Vikerraadio. Huvitaja. Ilusat hommikut, head vikerraadio kuulajad on 26. jaanuar ning tänase huvitaja teemad on ühes augus, nimelt me hakkame rääkima kodukontoris taga selle plussidest ja miinustest ja nii psüühilisest kui ka siis füüsilisest poolest. Et me räägime nii psühholoogi kui ka ergonoomikat ehk siis mis on need head ja vead selle juures, kui näiteks kodus üksinda tööd teha ja mitte keegi teine seal seltsiks ei ole või näiteks kas kodus on piisavalt vahendeid selleks, et näiteks mitte oma selga ära kurnata? Sellised need teemad on ja lisaks me kuuleme ka novaatori terviseuudiseid, mida vahendab meile täna Maarja Merivoo-Parro. Aga mina olen Bryant, pere, minuga koos on helipuldis Marika Leetme, mõnusat kuulamist. Powers. Taaskord vaikus. Imele ta kui sirgu siilud Ja seda nüüd ei teagi, kas kodukontorites olek peab lõppema või mitte ja kas see on hea või ei ole, eks igal inimesel ole enda mõtted sel teemal, aga nüüd me kodukontoritest just rääkima hakkamegi. Ja päris paljud töötajad on suhteliselt ikkagi sunniviisiliselt pandud kodukontoritesse, sest et lihtsalt vahepeal oli olukord nii karm ja eks praegugi on palju palju neid inimesi, kes on kodukontorites. Aga kuidas see siis sellisele vaimsele tervisele mõjub ja kuidas need digilahendused töötavad, me saame nüüd sellest rääkida koos Tartu ülikooli psühholoogia instituudi lektori Karin tähega, kes on meil telefoniliinil, tere hommikust. Tere kõigile. No esmalt on muidugi hea küsida, et kuidas teil endal kodukontoris töötamisega on, on see juba selline levinud praktika? No ülikoolis jah, kevadel olime täiesti sunnitult kodukontoris ja praegu on nii, et me saame valida, et kus me tööd teeme, kas me töötleme siis kohapeal või kodust. Ja, ja tegelikult ma arvan, et see on paljudele sobiv, et nad saavad oma teatud tööülesandeid kehakontorist natukene ka suhelda inimestega ja teatud ülesandeid, täita siis kodust, et niimoodi saab valida valik, ma arvan, on päris hea. Kuidas näiteks ülikoolis selle valikuga on, et kas pigem eelistatakse seda kodukontorit või siis tullakse ikka koha peale, kui õpilasi päriselt koolimajades pole? Ikka tegelikult käiakse kohal ka päris palju, aga võib-olla ei olda nii pikki päevi ja näiteks ma ise ka valin, et, et kui mul on mingisuguseid pikemaid kirjelt kirjutamisi nõudvad tööülesanded, siis ma teen meelsamini kodust. Kui mul on sellised koosolekud, mis tahavad head ja kindlat ühendust ja kena ja siis ma teen neid oma töökohast, et üldiselt ma töötan delta maja seal, seal näeb päris palju kolleege, aga muidugi loomulikult mitte nii palju, kui tavaajal. No mul on hea teie käest küsida, et kuidas õpilased selle vastu on võtnud, kuna te Tartu Ülikoolis töötate üliõpilased, üliõpilased, just. Et meil on tegu täiskasvanud õppijatega ja, ja, ja nad saavad päris hästi hakkama oma õppimise korraldamisega, et selles mõttes ma arvan, meil on kergem kui koolides. Ja on olnud erinevat tagasisidet üliõpilastelt, et näiteks kui on olnud terve loengukursus onlainis aga see tähendab, et salvestatakse nii loengud kui näiteks praktikumid, arvutipraktikumi, siis õppevideo nii-öelda siis on olnud just nimelt tagasisidet tülijutistele isegi meeldib kui nad saavad neid neile sobival ajal vaadata, tagasi kerida, uuesti vaadata noh, näiteks mingi õpetus, kuidas arvutis midagi teha, et, et siis tegelikult nii mõnedki ütlevad, et neile sobib. Aga loomulikult see, mis kevadel toimus, kui, kuigi need muutused olid väga järsud ja ka õppejõude olnud alati valmis väga kiiresti reageerima, see on täiesti loomulik, muud seal ju väga-väga-väga järsk. Loomulikult siis oli ikka üliõpilaste poolt rahulolematust rohkem ja ikkagi soovi soovi niimoodi päriselt kohtuda rohkemateks, inimestena ikka harjuma nende olukordadega, kus me oleme pandud. Ma eeldan siis, et on ka vahe selles, et, et kas on näiteks mingisugune ette salvestatud materjal või on päriselt selline koosoleku õhkkond, kus inimesed ikkagi räägivad omavahel ja saavad seda suhtlust ka. Et millised need platvormid selles mõttes üldse on, et kui palju need omavahel erinevad, ma saan aru, et siin on suumid ja Skype'id ja Facebook'is saab teha neid videokõnesid, et kas seal on omavahel mingeid erinevusi ka või sisuliselt ei ole vahet, mida kasutada. Jah, tegelikult ikkagi see funktsionaalsus suhteliselt kiusama, et saab ette salvestada ja siis selle kuhugi keskkonda üles panna, saab siis nii-öelda samal hetkel olla, olla kontaktis üliõpilastega või siis vastavalt kolleegidega, mis üliõpilasi puudutab, siis meil on ju õpilaskond muul, mis oli tegelikult. Ma ei, ma jään vastuse võlgu, aga kindlasti üle 10 aasta juba ülikoolis kasutusel, need tegelikult üliõpilased on selle selle keskkonna kasutamisega harjunud. Ja sinna siis lihtsalt hakkasime rohkem kasutama videote valmistamist ja ja, ja ka siis neid nii-öelda online praktikume ja loenguid ja seminare, kus kõik kõigil on, on võimalik rääkida. Aga eks ta ole, muidugi, kui neid osalejaid on rohkem, siis õppejõuna ju sa ei näe neid videosid ei ole võimalik neid kõiki kuvada ja siis loenguseminar, et ikkagi ka läbiviijale selles mõttes keerulisem. Et emotsionaalselt, et ta ei näe, kes teda kuulatakse, kuidas inimesed reageerivad, et et see vahetu loeng on ju ikkagi see, et kui seal, kui sa näed nagu, nagu Niukest reaktsiooni, näed, kas nad saavad aru, ei saa, millest räägid ja, ja, ja vajadusel saad kiiresti küsida, et, et jah, et seda pead kümnendas Online praktikumide loengutes hästi palju tegema, et innustada nagu palun, küsige, küsige sättis tekstina, kui, kui, kui te ei taha vahele vahele põigata nii-öelda ja et noh, kuna ju rääkija ei näe seda otseselt. Et eks ta ole tale oma niisugune omapärane olukord meile kõigile ja, ja noh, nii on paraku, et inimesed sellega erinevalt kohanevad erineva kiirusega, aga praegu on meil küll ära otsustatud, et veebruar jätkub ka ülikoolis Online. Kui see nüüd, kui see nüüd üle tuua puhtalt siis töötajatele, olgu see siis ükskõik milline töökoht, siis just need koosolekud, sellised omavahel suhtlemised, kuidas teile tundub, kas inimesed saavad sealt selle sotsiaalse kontakti kätte või see arvuti seal vahel on ikkagi piisavalt takistav tegur, et sellist päriselt sotsiaalsust kätte ei saa? Kindlasti ei saa, et jah, seda on välja toodud, et tõesti kodukontorist või siis niimoodi arvuti vahel vahendusel töötamisele on kindlasti see see oht, et inimesed tunnevad ennast üksikuna ja, ja noh, ma arvan, et me, kes on kodukontoris töötanud nüüd selle poole aasta jooksul või rohkema jooksul, et kindlasti on seda ka tundnud ja ikkagi noh, just nimelt need koosolekud, mis on, kus on väga palju inimesi, et seal ju ei ole sellist sotsiaalset suhtlemist. Et seal on infovahetus ja võib-olla see sotsiaalne suhtlemine, mis tavaolukorras sellel koosolekul nii-öelda eelneks selle niikaua kui koosolek veel ei ole alanud, inimesed saavad suhelda ja pärast see kõik jääb ära ilmselgelt. Nii et jah, soovitatakse ikkagi hoida kontakti Toimuvad ka koosolekud väiksemas seltskonnas, kus saab ka vahetada nii-öelda need eluolulise eluolulist infot küsida inimeste käest, et kuidas neil läheb. Aga jah, selles mõttes ülikooli töötajad on ikkagi erinevas olukorras, et kuna kuna meil on nagu valida, et me käime ka päris palju ikkagi töökohal ja, ja noh, seal ma ikkagi loomulikult mitte paljude inimestega ka ikkagi valitud saame suhelda, et üksik ühtne nii palju ei tunne. Aga teine siis jah, probleem, mida välja toodud selle kodukontoris töötamisega võib olla suurem, läbipõlenud nagu muidu läbi olema see võimalus, kui muidu et just sellega, et väga raske on vahet teha, et ma tõmmanud ja piiri ja, ja kell kukkus ja ma ei tööta rohkem, et ikkagi kiputakse võib-olla töötama liiga kaua ja siis tuntakse ennast järgmine päev väsinuna võib-olla magatage nii hästi, et need probleemid kindlasti võivad kaasneda. Millest see siis sõltub, kas see just ongi see keskkond, et oled ühes keskkonnas ja ei saa enam aru, et kus ma siis nüüd puhkan ja kus ma siis nüüd töötaja, et ma vaatasin, et tänastes lehtedes isegi kirjutas, et Euroopa komisjon sel teemal natukene nüüd hakanud rääkima töötavad töötajaid vabal ajal ei tohiks enam tülitada, et niimoodi kodust on ju hea teha, et helistad ja siis inimene istub kodus ja mis siis ikka teeb ära, et kuidas siis niimoodi on läinud, et tööl justkui teatakse, et no kui on selline töökoht, kus ongi, ütleme kaheksast viieni kell viis on kõik, lähed koju, aga siis kodus on kaheksast viieni ja siis veel kell 17 tööülesandeid. No eks ta olegi, ta on nagu see tööaja ja, ja nii-öelda selle vaba aja segunemine ka toimunud, et jällegi teisipidi kui inimene on kodukontoris, võib-olla ta valib, et ta teeb lõuna ajal pikema jalutuskäigu, sest see on ju ka väga kasulik, et me ikkagi oleme, veedame looduses aega, jalutame pargis ja ei ole nelja seina vahel. Jällegi teisipidi talle tundub, et nüüd ta peaks natukene siis õhtul rohkem tööd tegema, aga kuuse, see pinietis panna, et loomulikult. Ma ei tea, eakad seda suisa vaja kuidagi kuidagi teadvustada või kuidagi keelata. Kirjadele hilja vastata, et et aga, aga jah, et ma arvan, et Ta nõuab küll rohkem sellist enese eneseregulatsioon ja vaatamist, et kui palju ma ikkagi juba täna olen tööd teinud ja, ja sellise punkti panemist tööle. Aga kui me nüüd võtame selle teise poole, siis kui kodus keegi ei vaata ega keegi kaameraga jälgi, et mida inimene teeb, siis kas sellist laisklemist on ka natuke kergem, mis teha ja? No vot jah, eks ta nii ole, et, et teame me ju kõik, et kisaks tööks vajalikule on meil meil arvutisse lõputu internet ja sinna ära eksida on ju ka suur võimalus. Ja jällegi üks üks, et see on ju ka mõnes mõttes normaalne mõtlemegi, tuleb see lõõgastushetki ja nüüd ma vaatan endale meeldivat arvutist, aga aga, aga siis on jah see oht, et, et lihtsalt kogu aeg, me ei istu mägi sellesama Sis tehnoloogilise aparaadi taga ja, ja, ja seal puhkamise aeg ja, või ta puhkamine ei ole nii mitmekesine, tegelikult nõuab ju silmad, keha, aju, kõik nõuab puhkust. Ja mis jahu puudutab sellist noh, kuna see ei ole ju vahet, kas me oleme siis kodukontoris või me oleme muidu kontoris. Et selline rööprähklemine, et, et me teeme ühte ülesannet testi ülesannet, siis vaatame vahepeal uudiseid ja, ja siis suhtleme kuskil chatis kolleegiga. Et, et see on ka kindlasti produktiivsust vähendab, mis ei ole tegelikult üldse ajule hea ja osad inimesed arvavad, et nemad on rööprähklemiseks eriti head head. Aga tegelikult on uuringud näidanud, et ka need inimesed, kes arvavad, et nad on rähklemise seas head, tegelikult kui nad täidavad selliseid ülesandeid, see, mida on vaja niimoodi üheaegselt täita siis sellega läheb neil rohkem aega ja vot see aeg jällegi siit tuleb see faktor, et me kuidagi tööpäev venidki pikema siis meile tundub, et, et me ikkagi ei ole piisavalt palju teinud ja tulebki teha rohkem. Ehk siis soovitus sellise tööprotsessi koha pealt oleks see, et üks asi korraga ja niimoodi ilmselt saavad asjad kiiremini tehtud, kui seitset asja korraga teha. Ja ja seda kindlasti see nii kodukontoris kui mujal kontoris töötan, seal on see selline selge soovitus. Te ütlesite mulle ennist, kui me seda intervjuud natuke kokku leppisime, sellest rääkisime, et te ise teate ka palju selliseid inimesi, kes ongi öelnud, et no päris kodukontoris enam olla ei tahaks, aga alati tööle minna enam ei tahaks, et millest see nüüd siis räägib, et kuidagi selline kaheksanda jaotunud see olemine? Aga inimesed on aru saada, et, et tegelikult see, mis võib-olla varem toimus, et me pidime kogu aeg nii-öelda tööl olema ja see töö sisaldas ka võib-olla kihti mingite linnade, näiteks Tallinna ja Tartu vahet sõitmist või veel kuhugi ka mujale koosolekule sõitmist, et inimesed on aru saanud. Meil on tegelikult, kui on hästi organiseeritud, et selline onlain-koosolek, et kui lihtne on tegelikult infot vahetada inimestega ja selleks ei pea sõitma ilmtingimata kohale, et see on üks asi, mis on inimesed välja toonud. Ja teine asi tõesti. Et kui on, oleneb inimese töö iseloomust, aga kui tänaselt erinevalt tööülesanded ja osa neist nõuavad rohkem sellist vaikust, rahu ja keskendumist. Et, et mis on leidnud, et aga, aga võib-olla ongi tulevikus mõistlik, nii et ma mingid päevad käin kontoris, suhtlen kolleeg idega, tahan oma info vahetatud ja mingit päevad olen, olen siis kodukontoriks, kuna nüüd me oleme kenasti sisse seadnud vähemalt mingisugused töölauad ja ja me oleme oma võimalusi täiustanud, kodus töötada. Et siis siis on leitud, et võib-olla selline selline hübriid nii-öelda töö ei oleks paha just nende võimaluste ärakasutamine, mida tegelikult tähendab kõik. Praegu oleme nüüd leidnud, et kui tore on kolleegiga Tallinnast tund aega Summis vestelda, ära vahetada kogu info ja, ja mitte tõesti seda nelja või viit tundi sinna edasi-tagasi sõidu paremate panna. No kuidas teile tundub, kas, kui nüüd see pandeemia läbi saab, siis jätkatakse ikka selle hübriidtöötamisega nii-öelda, et neid asjatuid sõita enam ette ei võeta. Mulle millegipärast tundub, et kui inimene ikka ju otsib, otsib seda paremat lahendust ja, ja kui see nüüd on kuidagi juhuslikult leitud. Võib-olla me varem ei uskunud sellesse nii väga, et meile tundus ikkagi, et on vaja inimesi silmast silma näha. Ja siin ma kindlasti Peaksin täpsustama, et ma ei arva, et see vajadus on kuhugi kadunud silmast silmanägemine, eriti kui on uued kontaktid, kontaktid on vaja sisse töötada, nii-öelda, on vaja vaja inimestest aru saada, et kindlasti see Nende osatähtsus jääb alles. Lihtsalt see võib olla, äkki me saame aru, et neid peab vähem olema, aga mulle tundub jah, et me ma arvan, et me, et me kasutame neid võimalusi edaspidi ka. Millistele inimestele see kodukontor üldse sobida võiks, ma eeldan, et selline töötaja, kes liiga paljust koosolekutel ei pea käima, tal on arvutivõimalus ja ise on ka selline introvertne, siis see justkui kõlaks nagu ideaalne lahenduse. Ma arvan küll jah, kuigi eks eks see on ka see, et ega, ega väga äärmuslikke inimtüüpe ju ka lõpuks ei, ei ole, need on noh, need on vähe ikkagi. Et igas introverdid on natuke natuke suhelda soovimist ka, ehk et selliseid väga, aga põhimõtteliselt küll jah, et kui me jagame inimesed ekstra vertmatakse introlekamateks kindlasti need, kes kes vähem juba eos suhelda soovivad siis nad võib-olla jalad ka kergemini koju, kuigi siin võib olla ka vastupidi. Et kui introvert ise ei otsi neid suhtlemisvõimalusi nii-öelda, siis tegelikult talle sobib kui see suhtlemisvõimalus on tal olemas, ega me ikka päris päris ilma suhtamata ei saa mitte keegi. Ja vastupidi jälle, ekstra vertne inimene võib kodukontoris olles avastada tegelikult talle sobib, kui talle tagatakse vaikus ja rahu, et ei pea kogu aeg suhtlema ja oma oma töö nii-öelda häirima. Nii et, et siin on, noh, ma arvan, et nüüd nagu, nagu nagu mitu mitu otsa ja tegelikult on ikkagi inimene ise see ekspert, kes kes teatud mõttes Ennast jälgides võiks siis aru saada, et mis talle paremini sobib, kus ta on efektiivsem ja, ja tegelikult, kui asutuste organisatsioonide juhid on, on ka paindlikud, siis saab seda kõike läbi arutada ja toimima panna. Mõlemapoolselt. Selliste suuremate organisatsioonide ja asutustega on vist see selline tiimitunne kui selline vist kannatab ka päris tugevalt nõukogude juba mainisite ka, et nii introvert kui ekstra värtsada sotsiaalsust ikka mingil määral vajab. Kindlasti kindlasti ja noh, siin on jah, kindlasti soovitus, et ikkagi need need lähemalt koos töötavat isendit neil peaks olema selliseid muid sotsiaalseid üritusi. Kui praegu ikkagi ei, ei ole meil neid reaalseid kontakte nii palju vaja tekitada, siis, siis jah, kuskilgi mingisuguses Online keskkonnas tahaksid Kanetkiinid eraldi siis kokku saama ja see eesmärk võiks olla jah siis mitte niivõrd alati asjalik kui ka kui ka lihtsalt omavaheline sotsiaalne infovahetust või miks mitte, et käia koos jalutamas, sest et jalutamine on ju igati teretulnud ka praegu ja võib-olla paari-kolmekesi jalutada lihtsalt arutada. Muid maailma asju ka peale tööasju, kus ma arvan, see on hästi-hästi oluline koos töötavate inimeste jaoks. Nii et kui motiveerida inimest, kes kodukontoris töötab, siis on hea soovitus proovida ikka neid sotsiaalseid kontakte hoida. Ja, ja see kindlasti, et sai, aga noh, seda seda ja seda peaks vaatama siis kahepoolselt, et inimene ise ta teab ise tööalaselt, kellega ta kõige lähemalt Ta suhtleb, kelle, kellega tal kõige paremini sobib, kelle käest ta võib-olla kontoris niimoodi märkamatult kõige paremini sai abi, et sellega nendega suhteid hoida ja siis teisipidi ka ikkagi organisatsioonide poolt, et nende tiimide oma vaheltvahelist suhtlemist toetada. Sellised said siis vaimsed jutud, mis puudutavad kodukontoreid, kindlasti on palju neid, kes kodukontoris tööd teevad ja jällegi millegipärast ma arvan, et kui nüüd raadionurga alt vaadata, siis kodukontoris võib-olla on märksa kergem raadiot kuulata kõikidele tervitus, kes raadiot kuulavad praegu kodukontoris ja muidugi ka tavalises kontoris. Aga suur tänu, Tartu ülikooli psühholoogia instituudi lektor Karin Tähe ja kaunist päeva jätku. Ja aitäh kõike head. Kodukontoriteemadel, ja nüüd lisame mänguga üleüldise ergonoomika, ehk kuidas istuda kontoris nii et selg haigeks ei jääks pärast ikka hea hea olla oleks see, muidugi oleneb see ka kodukontori sellisest olust, et millistel, millised on võimalused istumiseks astumiseks ja kätehoidmiseks. Aga et sel teemal nüüd rääkida, on meil Tartu stuudios koha sisse võtnud ergonoom Triinu Sirge, tere hommikust. Tere hommikust kõigile. No te küll ei näe nüüd, kuidas mina praegu istun, aga võib-olla te võite siis alustuseks selgitada, mismoodi teie nüüd seal istuta ja kuidas võiks ühe tooli peal kenasti istuda, nii et oleks korrektne. Ja pean ütlema, et siin stuudios on päris mugav tool ja siin saab natuke isegi Lõsutada. Ehk siis minu selge ei ole selliselt pulksirgelt 90 kraadises asendis vaid natuke tahakallutatud. Ja tegelikult, kui me võtamegi tavalise istumisasendi, siis meie seljale langevat istumisasendist kõige madalamad pinged just sellises asendis, et teil on väga hea valik. Nii et siis, kui lihtsalt on selg sirge ja võib-olla natukene ette nõjatatud laua peale, siis sellest ei piisa. Sellest ei piisa, jah, ja see tegelikult ongi põhiprobleem istumisel, kui meie ergonoomika pildid näitavad seda peaks istuma justkui 90 kraadi sealt niimoodi viisakalt nagu viks viiksid koolilapsed. Aga tegelikult see on sundasend ja meie keha ei jõua selles asendis kaua olla ja peaks siis asendit vahetama. Aga ongi see, et kui me vajume nagu toolil ettepoole istuma, siis tekibki see moment, et meie siseorganid vajuvad. Kui meie kopsud ei saa nii hästi enam hapnikku, meie kehaasend muutub halvaks. Meie veri ei käi enam nii hästi kehas ringi ja tekivad probleemid. No aga siis jällegi teise poole pealt, et ma ise olen jällegi natukene tundnud, et kui vahetada just asend sellise kergelt ette nuiatutanud nõivatuna, siis selline üldine energia on kuidagi elavam, et kuiva moodi kergelt taha rajatud, siis on kuidagi selline. No nüüd on hea. Ja ta, see sõltub tegelikult suuresti toolist, millel me istume, kui me võtame täiesti tavalise Kont, Ta oli tooli siis see seal jah, tegelikult see tavaline istumisasend on ikkagi kõige paremini, kui me fikseerime natuke enda rinda ettepoole, siis tegelikult meie keha on heas asendis ja see siis on okei. Aga see ongi, et meie keha ei ole loodud istuma, vaid meie keha on loodud liikuma ja vajab erinevaid kehaasendeid. Et selle, too on just hea, vahetada erinevaid asendeid tihti, et natuke aega istud sirgelt ja siis siis jälle pidi ja vahepeal üldse seisad näiteks, et et see istumine on väga kinnine asi, et sellest peaksime nagu vabanema ja selle istumisele tooma sellise aktiivse momendi sisse. Nii et ongi hea oma istumissiis sellist poosiga vahetada aeg ajalt. Absoluutselt ja ergonoomikas tegelikult öeldaksegi, et kõige parem asend on iga järgmine asend, ehk siis me peaksime muutma Ma enda asendit ja väga soovituslik on tõusta igas tunnis püsti, et tegelikult päeva jooksul tõuse näiteks 100 korda püsti-istu maha ja jätka tööd, et ka see juba taastaks selle keha verevarustuse ja meie organism tunneb juba palju energilisemalt ennast. Aga mida see valesti istumine üldse teeb ja kuidas see mind mõjutab, te mainisite, kas siseorganeid näiteks? Ja et noh, tihti ongi see, et seljavalud tekivad, et ma olengi enda teadustöös uurinud just istuvas asendis töötavaid kontoritöötajaid, kes siis näiteks kaheksa tundi ja 40 tundi nädalas on veetnud, istu istuvas tööasendis kontoris tavalise tooli ja laua taga ja sealt uuringust tuli välja, et 68 protsenti vastanutest tundsid viimase 30 päeva jooksul valu, ebamugavustunnet või väsimust alaselja piirkonnas, et 68 protsenti. See on väga suur number tegelikult ja kui me võtame nüüd selle, et see on nagu kontorikeskkonnas, aga kood, kui me siia selle nagu kodukontorikeskkonda, et siis tegelikult see number võib olla veel suurem, sellepärast et meie kõikide kodud on äärmiselt erinevad ja, ja seal need tingimused ei pruugi olla üldse nii heade nagu meil kontoris on olnud. Ehk siis, kui on tööle muretsetud üks väga tore ja hea tool, kus on ongi hea istuda ja sobib väga hästi meie kehale ja kodus on üks tore taburet, siis võib see asi päris kehvasti lõppeda. Ja täpselt nii, et valud on tulema ja tegelikult see eelmise aasta kodukontoritesse jäämise periood näitas ka seda. Tegelikult inimestel tekkisid valud ja inimesed hakkasid rohkem mõtlema enda keskkonna peal enda töökeskkonna peale kodus, et, et enam ei, ei ega kaua sa jõuad töötada lihtsalt läpakas süles diivani nurga peal, et keha ja ühel hetkel anna kärgi. No aga mina ausalt öeldes nüüd pean tunnistama, et vahetasin vahepeal oma kehaasendit, et ilusti kuulata seda hea kohe käituda, aga ma saan siis aru, et need, kellel praegu midagi otseselt ei valuta, siis ega see ei pruugi nii jääda, kui pidevalt istuda valesti. Ja täpselt, et tegelikult ergonoomika ongi ennetamine ja tavaliselt hakatakse nendele asjadele mõtlema siis, kui mingi probleem on käes, kas ranne hakkab valutama või selg või kael annab tunda. Et tegelikult peaks asjadele ütlema siis, kui meie keha on terve ja siis jälgima enda kehaasendeid, tööasendeid, enda töökeskkonda, mugavust, et, et selle peale, kui Eestis ja tegelikult üleüldse maailmas hakatakse mõtlema liiga hilja, sense inimese loomus, et et kui kõik on nagunii-öelda, okei, et siis siis ongi nagu hästi. Aga, aga jah, need valud ei jää tulemata. No te tõite juba mänguga grandmed käed kaela, siis see tähendab seda, et kui ma istun niimoodi ilusti, nagu te rääkisite, siis ega sellest üksi kasu ei ole. Ei ole jah, et tegelikult peakski siis vaatama seda, et, et milline on see töökoht, et inimene ise peab siis vaatama, kui ta hakkab mingis töökeskkonnas näiteks kodukontoris tööd tegema, et mida ta saab siis enda järgi enda keha järgi seal mugavamaks parajemaks sättida. Et noh, esiteks noh, kodud on meil kõikidel erinevad, aga peaks vaatama, kas meil on seal üldse laud ja tool, võimalik, et kodus diivan, aga noh, seda ma ütlesin juba diivanil kaua pikalt tööd ei tee. Aga kui kodukontoris näiteks on mul laud ja tool juba olemas ja siis peaks vaatama, et kui mugav see tool on, et, et kuidas ma saan seda käepäraste lahenduste vahenditega muuta enda keha järgi sobivaks, et kui ma istun sellele tooli peale ja ma tunnen, et mu selgeid Ta ikka üldse vastu seljatuge siis või on nagu ebamugav selline puidust tool näiteks köögilaua taga, siis, siis ma peaksin leidma mingi lahenduse ja väga lihtne lahendusena võtta padjad, nii et võta diivanipadi, pane endal selja selja taha ja sul ongi juba oluliselt mugavam, et see istumise korral ongi just kõige olulisem see selja alaosa, selja nimmeosa toetused, see oleks meil siis tavalise istumisasendi puhul toestatud ja mugav. Ja teine probleem, mis nagu tuleb, ongi see, et lüüakse, hakkas laual lahti ja öeldaksegi nii, nüüd ongi mul kodukontor, aga läpaka või sülearvuti põhiprobleem on siis see, et ekraan on liiga madalal ja kael peab olema pingest, sest pea kogu aeg vaatab allapoole ja siin tekib selline sündroom, mida võib-olla olete kuulnud, on siis nutikael, ehk siis valud kaelas ja see tuleneb sellest, et kui ekraan on hästi madalal, siis kael on ette painutatud ja pinges. Ja inimese pea kaalub neli kuni viis kilo ja kui meie pea on kogu aeg ette kaalud tatud ja kui näiteks 60 kraadi lause ette kallutatud, siis meie kaelale langevat kuni 20 seitsmekilosed raskused. Ja kujutage nüüd ette, kui 27-st 27 kilo teie kaelale surub, et et see on ju ilmne, et sealt tuleb kaelavalu kergelt. Ma praegu ikka kuulan ja imestan, kas see probleem on selline ütleme, ajaga suuremaks läinud, see valesti istumine või on see pigem nüüd tänu teaduse arengutele, hakkame vaikselt sellest probleemist niimoodi hästi väikeste sammude haaval välja tulema. No tegelikult see probleem on ikkagi suurenenud, sest inimesed tänases olukorras on seda arvutit juba kasutanud 10 20 aastat, et järjest ja on ju töökohti, kus on juba 20 aastat järjest arvutitööd tehtud ja need inimesed, kes on pikka aega, siis aastaid teinud tööd sellisesse ebaergonoomilisest töökeskkonnas, pealtnäha võib see tunduda täiesti OK, tavaline kirjutuslaud ja tavaline kontoritool ja kõik tundub hästi, aga tegelikult, et ei ole see nii, sest enamik tööga seotud noh, tugi-liikumisaparaadi vaevused, skeleti-lihassüsteemi vaevused on kumulatiivsed ning tulenevad suure või väikse intensiivsusega korduvast koormuse korduvas talumisest ja just pika aja jooksul ehk siis meile esialgu võib tunduda see hiireklikk, mida me igapäevaselt teeme, väga lihtne liigutus ja, ja see ongi okei, aga kui me oleme teinud seda 10 15 aastat järjest selle ebaergonoomilise hiire ka, mis on meie käele täiesti ebasobivas mõõdus, siis noh, ilmne on see, et tekib probleem ja siis ongi see karpaalkanali sündroom kerge tulema. Ja ilmselt need seda varustust osta endale, et ilusti oma kehale sobivalt tööd teha on märksa odavam, kui pärast neid ravikulusid maksta. Jah, et saab kindlasti erinevate lahenduste abil enda enda elu mugavamaks muuta ja tegelikult meil on, kui meil on õiget töövahendid, siis meie keha ikkagi on õiges asendis, neutraalne ei ole kehas pingeid ja see, see aitab kaasa, et loomulikult, et iga inimene peaks valima näiteks enda enda käe suuruse järgi õige arvutihiire. Et igal inimesel on erineva suurusega käsi ja ka enda tööpraktikas, ma olen ikka kohanud seda, et et kasutatakse ikka väga väikseid ja ebaergonoomilise hiiri, noh, mis on sellised klassikalised, et need on nagu tehtud nii-öelda kõigile, aga iga käsi on erinev, et selles mõttes igaüks peaks valima oma. See on täpselt sama, et see nagu me lähme, kingapoodi, valime endale jalanõude suuruse järgi, et kui mu jalanumber on 39 või 40, ma ei lähe ju endale 30 kuut kinga jalga toppima, aga noh, eks me siis seda käega teeme. No väga õige, ma olen kuulnud paljude inimeste käest ka seda, et kui muudetakse oma asendit justkui paremaks sobivamaks, siis öeldakse pahatihti seda kuidagi, väsin ära ja lihased kuidagi ei võta seda vastu, et miks see siis nii Sellepärast, et meie keha on ilmselt selles nii-öelda vales asendis juba väga pikka aega olnud ja ta on harjunud selle selle asendiga ja see uus natukene teistsugune asend on esialgu kehale vastuvõetamatu ja sellega veel harjuma, et see ongi see ongi jah, erinev iga inimesel on erinev, mõni harjub väga kiiresti ära. Teineteisel läheb aega. Aga kuidas seda võiks kuidagi sujuvamaks, seda protsessi muuta, et lähekski nii et ilma valudeta ja niimoodi samm-sammult. No see on, iga, iga inimene vastutab enda tervisest lõppkokkuvõttes ise, et ja eriti seda kodukontoris tegelikult tööandja ja ei saa ju tulla kodukontorisse nii-öelda jälgima seda, et, et kus ja mis asendis töötaja tööd teeb ja iga töötaja peab ise hakkama nüüd natuke rohkem mõtlema enda enda keha peal enda tervise peale ja leidma endale sobivaid lahendusi ja neid lahendusi on väga palju katsetada, proovida, milline tool talle parasjagu sobib, milline, milline laud, mida, mis tal kodus on olemas, mida ta saab kasutada, et, et siin on noh, probleem on pigem selles töötajatel, kes kodukontorites töötavad, on teadmatus veel, et kuigi sellest teemast on räägitud ja räägitakse töö juures ja igal pool, aga tegelikult ikkagi sellist nagu õiget ergonoomikaalaste nõustamiste oleks oluliselt rohkem vaja ja siin on mõlemapoolne, nii töötaja ise peaks olema nagu aldis seda õppima ja ka tööandja siis peaks suunama enda töötajad, et näiteks kas või siis mingid videokoolid, muutused või siis kodukontoritest saadetakse pilte tööandjale või, või noh, et, et selles mõttes mingisugust hindamist ja analüüsi teha, et kuidas nagu neid õigeid lahendusi, mis on just sellele töötajale sobivat leida. No kui kodus ei ole võimalust osta endale uut ja tipplahendustega tooli, siis te juba mainisite ka seda puutooli ja patju. Kas see variant ongi siis kõige parem see, et kui on kodus ainult puutool, ütleme seljatugi ja istmik siis see kuidagi mugavamaks teha, et see selline puit ja tugev materjal ei mõju kehale hästi? Ja täpselt, et olemasolevaid asju saab muuta ergonoomilise maks lihtsate lahendustega, et et alati ei pea ostma uut kontoritooli, võib osta siis selja, padja, mis on spetsiaalne või siis tõesti võtadki diivanipadja ja sätid endale istumise alla ja selja taha. Et sa pead ise nagu tunnetama seda, et see on ka suuresti tunnetuse küsimus, et, et kuidas ja kui mugav on meil tööd teha. Ma pean siiski sellega ära küsima, et kuidas te sellesse Lõsutamisse suhtute, et kui näiteks diivani peal istuda ja õhtul Lõsutada, kas sellele peab ka mingisugune spetsiaalne poos olema? Ja et tegelikult on ergonoomika igas valdkonnas, et ka voodis Lõsutamise kohta on ergonoomika olemas, aga tegelikult vahel ikka näiteks diivanil või voodis on ju täitsa mõnus. Vahepeal ta. Aga eks ikka tuleb jälgida terve päev otsa iluuisutaja, et ongi see, et me ei tohi unustada ennast Lõsutama nii-öelda, et see teeb meie kehale halba, aga selline 15 20 minutit võib-olla pool tundi selles Lõsutamis asendis olla ei ole paha. Ja see siis peaks vahelduma sellega, et ennast ikka liigutada ja üleüldiselt ka vist trenni teha. Jaa, absoluutselt, et, et minu meelest on kodukontorid ideaalne koht teha puhkepause, teha puhkepauside ajal võimlemisharjutusi, sirutusharjutusi, painutusi, venitusi sellepärast, et kodus ei jälgi meid mitte keegi. Ma sain aru, et töökeskkonnas on imelik, kui ma järsku hüppan kontorilaua tagant püsti ja hakkan näiteks kätekõverdusi tegema, aga kodus enamasti oled ju üksi või on pereliikmed sul kodus, et see on ju ideaalne koht, et kus natukene rohkem enda keha liigutada, et meie keha vajab väga palju liikumist. Ja peale nende pauside võib kindlasti teha pikemaid pause värskes õhus, sest tegelikult see kodukonda Toris olemine just see eelmise aasta kevadperiood, kus meid nagu sunniti kodudesse kinni näitama, kas seda, et meie organismis hakkab D-vitamiin langema sellepärast et me ei liigu liiga, me ei liigu nii palju värskes õhus. Ja selle kohta on tehtud ka siis üks põnev uuring just eelmise aasta kevade õppetunni kohta, siis covidi situatsioonist, kus meie elustiil muutus ja meie käitumine muutub, näitus ja füüsiline aktiivsus langes, sammude arv päevas vähenes ja just nimelt istumisaeg suurenes ja ekraanide ees veedetud aeg suurenes, et kõik need soomi, kõned ja suhtlus kõiki sundisid meid ekraanide taha ja erinevad koolitused, kõik kolinud, kolisid internetti. Et see põhjustab tegelikult meile üldiste stressi, et ja see psühhosotsiaalne ohutegur siin, millest saate esimeses pooles oli juttu, on ju väga-väga tähtis ja, ja sellega seoses langeb une kvaliteet ja, ja samuti suureneb just söömiste arv, ehk siis inimesed kodukontoris hakkasid toituma ebatervislikumalt rohkem, et võib-olla mäletate kevadel kaneelirullide küpsetamismaaniat, et, et see kõik on meie organismile halb, vähendab skeletilihaste lihasmassi kuna viisil, kuna viibisime vähem õues langes D-vitamiini tase, mida ma mainisin ja ja see kõik Ta tõstis siis riski haigestuda diabeeti ja südamehaigustesse ja tekib luude hõrenemise risk ja üldine vaimne tervis halveneb. Et see kõik mõjutab meie füüsilist keha ja samuti elukvaliteeti ning ja tegelikult see nõrgestab meie immuunsussüsteemi, mistõttu me oleme ka vastuvõtlikumad erinevatele viirushaigustele. Et see on väga tähtis, et me saame sellist füüsilist aktiivsust enda kehale tagada. Ühesõnaga, kõik, kes te kodus olete või olete kontoris võimelik natuke, tehke paar kätekõverdust ja kui keegi ütleb midagi halvasti, siis öelge, et raadios soovitati. Ja meiega oli nüüd siin telefoniliinil, mitte telefoniliinil stuudio liinil Tartust ergonoom, Triinu Sirge suur tänu ja ikka siis selg sirgu. Aitäh ergonoomilist töökeskkonda. Ja sellise ilusa looga me läheme nüüd edasi novaatori tervise- sõnumitega, mida annab meile täna edasi Maarja Merivoo-Parro varia, tere hommik. Arst sulle, tere hommikust, Ma jätkaks kohe sealt, kus sul eelmine väga põnev intervjuu partner pooleli jättis, ehk siis kehaline liikumine meil siin õnnestus avaldada väike kokkuvõte Eesti teadlaste osalusel valminud rahvusvahelisest uuringust. Kus siis selgus, et kehalise kasvatuse õpetaja karm käsk motiveerib õpilast haid lühiajaliselt ehk siis ainult sellesama tunni kontekstis liikumisharjumust selline käsutamine või siis ka süü või häbitundel põhinev liikuma sundimine kaasa ei too. Ja vastupidi, mida rohkem õpilane tunneb, tema arvamus loeb, näiteks. Ta laseb õpilastel teatud piirides otsustada, et kas alustame sellest võid olla hästi, mängime üht mängu või teist mängu, kas me jookseme siin võime, jookseme seal sellised lihtsad momendid, mis selle uuringu tulemuste järgi siis tekitavadki õpilastes seda sisemist motivatsiooni kehalise kasvatusega tegeleda ja suurendada tõenäosust, et ta langetab otsuse liigutada ka vabal ajal ja tuleb sealt Lesutavast diivaniolekust välja ja jätab ekraani, kus seda teiste läheb. Päriselt, kas õue, Ta ennast sirutama, venitama, liigutama, sõpradega mängima mida iganes, print. Kas sinu elukogemus läheb selle uuringu tulemustega? Mina õnneks liigutasin ennast juba noorena, aga ma tean, ohohoo, kui palju neid inimesi, kes on alles nüüd hakanud liigutama, sest et nad on öelnud seda, et mind ikka sunniti nii palju, et ma ei tahtnud üldse, see on raamatute lugemisega minemast. Võib-olla, sest et kohustuslikku kirjandust ka ju paljud ütlevad, et nad ei soovinud seda lugeda ja siis, kui see läbi sai novot, siis võeti raamatut kätte. Ja see on huvitav, jah, ma tean, muusikutel mõnikord on olnud juttu sellest, et kas peaks olema ka mingi kohustuslike plaatide nimekiri, mida inimesed kuulavad, et nende muusikaline silmaring avaneks. Aga enamasti mulle tundub, et muusikute jaoks selline asi tunduks nagu pühaduse teotamisena. Kohustuslikku muusikat ei tohi olemas olla üldse. Ühe teema jõuame veel äkki väravale. Siis räägime kohvi joomisest, äkki see puudutab väga paljusid nii kodukontoris kui päris kontoris olijaid, kes sina oled, kohvi aja olen ahah, siis. Siis võta teateaegse. Tartu Ülikooli geenivaramu ja Šotimaa ENPA ülikooli koostööprojekt on uurinud seoseid erinevate toitumisharjumuste ja veres ringlevad biokeemiliste ühendite vahel. Et siis aidata inimestel välja selgitada, mis on tegelikult tervislik köha, palju on selliseid talupojatarkusel või harjumusel põhinevaid põhimõtteid. Nemad nüüd vaatavad jah sügavale vaatavad kahe biokeemiasse ja mis nad leiutasid, on see, et need erinevad ühendid nagu näiteks kolesterool, oomega kolm rasvhapped. Nende põhjal on võimalik päris mitu sellist praktilist nõuannet juba anda. Südame-veresoonkonna haigustesse jäämisega on seotud ikkagi igasse samunegi kohvi joomine, see võib tõsta seda halva kolesterooli taset, see nüüd selles mõttes huvitav uus info, et siiamaani on mõõdukat kohvi joomist isegi teatud tingimustes tervislikuks peetud. Aga nüüd see värske uuring, milles ta novaatori lehel lugeda saab väidab, et tegelikult asi ei ole nii roosiline ja taimetoitlastele antakse siin soovitusi, et nad väga hoolega jälgima oomega kolm ja oomega kuus omavahelist suhtarvu. Sest kui see tasakaal paigast ära, on siis peol oht lausa mitme haiguse tekkeks. Ja huvitav nüanss veel, et alkoholivaba õlu võib karastusjoogina olla senisest seniarvatust palju tervislikum. Sellest kõigest on kirjutanud ülevaate Tartu Ülikooli geenivaramu doktorant Nele Taba. See hommik ei väsi üllatamast, aitäh sulle, Maarja. Ja nüüd on meil ühendust taas kord Tartuga. Mirko ojakivi teeb täna Uudisplussi noomirkomissis uudist. Nii no alustuseks me uurime erakondade rahastamise järelevalvekomisjoni esimehelt Liisa Oviir-ilt kui keerulise ülesande president Kaljulaid täna Kaja Kallase loodud valitsusele andis. Kui nimetada tas teise probleemina, mis vajab lahendamist Eestis on siis korruptsioon? On see üldse realistlik? Harri Tiido, päevakommentaaris tuleb juttu moodsatest ideoloogiatest, siis Sirje Lefebvre iga tuleb meile jutt uuest uutest koroona piirangutest Prantsusmaal. Ragnar Kond annab ülevaate Läti riigi valmisolek olekust vaktsineerida ja Marju Lauristiniga vestleme täna saates samuti. Juttu tuleb ühiskondliku ootuse suhtumisest ja sellest, milline tasakaal poliitikas on oluline. Teemasid kui palju nahtsin tänase huvitaja siis seotud sellega võib sulle ka siis soovida, et istu ikka kenasti, sest et niimoodi meile täna siin soovitati, et selg kõrgelt taha nõjatatud. Mina armastan saadet teha seistes, nii on võib-olla isegi et kõige parem. Esiteks hääl tuleb paremini välja ja teine oluline aspekt on see, et ka jalgadel on piisavalt tegevust. Ja ma pean sinuga siinkohal nõustuma. Suur tänu sulle, Mirko ja huvitaja, nüüd nende teadmistega lõpetabki, rääkisime täna kodukontori plussidest ja miinustest ja seda nii psühholoogi kui ergonoomiga. Mina soovin teile ilusat hommiku jätku mõnusat nädala jätku ja kohtume taas.