juuli ja siis nüüd ainuke roll või jah. Eile sai hirma õppi saladus, ära mängitud, siis jäined, ainukeseks rolliks. Roome Juulia. No võiks ikka natuke rohkem olla, kui üks. Võiks ikka olla kaks või kolm, ma ikka ütlen, aga aga olukord on küll momendil nii, et on inimesi ka, kellel ei ole ühtegi, nii et peab ootama. Vaat mis tuleb. Aga kas väljaspool teatrit ei ole midagi televisioonis või silmis? Ei ole? Eriti nagu. Oma, mis nii välimuselt ei sobi ka filmile seal hästi pisut kaasa teinud ja päris huvitav on olnud, miks võiksid ise küll võib-olla sooviks mõnes väiksemas rollis proovida, aga. Midagi teinud, ei nüüd ei ole ka televisioonis kuulda. Kunagi tegime ikka mõnes ka niukses aja viitev naljasaates, aga midagi ei ole teha, aga seal on nüüd nagu noorem generatsioon sellega. No aga siis loodame, et kõik need paremat tööd on ees. Loodan, et üht-teist ikka veel on ees ja loodame seda. Kuma on täna nii selge. Kõik pilved on kadunud. Kuid süda on siiski nii haige, kõik mõtted olla uinunud. Keskmerevett valgus on kudunud tee taevasse, kaugele. Seal mälestus kõnnib ja särab. Et paistis kord päikene. Kuukuma, on täna nii selge laul uinunud lainetes. Veel üksinda sügise liigub puhulkultunud lehtedes. Nii vaikseks kõik on jäänud. Mis oli, see on läinud, mis tuleb alles eespäev pole öö, ei ole silm nagu seletaks, kui kuskile mäenõlval sajuksi seisataks. Ja ümber nagu tuuled sule juttuaaks. Ei mõista siiski kõiges nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi. Juhkad endamisi. Johkad jällegi. Nii vaikseks, kõik on jäänud su ümber. Ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. Kõlinat kuskil kõrgel suur lahkumine ees. Jää kullake, jumalaga sügise metsa sees, miskit ütelda tahtsin. Sinu luulud, kõnn, vallatu õisi pildus nüüd needki kõik koltunud õnn, vallatu õisi pildus ja aega pildus ka. Jah, kullake, jumalaga. Aeg minna magama. Aeg aega teda ka kodus on süda soe hääl, õnn, soojuse pildus ligines mõtetest raske päev. Õnn soojuse pildus ligi ja jahtunud on maa ja süda see jahtus kaasa ei jahedast, jagusa. Udu ja hõbehelin ja laul ja rändav tuul. Õnn, vallatu, süda soe, see oli kõik õiekuul. Õnn, vallatu, soe süda ja õitest õhkuv maa. Jää kullake, jumalaga kordunud ju sina ka. Tänases näitleja tunnis kõneles noorsooteatri näitleja Helene Vannari. Tema esituses kuulsite Juhan Viidingu Aleksander bloki ja Ernst Enno luulet. Näitlejat küsitles Pille-Riin Purje. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Helioperaator Külli tüli.