Head kuulajad, meil on külas aasta muusik, 2020 selle tiitliga pärjatud Mari Kalkun, laulja, laulukirjutaja, pärimusmuusik. Võro keele ja kultuuri eestseisja, ema tütar, abikaasa. Suur aitäh. No rahvusringhäälingu muusikatoimetajad ei anna seda tiitlit kunagi välja Ühe aasta või selle viimase aasta jooksul tehtu, mõne plaadi või kontserdi eest, vaid see on ikkagi pikema perioodi saavutuste ja niisuguse mõju eest eesti muusikakultuuris. Ja kui me siia juurde lisama veel 2018. aasta, kui sa pälvisid Tallinn Music Weeki laulja artisti preemia ja kui me lisame aasta 2019, kui see pälvisid Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, mida peetakse meil muusika vallas ju kõige kõige suuremaks tunnustuseks üldse siis me saame aru, et sa oled oma võrukeelsete lauludega puudutanud ikka tuhandete inimeste südant. Ise ka saad aru, mida sa teed? See möödunud aasta võib-olla ongi pannud mind rohkem hoomama seda, et aja jooksul tõesti minu muusika on jõudnud päris paljude inimesteni ega ka lihtsalt see, mis toimus aastal 2020 on, on minu jaoks olnud sedavõrd liigutav, sest seoses selle õuna ei albumi väljatulekuga, mida sai siis tellid otse ainult minu käest ja telliti üle maailma siis just tänu sellele, et see oli niivõrd isiklik, see protsess, siis ma sain tohutult palju kirju kuulajatelt ja väga isiklik ja mõnikord ka pikki lugusid sellest nende elust ja seosest võib-olla minu muusikaga või mida see neile tähendab, et selle kaudu kuidagi ma olen nüüd hakanud rohkem seda ise ka tunnetama. See tähendab seda, et su muusika mõjub kuulajale teraapiliselt. Ütlevad jaa, tegelikult, et ma võin öelda, et ka mulle endale mõjub see nõnda, sest see tänapäeva maailm, kuhu me oleme paisatud kõik ja see informatsioonitulv, millega ma igapäevaselt peame tegelema, et see on, see on hästi suur igapäevane ülesanne ja väljakutse on, ma arvan meile kõigile. Ja, ja muusika on minu jaoks üks neist paikadest, kus ma leian selle sisemise rahu ja ja tasakaalu. Sinu muusika on pärit sinu isapoolsest suguvõsast ja isakodust Võrumaal Rõuges, Viitina järve ääres. Kas sa jagad palun meiega oma kõige esimest mälestust iseendast. Isa kodus? Sa oled varem öelnud, et sul on loodusega hästi lähedane side. Jah, oma päris sellise väikese põlve lapsepõlve ma olin seal isatalus Võrumaal ja eks ma olin üksik laps, et ma mängisin hästi palju omapead kuna noh, maapiirkonnas hajaasustus ja neid sõpru polnud niimoodi niimoodi võtta. Et siis ilmselt oligi hästi palju sellist looduses ja maja ümbruses viibimist ja ja ma mäletan võib-olla ühte sellist hetke, mis seostub muusikaga varasest lapsepõlvest, et keegi oli kinkinud sellise mandoliinikujulise mängutoosi ja. Ma istusin kuskil õues kodo Kadodiibel kodutee peal maas ja ketrasin seda mängutoosi niimoodi. Ja, ja see oli, see võlus mind täielikult ja siis ma avastasin, et seda saab ka tagurpidi mängida. Ja vot see oli tõeline avastus tolles ajahetkes, aga aga tegelikult enda lapse peale vaadates siis ka see laulmine on lapse jaoks naguniivõrd loomulik osa maailma tajumisest ja maailma kirjeldamisest. Et ma usun, et ma ilmselt olin Lapsena umbes samasugune, käis üks lakkamatu laulja, jorin mis, mis igat päeva saatis, et sellist päris päris nagu selget konkreetset hetke niimoodi päris varasest lapsepõlvest nagu ei oska esile tuua, aga pigem selline atmosfäär ja meeleolu sealt. Nüüd sa oled kogu oma pere kolinud sinna isatallu ja see on nüüd sinu kodu. Kuidas sa tahad, et sinu tütar meenutaks kunagi hiljem aastakümnete pärast täiskasvanuna oma lapsepõlve sealsamas, sinu isatalus? Ma ise loodangi südamest. Tal on piisavalt võimalusi selle elu juures, mida me oleme valinud puutuda kokku loodusega, esiteks et see, seda ma ise pean nagu ka enda kujunemise juures väga tähtsaks. Et ikkagi ja juba lapsena oleks selline isiklik ja tugev side ja võimalus nagu käia igapäevaselt looduses. Seda võib-olla ühelt poolt ja eks kindlasti ka üks põhjus, miks, miks me otsustasime kolida tagasi Võrumaale, et oleme nüüd kuus aastat juba seal niimoodi alaliselt elanud, siis on ikkagi ju seesama võro keel, et olen ikka püüdnud lapsega omavahel olles kõnelda võra keeles, aga, aga teine väga oluline pool sellest on kindlasti, et praegu veel on meil õnn elada koos vanema põlvkonnaga, kes kõneleb seda päris ehedat võro keelt mida, mida paraku võib-olla enam 10 või 20 aasta pärast sellisel kujul võib-olla ei leiagi. Ütleme, minu põlvkond on juba tugevalt mõjutatud eesti keelest ja me ei ole kasvanud üles kuuldes kodus vaid võro keelt. Et aga meil ikkagi küla peal on palju selliseid eredaid ägedaid tegelasi ja isiksusi, keda kuulata ja kellega suhelda, lihtsalt puhas lust, et see, see võro keeles suhtlemine on üks, üks oma väärtus seal võrama Elo juures. Kui suure talu perenaine sa oled? Põldu? Metsaheinamaad, no ajalooliselt on see talu olnud ikkagi selline suur, küllalt suur talu, loomulikult kulaku talu. Ja eks varasematel aegadel oli seal vist üle 70 hektari seda maad ja metsa ja põldu ja ja just hiljuti ka leidsime üles perekonna vara salvedest üles vanad fotod, mille panuseks medateerisime kuskil 1910 kandis kus on tõesti näha seesama hoone talu, kus me praegu elame. Kus ta oli veel rehielamu, seal ees on minu esivanemad, sellised valged kogud valgetes riietes, seal on palju taluloomi, kogu see maailm järsku nende piltide kaudu ka niimoodi tabas ennast. Aga, ja tänapäeval jah, meil on maad ja metsa, aga taluloomi ja põldu niimoodi niimoodi suuremalt ei pea, et ma armastan öelda, et mina pean laulu, lehmi ja lugude lambaid. Kuigi see kevad oli selles mõttes eriline, et sai näpp sügavamalt mulda Gabistetud. No ometi midagi head selles kevades, mis meil selja taha jääb. Ühesõnaga, põldu ei hari, kariloomi ei pea, aga sa oled oma kodutallu sisustanud niisuguse moodsa helistuudio, kus sa, kas sa salvestad seal kõik, mida me hiljem plaatidelt kuuleme? Ma olen seal salvestanud väga palju ja kogu õunaaiaalbum on salvestatud sealsamas koduses helistuudios ja päris suur osa ka eelmise albumi ilma mõttes on materjalist. See on selline nii-öelda unistuste stuudium, mida ma otsustasin rajada maale kolides, sest esiteks ju väga hea võimalus iga kell igal ajal kodus tööd teha. Ja teiseks ma unistasin stuudiost, kus oleks aknad ja vaade loodusesse. Ja seda ma olen täiesti saavutanud, sest ja see on ka selline väärtus, mida, mida linnadest ju naljalt naljalt ei leia niimoodi, et ta on nagu isiklikuks tarbeks loodud ja on mind hästi teeninud, selles mõttes seal on minimaalne olemas, mida ma vajan ja just eelmisel aastale mõeldes ka on, on hästi palju kasu sellest olnud, et ma olen igal ajal. Mul on see võimalus ise kodust salvestada, et ma olen sealtsamast teinud kaastöid nii, nii Soome siis ühe islami lasteprojektile kui ka BBC-le Inglismaale, et et see ühendab mind heli kaudu kogu maailmaga. Aga räägime ka emapoolsest suguvõsast, eks ju sealtki oleks rahvapärimust. Muidugi on, muidugi on võtta minu ema, Reet kandimaa on, on sündinud Kihnu saarel meie emapoolne pere siis elas seal mõnda aega viiekümnendatel, kus mu vanaisa oli seal siis kooli direktor. Ja sedakaudu siis olen otsapidi seotud ka ka Kihnu saarega, aga emapoolne suguvõsa siis on muidu pärit Pärnumaalt. Nii et ema poolt tuleb ka sellist mereääremereääreverd sisse ja, ja loomulikult Kihnu saarel käigud on olnud hästi erilised, neid on küll olnud vähe ja noh, tõesti tuleb öelda, et kuna isapoolne suguvõsa noh, on on mulle geograafiliselt lähemal, siis igapäevaselt ma suhtlen nendega rohkem, aga aga see pärimus, mis seal tema poolt tuleb, on, on ka tähtis ja sealt tuleb samuti sellist läbi põlvkondade ulatuvat. Et ikkagi suurt muusikaarmastust. Sest juba minu vanavanaema, kes elas talil Pärnumaal ja keda kõik tema lapselapselt väga-väga armastasid siis tema oli iseõppinud koori dirigent ja juhatas seal talil siis kohaliku koori ja omakorda siis tema tütar, minu vanaema, mis omal käel selgeks klaverimängu, et kõik on nagu sellised suured iseõppijad ja see on, see on täpselt see suhtumine, mis on mind saatnud, kõik, mis on mind huvitanud, ma olen lihtsalt selle võtnud kätte ja isehakanud sellega tegelema ja siis kuidagi see muusikutee on siis aidanud aidanud neid oskusi ja andeid edasi arendada ja, ja ema samuti lõpetas laste muusikakoolis viiuli. Ja ongi hästi tore, et minu tütar siis mängib praegu samal pillil, millel minu ema kui ta, kui ta väike oli. Veerand viiul just, sa oled öelnud, et laulmine on sulle geenidega nagu sissejuurdunud, pidades siis silmas emapoolset suguvõsa, tegelikult. Mõlemad ma tean, et ka minu vanaisal oli olnud väga hea lauluhääl, siis isapoolsel vanaisal aga, aga just ka vanaema Linda minu siis isa, ema, kelle talus maga praegu elan siis temaga ma kahjuks ise kunagi kohtunud, kuna ta, kuna ta suri aasta enne minu sündi. Aga just selle perepärimuse järgi ma tean, teda kirjeldati alati kui Lindat, kes alati laulis et see laul saatis igapäeva toiminguid ilmselt, et need laulud, mis talle meeldisid ja üminad ja osa sellest on minu tõpse ehk siis tädi tädiga edasi andnud ja üks lugu on isegi jõudnud Upo Bobinakese plaadi peale. Sa oled teinud laulu oma vanaisast Endlist ja oma vanaemast hiljust. Kas nende mälestuseks, kas tänuks selle eest, mida sa nendelt oled pärinud või lihtsalt, et lõplikult nende kummagagi hüvasti. Ja see ärasaatmise teema on mul kuidagi hästi hingel olnud loomingus ja ma olengi avastanud enda jaoks, et loomingu kaudu mul on olnud võimalik seda ja rahu nagu enda jaoks sõlmida, et see lugu hommiku valge mis ma kunagi kirjutasin oma vanaisa Endli ärasaatmiseks. Tegelikult see sündis inspireerituna ühest unenäost, mida ma nägin pärast tema matuseid. See unenägu oli midagi taolist, et ta oli oma kodus Pärnus, tal oli ülikond seljas, ta kandis väga sageli ülikonda oli juhataja. Ja selline härrasmees. Alati, kui ma tal külas käisin, siis tema ümber oli hästi palju ajalehti, igal pool niimoodi pilla-palla laiali, mis oli parasjagu pooleli, mis veel ootas lugemist. Aga seal unenäos ta pakkis neid ajalehti kokku, ühte suurde pakki ja vist isegi sidus sõlme peale neile. Ja sealt kuidagi sain sellise kinnituse kuskilt kõrgemalt poolt, et et kõik on, kõik on hästi ja, ja mingi teatav lõpetatus või, või rahu on saabunud. Ja, ja kui ma seda laulu kirjutasin, siis ma tõesti ise elasin seda ärasaatmist ka läbi enda hinge. Tõesti, iga rea juures valasin pisaraid, mis, mis sündis, et on mõned laulud, mis, mis sünnivad niimoodi läbi valu ja pisarate ja ja need, need lihtsalt lihtsalt peavad sündima. Küsin siia vahele, et kas enamasti kirjutad kõik laulud teksti ja viisi koos, et harva kellelegi teise sõnadele See on nüüd erinev, ütleme erinevatel loomeperioodidel, et esimeste albumite puhul enamasti pigem ma kasutasin eesti võro luuletajate loomingut sõna jaoks. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma olen hakanud ka ise lauludele sõnu looma ja kuskil taga kuklas. See mõte idaneb. Et võiks proovida ise rohkem kirjutada ja näiteks ilma mõttes on plaadi puhul saigi niimoodi eneselegi märkamata teoks. Et siis tõesti suurem osa laulude muusikast kui sõnadest on, on nende kirjutatud, aga tõesti, ma olen ka väga-väga palju leidnud inspiratsiooni kaasaegsetelt eesti ja võro poeetidelt, aga ka eesti luuleklassikast. Tuleme nüüd selle 2020. aastal välja tulnud heliplaadi õunaaiaalbum juurde, ma lugesin, et see on väljendatud piiratud koguses käsitööna valminud eksemplaridena ja ehivad seda plaati, ehtsad õunapuuõied sinu koduaiast Võrumaal. Mina mõtlesin. Iga muusiku unistus on anda oma heliplaat väljend nii suurest tiraažist kui võimalik, et see jõuaks nii paljude kuulajateni, kui vähegi võimalik on, et millest sina lähtusid? Mina lähtusingi sellest, et see ebatavaline kummaline ja eriline kevad, mis meil jäi selja taha, et see nõuab ka ebatavalist ja teistmoodi läheneda olemist ja ma tahan teha midagi tõeliselt isiklikku, et nõnda siis seal koduses õunapuuaias istudes minu peas hakkas idanema idee õunaaiaalbumist ja kõik muu lihtsalt järgnes sellele nagu orgaaniliselt, et see album on salvestatud minu ühe vanaema Helju klaveril teise vanaema Linda loodud õunaaias sealsamas kodus, kus ma veetsin kogu selle kevadise perioodi ja tõesti sealt siis sammuke edasi, et et ka plaadi kujundus kasutab neid samu õunapoisi. Millest see plaat, Ta on inspireeritud sündinud ja, ja et see kõik on nagu selline suur tervik ühtlasi ikkagi selline isiklik sõnum on seal taustal kogu aeg. Ja polegi teda rohkem kui 600 eksemplari. Jah, umbes umbes 600 eksemplari sai tehtud oma oma käkkestega, saine köied korjatud, kuivatatud ja siia plaadikaantele pandud, nii et iga plaat on, on erinev. Nii nagu iga inimene on erinev, nii et pole kahte ühesugust inimest, siis selle albumi puhul ei ole ka päris kahte ühesugust plaati, et ma olen isegi just tõeliselt hämmastunud olnud neid õisi kleepides, et tõesti ongi niimoodi, et väikesed erinevused on alati, et see on jälle üks pisike looduse ime, mida avastada ja ja võib-olla seal plaadikaane peal, tal on ka selline sümboolne tähendus. Et see on see õis, sellest kevadest ilmel oli aega. Ja see plaadiümbris on ka ikkagi meenutab õunapuuõie niisugust kreemikas natukene beežikad toonid ja sellel on kuldse kirjaga siiski kirjutatud sinu nimi ja albumi pealkiri, et kõik on väga hästi läbi mõeldud tõesti. Youtube'ist on võimalik igal soovijal vaadata õunaaia albumi videot. Ma kirjeldan, kellel pole olnud mahti vaadata. Suures õunaaias on õunapuude alla terrassilaudadest löödud niisugune poodium. Sinna on siis toodud vanaema Helju klaver. Niisugune vana klaverilöök meenutab gene harmooniumi heli ja siis on sinna juhtmetega veetud elekter pandud püsti kolm mikrofoni ja mari, kalk, Con laulab. Sinise taeva all õitsevad õunapuude varjus oma õunaalbumi laule. Võimas. Kui kaua sa seda mõtlesid? See just nii peo sündima, selgiski koos selle õunaaia, albumi ideega, niimoodi ühe ropsuga üsna kõike, kui ma juba salvestan plaati, et siis võikski seda teha sealsamas nende õunapuude all, et nii ta sündis. Ja tõesti filmimees Ants Tammik oli seal kohapeal filmimas ja, ja protsessoris avalikult ääretult põnev, et et eelmine kevad oli väga aeglane ja sai seal konsulteerida pomoloogidega kui igasuguste tähtsate ninadega. Et millal need õunapuud siis ikkagi õide lähevad. Ja ma arvan, et me vist nihutasime kaks või kolm korda seda võtta graafikut edasisest vastu kõiki ootusi. Õunap puud olid selliseid tõelisi kiivad, kes lasid ennast lihtsalt oodata ja oodata. Ja nõnda siis tavapärasest, ütleme, õitsemise ajast kaks nädalat hiljem puhkesid nad ütleme seal meie kandis nagu eided, 31 Mai oli siis õhtu, kui siis need õunaaia Loodsaid elus esituses seal seal linti võetud ja, ja tõesti niimoodi õhtupäikese kiirtes ja, ja kuni siis seal qq saabumiseni. Kuule, kevadine õhtu, kui kuu on taevas, aga taevas on ikka niisugune kõrge ja nagu läbipais. Jah, et see minu meelest su põhjamaa kevad on üks, üks kõige erilisemaid aegu üldse siin ütleme meie laiuskraadidel, et kindlasti katse pisut seda hurma jäädvustada. Mulle tundub, et selle õunaaia, albumi kui plaadi sõnum on see, et õnn istus kodus trepi pääl aia veerel, pika puupingi pääl, juurtega maas kinni. Millal sa ise tabasid ära, et õnn ei ole mujal maailmas paksu metsa taga, vaid on siinsamas, oma koduõues? No vot, mul ongi päris mitu lugu sellest sellest koju jõudmisest ja sellest taipamisest, et ma tean inimesi, kes mõistavad seda kohe, kui nad on sündinud põhimõtteliselt. Aga minu jaoks on see käinud ikkagi oma reisimist Nende kaudu. Ja nagu Lauri Hong on kunagi öelnud, et kultuur, kultuur mõtestab end läbi teise ehk siis minu jaoks tähendab see seda, et tänu sellele, et ma olen oma kontsertidega saanud maailmas nõnda palju ringi käia siis ma olen näinud väga erinevaid kultuure, ma olen kohtunud väga erinev maailmapildis ja keeleruumis elavate inimestega. Ei näinud metropole ja samas metsikut loodust kuskil ka Jaapanis, näiteks. Tänu sellele ma olen ikkagi ka palju rohkem õppinud väärtustama seda, mis on meil siin ja taipama, et kuivõrd kift ja, ja unikaalne see kultuur ja see loodus, see Eestimaa, kus me elame, tegelikult on. Ega sul ei ole kunagi tulnud seda mõtet, et Ameerika Ühendriikides või Jaapanis tuhandelised saalid, suured staadionid, kuulsus, tuntus. Mul ei ole tulnud kunagi seda mõtet, et, et välismaale sel põhjusel elama kolida. Isegi isegi ju ma olen valinud elada praegu vähemalt Võrumaale, et et ma tunnen, et selleks, et luua sellist muusikat nagu moloon, et mul on vaja ikkagi olla nende inimeste ligidal kes on nagu osa sellest minu kultuuriruumist ja selle looduse lähedal, et see on see, mis seda muusikat ka toidab elaksin kuskil New Yorgis, siis tõenäoliselt ma nägin hoopis teistsugust muusikat ka. Või näiteks teistsuguses kliimas kuskil soojal maal, näiteks ma olen mõnikord mõelnud kuskile soojale maale reisides, et et huvitav, millist muusikat ma teeksin, kui ma elaksin Vahemere näiteks Vahemere ääres, et ma olen üsna kindel, et see muusika on täiesti teistsugune kui see, mis sünnib siin põhjamaises kliimas. Loodus, ja see aastaring on ikka hästi oluline osa, nagu sellest minu muusika loomisprotsessist tegelikult. Ma arvan, et siin on ka see sinu missioonitunne, et kui sina seda ei tee, siis võib-olla ei teeks seda keegi ja sa pead seda tegema seda muusikat. No võib-olla küll. Ma ei ole seda niimoodi enda jaoks sõnastanud, aga aga eks ta ilmselt on selline sisemine sund kindlasti. Mis kannustab mind tegema seda, mida ma teen. Räägime nendest muusikutest, kellega koos sul on musitseerimine, kas rohkem õnnestunud või sa tunned, et nemad oma muusika ja loomingulise mõtlemisega kuidagi rikastavad sind. Läbi aegade, eks neid muusikuid, neid koostööprojekte on päris mitmeid, et mul on tõesti olnud suur n-Eestist teha koostööd väga paljude nimekate muusikutega. Võib-olla sellistest suurematest ettevõtmistest, mis mul on enda muusikaga olnud, on oma ansambli loomine Helsingis siis Sibeliuse akadeemias pides kui ma tegelesin just magistriõpingutes regilaulu uurimise ja esitamisega ja ka tõlgendamisega ja nõnda sündis mari kalkun, runo, run, selline koosseis, missis keskenduski Oro ja eesti regilaulule, aga, aga laiemalt ka läänemeresoomerikkale vanale laulu pärimusele. Et nendega koos sai tehtud ka plaat ja päris mitmeid aastaid tuuritatud seal on Soome muusikud, olid Maia Kauhanen ja dad huvidele ja neid on rikki. Tomson. Tore, selline ansamblimänguperiood ja minu muusika kui teel. Regilaulu traditsioon ühendab meid ju väga tugevalt, et lisaks sellele keelele, et soome keel on meie nii-öelda sõsar sõsarkeel, et et tegelikult nii kandletraditsioon kui regilaulu traditsioon on meil ju soomlastega ühised. Kas ei jää mitte sinna 20.-sse või 19.-sse. Jah, aga, aga ütleme nii, et tänapäeval tegutsevaid selliseid kaasaegseid tõlgendajaid on, seal on seal väga palju. Võib-olla see ei ole niivõrd, et ütleme, igapäevases meediapildis nagunii esiplaanil nagu pärimusmuusika on Eestis. Aga tegelikult on seal tohutult palju kihvt ja väga originaalseid loojaid, kellelt olen samuti seal õpingute jooksul ja pärast ja ma olen palju kokkupuuteid soome muusikutega ja, ja palju läbikäimist, et see oli selline hästi inspireeriv aeg, tegelikult. Aga laiemalt mõeldes siis, eks ma olen päris palju teinud koostööd ka džässmuusikutega. Mind inspireerivad sellised vabad hinged ja loojad, kes ei ole kinni raamides, kellega koos on, on tore ühiselt muusikas lennata, et just see eelmine ja üle-eelmine aasta on olnud minu enda jaoks nagu hästi selline piire avardav seetõttu, et 2000 et 19, novembris ehk siis ütleme, neli kuudel koroonapandeemia algust ma jõudsin veel ära käia kius ja olin seal nädal aega ühes stuudios koos muusikutega jaapani muusikutega, kellega ma ei olnud kunagi varem elus kohtunud ja see, mis seal nende viie päeva jooksul stuudios sündis, oli puhas improvisatsioon. Ja sellest sündis terve plaadi jagu materjali. Kas oli rohkem džässi baasilt? Nii ja naa, selles mõttes, et minu jaoks jälgi selline piirideülene muusika, et selle plaadi produtsendiks on jah, džässmuusikataustaga Riotanosaki, kes on käinud ka siin Eestis produtsent ja pianist. Aga need muusikud, võib-olla siis üks rohkem alternatiivmuusik ja teine rohkem, võib-olla isegi ämbiend nagu valdkonnast selline hästi meditatiivne ja mõnus, mõnus, selline muusikaline rännak. Kategoriseerimist jäetaks jätaks kellelegi teisele, kui see plaat juba kord kord väljas on ja ja samamoodi tegelikult siin Islandlastega ilmselt, kellega ma olen esimest korda kohtusin Tallinn Music Weekil on üks koostööprojekt sündimas või ma tegin kaastööd siis nende albumile, mis ilmub nüüd juba sel kevadel. Et igasugu sellised põnevad arengud ja, ja see kõik, mis võimaldab minul nagu ennast muusikuna avastada ja võib-olla ka neid piire nagu ületada, et ma tean, et mind defineeritakse kui pärimusmuusikud, mida ma kindlasti olen, sest et väga oluline osa minu loomingust toetub pärimusele ja on on sellega juuripidi seotud ja tõesti, see on üks minu suurimaid inspiratsiooniallikaid. Aga muusikuna ma tahan olla pidevas liikumises pidevas muutumises, et mitte jääda paigale ja mitte jääda sellesse mugavustsooni ja ja ka selle preemia plaani kuhugile Beritele kindlasti puhkama jääda, et, et see pigem on ikkagi suurendab seda, seda vastutust. Kaja loodimisel on muusik, laulja, helilooja, sõnade kirjutaja, mari, kalkun, ma ikkagi läheksin tagasi sinna klassifitseerimise libedale teele sest ma tean, astudes Viljandi kultuurikolledžisse või tollasesse kultuuriakadeemiasse. Unistus oli minna džäss laulutima. Jah, kummalisel kombel isegi on huvitav selle peale tagasi mõelda, millest selline otsus noore inimese peas, et ma olin siis 19 aastat vana Läksin tõesti Viljandi kultuuriakadeemiasse tegema katseid džässlaulu erialale sisse saamiseks. Muidugi ütlema siia juurde, et mari oli kuueaastane lasteaialaps kui ta päevase uinaku ajal istus jalgratta selga ja läks Elva laste muusikakooli klaveritundi. Kas me saame sellest ajast ka veel mõne mälupildi? Ja tõepoolest ma läksin muusikakooli, enne kui ma läksin päris kooli ja ma mäletan, et jah, lasteaias käies juba seal kuskil viie aastasel, siis ma vaatasin, et see lõunauinaku aeg, et see on ikka nii mahavisatud aeg, et kohe üldse ei meeldinud. Aga eks eks mind sinna muusikakooli poole ikkagi suunas minu ema, kes siis ilmselt nägi mingisugust sädet seal ja sellest taiast. Jah, selles mõttes see sisemine tung oli juba sellele rajal tegelikult olemas, sest ma mäletan, et niipea, kui ma olin esimese klaveritunnid saanud minu õpetaja, siis seal E-klassis ja esimeses klassis oli Aime Vestmann. Ja et niipea kui mõned tunnid, et siis mul oli kodus kassett, diktofon ja ma hakkasin juba tegema kasseti peale lindistama oma lugusid või mida ma ise nimetasin sümfooniat, peks ise olid noh, umbes kuus pluss etesse sisemine tung ilmselt. Ta oli juba sel ajal vägagi olemas, aga teisest küljest ka see, et minu ema on kasvatanud mind algusest peale iseseisvaks ja tundub, et see iseseisvus oli niimoodi varakult ja ja see on, see on mind saatnud. Millalgi andis oma tõuke Viljandi pärimusmuusika festivalil kuuldu, missuguse tõukese andis. Jah, ma arvan, et see võis olla kuskil 2000, umbes kui mina olin veel põhikooli õpilane ja ütleme, minu sõpruskonnas hakkas paari sõbra seas levima selline natuke Pi hoiak, aga samas ka selline folgil käimise huvi. Ja nõnda saigi esimesed korrad sõpradega mindud polgile umbes sellel ajal ja seal kuuldud muusikat, mis oli kihvt, mis oli äge, mis inspireeris ka ise midagi sarnast ette võtma. Ma arvan, et võib-olla saigi ühe või kaks korda festivalil käidud ja siis juba enda ansambel kokku pandud tollel ajal siis juba keskkooli Treffneris koolivendadega kellega siis me kohe julgelt ise midagi teadmata hakkasime regilaule muutkui töötlema ja, ja siis sekka iga juba oma loomingut, et näiteks selline lugu nagu puhas lumi oli juba sellel ajal olemas. Kuskil 15 16 vanuses ma selle kirjutasin. Aga just, et jah, vist vanaema kogudest oligi, sattus näppu see ikkagi Veljo Tormise regilaulik mis oli minu esimene kokkupuude tõsisem kokkupuude regilauluga selle maailmaga. Mäletan seda, kuidas ma õppisin pähe neid mehedapja sõnu ja see tundus nagunii selline kummaline ja teistmoodi ja natuke kauge maailm. Et mismoodi siis mehetapja, et selline teema sõrmmehetapja Maie ja, ja me tegime sellest väga ägeda töötluse ja siis kuidagi kellelegi me seal festivali seal otsustajate seas silma jäime, ilmselt igal juhul juba järgmisel suvel esinesime Viljandi pärimusmuusika festivalil, aga juhtus selline asi, et sellel ajal, kui meie kontsert oli, oli väljas äiksetorm. Tõesti 100. nagu oavarrest, sest on ju välgutas ja elekter läks, elekter ei läinud ära, aga meie kontsert oli siseruumis telgis. Tähendas seda, et meie täiesti tundmatu bänd põhimõtteliselt noh, kolmandat korda laval ja meil oli seal telgis 1000 inimest. See on võib-olla selline esimene kaif nagu lavalolekust ja sellest fantastilisest tundes, noh muidugi see vihma valing oli nii kõva, et ilmselt selle helisüsteemi saund oli üsna kehv. Aga selle eest emotsioon kõik kompenseeris selle, ma mäletan, meil oli bändis klaverimängija Timo, et ma saan siis tema elas ka nii sisse, et me ei saanud teda pärast lava pealt alla, sest noh, ühesõnaga see energia, mis seal tekkis, see oli fantastiline ja, ja sealt vist sündis ka esimene muusikaarvustus, mis on minu muusikale kunagi kirjutatud, see oli äkki avakartul. No täiesti loomulik jätk oli siis Viljandi kultuuriakadeemia, mille kohta sa oled öelnud, et sa hakkasid omal käel õppima erinevaid pille kas need olid siis ikkagi ennemini klahvi näppepillid? Ja siis juhtuski edasi selline huvitav lugu, et siin džässlaulu ma ei pääsenudki sisse. Sinna sai hoopis minu hea sõbranna tänasel päeval sõbranna Triin Arak, üks inimene ainult võeti vastu Puideks ja mina, minul oli teine valik kultuurikorraldus ja nõnda juhtuski, et ma läksin õppima kultuurikorraldust. Üldiselt korraldusgeen on mul nagu isa poolt kaasa tulnud korraldamine ei ole nagu suurt probleem asjade ära korraldamine ja siis kultuurikorraldus spetsialiseerumisega muusikale, mis siis tähendab seda, et ma sain kuskil 100 ainepunkti eest võtta muusikaaineid ja seda võimalust ma kasutasin väga agaralt ja imbusid sisse sinna üksikute seltskonda ja ja mõnikord vilkusin seal tihemini kõik. Noh, ühesõnaga omal käel hakkasin neid pille siis õppima, mis mind huvitasid. Distulidki sellised Killid, minu pilliparki nagu nagu kannel ja akordion mida ma varem ei olnud eluski eluski puutunud ega mänginud, et minu varasem kogemus oli puhtalt siis klassikalise muusika klaver, siis omalooming, mida ma klaveri peal tegin ja siis bändi mängimise kogemus. Ja siis mõned eratunnid vist ma võtsin, aga ülejäänud on kõik puhtalt selline autotytactlus. Kannel oli see, mis mind kõnetas ja ja selle kõla mulle väga meeldis ja ütleme, alguses ma mängisin seda päris pisikest seitsmekeelset kannelt, mida tegelikult mängida ei ole üldse raske. Sellega ma kinnitan kõigile raadiokuulajatele saab igaüks teist hakkama, kui ta vähegi natuke soovib. Aga aga jah, võib-olla sealt siis sammuke edasi oli see, et millised kõlamaailmad need pillid avavad minu loomingu jaoks, sest iga pill toob kaasa endaga oma kõla ja oma oma sellise maailma ja ja tegelikult need pillid inspireerisid mind ka looma mitmeid uusi lugusid ja avastama selliseid teistmoodi lähenemisi lauludele, harmooniat näiteks, sest väikekandle peal harmoonilised võimalused on väga piiratud. Aga alati, kui meil võimalused on piiratud, siis jällegi mingid uued võimalused avanevad. Ja kandlel on tänapäeval kindlasti ka juhe tagaja. No tänapäeval tänapäeval ikka juhe Räägime veel sinu plaatidest, õunaaiaalbum on kuues järjekorras kui meenutada varasemaid, kõigepealt see ilma mõttes on, mis pälvis ajalehe Guardian kriitikute noh, aasta parimate maailma muusika albumite esikümne hulgas koha siis vihmakõne tee, Ilo, Upa, Upa, kas kõik need, kui nüüd tagantjärgi vaadata, on olnud nagu mingid loomingulised vahearuanded või mingi sinu muusikalise tee vahekokkuvõtted? Kindlasti? Iga plaat on vahekokkuvõtte nendest paarist aastast, mille jooksul nad on loodud, et vist umbes niimoodi mõneaastaste vahedega nad nad ongi ilmunud mul ka pigem nagu pikemate vahedega. No selles mõttes olen nagu selline aeglasem, et mulle meeldib koguda neid mõtteid ja siis sünnitada ja sünteesida neist midagi uut, et iga järgmine album oleks ka mingisugune edasiminek või või midagi uut, nagu ka minu enda jaoks. Kõik. Mu laulud ikkagi on alati seotud selle konkreetse ajahetke, aga kus nad sünnivad, et minu jaoks on see minu ümber toimuv. Praegune hetk on tegelikult hästi oluline. Isegi kui ma töötlen mõnda itku näiteks siis selle kaudu ma püüan rääkida mõnest teemast, mis mind parasjagu kõnetab. Nõnda näiteks oli ilma mõtsa plaadi peal laul nimega Linna itk, kus ma lõin traditsioonilisele pruudi itku või ütleme, pulma itkule lõin nagu uued sõnad ja see linna itki hakkas siis kõnelema hoopis sellisest teemast, nagu seda on linnastumine ja külade tühjaks voolamine. Ja see oli see teema, mis mind tolles ajahetkes kõnetas ja, ja puudutus Ja niimoodi ongi jah, et kindlasti iga iga plaat on vahekokkuvõtte mingist eluetapist ka ja just sellest isiklikust kogemusest ka, kuidas mina muusikuna ja loojana seda maailma parasjagu tunnetan. Aga kas sa oled mõelnud, kuidas sa ise loojana oled muutunud? Nende kuue plaadi ajal käigus? No võiks ikka ju, ikka ju teed seda, mis sa teed selles mõttes, aga ma pean hästi oluliseks ikkagi ka muusika tegemise puhul seda isiklik kui elukogemust. Ja ma siiralt usun, et mida rohkem muusikul on seda elukogemust kogunenud, seda parem muusika saab olla. Sest kõik need eluhetked ja kogemused ja võib-olla need tõesti emaks saamine oli kindlasti sündmus, mis mind muusikuna väga mõjutada. Kuidas siis need ärasaatmise hetked, et kõik sellised igavikulised hetked, kus elu kohtub, võib-olla surmaga ja mis panevad elu peale suuremalt ja laiemalt vaatama, et need on, need on nagu olnud sellised märgilised ja, ja need ongi just sellised hetked, mis kogunevad lihtsalt elu jooksul. Ja hääl kui selline on ju üks väga-väga isiklik eneseväljendusvahend hääl on midagi sellist, mida me kõik sündides kaasa saame, see on meie esimene instrument, meie kõigi esimene instrument. Pill hääles on ühelt poolt nii see geneetiline kood, ehk siis see, mis minul on kaasa antud, onju, sest seal on meile ikkagi kaasa antud. Ja osa sellest, mis ise arendame ja, ja koolitame. Aga teine osa ikkagi sellest muusikuks olemisest ongi see elukogemus, et ma loodan, et ma olen saanud nende aastatega ikkagi küpsemaks, et on, on, mida öelda ja peegeldada, et selles mõttes see muusikuamet on üks väga eriskummaline, et see nõuab nagu selliseid vastuolulisi omadusi. Ma olen nagu mõelnud teatud hetkedel, et et ühelt poolt peab olema hästi-hästi tundlik justkui ka haavatav, et üldse suuta luua. Selles mõttes mul ei saa olla ükskõik sellest, mis minu ümber toimub või mis minuga toimub. Sest et kui mul oleks ükskõik, siis ma ei saaks luua laule. Teiselt poolt peab olema kõva kui kivi. Et ennast läbi murda sellest sellest kõigest muust korralduslikust ja ja ütleme, selle muusika ma ei tahaks öelda ärilist poolt puudutavat, aga, aga ütleme, see, mis käib muusikamaailmaga kaasas seda oskust. Ma olen nagu püüdnud treenida, et hästi palju on vaja sellist ümberlülitamise oskust. Nii reisidel olles, et ma olen ühel päeval, ma olen võru metsas teisel päeval, ma olen juba kuskil Tokyo miljonite inimeste hulgas. Et see ümberlülitamise oskus on üli ülioluline. Selle selle ameti puhul. Sa oled vabakutseline. Ma olen vabakutseline, tähendab, et kõik suhted riigiga, haigekassa ja muud asjad, et sa pead kõik iseenda eest seisma. Just nii, aga see annab vabaduse. Jah, vabakutseline annab selle vabaduse, mida ma olen ikkagi ma hindan niipalju, et ma ei ole tahtnud seda vahetada millegi muu vastu juba üle 10 aasta. Olen vabakutseline muusik. Mida sa ütled noortele, kes tahaksid tulla sinu juurde õppima, et saada ka niisuguseks noh, ütleme siis pärimusmuusikaks. Tulge aga ma tegelikult olen selle peale ka mõelnud viimasel ajal, sest et mul nüüd viimasel ajal on mõned õpilased tekkinud, et kuigi ma tegelikult põhimõtteliselt väga õpetamisega ei tegele ma ei ole koolitanud ennast õpetaja ja, ja nõnda. Aga ma tahaks neile esiteks oma parimad soovid anda kaasa, sest see on, ma võin nagu kinnitada omalt poolt, et see on üks väga ja rikast elu ja palju kogemusi pakkuv tee, mis ei ole Kerge, see ei ole kindlasti kerge tee, kui keegi on otsustanud sellise tee valida, olla muusik, seal on oma sellised ametist tulenevad suured väljakutsed, mida lahendada. Aga võib-olla natukene ja vaadates, või kohtudes endast veidi noorematega, siis mulle tundub, et palju rohkem võiks, võiks mõelda suuremalt ja julgemalt, et seda, seda lennukust, kuidas õppida. Julgege julgegi mõelda suuremalt, sest alati iga tegu saab alguse mõttest ja minu enda näitel, isegi kui esimene kord ei õnnestu, kui sa ei saa sinna ühte kooli sisse, kuhu sa tahtsid minna siis on alati mingid teised võimalused. Kui sul on soov ja tahe, nagu ütleb Erkki, hüva, tahe on hingeselgroog. Ja kui see tahe on piisavalt suur, siis sa leiad ka need võimalused selleks et seda ma küll väga usun ja, ja ma usun ka, et ma olen elav näide ise sellest ja teine asi on see, et üks minu ema ütlus, mis on mind eluaeg saatnud, et iga asi tuleb omal ajal või veidi hiljem pigem ta tuleb alati veidi hiljem aga kui olla piisavalt järjekindel ja tahe säilitada, siis ma usun, et kõik on võimalik. On veel üks asi, millele ma 2020.-st aastast sinu elus tahaksin tähelepanu pöörata. See on sinu ja Kristiina Ehini hädaabikõne peaministrile. Tere, Jüri, palju õnne. Armas Eesti vabariik, ütle, miks on äkki tunne, et ma olen väljasurev liik? See oli pikk lugulaul. Kas Jüri vastas ka seile? Kahjuks Jüri ei ole veel vastanud ametlikult, kuigi ühes saates mängiti lugu ette ja, ja just hakkas justkui nagu vestlus arenema, aga ta lubas järgmiseks näiteks selle vastuse ette valmistada. Aga siis tuli koroona. Aga see oli üks hästi märgiline laul, jah, eelmisest aastastest. Noh, Kristiina on tuntud oma julgete, ausate väljaütlemiste poolest ja ja see oli üks väga õpetlik kogemus, et sõnal tõesti on vägi. Kui sa lased selle lendu, siis võib-olla tulebki ringiga tagasi me teavet, teadus vähemalt on saanud selle ühe protsendi kätte, mis oli seal laulu sees ka see väike väike panus, ehk et tõesti ma imetlen seda julgust. Kui ikkagi on ohus väärtused, et mis on kuidagipidi, meie alustalad või sellised põhilised ja tähtsad, siis ei tohiks karta Ta ka nende eest välja astuda. Meil oli hästi tore kontsert Eesti rahvaluule arhiivi toetuseks, veel enne piiranguid jõudsime märtsi alguses Eesti pärimusmuusika keskuse eestvõttel teha, tuli hästi palju inimesi toetada oma publikuna ja ja väga-väga palju pärimusmuusikuid esines seal tõeliselt südamlik kontsert ja seal näidati just seda seost, et kui palju meie pärimusmuusikast on seotud just nimelt selle arhiivitegevusega. Eesti rahvaluule arhiiv on maailma üks suurimaid Euroopa üks suurimaid kindlasti. Et see on tohutu väärtus, mis seal on, et me ei tohi mängida maha neid, neid põhiväärtuseid, et me peame neid hoidma ja Eesti rahvaluule arhiiv koos oma tublide töötajate ja, ja uurijatega on kindlasti kindlasti selline asutus, mis on väga palju panustanud selle valdkonna arengusse ja ilma kogu selle kuldse arhiivid ei oleks meil seda rikast pärimust. Ja see vajab hoidmist ja, ja uurimist igapäevaselt. Mari, sa ei pöördu mitte ainult peaministri poole, nüüd on selle õunaaia albumi viimases lauses sa oled pöördunud kõigevägevama poole palvega tee nii ja samas pöördud ka iseenda poole. Kas seal on see mõte, et igas inimeses peitub mitte ainult loomingulises mõttes looja vaid ka kõigevägevam? Täpselt nii, sa oled nii õigesti sellest mõttest aru saanud, aga sa oled selle niimoodi laulu sisse pannud, et me saame sellest aru. Jah igaüks meist ju oma igapäevaste valikutega, me mõjutame seda, mis on see praegune reaalsus, kus me elame. Täpselt, nii, see lugu sündis täiesti ettearvamatuid radu pidi, et see Mari Amori meloodia hakkas peas keerlema ja tulid sõnad sellised sõnad palvena iseendale ja meie kõigi eest selle tundega, et me oleme ikkagi visad ja saame hakkama, kui me oskame olla piisavalt targad. Panin mällu kaks sõna, sinu intervjuust. Tahe on inimese selgroog ja järjekindlus on väga tähtis. Aitäh mari intervjuu eest ja veelkordsed, õnnitlused järjekordse preemia puhul, mis kindlasti ei jää sinu elus viimaseks ja me kuulame kõige viimaseks seda laulu, mis lõpetab mari kalkuni kõige värskema albumi laulude rea. Kuulmiseni.