Tere õhtust tänases näitleja tunnis kohtute Rakvere teatri näitleja Erik Ruusiga. Oma mõtete raamiks on Erik Ruus valinud Jaan Kaplinski ja Heiti Talviku luuletused. Näitlejale esitab küsimusi Pille-Riin Purje. Sa sündisid meeleheitest hinge sõid südamevalust. Ja ööl, kui su peremees magas välja, hiilisid varjude talust. Iiler, kas vingus sust üle? Kaua ekslasid soiseid radu? Hommikul taevas läks pilve ja enam ei lakanud sadu. Kadakad seisid ümber kividee, veristasi jalgu. Kangestus metsade tagant kustunud tulede valgus. Ustavalt käis su järel suvari must nagu saatus. Ja kui kord lavale jõudsid, oli alanud viimane vaatus. Omandaami ees põlvitas rüüd. Meil ei saanud, mu arm ei väsi. Ning siis nad mõlemad hukati ja publik plaksutas käsi. Veskis veskikivide vahel kodu on kolmel pesa on kahel, vesi voolab ja veeretab vahtu, murreze jääb. Hirm ei lahtu, kergitab kotte ja sorri vill ja varsti on õhtuv. Varsti on Silja pervelt aknas vaatavad pajud, kivid keerlevad, sina vajud kolust, siis teistele järgi. Erik Ruus tegelikult ma ei tea, mismoodi teie tee teatrisse on kulgenud. Kuidas te sinna olete jõudnud? Esimene fakt, mida ma tean, et 82. aastal Ugalas lavastuses kõik aias Lembit Petersoni lavastuses te mängisite. Erik Moldova nime all. Ja see on küllalt niisugune pikk lugu. Ma lõpetasin 81. aastal ikka 82. aastal vist Viljandi kultuurikooli. Isetegevusliku näiteringijuhina. Ja siis enne kooli lõppu, enne kui Viljandi kool läbi sai, siis maastasin lavakunstikateedrisse. Ja sinna ma sain päris õnnelikult sisse. See oli hiljem lõpetas 12. lend, aga noh, ette öeldes mina küll nendega koos ei lõpetanud, või tähendab üldse lavakunstikateedri lõpetanud, aga ma sain sinna erialaga sisse, aga siis juhtus niisugune õnnetu asi, et ma kukkusin kirjandiga läbi, kirjand oli teine. Ma sain kirjandi kahe, siis ma ei saanud sisse. Ma ei osanud nagu midagi peale hakata. Siis pool aastat olin kusagil Tamsalu kultuurimajas vist ja siis läksin Viljandisse tagasi. Nagu sisuliselt ei teinud midagi ja siis Lembit Peterson otsis mu üles ja ütles, et ta oleks nagu minust ikka huvitatud nagu õpilasest. Ja pakkus mulle, et et kui ma ise olen huvitatud, et hakkab Viljandis Ugala teatris lavastama hoolbi kõik aias ja seal on ühesõnaga perekonnast poja rolli, pakkus mulle, et, et ma mitte päris noh, nagu teatrist kaugemale ei jääks, et siis ehk õnnestub hiljem kooli tagasi saada, et et siis nagu rakendust mulle ma olin sellest muidugi tohutus vaimustuses. Ja siis hakkasime selle tööga pihta, see oli muidugi suur elamus ja kogemus, vaimustus rohkem küll niisugune vasikavaimustus. Kogemust mingit ei olnud. Ja trupp oli tohutu, võimas ja tugev. Aarne Üksküla, Leila Säälik, Rein Malmsten kõik Ugala suuremad jõud, kes seal olid. Ja see oli muidugi tohutu võimas kogemus, rääkimata muidugi Lembit Peterson justkui lavastajast endast. Ja siis avanes võimalus nagu lavakunstikateedrisse vabakuulajana edasi käia selle aja sees. Tänu muidugi õpetajat. Väga suurel eestkostel. Ja siis ma käisin koolis natukene aega lavakunstikateedris, aga siis tekkisid noh, igasugused segadused endas kui, kui ka väljaspool ennast. Ühesõnaga, jäi see pooleli. Mitte et mind oleks ära aetud või välja visatud, vaid rohkem enda niisuguse. Noh, võib öelda isegi lollusest ja igasugustest asjadest, et tundus, et kõik on huvitavam ja mis ma siin ikka õppi. Tegelikult isegi see, see küüneotsatäis, mis ma seal koolis käisin, on siiamaani meeles ja on väga kasulik olnud siiamaani. Et mingisuguse pinnamuselt igal juhul sain siis mõnda aega ei teinud suurt midagi, siin-seal midagi, üht-teist, kuni siis Madis Kalmet sai Rakvere teatri peanäitejuhiks ja Lembit nagu Peterson, Lembit soovitas mulle, et kas ma ei tahaks minna madise jutule? Võttis mu ühesõnaga tööle ja andis mulle küllaltki suure osa seal alguses, kui esimesele Janno Põldma kirjutatud näidend ei tahtnud olla näitleja. Noh, see näidend ja kõik iseenesest, aga ma olen siiamaani Madisele väga tänulik tänu temale, mad sisuliselt üldse olen teatris, et ta võimaldas mulle niisuguse töö ja meil läks päris hästi. Ja siis ma nagu saingi näitleja palgale ennast ja sellest ajast peale, ma olen seal Rakveres olnud. Et noh, lühidalt võttes on see niisugune joonelt on see niisugune olnud. Ja nüüd ma olen seal olnud 85.-st aastast saadik. Aga mismoodi ikkagi see nimi siis muutus äkki? Ma lihtsalt vahetasin lühema konkreetne, mõtlesin nimelt ema ema nime, et see on ka pikk lugu. Niuke perekonnaluu. Et oleks lühem ja konkreetsem, vahetasin selle nimel kunagi linna või maaliinibussis. Üks tütarlaps väga häbelik koolitüdruk, küsis mu käest, et kas te vahetasite nime sellepärast, et ei lubatud eelmisega. Näitleja olla. Selles näidendis ta ei tahtnud olla näitleja seal, see näitleja on ilmselt natuke teise tähendusvarjundiga sõna, aga. Miks teie tahtsite ja tahate olla näitleja? Minu käest küsiti seda siis, kui ma Lavakunstikateedrisse astusin, et miks te tahate neid siis ma ainult selle peale, vot siis ma ei olnud selle peale kunagi mõelnud nagu konkreetselt, et noh, ei olnud nagu formuleerinud seda tahtmist päris. Siis seal tuli kiiresti vastu. Ja siis ma vastasin niimoodi, et noh, et see on nagu võimalus inimestega rääkida. See on vist küll küllaltki arusaamatu vastus, aga ta on üks, üks. Üks nagu eneseväljendamise vorme, teostamise vorm ja küllaltki niisuguses Küllaltki niisuguses huvitavas temal laiavõimalusega vormis. Jumal, siis oli, tundsin millegipärast hirmsat sellest rääkida ja suhelda või noh? Siis ma leidsin, et noh, et igapäevane või mingi muu amet elukutse nagu ei võimaldaks. See see maa nagu pakub seda võimalust ja see vist oligi see põhjus, ma arvan. Hiljem ma olen mõelnud, et see oli see, et ma olen selle vastuse juurde siiamaani. Mitte millegi muu pärast ei ole tahtnud. Ja see on nii läinud ka. Ja võib öelda küll siin. Mina võtan, teatas 80 protsenti sõltub ikkagi näitlejast endast, et kui palju sa suudad ja oskad, et võib olusida. Kõiksuguseid asju kiruda ja sõimata, aga tegelikult ma olen ise alati seda mõelnud, et näitleja on alati üks õigus. Üks raudne õigus. Tal on alati õigus olla tohutu andekas ja noh, hea näitleja. Ja seda, seda õigust ei saa tagada mitte keegi ega miski. Kõik sõltub sinust enesest, palju suudad ja mina olen alati seda meelt olnud, et kliendil on õigus. Tähendab vaatajal näitleja antud nagu ameti seisukohalt on, vaatajal on alati õigus, kui vaatajale näidend ei meeldi, kui näitleja ei meeldi ja mäng ei meeldi siis on minu arust eriti kummaline öelda, et et noh, publik on loll ja publik ei saa aru, et küll ma teen hästi külma, teen võimsalt, aga mind lihtsalt ei mõisteta. Ma ei, ma ei usu seda, et see niimoodi on, mina mõtlen, et et kui, kui sest kui ma olen nüüd seitse aastat teatris olnud, siis ma olen ju ainult tänu sellele olnud, et noh, et mind on ikka keegi vaadanud ja ja keegi, keegi on mind tähele pannud ja keegi keegi minu pärast pileti ostnud ja. Nojah, aga selles mõttes on, muidugi on näitleja amet küllalt sõltuv, et rolli repertuaari ju reeglina ise endale valida ei saa. Ja seda ma olen ka mõelnud, et siin tekib niisugune näitleja amet, ongi üks suur suur nööri peal kõndimine, riskiga amet. Et võib-olla annet võib-olla kõike võib-olla kuhjaga antud, nagu ei ole just nimelt seda. Seda õnne. Siis ei ole midagi teha, lihtsalt. See on julm amet. Et ühel päeval võib, võib kõik otsa saada, mina, näitleja arvestan alati sellega, et võib-olla noh, palju see nüüd välja paistab, palju see kasuks tuleb, aga noh, iseenda jaoks mõtlen, et ma ei tea iialgi mis homme saab, kas mind keegi kasutab, ei saa ühtegi lavastajat minu meelest kunagi kohustada kedagi, et ma oma oma oma näidendis mängima või ei saa kunagi kohustada andma tööd kuidagi, noh, no saab jah, mingisugune administratiivne võimalus, jaotus on olemas seal kuidagi soovitused, asjad aga kusagilt sisemiselt ideaal on see, et, et nagu näitleja lavastaja kõlksuvad kuskilt kokku ja saavad kokku ja teostavad ennast Niimoodi, et peab kuidagi kõigi oma meelte ja tajude ja kuni füüsiseni kõigega peab. Peab lihtsalt olema valmis parimat andma, et nii publikule kui lavastajale kõigile, et sa oled vajalik. Ja kui sa ühel päeval lihtsalt vajalik ei ole, siis näitlejale öelda selle käskkirjaga näitleja tunneb seda igalt poolt ära. Neetud. Teatris olemiseks peab lihtsalt õigustama ennast kõigi, ainult endale teadaolevate vahenditega. Ja seal ei saa petta, ei saa tõmmata kedagi haneks, et küll ma olen, aga tegelikult ei ole. Et see on üks nööril kõndimine, riski riskimäng, sellega peab arvestama. Alguses ei oska seda nii täpselt arvestada, lihtsalt nüüd mõtlen tagasi, kui ma ise tulin nooruse hulljulgusest silmist, must saaks lava. Lõpuks saab kuidagi targemaks. Aga teil on õnne olnud nii enda meelest. Ja ma arvan küll, ma peaksin väga ülbe olema, kui ma ütleksin, et mul oleks, mul on väga halvasti läinud ja ma tahaksin. Ma väärin rohkem. Ei vastupidi, mina olen siiamaani, me oleme suurepäraste inimestega kokku puutunud, nagu ma ütlesin, kõik, kes mu õpetajad on olnud. See, kes on mind suunanud ja kes on mulle nagu mingisuguseid põhja minu jaoks alla pannud ja nendega kokku puutuda ja ja niisuguseid töid seal, nagu ma olen saanud, on halvemad, on viletsamaid, on paremini läinud, halvemini läinud, on enda jaoks paremat teiste jaoks paneb kõik niisugused asjad. Nii et kui me lõppkokkuvõttes vaatan, ei ole mul sugugi sugugi halvasti läinud või, või noh, et oleks nüüd millestki ilma jäänud, ei ole. Ma oleks võinud kõigest sellest ilma jääda. Kusagil raamat ma lugesin, et kui maja põleb maha, siis olge õnnelikud, et kanad ei talle. Noh, see ei ole ka just kõige parem täpsem illustratsioone ikka. Mis on nende jaoks olnud olulisemad, ütleme, rollidest? Vaieldamatult? Parimaid tööprotsess oli see, kahjuks olin, olin ma ise niivõrd noh, nii-öelda roheline ja ja nii nii niisugune laiali liiga. Liiga kogenematu, liiga liiga, just nimelt roheline siis et te tahate kõik aias, aga mul on see hästi teraselt terve see tööprotsess ja meeleolu ja kõik see atmosfäär seal teatris ja need näitlejad kõik on kuidagi isegi kuni valvelauast kuni esietenduseni, kõik on kuidagi teravalt mällu sööbinud ja see on jäänud nagu noh. Fix heaks teatritööprotsessiks meelde, kuigi see osa ei oma minu jaoks nagu erilist tähtsust, sest ta oli noh niivõrd kogenematult ja niivõrd noh, niimoodi lihtsalt niukses lihtsalt oldud seal kuidagi ära elu eest. Üks Moskvarmeediate lavastaja, kes tegi Kirsiaedasid tööprotsess mulle, mul ei ole kunagisest resultaati, ma ei oska ise hinnata. Ma nagu ei oska öelda, et see näidend oli ju väga hea, mida ma mängisin, see lugu läks. Sest mõni lugu, mis on endale nagu olnud, see ei ole nagu millegipärast publikule kuidagi vastupidi, et on mingisugusest publiku nagu nii-öelda publikutükke mängitud, aga mis nagu endale noh, ei oska nagu seisukohta võtta. Ma arvan, et jah, et ainuke asi, mida ma saan hinnata, on, on seda tööprotsess ja seda tulemus on mulle kuidagi nagu noh minu jaoks juba nagu nagu niuke toimumata. Aga kindlasti Imbi Süvalepaga hirmsaid vanemaid tegime, kuigi see, see nagu läks muidugi õnnetult, no vot, ma ei teagi, aga see tööprotsess iseenesest oli huvitav. Rääkimata muidugi Raivo trossiga Tammsaare Tammsaare tööd, mis mina just viimasel ajal oleme teinud, mis on. Minu meelest ma olen väga tänulik, justkui tross Raivo trassil kui tõeliselt teatrimehele, kellelt on tohutult õppida. Kes on mind õpetanud sõna otseses mõttes nagu koolipoissi väga heas mõttes, kes on, kes on noh, enda eeskuju enda enda, nii tehnika kui mõtlemisega küllaltki mitte mind kuhugi sundinud ja suunanud, vaid selles mõttes, et näinud seda maad, kuhu võib edasi mõelda ja kus võib edasi liigutada ennast. Ei muidugi Tammsaaresse Süürimine trassi puhul ja kõik see tema tema tõsidus, eetika, vaimsus, Tammsaarega ühinemise protsessi puhul on on olnud nii väga kasulik. Et niisugune hea mälestus jääb sellest kõigest, et kui, kui mitte rohkem ei tahaks ka eriti midagi konkreetset välja. Viimane töö Arvimägiga Se Jaan Krossi kolmandate aed muidugi kahekesi tegime, kuna ei ole, ei olnud. Teate, siin on maja ja kõik oli kuidagi lagunes ümberringi, siis me leidsime küll niisuguse pisikese saarekese rõdu fuajees, kus. Meil ei olnud ei prooviaegu kindlaks määratud, et midagi me saime lihtsalt kokku. Bel kuidagi väga väga ilusti meil meil toimisse töö. Ärme me nägime ise ka mängimaga ju ta siis mängis selle laua taga kõik minuga minu pealt nii läbi, et enam ise enam ei võtnudki seda, et aga noh, protsess oli tore ja tore. Ainulaadne kogemus monoetendust mängida, muidugi kui sa ise vastutad kõige eest siin praktiliselt kogu etenduse eest. Mõnes mõttes on raskem, aga mõnes mõttes on kergem, sul ei ole kellelegi kaela veeretada, kõik, mis sa teed teda ainult ise. Vahetult oma tulemustega publiku pealt. Väga tore, nii et ei, Rakveres on olnud, aga. Aga jah, muidugi, väikelinnas on väga suur oht ühes teatris. Kaua olla, tekib see oht, et et kõik partnerid saanud liiga tuttavaks halvas mõttes. Saab liiga tuttavaks ja sina saad publikule liiva tuttavaks. Sest minu meelest näitleja ei tohi väga niisugune tuttav olla. Liiga niisugune. Mingi distants peab säiluma, siis ta on. Nagu värskemaga ega pisikesel linnas on just see oht, et kui läheb kõik väga kauaks õrnalt seina, siis tekib see liiga liiga niisugune lähedane läbikäimine, perekondlik suhe, kus keegi enam 11 objektiivselt nagu ei näe. Kas Vargamäe Indrek on niimoodi tegelaskujuna endale lähedane ka kuidagi või natuurina? Jah, mõnes mõttes küll ma enne ei olnud selle peale kunagi mõelnud, aga kui me seda tööd trossi tegime, siis siis ma noh, paratamatult võib-olla need mul lihtsalt enda jaoks nüüd välja mõeldud, aga mulle tundub küll, et kusagilt Ja ma usun, et ega kui Raivuma selle osadel pani juurde, siis leidis ka midagi sarnast, võib-olla mida ma ise ei märganudki, aga ei, mitte kaugeltki mu lemmikkuju oleks või tegeleda või niisugune südamelähedane oleks olnud. Või noh, eriliselt kaasas kantud niisugune, et kui nüüd kunagi Vargamäelugudest nendesse Tammsaare lugudes on ta kuidagi. Ma olen ta peale nii palju pidanud mõtlema, nii lähedale minema, et ei saagi enam aru, kes ta on. Muidugi, ma mõtlen alati, olen enda jaoks mõelnud niimoodi, et kui mingisugust rolli mängima hakata, et siis mõttes pidada talle pooletunnine kaitsekõne sellele. Osa osale või ja siis niukse niukene, pooletunnine süüdistuskõne. Et siis saab nagu peaks nagu objektiivse pildi kätte saama, et, et ei tekiks mingil juhul next ühest tüüpi nisukest tohutut kangelast või tohutut kaabakat siis ei ole, ei ole nagu enam inimene muutub millekski muuks. Aga ei oska jah Indreku jõuda, siis on midagi niisugust mu tüübis, et Raivo seda niimoodi nägi. Teda on ilmselt küllalt raske mängida, kuivõrd ta on nii sissepoole pööratud. Ja ei seda küll. Ja selles mõttes, et ta ongi Tammsaare loomingus minu arust nagu nagu Tammsaare Enda mõtte kandja kõige rohkem, et ta ei ole nagu sellepärast on ta väga tänamatu osa, mõtleksime selle nagu teised ka ütlen, et ma olen seda oma naha peal tundnud, et on tänamatu selles mõttes, et ta ei ole. Ta ei ole karakter. Isegi natukene ta ei ole, kurat, ta on niisugune. Tõde või niisugune üks? Ma ei oskagi öelda, mis ta ei ole nagu päris. Sest Tammsaare teised osad pea on konkreetne. Andres on nagu võtta nagu väga konkreetne inimene, rääkimata Mauruse koolist. Kõik need tüübid on konkreetsed inimesed ja Indrek ise on ainult minu arust nagu taustaks sellele, kelle silmade läbi nähakse, seda kõike, need teised on nagu minu meelest tähtsamatki. Kui Indrek. Kas ta abielus õnne või noh selles ka Renzi Indrek, kus. On ka minu meelest noh, raamatu nagu kaarenist ikkagi rohkem kui Indrekut. Aga noh, ilmselt ongi nagu taustaks kaaren projekteeruks kuidagi. Nii et, et selles mõttes on ta nagu natuke tänamatu ja, aga veel sugugi mitte halb või noh, et ei tahaks või niimoodi, et see oleneb jälle kõik, nagu meil nüüd enda suutlikkusest, kuidas sa suudad seda, seda, seda, seda inimest välja joonistada. Niina. Samas on Indrek kui nagunii-öelda küllatud. Positiivne aga tegelikult on, on ta ju ka, et ta ei tee ka ju midagi konkreetset, ainult arvustab. Noh, kui nii võtta, et ega ta ei ta ei ole mingisugune kangelane. No siin oli sellest juttu, et ta ei ole ka nii eriti eriti kaasas kantud või igatsetud roll, siis ma küsiksin, et kas on niisuguseid olnud või on mida raatsiks ka välja öelda. Ei ole, mul millegipärast ei ole, ma küll ei oska päris täpselt öelda, kas see on hea või halb, aga aga mul on kõige paremini alati välja tulnud, need, mis mul on, on, tähendab antud ja mis mul ei olegi päris päris karva meheda. Mõnikord hakkab see töö, tähendab, see vastupanu hakkab nagu kasuks tuleb hoopis enne just. Aktiviseerib ja pingestab ja sunnib nagu paneb nagu kõvemini tööle, kui see, et ma ei kujuta ette, et kui mul oleks mingi lemmikroll, see mulle kätte antaks, oleks ma kardan, et see oleks mul juba nii valmis ja nii nii lahjaks juba. Liis on, et sellest ei tuleks midagi välja ja ma ei ole majale kohe. Mul ei ole, lihtsalt hakkan, siis ei ole ühtegi, ma ei ole unistanud Hamleti mängimisest. Ja millestki ma olen muidugi mõelnud, et kui ma vaatan mõnda näidendit kusagil, tead seda oleks, oleks mänginud teistmoodi või nii hästi või halvasti, paremini või halvemini, seda ei oska öelda. Aga ei, niisukest lemm, lemmik. Lemmikut, keda ma nüid unistani ootanud, keegi pakkuma tuleks, ei ole kunagi mõelnud Tammsaarest üldse midagi mängida, aga täna jälle õnnelikule juhusele, raiudes võttis mu sellesse töösse. Ava avas mulle terve terve uue ilma eesti kultuurist ja kirjandusest. Üks asi on raamat läbi lugeda, öelda jah, tore, aga teine asi on see nii tööprotsessis süüvida ja hakata tajuma seda maailma ja seda kõike. Ja seda enam, et trass on sellesse ilmselt väga palju elus tegelenud, sellega ja ta tema jaoks oli see juba nagu tuntud, ma isegi vargamäel tegime, ta näitas meile seal konkreetseid kohti, et mis, kus ja pani selle niivõrd võimsalt elama selle, et mul hakkas minu jaoks Tammsaare täiesti uus kirjanik. Krossi kolmandad mäed, lavastus tulge minu juurde. Kuivõrd niisuguse rolli puhul on oluline kunstnik Johann Köleri rolli puhul, et on tegemist olnud ja elanud isikuga Alguses ei saanud aru, kui palju sellega tegemist on ekstra ammu elanud ja keegi pole teda näinud ja ainult kunstitööde pildid ja. Aga siis, kui ma mängisin Rakveres seda ükskord selliseid vanainimesi kaardikese, kes oli See oli väga tänulik etenduse eest, kõigest tänas mind ja ja niisuguse vanaaegse stiilis kirjutatud ainult postkaarditagune täna suurepärase etenduse eest ja kõik ja siis tuli välja, et tööleralil tema vanavanaonu Johann Köler Isegi tal oli, nimi oli. Kahjuks ma ei ole seda prouat näinud ega isiklikult kohtunud, aga lakkuda sõidate, müüs hilja tööle, vot siis ma tundsin, kui oluline on see et see on elanud inimene, et noh, neil on sellel niisugune side, on olemas Johann Köler iga. Et missugune vastutus on niisugust Inimest näidata sest võib-olla nooremale inimesele jääb, jääbki tööle vist minu järgi pilt. Võib, võib ju juhtuda, et keegi noorem inimene hakkabki kujutanudki, oligi niisugune, et selles mõttes on tohutu vastutus, niisugust korüfeed, nii suurt inimest. Aga muidugi siin on tohutu suureks toeks Jaan Krossi töö. Minu töö on sellega võrreldes. No ega väike see suurepärane keel. Teel laused, sõnad kõik, mis on kross kokk paigutanud ja pannud muidugi iseenesest võimas. Kas teil endal on kujutava kunstiga mingit tegemist olnud vä? Ei otsest küll leian ja ehingu ja siis, kui ma lavakunstikateedrist kirjandi kahe sain, siis töötasin Viljandis. Kirjutasin. Plakatid tõid ja kuulutusi. Nii palju. Ei tea, kui palju see nüüd õnnestus, seal lihtsalt kusagil pidi nagu ennast paigutama, siis käisin Viljandi lähedal ühes kolhoosis, oli kunstnik. Nojah, ikka, öeldakse kunstnik. Siis ma olin pool aastat seal, nii palju on mul otsest sidet, on pintsli värvi? Monoetenduse puhul ilmselt on see publiku roll või vastasmõju näitlejale olulisem kui. Kui teistest. Ja, ja kindlasti sest monoetenduses, no ma ei tea, kuidas ma ei saa küll teiste eest kõikide teiste etenduste eest, selles mõttes, mida võib-olla tuleb mängida või, või kui tuleb. Aga siin konkreetselt on küljest publik moodustab partneri public ongi nagu partner, sest ükski monoetendust ei mängita ju tegelikult päris ihuüksinda. Niimoodi, et ma olen nüüd nelja seinaga kinnises ruumis omaette, räägin nagu kaldub kusagile mujale poole. Sest partner on niukest kujut töödeldav või publik või või iseendaga, vaidlus on ka, olen ise endale partner, võin. Aga publik kindlasti vajalikest. Justkui ma mängisin, taotus, vedas mind, ehmatas ära, ilm läks väljas pimedaks, paar sektorit meil seal on, et ma nägin ainult lamp ei näe enam inimesi, siis võtsin täitsa jalad alt ära. Noh. Tekkiski see nelja seinaga ruumis üksiolek tunnelisteks kuidagi niuke kõhe ei näe enam inimeste huntat nende ei, publik on hästi. Ja mis tunne on siis ja noh, üldse kui on vähe publikut? Ei oska öelda. On see halb? Me ei ole kahjuks väga vähe väga vähe mänginud, stange mõeldud nii 10-le 15-le 20-le inimesele, noh me oleme arvestanud nagu oma sellest alg algruumist ja siis oli, ükskord oli küll vist viis inimest ja siis mõtlesime, et kes on mänginud sisuliselt oleks võinud mängida küll, et ega mul mitte sellepärast, aga pärast hakkasime, hakkasime mõtlema, et mitte mina võin selle mängida, sest mina olen nagu kaitstud oma rolliga, mina olen oma oma kapslis kinni. Aga ma jäin pärast mõtlema, et publikul endale on väga paha all kui on, nii vähe inimesi, tal on noh ta on nagu nagu kaitsnud ja kui ma temale vahetpidamata räägin või tähendab, suhtlen ainult tähendab temale suunan kõik ühele inimesele hakkab võib-olla vähe inimesed publikule, endal on ebameeldiv olla saalis. Ma tean seda, et paar inimest tahtsid, no see on väike seal ruum, rakveres, paar inimest tahtsid tulla teist korda vaatama, nad lihtsalt sellepärast ei julgenud noh, et kuidagi imelik on ikka, et noh, et see rohkem sõltub publikust, siis mina kui mina mängin, siis ma olen noh, oma tegema oma väga kindlates tegemistes ja sõnades ja. Võib ühele inimesele ka mängida, aga noh, kas inimesel on seda ebamugav vaadata? Kui pikk Rakveres lavastuse eluiga tavaliselt on või kui kauaks publikut jätkub? No viimasel ajal on ta muidugi armetult väike sest nagu ma olen aru saanud küll, Ma ei oska teiste teatrite eest rääkida ja niimoodi, aga noh, nii nagu viimasel ajal üldse. Ta on elu kiireks keeruliseks läinud rahvastki teatris suhteliselt vähe, siis on see eluiga väga lühikeseks jäänud, seal ma isegi ei oska päris täpset arvu öelda. Raivo Trass lavastas meil kevadel Tammsaare jutustuse kaks paari ja üksainus järgi tegi lavastuse irvakil nirac. Mis noh, minu meelest nüüd jälle ei olnud, kõige halvem läks ka publikule esimesed ette on täiesti ka seda on kolm korda mängitud ja nüüd on suvi vahel, nii et väga-väga raske on ennustada, mis sügisel saab ja paljudest edasi läheb ja noh, on lihtsalt Cartat lihtsalt sureb ära. Etendus. Mismoodi ültse näitlejannast praegu Rakvere teatrist tunneb? Ma ei sa muidugi kellegi teise eest vastata ka iseendast, kuidagi. Selles peab niisuguseid täpse sõna, ütlesime kuidagi. Näitleja, mina näitan, ei tunne ennast kuidagi ausalt öeldes Rakveres. Kõige nagu kohutavam, näitleja tunneb ennast alati etenduses ja tööprotsessis ja result taadise lavastuses, siis näitlejad tunneb ennast. Kas ma tunnen ennast selles hästi või halvasti? Aga kui tööprotsess kuidagi seiskub kõige mingisugused poliitika, mingisuguste majanduste, mingeid niisuguste asjade pärast, milles, milles ma ei julge lihtsalt sõna kaasa rääkida, ma ei tea, mis seal tagasi. Kui tööprotsess minu jaoks seiskub, siis ma võingi öelda, et ma ei tunne ennast mitte kuidagi. Ma ei, ma ei, nagu ei tunne ennast näitlejana, ma võin öelda, kuidas tunneb kodanik Ruus ennast teatavas asutuses või teatavate inimeste keskel, aga aga näitlejana ma võin julgesti öelda, et ma ei tunne ennast. Publikut ei ole, majal laguneb kõik need tuhanded hädad, mida on siin juba enne mind juba ja palju targemad inimesed arutanud siis, siis sellest loogiline vastus, kui ennast näitan ennast kuidagi ei tunne siis juuda, siis tunneb ennast halvasti. Ma arvan, et, et ei tea, nii palju ei ole, ma olen nii. Ei ole ühesõnaga nii kõva mees, et seda kõike kõiges kaasa lüüa selles majanduses ja selles kõiges, sest näitlemine võtab ka ju küllalt palju jõudu, mõnel võtab võib-olla vähem, mõnel rohkem, aga. Aga ma ei oska kuidagi aidata seda omalt poolt, sest mina saaksin aidata ainult sellest, kui on konkreetselt proov, lavastustöö, ma saan seal oma parima välja anda, aga ma ei saa. Maja suhtes, ma ei saa kuidagi mingisuguste poliitiliste asjaajamiste juures, mis selle teatri ümber käivad ja selle kõige selle selle sees ma ei saa kuidagi kaasa kahjuks aidata. Ma ei usu, et seal kõige targem kuidagi vajalikum selles vallas olen. Ma leian, et ma olen tulnud nagu teatrisse teatrisse tegema ja mind huvitab ainult üks asi, mis kell algab, proov, mis tükiga, kellega ja kus kohe nimelt hoia ennast nagu puutumata sellest. Ja siis tekib niuke. Ilmselt on kõigil küljelt niisukene rokkari inimestel niisugune. Tume maa ootab ees, keegi ei tea, mis seal saab, võib-olla ju keegi ikka kindlasti teab, aga, aga mina ei tea. Ja ei taha nii. Väga-väga masendav. Eks elu näitab kõike seda asja kahju on lihtsalt sellest ajast, mis kuidagi. Mida filmikogemus on andnud? Ja hästi palju sellepärast, et mis hästi palju seal, kui nüüd öeldud, nii, aga ei anna kindlasti andnud, sellepärast et just. Just seda filmi ei saa, puhta miimika midagi, sa beta filmi õppijad päris päriselt on, sees peab hakkama, mootor tööle. Film on sundinud seda harjutama niimoodi, et võimalikult vähem niisugust miimikat välist näitama. Film nõuab tohutult sisemist täpsuste õigsust ja niisugust. Ja see just need nii-öelda filmid ei ole minu jaoks suure plaani. Kogemused on väga head. Kus ei saa midagi nägusid teha, selles mõttes midagi laval keeran kergelt külje, olen kaugel ja mängin kuidagi ära, aga kaamera kaamera selles mõttes on üks tohutu tohutu kurje asi, mis, mis niisugust asja ei luba. Ja kui seda tunnet säilitada ka teatrisse, seda suurendada, siis sest eks teate algusele ka ikka, mis algab sisemisest peale, mis lõpuks valimised väljendub kuidagi suuremal või vähemal moel, nii et film on nagu tõmmanud tagasi sissepoole kõike seda. Seda mängumootor ja sellel nagu suurunud sissepoole tõesemaks teenindajat, sest muidu kui väga kergelt ja kõvasti hoolega nii üle käia, teatris mängida, siis kaob nagu see sisemine hästi seesmine kontsentratsioon ja tõetunnetus kaob ära, aga. Ja orgaanika või kuskilt nagu kergelt loksuma hakata, aga, aga film viib selle juurde tagasi, et on vaieldamatult hea kogemus. Kuigi see. Kõik muu seal omaette siis mina ei pea ennast kaugeltki mingisuguseks filminäitlejaks. Nii palju filme on võib-olla teinud Eestis iga kolmas inimene, palju, mina olen teinud palju neide. Ma ei teagi siin Eestis on kokku need üldse vist kuskil kuus või seitse. See on täiesti, inimestel ei ole, kui minu kohta öeldakse filminäitleja ja siis ma alati mõtlen nagu häbiga, et huvitav, et kes siis peaksid olema näiteks Lembit Ulfsak, Tõnu Kark Nemad, Sulev Luige, see on teinud 30 rohkem filme ja praegu ma ei oskagi öelda, palju nemad teinud nägedes määratult rohkem kui mina, siis nemad peaksid olema ülifilminäitleja. Et, et ma ei pea ennast kuskilt otsast näiteks. See vaatleja ongi nagu võib-olla olulisemaid filmirolle. Ei oska öelda, niipalju oli servaatlemises ebameeldivat me siin niisugust noh, ei taha muidugi kedagi kedagi midagi kirurge sõimata, aga noh, minu jaoks oli esimene, ma olin, olin seal lihtsalt puht oskamatusest kogenematusest üIes, nii suurtes raskustes asjadesse, igasuguseid asju, alates vene keelest, kuni ma ei tea millegi lõpet. Ja siis sellega seoses on niisugune, no minu jaoks ei ole ta ilmaski niisugune meelakkumine olnud. Kas ta selles mõttes on oluline film, et ta annab mingi laiema populaarsuse tuntuse? On see nii ei ole, ma olen mõelnud ka, et kas varem ja siis, kui ma teadsin, küll oli tore olla, ikka keegi vaatab, küsib, näe näite. Ma ei ole ka õnneks nii väga populaarne ja niisugune. Niisugune, nii väga niisugune kuulus. Seal ei ole nagu mingisugust vajadust, rohkem tahaks niisugust vaikse vaikselt-vaikselt tööd teha. See oleks nagu palju-palju vajalikum, kui see, et keegi sind nüüd tunneb, vaatab vist keegi, keegi, alati mees tuleb ligi, ütleb, näe, ma tean küll saatjad automaatselt santi olukordades, et ei oska nagu midagi öelda, mis ma siis nüüd tegema pean, et jah, ma olen. Kuigi mind ei tunne, nii paljud inimesed, võib-olla Rakvere linn, mõni üksik kuskil veel, mis etendusega näinud. Aga ei, ma ei tunne selle järgi mitte mingisugust vajadust. Minu arust ideaalne näitleja ongi, see peaks olema see, et kui ma Laal mängin ära ja tulen laavialt maakan uksest koju minema, siis keegi ei tunne mind ära. Aga kui kõik tunnevad mind ära, truus on, laaberruus, on täna on siis ei olegi mingit asja, ongi üks Ruus ja kõik. Et parem siis juba ma olen niivõrd niivõrd erinev, et keegi ei tunne mind. Nii et selles suhtes võikski meeldikski töötada väiksemas kohas või et ei kipuks pealinna näitama. Vot, mina mõtlen, töötada ükstapuha kus kohas mina ei mõtle, mina ei võta sellepärast väiksem, suurem Ma mõtlen seal, kus oleks töö, töö on tähtis näitleja kohta, me oleme, kus oleks kõik need tingimused täidetud, et kui sul oleks töö ja mis oleks inimesi, inimesed tulevad sinna, kus on hästi tööd tehtud. Nii et ikka ma mõtlen just seda, et kliendil on alati õigus, ma ei saa kunagi süüdistada Pumulik ning ei vaata või ma neile ei meeldi. Et küll on lollid, nad ei saa aru, geniaalselt mängi ei tule anda. Ma olen õnnelik selle üle, kui keegi tuleb vaatama. Ja selles mõttes on monoetendusest näidet, nagu sinna tuleb keegi, ootame siis sa võid öelda, et sind on teaduslike vaja või noh, sa oled vajalikke, sul on ikka nagu mõttekas oma tööd teha. Nojah, aga teistpidi, mina küll alati seda loogikat kätte ei saa, mida nüüd vaatamas käiakse või mida mitte. Kui tõesti head lavastust ei vaadata. Ja, ja see on kindlasti, see on mul väga niimoodi kategooriline see, et, aga, ja siin on kindlasti tegurid, mis määravad siin, ei pruugi sõltuda isegi näitlejast ja lavastajast, siin on tuhanded komponendid, mis, mis, mis kuritegevusest, kuni ma ei tea milleni, millest sõltub publiku käimine teatris ja näiteks nagu Rakveres õhtul talvel kell seitse algab etenduse teisest äärelinnast peab inimene tulema etendusele, mis lõpeb kell 10 ja minema pärast jalgsi läbi selle kottpimeda ja musta linna koju. Siis ei saa kuidagi nõudeta, et süüdistada, et ta ei armasta, et ei käi teatris, nii et siin on loomulikult on komponente, mis tingimusi, mis, mis, mis, mille pärast inimesed käivad või ei käi. Kas võib olla nii, et näitlejal on läbi oma loomingu, oma rollide, mingi oma teema oma? Ja kindlasti minu meelest peakski olema. Selline asi peaks olema kindlasti, kas seda ei saa võtta, kuidagi, peaks välja kujunema? See ongi see pealis-pealisülesanne nii-öelda, mis asja sa ajad või kuidas seda öelda, et noh, et kui ma teatris töötan, et siis Et kõigi, erinevate nii pättide kui, kui, kui jumalate kaudu, keda ma seal mängin või nende kaudu ma olen alati mingisugust taga Tiga roll ajab oma asja eraldi, iga roll läheb niikuinii oma asjaga, vein enda läbi. Just peab üks, üks üks just nimelt see on väga hea sõna pealisüles pealis-pealisülesanne. Kuhu poole ja nagu peaks, peaks liikuma kogu elu, et kui ma olen sealt teatrisse läksin väga noore inimese käest, ei saa seda nõuda, sest lihtsalt nii palju võimalusi ja, ja. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem. Hakkab kuidagi sättima välja midagi niisugust. No et igasse suhtuma kuidagi väga kindla suunitlusega püüad teda nagu ajada kuhugi poole ja kuidagi nagu mitte see, et mul see saladus oleks võinud, lihtsalt ei oskagi öelda, aga kindlasti on mingisugune kõrgem asi mingi niisugune noh, peab olema, sest muidu kohapeal ringi käia, niimoodi. Trollis trolli osastus. Eks halb, teine niuke ennast. Ja seda enam on kahju, kui hakkab lust korjama, nagu kogemust ja jõud on aga siis, kui kõik see lahendub niisuguse. Majanduslikud ja asjade ja ma ei tea, missuguste asjade vahele taha kuidagi see aeg läheb raisku, kui sellest on lihtsalt kahju, mitte et keegi oleks selles nüüd süüdi ja keegi tootsime, süüdlane, see ülesanne talle kere peale ja nõuame, et ta teeks, tooks aga lihtsalt kuidagi kahju on, ei oskagi öelda, sest kõiksugused põhjused on ikkagi objektiivselt kõik need majanduslikud olud ja ajad ja inimesed kõik. Aga päratult kahju on sellest, et, et see võimalus kuidagi kuidagi pudeneb käest ära või kuidagi kaob ära, jääb olematuks. No meil vist tulebki nii lootusetu Panoodiga lõpetada, sest niisugune see hetk on. Nii-öelda, või noh, eks ikka lood, lood seal niikuinii, sest muidu ei seisaks vist püsti Aga jah, ju see hetk on niisugune ja vaevalt, et nüüd minul või, või, või Rakvere teater või ainulaadsed niisugune on, aga ju? Ainult vaatamata paremaks läks sellest seis. Annaks jumal, et inimesed sellest seisaksid. Teha kõik kõik, mis vähegi endast sõltub seda rohkem niikuinii ei saa ja vähem ka ei tohi, mitte ei oska midagi öelda. Aga mis endale annab seda seesmist jõudu? Tunnen toast võime vajadusel rääkida olevat. See sisemine valmisolek tähendab. Asuda kohe tööprotsessi, kui tuleb midagi. Et just, et selle aja, kui mitte seda aega nüüd tühjalt, niimoodi. Las ta lihtsalt lendu oodates mingit ei tea, mis asja võid koguda just nimelt, et kui, kui avaneb võimalus, et see võimalus siis. Tühjaks ei jääks, et selline võimalus selleks midagi paigutada vaadata, ümber koguda, vaikselt selgitada see kõige tähtsam välja varudav, nii palju väge, kui annab head tugevat, tervet jõulist väge, et siis kui ja kui see on olemas, ma usun sellesse, et siis tuleb ka võimalus. Siis on võimalus nagu oodatud võimalus otsib ka niisuguseid asju, et kui see kõik kokku saab, siis peaks midagi sündima. Ma arvan, nii. Võib-olla see hoopis teistmoodi, ma ei tea. Liiva keerleb kajakate legendaarne lend. Üle virvendama valge liivamatkan maa käekõrval, väikevend. Tunnid hele, palgsed, pikad, kaovad. Pika läände lookleb raugust õhkav rand. Vennake seal silmad kinni, vao, vot käies väsinuks jääb väikeganud. Aga kõrgelt nägematu käsi hoiab Hellana meid kangastuval teel. Astu vennakene ära väsi. Rõõmsad ended ootavad meid eel. Sinna manitses meid ükskord isa hääl. Pilved vestlevad seal jumalaga. Kuldne valgus Luilub nende pääl. Tule tule üle, valgeneeme läbi helge päeva, virvendab merand. Sinna kaome rinnas kuldne seeme. Igavese päiks võrsub anud. Näitleja tunnis kõneles ja luges luuletusi. Erik Ruus. Kui enam ei ühtegi näivust ei hoia mu südames meel siis läheneja kumas kustun. Kas olin ma üldsegi teel?