Tere algab näitleja tund. Stuudios on draamateatri näitleja Raimo Pass ja küsija rollis Pille-Riin Purje. Muusika valis saatesse Raimo Pass. Eksootilise kõlaga Austrias Itaalia pilli Tiitseri tuud mängib alles tärplex. Vestlus on lindistatud 30. juunil, mil teatrihooaeg 1997 98 alles äsja lõppenud ja suvepuhkus oli veel ees. Suve teemal Raimo Pass jutu alustabki. Mäletan noorest peast oli mul lemmik aastaaeg, oli sügis, aga mida aeg edasi, seda rohkem suvi väga praktilisel põhjusel, et on puhkus ja ei sobi mulle meeldida. Kas siis saab välja lülitada kõik teatrimõtted või on nad ikka kaasas? Eks nad on kaasas ikka kogu aeg, jah. Tähendab suve esimene pool ilmselt kujuneb niimoodi, et et Olülita tõesti ennast täiesti välja ja ei mõtle üldse teatrimõtteid. Aga siis nagu varem on olnud, siis ilmselt kuskil järsku tekib mingisugune selline CD või. Mis mõtete või tundmustega sa nüüd selle hooaja peale tagasi vaatad? Mis otsa sai? See aeg oli päris põnev, lõpupoole päris tihe, väga huvitav ja tõin hooaja lõpuni ja alguses nagu oli aega palju ja no ilmselt nii peabki olema, et vahepeal on sellist natukene lõdvemalt aega ja sellepärast siis tekib alles nagu õige tahtmine midagi tõsisemat teha. Et ma olen selles suhtes nagu sellise teatrirütmiga, nagu ta praegu on olnud, üsna rahul, et et on vaheldunud sellised tihedamad töö perioodid, hõredamad. On see sinu jaoks niimoodi tasakaalus olnud või või tundub vahel, et on liiga palju näiteks hõredust? Nojah, vahepeal nagu läheb igavaks, jah, ja siis mingi rahutus sees kasvab ja siis püüad leida mingid muud huvitavat tegevust. Selle viimase uuslavastuse Tribaadi töö puhul päris mitmed vastukajad ühest suust ütlesid, et need lõpuks ometi. Raimo Pass on saanud väärilise rolli. Mida sa ise arvad sellest Steinbergi rollist? Noh, tegelikult ise ise teed ju enam-vähem kõiki rolle ikkagi sellise tundega, et nad on kõik väga väärilised. Aga et järsku mingi roll nagu esile tõuseb teiste jaoks. Et noh, see on muidugi meeldiv, aga no ega ta nüüd ei olnud selles mõttes kuidagi eriti nagu töömahukam või sundinud nagu rohkem pingutama tegelikult kui, kui mõni teine roll. Aga see on huvitav, et järsku siis mingi asja kohta öeldakse, et see on suurrolle. No võib-olla seal taga on see ikkagi ekse Strandbergi isik, et sinna mõeldakse nüüd kõik see juurde, mis ta on teinud ja, ja mis kuuldused temast käivad. Ja eks kindlasti jah. No selles mõttes on ta muidugi selline jah, just tagamaadega roll ja tema kohta sai päris palju loetud. Ja Enklist, kes selle Tribade töö kirjutas. Tema on jätnud sellise stereotüüpse Steinbergi tüübi täiesti alles ja just nagu selle sildiga, et naistevihkaja ja hullumeelne selle rahulikult talle külge jätnud ja ehitavad sinna ümber nagu sellised oma teevad, millest ta tegelikult on tahtnud rääkida, mitte otsesest Trinbergist. Steinberg on lihtsalt hea näide ja tema abikaasa rääkimaks üldse abielusuhetest ja nende purunemisest teha. Selline kaunis, tüüpiline lugu abielurongist, mis kuristiku sõidab ja, ja kus toodetakse sellest joovastust, mitte ei püüta nagu hädapidurit peale tõmmata. Kahe naise omavahelise suhtega kirjutatud on ta ikkagi üsna niimoodi ekspressiivsust. Seal oleks olnud võimalus teda nagu veel haigemaks teha, aga ei olnud nagu sellist tahtmist tekst ise on piisavalt valus ja selline imelik kombinatsioon on seal noh, nagu komöödiast või, või naljast ja ja sellisest väga tõsisest asjast räige kombinatsioon kuidagi. Kas seal mingi räiguse mahendamine, nüüd sellest ka näiteks sõltub, et lavastaja naisterahvas Katri Kaasik-aastal Algul mõtlesin küll, et issand jumal, et naisterahvas hakkab tegema, Steinberg on peaosas, et mis nüüd saab. Aga selles suhtes on hea meel, et terve trupp tegelikult enam-vähem nagu sai asjadest ühtemoodi aru veel. Leidsime ühise keele. Kuidas see ruum kaasa aitas, see, et seal väike saal nüüd oli hoopis teistmoodi tehtud ja kuna seal tegevus on ka teatris publiku ja lavapiirid nagu läksid suhtelisemaks või kuidas see mängides on? Mängides oli väga huvitav kogemus, sellepärast et et publik on kolmes küljes hästi lähedal, aga aga samas mängisime väga püüdlikult sellist, noh nagu öeldakse, neljas sein või et, et me ei näe, kuigi meetri kaugusel inimene tõstab jala põlve peale liigutad ennast, aga noh, sina ikkagi püüdlikult ei näe teda. Aga seda oli väga huvitav mängida. Mulle meeldis täiesti minu jaoks uus ruum või või noh, tundus, et publik oli kaunis sellises imelikus situatsioonis, et esiteks nad on üksteise vastas, vaatavad teise reaktsioone siis nad on ise nagu mingil määral luubi all ja ega need reaktsioonid ei olnud ka selliseid eriti lahtiselt või sellepärast, et et ta ikkagi mängus sees ja ma arvan, et ta sai kaasa elada võib-olla paremini tegelikult või osa sellest asjast kui, kui näiteks tavalises teatrisaalis Kas näiteks see kellaaeg ka sinu arvates kuidagi mõjutab, et ta oli neid nimme hilisemale ajale viidud kell 22 algasid etendused. Nojah, et need, kes tulevad, neil peab olema tõesti mingi huvi et juba mõnes mõttes on päris hea mõte mitte kutsumaks inimesi, kes, kui nad seal meetri kaugusel istuvad ja et neil tegelikult nagu huvi ei ole või sellist eelsoodumust või noh, nad ei tule lihtsalt. Me peame ajast rääkida, siis oled sa ka hoopis ebatavalise omal ajal mänginud päris ööteatris, eks ole? Ja mis paar aastat tagasi sai mängitud draakulat, siis enne Dracula etendust oli kell 12 olid veel Becketti näidendit. Mäng siis kuskil kella kolme paiku Kristakastraakule et siis oli juba küll natukene teine olemine, ilmselt publikul ka, kes on pikka aega seal juba ära istunud, see juba tekitab küll mingisuguse teise vastu võtta või teise laine või noh, mängimisel oli ka natuke teistmoodi tunne seal võib-olla kõik ei pidanudki seda pikka ööd niimoodi virgelt vastavaid asju on ja muidugi ei osaleks ära ja pole midagi parata. Aga huvitav Kuidas sina üldse teatrini jõudsid või näitlejaks said? Millal või kuidas see soov tekkis, kaheksandas klassis näiteks üritasin muusikakooli saada. Aga ma arvasin, et, et noh, et kui lähed muusika, kuuled, siis eriti teha midagi oskama, aga selgus, et teised kõik oskavad juba midagi ja ma ei saanud sinna sisse. Ja siis kuskil niimoodi poole keskkooli ajal hakkas nagu vaikselt idanema, aga ma ei oleks ilmselt läinud vist eksamitele, kui ei oleks kaks head sõpra, üks pinginaaber ja teine klassikaaslane. Kui nemad oleks läinud Toompeal eksamitele. Et ma läksin nagu rohkem ikkagi nagu nendega kaasa lõi kuidagi. Sest nemad said ka sisse, ei saa tööpinginaaber küll hiljem õppis mõnda aega mõistlikult. Aga see muusikahuvi oli seal siis ikkagi olemas. Nojah, ei ma kuskil viiendas klassist alates hakkasin nagu ägedale sporti tegema, mängisin tennist. Aga siis järsku kell saab. Kuidagi ei klappinud Dennis üldse enam ja siis hakkasime hoopis sama ägedalt koolis punti tegema. Ansamblit ma olen ikka päris pikalt nagu pildid joonistanud ja mänginud ja ta on mul selline hea kaaslane olnud, aga aga sellisest proff mingist pillimängimisest ei ole midagi välja tulnud. Mis koolist, mis kandi poiss, et sa oled Tallinna poisslapsepõlve, kuni siis konservatooriumi elasin kogu aeg Lasnamäel killustiku tänaval ja majaka tänaval. Ja käisin sealsamas koolis kuueteistkümnendas koolis. Siis peale konsi elasin vahepeal nõmmel, praegu elan õismäel, nii et raadios on nagu üsna väike, kõik on Tallinna linnas anud ja selles mõttes ei ole nagu ette näidata mingit sellist laia elukogemusepagasit, et kõik on läinud täpselt nii, et ühest koolist teise peale konservatooriumi kohe teatrisse ja ja ühes teatris olnud ka, kuni siiamaani. Aga räägi nüüd sellest õppimise ajast lavakunstikateedris 11. lend lõpetas 84 juba peaaegu 15 aastat hiljem. Mismoodi see sul meeles on? Kui inimene on selles vanuses, siis ükskõik, mis ta teeb või kus ta on, ilmselt ta ahmib endale tugeva kogemuse sisse, sellepärast et, et see on hästi selline aeg, kus on inimene lahtine ja kujunemisaeg või kuidas selle kohta öeldakse, et kuigi näiteks kui võtta nüüd sellises ajaloolises perspektiivis 80.-te algus et nende selline poliitilise surutise aeg oli ja nagu vene võimu alt vabanemist, siis ega seda ei tunne küll, et sa mingi surutise aeg olisest. Meie vanused ajasid ikka oma elu kuidagi kõrvalt tundub, et üks niisugune ühistundega Kuressaares on nüüd viimasel ajal meil on natukene nagu harvemaks jäänud sellised kontaktid, aga väga pikka aega me ikka käisime koos ja olime nagu kursis, mida keegi teeb ja võib öelda küll vist nii, et üsna kokkuhoidev kursus, kursuse kokkutulekud olid meil praktiliselt iga aasta. On huvitav, millal nüüd järgmine võikski tulla varsti vahe sisse? Neid oli veel niisugune nähtus nagu oma suveteater ja see oli vist peale teist kursust, kui ma õieti mäletan, ja siis me võtsime kolm kümnenil hobust-vankrit ja vankri peal või selline telk. Seal olid ilusad sellised pehmendused sees ja siis sõitsime nende hobustega, tegime päris korraliku tiiru peale Eestile. Teatrialge on väga, paljus ongi sellised nähtused, üks kamp lihtsalt sõidab kohale, tahab teistele midagi öelda, valib siis sellise väljendusvahendeid, et ühed vaatavad ja teised näitavad midagi. Ja seal oli, mõnel etendusel oli tõesti ainult, ma ei tea, 10 inimest ja siis järgmine päev järsku oli kuskil mingis kultuurimajas oli saal puupüsti täis ja või kokkupuutumine publikumenuga või vastuvõtuga või see oli selline ehe ja andis mingisuguse ettekujutuse tegelikult, mis, mis see näitleja elu on. Mängisime põhiliselt nii, et kuigi see oli keelatud, aga korjasime mütsi sisse, raha pealt, vaatad, kui olid ka vahepeal mingisuguseid piletimoodi asjad, ma ei mäletagi täpselt. Igatahes kogusel majandamine ja kõik see värk oli. Noh, algeline ja, ja otsene vahetaja vist. Kas mõni diplomilavastus või kooliaegne lavastus on olnud sinu jaoks eriti oluline? Ja kindlasti minu jaoks oli pilvede värvid väga oluline, sellepärast et ma sain esimese sellise suurema rolli ja ja see oli sel ajal nagu väga tähtis tähtis lavastusel, sõja. Võib-olla nüüd teatrimälus isegi enam nii palju seda ei teadvustata või ei mõelda, et seal oli jah, paralleelselt ju need kaks koosseisu. Et see diplomilavastus oli üks ka siis puhtalt noortega ja siis sina mängisid seda rolli, mis Rein Aren mängis isa rolli rolli seal ilmselt päris keeruline pähkel. Ta oli jah, oli üsna harjumatu, et sellepärast, et kui ei oleks paralleelselt Rein Aren ja Ita Ever ja, ja kõik sellised suured näitlejad seda mänginud, siis ma mäletan, et kui ma esimest korda seda teksti lugesin, siis ma ikka ehmatasin ära küll natuke sellepärast, et tekst oli selline kuidagi ebadramaatiline, üldse jäiad, räägitakse pikalt mingist kartulite heidutamisest sellistest talutöödest ja ja no ei lugenud absoluutselt välja seda nagu allteksti. Millest see lugu tegelikult on, üllatus oli ikka päris suur, kui kuidas mitmeid troo läbi viis, mis, mis sellest tekstist nagu sai tegelikult? Nojah, see oli selline päris teatri nagu lähemalt nägemine, jah, esimene selline. Aga see, kui sa arened selles rollis nägid, kas see oli nüüd sinu jaoks abiks või kuidagi velg kammitsas ka. Ei no orelit ma imetlesin ja ma olen hiljem ka kogu aeg imetlen teda arendaga, meeldis tema selline lopsakus või mahlakas, samas selline mõtteselgus ja ja täpsus ja teda lihtsalt minu meelest nauditav vaadata. Laval. Aga siis ma ei nagu ei kuidagi ei mõelnudki üldse. Ei võrrelnud ennast kaareniga sellepärast et tema lihtsalt hoopis teistsugune tüüp, palju noorem ja ma sain aru, et meie see lavastus tegelikult ikkagi on natuke erinev kui, kui nüüd see kuigi noh, mõte, liinid ja kõik selline ülesehitus ja kõik jäi samaks, aga aga see ikkagi muutis asja palju, et mängivad sellised noored inimesed. Tegelikult on kuidagi nii olnud. Ma nüüd kui ma vaatasin neid, sinu roll, et sul on päris palju olnud niisuguseid dublantidega rolle noh, ütleme mitte küll need niisugust näidet enam, aga, aga kas või kursusevendadega oled seal paralleelselt teinud Märt Visnapuuga või tooma surfiga või Üllar põlluga või hiljem Ivo kiviga ja et mismoodi kogemus see on või roll on nii-öelda kahe peale see sind seganud ka mõnikord. Ma mäletan, et nagu seganud ainult see, et kui on kahekesi ühe rolli veel, siis lihtsalt laval peaproovides ja kuskil enne lõpus on vaja nagu ise rohkem proovida siis lihtsalt see aeg jagunenud nagu kaheksad poole vähem aega, nagu et see, see on, see on nagu põhiline olnud, aga või on see sisest teistpidi abiks ka, et näed nagu teiste inimeste enda rollis ütleme praegu näeks rohkem, siis ma tegelikult nagu ei osanudki isegi nagu seda vaadata praegu oleks vist rohkem abi tegelikult vaataks, vaataks mitte seda. Et kuidas tema mängib, aga lihtsalt mingeid muid asju paiknemise liikumise laval. Kuidas see nagu mõjub ja aga siis ma ei osanud selliseid asju vaadatud. Praegu pole vist nii palju enam annadki, neid dubleerimisi aegu ei ole. Meenutame, et lavakunstikateedri 11. lend oli Mikk Mikiveri kursus ja lisaks Jaan Kruusvallipilvede värvidele olid nende diplomilavastused Tammsaare armastus ja surm ning Jaan Krossi taevakivi raadioteatris. Aga lavastas Härmo saar. 1983. aasta kevadel 11. lennuga laste kuuldemängu Charlotte koob võrku. Elvin bruks Vaiti raamatust Külliki Valdma raadio seades. Raimo Pass mängis seal tähtsat tegelast. Põrsas Vilbürit. Ämblik Charlotte rollis oli Angelina Semm joonova katkendis, mida kuulete. Mängivad veel Reeda Toots, kiiri Tamm ja Märt Visnapuu. Mul oli kõik ilusasti läbi mõeldud ja plaanitsetud, nüüd sajab hommikust peale vihma. Kõik päevad on nagu ühe vitsaga löödud. Olen väga noor ja mul pole ühtegi sõpra. Ühtegi tõelist sõpra. Kuule emani, kas sa ei taha minuga mängima tulla, äkki? Sa rähnipoegi ootad? Palun, kas sina lambatall mängiksid minuga? Sest ma ei ole veel küllalt suured Tarastele hüpata ja teiseks ei pakkumale põrsad pinget. Üks põrsast tähendab mulle veel vähem kui mitte kui midagi. Mis sa sellega mõtled, veel vähem kui mitte midagi? Minu arusaamise järgi mitte, kui midagi veel vähemalt olla ei saa. Kui oleks midagi, mis on, mitte kui midagi veel vähem, siis ei saa mitte kui midagi enam olla, mitte kui midagi, vaid peab olema ikkagi midagi, ükskõik kui tibatilluke, midagi. Üksinda põrsastega. Kuule, sealt tuleb tempeltaliskand elasemast sinuga mängima. Templton tembrilt, kas sa mängiksid minuga, mängiksin, mängiksin, ma ei tea isegi, mida see sõna üldse tähendab. See tähendab seda, et sul on huvitav ja lõbus olla, jooksed ja hüppad ja teed igasugu tempe. Väldivad selliseid asju alati kui võimalik. Minu aeg kulub söömisele, närimisele, luuramisele, regutamisele, mina ei ole mingi tibupoeg, mul tuleb kõhtu varjata. Rainidele, ma käin ilukülaline. Kas tahad endale sõpra põlve, mina hakkan sulle sõbraks. Mina olen siin täna kogu päeva jälginud ja ta meeldib mulle. Palun, palun ütle, kus sa oled. Buss, tähendab, servus on tervitus, vahel ütlen ma naljaviluks Järvus. See tähendab tegelikult sedasama, mis Hei või tere hommikust. Ausalt öeldes pole see suurem asi sõna ja mind paneb ennastki imestama, et ma täna hommikul seda kasutasin. Mis aga minu asupaika puutub, siis seda leida on väga lihtne. Vaata jooksada ülemisse nurka. Siin ma olengi vaatama lehvi. Kas sa näed mind nyyd Ojaa muidugi läheb. Kuidas käsi käib? Tere hommikust, servuss. Väga meeldiv tutvuda. Mis sinu nimi on, palun, minu nimi on sallate. Minu meelest oled sa kaunis. Kui nüüd kuidagi läbilõikes natuke mõelda, millised rollid sulle endale on eriti tähtsad olnud. Kooliaja lõppu seal kellade värvid kindlasti. Siis oli üks selline lastetüki jagu kõrgemad kõrvad, kus olin iseseisvas teatrielus, esimene selline suur suur roll. Siis. Kui ma ütlen sulle niisuguse pealkirja nagu eluteatris, mis sa seda lavastuse kohta mäletad? Ei, see oli ka kindlasti üks tähtis tähtis töö. David Memeti näidendi Aarne Ükskülaga kahekesi seal mängisite, kuigi see vist alguses pidi veel olema Heino mandrile. Jah, alguses me alustasime proovi Heino mandrile, tähendab tüki väljatulekuni ei olnudki enam nagu palju aega ja siis seina mandri sorry. Siis mängis Aarne Üksküla seda osa, Mikk Mikiveri lavastus 90. aastal. See oli kuidagi üsna selline valus, valus lavastas sellepärast, et ta räägib nooremast ja vanemast näitlejast ja ja samal ajal Heino mandri surm ja kõik see nagu tegelik teatrielu sõitis ka täpselt sinna sisse, nii et ta tegi kuidagi väga selliseks tundlikuks ja hellaks asjadega. Mis tükki endasse puutub, siis ta oli, selles suhtes oli kogemus, et see materjal jälle esimesel pilgul täiesti selline ümmargune muna, kus ei saa mitte kuskilt kinni võtta, sest see on ametistiil, on selline Ilmar Remarkideta ja võtta kuidaspidi tahad, kõik on nagu õige alguses, aga siis mingist kombinatsioonist alles nagu hakkab õieti tööle või tuleb see tüki sisu välja. Kusjuures ma mõtlesin pikka aega, et seda tükki oleks võinud ka kuidagi 180 kraadi tagurpidi või teistmoodi mängida või tähendab lavastada. Aga siis sattusin nägema pärast filmi, mis oli tehtud hiljem hiljem kui see meie draamateatri etendus. Ja ma imestasin, et seal mängis oma näitlejad, mängisime Jack lemmal. Et kuidas kõik oli tegelikult täpselt sama välja arvatud seal olid natuke stsenaariumis olid väiksed erinevused Sablitel lapsed sisse kirjutatud vist. Aga et, et kuidas see nagu ikkagi ühte sellisesse lahendusse välja jõuab see asi väga imelik, mina. No jah, siis peale seda eluteatrit siis oli üks selline pikem periood oli kus Ewaldil kujunes Evald Hermaküla nagu oma selline trupp ja siis mängimine nendes rollides, see oli mõnes mõttes kõik nagu üks, üks roll, kogu see tegevus oli nagu kompaktne, ühesuunaline või kogu see töö oli nagu, nagu üks töö ja väga huvitav periood. Kas selles mõttes on niisugused inimesed, kelle kohta sa ütled, et oma lavastaja No eks nii lavastaja näitlejaga kui näitleja-lavastajaga, kui on selline pikem koostööperiood, siis on lihtsam seda tööd lihtsalt teha ja ei lähe aega nagu sellise üksteise kompamiseks ja nii ongi, et need, kellega ma olen nagu pikemat aega koos teinud, need ongi minu lavastajad Mikiveri Hermakülas? Jah, võiks öelda küll niimoodi, jah. Hendrik Toompere on veel vähe lavastanud ka suhteliselt et noh, temaga, ma olen tundnud ka kogu aeg mingit sellist arusaamist ja mingis mõttes lähedastega tasuta. Aga rohkem selliseid päris nagu oma lavastajaid või ei ole olnud. Oled sa niimoodi enda arvates paindlik näitleja või oled sa isepäine ja raskesti alluv, lavastajale? Teadlikult ma nüüd selline kangekaelne küll ei taha olla, aga teinekord on, on tõesti nii, et palju räägitakse, et rollidest mingis näidendis ja nii aga minu arvates hakkab asi sellest pihta, et kuidas tekst, tükk näidend, kuidas tekib kontakt sellega või näiteks on selgelt tuntav, miks, miks ta on selle kirjutanud, siis on ka rolli lahendamine või seal kõik hästi lihtne. Selliseid painduvuse mitte painduvuse küsimused hakkavad kuskilt juba sealt väga nagu siuksest kaugest kohast pihtalite mitte niivõrd sellest, kas eks lavastaja meetoditele. Enda arvates on sul mingi ampluaaga olnud vä? Ma arvan, et kindlasti kõrvalt vaadates on, kuigi ma ise nagu ei ole teadlikult midagi selle jaoks teinud, aga ilmselt lihtsalt kujuneb välja mingisugune lähenemine mitte niivõrd rollile, vaid tervikule või et ma ei mõtle kunagi nagu mingit sellist. Rollijoonist, aga lihtsalt püüame aru saada, mis on minu koht seal näidendis või mis funktsioon sellel tegelasel, mida ta tegelikult peab terviku suhtes tegema. Et asi õiges tasakaalus oleks, et see välja jookseks, mis on vajalik. Selles mõttes on sellised väiksemad rollid üsna rasked, et suur roll annab tegelikult tihtipeale palju suurema vabaduse kui, kui väike roll. Kui ma loen mingit tükki, siis ma ei mõtle niivõrd, need olid rolle pidi, aga ma vaatan nagu neid, et noh, nagu nad oleksid mingite elemendid mingisuguses asjas, mis peab nagu, ütleme, mingi muusika palavida lihtsalt hakkaks kuidagimoodi tööle. Siis ma mõtlen rohkem mingitesse rütmide värvidesse, mitte. Et, et see peab selline olema, et noh, nüüd võib ju rääkida sellest kaetud, 20. sajandil on ikkagi arenenud niivõrd kõik vaated et et ei ole võimalik enam nii lihtsalt luua selliseid psühholoogilisi nagu niiti. Muidugi, maailmapilt on läinud ikkagi selliseks kus on väga palju juhuslikkust sees ja ja ei ole võimalik enam nagu ütleme, 19. sajandi kirjanduses, kus seal selgelt psühholoogilised portreed, et sellel pinnal üldse nagu töötada ei saa, et psühholoogiliselt trolli luua nagu üldse kuidagi raskem või ta ei ole nagu õige praegult. Kuigi seda peab kogu aeg arvestama, laetata oleks ikkagi usutav või sa võrdlesid praegu rallilaamist nagu muusika loomisele, siis nojah, sest mõnes mõttes kõik sarnased kirjandusteos või muusikateos või pilt või või näidend, näidend on siis trupi ühislooming. Aga luuakse ikkagi mingi selline tervik, samamoodi nagu muusikateoses on mingisugused sellised osad liigendused teemad saanud jälle näidendis ka sa oled ka küllalt palju teinud muusikalisi kujundusi lavastustele, kuna lavakunstikateedri ajal oli meil seal päris palju muusika tegemist pilli mängimist sisse, lihtsalt kandlus kuidagimoodi niimoodi iseenesest teatrisse üle. Kuskil tundsin, et tuleb mingisugune lagi ette, sellepärast et selleks, et kiirelt ja, ja mobiilselt muusikalist kujundust teha, selleks on vaja ikkagi rohkem natukene sellist. Esiteks muusikalist haridust ja puht sellist solfedžoalast oskusi ja võimet kiiresti ümber lülituda ja otsida teisi materjale ja välja pakkuda ja siis ma tundsin ühel hetkel, et nüüd, kui selles suunas edasi töötada, et siis peab nagu väga palju töötama ka siis kaob jällegi mõtte ära või, või oli see, et kes ma siis lõpuks olen, kas ma olen näitleja või muusikat, kui ma hakkan tõesti väga tõsiselt muusikaga tegelema, et siis miks ma siis teatri sul on või siis tekib niisugune tunne, et mõne aja pärast võib-olla ei olegi üldse näitleja ja sellepärast ma viimasel ajal ausalt öeldes ei olegi üritada pilli mänginud ega, ega muusikaga tegelema. Kui, kui on vajalik, siis, siis teen seda ka mingisuguse kaikapilli välja, jälle midagi pimestada. On seal mingit pidi ka sellesama terviku tajumisel ja sellesse abiks olnud teha muusikalisi kujundusi ja nagu sedapidi seda protsessi vaadata. Sellise lavastuse nagu üldiselt nagu rütmide peale või täidad lihtsalt nagu oma selliseid momente seal, aga see aitas, vaadad küll lavastuse peale nagu sellise terviku seisukohalt, mis, mis Rütma näiteks lavastuses ja mis teemal mingil hetkel on tähtis ja ja kuidas selline üldine tervik nagu liigub ja selles mõttes oli väga kasulik, ma arvan ja eraldi mõte oli, see ka tema eelistas ikkagi seda, et muusika tegemisest muusikalise kujunduse loomisest võtavad osa näitlejad, et neil tekiks siis terviku tunne. Aga kas sealt edasi niisugust soovi ei ole olnud, et ise lavastada? Mingid ähmased plaan on, aga nad ei ole kuidagimoodi ära konkretiseerunud küll. Eelmine suvi sai üks lühifilm tehtud. Aga mingeid soovid on olemas ja ja ma usun, et nad kuidagimoodi konkretiseerunud ka millalgi. Britteni romanss kõlab Raimo Passi muusikalises kujunduses Theatrumi lavastuse lühidalt teeme lühidalt finaalis. Kui siin enne oli sellest ampluaas juttu, kui veel proovida konkreetsemaks selles osas minna, et kas on mingit laadi tüübid ülekaalus või mingit laadi inimesed, keda sa rohkem oled mänginud. Peatükid on olnud küll täiesti erinevad või nagu erine erinevatest žanritest. Aga ilmselt on jah mingi selline kergelt kloonilik ja kergelt lüüriline või keegi kirjutas mingi lause selle kohta, mis on püha kohta. Et võib-olla see on kuidagi nii, aga ma ei oska seda isendit kõrvalt vaadata, ma ei tea. Sven Karja kirjutas jääd. Grünbergi kohti, et hirmunud Klaulja solvatud löörikut meenuta aga mingi niisugune absurdi, inimese teema. Ei, need sellised absurdimaigulised näidendit, millega me oleme tegelenud, see rida, mis mis seal väikses saalis nagu oli. Ja siin ja nad on jah, mingis mõttes nagu sarnased. Dramaturgia iseenesest on väga huvitav. Aga no selge see, et see tuli ei ole kassa mammetärite no ikkagi on ülekaalus küll vist kuidagi selline komöödialembeline ja kindla peale näidendite vaatajaskonda kõigi komöödiareeglite järgi tehtud korralikku komöödiat on ka huvitav mängida, aga seal on nagu mingid sellised seadused, mis jätavad nagu selliseks ise tegemiseks või väga vähe ruumi ta ikkagi selline masinavärk. Et ta peab täpselt töötama, et siis seal teatud kohas peab olema naerukoht ja siis edasi ja et need väikse saali tööd on olnud väga huvitav, ma arvan, et kindlasti kasulikud. On see sinu enda elu nägemine ka maailma niimoodi absurdikallakuga v või nihkega näha, nii nagu see rollides vahendatud on. Eks kindlasti on need materjalid lihtsalt ise nii palju tegelikult mind mõjutanud, mitte rollid. Siin tuleb vahet teha, et, et kui, kui roll hakkab nagu mõjutama sind või sa hakkad käituma nagu rollis oli, see on nagu hoopis teine asi, see aga need maailma, millega need kirjanikud nagu tegelenud ja see on kindlasti rikastav ja põnev, sest et seal ei tule lahendused nii lihtsalt kätte ja kõik on kuidagi mitmetähenduslik ja kogu aeg on mingisugused võimalused lahti ja kuskil midagi lõpuni nagu ei öelda ja paljuski mingi sellise tunnetuse peal, et seal avanevad veel kuskil mitmendat etenduste käigus mingisugused nüansid või, või lahendused, mida varem üldse ei osanud aimata. Kui mõelda seda, et tegelikult on ju teater käinud kogu aeg mingis sellises unisoonis või paralleeli sõlmitakse teiste kunstiliikidega ja siis ka teadusega, et tähendab see teadusliku maailmapildi selline muutumine. Et, et see on alati, nagu teatas ka väga kiirelt väljendunud tegelemine 20. sajandi. Moodsama dramaturgia klasse kindlasti esiteks juhatab mingisugust ütleme, materjalide juurde, mida ilmselt ei oleks iial kätte võtnud küll sellisel hästi populaarteaduslikul tasemel, aga siiski on pannud üldse kaasaegse maailma natuke teistmoodi vaatama. Ja sa oled mänginud ka päris mitmes niisuguses näitemängus, mis nagu teatri enda maailma seestpoolt vaatavad või, või neid mingeid teatri piire kompavad. Et kuidas sulle meeldib teatrilaval teatriga niisugust topeltmängu mängida. Tähendab, see on väga huvitav, tegelikult tundub jah, et kui on teater teatris, et siis nagu poleks sellel eluga nagu mingit pistmist, et mida siis üldse inimesed siin vaatavad, et noh, et keda tegelikult huvitab see teatrisisene elu nii väga, et, et need kõik peaksite seda vaatama, aga kuna see on teatriinimestele niivõrd oma teema, siis seal tegelikult joonistuvad mingite üldinimlikud situatsioonid ja nalja nii nagu tähendab elus aga veel nagu puhtamalt või või selgemalt. Siinsamas hooaja lõpus, eks ole, sa mängisid ka teatrumis nüüd külalisena kaasa näitemängust lühidalt, teeme lühidalt. See on ka see lava ja elu piiride mingi kompamine. Mismoodi sina sattusid teatrumisse? Noor lavastaja, kes tegi oma esimest lavastust tema kutsus nool, jätsime endale sellise võimaluse, et lihtsalt loeme ja vaatame, et kui ei klapi miski, et siis ei pea tingimata tegema ja rääkisime ja arutasime neid asju, siis. Farsid, aga siis viimane näidend, kuigi tegelased on tegelaskujud tähendab mingisugusest, mitte teadaolevast näidendist sattunud sellisesse situatsiooni, kus nad ei, ei tea, miks nad siin on ja mida nad peavad tegema, et, et minu meelest nii võimsalt selline eksistentsiaalne lugu inimesest üldse. See viimane näidend, mis seal oli Sa oled üldse küllalt vähe külalisena mänginud olnudki Draamateatris niimoodi vaiksem. Võiks mujal mängida küll jah, kuni viimase ajani tegelikult ikkagi arvestati, nii et, et see on selle teatri näitleja, et, et noh, et teda ei ole kuidagi nagu võimalik üldse sealt ära kutsuda ja et ilmselt tal on seal amatööride, kuigi tegelikult on vahel aega küll on, aga mulle tundub, et selles suhtes asi natukene nagu muutub ja et inimesed hakkavad natuke rohkem liikuma, aga niisugune koduteater on siiski tähtis või? No ikka on päris hästi ei kujuta küll ette niisugust elu, et lihtsalt seljakott seljas ja ootaks pakkumisi. Kuigi see võib ka nii minna, aga kuidagi kindlam ja parem on oma teater minu meelest. Kui siin oma lavastajatest oli juttu, kas partneritest ka kedagi nimetatakse, kas mõnes konkreetses lavastuses või lihtsalt kes on hea bar? No võib öelda, et näiteks teatris tunnen kõiki kolleege ja nii edasi, aga tegelikult see tundmine on väikse pinnapealne või pealiskaudne, aga aga iga tööga, kus sa puutud uute partneritega kokku, tegelikult olla, nagu siis saab nagu inimest tundma üldse. Ja see tegelik suhtlemine on minu jaoks üldse rohkem ikka ja töö ja proovida ja selle kaudu. Ja see on minu jaoks nagu mingi selline päris sõprus või päris tuntuks või proovide käigus ikkagi inimesed nagu avanevad ja tekib mingisugune olulisem, tugevam side nende vahel. Aga mis puudutab häid partnereid, kellega ma olin nagu rohkem olen mänginud koos Hendrik Toomperega ja siis Aleksander Eelmaa ja ja siis Evald Hermaküla trupp, kes me seal olime, nendega me oleme nagu palju kokku mänginud. Partnerid vanemast põlvkonnast kindlasti Aarne Üksküla ja selles suhtes on kõik veel nagu pooleli ja ees, et partnerid tulevad uued. Seesama, mis sa rääkisid, et, et selles lavastusprotsessis tekib niisugune võimalus 11 tundma õppida ja tihedam suhtlemine ja kui see üks lavastus lõpeb, kas siis siis sega katkeb või, või jääb see kuidagi alles selles teatri ajutisuses just? Ta jääb kuskile sisse, iga sellise tõsisema suurema tööga on mingi jälg, jääb sisse, kindlasti jääb sellest materjalist ja kindlasti partneritest. Nüüd lauluke loe 10-ni draamateatri menukas lastelavastusest lobasuu ja pingviin David Woodi näidendi lavastas Ivo Eensalu 1990. aastal helilooja Agu Tammeorg, solist Raimo Pass. Politseiniku rollis. Lõpupoole sai selgeks õppima tal polkovnik akannatu sama loo vinna. Kuula luuleti ilma Tiinaga ja laad riivati nii kinga kytte ja loe. Ja kui Dalton pooleme loegi kaotanud veel ja kui Dalton pooleme loojadi, kordame. Tuulesilma tinaga ja laagri nüüd ei midagi. Ja noore tööline v. Kui on niisugused nagu enne oli jutud hõredamad ajad ja ja vähem tööd või, või vähem niisugust olulist tööd, kas siis on keeruline ennast vormis hoida? Ma olen leidnud ikka mingisuguseid selliseid nagu muid oma tegemisi. Ja ma ei ole ka niimoodi, et oleksin läinud ennast kuidagimoodi nagu pakkuma lavastajatele. Aga see on ettearvamatu, täiesti, mis laadi mõtted hakkavad siis kerima, kui seal parajasti midagi teha ei ole. Väga huvitav. Olen vahepeal tõlkinud natuke saksa keelest ja lugenud kõikvõimalikke asju ja, ja ma ei tea, eks nüüd suvel on jalga, et algul algul vedelen niisama ajal ja siis siis kindlasti tekib mingisugune rahutuse, miski asi tuleb. Kas sul on ka praktilisemaid hobisid või tegevusi või ongi rohkem niisugune vaimses maailmas olemine? Mõtlemine ei ole vist jah mingeid praktilisemaid hobisid, suvilas on mingid jooksvad töödes natuke ehitamistel pooleli ja agama tai nõuab mingisugust nagu sisemist sellist energiat, vaid käib nagu elukaaslasele. Näiteks niimoodi ei oleks, et seal oleks mingi oskus või amet lausa võtta Vannast. Lisaks näitlemisele. Ei ole, ei ole, põhimõtteliselt ikkagi, piirdub nii või naa, see kogu elu ikkagi ainult nagu teatriga teatri lähedal on nagu ka kõikvõimalik, et piirkondi, kus midagi leida, enda jaoks huvitavat. Aga põhimõtteliselt ikkagi jääb nagu, nagu sinna teatri ümber kõike ja see on ikkagi niisugune ammendamatu ja kindlasti teha. Intervjuu suhtes olid üsna kõhklev ja üldse sa oled väga vähe, oled andnud intervjuusid, kuivõrd näitleja üldse peaks väljaspool tööd ennast oma mõtteid väljendama, olema nii-öelda avaliku elu tegelane. No ma arvan, et kui näitleja suudab enda tööga kõik ära põhjendada ja siis ta tegelikult ei ole sellist kohustust nagu olla avaliku elu tegelane, aga. Vahel on selline tunne, et lihtsalt peab midagi rääkima. Kuigi jah, ega intervjuusid ma olen väga vähe olnud ja alati olnud üsna ebamugav olla. Sest ma ei tea, ikkagi oled harjunud nagu suhtlema maailmategemise läbi, aga intervjuu on selline nagu otsese kontaktivõtmise asi, et tuleb lihtsalt ennast üsna ebakindlalt küll ja kes? Mitte, et ma ei tahaks suhelda, aga, aga kuidagi see suhtlemine on teistmoodi. Kirjanik ei, ei räägi rahvaga nii-öelda otse, aitab mingisuguse kujundi ja ütleb, et näed, lugege, jätame siis arvake mida arvata vä. Või samamoodi muusik ja, ja näitlejannad otsivad ikkagi mingisugust teist suhtlemissüsteemi, mitte selliste otsest verbaalset, tähendab, tundub, et ei ei saa nagu midagi, et üldse ära öeldud, ma olen mõelnud ka teatrialge võib olla mingi selline, et noh, mida ei ole muidugi võimalik kindlaks teha, mis ta täpselt on, aga võib-olla mingi selline asi, et kui mingi seltskond inimesi räägib ühtedele ja leiab, et ei saa seda kuidagi eraldi, siis oodake, me näitame teile. Vaadake siis ise, et siin on mitmed asjad ühekorraga. Kui ma hakkaksin sellest rääkima, rääkima, et siis kõik valguks laiali, et ei näeks seda, mida ma tahaksin teile öelda. Ma parem näitan. Aga kas tuntuse või populaarsuse aspekt, see on ka oluline sinu jaoks selles elukutses. Iseenesest ei ole, aga noh, muidugi mingit kõrvalmõjud või kõrvaltegurid, mis võivad hakata häirima, küll on näiteks see, et kui oled pikka aega teatas, et sind üldse ei teada, siis noh võib tekkida küll selline tunne, et midagi on valesti järsku või, aga no sisuliselt, või noh, ise ma seda ei tunne, et ma tahaksin olla tuntud inimene. See zoom puudub täiesti. Aga muidugi ma tahan hästi mängida ja, ja ma tahan teatriõhtust elamust nii endale kui siis ka vaatajatele. Ja näitleja tunni epiloogiks veel üks kuuldemängu katkend. 1988. aastal lavastas Heino Kulvere kuuldemängu August Gailiti romaanist karge meri Eerik lammi osas Raimo Pass, Kellyt mängis Carmen Mikiver. Sa oled sina, Eerik. Kuhu ma ka ei läheks, ikka leian siin, teeskle nagu sinki küll. Ah nii, järved. Aga neil päevil saabub saarele professor Amadeus lokk. Tulgu. Tal on siin mõnedki limukad üles leidmata ja mõnedki kakandid ja molluskid Trolle sonkimata. Ja. Aga tal võib olla teisigi põhjusi siiatulekuks. No ütle, missuguseid teisi põhjusi? Ei ütle. Aga kui tuleb Ama teost lokk ega siis ma pole enam aega. Ja väga võimalik, et sõidan professoriga hoopis ära, linna toon kiilakas. Tal on klaasid silmade ees. Tan kuulus õpetlane. Ja ta noor ja ta noor, aga ta pea on paljas. Seal kasvab pisema tudedki. Laevalt paati astus, siis läksime vette ja tõin ta seljas maale. Aga ta oli nii kerge. Ma ei tundnudki koormat. Oleksin võinud kõndida nii mitu päeva järjest. Kas oli mees seljas või mitte, mul ükskõik? Tahan sinuga vaielda, Eerik. Sõide midagi linnadest ja võõrastest maadest. Sellepärast ei tekkis hulga igatsust millegi järele. Sa oled selle saare küljes kinni nagu hüljes. Olen siis. Erik. Miks lõõtsuvad siin alalõpmata tuuled? Kõik päevad on täis lakkamatut kohinat. Neist juba haige ei suuda seda enam taluda. Tuuled on siin puhunud, alati, jäävadki puhuma. Vaata see väike laid on juba valges vahus õlal. Tuul tõuseb, sest äike läheneb. Kuule, Eerik. Kas sa julgeksid minuga sõita? Küllap julgeksin ei tuleks. Aga ei tule tahtmist. Küllap tuleb kah. Sõidan. Saatekülaline oli Draamateatri näitleja Raimo Pass. Näitleja, tunni seadis kokku Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Raimo Pass jälle kuulmiseni.