On ju ikka nii, et suuremad ja kaugemad reisid võetakse ette suvisel ajal, need on siis ikka eelkõige puhkusereisid. Kui aga tahad näha ühe või teise maa ja rahvakultuurielu, tuleb sõita ajal, mil teatrid ning kontserdid on täis hoos. Lõppeval nädalal oli Eestimaa ja tema kultuurieluga tutvumas Margus kam Kanadast. Siin leidis ta aega ka oma eakaaslase olev nõidade loome teiega tutvumiseks. Olev neljandal nimelt meie üks noori filmirežissööre, kelle debüütfilm Tuulte pesa, mis käsitleb sõjajärgsete aastate keerukaid situatsioone Eestis on saanud suure tunnustuse osaliseks. Kuidas film Kanada külalisele meeldis, küsis meie kaastöötaja Uno Vetner. Puhttehniliselt see oli suurepärane film. Ja ainestiku oli ka väga huvitav, kuna see andis väga elava mulje, mis peale sõda Eestis on sündinud, meil väljaspool Eestit on, on ka väga ühepoolne mulje sellest sündmustikust. Ja ma leidsin, see oli küllaltki aus filmid kõikidel inimestel esile toodud, ütleme head küljed ja halvad küljed, selles suhtes oli mul tunne, et see film oli aus suure filmi juures nägime ühte väiksemat filmi allikatest ja ütleme, loodus säästmisest üldiselt. Film oli tõesti hea fotokunstiliselt poolest. Mulle jäi mulje, et need loodusevõtteid olid nii tõesti oivalised, eriti veealused võtted. Ega vist polegi juhuslik, et teie hoovi pihtima külastamise ajal on olnud seotud ka filmikunstiga. Kuuldavasti te olete ka ise seda ala õppinud? Ei ole küll ja siis ma olen isegi eesti filme. Alguses hakkasime endale looga neid Torontosse tooma ja saime seal näidata, kui ma ülikoolis olin. Kuna ma tol ajal õppisin jei Laida, kes oli Azinstayni tudeng olnud, tema aitasime ikka kaasa, saekume Yorgis näitasime esimest korda kevadet ja viimsete õliga. Niiet Me oleme seal pakkunud ja rahvale võib-olla üks, neli või viis täismängufilme, niiet sealgi hakkas movi Eesti filmi vastu. Nii et need olid esimesed eesti filmid, mida ma olen näinud, nii et ma esimest korda Eestis on eesti filme, mida teil veel on õnnestunud selle nädala jooksul näha. Rein Marani poolt nägime kaks loodusfilme, üks oli robot, vaikus. Ja teine oli rästikutest ausalt öelda, mulle meeldis rästikud film palju paremini, kuna ussid on tõesti, ütleme, hüpnootilised loomad. Nii et see film hoidis minu tähelepanu lõpuni. Ta oli hästi toonud esile rastikuteni elukombeid, kuidas nad sünnitavad ja poegivad või tead, nii, ütleme ja elavad üldiselt ja kus neid leidub ja aasta olin tõepoolest suurt vaeva näinud, eriti julgust. Need mõtted olid tõesti haruldased. See oleks üks väärt film, ütleme igatpidi igal pool näidata. Ja loodusfilmina ma juba võistlev, ütleme, maailmaklassis jah, eksale tilga heaks võimaluseks pilgu heitmiseks Eestimaa looduses. Ja sest ainult ütleme, Eesti loodus, mida ma nägin, ütleme, olikuma Tartusse, sõitsin tagasi, nägin nii eestipõlde ja kolhoose ja sovhoose, aga inimesed väitsid, et ütleme, tööline või ilusam, looduslike asub nii Loonu pool Tartut, nii et ma ei tea, see võib-olla peabki tulevaseks korraks jääma ja see rahvamuusika, mis kasutati filmis, on väga efektiivne, sest ja täiesti omalaadne. Sest see on tõesti üks, kuidas ütelda Eesti kinnisvarasid ja mulle väga meeldib, kuna see on väga tuttav nii oma ürgsuses ütleme isegi nii Põhja-Ameerikas on nii neegritel pluusid, et niisuguseid mulle oli väga oivaline seda kuulata. Mida te nendele, kes on Eestimaal olnud ja jutt kaldaski sele muusikatel nende juurte peal midagit õieti teile tähendab eesti? Ei, kahtlemata ma tundsin, et minu juured on siin. Sest eile ma käisin surnuaial ja siis esimest korda nägin, ütleme oma nime ütleme haual muidugi on perekonnanime ja nii et see oli mulle, ütleme kui esimest korda, nii et siis ma hakkasin äkki arusaamad sinu generatsioonide viisi siis oli, Eestimaa on alati olnud muinasmaa, ütleme see ei ole mul nii reaalne olnud, aga nüüd konkreetne, siin ma olen kohanud inimesi, kes on mul sugulased. Esimest korda neid nägupidi näen. Ma pean kahtlemata tunnustama jääd, mu juured on, siinkandis on raske kirjeldada, kuidas oma elan, eks ole, seal kasvavad üles, eks ole, seal on sellised kui nagu vanaisad, vanaemad, onud, kõik need ei ole, eks ole, need on lihtsalt nimed. Ja nüüd siia tulles siis nimedele näod. Ei usu, et see oli see kõige suurem. Ja eks kodus saadud kirjelduste järgi raamatute järgi, mis teie sealsesse kodudesse on talletatud, eks nende järgi on tekkinud ju mingisugune ette, kuidas teil ka Eestimaast, milline see Eestimaa peaks olema ja kui võtta nüüd see reaalsus, ma valmistasin ennast küllaltki hästi ette, mul tädi oli saatnud palju raamatuid, eriti Bild raamatuid, nii et mul oli päris hea ettekujutus, mida ma siin leian, eks ole, ütleme nii, või ütleme, inimeste elus need mulle nii eriti suur üllatus selles suhtes ei olnud. Muidugi, see on tõesti midagi muud maastuda vanalinna ja siis ütleme selle vastandina näha seda, ütleme pildiraamatust, mis tunne oli, kui kõik ümberringi räägivad äkki eesti keelt? Või seni uus tunne ei olnud, ma olen harjunud surematu Eesti üritustel, et inimesed räägivad ikka eesti keelt, aga istud, lapsed räägivad, eesti keelt sõlminud või katuse ja mind ikka üllatab lihtsalt koolilapsi tänaval kuuldes, kui nad omavahel mängivad, räägivad eesti keelt. Kas meie eesti noortega saite kergesti kontakti? Palju kergemini, kui võiks, oleks võinud arvata, eks ole, sest tulin, see oli inimlik kontakt ja mul ei jäänud selline tunne, nagu mina oleks nii loom loomaaias mind uuritakse, eks ole. Nii vastupidi, see oli eriti meeldiv nüüd. Ja sama asi tead, arutada ütleme päeva igapäevaseid asju ja see oli, mulle väga meeldis. Torkas silma, et millega see Eesti noor erinev, egas ta erinevalt teistest noortest nendest tähendav karatanutest modern jääb ikka päris palju. Eriti noored lapsed, ma olen leidnud tänapäeval Kanadas on liiga kiiresti arenenud, eks ole, neil ei ole, see lapsiklikus kaob Kanadas ära palju kiiremini. Selle põhjus võib-olla oleks, et nendel on massmeedium nagu televisiooni raadio ja siis ütleme, nad arenevad palju kiiremini, selle tõttu nad näevad iga päev igasugu mõrvasid asju nii televisioonil. Ja siin on lapsed Kulasidele loomulikumad. Jah, neid filmist oli juba juttu, mis selle nädala kultuuriprogrammi sisse veel mahtus. Saime ühel korral ooperit näha Estonias operatiivrügemendi tütar. Ja see oli väga meeldiv, eriti Anu Kaal. Vahepeal käisime ka Estonias balletti vaatamas, samal ajal pean ausalt ütlema, et see nii kõva ei olnud kuigi, ütleme Inge Arro oli tõesti hea tantsija, seda tema tööd ma nautisin sees. Aga võib-olla oleksin melt Bonsh'i mõju, sest ma kuulsin, et teie teekond Tallinna tuli moskva, te jõudsite ka Moskva ja tutvuda, jaga sealsesse kultuuriellu. Pilk heita, et võib-olla see boschi mõju oli nii tugev. Et on poiss või mõju, oli tugev. Samägin ühinuneeginid. Kuulu suvine ooper ja ooperilinna, see oli tõesti võimas, ütleme see diaator omaette, oli ka nii haruldus. Mis mul kõige rohkem silma torkas ka Estonias Polfoised, lava sügavus. See oli kohutavalt sügavat lava tantsima. Ja seal kogu aeg tegevus liigub. Reis hakkab läbi saama, eks ees seisad viimased ostud ja algabki reisikohvri pakkimine. Seekord ostsin hästi palju heliplaate. Mulle meeldib lihtsalt kulutada riikliku akadeemilise meeskoori. Mul ainult üks plaat oli olemas ja ma olen selleni tükkideks mänginud, nii et siis vennas varustasin päris kõvasti siis. Meeldiv üllatus oli ka, et terve seeria plaati tehtud kiriku orelitest. Ja pühapäeval saime mitmes kirikuskäija esise jumalateenistuse ajal. Muidugi seal mängiti ka oreleid ja oreleid olid täiesti võimelised. Kas võib lõpetuseks öelda, et killuke südamest jäi siia ja siis nimel tahaks ikka tagasi tulengi tagasi? Kui mitte enne, siis nelja aasta pärast vähemalt laulupeoks. Sellega, lugupeetud kuulajad, tänase saatega lõpetane saade toimetas toimu karis. Me kohtume eetris jälle homme õhtul kella 22 35-st Kesk-Euroopa järgi. Lainepikkustel 290 meetrit seal 1035 kilohertsi ja 49,3 meetrit ehk 6085 kraadi. See tänaseks head ööd.