Luuleruum. Tere õhtust. Uksed avab luuleruum, mina olen toimetaja Miina Pärn. 2020. aasta kevadel ilmus Andrus Kasemaa proosapoeem metsakuru. Luuletaja astub siin dialoogi praegu käimasoleva metsa debatiga, aga teeb seda talle ainuomasel viisil. See on üks uus ja ehk isegi ootamatu tantsusamm parketil, kus varem on toimunud peamiselt käesurumine, seina ääres seismine või mõni valjem protestiaktsioon. Andrus Kasemaa astub puit parketile ning teeb sellest tantsuplatsi, kuhu on oodatud kõik osapooled. Küsisin luuletajalt, miks kirjutada aastal 2020 metsast ja miks teha seda proosapoeemi vormis. Hiiumaal on nagu hästi palju metsa, samas seda nagu võetakse nii täiesti maha ka, et seal on väga palju, lanke on seal ja ja siis kuidagi, kui lähed jälle metsaga, kus sa oled nagu harjunud käima ja koeraga vaated katsete tuttavad metsa pole, et see tegelikult tekitab sellise tühjusetunde. Aga te ütlesite enne, et see metsade olulisus on pärit teie lapsepõlvest, siis nendest Välgi metsa ja Välgi metsad ja aga noh, ma võin, võin nagu ka öelda, seda ma neid nagu kaugusest vaatasin, et see küla, kus meil kodu oli, et selline mäe peal ja sealt mäe pealt oli hästi kena vaade nagu Välgi metsade peale. Kuna seal kõrgem punkt, siis noh, ma nägin neid metsade massiive kvartalid udud seal ja ja pilved ja äikesed ja ja siis ma aastaid ka nagu ei saanud sinna minna, sest noh, see kõik see massiiv on nii suur seal see Välgi metsade massi. Ja siis ma mäletan, et kui nagu juba suurem olin, siis võtsin kätte ja läksin rattaga sinna sinna kaugele, kaugele ja siis ma mäletan ka seda, et kui Välgi metsadele kaugelt vaadates kaunid vaadata, siis kui sa lähed sinna sisse siis telk oli nagu paras pettumus oli, sest noh, see kõik mets on inimkäe järgi juba. Et üks selline on ka see, et noh, et ma nagu näen neid metsi niimoodi kaugelt täpselt nagu siin raadiojaama aknast, et ma näen mered ja mõnel nagu kaugele näen majade katuseid ja, ja laeva, aga kui minna sinna tänavate peale kolama, siis seal on tänavate sees on auk jaa, ja joodikuid ja, ja, ja selliseid jääd maas, nii et noh, see mets oli juba juba siis mu lapsepõlves, noh, kui rääkida nagu Välgi metsadest juba, siis oli see mets nagu ära näksitud ja noh, see inimese mõju metsadele on tegelikult ikkagi päris suur. Noh, eks sellest metsast ongi nagu raske rääkida, et üks on nagu lapsepõlvemets, kui pöördesse nagu siis näed nagu metsa ja kuidas sa näed siis ka neid juba lapsepõlvest tuttavaid metsi või siis kas või nyyd Hiiumaa metsik, kuidas sa näed neid siis, kui need on juba nagu maha nagu võetud ja siis nagu lank ja siis teeb tegelikult valu küll. Mulle meeldib üks nali, yks Kõpu naine kirjutas Facebooki, et soovisin minna metsa nagu jalutama, kus ta oli nagu varem käinud. Palju, et see oli selline kodune mets ja metsa ei olnudki. Mulle see meeldib selle poolest, et nagu, et et metsal on jah, komme minema kõndida nii nagu kunagi siis kõndisid puud nii-öelda. Aga kui inimesed üldse korraks täiesti kõrvale jätta nende kasu ja nende vaatepunkt, mis võiks olla metsade mõttemetsade Enda jaoks lihtsalt olla ja ükskord mõistsin, et metsade mõtte tegelikult kasvada ka siis valguse poole, et niimoodi ainult pikemaks ja otsida seda valgust ja millal küll nad ju noh, kukuvad nagu maha või siis nagu surevad või aga nagu Fred Jüssi on öelnud ja mu meelest väga hästi on öelnud ka, et pole nagu elusamat asja kui surnud puu, nii et eks selles on ka palju tõtt. Kõneles luuletaja Andrus Kasemaa. Kuulame tema proosapoeemi metsakuru, mille esitab näitleja Elar Vahter. Pista oma nina metsa nuusuta kuidas mets lõhnab. Enamasti on see üks sama lõhn kõikides metsades. Tugev, puhas, kirgastav. Ainult kui satud loomarajale, millest loom on just üle läinud tunned tugevat looma lõhna. Kas see pole vähem joobastavam? Erutav kohtuda metsloomaga. Metsa taga on vahel soo. Muidugi kust otsast vaadata. Vahel võib hoopis soodaga olla mets. Soosem, väikesed puud, kidurat, soogased, ühel hetkel ilmuvad kuused, männid põdrasammal. See ei pruugi ka veel kõrgmets olla, vaid niisama väike rabasaar. Aga ära heitu sammu edasi varsti ongi juba. Seal on juba kergem astuda. Näe, jänesekapsas. Pane põske. Ma kallistan puid metsas ja heinamaal. Kalestes kallistan suuri mände ja väikseid, paitan. Nad on nii armsad nagu beebid. Nagu looted. Männid pole üldse terava okkaga, kui nad on alles väikesed. Inimesed mõtlevad, et olen hull. Aga ma üldse ei hooli, mida nad arvavad minust. Mulle meeldib puude otsa turnida. See annab rõõmsa tunde ja treenib keha. See võtab võhmale, aga kuidagi on see hästi mõnus. Siis tunned, et iga lihas liigub ja saab hapnikku fütosünde või mida nad puud toodavadki. Keha on siis justkui küto sünde täis ja muutub õnnelikuks. Ronimine on nii füto. Puu otsa ronimine käib aga nii. Vali välja puu, kuhu otsa himustada ronida. Vahel on mõni kandvam oks kõrgemal, siis põdenud oksale vinnama. Edasi läheb juba kiiremini, natuke nagu mööda redelit läheks. Eriti head on heinamaa, vanad kuused või mõni õuetamm. Viimane jäme oks. Siit kahjuks kõrgemale enam ei saa. Nüüd soovin sulle vahvat alla ronimist. Mu lapsepõlves oli ema nagu Rootsi kuningas Karl 12. muudkui käis aias ringi ja igale poole, kuhu ta astus, sinna, torkas mõne oksa maasse. Aastate pärast olidki puud lehes ja linnud laulsid neis. See oli minu arust ime. Igal lapsel võiks kasvada õues mõni suur puu kasvõi mõni tamm, mille harralisele uksel kiikuda või kuhu otsa ronida, et vaadata nii kaugele, kui silm, seletas. Ega ma päris suurte metsade tunnet päriselt ei teagi. Eesti on nii väike maa ja metsad on siin väikesed. Hiiumaal kui metsa lähed, siis tead, et ära eksida väga ei saa sest meri tuleb ikka vastu ning õhtuks saad koju. Kui Haapsalu servast võssa minna, saab varsti kabra metsa ja just see küla juures välja tulla. Aga kui siberis metsa lähed, siis võid alles kuude pärast välja ilmuda, kui mets sind vahepeal pole ära söönud. Kui vihma sajab, siis kõik plurrise peab läriseb, räästad, tilguvad, vihjum on tõeline võlujook paneb kevadel puud kiiremini kasvama. Vahel kuiva ajaga metsas lausa kuulda, kuidas puud lörinal joovad kosutavat vihma. Vihjum on puude jook. Kes ei usu semingu metsa. Harva on metsas vaid üht liiki puud Sürje metsas, mändide vahel ka kaske või kuuske. Siin võiks öelda, et kuusk ja kask on Männile seltsiliseks või seltsidaamiks. Mõni kask koketeerib sügisel uhkelt, viskab metsale silma ja riietab ennast kuuse ees elegantselt lahti. Kas järve Vetka Mäkisid Kuimetsajärve leiad siis meiki vett ka aga vaatajaid järve tühjaks ei jõua. Jäta teistele ka. Sõida seenele ja sa ei kahetse. Metsast saab alati mõne seene kaasa haarata, isegi kevadel kevad konkreetselt näituseks igale maitsele midagi. Külastan metsi jälle ja jälle, et sealt esteetilist naudingut saada. Aga et ka midagi õhtuks süüa teha. Metsas ka vahel suund käest siis peab jälle teed otsima, läbi tehnikutel vägistama nagu põder. Raielangil suunda ei kaota, aga niisama peab vaatama, et maha ei kuku ja silmi peast ei lööja, jalgu ei murra. Raielangil peab ettevaatlikult liikuma, kui tahad elusana metsast välja jõuda. Metsa sees on kännud sammal, seened, kivid, jääajast jäänud metsa seisundi jalutajad. Tuul on ära eksinud, metsa otsib väljapääsu. Vana sodi. Suusakepp. Keegi jättis siia kellegi kondid. Näe veel kellegi luud metskitse omadest. Metsa sees on palju asju. Näe, metsa sees on kellelegi maja. Metsa all on juured muld, kivid, maakoor. Maakoore sees pidi olema põrgu. Inimesed lihtsalt ei tea veel. Alles siis, kui nad on seal siis nad teavad. Kui leiad metsast augu, siis see võib viia sind maa-alustesse koobastesse. Mullas on palju peidetud asju. Tahaksin omada röntgensilmi. Siis oleksin kõikide maha maetud aarete omanik. Kord oleme kõik puude alla maetud nagu kellelegi kallis varandus. Metsa kohal on tähed. Suur vanker, väike vanker. Kassi hoteia. Vahel vaatan neid, suvel neid ei näegi talvel. Pakasega on suured siravad. Pilved on metsa kohal. Metsa kohal on lennukid. Kunagi lendasid konkurdid päris vanasti ei lennanud taevas ühtegi lennud. Kitt ainult linnud. Lindude parved lendavad sügisel lõunasse tagasi. Maailm on ümmargune. Seepärast saavad lennukid lennata niimoodi. Justkui lennukid puistaksid ülevalt lumehelbeid all. Linna taga on külad, poed veel poode, jalgratturid sõidavad mööda kergliiklusteed, vanamutid lähevad surnuaiale, rongid taas laevad jõelaevad. Linna taga on teised linnad ja linnanimelised, naised ja mehed. Teised riigid ja rahvad on linna taga. Linna taga on mets. Mõni mets algab kohe linna servast. Sinna on hea jalutama minna, kui oled linnast ja autode tuututamisest väsinud. Vanaisa ikka naerab, et kui uus sõda peaks tulema, siis metsavennaks enam minna ei saagi. Pole enam talusid, kust piima, mune ja võid saada ja pole enam metsiga. Kännu alla ju punkrit ei tee ja raiesmiku lend naljalt ära ei peida. Siis me alati naerame selle tänapäeva elu üle, et kuhu see maailm küll jõudnud on? Kuhu see rada jookseb? Mine vaata, kuhu ta jookseb jooksudele järele ehk jõuate veel kinni püüda. Darwin kirjutab, et alguses oli pauk ja siis 100. vett taevast alla. Selle järel arenesid amööbid ning kalad. Ühel öösel ronisid kolm uudishimuliku kala merest välja. Ühest kalast said inimesed ja ahvid. Kolmas kala oli nii laisk, et ta ei viitsinud enam kõndida ja talle kasvasid juured alla. Nii saidki kolmandast kalast mühisevad Laaned ja kalamarjast punased pohlad. Kui jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, siis metsadest jäävad linnud vakka ja käo-le läheb okas kurku. Siis ongi käes südasuveaeg, käes on juuli ja metsad on vaiksed ja ilusad, midagi justkui enam ei toimu, aga tegelikult käib eluga, siis inimesed on rannas ja eks loomadki lase päikesel end paitada. Metssead vedelevad jõekääru poris ja teevad endale näomaske ja naudivad porimülkas spaamõnusid. Suvi on kõikidele ilus aeg. Lapsena ma muidugi uskusin, et sõnajalg õitseb. Jaanitule ajal läksid noored mehed ja naised jaaniõit otsima. Vanad lausa ajasid noori metsa. Meelitati igasuguste vahvate sõnade ja õpetustega. Mina ei julenud minna, sest pime oli, otsisin ka, aga hakkasin kartma ja ei leidnud. See pidi olema haruldane õis õitsema vaid üheks hetkeks ja andma kõikide tarkust mõistmise. Nüüd ma tean, et sõnajalaõis on sama suur vale, kui kuu taga elavad ufod. Metsas on hea üksi või kahekesi koos kallimaga jalutada. Kui teisi rajal näen, siis läheb meel natuke mõruks. Ikka on nii, et head asja tahaks, võid endale hoida. Padriku õige nimi võiks olla pilla-palla mets. Pilla-palla metsas on puud kukkunud pikali. Mõned puud on kukkunud üksteise sülle, teised jällegi selga teineteisele. Mõned on kukkunud teiste kuude varvast ette, kolmandad aga käte vahele. Kõige lõbusamad on tormist murdunud ladva tipud. Need ripuvad kõrgel teiste puude okstes nagu rööbaspuudel turnijad. Millal nad selt ragises alla sajavad, kes seda jõuab puu all ära oodata? Puid ei tohiks näha vaid rahana. Muidugi läheb inimestel vaja sänge, seal on koos kallimaga hea pikutada ja alati võib taaskasutuskeskusest osta vana norrakate voodi. Aga on palju muudki, mida metsas näha võiks. Näiteks põtrade, armastusesaali, rebaste õnnepalee, Mesikäpa, vanadekodu, härmalõng. Kui poiss tahab, et tüdruk teda armastama hakkaks siis ei pea läbi tegema mingeid erilisi riituseid, lõikama tammekoort, koputama kolm korda, keetma või lugema armusõnu, nagu vanasti usuti. See poiss võiks tüdruku välja kutsuda mõnele kenale matkarajale aja, kui ta natuke teda taga ka kirjutagu teda. Rääkigu lilledest ja liblikatest. Küll siis tüdruk, poissi, armuke. Kevadel, kui metsast tagasi tulen, on mu käed sinililli täis. Sinu silmadki on sinililli täis. Nüüd ma näen. Kõik on täis sinililli. Pole kohta ka, kus ma ei näeks kevadel sinist. Milline rõõm kevadest. Metsa veerel väike maja. Savere majad on alati väga ilusad. Õhtuti paistavad nende akende tuled kaugele nagu majakad. Seal elavad maailma õnnelikumad inimesed teistest eemal ja metsa ääres. Küll seal võiks kena lapsepõlv olla, joosta, metsa, uudistada, mis seal puude taga on? Samas võib metsa veerel elada vana külajoodik kes on ammu joomisest väsinud ja kes ei märkagi enam, et ta metsa veerel elab ja et ta on maailma õnnelik. Metsakohinaks kutsuti vanast enda aetud viina. Ma ei tea, kuidas kodutehtud viin maitseb aga metsa lähed ja meid Simmühisemas kuulad. Eks sellelgi elamusele natuke metsa kohina meki juures. Kunagi olevat puud rääkinud miljon aastat tagasi, sa küsid, millal mina ei tea. Aga räägitakse, et puud kord rääkinud omavahel. Ja kord küsinud üks puu teistelt, et kui suur on suur mets ja palju seal puid peab olema. Selle peale jäänud puud mõttesse. Ja siiamaani vaikivad. Tarku Laan püksireis Varbe mets, Remniku männikud taevas. Kui kaunis oli lapsepõlves mu kodumaa Kanska mets, sitalepik korral, kus teelised pikale rännuteele kehakergenduse teed, siis teed jätkata. Olen minagi seal käinud, kui koolist jala, tulin. Hundi Laasma ojakülas. Ohomi metsa Ristnas indu kuusik suurepsis. Mõnedel metsadel polegi nime. Neile võib ise nime panna. Üht Küürakat, meest hüüti Me külas kännuämblikuks. Ega ma siiani ei tea, miks talle selline nimi oli pandud. Kännuämblikud on tegelikult väga ilusad ja liiguvad imetlusväärse kiirusega peitu, kui neile peale satud. Rahvas on lihtsalt rumal ja kade. Ma isegi tahaksin olla kännuämblik. Me majataguse võsa nimi oli lese võsa. Kui lesed väikesed olid, siis mängisid nad seal võsas nukkudega või mõõtsid surnud linde. Lapsena kartsin seda salu, mulle tundus, et seal elab hunt. Nüüd olen näinud juba päris suuri metsi ja tean, et maja taga ei saanudki hunt elada, sest hunt poleks sinna iial ära mahtunud. Kui siis hästi tilluke hunt. See ongi kõige toredam osa. Seenelkäigust saab seeni korjata ja Auutada. Mu vanaema oskab alati metsa ära kaduda. Sellepärast teda seenele kaasa ei võetagi, sest tema otsimine võib olla väsitavam kui seente korjamine. Junni näed metsateel, siis astu sisse, vaata mis juhtub. Tavaliselt ei juhtu midagi. Lihtsalt pead nüüd taldu puhastama. Kui karu kohtad metsateel sisi uksetäiest ära muidu viib karu sind enda pessa ja hakkab sinuga kodu mängima. Vanasti olid metsad täis rahvast, nad hõikusid. Ja siis sai neile vastu kõikuda. Metsas võib muidugi ka. Hüüda. Või? Aga? Ei kandu nii kaugele ja Es sisid ei kuule kahjuks keegi. Ainult ussid. Kuimetsas sellist imelikku tüüpi näed, kel palju mütse peas, lai kaabu kõige otsas, riided risti-rästi seljas, kepp käes ja teises mõõk ära ehmu. See ei pruugi olla ussikuningas, kes sulle seitsme keele rääkimise oskus annab ja kõikide varasalve uksed avab vaid niisama hull seeneline temale soovi head tervist. See võib olla ka ussikuningas. Jahisarv huikab. Aga lasta huikab. Oleksin ma tuvi, siis situksin oksalt hea meelega jahimeeste pasunasse. Teeksin lausa tuubi komando situks, kõik jahimehed täis. Siis nad teavad, mis tunne see on, kui sind tulistatakse. Jaht mulle tegelikult ei meeldi. Ma vihkan jahimehi, isegi mitte, et nad jahti peavad, aga et nad kõik paksud ja laisad on, sõidavad igale poole autoga, söödavad loomi porganditega ja siis lasevad maha. Silmakirjalikud tüübid. Hiiumaal on palju salakütte, seepärast ma vihkan neid. Nad ei pea isegi jahirahust lugu. Olgu nad pealegi kellelegi isad või vennad. Jahimehed on vastikud tüübid. Mulle meeldib tallata laane teid, tennistega on mõnus pehme astuda, hetkeks on isegi indiaanlase tunne. Käib hele krõks, mingi lind, kuulede Killetab, astun krõks-krõks-krõks. Siis jooksevad kõik loomad ära. Metsa ragiseb natuke aega, aga siis on metsas jälle vaikus. Võib-olla mina ei armasta metsi, aga metsad ise on mind kinni sidunud ja hoiavad pantvangis rohelise kohina ja värske õhuga. Ma ei teagi, kas neist kütkeis vabaks saada tahangi. Mõni vangistus võib ka südame järele olla. Rähn on metsaerak. Kui tahaksin olla mõni lind, siis rähn trummeldada, kuivanud puutüvedel mõnuse põrinaga lasta isegi mitte tõukuda pärast, vaid et niisama enda häält kuulata. Kuusk on hea vihmavarjupuu. Kui vihmaga metsa jääd, siis otsi üles metsa suurim vihmavari ja naudi vihma. Te minge metsa, kõik, kes igavlete sest metsas pole iialgi igav. Seal on alati midagi vaadata või kasvõi kännulistuda ja kuulata, kuidas mõni puu kriuksub. Aga ole hoiatatud, kes liiga kaua kriuksuvad puud kuulab, võib peast imelikuks minna. Kui sa täna ei tea, mida teha, siis võta luup ja mine vaata, kuhu sipelgas läheb. Sa võid üllatuda, mida teada saad. Mets on täisjunn ja pabulaid. Karu junniga kohtuda on natuke nagu kohtude karu endaga. See on selline suur ja ilus. Marjad võivad ka sees olla. Vahel on neil kauni läikivmusta kuuega sitasitikad peal. Kui ma oleksin sitasitikas, siis peaksin maailma maitsvamaks hommikusöögiks just karvu junn. Vanad hundid on nagu sen, Masterid elavad metsaüksinduses ja lepivad iga ettejuhtuva raipega. Vahel, kui oled metsas tunde hulkunud, jõuad korraga metsaservale läbi puude paistab valgus. Pimedast kuusikust tulles on see eriti meeldejääv. See valgus läheb aina suuremaks ja heledamaks, siis on natuke selline valgus tunneli lõpus tunne. Korraga ongi vaid valgus. Mets on kõikidele midagi kinkinud mulle kõige rohkem seeni, laane teid, meelerahumets on nagu jõuluvana. Metsast toon kuusepuu rõõmuks metsaärimehi, aga võiks mets vihata kirglikult ja igal harvester ilmis metsa tuleb, võiks loomad kummid läbi närida. Mets on küll näljane aga kahjuks natuke rumal. Öeldakse, et mets annab või jagab inimestele ande või et see või see asi on parim, mida mets võib anda. Mets tegelikult ei anna meile midagi. Koju ei tule midagi, kõike peab ise võtma, lausa rüüstama, Saagim laskma maha varitsema, tapma, ära otsima minema. Mets lihtsalt laseb võtta ja ei pane käsi ette. Vahel ma loen puude aastaringe. Mõne kännu aastaringid on nii kitsad, et raske nende õiget vanust teada saada. Paljud kuused on nii 80 kuni 120 aastat vanad. Teise maailmasõja suved olid tõesti soojad. Puud ei valeta. Ja mäletavad nii mõndagi, kui kännu juures lugeda, viitsid. Minul enda vanavanaisa puud pole olema nii palju kolinud, et isegi puid, kes mäletaks kedagi meie esivanemaist, neid polnud. Olid vaid võõraste istutatud puud, keda me siis aknast vaatasime ja kelle all kõndisime. Nimetud puud, kes olid enda istuta ja nime meie jaoks juba ammu unustanud. Vanaisa oli noorena metsavaht. Ta tundis metsa nagu endal viit sõrme, et kus asuvad kukeseened ja kust metsalõigust saab ehituspalki. Muidugi tunneb nagu enda viit sõrme kõige paremini metsise kes teadis lisaks kukeseene kasvukohtadele alati ka seda, kus metsasopis vanaisa parasjagu oli. Jõgi on metsa sees, lookleb läbi metsa, puudum kukkunud jõkke ja vettinud. Kõik on kõigega seotud ja läbisegi. Maailm on kangasmets, on ühtpidi kude. Jõgi on teistpidi lõim. Lehed on värviks sellele riidele. Tuul kangutab puid, aga karu on kangale pildiks ja ilu. Ma ei ole džunglit näinud aga ma mõtlen, et ei taha ka. Mu majatagune mets on vihmametsade õde, hoiab niiskust endas ja on ka sassis. Jaanid vaid puuduvad, muidu on lopsakas nagu mets ikka. Inimene ei peagi kõiki asju nägema ega kogu maailma läbi lendama. Vahel võiks surra nagu vanasti. Kui inimene ei saanudki kunagi näha, milline see džungel päriselt välja näeb. Sõjaväes käisin, siis viidi meid metsa hauda otsima. Keegi narkar oli teise narkari maha löönud ja tehnikusse matnud. Kaevasime kaevasime, aga narkareid me ei leidnudki. Narkar ei mäletanud enam, kuhu ta teise narkari mõtis. Nooremana mõtlesin, et kui mull peaks kord vähk tulema, siis lähen metsa surema. Mulle pakub rõõmu teadmine, et enda salapaigast leia mind, keegi metsas surra tundub kuidagi inimlikum kui haiglaseinte vahel. Tõeline loodusearmastaja sureb ikka enda armastatu käte vahel. Mets on suur hall mis kiigutab linnupoegi magama. Inimene on õnnega koos, kui ta maja taga on kohe mets. Siis tee vaid aken lahti ja oled ka nagu linnupoeg, keda mets Äiutab õhtuti magama. Vahel öösel meenuvad Leigri Laaned hämarad metsad, mida ma mäletan ja mida enam ei ole juba aastaid. Palju kevaded on nad juba kadunud. Nagu oleks perekonnatuttavad ära surnud. Kui seda metsa ees ei oleks siis oleksin väga kurb. Mulle meeldibki, kui on paks tume mets sees siis ma ei näe, kui kole see maailm on. Inimesed on nagu puud, kasest saab kaela kogu või saani osa. Inimesest saab sõduri õpetaja, poemüüja, mõni on nagu toomingas, visiseb, kui lõkkevisked halb saagida. Mõni puu annab varju kuumal ajal, mõni lõhnab hästi. Kui õitseb. Mõnest ei saagi midagi. Ainult rist ja viletsus. Mulle meeldib metsa eksida, ilusasse metsa, ära eksida, tore ja mõnus. Siis oledki eksinud, aga sa ei karda, sest tead, et tänapäeval on päästekopter ja sa võid iga kell endale kopteri välja kutsuda, et õhtusöögiks koju saada. Metsa eksi saa. Oh kuusepuu. Kui haljad on su oksad ja tüvi nii kena, valge nagu leskede surnukeha. Kui lesed kodust välja viidi, siis laotati haljaid kuuseoksi koduteele ja kirstki tehti kuuselaudadest. Kõik koerad ei tunne leina, aga kui mäe vanamutt suri, siis koer ulunud ja leinanud kaua aega. Aga kui Elfriide suri, siis nende koer ei saanud millestki aru, oli õues puusärgi peale veel sirtsutanud. Kuus. See puu. Kui haljad on su oksad ja kui ilus võid olla. Jõuluajal saame kokku sinu juures ja imetleme sind. Alati on kurb tegelikult sind jalalt maha saagida sest siis. Sind enam pole. Lõpuks viskame su ära ja see on valus. Nagu kaltsu viskaks välja. Jõulud on alati kurb aeg. Kuusetoojale on enda valu, millest on raske teistele rääkida. Üks kask meil kasvas õues. Kui lapsena selle otsa ronisin, siis vaatasin sealt üle külaväljade peale. Vahel istusin puu otsas tunde ja lasin tuulel end kiigutada. Siis ei leidnud ning keegi enne, kui jälle alla tulin Kord võtsin salaja kuurist kirve ja tagusin ühe pärna tüve katki. Tahtsin lõhkuda puid, nagu suured inimesed seda tegid. Sellest tuli suur pahandus. Ema andis vitsa ja ütles, et puul on valus, kui niimoodi teen. Ja ma enam ei teinudki nii sest ma ei tahtnud, et puul oleks minu pärast valus. Vanaema korje suve keskpaigas pärnaõisi. Kui laps oli talvel haige, sisendi pärnaõieteed, see ajas higistama siis pidi laps teki all olema ja pärast seda veel teed jooma ja nii mitu korda, kuni laps terveks sai, jälle kooli sai minna. Kooli ma küll ei tahtnud, aga terveks soovisin saada, sest siis sai jälle keldri otsa kelgutama minna. Kas 100 puud on mets aga 99, kas see on ka veel mets? Küsisime kadripäeval suurte käest ja tüütasime neid enda aru pärimistega selleks vaided kommi saada. Kommid Me sõime ära. Aga kui palju puitu metsas olema, seda ei tea ma isegi. Kergem oleks küsijale kommi anda, kuivastust öelda. Täna kolasin suurepsi, laanes aina imetlesin. Tegin Instagrami pilte, saatsin sõpradele Iisraeli. Nad ütlesid vapustavad metsad. Kui nad vaid teaksid, kui vähe neid on ja kuidas neid hoidma peaks. Ole õnnelik enda ilusal kodumaal in your beautiful country. Ma ei arva, et mu kodumaa on ilus sest ma tean, et ta võiks olla veel ilusam. Ööbikud laksutavad õhtuti Kärdla tänavatel nõmmel kui järgmine õhtu Tallinnas olen Rakveres Mustvees, Kokorral ühes lese aias, kuulähen ühe maja juures, mis on müügis, seal aias ka laksutab. Terve teekonna vältel kuulen, kuhugi ei lähe. Kevad on jälle igal pool. Ja ööbikud. Vana mets on teistmoodi, annab jõudu viisil, mida isegi seletada ei oska. Kõik ei ole nähtav aga on aimata, et see nähtamatu on võimas. Õilis. Nii ma nimetaksin seda tunnet, mis tekib vanas metsas. See on tunne rõõmust puhtusest. Helde. Suuremeelne selline andestav rahulik tunne. Vanas ürgses metsas suudan unustada kõik ning tulla tagasi parema inimesena. Justkui peseks mets maha kõik mustuse, mis tekib inimeste seas elades. Täna sõitsin rattaga vanast Langist mööda metsa, küll kasvamas, näed, väikesed puukesed. Kordan, need suured, siis pean nende otsa ronimatele latvade näha. Aga männikasvude vahele jalutama ju kallim, aga ei lähe. Suur pikk, võimas mets. Tere, tere, no orgu. Ei kalas ta hele. Kas. Tere, tere, noor. Ikavas ta hele. Kas. Kui esimesi toome õisi näha algapsainaste kude, hälliste. Kui ronib tammepuu latva ja keerutad end seal kolm korda, hüppad õhku ühe korra, nii et vasak jalg puudutab esimesena oksa, millel seisad. Lööd patsu puutüvele teedioloyollo häält, siis saad aasta otsa õnnelikuks. Kes karu metsas kohtab, see võib end karu küünte vahelt leida. Räpina. Kui lähed metsa jalutama, jalutad seal aastaid, siis püsid terve ja õnnelik ja sured alles vanas eas ära. Kadrina. Tee tööd, mis teed ja müü kodumetsa palju tahad, aga esimese miljoni peab varastama. Ega muidu rikkaks ei saa. Muhu. Linnule ei või vahele segada, muidu läheb linnul nood sassi ja ta võib vihaseks saada. Harju-Madise. Kui kevadel toomingas palju õisi, siis tähendab, et saab nüüd palju Instagrami pilte teha. Kose. Sammalt ei tohi suurtelt kividelt maha kiskuda, muidu hakkab kivil külm roos, leppa. Mõista mõista, mis see on. 500 meest seisab põllul, paljapäi rohelised kleidid seljas. Kodavere. Kes metsa hüüab, loll. Sellele hüüab mets kolm korda loll vastu. Kuidas sina metsa, nii, mets sulle? Sangaste. Kui kastanimunad kukuvad alla, siis tähendab et on sügis. Haapsalu. Kui murrakatel on palju õisi, siis võib tulla hea muraka aasta. Eks juuli keskel näed, kui vaatama lähed. Häädemeeste. Ööbik toob öösooja ja armunud saavad nüüd väljas kauem Gudrutada. Tartu. Kes kevadel esimest pääsukest lendamas näed, see võib endale linnukese kirja panna. Kui metsast on puud kadunud, siis tähendab, et seal on lageraiet tehtud. Võrtsu. Kes sipelga tee peal ees seisab, sellest jalutab sipelgas üle. Kehra. Kes sõnajalaõie leiab, seisab oskama lindude ja loomade keelt. Ülemaaline. See oli Andrus Kasemaa proosapoeem metsakuru, mis ilmus 2020. aastal. Selle esitas näitleja Elar Vahter. Muusika oli Sänni Noormetsalt. Saate tegid helioperaator Külli tüli ja toimetaja Miina Pärn raadioteater 2020. Teatrikella kellatäditütre burg signaale. Kelle, kelle ikka turri?