Kuidas see lähmark, kuidas melon nagu linnukene taeval vahel vahel laskub maa peale ka, aga nii ma elangi nagu praegugi siin stuudios hetkeks stuudiost, siis jälle hüppan laeva peale ja siis vaja jälle Helsingis olla ja ma hakkasingi vaatama järgmist nädalat, mis mul seal nüüd on, et kaks päeva Helsingit üks päev Pärnut ja maakodu, siis kaks päeva Tallinnat, siis pool päeva Stockholm ja siis poolteist päeva Londonit. Kas sul on praegu niisugune tunne ka, et lähed välismaale? Absoluutselt mitte. Lihtsalt lähen istun laeva peale ja õnneks see piirihirm on ju ammu kadunud see, kus koertega ja vene saabastega sind mõnitati. Džässis saamesajad, filmi koopia tuleb katuse alla viia? Jah, võib-olla ei olegi nii õige filmi kohta öelda, sest et maja läheb katusele, kui filmikoopia katusel tahad viia, siis see tähendaks seda, et peatuda kusagit päästma, aga antud juhul ma pean teda lõpetama, lihtsalt see on see siberi film, isa, poeg ja pühatoorium ja ekraani koopia on vaja ikkagi ära kopeerida, siis subtiitrid alla panna siis Londoni Soas näidata. Kuidas Soosaarega kohtute, siis öelge talle kindlasti kohe, et oma habeme ära ajaks ilma habemed, ta näeks ta palju noorem, palju ilusam ja palju huvitavam välja. Muide, samasisuline kiri tuli ka siis, kui ma Ivo Linnaga saadetigi. Kuidas selle habemega siis lood on? 1000 habemega nüüd see lugu, et juhul kui vaja on, siis paljud ei tunne mind esiteks ära, mis on muidugi põnev kogemus. Paljud on juba harjunud sellega. Selle tõttu võib-olla tuleks ikkagi referendum korraldada. Kõigepealt. Ja teine moment on muidugi see, et las ta esialgu olla veel reserviks kunagi ükskord, kui väga hädasti on vaja noorem olla siis on ta võimalik maha ajada. Seda ma mäletan, et 87 naistepäevaks majasinud ära küll ja tegin siis teles saate matkasid mati helistasid ja enne seda olin enda vastused ära filminud ja pärast siis ilma peame enda küsimused, nii et seal oli ka episood, kus ma ennast intervjueerisid. Aga jah, see abi on aastast 1980 või 81 ja see habemeperioodi, eks näeb, kui kaua ta siis kestab? Te olete väga kaua kandnud Kihnu kampsunid, tulen tänagi Kihnu kampsun seljas. Kindlasti on teil selle kampsuniga seoses lugusid, mis võiksid ka teistele huvi pakkuda. Rääkige oma kapsulist. Ei ole, ei ole eriti palju lugusid. Võib olla rootsi kunstnikuga, on mind peetud õeks ja vennaks sellepärast et temaga ka samasugune kampsun. Seda küll, aga. Ausalt öeldes, ega ta mul enam eriti ei meeldi, sellepärast et kaerametsa siina kudus mulle esimese ja teise kihnu Troi. Ja need olid ikkagi ehtsa Kihnu naise tõeliste sõrmedega kootud ja tõeline muster oli seal sees ka õiget kihnu kirjad olid need nüüd, mis igal pool siin müüakse, need on ju muidugi masinal kootud ja ainult siin käiste otsad ja kaelapruss on veel käsitsi juurde kootud. Jaa. Ma ei tea, palju ma neid ära olen kandnud, võibolla kümnetkonnad juba. Ja sellest, mis mul praegu seljas on, sellest ma kuigi õnnelik ei ole, sest see on see tumesinine, see on värvitud. Aga järgmisena ma tahaks osta endale sellise, mis lamba mustaga üldse kihnlased arvavad, et musta lambasokid Kihnus öeldakse, kapetad on soojemad kui valge, lamba omad ja, ja musta lamba villast kootud mustritega kinnaste sokkide ja, ja ka siis Troi pesemine on ju palju ohutum värvi. Kas need kampsunid on välismaal ka huvi äratanud, oled mõne tellimusega? Kus maal nad jah, ikka ütlevad, et too vahel neid ja oletsi seinad, nüüd ma olen ikka mõned viinud ka. Ja kas Kihnu teemalised filmid on teid kui režissööri ammendanud või kavatsete veel sealkandis filme teha, küsitakse? Minuga on lood nii nagu Eestiga või nagu pea ühe kultuuriga, millel on rikas minevik ja tõenäoliselt veel rikkam tulevik, et need lood ei lõpe kunagi otsa mida sealt võiks ammutada ja mida peakski kujutama. Üks valdkond Kihnus on etnograafia ja rituaalide ja traditsioon, toonide folkloori jäädvustamine, selle, mis tasapisi ununeb ja kaob. Ma arvan, et üks eesti kultuurisõnalise kultuuri või folk folkloorimonumente on Kihnu pulm oma rikkalike traditsioonidega kommetega ja nüüd ma olen siin korduvalt Eesti kultuurkapitali poole pöördunud taotlustega, et see toetaks ja audiovisuaalse sihtkapital sihtkapital. Ei, nõukogu ei ole siiani leidnud võimalust seda toetada. No siin on igasugused muud taustad, mis on hakanud mängima mikspärast. Selleks raha ei ole leitud. Aga Kihnu vallavalitsusega ja Kihnu ettevõtjatega sõlmisime mullu jõulukuus lepingu ja nurgakivirahad on selle projekti tegemiseks olemas. Aga film maksab ikkagi sadu tuhandeid. Kusagil Me arvestame umbes 300 kuni 400000 krooni, maksab filmimaterjal filmilindi töötas ja tehnoloogilised kulud üksnes meie praktiliselt selle filmi juures ei näegi. Noh, kuidas öelda annetuse korras, kuigi samal ajal eks filmimees tahab ka ju süüa, Ta tahab lagunenud kinga asemele uut osta, nii et mingid minimaalsed töötasud peavad seal olema, aga ikkagi vot see folkloori monument tasuks jäädvustamist enne, kui ta täielikult kaob ja haihtub enne, kui need kuus-seitse laulikud rahvalaulikud, legendaarset memme veel enne, kui nad siit ilmast järgmisesse kolivad, kus me niikuinii kõik kokku saame, aga, aga, aga see, see kohustus, ma tunnen, et lasub minu või kellegi teise õlgadele Tsee folkloori mälestussammas jäädvustada. Aga nüüd, kui rääkida Kihnust ja Kihnu kultuurist üldse ja saare elu laadistis, Orn Kihnu minevikus on ka tänapäeva, kas huvitavaid elulugusid on täna toimivaid inimesi väga õnnelikuks ja õnnetuks tegevaid, armastusse kolmnurki? Kas? Kihnlased näiteks laseksid neid filmida, seda ma ei ole küsinud ja ma ei, ma ei tea, kuid ma pean ütlema seda, et kaasaegses dokument Taal filmis minnakse üha enam ja enam avameelsuse ja avatuse teed. Ja ma olen siin mitmel festivalil näinud, et kolme-neljakümne aastaste noormeeste poolt tehtud filmi oma vanadest isadest, isade pattudest, konkreetsest isast konkreetne isa on toodud ekraanile. Ma kujutan ette, peagi ilmuvad üsna intiimselt dokumentaalselt armastuse lood ekraanile, seda ma julgen prognoosida. Tähendab üha enam kaob piir mängufilmi ja dokumentaalfilmi vahel. Ja tõenäoliselt sellised stoori tüüpi dokumentaalfilmid tulevad üha rohkem meie ekraanidele ja siin on ka Kihnu ammendamatu kaev. Millised on olnud teie suhted meie kultuuriministeeriumiga, kas see on teie jaoks koht, kust vajaduse korral võib abi ja nõu saada? Abi ja nõu saab sealt ikka ja alati ja ma arvan, et ühegi ministri ajal ei ole sealt kedagi tagurpidi tagasi löödud, aga minu teadliku elu jooksul on selles ministeeriumi majas olnud. Ma ei tea, kas 10 või 15 ministrit. Ja nii naljakas kui see ka ei ole, kõige. Südamlikum maks ministriks, kellega mul on õnnestunud kohtuda pean ma Juhan-Kaspar, Jürnat. Tema oli see mees, kes vaiksel moel tõeliselt armastas Eesti kultuuri ja kunsti. Ja ma ei ütle seda, et teised poleks seda armastanud, aga ma räägin oma isiklikest kogemustest. Ja see, mismoodi. Ta aitas raskel Nõukogude teisel stagnatsiooniperioodil 70.-te aastate lõpus teha filmipiirangut teist, hoolimata keskkomitee vastuseisust ja mitmete ametnike vastuseisust ja nügimisest. Ja ka minu kolleegide suurest kadedusest, sellepärast et nad leidsid igasuguseid motiive ja põhjendusi, et seda filmi kinni panna, hävitada ja keelata. Ja millise niisuguse rahuliku arvukusega ta seda filmi toetas ja. Mingil määral võib-olla isegi ka ennast ohtu seades, sest et ta nägi küll, kui tugevad need kurjad jõud olid. Ja ma kujutan ette, et ta oma valitsemisperioodil paljusid teisigi kultuuriinimesi toetas, sest et ta ei toetanud mind absoluutselt mitte mind, küsimus polnud selles, ma ei olnud aga isiklikult üldse tuttav ja me olime teie peale ja nii edasi. Aga ta toetas seda projekte ja ta toetas Wiiralt Wiiralti loomingut ja seda osakest eesti kultuurist, mis oli nii kaugele jõudnud. Millal sa viimati kultuuriministeeriumis käisid? Mõned päevad tagasi, praegune kultuuriminister Jaak Allik on. Maikuu sees Pärnus algava Üleeuroopalise sümpoosioni õndsat kunst, patrooniks kõrvuti meie sotsiaalministri Tiiu Aroga ja Rootsi sotsiaalministri Margot Valstramiga, kes on siis selle ürituse Matroonid ja käisin lihtsalt programmi viimas teatamas, et oleks kena, kui minister saaks tulla ja avada selle selle ürituse, mis algab kuuendal mail kell kuus õhtul ja mille tähtkülaliseks on Tomimeson Glasgost viiekümneaastane mees kes rääkimist, kirjutamist ja lugemist hakkas õppima alles 40. eluaastal, nimelt tema vanemad häbenesid, et neil on sügavate vaimsete puuetega laps, pidasid teda Toas kinni, andsid talle ainult süüa, juua ja kui seda juttu Sa loeksid näiteks mõnest Dickensi raamatust või mõnest keskaegsest käsikirjast, siis võiks see usutav olla, aga et 20. sajandi lõpus Šotimaal või no ütleme Inglismaal, eks ole, Briti saartel selline selline lugu juhtub. Siis on üsna uskumatu. Nüüd Tommy Mason ei olegi muidugi lugemist, kirjutamist ja rääkimist selgeks õppinud ja tõenäoliselt ta ei õpigi seda. Aga ta maalib nagu nagu jumal või nagu deemon või nagu kurat, kuidas toite. Ja, ja kui ta tuleb meie kunstikeskuse suurde tühja saali, siis ta näeb, et seal ootavad teda lõuendit, seal ootavad teda värvid ja kolm nädalat on tal võimalus töötada ja oma näitus maalida. Ja paralleelselt muidugi tuleb veel 10-st Euroopa riigist vaimsete puuetega inimesi, kunstnikke kes siis õpivad koos Eesti tuntud kunstnike rootsi kunstnikega, maalimist, skulptuuri, keraamikat ja nii edasi. Eesti poolt ma julgeks öelda kõige tuntum ja armastatum kunstnikuna Evald Okas, kes ka nädal aega siis koos vaimsete puuetega kunstnikega üle Euroopa, siis töötab. Sinu käest küsitakse, kas teil on veel mingeid kontakte nende inimestega, kellega õppisite koos Moskvas kinoinstituudis. Ja vahel juhtub, et Los Angelesis või San Franciscos keegi patsutab õlale, et Toomas, kuidas sul läheb, sest et Moskvast ma olin toomas. Ikka juhtub jah, vahel Siberis saame mõne mehega kokku ja vahel Moskvas ja kuidas juhtub? Kas Moskvas on filmi tegemine sama raske kui siin Eestiski? Ma ei ole sellega päris kursis, aga võib-olla psühholoogiliselt ja kultuuriliselt. Ta nii raske nagu siin, sest et Lennart Meri kuulus artikkel Suurus suur üksiklanemis ilmus 70.-te aastate esimeses pooles kehtib ka täna veel, sest et Eesti film ei ole saanud minu arvates Eesti Rahvuskultuuri osaks Nõukogude seal oli suur osa Eesti filmist Nõukogude ideoloogilise süsteemi osa ja Eesti filmitegijate vahelgi, eriti mängufilmitegijate vahel toimus päris tõsine nügimine, saada riiklikke tellimusi ja teha siis filme, küll siis kas Pöögelmanni, Anveltist või Kingissepast või kellest iganes. Ma ei ütleks, et see on sügelemine, toimub niivõrd Eesti filmitegijate vahel, kuivõrd ikkagi kõik vaatavad lääne poole, et kui saaks sealt mõne hea tellimuse. Siin ongi niisugune kiri, et mängufilme praktiliselt Eestis enam ei tehta. Kas teil on vahel kahju ka, et meie suurepärased noored näitlejad jäävad mängufilmi tegemise kogemusest ilma? Vaevalt et nad seebikat reklaamide tegemisega lepivad. On küll, kui me võtame nõukogude ajal loodud filmid, siis need võib jagada kolme gruppi, üks grupp on tüüpilised Nõukogude ideoloogiat kandvad filmid siis teine grupp, mis seisid nagu sellele ideoloogiale vastu, aga nad ei saatnud sellist otse. Need olid klassika, ekraniseeringud ja kolmas oli siis noh, nipet-näpet seal mõni eksperimentaalfilm ja, ja nii edasi, eks ole, mõni operetikene, mõni muusikalikene ja nii edasi. Aga noh, see on niisugune vähetähtsam osa. Ja mõtlesin, et teine grupp, minu arvates on just tähtis. See on. Palun väga tõe ja õiguse teise osa ekraniseering, see on Kõrboja peremehe ekraniseering. See on põrgupõhja uus vanapagan, see on kevadisi, on suvi, see on tuuline rand ja nii edasi ja nii edasi, on Gailiti Nipernaadi kui soovite. Ja nendes ekraani teostes on ju tegelikult jäädvustatud eesti teatri näitlejate paremik. Meil puuduvad jäädvustused teatrilavalt ja tegelikult teatrilavalt ei saagi jäädvustus teha. Ei videoga ei filmiga, sest teater on elav kunst ja sellisena ta tõenäoliselt alates antiikteatrist ja lõpetades ma ei tea, missuguse universumi teatriga tulevikus. Selleks ta ka jääb. Aga mingisuguse ettekujutuse sellest, kuidas mängis näiteks. Aren või mängis Lauter või mängis kes iganes Ado hõimre. Seda, seda on võimalik tänu tänu filmile ja tänu just klassikalistele lavastustele ja mul on väga kahju, et näiteks riigi filmi rahastamiskomisjon ega ka Eesti kultuurkapital ei ole seadnud endale eesmärgiks toetada Eesti klassika ekraniseering, kuid see oleks võimalik isegi seaduse näol. Sest kui me vaatame Taani filmiseadust või Ka näiteks Rootsi seadusandlikku baasi filmi tegemisel, siis seal on ette nähtud, et riigieelarvest filmi kunsti toetamiseks antavatest rahadest 25 protsenti peab minema filmide tootmiseks lastele. No me võiksime ka tekitada, ütleme, lastefilmide sektsiooni, mida on vaja toetada ja kindlasti ka Eesti kirjandusklassika või teatriklassika ekraniseeringute toetamiseks. Milosooser mängufilmi teeb. No raske öelda, raske öelda, ma kõigepealt püüan kustutada piiri dokumentaalfilmi ja mängufilmi vahel ja mine tea, siis võib-olla äkki ühel ilusal hetkel on ka uuesti dokumentaalne mängufilm minu pisikeses stuudiost linal. Kas on sulle kriitikud ette heitnud seda, et sa lavastatud dokumentaalfilmides toodi instseneeringu sisse? See ei ole õige May lavastaneid. Mõningatel juhtudel ma olen lihtsalt korraldanud või püüdnud asju, mis või ütleme sündmusi, mis niikuinii oleksid toimunud või peaksid toimuma lihtsalt ajastada niimoodi, et ma saaksin kaameraga kohal olla. No see on niisugune skolastiline õiendamine, nägu Robert flirti ümber ikkagi siiamaani õiendatakse tema kuulsa filmi iraanlane ümber, mis on 33 34 tehtud Arani saartel, see on siis Lääne-Iirimaa väikesed saarekesed Atlandi ookeanis. Et mikspärast ikkagi flirti võttis ja, ja lasi inimestel minna haikala püüdma ja siis näitasid nägu, sellest hai rasvast tehakse, eks ole neid õlilambikese. Et kolmekümnendatel aastatel araablased enam haisid ei püüdnud, tõepoolest nad enam ei püüdnud ja kui ma Kihnu naist tegin, siis võib-olla sel suvel 73. aastal ka ükski kihnu naine sangelaius madara juurdunud toomas ei käinud. Ma ei tea, ma palusin neil minna ja tuua seda ja läksin kaasa, aga naised tahtsid seda teha ja nad olid seal varem käinud ja tõenäoliselt hiljem ka vahetevahel käinud. Ja ma ei saa ju istuda lõppude lõpuks Kihnu saarel näiteks neli või viis aastat seal peal rannas võis haru ninas ja oodata, et kas mõni läheb sangelaidu madara juurt tooma, lihtsalt lepitakse kokku. Ja need mehed, kes haisid püüdsid, flirti filmis olid haidsid püüdnud, teadsid, kuidas seda tehakse. Lihtsalt leppisid Pärtliga kokku, et nad läksid haisid püüdma, neile meeldis seda teha, see oli neile omane. On see siis lavastamine ja, ja tasub selle ümber siis nii palju õiendada. Terveks sajandiks jätkub. Teie film, isa, poeg ja pühatoorium sai Pariisis peaauhinna, kas tegite seda filmi spetsiaalselt rahvusvahelise festivali jaoks või ei mõelnud konkreetsele auditooriumile? Ei absoluutselt mitte festivali jaoks ja minu jaoks oli see suur üllatus, et ta seal sellise tähelepanu osaliseks sai. Seda enam, et filmistan kaks seeriat valmis ja. Ma loodan, et mul õnnestub teha ka kolmas seeria mis seab mind teatud keerulisse olukorda, sest ma ei tohiks nagu nüüd neid kaht seeriat eriti palju näidata. Ja ja samal ajal ma pean ka arvestama sellega, et võib-olla kolmandat seeriat ei õnnestu mul teha, sest et 40 aastane taigast pärit Pjotr Ivanovitš Moldaanov kelle ema suri sünnitamisel ja kelle isa oli teadmata suunas lahkunud, tema kasvatasid üles vana šamaani ja vana šamaanid, tar tema sugulased küll. Aga, aga kui poiss suureks kasvas, siis tema kasuema ja kasuisa vahel niisugust hingelist kontakti ei tekkinud, nagu oleks võinud olla, ja poiss läks linna, sai seal suure naftakompanii asedirektoriks. Ja film ongi kahest erinevast maailmast, ütleme tema maailm, taiga, maailm, see on mul filmitud, see on nagu olemas. Ja esimeses kahes seerias Beutromoldaanofon nagu sekundaarne või ütleme tausta või, või ütleme, näitleja või kõrvalosatäitja, kui me räägiksime mängufilmikeeles. Aga kolmandat seeriat ma tahakski just Pjotr Ivanovitš teha ja, ja tema maailmast ja tema nägemustest, aga tema on juba rahadest rikutud ja, ja ja tema ka näiteks koos töötamine on sama hea kui kui karuga näiteks ütleme, üks aasta koos kas metsas saada või, või, või esiteks, temale ei saa kuigi hästi lähedale ja kui lähedale saad, siis ei tea, millega see lõpeb. Sest mul on juba üsna kurbi kogemusi selle osa täitjaga, nii et. Ja need kogemused on küll natuke intiimsemat laadi, mida ma praegu siin saates ei, ei, ei kirjeldaks, aga kui kunagi pensionile jään, hakkan memuaare kirjutamist selle unikaalse looma tahan küll kirja panna. Kas taigas elavate hantide juurde minnes tuleb kõvasti viina kaasa võtta või ei ole nad enam nii suured viinavõtjad kui õitsvad nõukogude ajal? Ei, no viina võetakse endiselt ja väga palju ei ohjeldamatult ja selle tõttu need juhtumid on üsna sagedased, kus lastakse kas endale või oma sõbrale või oma emale visale isegi kuul pähe või või kukutakse vette ja, ja paljude hantide puhul on niimoodi, et Nad on niivõrd usklikud siiski, et kui keegi on vette kukkunud, siis nad järele talle ei hüppa, arvavad, et judo rumini tahtis, et kui tal on määratud põhja vajuda, siis aga vajub. Nii et see olukord seal viinaga on muidugi väga raske. Handid ajalooliselt ei ole alkoholi tarvitanud ja nüüd need viimased 50 aastat või palju seda aktiivset nõukogude aega seal on kusagil 30.-test aastatest võiks hakata lugemus on 60 aastat, siis on tõepoolest neid tõsiselt viinaga laastanud. Ja samal ajal on see täiesti võimalik seetõttu et sa lähed taigasse ja sul viina kaasas ei ole. Alla kolme, nelja pudeli ei, ei saa lihtsalt hakkama, aga muidugi sa pead olema sedavõrd tark, et sa ei anna seda kohe kätte. Et jääks ka järgnevateks päevadeks. Aga modaadija eide juurde lähen siis esimesel õhtul kaks, kolm pudelit joovad nad kindlasti ära, alla selle ei ole võimalik, järgmisel päeval on ahastus, järgmisel päeval võidakse püssi võtta ja, ja öeldakse, et kui rohkem pudelid seljakotist välja ei võtaks, laseme siis kohapeal maha, sunnivad sind käivama. Ma ei tea, ma, kui ma ei ole siiamaani hakanud jooma, siis vaevalt, et ma edaspidigi hakkan natukene. Kokkulöömiseks võib ju võtta ja vahel kui väga-väga külm on, tuled metsast, siis lihtsalt peadki võtma. Kui te Lääne-Siberis romaanist filmi tegite, kas lasite tal ka endaga igasugutükke teha, küsitakse? Vot lugu on selles, et šamaan ei ole mitte mustkunstnikega trikimeister. Šamaan on kõigepealt ravitseja. Ja oma šamaanitrummi toob ta pühas nartast välja ainult siis, kui mõni loom või inimene on haige. Siis ka alles viimases hädas, kui teised võtted ei ole aidanud. Esimene mõte on see, et võetakse karu pea seina pealt või sealt riiulilt, mis on magamislavats kohal. Karupeo abil püütakse kontakti saada jumalatega, kellest põdra või siis koera või, või inimese haigus sõltub. Ja kui see ei aita, siis juba teised vahendid siis muidugi šamaani ülesandeks on ka öelda missuguse inimese sisse läheb kunagi varem elanud inimese hing. Ja veel mitmeid olulisi toimetusi on šamaani rida, aga ikkagi kõigepealt ravitsemine. Nii et üht kui teist ta sulle ütles? Jah, seda küll. Ja, ja ravivad nad siis tõepoolest või. Ja muidugi ma usun sellesse täiesti kindlasti kohe. Mida sellistelt meistrilt õppida? Rahu? Oskust üksi olla ja võib-olla ka loodusega ennast võrdne tunda ja mitte ainult loodusega, vaid ka jumalatega. Kui ükskord mu film peaks tulema Eestis ekraanile siis. Rahvas näeb, mismoodi soso ehk nirk mees 72 aastane šamaan jumalatega kõneleb nagu võrdsetega. Ja kui jumalad teda ei kuula. Te olete kolm korda käinud Amazonase ääres. Kui teiesugune inimene juhtuks, vihmametsas eksima, kas oleks lootus sealt eluga välja tulla? Lootus peab alati olema. Lootus peab alati olema, isegi polaaruurijal Scottil oleks võinud lõpus natukene rohkem lootust olla ja võib-olla ta siis oleks pääsenud, sest oma päeviku viimase lause kirjutas ta niimoodi, et palun, kui need tervitused edasi minu naisele ja siis tõmbast naisele maha ja kirjutas sinna lesele peale. Ma tean, vihmametsast muidugi praktiliselt võimatu välja tulla, ütleme kui näiteks lennukiga ma olen sellest nendest vihmametsadest Amazonase kohal palju kord üle lennanud risti ja põiki. Ja, ja alati ma olen vaadanud seda, et kui nüüd midagi mootoriga juhtub, siis me kukume sinna kusagil niimoodi 40 kuni 50 meetri kõrgusele jõudvatesse puude latvades. Sest maandumiskohta või ei ole. Siis sõltub sellest, kui katkema nüüd kukkuma, juhul kui elu on sees, me peame kuidagimoodi seda tüve mööda alla laskuma. All on isegi keskpäeval üsna pime, kui mitte öelda, et kottpime, sest et lehestik on moodustanud üsna läbitungimatu katuse. Ülevalt lennuki pealt ei ole näha, kas puud on vees või mitte, võib-olla on seal põlvist saadik, vesi võib olla kaelast saadik, vesi sõltub sellest, missugune periood parajasti on. Tihedas vihmametsas seal all maapinnal. Banaanid ja apelsinid ei oota, seal on pime, suhteliselt elutu maa. Sest need puuviljad, mida inimesed söövad, need on inimeste poolt kasvatatud. Kultiveeritud tõenäosus on muidugi väga suured, mõni jaaguar sind varsti leiab ja su nahka paneb, sest et isegi Lääne-Siberis ühe päeva. Mis ma pidin eelmisel aastal üheksandal mail tulema üle raba, umbes 20 kilomeetrit? Ma ilma relvata muidugi. Sest välismaalane ja relvaga, noh, see oleks väga keeruline ju Venemaal praegu. See peamine hirmul oli, et kui nüüd kevadel näljane karu või hunt selja tagant tuleb, sest et sest päev enne seda naftapuuraugu juures ma olin näinud üht koera, kes oli kuskilt tulnud või kellel pool külge oli ära rebitud, ripnes. Nii et mul oli kaasas fotoaparaat seal seal Siberis ja siis ma mõtlesin, et kui nüüd see asi peaks juhtuma. Üsna sageli vaatasin üle õla, sest muidugi loom, metsloom tuleb selja tagant, seda tuleb ju sinu lõhna sinu jälgede peale. Et siis vähemalt ühe foto saaks teha, et siis hiljem saadakse teada, et mis seal siis oli sealt kontide juurest ehk leitakse. Kui teile tehakse ettepanek sõita kuule kuud filmima, kas võtaksite ettepaneku vastu? Ma läheks ainult sellisel juhtumil, kui seal midagi inimestega huvitavat toimub, aga lihtsalt niisama kuu kraatreid ei läheks, ei huvita. Kui teil tuleks teha reklaamiklipp ühes spordiala reklaamimiseks, millise spordiala valiksite protsutamise Mulle meeldivad hobused. Kui palju oled sa reklaamfilme teinud oma elust? Üldse mitte ühtegi ja ei kavatse ka sellepärast, et kui väikse sõrme annad, siis annad käe ja kõik. Mul on olnud palju pakkumisi, ahvatlusi reklaamfilme teha. Aga ma tean, et et ma ei tohi oma põhialal kunstilise dokumentaalfilmi tegemiseks rahade saamiseks alustada tööd ja tegevust teisel alal. Ma pean suutma neid teha nii hästi, et õigustada oma alal töötamist. Selline kiri tihti on nii, et paljud filmid, mis Eestis erilist huvi ei ärata, võidavad välismaal toimuvatel festivalidel auhindu. Milles on asi? No ma olen ise mängus liiga sees, et seda hinnata, raske öelda. Ükski Eesti telekanal, ega ükski eesti filmilevitaja pärast seda, kui 22. või 21. märtsil mu film isa, poeg ja pühatoorium peaauhinna Pariisis sai, ei ole siiamaani selle filmi vastu huvi tundnud ega, ega pakkunud seda näidata. Aga ma ei imesta selle üle eriti sellepärast, et. See, mida meie telekanalite programmide koostajad või ütleme, hankijad püüavad rahvale näidata on ju tegelikult nende maitse ja mitte ainult nende peremeeste poolt, olgu siis kanal kas avalik-õiguslik või era. Kui kanali peale on reklaam siis ollakse nagu orav rattas, siis ollakse sunnitud koostama selline telekava, mida vaataks võimalikult suur arv inimesi. Aga võimalikult suure arvu inimesi saad teleekraanide juurde siis, kui näitad midagi, mis on tuttav mis on lihtne ja primitiivne. Ja, ja mis on juba mujal ära proovitud. Mis kuulub massikultuuri juurde. Ja selle tõttu. Ma saan täitsa aru nendest telekanalite hanke, toimetuste töötajatest, kes ütlevad mulle, kui ma Pärnu visuaalse antropoloogia festivali filme neile pakun, saate jaoks. Soosaar soovitab, et et me ei saa sinu filmidega inimesi ärritada. Aga samal ajal teeb mulle muidugi head meelt see, kui näiteks prantsuse teine telekanal. Või siis arte näitavad eksperimentaalfilme või näitavad Nikola Filiberi Shelisi dokumentaal filme või mida iganes või Pariisis ladina kvartalis tuled. Dokumentaalfilmilt laupäeva õhtul välja kinoteatrist, kus on umbes 500 kohta, mis on puupüsti ja siis näed, et ukse taga on veel vähemalt 1000 inimest, kes tahavad ka 500 kohalisi kinno sisse pääseda. Siis teeb südame soojaks, et filmikultuur ei ole mitte maailmas igal pool katkenud. Ameerikas näiteks ei ole katkenud, ameeriklased käivad igal nädalavahetusel ikkagi kinos, jälgivad, millised uued filmid tulevad. Meil on kahjuks lastud see hävida, meil ei ole enam kinovõrku, meil ei ole kinode renoveerimisele tähelepanu osutatud. Kui päris julm olla, siis mulle tundub, et siin Eestis on veel alles poolteist kino või ütleme, kaks ja pool kilo alles jäänud või, või kolm ja pool, ütleme üks Tartus ja ja kaks ja pool kino Tallinnas ja ongi kõik, aga mingit kinovõrku meil enam ei ole, sellest me ei saa rääkida. Keegi küsib, vägivallafilmid lähevad maailma kinodes ja telekanalites väga hästi. Selliste filmide turg on ääretult suur. Miks ei lähe sama hästi dokumentaalfilmid vägivalla teemal? Mind teeb küll väga kurvaks see, kui Eesti niisugune avalik-õiguslik telekanal näitab selliseid vägivalla filme, mida mida üldiselt Euroopa ja, ja ka Ameerika public broadcast hinge sistami. Kanalid ei näita. Sest. Nüüd, mil siin aastavahetusel olid kired lõkkel kultuuriministeeriumis seoses uue ringhäälingu seadusega oli Eesti televisiooni poolt uue ringhäälingu seaduse projekti kirjutatud, et avalik-õiguslikus telekanalis ei tohi näidata põhjendamata vägivalda. Järelikult põhjendatud vägivalda võib. Tõepoolest see piir on kusagil olemas ja kui me ütleme, et kunstis on kõik niivõrd amorfne, et me ei saa midagi hinnata ega ei saa mingeid kriteeriumi paika panna, siis see on lihtsalt endale tuha pähe raputamine. Tõepoolest on võimalik kunstide teadlaste filmiteadlaste nõuandel ja toetusel hinnata, kas vägivald filmis on selle filmistruktuuri kunstiline osa ja kas see film, näidates vägivalda, võitleb vägivalla vastu või demonstreerib ja propageerib seda. Endastmõistetavalt need kriteeriumid on erinevates kultuurides erilt vaata skulptuuri kontekstides erinevad ja selle tõttu meie peaksime vaatlema seda küsimust eesti kultuurikontekstis. Ja mis puutub vägivalda dokumentaalfilmis, siis siin on ka üks piir. Lisaks eelpool öeldud mõttele, et kui vägivalda näia näidatakse filmis selleks, et filmi paremini müüa, kaasa arvatud dokumentaalfilmi siis on see perversne, siis on see amoraalne. Kui vägivald esineb dokumentaalfilmis selleks, et maailmas oleks vähem vägivalda edaspidi, siis palun väga, selliseid filme peaks näitama. Milliste dokumentaalfilmidega võiks praegu maailmas raha teha, mis filmid müüvad hästi? Kui ma müüks hästi oma kelme, siis ma teaksin, missugused filmid müüksid hästi. Ma tean seda, et näiteks Discovery Channel lähemal ajal jaguneb paljudeks Discovery jonäriteks. Nii et ei ole mitte ainult üks Discovery, et sa võid vaadata ühelt kanalilt sipelgaid, teiselt liblikaid, kolmandalt imetajaid, siis neljandalt, lähed veealusesse maailma viiendal taevasse ja nii edasi. No loodus on muidugi üks piirkond, mis, mis on inimesi alati huvitanud ja jääb huvitama. Olgu sealt Voltarist juba peale tagasi looduse juurde või, või hilisemate autorite puhulgi ja selles mõttes. Alles eile õhtul, kui ma Rein Maranit kohtasin külmetamas saue merel see on üks Matsalu piirkonna osa ja vaatamas, kuidas kuldnokaparved laskuvad siis kuskile Rein varal maha hõiganud, et rohkem ta filme ei tee, aga ma ei usu seda, Juta, ta stiihia inimene ei saa teisiti, inimene peab minema ja nii nagu ma ei kujuta ette, et Fret Jüssi ei veeda edaspidi öid enam metsas ega ei kuula ega ei otsi haruldast kulli õiget sealt siis vot see stiihia ongi see, mis, mis inimesi tõmbab või me ei saa ju minna Aafrikasse või, või kas või siinsamas Eestiski jälgida. Madude elu meil nüüd küll eriti palju ei ole, aga aga selleks on film ja televisioon, suurepärased abivahendid. Ja üks valdkond mis. Dokumentaalfilmis hästi võib-olla läheks, on inimeste intiimset psühholoogilised küsimused, sest et mida keerulisemaks maailm läheb, mida rohkem meile elektroonika ja interneti muud netit kallale tungivad seda rohkem vajavad inimesed tegelikult niiskust, inimlikku headust, soojust ja samal ajal võimalust aru saada, mis üldse maailmas toimub ja mis toimub antud inimesega või, või sinu endaga. Vot nendele küsimustele, mis on ju tegelikult kunsti igavesed küsimused, peabki kunst jääma igavesti vastama. Filmiga Eesti esimene kodanik kogusite endale palju vaenlasi. Kas rüütleja Meriga panite punkti poliitilistele filmidele või huvitab poliitika teid endiselt? Ma ei arva, et ma selle filmiga kogusin endale vaenlasi. Ma arvan, et inimestel on õigus oma arvamusele ja oma nägemusele nii poliitikutest kui ka filmidest, mida, mis on tehtud poliitikutest. Ja tõesti, too film algas minu jaoks 90. aastal. Kui Arnold Rüütel oli ülemnõukogu presiidiumi esimees ja rahvastada kutsus presidendiks. Ja teda nii ka igal pool esitleti, kus ta ka välismaal ei käinud, sest et selline vaste nagu Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees oleks olnud väga-väga raske ja keeruline öelda mõnes välisriigis oleks arusaamatu olnud. Ja ja hiljem, kui 92. aastal tekkis valimisvõitlus presidendi kabineti pärast Kadriorus siis tuli filmi ka Lennart Meri. Nii et selles filmis on Lennart Meri mingil määral tausttegelane. Ja peategelane on muidugi Arnold Rüütel. Ja Ma arvan, et ta on filmitud tollases ajas, nii nagu ta oli Arnold Rüütli poole pealt. Ja film ei olnud tehtud valimispropagandaks, ta tuli ekraanile kaks kuud pärast presidendivalimisi, kui Lennart Meri oli võitnud. Nii et seal on muigama panevaid kohti. Aga kõik sellised süüdistused, nagu oleks ma president Meri vastuvõtuparaadi Kadriorus läbi poriloigu filminud, see on üsna naljakas ja totter sellepärast et tõepoolest asfalt oli märg. Just oli sadanud vihma. President Kadriorgu saabus auvahtkond sammuste eest läbi ja, ja sellelt läikival asfaldil täiesti jumala puhtalt asfaldilt peegeldus siis Lennart Meri vastu. Või. Enne valimisdebatti televisioonis neli kandidaati teatavasti olid üks daam kolm härrat. Grimmeerija puderdab Arnold Rüütlit ja, ja puhub tema näolt, et siis ülearust talki vahe, see mõjub, nagu oleks tolmukorra alt puhtaks Arnold Rüütlit välja ka minu arvates üsna naljakas hetk. Aga ka või kasvõi näiteks see hetk, kui Lennart Meri on võitnud ja Arnold Rüütel läheb Saaremaal, istuta päikesed tammepuu sinna oma kodukarjamaale ja siis pojapoeg küsib, et miks sa siia kivi kõrvale veeretad, siis Rüütel ütleb, et et noh, et siis seda puud ära ei tallata, ei peale, ei astutaks. Endastmõistetavalt oli siin tegemist kujundiga kus kus ta vihjas sellele, et tema ei vihjanud antud hetkel, aga film vihjab. Eesti ühiskond võiks olla veidi ettevaatlikum, et mitte nüüd ei pruugiks nii julmalt ka kohe peale astuda inimesele, kes pärast selle tammepuu istutamist läheb mere äärde, peseb käed puhtaks, nagu, nagu poliitikast võiks pesta. Pärast seda ma olen teinud filmi diaksonist tema 90.-ks sünnipäevaks ja ja siis selles filmis on ka ÜRO 50. aastapäev. 50 aastane ÜRO on seal selles filmis, seal on samuti kaks erinevat isikut meie ajaloos üks on Ernst Jaakson, teine Trivimi Velliste täiesti täiesti erinevad. Erinevatest kultuuridest inimesed ja mulle üldse meeldib kaksikportreed teha praegugi. Ma teen üht väikest filmi, mis on paralleel Montaažis ja see kuidagi nagu annab võimaluse lahedamalt monteerida ja ja kasvõi see siberi film on ka ju lõpuks kaksikportree. Nagu kaks tegevust toimuvad samal ajal mõnusam teha sellist filmi. Ja, ja samal ajal, kui keegi praegu võtaks kätte ja vaataks toda filmi nimega Eesti esimene kodanik siis vaevalt ta sealt enam leiaks. Mingeid ühe või teise mehe kasuks. Töötavaid episoode, ajalugu on mõlemad mehed juba kenasti paika pannud, mõlemad mehed on Eesti ajaloos küllalt suure osa mänginud ja see paistab sealt filmist välja. Siin on niisugune küsimus Põhja-Korea filmides ja teatrilavastustes ei suudelda kunagi, sest see on keelatud, mida Nõukogude Eesti filmides näidata ei tohtinud, mis oli keela. No mitte ainult Põhja-Korea filmides, vaid ka india filmides seda ei ole ja India on praegu üks suuremaid filmitootjaid maid maailmas ja siiamaani näidata seal suudlemist hinduga hiljuti laeva peal koos olles ma küsin, et kas te siis üldse ei suuda, ta ütles ei, ja see on meie kultuuris lihtsalt, nii nagu Pariisis suudeldakse igal pool tänava peal, siis Indias tänava peal ei suudelda, see, see ei kuulu teistele silmadele. Nüüd, mida Nõukogude Eesti filmides ei tohtinud näidata? Paljas inimkeha muidugi oli, oli, oli üsna suur tabu. No mida veel ei võinud, ma arvan, et sinimustvalge lipp võis olla laual ainult siis, kui midagi väga halba ja kriitilist kodanlikust Eestist räägiti. Ja siis muidugi terve ideoloogiline süsteem, mis selle alt väljuseksis. Ehk siis kohe tekitas probleeme, ma tean seda, et minu mängufilmi jõulud Vigalas sai kolm nädalat ainult mängida, see oli 1980. aasta jaanuar Tallinnas, kui vaprad kolleegid juba keskkomitees ette kandsid, et kus on Keskkomitee agitatsiooni ja propagandaosakonna ideoloogiaosakonna silmad olnud, et niisugune film on lastud ekraanile, kus kus vene sõdurid, olgu küll tsaariarmee sõdurid eesti talupoja arreteerimisel jõulude ajal laua pealt võtavad isegi lasteküpsised ja õunad ja panevad taskusse. Ja ühte kui teist nipet-näpet veel, mille pärast see film ära keelati. Ja siis kuna selles filmis oli episood, kuidas Vene kindral Besobraazov saabub karistama üle annetud eestlasi ja selle saabumise tseremoonia tuletas väga meelde saabumisi Balti jaamas, kus Karl Vaino ja teised oma Moskva kõrgeid ülemusi vastu võtsid siis see tunti ka muidugi erase vihje. Ja ja see film keelati selle stseeni pärast veel mitmete teiste stseenide pärast, sellepärast eriti. Ja ma mäletan seda, et kui Valentin Kuik tegi aasta või kaks hiljem filmi Georg Lurichi-ist jälle oli Haapsalu raudteejaama kasutatud, siis keskkomitees juba keelati sellepärast film ära, et, et selles uues filmis oli kasutatud sedasama raudteejaama, mida oli kasutanud Soosaar oma keelatud filmis jõulud Vigalas. Kas teie südametunnistusele on mingeid patte või tegusid, mille pärast on teil piinlik ja mida te kahetsete? Küsitakse. Jah, endastmõistetavalt on, ega siis. Ega siis sellist inimest vist on üldse väga raske leida, kes oleks elanud täitsa joonlauda mööda, aga samal ajal ma ei ole selline inimene, kes kahjaduseks, et me ei ela katoliiklikud maal ja et meil ei ole pihitooli, et ma läheksin reede õhtul ja paluksin vabatud andeks, et võiks järgmisel nädalal uusi patusid teha. Ma arvan, et siin on ikka üks juhis, ainult et. Kui sa oled midagi valesti teinud ja kellelegi halba teinud, siis juba oma olemasoluga sa võid teha inimesele halba lihtsalt olla endale aru andmata, kelgees. Lihtsalt sündinud kellelegi, et see võimalus on ka olemas. Ja ja, ja siit on ainult üks, üks reegel, võib-olla nii nagu liikluses on parema käe reegel, võiks elus olla see reegel, et, et katsu oma edaspidise käitumise tööga ja, ja olekuga vältida selliseid situatsioone, mida sa mida sa peaksid kahetsema ja katsu midagi heaks teha, mida sa oled halvasti teinud. Küsitakse, mismoodi õnnestus teil oma käsutusse saada Pärnu parteimaja, kus nüüd asub Chaplini keskus. Sellega on lood nii, et 90. aastal kolisime me Pärnu rahvusvahelise visuaalse antropoloogia festivaliga täielikult Pärnusse. Esimesed kolm aastat nimelt olime seda teinud siit Tallinnast. Siis rentisime tollases komportei hoones viiendal korrusel toakese ja meie silme all see maja hakkas oma funktsioone kaotama, suur saal jäi tühjaks, fuajee tühjaks, poliitõppekabinetid jäid tühjaks. Ja linnavalitsuse tollal linnapeaks härra Jaak Saarniit. Ees seisis küsimus, mis sellest majast saab, milline funktsioon talle leida? No eks me siis osalesime konkursil, seal oli teisigi tahtjaid, seal oli ideid sellest majast teha pank või turg või mis tahes. Meie idee, nagu võitis, ja siis me 15-ks aastaks aktsiaseltsiga Chaplin. Rentisime selle maja linnalt. Maja on nullrendiga meie kunstikeskuse käes, aga sisuliselt tähendab see seda, et kunstikeskus on asunud linnavara hooldajaks linnavarale kojameheks. Ja meie ainukene tulubaas ongi see maja ise. Sellel selles majas olevate bürooruumide väljarentimine ja sellest natukesest, mis rentidest laekub ja üle jääb, oleme me püüdnud siis seda maja käigus hoida, oleme suure saali ehitanud kaasaegseks kunstigaleriiks ümber ja kes on pressi jälginud siin mõni nädal tagasi, avasime avalikud vannitoad selles majas, mis muidugi kohutavalt šokeeris Pärnu kohalike provintsi ajakirjanike ja paljusid Pärnu linnaelanikke, kes mulle sõimukirju saatsid, aga aga kaasaegne tualettruum peabki olema varustatud dušiga ja kõigi muude kümblusvahenditega, et inimene saaks kultuurselt ennast kergendada ja ja siis uuesti tööle edasi rutata. Muidugi meie avamistseremoonia oli show-tüüpi ja me püüdsime tähelepanu juhtida sellele, et et Pärnu ja mitte ainult Pärnu linnavalitsused ei peaks nii väga selle üle muretsema, kuidas linna eelarvest avalike ja linna poolt finantseerivate käimlatega toime tulla ja, ja, ja, ja, ja lõppude lõpuks ikka mitte tulla, sellepärast et nurinat jätkub ikka, isegi kui palju sa neid ka ei ehita. Et võib-olla lähtuda hoopis Pariisi põhimõttest, kus tegevuslitsentsi saab ainult see kohvik-restoran või, või avalike avalikkusega tegelev asutus, kellel on ka avalik tualettruum. Nii et ühesõnaga erakapitalijõul poliitilise otsuse toetusel võiks ju selle lihtsa küsimuse ära lahendada, et need paigad saaksid meil Eestimaal kord. Ütlesite ühes intervjuus, et olete tegelenud ka aktifotoga. Kas teie tehtud aktide hulgas on ka selliseid, mida võiksite vabalt mõnel erootikaajakirjale müüa, kasvõi näiteks pleiboile? Ei ole. Võib-olla on fotod sellised, mida võiks siiski kunstilise fotoajakirjale pakkuda, aga, aga mitte play palju, sest et rootikaga nendes nendes töödes vähe pistmist, kuigi kunst oma olemuselt juba on erootiline igasugune kunst ja peabki olema. Aga erootika osa seas kunstiteoses ei ole nii otse pealispinnal ja plakatlik, nagu on näiteks ajakiri Playboy. Keegi küsib, millise kuulsa mängufilmi autor tahaksite olla. Oma sõpradele ma pakkusin uusaasta öösel sellist võimalust, et Chaplini suures saalis videoprojektoriga kusagil kell kaks öösel hakkasime seda filmi näitama ja inimest vaatasid ja tundsid head meelt. Mul oli eriti hea meel. Akseli luts 91. eluaastal. Esimene Eesti filmistaar, kes möödunud aastal tuli Brasiiliast Eestisse elama. Ka seal öösel seda filmi esimest korda nägi ja tõeliselt väga kõrge hinnangu andis sellele sellele loole. Ma ei ole küll Buvide peri viimast filmi näinud, et noorus on ilus aeg. Minna. Kas olete heldega kiidusõnu jagama, kui mõni kolleeg on hea filmi teinud, kas ütlete seda talle esimesel võimalusel? Ja ütlen küll, aga ma ütlen siis, kui ma tõesti seda südames tunnen, niisama naljapärast ma ei kiida. On inimesi, kes ümberringi pilluvad komplimente ja kiitusi, aga need muutuvad üsna odavaks. Ja viimane küsimus öeldakse, et kaks silma kolmandate jää, kas oleksite valmis kolmandat korda abielluma? Kui see hetk tuleb, siis võib-olla küll, jah. Aga see ei tähenda seda, et ma nüüd kellelegi siin Eestimaa peal peaks lootust andma. Ei kaugeltki mitte. Sinusuguse inimesega on vist natuke raske elada ka. Oi, see on väga raske, see on, see on tõenäoliselt isegi võimatu. Sellepärast et kui elad ja mõttelaad on niisugune maa ja taeva vahel, siis on tõesti raske koos elada. Sa peaksid nende küsimuste hulgast välja valima ühe ühe küsimuse, mis sulle meeldis, millel oli tore vastata ja selle esitaja saab siis auhinna. Ma arvan, et hea küsimus oli see vägivallamängufilmid müüvad hästi, missugused dokumentaalfilmid võiksid hästi peale minna? Persona saate külaline oli Mark Soosaar. Persona saate auhinna võitis Eerika Krause Tallinnast ja Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.