Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Detsembrikuus 2020 sugenes klassikaraadio saatekava 20 talveluuletust. Nüüd kõlagu need luuletused ühes luuleruumi tunnis koos. Valik oli üsna vaistlik, alustades siiski luuletajate sünnipäevadest. Meenutame, et aasta 2020 kuulutati Visnapuu aastaks. Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäev, teisel jaanuaril pühitses uue luuleaasta algust. 19. veebruaril 2020 täitus 100 aastat Jaan Krossi sünnist. Oktoobrikuus möödus sajand Kalju Lepiku sünnist. Luule aastasse 2020 jäävad ka Bernard Kangro 110. Ernst Enno 145. Ot Aare täri 70. sünniaastapäev. Maimu Berg tähistas 70 viiendat sünnipäeva ja debüteeris luuletajana. Ilmus tema esimene luulekogu vanaema paneb vihmavarju kinni. Eda Ahi sai kolmekümneaastaseks. Aga et mitte liikuda pelgalt tähtpäevi mööda, lisandus luuletajaid veel Juhan Liiv, Heiti Talvik, Jüri Üdi jõulukuul 2020 lahkunud Heljo Mänd. Kaks temaatilist luuletust oma 2020. aastal ilmunud kogust. Pimeduse tunnil valis välja Tõnu Õnnepalu meeleolude kontraste lisa, kui veel Mats Traadi, Peep ilmeti, Ilmar trulli luule. Nõnda sai talveluuletajaid kokku 16 ja nende luuletusi loevad kuus näitlejat. Marika Vaarik, Teele Pärn, Tambet Tuisk, Üllar Saaremäe, Indrek Sammul, Jan Uuspõld. Aga kuna luule saate esiettekanne toimub üks päev pärast küünlapäeva veebruarikuus 2021 lisasin aastanumbrile vastavaks Buendiks 21.-ks veel ühe Henrik Visnapuu luuletuse mis on loomult küll aasta ajatum, kui teised, aga seest pühendatud raadiole Hääd kuulamist. Mina olen Üllar Saaremäe. Loen teile Hendrik Visnapuu luuletuse lumine päev. Nüüd on nii helendav välja pääl. Ainult jäljed langeva lumevalged oravanahad õlul jääl taevas üle lume, nii lame. Maa taevaga, rannatu väli. Kõik hääled on vangis lume all. Ma pehme ja süütu, kui tal. Mul on nagu lendama peaksin. Kuhu rännakul väljal teaksin, kui maha külvatud lumevill. Nüüd on nii valgeks õitsenud puud kõik tüved, kui maa küljest lahti. Vaatan kaske, kui elevandiluust ei saa, ega sa küllalt vahti täis valgust ja rahu on silmad. Oranž käpaga puistab. Lumi lehviku varjust väike lind. Mul on nagu lendama, peaksin, lennur lõpmatusse, ma seaksin. Nüüd alleed, õnnistati ilmad. Vastu õhtut, kui valguse alla kaob, ainult õetab sügavast lumest. Taevarandade kaugus ära, kaob. Oled piirad, siis ringist tulest, talutaluga juttu, siis ajavad. Siis kogub tulevalgeleinilil lume alt nagu tervitaks akna silm puud ja põõsad, kui kõndima lähevad talud nagu nõiutud, üksikud laevad. Tuulepesa otsima tali rüüst. Ei ole maailmale tähti. Tule asemelt olen tulnud töölt. Küll põlemist, palju nähti, kui käidi kevadest talve. Lume alla maetud hääl, päike 1000-ks väitsakaks sadanud, salgab lumi, kus suvine rada. Olen Marika Vaarik ja loen teile, Eda Ahi luuletuse miinus 20. See talv on nii külm et esimest korda olen külmavereline. Vaatan elu läbi kahemeetriste, jääpurikate ja roosad prillid on möödanik. Päev ja öö on ühtemoodi kaudsed. Et mitte öelda päris pealiskaudsed. Päike paistab harva, aga karmilt. Hommikuti ootanud tulematuid tramme. Endiselt jään eranditult hiljaks. Ikka veel on selle pärast häbi. Õpin ühte võõrast laulvat keelt lumme lämbunud akna tagahallis Eesti linnas kus miinuskraade väljas sama palju kui minul vanust. Macindlikult, pöörates mõnda ebareeglipärast verbi vaim tülpinud ilmel aknast välja aimates et Kadrioru raagus puude tagant juba liginebki saatuslikul sammul. 21. kevad. Olen Tambet Tuisk ja loen Jaan Krossi luuletuse lõokesed. Kuulge, kuused miks nii kikkis on teil ladvad lumised? Miks sa laante laulev vaikus täna just nii kumised, nännid. Miks te okstel iga okkakelm, kui imestab hanged, miks te helendus mind täna otse pimestada? Ning miks teie külmad helbed, helbed, hõbe, sulised tunduteni, kuumil, poisil täna lausa tulised? Alles lumi lummab maid ja nõgusid ning nõukesi. Aga miks on mets mu meelest tulvil laulvaid lõokese? Ma olen Indrek Sammul ja loen Bernard Kangro luuletuse talvine pilt. Ilm talvine härmatis puudel hingeaur käib hobuse suust. Eemal, krigiseb, kaugeneb regi. Jäänõelu tiliseb puust taevas selge, kui klaasine kuppel. Lumel mustendab metsa viirg. Päike veeremas mäe taha. Aknas mängleb veel viimne kiirg. Üks lapsehing, õhtuses paistes kelk järel läheb tuisanud teed. Mäel kustuval ehavalgel. Otse taevasse. Sõidavad reed. Mina olen Üllar Saaremäe. Loen leile Bernard Kangro luuletuse sõit. Puhub tuul ja Walker vurab tähed, taeval pilguvad varjud vajulgen laiaks. Sinised on metsateel hämus vastu vilguvad. Järsku Walker kerkib maast, lendab õhku nagu laast ülemajast ülemmetsast kirik möödub tornil, kukk. Hobu, mis mul must, kui tuk muutub peagi heledaks. Heidan pilgu kiirelt taha. Silm veel nagu seletaks väikest maad, mis jäänud maha. Tõusen. Kuni tõusen, seni vankri taga jookseb peni suur ning särav nagu täht. Mina olen Jan Uuspõld. Ja ma loen Ernst Enno luuletuse püha öö vaikne öö. Tasakella kõla sõuab õhtutiivul kaugele. Armas helin hinges paisub. Ärkab üles lennule. Püha öö, vaikne öö. Keset tuba iluehtes sätendamas kuusepuu. Kõrval seisab lapsukene rõõmul laulab päike su püha öö. Vaikne. Kiirekesin hilju sündis süütu lapse südames. Tasa üle taevasse jõudsid rahuinglid hõisates püha öö. Vaikne öö, rõõmus, mures elurada sammub ilmas inime, sammub kuni inglid vastu jõuavad tal lauluga rahu öö. Vaikne öö. Tasakella helin sõuab õhtutiivul kaugele, armas helin hinges paisub, ärkab jälle ülesse. Püha öö, vaikne. Olen Marika Vaarik ja loen teile, Juhan Liivi luuletuse Dali. Taluõue vaikne talvehommiku. Värsket lund on sadanud. Kõik veel, vagun. Õunapuu peal aias hüppab varblane. Hämariku Jumiga koomale. Korstnate suits tõuseb otse üles. Tõuseb mustast hambus seisab õhu sees. Vaikus ümberringi. Kõigis taludes. Üks õunapuu akna kohal kui valge siidi sees. Vaikib tema üle. Ja tema oksades. Viibib tema üle. Ja tema oksades. Ta seisab mu akna kohal, kui pehme siidi sees. Mina olen Üllar Saaremäe. Loen teile Ilmar trulli luuletuse. Jõuluvana pajatab. Kui kalendris aastaringid vahetuma, kihelevad juba julged jõulukingid koti põhjas nihelevad kärsitusest rüselevad, tõuklevadia trügivad, pusklevad, jabuselevad, nääklevad ja mürgivad. Mõnikord ma olen näinud, et on kingid tülli läinud. Siis ma pean neid lahutama kuumi tundeid jahutama. See käib sedamoodi, et äigan kopsikuga vett. Ma olen Indrek Sammul ja loen Peep ilmeti luuletuse paga soov. Tahaks, et jõul tuleks valgemast valgem. Õrn külm, et punameil näpistaks palge. Hõõguma, näpistaks kõrvalt ja ninad talla all krudiseks. Lumede linad. Taevast võiks hõljuda helbeid, kui sulgi kohati arvemalt, kohati hulgi püüaks neid keelega püüaks neid peoga kaasa, kui kõnnime jõuluööpeoga. Kirikukellade helin, kui hääbub, lasku komaale. Me andestab häädus lumirüüs, maad ja ka lumetuid paiku. Vallaku korrakski rahu ja vaikus. Mina olen Teele Pärn ja loen Jüri Üdi luuletuse kogust. Detsember. On õhtu. Jaanuar kõik teed on umbes. On külm on võõraid toone sinu jumes. Paks mett ja meie lähme umbes. Kuid siis näe seal. Üks televiisor lumes. Ekraan on hele, mererand ja palmid, paar suvilat ja mõned limusiinid. Siis vahetuvad pildid. Nende alga, salmid. Ja mul ükskõik New Yorgi varnad liinid Sa kangestud. Ja vaatad üksisilmi. Ma kisun kätest sind ja rebin jalust, sa seisad keset lund ja vaatad silmi. Ei hooli käed-jalad külmavalust, sa jääd kesk lund. Ja mina põgenen. Ma põgenen. Ja sina jääd kesk lund. Tuisk katab sind ja virvendavat pilti. Te näete kevadeni? Mina olen Jan Uuspõld ja ma loen Mats Traadi luuletuse heidutus. Mis rõõmustav talve saund kuulen tihast laulmas. Tema tunneb nooti, tal teadvus takerdumata. Vat valgel hommikul algab taas mitmemeelsete inimeste jutukõmin. Päevavalguse kulutamine ärevate mõtetega. Kuidas pääseda murenevalt jää tükilt, kuhu hüpata põlevast hoonest raketitule all. Näe viimast Moikaanlast, kes vaguralt vaatled esimest lume helvest eesteetilises plaanis filosoofilisel taustal. Mina olen Üllar Saaremäe ja loen teile, Tõnu Õnnepalu luuletuse. Aasta viimane hommik. On koidutaevas tühi nagu hing. Ja seda värvi, millel pole nime. Me varsti saame uue numbri ning siis unustame, mis siit otsisime. Kõikematvat koitu. Kas sina usud, et sa ükskord saad ja seni oled lihtsalt veidi hoitud? Näe lõhkebki, seal päikeserakett horisondil karjatavad luiged. Ja kas sa loodad? Loodad siiski, et meid sealpool äratab üks uhke uige. Olen Marika Vaarik ja loen teile, Tõnu Õnnepalu luuletuse, uusaastaöö ilutulestik. Kui musta taeva lendab talguseid meis äkki ärkab ammu surnud laps. Me jälle soovime häid alguseid, see elu, kõik see oli vaid üks. Kas see oli vaid üks väga väike viga, me selle kohe jälle teeme heaks. 57 pole mingi iga past seitse pakuks talle, kui ei teaks. Ja kas sa tead siis miskit tõesti, praegu on üleval, mis olema peaks all? Pikksilmas korraga näed kõiki aegu, sääsja sündisid, su pea on hall ja kõik seansust kaugel 1000 miili või rääkima peaks valgusaastatest. On elul varuks triljon, super diili saab võidlal puhtalt välja tulla, sest. Mina olen Teele Pärn ja loen Heljo Männi luuletuse nääriöö muinasjutt. Kaugel laanelagendikul seal, kus külmunud ojake unetuna härma, kuues ootab kuuse, pojake. Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel. Öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel. Kibuvitsavanaema tead sa, mis sai sõsarast. Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast. Kellest ometi küll küsiks? Keegi pole üleval? Rohukõrred lillenupud ammu lumeteki all. Virgub tuul ja sajavad helbed tantsuringi keerutab. Üks neist liugleb kuuse latva. Talle tasa, Leelutab. Olen lumelitrice tuisutaadi, tütreke, sinu sõsar saatis mind. Palus tervitada sind. Ei su õde enam, ole lihtne metsa kuuseke. Ta kui murueide tütar seljas särav kuueke, käes tal küünlad, värvilised, kannab hõbetähte peas. Nagu muinasjutus, elab suures saalis laste seas. Maga, maga, väike veli. Küllap suureks kasvad kord. Seni külmataat, sind ehib kaunis anda härma kard. Laulis lumehelves unekuuse poja laugele. Laenas tiivad tuulesõbralt. Lendas jälle kaugele. Mina olen Jan Uuspõld ja ma loen Kalju Lepiku luuletuse. Päike on kustunud. Päike on jahtunud. Talvine tuul rajastailt raputab lund. Lagendik õue all murdunud hangede reaks. Päike on jahtunud. Kes küll veel peaks nägema und hõõruvast, päikesest lahtisi silmi, nägema und valguse hakana. Õhtu on lõhkunud varjude reaks. Räästalt raputab lund. Talvine tuul. Mina olen Üllar Saaremäe ja loen teile Kalju Lepiku luuletuse jõululaul emale. Tuli talv tume tusane, liiga lumehambutu vanapiiga porri hall mantel üll. Kuused magasid lumeta und. Pilver regedel õieti lund. Lumi langes kui kellade kumin. Jõulupuhtaks saab Lumiga seal lume kumin kui kellade hääl kus pihlade all üksik maja. Täna enamat pole vaja kui see teadmine seda on vaja. Veel on lapsele ema vaja jõululumiste tähtede all. Olen Marika Vaarik ja loen teile ott, tarderi, luuletuse, küünal. Elas kord üks küünal. Kui pimedus lähenes, süüdati küünal ja pimedus vähenes. Nii on küünlad tehtud, et elavad põledes käsikäes. Elu ja surm on küünalde tuledes. Elas kord küünal ja põledes lühenes. Ära põles küünal. Kuid pimedus vähenes. Mina olen Jan Uuspõld ja loen Heiti Talviku luuletuse Dali öine Metsist käib läbi kui murduva klaasi Kylin. Härmatis oksisse terasest surunud nõelad tervitab ladvust meid tähtede rõõmust. Tilin. Tuiskavad külma ja tuult, nende helkivad sõelad. Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi jäätunud jala seist kähedat, kostavad keri uksed. Õhud kõik hõbedas tähiga taevas segi, harguvad pähe meil kuu varjul lillakad, juuksed. Kuupaistel roheline läigib jää. Kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Ö tuules lumi, tolm keeb üles tuhkur ja tähina, meil vajub üle pää. Ees metsamüürid lumes põlvini, kui hirved, kaome neisse tuulehellad. Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad ja nende hääl käib taeva põlvini. Ärka näidistusk on suur mu põues. Rändkomeet põleb seal kui pihulooja ise laheneb, mulk õues tähelennuks kroonima mu ihu. Ärka neilis lõõsk, mu valgus lättest sära kõrgustesse aita viia. Kaunim tähtmis kukkumas mu kätest sulle sulle süttub seal marja. Veri tuksatas kord külm, kord palav. Mis on lahti, minuga? Ei tea. Jälle jälle kahvatu ja halav, tulin sinu juure, Mea. Tulin seks, et ükskord jälle näha, näha ilmsi valust, joobudes õnne, mida jäänud mul nii vähe. Sinust loobudes. Olen Marika Vaarik ja loen teile, Maimu Bergi luuletuse. Igav oli põdral. Selged talveilmad, paras pakane. Aega näsida, puukoort, okkaid, Matsutada, hääletult puude vahel joosta, külmast kohevil vareseid ehmatades, vaadata otse Loovjovasse päikesesse, mis näitab ennast viivuks meenutades, et on olemas lühike päev. Päevast päeva selge ilm. Okkad, puukoor, loojuv, päike, kohkunud varesed, öine Carre, külm, kuu, ükskõikne valgus. Kena puhata männijuurikate vahel. Põder on pagur, loom. Igav oli põdral. Tuli jao hämaras mu õuele seisatas ukse ees, kui oodates läksin talle trepile vastu teretasin, küsisin, mis teda meile toonud. Vaatas mind, pea pisut viltu. Mokad justkui muigel suures tumedas silmast peegeldumas vastuma punane maja ja valge haapsalu rätik. Varesk raksatas, männi ladvas. Põder kadus metsa. Mina olen Tambet Tuisk ja loen Hendrik Visnapuu luuletuse tere vastu. Puudele hingas Härmat suust. Tähed, avarus jälle said lahti. Päev läbi nüüd päikesel pudeneb puust helevalgeid kristalli seid lehti. Läbi kuusekäppade vaatab päev tulepesade kaskede latva metsast metsani aiva Helendust näen üle lume, kõik valge ja katva sinisooned lumme sõidetud teed. Eluhobune jookseb kuiveri kuhu südame kokku valguvad need maailma nagu valgvalgem meri. Lase kummardan talvise päikese tuld. Öelge Visnapuu on ju pagan. Tere vastu. Heintest ehitad tõld. Valge Härmat hobuse taga. Tere vastu. Linnud, lennud ja mäed. Puud-põõsad kristallis Enn, kuuen. Mina valguse väravast sisse, läen südant muretut kaasa, tuuen. Olen Indrek Sammul ja loen Hendrik Visnapuu luuletuse maailma häälda. Sadu ja sadu jäljeta teed. Poriseen küla pöörab ringi. Kohtumõistmine justkui mingi ülevalt alla jooksevad veed. Pimedus üksindus. Lootusetus tulle, koi liblik, keerlev satub rusikaga, lööd aknasse, tuul, haaran kinni iseenda käest. Tare palgid kui hirmust murduks maetud soode ja metsade kurdu majadki veereks, kui alla mäest. Milline maailm on korraga seal. Lahtica, pitsat, raadiolaual. Elu on ärganud. Surnuhaual. Inimen kõneleb maailmahääl. Mööda päiksekiirt ja tähti igavene heli vilgub, peatub ühe ainsa pilgu. Tuli keelt, kui jooksmann nähti. Südamen see salaheli justkui kinni pandud, kapin ühel rohkem, teisel napim, maailm, maailm, mulle veli, ühendagem jõud ja voolud, keerakem, veel vähem nupustu. Helides, süda upub. Inimhing ei ole kuulnud. Kuulsite Henrik Visnapuu, Eda Ahi, Jaan Krossi, Bernard Kangro, Ernst Enno, Juhan Liivi, Ilmar trulli, Peep ilmeti, Jüri Üdi, Mats Traadi, Tõnu Õnnepalu, Heljo Männi, Kaljo Lepiku Ot tarberi, Heiti Talviku ja Maimu Bergi luuletusi. Lugesid Üllar Saaremäe, Maarika Vaarik, Tambet Tuisk, Indrek Sammul, Jan Uuspõld ja Teele Pärn. Luulepõimiku koostas Pille-Riin Purje, helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Luuleruum jõulukuu 2020 küünlakuu 2021.