Head kuulajad aeg kulgeb kiiresti. Sellest ei olegi rohkem möödas kui 10 aastat ja 10 päeva, kui eesti krooni vahetas välja euro. Euromündi nõndanimetatud rahvusliku külje sai iga liikmesriik ise kujundada ja Eestis valiti kujundus välja rahvahääletusel juba 2004. aastal. Täna sai teatavaks Eesti euromündi rahvahääletuse võitja, selle tegi mõni minut enne keskpäeva teatavaks Eesti Panga president Vahur Kraft. Esimene koht võistlustöö number neli nimetusega Haragaks ja autor Lembit Lõhmus. Ja need on tavaliselt on meil olemas siin ka kohe autor. Need sümbolid ja need elemendid, mida te nägite siin teistel töödel, käisid ka minul peast läbi, aga samal ajal ma mõtlesin, et selle eurol, esikülg ja tagumine külg võiks olla sisuliselt seotud. Ja kui te vaatate esikülge, siis leiate kõikide nende loomade kujutised, kes nüüd euro tulekul liitusid. Ja kui nüüd meie liitume, siis me oleme sealt puudu, ma üritasin seda viga parandada ja samal ajal leidsin, et see Eesti siluett on piisavalt ilmekas ja puudutab iga inimest, kes siin Eestimaal elab. Need teised sümbolid ütleme Tallinnaga seotud või, või veel mingisugused muud, need ei ole võib-olla kõikide inimestega seotud. Lembit Lõhmuse põhitegevus on viimasel ajal olnud pisigraafika, postmarke on ta teinud viiele riigile kokku umbes 70. Tema kujundatud euromündil on Eesti kontuur ja sõna Eesti võib öelda Ta võit oli ülekaalukas, sest parimaks pidas sellist kujundust rohkem kui veerand hääletanutest. Eesti pank kavatseb nüüd õige pea hakata tegelema mündi valmistamise tehniliste küsimustega ja mingeid muudatusi kavandi osas ei ole plaanis. Mündi vermimine leidmiseks korraldatakse konkurss, ütles Eesti Panga president Vahur Kraft. Tere, graafik Lembit Lõhmus vist kas võit euromündi kujunduse rahvahääletusel ja sellele järgnenud võimalus kujundada Eesti euromündi see rahvuslik külg, kas teie kunstniku elu kõige suurem õnnestumine? Teatud mõttes võib küll öelda niimoodi, et see võib olla Eestis paistab kõige rohkem välja, aga töö iseenesest ei olnud keeruline. Ütleme, lõpptulemuseni jõudmiseks. Jah, mõttetööd tuli palju teha, aga aga tehniline töö selle kallal ja ütleme, et see lõppviimistlus mis sai tehtud peale Soome rahapajaskäimist, see ei olnud keeruline. Te valisite sinna Eesti kontuurkaardi ja sõna Eesti. Kas te lähtute sellest, et see kujundus tutvustaks Euroopas Eestit või te lähtusid sellest, et kujundus meeldiks eestlastele? See oli ikka see, et teistes maades saadakse teada, kuidas me oma kodumaad nimetame sest noh, Estonia, Estland, Igaun ja, ja seal veel teisi variante. Miks nad ei võiks teada, et meie oma maad kutsumise Eestiks? Ja nii nagu te selle kavandivõistlusele esitati, niisega hiljem vermimisele läks, et ei pidanud enam midagi muutma, kujunduses. Ei, kujunduses ei muutunud muutnud midagi, aga kuna nende vormide tantsimiseks vajalike vormide tegemine käis käis tehnoloogiliselt niimoodi, et see frees see oli ime, imeväikese läbimõõduga, siis teatud nurgad, mis olid teravnurgad, need olid tarvis ümardada. Aga noh, see ei olnud, see ei olnud keeruline töö ja sisuliselt see ei muutunud mitte midagi. Kas te praegu veel ka vaatate oma rahakoti sisu selle pilguga, et mis maa, mündid teil seal parajasti on? Ei, mitte eriti mitte Erik. No Eestis vermitakse praegu ju täht päevadeks igasuguseid käibe ja mälestusmünte, et Eesti vabariik 100, Tartu rahu, 100, rahvusülikool 100, üldlaulupidu 150. Ja neid teevad juba teised. Missuguse pilguga te vaatate neid uusi münte, mis tulevad? Noh, minu arvates on, mõned on õnnestunud, teised veidi vähem. Ja ega ma väga kriitiline ei ole. Või on siis mündi kujunduse reeglid sajanditega nii paika läinud, et väga palju eksida ei ole võimalik? Mündi veidi kujunduse määrab väga palju tehnoloogia, see, kuidas neid tehakse, kuidas stantsid, töötavad missuguse metalle kasutatakse ja noh, euro puhul oligi niimoodi näiteks, et need ühe ja kaheeurone, need on bimetall koosneb kahest erinevast metallist ja noh, neid asju pidi arvestama veidikene kujunduses. Ja siis teine suur osa teie loomingust, mis on iga päev meie silmade allilma, et me ise täpselt teaksime, et see just teie looming on. Need on postmargid. Te olete viimase 25 30 aasta jooksul teinud ja kujundanud ligi 300 postmarki Eestile teistele riikidele, kui paljudele. Mis peaks olema kuus riiki? Minu teada? Pea, see algas juba nõukogude ajal, algas, kui mulle pakuti sellist tööd. Ja pärast hiljem jätkus siis juba Eesti vabariigis. Ja viimased 10 aastat, siis töötasin enne pensionile minekut, töötasin Eesti postis. Kunstnikuna. Tähendab seda, et ma pidin kontrollima kõiki töid, mis teised teevad. Enne tuleb võtta minekut ja vaatama, et need oleks kõik korrektsed. Mingit tagasilööki ei tekiks seal nii Eestimaal kui ka välismaal. Mis teeb ühe postmargi kujundamise põnevaks. Võib-olla see formaat, postmark on nii väike ja võib ette kujutada, et teatud teatud teemade puhul võiks ju hästi pikalt ja palju rääkida. Aga maski puhul on praktiliselt niimoodi, et see tuleb paika saada ühe-kahe sõnaga ütleme tinglikult. Ja selle naelapea pihta saamine, see ei ole alati alati kõige lihtsam. Ja teisest küljest on veel olnud teatud elemendid, mis sinna margi juurde kuuluvad, hindeks riigi nimetus võib-olla veel veidike täiendavat teksti, kui on tarvis ja teistmoodi ei saa. Aga. Iseenesest iseenesest on juba see väga põnev. Kõige väiksem mark on vist kas poolteist korda poolteist sentimeetrit või veel väiksemaid, on. Eestis on, ma ei mäleta nüüd täpselt, kas oli need esimesed margid, vapimargid, nende mõõt oli vist kui peast mäletan 14 korda 22 millimeetrit. Need trükiti Leipzigis siis oli, vist ei ole kindel oliteedervel olemas või ei olnud, aga igal juhul meie Rootsi sõprade abiga sealt need telliti ja kohale toodi siia. Aga kavandite teete, kui suure kavand kavandi puhul on niimoodi, et kui kui malk trükitakse meil Tallinnas offsetis siis minu minu käest läheb see töö välja, ütleme, et postmark, postmargipoogen, esimese päeva ümbrik ja esimese päeva tempel, need lähevad nii valmis kujul, et mitte mingeid muudatusi seal ei ole. Aga ütleme teemasse süvenedes siis noh, minul on traditsiooniks selline selline variant, et ma kavandan paberi peal, võtan pliiatsi kätte ja ja muidugi teinekord ka mõttes kui on lihtsam lahendus ja see tuleb kohe nagu see õige lahendus tuleb kohe pähe. Aga, aga keerulisemate tööde puhul siis ikkagi tuleb läbi mõelda paberi peal ja, ja nii põhjalikult, et siis, kui arvuti kallale asuda, siis tagasilööki ei tule. 30 aastat ligi 300 postmarki, see tähendab, et umbes 10 postmarki aastas. Kui kaua ühe postmargi kujundamine aega võtab? See võib olla väga mitmeti, kui on tuttav teema, võib-olla näiteks ka nende sarja markide puhul riigipead ja kunstimuuseumi kullafondist. Kui kõik andmed on käes, siis ütleme, et kahe päevaga võib-olla saab hakkama isegi võib-olla kolm aga kõige pikem pikem projekt, mida mina kunagi tegin, oli Eduard Wiiralti 100.-ks sünnipäevaks neli postmarki mille peale oli siis kujutatud põrgu. Ja see kestis seitse aastat. See oli pikka aega oli, aga seal olid siis juba see algus, oli veidike anekdootlik. Et missuguseid variante välja pakuti ja, ja kõike seda, aga kui oli lõpptulemus selge siis võttis kõik see asi veidikene aega. Ja vahepeal vahepeal läks muidugi palju-palju aega kaduma ka selle peale oli plaanis või rootsist tuli idee, et teha Wiiralti postmargid graveerituna. See oleks olnud muidugi täiesti fantastiline meie tingimustes. Aga noh, inimesed postis ei mõistnud mõistnud selle asja mõtet ja see lükati tagasi ja jäi Need trükiti meil Tallinnas, siis see lõppvariant Kui ma vaatan teie töid, siis ma usun, et, et näiteks 2020. aastal teie kujundatud markidest kindlasti on silma ees Ugala teater 100 Jewiste ajaliselt kõige viimasena ilmunud postmark Sis Voldemar Panso, 100 Se Voldemar Panso on täiesti mustvalge lahendusega. Kuidas te valite värvilahenduse? Astmat noh ikkagi sisuliselt sisuga seotud, sest ma arvan seda, et kui palju inimesi Eestimaal on Pansot näinud värvides? Jah, teatris kindlasti ja aga valdavalt ikkagi just eile meenutasime, kui palju teatrietendusi kanti televisioonis üle seal iga nädalalõpp oli ja pandud. Ma arvan, et valdav osa inimestest Eesti, mul nägite ta mustvalgena. Ka trükised olid tollal mustvalged ajalehed või ajakirjad muidugi jah, värv oli ka juba sees, aga, aga ikkagi vähe. Kui palju on juhtunud seda, et värvilahendus margi trükkimisel veab alt? Ei ole, ei ole, see on noh, on teatud selline reglement et nii nagu ma selle teen, nii ta trükikotta jõuab, seal tehakse trükiplaadid ja siis kui hakatakse trükkima siis kutsutakse kunstnik kohale. Ja proovitrükk proovitrükk on juba trükkalite poolt paika pandud ja noh, mul on veidikene võib-olla seal võimalus korrigeerida, aga mitte väga palju. Aga see oleneb ikkagi väga on noh, nagu sisuga seotud. Kas margikunst allub moe vooludele või on seal määravam, niisugune rahvuslik temperament? Jah, võib-olla isegi niimoodi võib ka öelda, aga traditsioonidele kindlalt, sest vaadake, esimene esimene postmark, Black Penny trükiti krabüürina, see oli graveeritud ja siis tiraseeriti. Ja hiljem võeti selline selline meetod kasutusele kasutusele kõikides riikides, kus hakati postmarke tegema. Sest tolleaegne klišee tehnika see ei olnud, ei olnud tasemel ja ta ei andnud nii palju võimalusi ühel väikesel pinnal nii palju kujutada kui gravir. Aga kahjuks praeguseks juba Secravjueer on mitte 100 protsenti, aga 90 protsenti millegagi juba oma tähtsuse minetanud postmarkidel ja jäänud ainult võib-olla siis paber rahadel kasutusse. Veidike kahju sellest, et see ilus aeg on. Me räägime veel sellest, mis on postmarginduses möödas ja, ja kas midagi võib-olla võiks tulla veel tagasi, aga, aga tuletame siis meelde, et te olete väga palju postmargisarju kujundanud kõik Eesti riigimehed siis maakonna vappide postmargisari kunstimargid, nagu te nimetasite, Eesti kunstimuuseumi kogudest, missugust marki või seeriat te ise peate oma loomingus kõige õnnestunum vaks. Ja raske on öelda seen veidike nagu noh, tööde kohta, mis, mis lähevad lähevad kuskile mujale laia maailma, neil veidike nagu lapsed, et missugune see kõige õnnestunum Wiiralti põrgunojah tähendab, see oli üks selline, mis jääb ilmselt surmatunnini meelde kogu oma sellegeerulisuse oma selle komplitseeritud protsessi tõttu. Ja noh, on veel teisi selliseid marke, võib-olla see ühistöö Rootsi ja Baltikumi vahel kus minul õnnestus üks mark graveerida ainsana Baltikumist osavõtjana siis juba see Rootsis käimine, trükikojas käimine, esimene päev seal kuninglikus postis. No seda ei saa unustada. Aga loomulikult on ka, mida ma hästi südamelähedane ja mida ma teen, ma loodan, et saan edaspidi veel teha, on Eesti kunstimuuseumi kullafondist, minu esimene töökoht peale kunstiinstituudi lõpetamist oli kunstimuuseum. Ja kuidas öelda oma inimestele marke teha. Ja ma arvan ka seda, teine moment on veel selles, et mis sai välja mõeldud, selline see margi poogen plokk ta ei ole kus on suurem kupong keskel, et ühte väikest maali veidikene täpsemalt ja paremini näha. Et need teevad selle asja minu jaoks ka huvitavaks. Mulle tuleb kohe meelde Johann Köleri kahe maaliga tehtud niisugune kaksikmark küll küll see on kustumatuna silma ees. Kas postmark ja postmargid kujundamine on hääbuv kunstiliik, nii nagu juba hakkab kahanema komme käsitsi kirja kirjutada ja postiga teele panna? Vist on? Vist on sest aeg on toonud uue suhtlemise võimalused. Aga senikaua, kui on vanem põlvkond, kes arvutit ei kasuta Veel leidub selliseid, et siis kuidas nendele midagi teada anda, mida, kuidas lastelastepilt nendele saata. Ikkagi ma arvan, et ta jääb, kiri jääb ikkagi kestma. Noh, on teatud üleminekuperioodidel alati on probleeme olnud kasvõi ütleme maalikunsti ja fotograafia vahel, kui fotograafia tuli. Ja, ja noh, võib-olla seal mitmetel teistel aladel veel. Aga hästi ei usu, ma loodan, et seda ei juhtu ja, ja ikkagi kirja kirjutamine jaa, kirjale margi kleepimine jääb veel pikaks ajaks olles olgugi, et mitte enam sellises mahus nagu varem Te olete ka Eesti filatelistidele seltsi Estonia auliige kes tänapäeval veel marke kogub. Oi, neid on palju. Neid on palju, Eestimaal on neid päris palju. Ja, ja mujal maailmas ka ikkagi kohutaks kogutakse. Noh, muidugi kõiki marti ei ole võimalik koguda, aga on teatud, ma tean, et noh, eestlastel on huvi teatud riikide vastu. Ja teiste riikide kogujatel on ka Eesti vastu, ma tean, Hollandis on, Hollandis on üks selline mu sõber kes on ammust ajast juba korjab Eesti marke algusest peale praktiliselt. Ja eestlastest ka täpselt ei oska öelda, kes, mida, aga on veel temaatika kogujaid, see tähendab seal lähevad peale loodus või kunst või sport. No mis nõu te annate nüüd nendele inimestele, kes kasvasid üles Nõukogude Eestis ja, ja kellel on võib-olla kodus riiulitäis margialbumeid, kus iga marki tähistab see tähekombinatsioon SSSR, mida nendega veel teha, mis nende väärtus on? Ja see on nende väärtus, nagu mina olen aru saanud ja kuulnud, on nullilähedane. Nõukogude liidus anti postmarke välja sellises koguses et. Et neid jätkus igale poole ja tiraažid olid kohutavalt suured. Isegi kui nüüd üle minna sellisel momendil nagu teraasidele, siis ka Eesti vabariigi alguses olid tiraažid suured. Ja kui esimesed margid ilmusid, siis oli mitu päeva postimaja juures olid seal väljas pikad sabad, et siin üldse löögile pääseda. Tänapäeval tänapäeval on see kogus on ääretult väike. Tähendab, tavaliselt vist minu teada on 30000 selline. Ja võib ka 50000 olla. Sest noh, hinnad muutuvad, seda tuleb jälgida. Kuidas seda viisakalt öelda, et vanapaber ei jääks. Ladu saasta maha, jajaa, nii et nende vanade vargi albumitega nõukogude aegsete postmarkidega nendega ei olegi kohe mitte midagi teha. Ma olen tähele pannud Facebookis, et mingisugune mingisugune selline tegevus toimub, aga aga oma tuttavate filotellistide hulgas see info, mida ma nendelt olen saanud on küll selline, et nende nende väärtus on nullilähedane. Aga kes teab, võib-olla 100 aasta pärast või 200 aasta pärast, on, on 10-ga. Lootus kustub viimasena. Veel üks pisigraafikaliik, milles teie, Lembit Lõhmus, tunnete ennast nagu kala vees on, eks liigrised. Kui palju te olete neid elu jooksul kujundanud ja kui mitme riigikogujatele? Oi-oi, ma olen, vaat see on ainukene ainukene selline tööde liik markide kõrval, millest ma olen loetelu pidanud, üles kirjutanud. Ja neid on, ehk nii, president on üle 570. Ja sinna muidugi, kui ka veel selline vabagraafika väikegraafika juurde. Nii et neid peaks kuskil, ütleme, 700 ringis noh, üldse nagu kokku tulen, võib-olla veidi rohkem isegi. Aga riikidest ma ei oskagi öelda, nüüd on ikka päris palju. Neid on päris palju. Vist üle 30, ma täpselt ei mäleta. Ja te olete ikka pikka aega osalenud joga, eks liibriste näitustel ja neid võitnud ja mis on teie põhiline, see töömeetod ikkagi siis? Alustasin alustasin puugrarjöörist, Eestis oli see traditsioon olemas. Siin olid väga tugevad väga tugevad tegijad Richard Kaljo, Esko Lepp, Ando mugasto, Arkadi Ulaigo. Nii et see oli, ütleme, selline. Silmatööd sai teha juba omama Kunstnike pea. Hiljem on tulnud mujalt ka selliseid töid ja isegi sõbraks saanud päris paljudega selliste tõeliselt tipptegijatega. Ja hiljem jälle tänu juhusele praegu lasi lähedal oli antiigipoodi ja seal ma sattusin peale ühele fantastiliselt ilusale köitele Albrecht Tüve. Ja ja siis, kui ma hakkasin seda sirvima ja vaatama, muidugi paljud asjad olid tuttavad, aga selgus seda, et oma nende puulõigete kõrval oli tühjalt teinud ka vase. Siis ma mõtlesin, et okei proovin ka. Ja sellest saadik tasapisi hakkas kujunema kujunema ja, ja vasekrabi sai nagu valdavaks ja viimased 10 aastat ma praktiliselt puitklotse pole puutunud, olgugi et võiks võiks küll proovida uuesti. Aga seda vaseplaati ikkagi lõikate mikroskoobi all. Ja kui nad nüüd tööd on väikesed need on sisuliselt, kui keegi kujutab ette on postmargi mastaabis kõik. Nii et teistmoodi ei ole see võimalik. Ja silmad peavad vastu, ei kanna isegi prille. Ei kannan küll aga, aga silmad on stabiilsed küll ja pikki aastaid kuskil. Kuskil 15 20 aastat on ühesuguseid prille kandnud ja ja kui silmad ära väsivad, ükstaskõik, kas siis graveerides või arvuti juures, siis puhkus väikese puhkuse ja vaatan aknast välja ja. Kui ma vaatan, teie eks liibliseid, siis ma märkan, et korduv motiiv nendel on silm, silm, inimese näos, silm looma koonu kohal, paabulinnu sulgedes, sil missugune üle kõige laotuv ja justkui kõikenägev silm millesse kujund teie loomingus kõneleb. Mida te tahate väljendada sellega? Teate, ega ma väga täpselt ei oskagi öelda selle vastust teie küsimusele, aga ma arvan seda. Et selline kogemus puudub, aga inimesed, kellel nägemine puudub see, see on totaalselt midagi muud. Aga võib-olla omas nende silmade kujutamisega olen ma juhtinud tähelepanu võib-olla teatud momentidel, mis seal kompositsioonis veel on, et vaata täpsemalt, ahhaa väga huvitav. Kajaloodi, mis seal on kunstnik, graafik, müntide postmarkide ja eks liibriste kujundaja sealhulgas ka fotograaf Lembit Lõhmus. Kas me räägime nüüd sellest, kes või mis on teid kujundanud selliseks, nagu te praegu olete? Kes või mis on kõige rohkem teid elus kujundanud? On see vanemate roll lapsepõlvekodu. Lapsepõlvekodu siis minu vanaisa huvitav emapoolne, sorri, üks päev peale Stahli suurest rõõmust. Tani muidugi haige, aga see elamus vist ta vist tegi viimase töö. Ja vanaema elas palju aastaid üksi, mul meeldis tema juures seal olla, ta oli sinine, hästi väikest kasvu, rahulik usklik ja me saime väga palju erinevatel teemadel rääkida, olgugi et tema jah. Kooliharidus oli selline, nagu tollal oli. Aga ta oli suhteliselt sellise laia silmaringiga. Ja see, see on südames siiamaani veel. Ma arvan, et see mõjutas palju. Ja muidugi veel üks moment, Nende hulgas on ka üks töö, mis mida ma tegin esialgu vaba vabagraafikuna. Aga mis sai nime peale, on üksik hunt kätte lugu on selles, et ma olen pidanud eluaeg tähtsaks seda, et ma, kui on midagi tarvis, ma teen iseendale selgeks ja saan ise hakkama. See on hästi palju aidanud. Isegi praegu, tihti on tarvis kas probleemidele või ka töös leida teatud lahendusi leida väljapääs. Eriti eriti puudutas muidugi trükkimist sügavtrükk küll on oma spetsiifika. Aga, aga sellisel selline suhtumine või noh, nagu mul on kujunenud elu jooksul välja on alati aidanud. Et laudtee saab ainult iseendale. See on kõige kindlam viis. Teie lapsepõlvekodu oli Mustlas ja Võrtsjärve jää sealt just kaugele. No meie juurest oli ta mingi kuus või seitse kilomeetrit. Ega me sinna ei jooksnud küll, sinna pääsesime suhteliselt harva. Kas isa isa autoga või bussiga. Aga te joonistasite juba lapsepõlves ja, ja see hakkas, ma ei kujuta ette. Ja ei mäleta päris täpselt, millal see selline kirg tekkis. Aga, aga suhteliselt juba väikesest pärast mul oli pikki aastaid oli hea pinginaaber Ats Saarm, kellega me koos joonistasime. Koos kogusime isegi marke. Mina värke praegu, kui kogu tema jätkab ja ilmselt on sealt hakkas seepeale ja ja laste puhul on tavaliselt on ju niimoodi et valdav osa jätab selle selle harrastuse maha, võib-olla ei tule nii hästi välja. Ja üks väike väike hulk lastest jätkab nagu hiljem. Ja paljudes kindlasti saab kunstnikud. Mul on kaks, kaks huvi oli, esimene oli kunstnikuks saada, hiljem tekkis huvi ajaloo vastu. Ja, ja, ja selleks, et noh, otsustada või teha valik, valisin kolm aastat nõukogude armeed mõtlemisaega ja kui tuli tagasi, siis ei olnud enam mitte mingit kõhklust. Te läksite Tartu kunstikooli ja ma läksin Tartu kunstikooli õppima. Ja ja pärast mul tuleb jälle vanaema, tuleb meelde selle peale ta ütles veel mulgi mõõta lits õieti ideid. Sest me olime või noh, mina mitte nii palju, aga Me see vanem põlvkond ja need olid poliitikast ikka ikka päris kaugel. Noh, ütleme tänu jutumärkides teatud teatud probleemidele ja perekondlikel põhjustel. Te olite Tartu kunstikoolis ikka nii andekas, et õppejõud märkasid, eteid tuleks saata Tallinna kunstiinstituuti, aga kes on õpetajatest Tartu kunstikoolist veel meeles? Akvarelli andis meile Harribudesel. Meie kursusejuhataja oli Helle Vahersalu ja Helle oligi see, meil oli praktika aeg, esimene kursus oli nagu lõpetatud, praktika aeg oli, tuli ja ütles, et kuule, sul on keskkool lõpetatud, mine proovi, ma teen paberit valmis. Et kui juhul ei saa sisse, et tuled tagasi, teed oma selle selle jahi lõpuni ja ja kõik. Ta tegi paberid valmis ja, ja siis ma sealt sealt nagu tulin, aga aga mul oli see õnn, et kuna mul oli keskkool lõpetatud, see oli peale armeed, siis oli võimalus teiste teiste kursustega maalida, joonistada. See oli teatud minu jaoks juba ettevalmistus. Sest piltlikult välja öeldes ma tulin metsast, Willijalt ei, mitte mingisugust kunstiringi ega, ega mingi kunstiõpetust. See oli kõik iseseisev oma käe peal, kõik. Kui palju seal 60.-te aastate lõpus Tartu kunstikoolis veel kunagise Pallase hingust järel oli? Või? Teate, ma ei oska öelda, ballastes ei olegi õppinud, aga küllap küllap midagi ikkagi oli. Küllap ikka midagi oli. Aga muidugi võib-olla teisel kujul, sest noh, need, kes sinna õppima tulid, need olid peale kaheksandat klassi lapsed. No siis te tulite Tallinna kunstiinstituuti, kuhu, nagu ma olen kuulnud, on alati olnud väga raske sisse saada. Aga ei tulnud graafikat õppima. Ei julgenud, ei julgenud, tohutult oleks tahtnud, aga soov oli suur, aga ma ei julgenud. Nii nagu ma ütlesin, hüppad metsast välja ja kohe kunstiinstituudi graafikasse. Ma ei pidanud seda võimalikuks. Ja kuna ma olin tartust kerge soovituse või suunamise sisekujunduse saanud siis seda ma läksin õppima. Kes teid õpetasid? Oi, neid oli väga palju toredaid kateedri juhataja oli, esialgu oli Edgar Velbri hästi muhe. Hästi muhe mees. Hiljem oli meie lõpetasime ka temal, ta oli hiljem ka veel Väino Tamm. Vello asi. Leila Pärtelpoeg. Aga ta ei asunud sisekujundajana tööle pärast instituudi cum laude lõpetamist. Ja selleks oli üks väike selline põhjuskonna instituudi ajal oli abielutud ja, ja tollal suunamised, et meid kuskile mujale ei suunataks. Sest noh, võib-olla arhitekt naine on mul arhitekt, et ta oleks veel leidnud tööd sisekujundajana kuskil. Ma kujutan ette, kuskil Eestimaapärapõrgus ei, tööd ei leia. Ja noh, siis oligi, tuli kortfello asi minu juurde, küsis, et kas sa oled plaane teinud tulevikuks. Et on üks niisugune niisugune huvitav pakkumine, et kunstimuuseumis. Inge Teder otsib tarbekunsti filiaali juhatajat kus käisin kunstimuuseumis ja, ja nii see asi läks ja töötasin seal peale instituuti. Kui ma ei eksi, vist kaks pool aastat üle kahe aasta veidikene kindlalt. Ja kuna siis oli olümpiaprojekteerimine juba ja tõmbas ikka selle praktilise töö juurde siis ega hinge teda see on nagu vastukaja ajanud ja lasi mind hea meelega sealt tulema. Ja tänu sellele on temaga kuni tema surmani väga head sidemed muuseumiga täpselt samamoodi. Sellepärast ma minu jaoks on see eriline elamus teha igal aastal nendele üks postmark, hea meelega teeks rohkem muidugi. Aga see vana armastus, graafika ei jätnud Teidika maha. Kas teie mäletate neid Günter rindorfi kujundusi, Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsete juttude raamat? Mäletud see oli ka haruldane, tõeline, kas see oli linoollõige? Ei, see oli neeldonil, temal olid, need olid pliiatsijoonistust. Need olid ehtsad Rain, Dorflikud, pliiatsijoonistused, Miinaga ja tema on täiesti selline fantastiline joonistus on Finlandia. See, see on midagi sellist täiesti fantastilist ja palju-palju aastaid. Ma ei osanud mitte kedagi tema kõrvale panna. Aga hiljem jah, on loomulikult inimene, arenedes ja töötades suhtumised veidikene muutuvad ja see on minu arvates loomulik. Nüüd kuigivõrd rindorfi tööde vaatamine, tema meetodi jälgimine võis olla teie mõjutaja või siiski pigem. Ma arvan, vist nii palju mitte kui Wiiralt. Wiiralt on teinud ka puulõiget algusaegadel on, on, tal on jah, mõned päris suured tööd ja noh, mul on kodus seina peal ja selles 37. aasta Helsingi näituse kataloogis tema puulõike sünd. Aga ma tean, et ta on teinud palju suuremaid asju, on seal paar akti, on tal siis on suur suur puulõikes kaameli pea. No kõik ei tule kohe hetkel meelde, aga tema, tema on tõeliselt mõjutanud mind alguses mõjutas mind ikka fantastiliselt palju. Teate lausa kujutasin ette, et ma võtan pliiatsi ja siis fantaseerides silmad ette tulid, kuidas tema seda tema seda teeb, võtab, kuidas ta võtab pliiatsi, kuidas tema käsi liigub. Kuid kindlalt tema need joonistuse, kui kindlalt ta joonistab. Siiamaani aeg-ajalt tuleb selline selline nägemus. Ja, ja üks huvitav moment oli veel selle asja juures, et et tema, need alguses ta õppis ju tegelikult skulptuuri pärast, siis tuli graafika. Noh, Eestis on täpselt samamoodi on õpitud ühte hakatud hoopis midagi teist tegema ja ja võib-olla selline värskem nägemus selles uues töös või harrastuses hoopis aitab. Ja ja selle juures üks moment mis mul on seoses Wiiralti kandjate meeles veel oli, kui tema sees 100. sünnipäeva näituse avamine oli. Veerandi kõige suurem spetsialist on Mai Levin. Ja siis ma võtsin mail käest kinni ja hakkasime vaatama tema töid. Alguses mõtlesin, et pane tähele, vaata kui tugev joonistaja, ta oli praktiliselt algusest peale. Ja kui nadilt ta alustas krabüüridega. Tema krabüürid see võttis, see võttis päris palju palju aega, enne kui ta jõudis sellisesse vabadusse krabüüriga, kui ta oli oma joonistuses. Ütleme kõikide asjade kallal saab veidikene norida, aga ainukene asi, mille kallal mina ei nori, on Wiiralti kujunevad. Ma ei ole näinud maailmas parimaid töid. Parimaid kuivnõela. Kõikide kõikide muude tööde puhul, noh jah, see oleneb väga palju infost väga palju vaatajast. Ja oma kogemusest Aga teie ei ole kuivnõela mitte kunagi teinud. Isegi vist on nende meeste hulgas ja ja hiljuti pani mu sõber välja oma sellise pisitütre portree, mille ma kunagi kujuneljast tegi. Aeg-ajalt olen mõelnud, et peaks uuesti uuesti kätte võtma, siin, see on teised võimalused. See on teised võimalused, aga selline noh, ütleme mini, ühe mini väikegraafika puhul on teatud selline spetsiifika ka kuivnõelal. Et ega ikka kõike kõike ei saa teha. Sest valdavalt on kui nõela tehtud suhteliselt suurimate plaatide peal ja ja need võimalused on hoopis teised, kui, kui selline kuus korda kuus sentimeetrit vaskplaadile. Kuidas siis arvutigraafika ja kõik need digitaalsed võimalused on, eks liiblise kunsti ja teie töid mõjutanud? Oi, väga palju, kui mina alustasin, siis ei olnud arvuteid olemas sellisel kujul. Ja selleks, et nüüd joonis kanda, puit klotsile oli tarvis klots ära poleerida, korda teha, võta need mõõdud siis kavand pildistada, film ilmutada ja selle foto peal täpselt sellisesse mõõtu ajada, see kujutis nagu nagu selle klotsi jaoks on tarvis pärast siis see kujutise kujutisel nii palju kui tarvis neid jooni kalkale kanda pärast siis hiljem pöörata teistpidi ja siis putka platsile. Pärbiga ei teate, on selline järelee peaaegu minu enda leiutatud, on see nakkelahus, on et ma saan selle kalka keeran teistpidi ja siis nülin pliiatsiga Voltuga ja siis kujutis kandub, kandub sinna peale, võtta pead veidikene pärast kuivama ja võib hakata praktiliselt kohe tööle. Aga arvuti tulles saab kõike seda arvutis teha ja mitte mitte võib-olla seal päevade kaupa oodata, kuni film saab täis, et teda ilmutada ja nüüd kui mul on, kui mul on kavand olemas ja tihti teen niimoodi, et mitmest joonistusest teen montaazi arvutis see on palju lihtsam, kui hakata jälle mitmeid kordi ümber joonistama. Arvutis ajan selle kujutise vastavasse mõõtu nagu tarvis. Prindin välja. Ja see järgnev protsess on küll, on sama, praktiliselt ikkagi tuleb tuleb mikroskoobi all kõik vajalikud jooned, mis on hilisemas töös vajalikud. Joonistada ja pärast siis kas puit klotsiga või vaskplaadile kanda. Mina olen elus tähele pannud, et iga kord, kui midagi tuleb juurde samal ajal tuleb mul millestki loobuda. Kui arvutigraafika annab paremad võimalused, kas ta võtab ka midagi kunstnikult ära? Võib-olla kelleltki võtab minult mitte sest need tööd, mida ma nüüd arvutis olen teinud, noh erinevad kujundustööd, postmargid. See aitab vaimu värskena hoida või see noh, see Ekspressioon, see tuleb hetkega välja. Kui ma võtan, võtan vaskplaadi, üks, üks hiljutisi töid paar aastat tagasi. Mida ma gravee siin viis kuud. Nii et väike selline vahe on. Aga, aga, aga muidu muidu ma arvan, mitte. Aga eks me inimestena oleme ikkagi veidikene sellised nostalgilised ja ja meenutame neid vanu häid aegu. Kui palju teid kunstnikuna on mõjutanud näitustel esinemine ja näitustel teiste graafikute tööde nägemine. Päris palju, aga võib-olla mitte nii palju, kui sellise hea päike, graafika omamine. Te kogute, mul on jah, päris hea, päris hea kollektsioon nendest töödest muidugi erinevatest põhiline muidugi vase gravjueer ja terase gravjoris ka postmargid. Ja teistmoodi, ma olen 100 protsenti veendunud, ei ole võimalik graafikat õppida, kui sa näed midagi originaalis? Muidugi jah, teatud asjades on tarvis teada, kas näha või lugeda või filmi pealt, et kuidas neid teatud asju tehakse. Aga, aga parim õpetaja on ikkagi ikkagi see mida sa saad käes hoida kas luubiga või mikroskoobi all vaadata. Aga kui te ise oma loomingut hindate, mis on olnud suurimad muutused kas kompositsioonis või, või käelise joonistamise vilumuses või? Ei, meil vaadake selle, need on kõik veidikene erinevad ja need tööd, mida ma olen teinud näiteks Niibilise tellimused tihti nendele esitavad nõudmised, võib-olla ütleme, et need, kes soovivad seda saada, nimetame neid tellijateks. Aga tähtis, tähtis on see siiamaani, et mu käsi on kindel ja veidikene veidikene, kas see, et ma suudan, suudan tehniliselt välja tuua maksimaalselt seda, mida ma kujutan? Vaadake, samamoodi on selline klassikaline maal, kus kaeti yks kihti lõuendile ja on ala priima, kus see toimub ühe ühe hetkega, võib-olla mitte ühe seansiga, aga selles mõttes, et et need kujutis ja tonaalsus, koloriit ja kõik need asjad saadakse paika paika, ütleme kohe või hetkega. Et seda pole pärast pole tarvis üle seda tööd käia, nii nagu vanasti võib-olla oli see ja vot sellel gravivisjon täpselt sama moment on see veidikene, et ma suudan, suudan seda praktiliselt, ütleme, diooni täiendamata. No kindlasti aeg-ajalt peale proovitõmmiseid tuleb seda teha. Saada kätte selle, mida ma olen taotlejat. Aga krabüüris on see ikkagi kordi raskem kui näiteks maalis. Ma arvan, et lõuendit on võimalik korduvalt üle maalida, parandada, aga kui lase, plaadil läheb miski asi untsu, siis seda rohkem kasutada ei saa. No kui väike veakene tuleb näiteks mingisugune täpp või siis on võimalik seda välja pinnida, seda viga parandada, kui on midagi rohkem joonise sees ja siis on mõttekam algusest alustada ja puitklotsid, mille paksus on üks toll ehk 24,5 24,5 millimeetrit siis läheb ahju. Kui võimalik. Ja kui ahju ei ole, siis kuskile mujale. Kas te tahaksite praegu veel noor olla ja oma kunstniku elu uuesti otsast alustada õpinguid kujunemist sest olud on hoopis Ei ole, et praegusel hetkel ei, praegusel hetkel kindlasti mitte, aga võib-olla mõeldes mõeldes läinule läinud aastatele teeks võib-olla mõningaid asju võib-olla teistmoodi. Aga aga üldiselt ma olen rahul sellega, mida ma olen saanud. Ja see on olnud minu teha üksiku hundina, ma olen ise otsustanud. Jaa, jaa. Ja kahetseda pole ka midagi. Sest noh, elu on elu andnud seda. Seda, mida üks mustlase naine 69. aastal Tartu Toomemäel ennustas teile absoluutselt kõik 100 protsenti. Kas see oli juhus või oli see nali? Ma ei tea. Aga, aga nii on kõik läinud ja ja peab ütlema, et hästi läinud. Ma loen seda, et teil on elus hästi läinud, loen seda teie rahulolevast pilgust. Ja ma arvan, et eks see on üks niisugune mõnus kokkuvõte praegu, aga teil on kindlasti hetkel ka midagi käsil. Mida te praegu teete? Praegu hetkel on üks väike loodusmotiiv mikroskoobi all siis on ühe ühele Hiina kale ristile tema portree gravjueerimine ootamas. Ja võib-olla tänu tänu sel Tšaikovski portree või mida ma oma sõber Valteri jaoks Austriasse gravee. Siin on tulnud neid portree tellimusi nii Hiinast kui ka Šveitsist. Nii et mu aasta-poolteist võib-olla isegi kaks on tööd, on kindlustatud. Ja teie tööpäev hakkab ikka hommikul kell viis. Ja siis ma tõusen ülesse, siis mul on teatud protseduurid, kaerahelbepuder, see läheb podisema. Ja kõik need muud, mis sinna juurde kuuluvat, igal hommikul jaapanlaste eeskujul joon kaks sellist klaasis on 250 milliliitrit sooja vett. Ja kummaline küll, et ma viimasel ajal ei tunne enam sellist väsimust nagu varasematel aastatel. Ma ei tea, kas vesi aitab või millesse on küsimus, aga, aga alates kella kuuest saama juba istuda, lauad vähel hakata krabi. Või trükkima tihti teinekord kui on sellised trükkimise päevad, noh, seda ma saan ka kodus teha, siis märkan isegi veel veidikene varem ülesse. Teatud hinges on selline ärevus. Aga tavalistel päevadel jah, käib käib regulaarselt nii kuni lõunani ja siis tulevad igasugused muud tegevused. Hea meelega tegutsen köögis, igasugune toidu valmistamine meeldib ja hakkas meeldima. Võib-olla isegi rohkem kui varem. Peale seda, kui ma pensionile jäin ja naine käis veel tööl, siis tema oli väga rahul, kui õhtul tuli koju ja soe toit oli olemas. Mulle tundub, et te olete hetkel küll oma eluga rahul. No võib öelda, et rohkem kui rahul. Selleks on õige mitmeid põhjusi. Ja üks nendest põhjustest on kindlasti see ja päris suur põhjus on see, et mul on. Mul on ühe maailma hästi palju kunstnikest sõpru kellega mul on ideaalsed sidemed, tänu tänu ütleme ka, jõuame jälle kirja ümbrikuni ja post margini kui ka Facebookis, kellega ma olen kohtunud ja kellega me 11 hindame. Vahetame, on töid ja saame teada, mis meil on uut juhtunud ja kuidas elule. Üksik hunt, kellel on maailmas palju sõpru, nii haruldane inimene, oli meil täna külas graafik Lembit Lõhmus, aitäh. Et leidsite oma tööpäevadest tunni meie jaoks. Soovin teile hästi palju uusi elamusi ja töid ja sõpru. Aitäh kutsumast. See oli tänane Kajalood. Kaja Kärner oli küsitleja ja loodame kohtuda jälle järgmisel laupäeval. Kuulmiseni.