Kui kogu rahvas Tänase saate algusse valisin lõigu ühest käsikirjast. Juuli päeva tulid 44. aastal päikesepaistelised. Nad soojendasid väsima kippuval sõjamehel nii ihu kui ka hinge. Sõduri südameisse ja mõtteisse oli tekkinud midagi uut senitundmatut. Juuli alguses viidi korpuse suurtükiväelased luugemailt Narva jõe idakaldale. Algasid ettevalmistused jõe ületamiseks ja Eestimaa vabastamiseks. Ettevalmistustöö oli põhjalik. Meie 40 viieline tankitõrjepatarei paigutati Narva jõe kõrgele kaldale kõige esimesse ritta. Iga päev toodi suurtükiväge juurde. Mida jõest kaugemale, seda raskemaks muutusid relvad ja suuremaks nende kaliiber. Mõne nädala pärast oli kogu jõeäärne metskahurist ja miinipildujast tulvil. Neid jätkus sügavuti ja laiuti mitmele kilomeetrile. Kutsuvalt ja käegakatsutavalt lähedal paistsid sinimägede kuplid. Sõduri meeli köitis igatsus kodu ja omaste järele. Tume oli teadmatus, kuidas ja millisena nad meid vastu võtavad. Äraolek oli olnud ju nii pikk. Need read olid võetud endise 925. laskurpolgu keemiainstruktori pärast ise kauaaegse kooperatiivide juhtiva tegelase Elmar Luhti mahukast kirjapanekust. Nagu kuulsime, oli Eesti sõjamehe meeleolu 40 aastat tagasi suve südames ülimalt ärev. Nii kaua oli seistud juba koduväraval. Teame, et 1944. aasta talvel ja varakevadel ette võetud katsed sealt väravast sisse murda olid jäänud tagajärjeta. Nüüd aga võimendasid ootuspinget punaarmee hiilgavad edusammud teistel rinnetel. Juulis 1944 ei olnud Eesti sõjameestel teadmata, et 10. juunil alanud pealetung Nõukogude Karjala vabastamiseks oli jõudmas võiduka finišini. Et 23. juunil Valgevenemaal alanud operatsioon Bagration oli tõrjunud fašistid Nõukogude riigipiiri taha Poola territooriumile. Et võitude rinne tuli koduvabariigile järjest lähemale. Kolmanda Valgevene rinde väed vabastasid 13. juulil Nõukogude Leedu pealinna Vilniuse esimese balti rinde väed jõudsid juuli keskpaigaks lõuna pool Daugavat Daugavpilsi ini. Kümnendal juulil alustasid teise balti rinde väed lööki Riia suunas ja jõudsid seitsmeteistkümnendal juulil Läti NSV territooriumile. Selle rindevägede koosseisus võitlesid ka punaarmee 130. Läti rahvuskorpuse sõjamehed. Nagu teine balti rinne, nii alustas seitsmeteistkümnendal juulil pealetungiga kolmas balti rinne, kelle väed vabastasid 21. juulil Ostrovi ja 23. juulil Pihkva linna ning jõudsid heinakuu lõpupäevadel fašistide nõndanimetatud Marjenburgi liinini, mille vasak tiib kulges Petseri Irboska kõrgendikul peaaegu mööda tolleaegset Eesti NSV piiri. On selge, et kõik need head uudised nii põhja kui lõunakaarest muutsid Eesti sõjameeste peatse kojujõudmise lootused järjest reaalsemaks kuid danika rusikat kibedalt sügelema, sest oli teada, et hitlerlased ei taha mingi hinna eest eestimaast loobuda. Liiga hästi mõistis füürer Eestimaa strateegilist kaalu aga ka siinsete toiduvarude ja see oli isegi peamine meie põlevkiviõli tähtsust. Kui punaarmee alustas otsustavat pealetungi Eesti NSV vabastamiseks, suunas fašistlik väejuhatus siia uusi väekoondisi ja rohkesti sõjatehnikat. Üks diviis toodi Saksamaalt Lõuna-Eestisse kibekiiresti isegi lennukitega. Kuidas aga kavandas punaarmee kõrgem ülemjuhatus Eesti NSV vabastamist? Esialgu asetati taas raskuspunkt Narva rindelõigule. Leningradi rindevägede koosseisus moodustatud teise löögiarmee ülesandeks oli forsseerida Narva jõgi ja vabastada kontsentreeritud Döögiga Narva linn. Üheaegselt sellega oli ette nähtud lääne pool Narva jõge Auvereplats Tarmil asunud kaheksanda armee pealetung põhja suunas et ära lõigata fašistide taganemistee Narvast. Edaspidi pidid aga mõlemad armeed ühiste jõududega läbi murdma vaenlase nõndanimetatud Tannenbergi liini, mille võtmepositsioonid asusid sinimägedel. Eesti korpuse mõlemad diviisid jäeti esialgu teise ešeloni välja arvatud suurtükiväeüksused ja korpuse jalaväelastest moodustatud üksik ründerood, kes vahetult osalesid Narva vabastamisel. Aga enne kui tegeliku pealetungini jõuti, tuli ära teha tohutu ettevalmistustöö mida nimelt tehti sellest suurtükiväelase pilgu läbi. Põgus ülevaade. Meie vestluskaaslaseks on toonane suurtükidivisjoni luureülem erumajor Gustav Teder. Peale märtsi lahinguid kevadel suurtükiväe üksused ja vaatajad tõmmati tagasi korpuse asukohta ja kogu maikuu jooksul oli meil üks päris tihe väljaõppeperiood ja on selgelt õppida, on sõjaasjanduses alati midagi. Ja ega meie üksinda ei õppinud ju fašistid ka selle ajasest said targemaks, kui nad lahinguid pidasid, mõtlesid välja uusi asju. Ja samuti meie pidime võtma tarvitusele uued meetodid, et läbi murda just niisugusest kaitsejoonest, mis sinna Narva jõe peale oli ehitatud juba kõige ideaalsem koht, kus kinni pidada kõige lühem lõik Peipsi järv ja teiselt poolt Soome laht. Jaa, hitlerlased hoidsid seda iga hinna eest ja on selge, et sakslastel oli välja ehitatud täisprofiilis kaevikud ülesse Narva jõe kõrgema serva peale, tähendab läänepoolsele servale, edaspidi läks natukene madalamaks, kallas riigiküla juures ja kõrge kallas meiepoolsel äärel idapoolsel äärel lähenes Narva jõele, sinna me saime oma vaatluspunktid hästi panna. Ei, see killustatud joon sakslastel oli tugevasti väga tugevasti kindlustatud, seal oli laskepesasid vale, pettepesasid ja õige pesi ja need olid toobri käikudega toodud päris kalda lähedale, kusjuures otse frantaalselt ei olnud isegi neid nähe ja nad ei tulistanudki otse, vaid nad tulistasid andshankeerivat tuld. Isegi ei näinud, kui nad töötasid ja neid oli otsetabamusega raske tabades avastada. Seega pidasin oma kavalust. Asjatult ei öelda, et sõjakavalus on kõige üks kõrgemaid kavalisi, kuidas, kuidas teistel nahk üle kõrvade lüüa, sõjas on see seotud muidugi, eluga on selgelt niisugust niisugust rasket raudtee, raudtee, teras, kuplitega kindlustatud positsiooni, kus lai veetõke eespool ütlemise kiire vooluga on väga-väga-väga-väga raske forsseerida jalamil laskurüksused üksinda seda muidugi forsseerida ei saa. Seal peab olema suurtükivägi, kes purustab kõik need liinid ja kõik need asjad ära. Aga selleks, et suurtükivägi saaks purustada, peab muidugi teada olema, mida purustada, kuhu Laslases tervet seda kallast purustada on täiesti võimatu. Ja selleks pilises suurtükiväeluure tegema väga tõhusalt ja täpselt tööd. Seda tegime me alates juuni esimestest päevadest kuni juuli alguseni. Vältis riistade tähendab optilise luulega sisse punktid maastikul midagi peaaegu võtta ei olnud, kõik olid. Mis vähegi reprix võiks olla pidepunktiks, millest, mille koordinaadid saaks kaardi peal kindlaks määrata blanketi peale. Niisuguseid asju ei olnud sakslased üldse järele jätnud. Saja-kahesaja meetri kauguselt veepoolne kallas oli metsaga kaetud. Metsast kujutleb ta päris lähedale läksid siis sa ei näinud rohkem kujutlenud jõe vastaskallast, aga mis seal kalda taga, seda ei näinud. Aga seal oli muidugi välja kujundatud, nagu me teada saime, nagu õhuluuregi kindlaks tegi, lennukite pealt pildistatuna positsioonid, kolme kuni viiekordsed iga 100 meetri tagant, uus kaevikute täisprofiilis joon ja uued kuplid, uued sotid, uued uksed, tsement, punkarid, nagu sakslased nimetasid või siis puidust punkrid. Siis sealt kaugemalt natukene vaatasime puude otsast, puude otsast paistis tee ära Unibet ska männikuni Tallinn-Narva maantee ääres kaugemal ja sinna pidigi suunduva meie löök. Iga minut oli terve Kallas, ütleme seal 100 vaatluspunkti poolt vaatluse all nende luuretäpsete andmete järgi, mis siis kooskõlastati jube korpuse staabis, et kartulid jälle uuesti meile juba täpsustatud ja kindlaks koordinaadid tagasi. Nüüd me kandsime plandschettide peal, nende jälile arvutati, välja tähendab laskeandmed suurtükkidele patareidele ja kõrge mastaabid, muidugi planeerisid selle järele oma rünnakumahud ja kõik see, mis suure lahingu jaoks õnnete nähtud. Luurajad on tark, ettevaatlik ja kaval rahvas. Hulljulgusega ei tee midagi ära, kuigi ka hulljulgeid leidus, meenutab Georg kolmer, endine polgu staabiülema asetäitja. Üks oli ka nii kange mees, et tema võttis, pani endale riided selga, paljajalu, särk oli pükste peal, kaabu oli lotooli tal peas, võttis siis õnge kateloki ja laskus meiepoolselt kaldalt Al-päris. Kõrge Kallasel laskus Altkaldalt alla vee äärde ja hakkas kala püüdma. Püüab rahulikult kala, võtab ühe kala, võtab teise kalaise, piilub paradia vasakpoolset kallast, mis ja kuidas seal on. Ja umbes mis ta võis, umbes kaheksa kuni 10 minutit, istus seal ja püüdis kala pärast seda rahulikult tõusis tõsti, keeras õngeridva nööri kokku ilusasti ja võttis oma kalanõu ja tuli rahulikult mäest üles, oleks ükski sakslane teda lasknud midagi, vot seda kohta peab ütlema, et sel mehel olid tõesti tugevad närvid. Ja pärast andis ühte kulist asjatult ilusti üle, mida ta oli näinud seal. Jätkame juttu ettevalmistusperioodist. Gustav Teder ehk ütleb, mida siis õppustel ja lahinguiks ettevalmistumisel oluliseks peeti. Seal oli hirmus täpne koos laskurüksuste ja suurtükiväe tule vahel ja selle tõttu pidid suurtükiväevaatlejad olema väga lähedal, tähendab, esimestes ründekolonnides ahelikudes, kes edasi läksid, et nad said täpselt anda tagasi raadio teel või siis telefonisidet, veeti seal maha ligi 500 kilomeetritel ettevalmistused ja nende vahel pidelemisest. Täpne side. Aga vahemaa oli niivõrd väike, parved ehitati seal pimedas ja ehitati ka päeval, aga siis kaugemal tagas palgid nummerdatud, nii nagu praegu pannakse neid Rakveremaju kokku, toodi ette, kanti seljas ette tasa ja pandi nad kokku vaatluspunktid, mis ehitati täpselt niimoodi. Ja need tehti öösel öö jooksul hommikuks pidid maskeeritud, ei tohtinud midagi muutuda, maastikud. Aga sel ajal ööd olid võrdlemisi lühikesed töö peale selle, kas te kogu aeg valgustusrakette liigub midagi kuskil mõni krõps käis, labidas läks vastu, kivi anti kohe valangut, kindral Pärn läbis läbi ühe suurema õppuse, sapöörid ehitasid valmis saksa kompanii kindlustatud punkti. Missugune ta nüüd nendel oli ja kusjuures tehti prindaažiga varjendid, et kuue kuni kaheksakordseks palkidega kaetud, et ühtepidi teistpidi muld vahel ja need palgid ei oldud mitte Tiksid, vaid need palgid olid ikka jämedad mehe kere jämedust palgid, eriti just jalaväeohvitserid said sealt kindla, kindla veendumuse, et suurtükivägi on võimeline purustama igasuguseid asju, eriti otsesihtimisega, selleks siis otsustati seal jõe ääres viie võimalikult palju torusid otse sihtimisele suurde otse sihtimisele, tähendab tema suur tükk peab nägema märki, aga märk näeb ju ka suurtükisuurtükivõtmist suri. Selle tõttu ei saanud neid ette ennem viia, aga valmis ehitada nendele peedikud pesad saadi küll. Need tehti siis nädalate jooksul tuleservale nuhtuks 50 100 meetrit kaugemale. See käisid öösiti jumala olidki hommikuks maskeeriti kõik jälle ära, pandi põsa uuesti kasvama kõik viimasel öösel, enne 20 viiendat viidi need kõik spaik, veeretati nad kõik kohale teed, ehitati kõik selleks valmis, et need kohale viia enne seda kõik oli tehtud ja tasaviidi nad kohale ja maskeeritud jällegi ära. Kuuldust saime kujutluse, kui pingsalt tuli sõjameestelt tööd teha. Mõistagi ei katkenud ulatuslike ettevalmistuste ajal väeosades parteipoliitiline töö. Vastupidi, tunnetades meestes süvenevat entusiasmi, olid kõik poliittöötajad väsimatult Trakkes. Ja mis veel oli, seda meenutab endine luuraja Guido taht. Meeleolu aitasid tublisti tõsta lahingueelsetel päevadel Jaroslavi ansambli külastajaid. Vaid mõned päevad enne rünnaku algust olid selles samas Narva jõe kaldal olevas metsas, mis meid hästi varjas vaenlase eest. Jaroslavi ansambli etendused meie suurtükiväelastele ja ka ansambli mehed tahtsid oma osa anda. Lahingutes ma mäletan, osa neist nõudis tingimata eneseviimist eesliini kaevikutes, et nad ka saaksid püssist mõne kuuli sakslaste pihta põrutada ja läksime ja lasi ta need lasud ära ka. Ei tea, kuidas selle sihtimisega nüüd oli, kas päris pihta läks, aga? Ja niimoodi lähenes pealetungipäev. 24. juulil läksid Auvereplats Tarmilt rünnakule kaheksanda armee üksused teistest päev varem ja seda sellepärast, et vaenlase tähelepanu endale tõmmata. See õnnestuski, sest vaenlane hakkas sinna suunama oma reserve. Kui töö enne, 20 viiendat ja 25. hommik Gustav Teder. Oli eriti udune hommik ja anti kõigil olla kohtadel öö läbi Stadel vaatluspunktides valmis kõik komandörid. Öösel muidugi, selle uduga said suurtükid hästi kohale pandud ära maskeeritud. Ja kui läks juba valgeks. Hommikul kella kuue ajal hakkas udu haihtuma. Ja kell seitse oli suurtükitule algus. Neid hetki meenutab erukindralmajor Karl Aru. Vaatluspunkt oli suure kuuse otsas. Ja sinna ma siis 10 minutit enne tule avamist ronisin. Parajasti vaatluspunkti, saabus Eesti kommunistliku partei sekretär Nikolai Karotamm kindral Lembit Pärna saatel telefonitoru. Andsin käskluse laadide valmisolekut ette kanda. Ja täpselt määratud kellaajal andsin käskluse tuld. Kõik suurtükivägi alustas ühekorraga, see oli üks hirmus mürin nagu maavärisemine, niisugust kõvatule lööki ei ole olnud, 160 toru oli kilomeetri peale kerkiva mullasambad ja rohkem enam midagi näha ei olnud. Aga samal momendil kui see muld hakkas seal tõusma, samal momendil kah otsesihtimist suurtükid võtsite, koristasid oma maskeeringu pealt ära ja torud tõusid ülesse ja nad hakkasid hävitama igaüks oma ühte või kahte märki ja nii oli ära jagatud ja see oli muidugi õudselt täpne tuli e serval, nad lasid esimese kaevikute joone tulepesad peaaegu kõik eranditult puruks. Ligi poolteist tundi anti rohkem kui 1000-st torust vaenlase pihta tuld. Kui laskurväeosa tasusid Narva jõge forsseerima kõlasid üle lahinguvälja ootamatult kümnetest valju häälditest Nõukogude Liidu hümni erutavad helid. See andis hoogu juurde sõjameeste rünnaku innule. See mitmekordistas meeste jõudu heitluses vihatud fašistidega. Niisiis, pealetung algas, kuidas see välja nägi, ühe suurtüki juures, sellest räägib sotsialistliku töö kangelane Harald Ilves, kes noil päevil oli 925. polgu 45 millimeetrise tankitõrjesuurtükisihtur. Tema patarei asus Narva jõe kõrgel kaldal. Riigiküla vastas. Enam kui kahe nädala vältel enne lahingut viisime läbi vastaskaldaluuret meile kinnitatud lõigus. Koos tulepunktidega avastasime vastaskaldal asuva fašistliku väeosa koosseisus olid ka eestlased. Kuulsime eestikeelset kõnet ja laulu. Meie väejuhatus tegi valveldate kaudu selgitustööd, jagudsus saksa armees teenivaid eestlasi üle tulema. Vastupanu oli mõttetu. Tavaliselt järgnes üleskutsele äge kuulipilduja ja miinivalang läänekaldalt. Kuid oli ka neid, kes olukorda kainelt hindasid ja ujudes üle jõe meie poole tulid. 25. juuli hommik algas nagu tavaliselt üleskutsega eesti sõdurit ja ohvitserid Saksa armees. Kell seitse kõlas aga võimas tulelöök sadadest relvadest. Otsesihtimisega, suurtükid toodi variandist välja viis minutit. Peale tulelöögi algust läbi sihiku hobulari. Nägin, kuidas vastas kallaski ees nagu tohutu katel. Sotid ja teised kindlustused lendasid õhku. Minu kohustuseks oli hävitada sott ja lõhkuda jalaväele läbipääsuks okastraataeda. Selle täitsin täpsete laskudega. Peale jõe ületamist oli otse sihtimiskahurite ülesanne jalaväeedasiliikumist toetada. Selleks tulistasime jalaväeette arvestusega mitte lubada vaenlasele vastupanu osutada ja pead tõsta. Meie tulelöögi järgi otsustades ei oleks tohtinud terveks jääda ühtegi tulepunkti. Kuid järsku heitis jalavägi maha tankitõrjedivisjoni komandör, kelle vaatluspunkt tasus meie kahuri kõrval avastas tulepesa ja andis minule kui sihturile selle hävitamise orienteerid. Advusin tulistama lasin granaadiga, esialgu arvasin, et tegemist on tavalise puidust sotiga. Esimene mürsk langes jätte. Suurendasin mõnevõrra sihikut. Teine mürsk riivas tulepunkti õhku paiskus tulekeel. Nüüd oli selge. Tegemist pole tavalised sotiga aite raskupliga, mis oli meie luurele jäänud avastamata. Laadisime nüüd soomustläbistavad mürsuga, mis teras kuplile lõpu tegi. Meie kahurimürsk oli ambra suurist sisse tunginud ja kuulipilduja pesa taga olevat hitlerlased hävitanud meie vägede tulelöök vaenlasele Narva jõe ääres oli nii tugev, et kaotasin mõneks ajaks kõrvakuulmise. Varisesid kokku osa kaevikuid ka meiepoolsel kaldal. Et vaenlane veid aga hävitada tahtis, tõendasid mürsu miinikuulimärgid. Tauri kilbil üks väiksem miil lõhkes otse kahurikilbi ees. Selle killust sain otsa ette haava, millest on tänaseni säilinud arm. Edasi räägib Gustav Teder sellest, mida uut oli meie vägede ründetaktikas lahingutes Narva pärast. Siis, kui esimesed mehed juba jõudsid läänekaldale maha, olid nende seas ka muidugi suurem suutnud üle vaatlejad, siis andsid juba sealt teateid raadio teel. Esimesed kaevikute liinid võeti ära, olid juba meie meeste valduses aga teisest ja kolmandast ja sealtpoolt tuli tuld kõvasti vastu. Aga see meie suurtükiväetuli oli nüüd mõeldud juba niimoodi, et, et see nõndanimetatud tulevall või tulerull, mis tõmmati esimese kaevude joone peale, see hakkas liikuma järjest sügavusse ja ettenähtud plaani alusel jalgu jõudis esimesse kaevikutes, läks, tuli kaevikute peale, sellega võeti ära vaatlusvaenlase vaatus ja hävitati ka otseselt tule pesakese laskuri takistas edasi minemast, niimoodi läks 100 meetrit 150 meetrit jalgraja ees see raske tule välja. Mis siis purustas kõik ära. Omal ajal me muidugi nii ei teinud, lihtsalt tekkivate suurtükiväe tule ettevalmistust lõppes ära ja siis, mis elus sõidad lisaks jalgpallirünnakud, aga samal momendil, kui suurtükituli lõppes, tuli fašistid kaevikutest välja ja hakkasid kõik laskumist veel lasta, oli. Aga nüüd oli niisugune asi, tuli suurtükitule, läks kogu aeg jalga ees ja selle tõttu sakslased lihtsalt olin hämmastunud viimaseid mehi, mis seal kinni võeti ja kes vanglas tantsida ei saanud üldse asjast aru. Peindlikutes sees, eks ole, ootasin, millal lõpeb, et saad, hüppavad välja, hakkavad meile vastu laskma. Aga juba olid meie mehed sees. Uus võte, tegelikult Narva jõgi forsseeriti ja edu arendati sügavusse. Saate alguses märkisime testi korpuse laskurüksustest ainult üksikründerood osales Narva vabastamisel nüüd kindralleitnant Lembit Pärna mälestusteraamatu vahendusel. Mõni sõna selle roodutegevusest. Arusaadavalt tulid ründajad jaanilinna juures ööl enne pealetungi eriti valvsad. Kell üks 25 märkasid nad, et jaanilinna tugijala kaitsev 48. SS-rügement hakkas pimeduse katte all põgenema. Meie korpuse mehed ründasid, tagane, jäid, tungisid esimestena jaanilinna ja jätkasid siis pealetungi auvereni. 20 vangi langenud hitlerlased. Suurte trofeedeks tulid mehed korpuse reservi tagasi. Nad rääkisid vaimustusega oma sõjakäigust ja kahetsesid, et neil ei tulnud oma oskusi kasutada kindluse ründamisel, kuna hitlerlased olid selle ilma lahinguta maha jätnud. Ometi hävitas rood sellel soojal suveööl jaanilinnas mitukümmend SS last. Seejuures paistis eriti silmaleitnant Hormi rühm. Veel kord sõna- Gustav tütrel 25. õhtuks olime juba tükk maad edasi läinud, juba esimesed kajutite liinid olid juba käes ja parem tiib tõmbas lõunast juba ennast Tallinna maanteeni välja. Hitlerlased kaitsesid ennast muidugi metsikult, nad hakkasid aru saama, et kahelt poolt lõigatakse kotipääs ei ole kate üksused jäeti Narva vee, Narvas hakkasid tõusva suitsusambad lõhkemised, lasti kogu aeg õhku. Nad lasid siis oma laskemoona õhku, ju nad lasid ka need ehitised õhku, nagu pärast selgus, et nad olid lasknud kõik õhku, kõik, kõik raekojad ja, ja kõik, mis, mis, mis enam-vähem oleks meile sobinud Narva Tallinna maanteed mööda nad välja ei saanud. Jäi veel raudtee ja raudtee maantee vaheline ala, seda mööda nad siis pimeduse katte all läksid. Kaheveduriga oli sellist ees paar vagunit ja taga tulisesse sahk, suur sahk, mis tõmbas liiprid ja raudtee ülesse selleks et mitte raudtee teata meile kasutamiseks, see oli nende viimane taandumine. 26. juulil 1944 saluteeris Moskva Narva linna vabastajate auks. Esimene Eesti NSV linn oli vabaks saanud, verised lahingud sinimägede all kestsid kuni kolmanda augustini, siis need katkestati. Kuna vahepeal olid tekkinud soodsad eeldused Eesti NSV vabastamiseks pealetungiga Lõuna-Eesti suunalt. Päevad pärast Narva vabastamist sapöör Vladimir Karu meenutab 27. juulil 41. aastal mobiliseeriti, sõitsime Staliniga laev, siit Leningradi, kolm aastat hiljem, 27, juuli hommiku kell kolm tulin üle Narva jõe pontoonsilla ja kauarma pääl oli kõhuli ja aga ühtegi hingena polnud seal üteldi, et seal oli kaks naist ja üks kas meie ei näinud siis seda kassi ega kaste naiska ei näinud, aga välja arvatud Kreenholmi rajoonis need punased kasarmud tähendab siis muu, kõik oli nii. Nii tasa kui üldse oskab arvata, mina olin kortermeister, hakkasime kulgu otsima korteris ja korterite otsimisega, seal me olime kahekesi mina ja meie väe Oslaseks. Nooremseersant eval perslem, seal jõe ääres olid soine maa, seal olid niuksed, kindlustused, sakslaste tehtud ja meie siis leidsime ühe niukse laudteelaudtee on palju ütelda siis kaigastest tehtud üle pehme soo, tähendab, ja, ja olid paistsid nii metsa all üksikud niisugused palkmajad laudtee peal maas käsigranaat, nii ilusti nähtava koha peal käsigranaati, ilus sinine nupp. Septerslev oli tragi poiss, ütleb, et oh selle kuradi viskame tee pealt kõrvale. Kursandid puutuda lasta ondades sapööri mõistnud natukene teistmoodi, kui päris harilik, jätsime selle puutumata, läheks, läksime edasi, vaatasime üksond, maa, maapealne ott, see oli tehtud niimoodi. Üks uks kolme tahvliga ja viimane kõrge voli klaasist aken oli millegipärast laudadega kinni pandud ja nüüd katsub ukse kinni sellest, mis on. Siis vaatasime selle üle klaasi ja vaata, mis asi on ümmargune söögilaud kuskilt taludes toodud kokku tõmmatud vastu ust, mis oli väljaskini. See asi ei ole õige, mispärast see uks on kinni ja mis ma seal lauda ukse ette tõmmatud, sätlemel oli kohe nuga kaasas, ta kõige alumise tahvli saime ühe augu ja mis oli laua all, oli tankimiin kolme klotsiga põranda külge niimoodi löödud, et kui sa uska tõmbate, siis Ta järel ei tule, lendad, see riivime õnn, et me ei hakka kobistama läbi veel edasi. Üks on uks lahti uuriva ava, päike paistab, palju siin ruumi on ja mis siin on ja kui nii sõjamehe pilguga vaadata, kas mõni trofeed on kuskil veel ja mina pidin temaga ühte riiulit, seinaäärsed, härmariiuliga seinaäärne väike riiul ja mõtlesin, et tema selle natuke ära. Teine mees Square'i traat. Ja seal oli ka teisel päeval kuulsime sest meie esimene granaat, selle oli siis polgu mees tahtnud metsa visata ja nagu ta oli, seda sinist nuppu tõmbad, viidet ei olnud ja mehe kõht maasia. Nii et ka siis, kui vaenlane oli minema kihutatud, tuli valvas olla. Ja edasi varemetes linna hakkas kohe pärast vabastamist tulema elu meenutab Partei veteran Melania Lepik, kes oli määratud Virumaa täitevkomitee esimeheks ja kes saabus Narva teisel päeval pärast vabastamist. Meie radistid öösel võtsid vastu teate Narva all vaba- ja käskvat nendel ja nendel nendel ja nendel olla valmis ärasõiduks. Sõitsime Narva, sõjamasinad läksid. Ilm oli soe, suvine päev oli väga paks, tolm kattis kõike seda liikumist. Sõitsime ja seisime, seisime jääs, sõitsime niisugune tunne, et nagu peaks kuidagi teistmoodi minema, mitmed meist, mina ka tulime maha ja käisime jala, mis esialgu oli niisugune tunne, et, et ongi linn alles. Aga tegelikult kui ligidale sai, siis ei olnud mitte midagi muud kui surnud. Kivivare oli niisugune pilt, et oleks nagu keegi puistanud purustatud Maja risu üle terve selle linna ei tänavad, ei platsi mitte midagi. Esimesed elumärgid siis leidsime, olid need, kus sõjavägi oli ajanud läbi risuhunniku teed ja oli pannud välja liigist liiklusmärgid. B otsisime siis peavarju ööseks, kes keldris, kes punkris, mina magasin esimese keldris pärast, mulle heideti veel seda, et missugune meeletus ega siis kõikjale kontrollitud, aga ei tulnud nagu ettegi, et kui meie armee on juba läbi läinud, mis siin siis enam karta on treiberg, Narva linna parteikomitee esimees, tema oli siis juba oma valdustes, tema tuli siis meile juurde ja pakkus meile maitsta mingisuguseid keedetud terilistori, toodad või nisu, mis tal oli. Toidukraam muidugi ei jõudnud koos rahvaga kohale, Narvas hakkas siis kõigepealt koristamine selle koristamise jutu juures. Ma tahaksin meenutada vanad kodalist aegsed poliitvangi Hispaania vabariigi eest võidelnud meest, Johannes, sile veelgi. Tema vist esindas mingit varumisel organisatsioonid ja meil oli hea suur grupp. Partisanistaap oli saatnud meile veel vist midagi paarikümne mehe õmps ümber. Need tulid sõjalise väljaõppe läbi teinud mehed. Igaühel oli siis tööjõudu vaja. Sile peegel oli ka vaja Silemercali leidnud varemetes hea lasu keedusoola ja siis tema siis tegeles selle katmise ja säilitamisega, mäletan niisukest koristamise tööd. Kogusime katuseplekki, see katuseplekk on millegipärast mulle väga teravalt meelde jäänud, sest need plekid virnad olid ulikus. Seda plekki mõeldi tulevikus ehituse juures ära kasutada. Kui pimedal ajal kuskil nende kandist mööda läksid, siis need koledasti karjuks tegid selle elamise seal väga muidugi peaksime rääkima veel rukkikoristamisest, see oli muidugi mitte ainult Virumaa täitevkomitee ettevõtmisi oli meil muidugi seal esimene ülesanne, läksime siis vaatama seda rukist. Minu meelest oli see raja vallas millegipärast Rae vallas oli seal rukis koristamata oli jällegi ilus kuiv ilm ja ühtegi maja, mina ei mäleta mitte ühtegi maja, ainult korstnat püsti ja ümberringi niisugune rukis juba natukene halliks läinud, murtud peaga ja täielik vaikusest linnud ju siis enam ei laulnud, et meie inimesed võtsid sellest koristamisest osa mitte ainult niiet käisid kavandamas, vaid ikka päriselt tegid tegid seda koristamise tööd koja olevat nagu meil ka mõned niidumasinad olnud jooned siis kohapealt kuskilt heitja saagikust võeti midagi kuus või seitse tsentnerit hektarilt. Selle rukkikoristamise ajal noh, sai meil üks mees ka miinitabamuse, aga õnneks hästi. Virumaa täitevkomitee haridusosakonna juhatajaks oli siis ette nähtud omaaegne kirjanikunimega tuntud Rolf Ronda Jaan Kurm. Tema läks sinna rukkikoristamise asja õiendama. Jänes sattus miini peale, aga õnneks nii õnnelikult, et miinilöök ei tabanud teda otse. Kuidas juhtus, seda ei oska keegi enam ära seletanud, mees oli kuus nädalat haiglas. Elas veel pärast kõrge vanaduseni. Narva vabastamislahingutesse olid kätketud tuhanded kangelasteod. Uutepobivad hakkasid oma mehise tööga kirjutama inimesed, kelle ülesandeks oli linn varemetest ja tuhast üles tõsta. Aga nii oli see igal pool, kuhu punaarmee tõi vabaduse, tõi tagasi elu.