Eugen Kapi patriootiline sümfoonia, helilooja esimene suurvormis, loometöö valmis Jaroslavlis 1942. aasta lõpul. See teos oli esimeseks orkestriteoseks eesti heliloojate Jaroslavli perioodi loomingus, milles kajastasid üldistatult kõik need mõtted, mõtted ja tunded, mis olid omased ja lähedased igale meist nendel aegadel. Ja mõtisklenud Harri Kõrvits, kelle muusiku kutsumust samuti Jaroslavlist tuule tiibadesse sai. Missugused olid siis need meeleolud ja tunded? Eesti Nõukogude kultuuri kujunemise pöördelise ajahetki meenutava sarja esimese saate lõpus lõpetasime Debora Vaarandi debüütluuletusega Parlamendi rõdul. Rõõm on mul päevast, ei väsi, kuuldes ta tormlevad paatost. Ma kõrvalseisja ja kaasa sammuja jagan, imelist saatust. Ei olnud, protestisin, et aasta pärast pidi ta kirjutama hoopis teistest meeleoludest kantuna. Nüüd hukkuvi armsate näod mulle kõikjalt on kangastumas. Mu käed ja silmad põlevad kodulinna põlemiskumas. Esimest Nõukogude aastat võime uute sotsialistlike kultuuritraditsioonide kujunemise seisukohalt hinnata kui suurte algatuste uute mõtete ja emotsioonidetulva aega. Barakkusele heiastusi kunstis jõuti veel vähe realiseerida. Nõukogude Eesti kunstikultuuris sisuline kujunemine ja ühtaegu ka karastumine toimus sõja aastatel. Loodi meie esimesed läbinisti internatsionalistlikud sõjast inspireeritud kunstiteosed, olgu muusikas, kujutavas või sõnakunstis. Neil aastail pandi alus Nõukogude Eesti kunstiintelligentsi ühtekuuluvusele tema sotsialistlike kunstitraditsioonile. Sõja-aastate eesti kultuurielu suunavas keskuseks kujunesid Eesti NSV riiklikud kunstiansamblid kuidagi jätkata teemat ka veel täna 30 kaheksast, et hiljem mida võime lisada juba ajalooks, fikseeriti või arvan, et kui me ei leiagi uusi fakte, leiame ometi nende aastate tähenduse tänasel mõtte tasandil. Helene Johani oli neil aastail kunstiansamblite esimese direktori Johannes Semperi paremaks käeks tooliga ansamblite partorg. Mida meenutate nüüd kõige olulisemana nendest aegadest? Sellel raskel rängal sõja aastal 1942 22. märtsil moodustati Eesti riiklike kunstiansambel ja see läks kokku Johannes Semperi 50 aasta sünnipäevaga. Sel päeval tähistati nii ühte kui teist. Johannes Semperi-st räägime sellepärast, et tema oli määratud ansamblite direktoriks. Ta oli nõukogude esimesel aastal kunstide valitsuse juhataja ja siis tagalasse tulles jäi ta selle ametikandjaks ja ühtlasi siis ka riiklike kunstiansamblite sektoriks. Kuid ta loomulikult ei loobunud ka oma pingelises loomingulisest tegevusest ja andis väga emotsionaalseid ja mõjuvaid luuletusi sõjal aastatel. Kunstiansamblites on palju teada, kuid näiteks see fakt, kuidas tema ansamblit juhtis Te, olite temale väga lähedane kaastööline. Kuidas teie koostöö laabus ja missugused probleemid, mured ja rõõmud selles olid. See oleks nüüd küll üks uuskild. Ta järgusta Johannes Semperi ka oli koos ja töötada, ma olen paljude inimestega kokku puutunud, tema on mulle üks eredam kuju. Tal ei olnud iialgi niisugust lähenemist, et tema on mingisugune ülemus. Ta suhtus alati kõikidesse inimestesse humaanselt inimlikult. Sümperite austasid ka kõik kollektiivi liikmed, sellepärast et tema jutt oli selge. TEMA ehk kriteeriumid olid alati õiged. Need ei kutsunud vastakaid arvamisi, sest ta oli hästi haritud. Meile ansambli kollektiivi meeleolu üldiselt ei olnud ei eta ja ega oikaja Nad tulid kõik sinna kokku. Niuksed tugeva kollektiivse tunde. Süvendamise meeleolus ansamblid oli nii kui mingisugune kombinaat, naiskoor, meeskoor, segakoor pärast ei olnud enam naiskoori, aga alguses oli siis tantsurühm. Oli muidugi niisuguse solistide rühm. Kuidas ansamblite tegevust juhiti, me teame, see on ju sisuliselt esimene professionaalne. Nõukogude kunstikollektiive Nõukogude Eesti kunstikollektiiv. Mind kutsuti valitsuse telegrammiga Jaroslavli välja selle tõttu, et oli vaja niisugust isikut, kes läheks korda töörühmades ja õppused ja neid siis minagi täitsingi. Ma sain kogu kollektiivi sõbraks, nii et kolmas ülesanne mul oligi olla ja sõber. Ja tööd oli tohutul, vaevalt et magada nüüd sai. Ja kõigepealt oli vaja korda seada nii, et rühmad ja solistid saaks harjutada nüüd ära mahutada selle suure kollektiivi, ütleme kollektiivi loeme periooditi vahest rohkem, vahest vähem kuni 250 inimest. Et nüüd harjutusruumi leida igaühele see oli omaette kunsttükk. Harjutused hakkasid peale hommikul kell seitse ja lõppesid õhtu siis kell 11. Ma hakkasin rääkima Bruno Lukist. Et tema kui range oma kunstis suhtuv isiksus ilma kolme tunni harjutamata ta ei saa, ei saanud siis elada ega praegugi elada. Nii, et iga päev pool seitse hakkas ta kottegist tulema, olisid puiskolise tormulised vihmasadu kõigist sellest olenemata oli tema kandis kell seitse, täpselt nii, et mina vahest oli paar tundi enne seda heitnud oma kongis põrandale matile kui juba Bruno harjutas saalis. Ja see rezhiim muidugi nakatas ka teisi ja ma ei saa ütelda, et keegi oleks kunagi jätnud oma harjutused tegemata aga igaühel muidugi Vladimir Alumäe, tema elas seal võõrastemajas ka seal, tal tuli siis oma viiulit käeksutada oma toas ja segada kõigi teiste magamist. Nii et üks niisugune suur ülesanne, ma nimetan seda just suureks, oli siis harjutuste läbiviimine, aga teine oli õppuste nii poliitiliste kui ka muusikateoreetiliste keele, tähendab, me elasime täisväärtuslikku elu tähendab kõik, mida inimene peab oma elus õppima, seda meiega seal õppisime. Ja pluss oli veel see, et meil ei olnud mitte tuimad Tuppijad, vaid seal oli see komme. Ta oli palju arutada ja kõik arutasid, vaim kasvas ja arenes igatahes seal väga erksalt. Siin oli üks võimas tegur, kuigi käis jõle sõda, ei surnud siiski välja kunstielu üldiselt. Nii et keskkond ise andis tohutult palju ergutust ja rõõmu pakkusite. Kõike diaatrid tegutsesid ja niimoodi ka, kui me pärast Moskvasse Moskvas olime igal pool siiski teater juba nii kui lahikut võeti ehk Leningradis blokaad murti, siis hakkas ka kohe kunstielul elama. Nüüd sekkub hobude üldse nõukogude maaelukorraldustega. Ja tema kunstieluga oli väga intensiivne, nii oli ka üldine suhtumine väga positiivne, ergastab ja nii Jaroslavlis kui ka hiljem nõukogude maa saladusse tungimine toimus ühes niisugusel suurel ringreisil, mis toimus 1942. aasta esimesel poolel, mis läks välja kaugesse Novosibirski Kuznetsovi basseini. Aga enne seda, Me käisime kõikides linnades, mis oli, hakkasime peale, kui Brüsselist ja Ufast ja higiste sperkovskist ja kõik need, kellelt me andsime kontserte ja need kontserdid olid ju me andsime ju eesti keeles, laulsime eesti keeles ja alati oli maru. Aplaus. Ma tuletan meelde praegu Novosibirskid. Novosibirski, kus on uus teater, oli just pooleti ehitamisel, nüüd ta on muidugi välja ehitatud, aga seal oli, ma ütleks niisuguse võrdluse, et lava oli nii suur kui meie Estonia. Sinna mahtus 1800 inimest ja me olime seal, andsime 10 või rohkem etendust, olime seal Novosibirskis kaks nädalat ja ikka edendus etenduste peale. Need on me vahetlaadne või keegi Toomeid olivad kodust ära. Meenutatakse kui hästi võeti meie kunstiansamblite esinemine, mis oli omaette kui väikene dekaad või ülevaatus Moskvas. Jah, see olid proovikivi, see oli 1942. aasta detsembris, tähendab, et siis meil ei olnud veel niisugusi pik, Ki reis ette võetud, see oli enne seda. Ja see oli omamoodi kaater, see, mis noh, ütleksime nii, minul meenus näiteks see, et mis pidi olema 41. aastal ja nüüd siis meie kunstiansamblitega nagu täitsime seda kohta detsembris 42, seal oli ka, tuli kõik korda seada konservatooriumi suures saalis solistid, esinesid Tšaikovski suures saalis esinesid kollektiivid. No seda värinat, kui ma nüüd sellele mõtlen, siis värinat molekule tuleb praegu peale. Sest et seda, seda hoolitsust ja seda hirmu ja olid muidugi ka mitmesugused kapaat ja kõik siis olid need kostüümid. Seal oli Erik Adamson, oli meie ansamblis autor ja ühtlasi ka siis kostüümide, aga siis oli Põldroosi abikaasa. Oli see õmbleja seal, kes kõiki neid tegi, tema oli väga maitsekas, aga põld ju mingisugust originaale, kõik tulid jo kombineerida pea järgi ja, ja siis ka riideid üldse kõiki materjali saada. See oli meil valitsus, hoolitses väga hästi selle eest ja kui me nendel reisijatel ligi välja sõitsid, mis olid pagunid enne tulid Jaroslavli mitu vagunit toitma ja ja ja siis riideid ja magamise riidid. Ja muidugi enne seda, kui nüüd Moskvas esinejaid tuli, siis oli muidugi nendel õmblejatele sepatel küll mütsi töö ja need olid siis ka, tähendab nad ei olnud niisugused rahvariided nüüd kui meil tänapäeval kasutatakse rikkalikult, nad olid palju vaesemad, aga siiski eesti rahvariiete värve taotleti. Teame, et ansamblite juures tegutsesid rohkem vokaalkunstnikud, interpreedid, heliloojat kujutavad kunstnikud kogunesid sinna juurde, kuid kirjaniku tasusid rohkem Moskvas, missugune oli koostöö nendega, sest repertuaari Oleiuda. Kui alustasin just selles viimases kirjanikudest kirjanikudest oli ainult need, kes algasid kirjaniku ametiga. Debora Vaarandi ja siis Paul Rummo oli August Alle käis seal, aga tema muidugi ei andnud niimoodi nii repertuaari ansambli peale, aga need ütleme, Paul Rummo andis ja kui palju neid siis kõike Mart Raua teksti, jaa, Barbaruse tekstid ja kõik, nii et sealsed kommunistid lõid suurepäraseid teoseid. Ja nii, et kirjanikud ega oli niisugune episoodiline kokkusaamine. Koolipael taktik Moody ATH-le vaade tooli. Puhkekodu, kus ansamblite brigaadid olid oodatud, külaliseks oli lühikeseks puhkepaigaks ka Juhan Smuuli mälestuskild. Eesti raadio heliarhiivist võimaldab fikseerida paeluv ajahetke ka Juhan Smuuli kirjanikuks kujunemise teel. Puhkekoduraamatukogus luges meile iga päev ülesküntud uudismaa vanad Leningradi tõlget ette. Kleenuke naine, kelle sõjaaegne profiil meenutas mulle kajakapoega. Tal oli nõrk käel, mis seal, kus ütlemise tehtsolohoovlikult lopsakaks läksid, kiiresti vajuma hakkas. Sel puhul luges mõni sõdur edasi. Ta nimi oli Minni. Nurme. Ühel päeval kuulsin koridoris külmetanud häält, mis kellelegiga vesteldes kordas õige, see on õige. Seesama öige viis mind otsekohe palatist koridori, seal kurat võtaks, rääkis üks õige saarlane õiget Saaremaa keelt. Üks nii vahemärkuse korras 1000 944. aasta kevadel tuli mulle esmakordselt esineda Leningradi raadios niinimetatud saarlaste saates. Kaasa tegid Joosep Saat, Juri Kipper, Debora Vaarandi, Aadu Hint. Siis ütles sama mees. Saarlased sääki oma vikatit sakslaste Göride järgi. Koridoris kohtasin Aadu Hinti, tema see oligi. Ta töötas tuttajevus poliittöölisena informeeris meid iga päev rindeolukorrast ja eriti lahingutest Velikije Luki all, kus Eesti laskurkorpus tules oli. Me kõik mäletame siiani ta inimlikke ja ägedaid esinemisi. Peale muu tuli nii Sindil kui nurmel tegeleda isetegevusega näidendite lavastamise. Kas seinalehega üldse kõigiga, mis poliittöölisele ja kirjanikele sõjaväesanatooriumis osaks langeb. Ent värbas mind otsekohe seinalehe kaastööliseks. Kirjutasin paar luuletust, need pole säilinud. Nurme püüdis mu esimestele luule katsetustele kasvõi mingisugust poeetilis teoreetilist aluspõhja luua. Andis lugeda üksikuid loomingu ja viisnurganumbreid. Need olid sõja ajal tagalas tõelised arvutused. Ilmselt seal viisnurgas kohtasin esmakordselt Majakovski tõlkeid, mis mind hiljem nismidagiilis innustasid tegema pikki minu arvates eht Majakovski like treppe. Kuid seal tuttajevus kirjutasin esimese luuletuse, mis trükki pääses nooremale õele. Minu esimestele õpetajatele luuletus meeldis ja kui ma täpselt mäletan ilmusega puhkekodu seinalehes. Aga heatahtlik kiitus pani mul pea siiski pööritama. Hakkasin otsekohe mõtlema viieköitelise romaanile, mille pealkirjaks mõttes panin sõgedate küla ajalugu. Mul oli hea meel, et tint üksikutesse episoodides, mis ägedate küla ajalugu Plettenbergist kuni sõjani kaunistasid ilmse huviga suhtus. Teda huvitasid eelkõige minu kohmakad jutustused postiveost kalapüügist ja meresõidust. Tuttajevust ongi vist pärit esimene mõte sõgedate külakirjadele. Kahjuks tuli viie köite asemel ainult üks ja seegi õhukene. Aga siis nüüd häis, kui hiilo ilmusi hakkasime, joor, riit aasid täiest kõrist. Suur ja vastutusrikas olid kunstiansamblite rindebrigaadide tegevus, millest võttis vahetult osa Ilmar Tammur. A, mis ma olin, ma olin siis 21, see oli pärast Velikije Luki lahinguid veidi peale esimese Eesti korpuse tulerisseid. Muidugi mõtlemapanev on see triaad on üsna hõredaks jäänud, kes praegu veel meenutada ja vaatan siin eelolev kinni. Ei ole rajalat, ei ole. Elsa Ratassepale laud, telerit ei ole, kaalingruusid? Ratasseppa ei, Olackerit. Näete, mis siin on? Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, 10 12, sellest üle poolte ei ole enam järel. Te olite värske teatrikoolidiplomiga sõjateele läinud ja olin alguses olin, ma sain oma esimese väljaõppe, sain Kaasanis 20 viiendas laskurpolgus ja samal ajal huvitav märkida seda, et et ei olnud mul aimugi sellest, et kaasamas Kaasani külje all tegutses põldusi loodud Eesti ansamblikene, mis oli ametlikult registreeritud ka seal kuskil valitsuse poole ja ilmselt kõige esimene arvata võib, sest seal noh, nii palju kui ma olen kuulnud, seal lõid kaasa süstin niidia Veera Berkovits ja siis Arder lõi seal kaasa koos rongiga. Ja igatahes nad saavutasid usalduse, nii et nad esinesid täiesti professionaalsete artistide seal kuni ütleme, eesti korpuse ansamblite moodustamisest ja, aga vot nüüd tekitabki tagantjärele mõeldes just üllatust, see. Teame, kui raske kriitiline olukord see oli, oli tegemist, et hinge sees hoida ja samal ajal võttis Põldros kätte ja organiseeris oma ansambli isegi mitte-eestlaste jaoks, vaid seda tuli. Teda tatarlaste ja, ja selles suhtes peab ütlema, et Arder oli väga tublisi, õppis mitul tatarikeelset laulu ära ja kuigi põlgas oma mälestustes, märgib seda, et kui ta sai hiljem kokku Eesti ansamblis Eesti teiste kolleegidega, et siis võttis omale ülesandeks tõlkida Tatari keelest arteri laulud eesti keelde ja ise ütleb, et ta õnnestus väga hästi, kunagisi Teitsed ei mõistnud. No omaette probleemiks kujunes repertuaar. Ja repertuaariga oli muidugi raskus, kõigepealt aastati neid asju mis on inimestel peas, kus mälus noh, mina näiteks tuletasin meelde oma lugusid, vana kuulus lugu mida Eesti korpuse mehed enam-vähem kõik mäletavad. Oli lugu kopikas, soldat diivanist siis laudel tuletas oma kodanliku alal loodud raudtee, millele andis uue teksti, mida sa eile väga palju kordi korpusse esitatud. Aga siis ka Lauter asus tõlkima. Ja tõlkis ka suuremaid asju, näiteks tõlkis Bruti näidendi võstmis lahulias. Vot see oli üks väga huvitav nähtus ansamblites, millega esikalbumi tegelema hakkasime. Nimelt seal mängisid nii vanad meistrid kui ka noored teatripoisid, sest mina ja toom ja rajale me just värskelt lõpetasime. Teatrikooli seals tegid kaasa Din põlbrus, Hirg, rattasse, Rebane pinna. Ühelt poolt oli see meile väga õpetlik ja teiselt poolt probleeme tekkis ramaturdilise analüüsi juures lavastamisel nii palju, et tihtilugu proovid läksid sinna ja proovid, aeg kulus sinna, kus puhtalt arutleti, kuidas käsitleda neid probleeme. Kuidas näiteks käsitler, mina mängisin ühte Siberi jakki, sushovid kuidas tema peab oma monoloogi esitama, kuidas ta Kremlis käis. Kas suure vaimustuse pateetikaga võim normaalse lihtsusega ja selle kasvõi selle ümber ja kõikide kujudanalüüsi ümber tekkis väga palju probleeme. Kas vene teatriga ka mingeid kokkupuuteid oli, et sai ka vene teatrikunstis nagu sihti. Ja no üks asi. Jaroslavlis endas oli väga hea teater. Volkovi teater mängis väga head repertuaari ja peale seda võimaldati meil ka Moskvas. Jälle ütleksin, et hoolimata sellest raskest sõja ajast nii Lauter, Pinna kui ird käisid Põldroos keset Moskva teatrite juures pikemat aega mitu kuud. Õpilased võtsid kontakti nii Moskva kunstiteatri testi teatritega ja ka meie noorem generatsioon. Olime ka pikemat aega Moskvas, mis meil õnnestus tutvuda. Nõukogude parimate teatritega oli selanna. Need on lausa mõtlemapanevad arvud aastal 1942 44, üle 300 esinemise. Jah, tundus täiesti normaalne olevat, et me mõnikord päeva jooksul esitasime kolm kontserti, koguni neli. Kontserdipikkused ei olnud eriti suurendada kuni poolteist tundi. Aga et neid väga operatiivselt paisart ühest kohast teise veest väeosa juurest teise juurde. Ja see vastuvõtt, mis toimus, meil oli alati niivõrd liigutav. Muidugi kõige suurema vastuvõtu ja rõõmsama vastuvõtu osaliseks said pinnalaut. Sest oli ju raske tõepoolest mõelda, et keegi pinnati tunneb. Pinnalt võeti vastu suurte hõisetega, pinnad tervitati teel pinnaga. Isegi oli kunagi selline lugu, et kuskilt pimedast sõitsime ükskord ühest päevast teised järsku peeti tee peal kinni ja öeldi, parool. Tame parunid. Lauteri oli unustanud pinnavastase pinna pinnad, no siis läheb edasi, läheks alasti läbi pinna oli omaette täiesti parool, millega sai Eesti rahvusväeosade yhel pool kiikuda vabalt riik, mis oli repertuaar, millega neil esinesid põhiliselt lühisketšid ja Montaažid, luuletuste montaaž ja üksikud lood. Aga katkendid Simonovi, vene inimestest ja mitmetest teistest näidenditest. Ja millega põhiliselt tegeles Lauter ja pärast hiljem Lauder võttis kätte ja hakkas ise kirjutama, kirjutas hirmu, silmad ja naised sides ja need laudteel igatahes tegi väga suure töö. Ja mis puutub draamatrupi juhtimisse, siis muidugi terve pearaskus lasus Lauteril terve oma energia jõul tahtekindluse. Panin selle brigaadide töö arendamiseks ja koosseisu arendamise kasvatamiseks. Nii et selles suhtes kadunud Lauter oli see suur liikumapanev, jõudis, vedas endaga kaasa terve rindebrigaadi. Mälestuste raamatust kirjutatakse ilmad tammurist, kes ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ees. Nimelt fritsude läheb paar sirakat andis, mis erilase pesa otse kihama panid. Saime selle tembu eest sõbraliku peapääsu, palun nüüd siis kommentaar. Jah, ei, see oli küll niimoodi. Mina olen ise sündinud Narvas. Ja kui me Narva jõe äärde saime, siis ei saanud ma seal enam vastu pidada, ühelt poolt vanad sõbrad oma. Kaasvõitlejad hakkasid norima, numis nos naasias, nalja teed, et me lähme nüüd varsti koju saanud, kepsotsin, mängisime müksust, tseeridoni, bulast, mundritud, punane Fraxeljase hüpatšinud meie poiste ees. Aitab naljaks, tule, lähme nüüd siinsamas, jõgi, lähme. No siis Guido tahtiga kahekste. Tutvusin selle esimese päris esimese rindejoonega ära ja vaatasin seal nii palju oma tuttavaid poisse. Käes otsustasin päris ametlikult, palusin diviisi komissari rauga. Edda lubaks mul vabatahtlikuna punaarmeesse tagasi. Ja tema esialgu võttis vastutuse, mis meil selle vastu on, aga siis Lauter muidugi sai väga kurjaks paaks, ütles, et see on samasugune Sarteerimine. Nõukogu oleks, rind ei olnudki ära põgenemine. Ja siis võeti meil tutist kinni mõõdetiski Sandhansamets tabas. Selge, sest ka neid mehi tuli hoida ka seda kunstirelvakandjate oli väga tarvis. Ja muide, kas ise teategi ju ka küllaltki huvitav fakt, mis seostub ringhäälingurolliga sõjas, et paljude repertuaarist oli juba kodus Eestis tuntud kui teised kohale jõudsite, läbiraadi. Ja paljud olid kuulnud, ma tean, et näiteks minu ema kuulis need seitse patja, neli tekki inimestel juba teada, et kui me teatati ära esimesel kontserdil Tallinna Draamateatris, mis asutusena, mis me andsime siis, kui teated seitse patja neli tekkis, oli saalis juba suur nael. Ja ma. Leningrad Narva väravad olid ju niisama hästi kui koduväravad. Kultuurielus tekkisid aga uued probleemid. See oli üheksas veebruar 1000 944. aastal kui ma sõitsin valitsuse eželoniga Leningradi. See oli paar päeva peale Leningradi blokaadi. Iseendast oli see traagiline pilt. Leningrad oli purustatud igaveses majas olid seinad, aga katust ei olnud. Mina asusin niisuguste ülesannete peale, et tuleb hakata komplekteerima raamatuid. Jus komiteed määras mind. Niisuguste ülesannete peale. Määrati friitliku avalikku raamatut kogu direktoriks. See töö tõi kaasa kõigepealt. Niisuguse ülesande sellest oli huvitatud Nikolai Karotamm. Et teha salto kurssi triini raamatukogust eesti raamatu nimekiri selle nimekirja tegemise juures noh, ütleme ülevaadet saada üldse. Selle ülesande täitmisel Mul oli terved brigaadid, komsomoli-ist tähendab noori ja ka teisi seal haritlasi ja siis tegime seda nimestikku suure hoolega ja pärast tõime sellega siia. Nii et saadi ülevaade sellest materjalist, mis meil tegelikult Leningradis on eesti raamatualal, edasi me hakkasin ma soetama raamatuid eesti jaoks. See oli määratu töö, siis oli juba Leningrad elu käis täiel määral. Ja kõik kandigoriaadid ja raamatukauplused töötasid. Ma käisin iga päev antikvariaatides läbi vaatamas, mis on uut tulnud ja ostsin need Eesti jaoks. Valitsus andis raha, võiksin ütelda külluses. Seal oli väga suuri haruldusi, mis ma siis Eestimaale siia tõin, et seal oli palju vene nagu Puškini ja teiste suurte kirjanikkude esiktrükke. Seal oli niisugusi rariteet nagu isegi ütleme Is kra numbrid, siis ma sain igasuguseid võõrkeelseid raamatuid ja veel üks eraraamatukogu professor kribi hankinud kes oli surnud kõige traagilisem alt, nii nagu Leningradi hoonetes inimesed varisesid kokku ja tema viietoaline korter oli puupüsti raamatuid täis ja selle eraraamatukogu ma ostsin Eesti jaoks. Eesti jaoks andis nõndanimetatud riiklik fond palju raamatuid, need tulid välja valida. Siis andis meile Leningradi ülikooli raamatukogu siis Teaduste Akadeemia raamatukogu ja mul on praegu tänaval, kui veel tuttavad tulevad vastu, siis meenutavad ikka seda, kuidas nad raamatutööd tegid Nendes raamatukogudes seda välja valikud ja mina siis suunasin ja juhtisin seda tööd, et neid raadioid välja valida. 30000 sai teadvuste, ülikooli raamatukogu ja polütehnilise instituudi valida 70000 oli siis riikliku raamatukogule. Nii et tõime pärast raamatut, et see on omaette terve ajalugu. Kuidas neid siis laevadega rongiga siia sai? Kui nüüd taas 30 kaheksa-aastast vahemaad meenutada, kui nüüd täna vaatate sellele minevikule tagasi töötasite, alustasite, et see oli väga raske dramaatiline aeg, aga mida see raske dramaatiline aeg teile ja meie rahvale andis meie kultuurile? Kui mõelda selle luulele, mis sel korral meie kirjanikud avaldasid soli võitleva tendentsiga, see oli iseendastmõistetav arusaadav testi sansi olla. Aga kui võtta näiteks Semper luuletused, vaikida saad, siis need on niivõrd siiski haaravad emotsionaalselt, et neid võib ka praegu lugeda. Ja sel korral me ansambli esinemistel väga palju üri Koger deklameeris palju Semperid ja neid võeti väga soojalt vastu. Nii et mina leian, et väga palju väärtuslikku eesti kultuuriloos on püsima jäänud ja jää anusena jäävad ka tulevikus mõned luuletused, mitte kõik ma ei ütle, aga mõned on, sest nad on noh, tänava jaoks nagu liiga tendentslikult. Aga helitööd, mis lõi Gustav Ernesaks kõigi oma koorijuhtimist ja muud töö juures või Eugen Kapi töö, tema lõi sümfoonia ta juba esimesel aastal kohe tagalas olles seal gigandi eeskojas saime pianiino sinna ja see oli siis piletikassa eeskojas lõi oma sümfoonia ja ka teisi palumistena seal lõi, need on ju kõik jääva tähendusega Lepnurme oratooriumi ja siis Edgar Arro ja siis Boris Kõrver, mida teile endale andsid sõjastud. Minule andsid tohutul arvul elamusi. Ja tohutult raske kannatuse. Kaotasin fašistide nende äraandjate tõttu oma mehe, kunstnik Andrus Johani. See on muidugi päris selge, et mina sain seal kõige parema kooli. Kuigi oli lõpetada ennem riikliku teatrikooli muidugi mõtteküpsus ja arusaamine elust, kunstist, kunsti ülesandest elus kuidagi kujunes põhiliselt ansamblites. Nendes oludes kui kaugel kodumaast võib olla suur kodumaa armastus, mis pani mõtlema iga oma sõna, oma teo Pille väga tõsiselt ja iga saavutuse üle ja ka eneseendasse suhtumise puhul kriitiliselt. Selle kooli andis muidugi ansambel minule isiklikult väga suure koolid mille eest võib-olla ainult tänulik. Ja, ja kui me kohtame 11, siis tekib alati selline soe tunne nagu kohtadesse üle hulga aja oma venda või õde. Raske on üle hinnata kunstiansamblite ja suure isamaasõja-aastate osa Eesti nõukogude kunstikultuurile. Kõige mõtlemapanevam, veel tänagi on aga toonase ettevõtmise ettenägelik, kus meenutaksin, et ajal, kui riiklikud kunstiansamblid loodi pidas Nõukogude ma võitlust 3000 kilomeetri pikkusel rindejoonel. Leningrad oli blokaadirõngas. Hitler oli veendunud peatses paraadmarsist punasel väljakul. Puudus oli kõigest relvadest, laskemoonast, toidust, kehakattest, peavarjust. Sellel taustal saab kunstiansamblite loomise fakt veelgi erakordsem tähenduse. Selle eesmärgiks ei olnud mitte ainult sõjameeste võitlusvaimu eest hoolitsemine vaid ennekõike liidu rahvaste ansamblid. Moodsad ikka Ukraina, Valgevene, Moldaavia, Leedu ja Läti kunstiintelligentsi pinnalt. Kultuuripotentsiaali säilitamine. See ei olnud mitte niivõrd hetke käsk, kuivõrd tulevikumad.