Tere päevast, head raadiokuulajad on taas kord jõudnud pühapäevane saatekava selleni, et on saate röster aeg käes ja mina olen Brent pere ning lähima tunni aja jooksul saame taaskord tahaks ühe Eesti juba tuntud kultuuritegelased, aga proovime siis temaga veel natukene rohkem saada tuttavaks kui varem. Ja lisaks kuuleme ka, milline muusikamaitse sellel salapärasel inimesel on. Ja muidugi teeme pisut ka ühte mängu, aga küll me selle juurde jõuame. Aga egas midagi siin ei ole pikka tutvustamist vaja, ma saan aru, et meie saate külalist ära, teavad kõik see muusik Koit Toome tervist. Tere. Tere. Alustada võib lihtsalt sellega, et siin hiljaaegu just tuli ju aasta auto välja ja selleks osutus Porsche kasseeri siis. Õnnepäev. Ausalt öeldes ei, no ma ei näinud seda saadet, ma ei ole nii väga kursis, ma kuulsin ka jah, aga me tegime Ringvaates, tegime ühe sellise oma oma nagu sellise testi ja ja et ka osad meie valikusse oli kaasa selline osutus üheks selliseks aasta autoks, et nii et ja see on väga äge auto, midagi öelda, olen ise sõitnud nendega. Ma räägin seda klippi ka mulle tundus, et vist kui oleks võimalus, siis auto oleks juba garaažis. Jah, ma arvan, et isegi paljudel võib-olla võiks olla garaazhis. Paraku see auto maksab päris päris mitu raha. Aga kuidas sul üldse sellise autondusega on, et ma saan aru, et oled ikkagi päris suur selline autofänn? Jah, ma olen lapsest saadik juba igast mootorite ja igasuguste aparaatide vastu kuidagi kahtlaselt palju huvi tundnud, et et me oleme, meil on peres palju selliseid motorspordiinimesi olnud ja ma olen sellega nagu lapsepõlvest saadik üles kasvanud, et väga palju ringradade ääres käinud ja trennides kaasas ja sugulastele pöialt hoidmas. Nii ralliraja ääres kui ringraja ääres, et kuidagi see on lihtsalt lihtsalt niimoodi sattunud, mingi pisik meil sees on, pereselt jälgime tegelikult väga palju mootorsport ja igasuguseid vormeleid ja muid asju, nii et moto GP-d ja siukseid asju. Et lihtsalt ma ei tea, niisugune kiiks mul on jah, aga sai siis juba lapsepõlvest varakult rooli ja rooli küll mitte, et mind kusagile karditrenni ei pandud, mind ikkagi viidi muusikakooli muusikakeskkooli, aga ma käisin selles mõttes jah, et käisin niimoodi teinekord Rally trennides kaasas ja ja käisin isaga. Me elasime hipodroomi taga, siis käisime nädalavahetustel sõõraja sõita vaatamas, kus monosõitis ja ringrada käisime vaatamas, kus monosõitis ja ja onupojad sõitsid jällegi rallit ja jäärada ja kuidagi nii ta läks, vaata, see pisik jäi külge. Ma eeldan, pisike, siis juht autospordiga külge, et päris maamasinate juurde sind ei lastud Tallinnas ja, ja noh, selles mõttes, et tsiklid, autod ja kõik selline asi, mis põriseb ja kõva häältega, mis kiiresti edasi lähedal. Kuule, aga kuidas muusika sinna sellisele huvitavale motospordihuvile juurde satud, sellised erinevad asjad ja no sellepärast, et lihtsalt ema otsustas suma seitsmiseks, ained tuleb mingi ja muusikakeskkooli sisseastumiseksamitele, sellepärast et ma kodus klimberdasin klaverit vist päris palju ja ema oli ka klaverit õppinud ja, ja tundu siis talle, et et noh, mingi värk, õnnet tuleb posija muusikakooli, et mingid eeldused on olemas ja nii ta lihtsalt läks, et ega, ega ma ise tollel ajal ei osanud mõelda, et oh, ma tahan nüüd eluaeg muusikaga tegeleda või millega ka, aga noh, see oli ikkagi ema otsus ja see, sisuliselt mul sellise elutee nagu ette rajaski, et kui vana sa siis olid, kui sind sinna juba niimoodi ütleme, siis sunduslikud pandi siis ma olin seitsmene vist hea, et mina olin vist praktiliselt ainuke üks väheseid oma klassis, kes käidi ettevalmistuses, sest seal tegelikult juba muusikat õppisid juba nooremad lapsed juba aasta või paar said juba mingit muusikalist haridust, aga mina läksin nagu lihtsalt mees metsast ja mängisin koerapolkat ja kuulmise järgi, Mozarti natuke ja toksisin rütmi ja siis mind sinna kuidagi vanas tuletõrje. Ja nii ta läks, et hakkasin muusikat õppima ja see tegelikult võttis kogu fookuse suure fookusest, et kivimäel, muusikakeskkoolis seal on ikkagi põhirõhk on muusikal ja kõik muud ained on nii-öelda teisejärgulised. Aga noh, päevad on pikad ja sinna lisandus hiljem juba poistekoor ja, ja sellised asjad, et isegi muusikaliga võttis nagu selles mõttes juba väga varakult terve minu sellise fookuse aja tegelikult. Aga kuidas sul alguses oli, päris paljudel on ju see, et ikkagi laps pannakse muusikakooli siis üldiselt, et võib juhtuda, et talle seal üldse ei meeldi olla, kuidas sinul, lapsed, no ütleme nii, et ega ma ikka noh, ikka mingi hetk ikka suhteliselt niimoodi vihkasin seda klaverit, et valetan, peksin jalaga seda klaverit mõnda tõsiselt südames seda, sest et noh, kui sõbrad mängivad õues jalgpalli ja teevad igast muid lahedaid asju ja ja mina pean kodus mingit vastumeelselt kohustusliku nii-öelda kirjandust, mingit Tšerni etüüdi harjutama, siis see oli täiesti viimane asi, mida ma teha tahtsin, nii et et, et noh, lihtsalt aga ma mäletan ema sõnu, ema ütles Koit ühel päeval tänad mind, ma mõtlesin sellest muidugi midagi aru. Panin ühe tauda uuel klaverile jalale, aga noh, hiljem muidugi vanemaks sain, siis hakkasin juba sinna keskkooli kanti jõudma, siis siis ma hakkasin muidugi aru saama, et hambad ristis, sealt niimoodi vii tulla, et see oli palju need lapsed seda jagavad ja oskavad seda mõtestada. Aga sa, hambad ristis, läbi, tuleks sealt sellest põhikoolist algkoolist ja kõigest sellest. Et noh, ma sain aru, et emal ju emal oli õigus, et aga kuidas sellega siis oli, et kogu see nagu sa ütlesid ka jalgpalli mängimine ja kõik muu, mis klassikalist last siis mõjutab see Erave? Ei no natuke ikka oli, et, et ma lutsud siuksed eluaeg, noh mul oli lemmik, ise käisin muusikakoolis, aga lemmiktund oli kehaline kasvatus, et et mängisime palli, korvpalli kõik vahetunnid peale tunde poistega. Ei, see seda ikka toimus, seda ikka toimus, aga, aga lihtsalt see kohustusliku kaheksa selline sundus oli kogu aeg, et noh, oman klaveritund või ülehomme ja ta peab jälle harjutama. Koit, kas sa oled täna harjutanud? Ja see noh, ega see lapsele selles mõttes, et Ma vaatan oma tütre pealt, et see on niisugune, kuidas, kuidas sa teed lapsele selgeks, et see on õudselt vajalikes, on jõle hästi-hästi oluline ja selline asi, et laps tahab tegelikult sõpradega mängida, õues tunned praegu ennast natuke ebarollis ära ka. Ja ma tunnen küll ausalt öeldes, et ma olen siin oma tütre pealt vaadanud, kuidas klaverimuusikakoolis käimine on ja klaver ütleme nii, et see on ikkagi läheb üle kivide-kändude, et et nüüd me tegime väiksed korrektuurid, et, et ei ole ju mõtet, siis ei ole mõtet nagu sundida, et, et noh, kui ei ole selles soolinn, et tõesti ei ole seda kindlat sihti ja ideed, et sa tahad nagu muusikaga tõesti eluaeg tegeleda, siis noh, tütar enam ei õppinud klaverit ja loppis tegeleb igast muude hobidega, käib ana Hanna-Liina muusikalikoolis ja teps noh ühesõnaga, niipalju kui natuke täitsa mingit muusikalist haridust ta saab, aga sihukene basic asi. Aga ma sain aru, et ma lugesin, et sa vist noorena ei olnud just kuigi selline noh, ei soovinud väga esineda ja olid pigem häbelik ja mis hetkel see siis üle läks selleks ilmselt olude sunnil üle sellepärast, ega ma olin selline ikkagi suhteliselt natuke introvert ja selline pigem sissepoole vaiksem tüüp, et ma ei olnud, mul ei olnud kunagi õudsat ma õudselt naudiksin kuskil lava teiste ees kuskil valgusvihus säramist, et või tahaks õudsalt kuskil nagu esineda ja teiste ette minna või kuidagi lasteaias ma mäleta mind alati paigutati viimasesse ritta, peideti teiste taha ära, et jumala pärast see oleks näha ega kuulda, nii et see sobib mulle väga hästi, tegelikult. Aga aga lihtsalt kuidagi elu läks, nii et et noh, kui ma sattusin jah, poistekooril teistmoodi, see, see oli ka, et kui sa ikkagi ma ei mäleta, kui noh, ma olin ikkagi väga noor, kui me hakkasime mööda Euroopat ja maailma nagu ringi reisisime ja ja nägime maailma ja käisime siin igasugustel konkurssidel asjadel ja seal oli tollel ajal sellega teenisin ka oma esimest sellist taskuraha, et, et see oli nagu võib-olla niisugune asi, mis natukene muutus, aga, aga noh, tegelikult ikka muutus tuli hiljem siis kui juba mingi 16 aastasena sai bändi tehtud ja tuli lihtsalt minna lauluväljakutel lavale ja tuli minna klubides lavale ja sa pidid sellest kuidagi jälle niimoodi hambad ristis läbi tulema ja kuidagi sellega lihtsalt, et noh, hakkama saama ja sellega ära harjuma, sest et ma mäletan pärast oma esimest esinemist Pärnu vali ääres, ma mõtlesin küll, et mina seda tööd küll, et ma ei suuda teha, et see, see nii karm, et mul lihtsalt närvisüsteem ei pea vastu ja ma ei, ma ei oska ja ma ei, ma ei tea, ma teen midagi muud varem. Sa räägid, mis legendaarse kaudu on algusaegadel ja, ja see oli meie esimene kontsert 95. aasta suvel Pärnu vallikäärus, eesti hitt, kolme galakontsert oli, seal olid igast Kuldse Trio džämmi ja ma ei tea, kõik tolle aja bändid ja, ja meie esinesime kolmaniga, kaugus kolmelooganist. Meil oli vist tolleks ajaks kus kaks lugu vist väljas. Ja, ja noh, see oli ikka 16 aastasele poisile, kes pole elus sihukese asjaga kokku puutus, oli ikka niisugune šokk, et noh, laps visati niimoodi sinna hakklihamasinasse, vaata ise, kuidas hakkama saad, et selles mõttes, et see oli, see oli karm, aga selle sellega niimoodi võib-olla. Võib-olla sellega niimoodi vastus ka vaikselt, et sa lihtsalt pidid hakkama saama seal maailmas, et teistmoodi lihtsalt sul jääb midagi üle lihtsalt, et noh, et ellu jääda, aga sa mõtled just siis seda, et mis ümbruskond seal oli seal kogu kogu kohe mingi kuueteistaastane poiss, show business, siis kõik see melu seal lavatagune melu kujutleb bändid, kogu see, need tuhanded inimesed seda rahvamassi sealse järgmise, kõik see lavale, mida sa räägid, kuidas sa, mida sa ütled, kuidas sa oled seal laval? See oli kõik nagu täitsa ju nullist täitsa kõik oli uus, et sa pidid lihtsalt kuidagi, et on vaja kuidagi jälgima, mis teised teevad ja mis üldse, kuidas ma polnud elus nii palju rahvast läinudki, selles mõttes, et kuskil mingit seal oli, tollel ajal ikka käisid kontserditel nende pallikärud ja vennad lauluväljakud oli puupüsti täis rahvast, et see oli, et lihtsalt minusuguse, sellise, pigem tagasihoidliku tüübi jaoks oli see ikka suur eneseületus. No me saame varsti rääkida veel suuremates rahvahulkadest, aga vägeme siia vahele ühe lapsepõlvehitiga ära. Tavalisid siia Lewise ainult Newsi, kao Jaroslav ja hea elu. No miks, miks mitte sellepärast et lugu oleks ju mitmeid, on, mida oleks selle asemel ka võinud olla, aga ma mõtlesin, haldusun, panin ühe teise looma, panin kauss pastarsi selle filmimuusikaloo, aga aga siis ma tuli ikkagi, mõtlesin, mis mu lemmikfilm on lapsepõlvest ja see oli switch ja, ja see on selle filmimuusika ja see oli just niisugune nähaksegi, vaid ainult 85. või 85 vist oli see, et et no mina olen küll tollel ajal kuue aastane, aga seda, seda filmi sai ikkagi vaadatud. Saade röster jätkab raadio kahes ja meil on siin külas muusik Koit Toome, kuulasime tema lapsepõlvehitti just muide, kui palju sul üldse on õnnestunud neid oma lapsepõlvehitte näiteks kaverdada või laulda? Ei ole, ei ole väga dist laulnud niimoodi, et, et mul on tegelikult eluaeg väga meeldib filmimuusikat, et noh ja üldse vaata sellised lapsepõlve mälestused on väga palju seotud ka igasuguste filmidega ja ja mingite selliste asjadega, et ma olen üldiselt eluaeg on suur selline teleka sõber või filmisõber ka end juba noorest peast palju kinos käinud ja kuidagi eriti loomulikult see lapsepõlveaeg on niisugune selge, et niisugune kaheksakümnendat aega oli ju minusugune põhilapsepõlveaega, see oli tegelikult, et ikkagi kihvt, et ma ei saa midagi öelda, et ja noh, Julius ja oli ka ja selgus, et paljud tola bändid olid selline lihtsalt selles mõttes ka võib-olla ma ei oska öelda, vedas, või et minu peres minu vanemad kuulasid sellist muusikat. Mu isa kuulas sellist muusikat, et meie peres kuulati väga palju muusikat ja isa tunnistas kitarri, ta kuulas siukest karmimat, et nagu rida ka, aga, aga noh, ütleme kõik ikkagi. Kuulsin kodus mängis muusika, millega ma üles kasvasin ja need olid tolle aja bändid, igasugused toto ja leve Chicago ja mingist Brüsonosby ja mingi levis ja mingid siuksed asjad, et et meie peres kuuled siukest mussi ja ilmselt see mulle ka terveks eluks ka muidugi jälje jättis mind nagu, nagu kindlasti palju muusikamaitset mõjutas. Mis hetkest sa ise tundsid, et nüüd ma olen muusika laulja, ma suudan ennast sellega ära ja aastaid oli see siis kohe peale seda palliga? Ei, no siis mul oli sügavat sisekaemust, mõtlesin sügavalt elu üle järgi päris pikka aega, aga, ja ma ei oska öelda, noh, et, et see asi ju läks kõik kuidagi nii jälle kogemata ei olnud üldse mul ei olnud sellist plaani, mind lihtsalt kutsuti sinna stuudiosse, et kuule, siin on üks laule, plaat laulab proovi ja nii ja naa, siis juba lööme käed ja siis juba kohad olid mingid Vahur Kersna mingid hommikutelevisioonid, tihti mingid esimesed muusikavideod siis tuli kohe juba läks kohe plaadi salvestamiseks, siis tulid juba esimene kohe suvetuur ja igast kõiki kast ööklubi esinemised ja see läks nagu niimoodi siukse o'ga kõik käima, see möll, et moel mulje jäänud, ainult hoidsin ainult hinnete püsiks kaasas. Ma tollel ajal noh, tegijad, kes, kes, kelle punti ma sattusin või noh, et meeskonda oli tolle aja ikkagi Eesti tipud, et Mikk Targo laulukirjutajana ja produtsendina ja Arne Valmis manancherina ja ja noh, selles mõttes, et seal ei olnud mingeid Suisutamisse, Allex nagu kohe pedaal põhja ja seal lihtsalt tuli tuli lihtsalt hakkama saada. Ja eks mingi hetk, kui sa ega alguses loomulikult meie honorar redelid ikkagi suhteliselt väiksele, aga see on jälle, millega võrrelda, et mingi hetk, kui sa ikkagi teenid õhtuga sama, mis ema terve kuu aja palka need siis see on ikkagi noh, eriti noore poisi jaoks, kellel enne olnud rahad moskva saia ostab kooli puhvetist, siis seal ikkagi nagu suur asi, et siis põhimõtteliselt ei läinud palju mööda ja noh, vist oli enam-vähem kaks aastat sellest kaudu anni algusest ja siis oli juba eurovisioone kolm aastat ja eurovisioon Mul tuli 98, ehk siis tegelikult hakkas meile ära vajuma, et me alustasime 95 aasta alguses, tegelikult vist isegi nats varemaksime juba, salvestab tema, aga 95 tuli esimene plaati, esimesed duurid ja, ja siis vikerkaared ja siuksed asjad sul, mis seal mõned hitid olid ja siis ütleme, sihuke maasta täiesti aktiivselt tegime ja siis hakkas vaikselt nagu Mikk Targole nagu selline laulukirjutamishitivabrik hakkas vaikselt kinni kiiluma ja mina tundsin. Ma tahaks elus võib-olla proovida muid väljakutseid, et ise proovida, muusikat teha, ise laule kirjutada, ise stuudios teha, proovida, produtseerida ja võib-olla teistsugust muusikat ja palun lai bänd kokku ja mul olid nagu sellised ka kuidagi see asi hakkas nagu ära ammendama, nii et see ka aktiivne aeg meil oli alguses nagu kolm aastat ja siis me tegime veel. Siis ma tegin veel duettide plaadi, 98. Mikk Targo oli viimane projekt, mis me koos tegime ja siis juba tuli Tom Tomi rahula minu juurde, kellega me koos poistekooris käisime, tema ema poistekooris. Ja siis ütles, et Tal on mingi laul, ma nii täpselt ei mäleta, kuidas see oli, ta tuli, mäletan otsa kooli. Me võtsime klassi ja siis ta pani ühe noodi ette, kus oli sihuke paar rida tuurimärke ja siis istusime maha, mina klaveri taga ja Mikko Maltis, mu pinginaaber oli kitarri taga ja, ja siis niimoodi vaikselt tegime nendest tuuridest siis sellise laulu. Et noh, aitasime kaasa teha, mõtlesime siin igast soolod vahele ja mingid vaheosad ja siis juba märkamata tuli see Eesti või tähendab, tollel ajal ei olnud Eesti laul eurovisioon ja, ja, ja siis juba suur Eurovisioon ja nii ta läks, et pärast seda oligi, et Saara, minu tolleaegne koduni duetipartner, tema, tema ootas last ja meil see bändi asi nii-öelda lõppeski ära ja mina hakkasin siis seal sooloprojekti tegema ja vaikset, ise panin ise bändi kokku ja kõik need ideed, mis mul olid tegelikult juba mitu aastat enne peas keerelnud, et tegin ise oma esimese sellise plaadi oma oma kodustuudios, ise kirjutasin kõik laulud. Ise mängisin kõik partiid peale, et kuidagi see ma hakkasin, tegin just neid asju, mis, mida ma olin mitu aastat mõelnud, et ise noh ja ja hakkasin ise nagu bändi nii-öelda bändiga tegelema, seda nii-öelda mänedžeri tööd tegema ja nii edasi ja siis juba siis juba läks edasi. Noh siis paari aasta pärast juba juba tulid muud asjad, igasugused muusikalide muulased sisuliselt võtsid kogu koormuse endale. Võtsin jah, et ma selles mõttes, et kui teinekord küsitakse, siis mul jah, mul ei ole mänedžeri või sellist olnud noh siis 23, neli, 23 aastat või et ma olen ise ise kõik teinud. Et mingi hetk lihtsalt viimased aastat mingi hetk, minu elukaaslane Kaia aitab kontoritööd teha, aga jah, selles mõttes küll, et sain selle esimese kolme aastaga nii sellise põhja alla, et üldiselt oli suhtkoht pilt selge, kuidas see töö käib ja mis ei olnud nagu enam maja vaja seda jah võimas ja kui sellest samast 1998. aasta eurovisioonist rääkida, siis sa vist isegi ei mäleta päris täpselt seda, et kuidas sa seal laval olid. Šokk, see oli šokk, jah, see on mu elu kõige kõige pingelisem kolm minutit, et ma ei tea, miks ma seda nii tollel ajal raskelt üle lasin, ega mul ei olnud ka väga tahaks ikkagi väga palju kogemust, et see oli, see oli ütleme üldse Eurovisiooni ja Eesti laul oli tollel ajal, kus oli kõik uus ja põnev ja see oli ainuke aken nagu kuskile läände ja, ja üldse meie artistidel võimalik kuskile välismaale ja minna esinema miljoneid inimesteta ja kõik see, see oli nagu nii suur asi, et see oli nagu kuskile olümpiale minek. Andrus Veerpalu oled, see oli kõik lehed, et kui iga päev kirjutab, et ja kuskilt esikaaned ja mingid jutt, ühesõnaga see oli niisugune presserali nagu pandi peale, aga, aga see oli. Noh, ma olin, ma olin tolleks ajaks mingi kaheksateistaastane poiss, et mul oli siin paar aastat natukene Godwaniga esinemist siin Eesti peale, et igasugused noh, klubida lauluväljakud ja muud asjad ka, aga ikkagi kuidagi kõik need kaameraid, asjade mai ei olnud sellise asjaga harjunud ja lihtsalt kogu aeg oli jutt ja me läheme ja võidame, nagu see asi on eluaeg käinud vaataja. Ja, ja siis sa näed, noh, ma olin muidugi enne ka ma olin, mul oli üks kogemus oli, et ma 16 aastaselt käisin, käisime Mikk Targo ka Indoneesiast kartus seal Aasia nagu eurovisioonil siuksel aasia rahvusvahelisel laulufestivalil, kus ma ju nägin, mis see tase on ja seal on ja mis väljaspool väikest Eestit toimub, kui palju on andekaid ja kes laulavad ja tantsivad, teevad seda sinust kordades paremini ja ja noh, ega mul oli, ma olin seal väga-väga selles mõttes kahe jalaga tabeli realist, et ma ei olnud kunagi niimoodi ei sõitnud, katus ära, mõtlen, et ma olen see maailma naba ja kõige andekam ja kõige kõige tublim laulan kõige paremini ja et see oli, see oli jällegi niisugune noh, niimoodi jälle karastusega tuli see üle elada ja sealt jälle läbi tulla, et aga ma mäletan seda küll, et pärast seda Eurovisiooni tagasitulekut, et ma läksin noh, linnahallis ütleme, lavale minek pärast seda ei tundunud enam nii hirmus, et harjutused jälle selle suure suure lavaaias selle just selle pingega harjus elama lihtsalt õppis elama. Et ei ela ja põle nagu kõiki nii läbi, et see on, ma arvan, noh, minu vähemalt minu jaoks on ja ma arvan, väga paljude inimeste jaoks on ikkagi väga suur eneseületus minna tuhandete inimeste ette, rääkimata mingitest sadadest miljonitest, kui sa mõtled, et terve Eesti mingid sajad miljonid inimesed vaatavad sind ja sa oled otse-eetris ja ja sul on see üks võimalus, et, et need on niuksed, pinged, millega lihtsalt nagu seda on raske sõnadega seletada, sellega lihtsalt tuleb kuidagi hakkama saada. Aga ma saan aru, et seal natukene ikkagi selline sõltuvust tekitav tunne ka, et ühe korra sa juba eurovisioonil said ka ära käia, nüüd mine tea, võib-olla sellel aastal ka võiku Ühe püüriful või oli loo pealkiri sel aastal su Eesti laulul, kas nüüd on siis plaan jälle eurovisioonile jõuda? Noh, kuidas, kuidas nüüd öelda, et ei ole ju sellist? Ei olnud otseselt ei ole sellist, see ei ole nagu eesmärk omaette, et seal on näiteks selle korraga oli konkreetselt nagu see, et ma ju tegelikult juhtus niisugune lugu, et ma olen ju kahe lauga tegelikult isegi Eesti laulul, et ma olen teise lava laulu autor aga lihtsalt tegelikult kuidagi lihtsalt see laul lauluga juhtus, selline asi, lihtsalt tuli selline tunne, et et kui see lugu valmis sai, et võib, see võiks sobida suurele lavale, jaa, jaa. Kus meil need suuri lavasid veel rohkem kui Eesti laul, et Saku Suurhall ja Eesti laulja ja siis pärast sügavalt mitu nädalat niimoodi juurelda selle üle ja siis siis ikkagi mina lõpuks otsustasin, et okei, et anname oma lauluga sinna võistlusesse, et seda oleks kihvt teha suurel laval ja kihvtilt kihvtilt ja tundus, et loos on potentsiaali, mulle endale väga see lugu meeldis ja minu perele väga meeldis ja mõnedele sõpradele ja ja tundus tugev lugu ja nii ta läkski, et ei olnud kunagise, et seda teeme nüüd mingi Eurovisiooni laulu, et pigem see Eurovisiooni asi tuli hiljem ja see oli nagu minu otsus, et tõesti, et muidu oleks lihtsalt selle loo välja andnud. Aga praegu ikkagi see asi kihvt olnud, et saime siukse tiimi sinna veel juurde ja kellega me muusikavideo tegime me kõik, ühesõnaga tegelikult ikkagi meeskonnaga nagu panustasime siia ja tundus, et see on hea lugu ja, ja et on potentsiaali, et tasub nagu punnistamist, et Marta Vaarik tegi muusikavideo, mille üle ma olen väga tänulik ja tõesti kõik andsid endast maksimumi, et teha nagu lihtsalt üks kihvt number, kihvt laul nagu tervik, nomine, teadmised siis saab. Muidugi ma saan aru, et sinu ainuke kartus pole neil ei pealkirjadest lugenud lehtedest, et on see, et et sa seal nende noorte vaate keskele last kuidagi imelikult ei tuleks ja see oli see peamine kartus. Ei ole seal, oli neid kuskilt ja kontekstist välja võetud, pikemast laula, kôik saaks lausa, on ju. Ei, ei, ei, mis see tegelikult, ju ma seal ka ütlesin õhtulehes, et, et siin kohe järgmine lause oli see, et tegelikult on ju seal meie vanemad kaardile ka päris palju ja meie generatsioonist, et et igas Tanja ja Uku, Uku on vist minust mõni aasta või paar aastat ainult noorem, et ja, ja kes seal veel, rääkimata Ivo Linnast, eks ole, ja seal on ju vanavanemad, et generatsiooni ka ehk palju, kes on juba Eurovisiooni enne käinud, nagu ongi mul ei tule kohe praegu meelde? Jajah, ja üllatus muidugi, me oleme veel Kairega ka kooliõed Dagmariga ja samal ajal käisime otsa koolis, kunagi on selles mõttes, et ega Ma ei ole nüüd ei tunne ennast kindlasti nüüd mingi pensionärina, et see oli pigem niisugune natukene poolnaljaga öeldud, aga, aga noh jah, sellest tehti pealkiri muidugi, kuidas, kuidas muidu. Aga olgu kuulata siia vahele, et taaskord ühe kaasalaulmisiti ära, me läheme siin muidugi nüüd väga isa maaliseks, sest et selleks kaasa laulmise hitiks on Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm ja valisid sellise tugeva loojasse on noor, sest küsimus oli selline. Kuidas seda mäletan, kuidas sa küsisid mu käest, see oli üks lugu kaasa laulma, mida võiks kõik la osutada. Ma mõtlesin igast laule ja siis ma mõtlesin, et tegelikult, et suht ruttu see lugu, sest et ütleme nii, et ma olen lapsest saadik käinud laulupidudel laulmas, poistekoori ajada. See laul on kuidagi minu jaoks hästi eriline ja niisugune täiesti noh, nähes kuidas ka sellele lauluväljakutäiele inimestele mõjub siis kuidagi Eesti inimeste jaoks väga eriline laulja minu jaoks samuti, et noh, mul on isegi ütleme nii, et niimoodi vaikselt omavahel öeldes, ma olen mõelnud, et see, see laul võiks eesti hümn olla, aga see on niisugune tabuteema, millest väga väga niimoodi kõva häälega seltskonnas ei räägita, aga minu jaoks on, see on see küll sellise võimuga väga lugu. Ja raadio, kahe kuulaja kuulasime siin, nüüd mu isamaa on minu arm, oli Koit Toome valitud lugu, mida kõik võiksid osata kaasa laulda ja ma olen enam kui kindel, et oskavad seda kaasa laulda. Aga me läheme nüüd edasi väikese mänguga ühe aplikatsiooni põhjal on see tehtud, ehk siis ma annan sulle nüüd kaks vastuse varianti, siis sina saad neist ühe valida ja siis seda põgusalt põhjendada. See on üks selline välismaa rakendusi, nii et siin on sellist huvitavat kraami, ütleme nii, aga esimene näiteks kas sa veedaksid pigem päeva koos oma lemmiku bändiga või nädala üheselt liikmetest? Nii keerulised küsimused. Äkki siis selle terve bändiga või ühe päeva ja ja miks mitte selleks, et siis oleks vaja mitme inimesega korraga absoluutselt vaja, hea meelega mängiks ühe päeva näiteks töödi lupsiga koosnev. Väga hea meelega. Kuulaks no niimoodi ütleks 33 protsenti kõigest, et teised tahaksid väga ühte seda bändi liiget, Ma ei taha, muidugi sinna võivad olla ka sellised väga noored. Nad mõtlevad ära selle, mis harjunud Grande Marianne Ariana Grande võtavad. Vaata võib-olla selliste artistidega tahaks nädala kusagil palmisaarel. Romantiline nädalas lee või kas sa pigem oleksid parema meelega elu lõpuni laps või täiskasvanud? See on raske küsimus, mõlemal on omad omad plussid ja miinused, et ma ei tea, ausalt öeldes võib-olla isegi ma ütleksin, et laps äkki või sest et tegelikult ikkagi ma ei tea, lapsepõlveaeg on ikkagi elus kõige ilusam aeg minu arust, et see on niisugune süüdimatu, sihuke täiesti Aus sihukene ehe, sihuke ilus, süütu aeg ja, ja kus on kõik, tundub maailm on ilus ja, ja puhas ja see on nagu tore, et ma ei tea, võib-olla küsimus on selles. Väga ilus lapsepõlv on, mul on elus vedanud, mul on, ma olen, seal on palju maa alla ja mere ääres ja metsades ringi sõita vanaemade juures ja ujuda ja möll möllata rattaga ja kuidagi ma ei tea, mul on nagu väga helged mälestused lapsepõlvest, et, et see oli nagu ikkagi võib-olla kõige ilusam aeg tegelikult mõnes mõttes, no seda on juba ilus kuulata 59 protsenti siis vastanutest oleks selle variandiga nõus. Aga järgmine näiteks kas pigem alumine või ülemine narivoodi? Vist lapsena tahtsin vist üles ronida, vist? Pigem nüüd tahaks alla, et noh, siis kui ma nüüd mõtlen, ainuke narivoodi oli minu keskkooli ajal mu pinginaabri juures Lasnamäel. Ja siis ma vist pigem äkki ei mäleta enam, ei mäleta enam kus ma tavaliselt ranis. Et no äkki ma olin siis ikkagi alla alumise valiks vaid 32 protsenti inimestest, aga see oli võib-olla olude sunnil lihtsalt oli, see oli, lihtsalt öeldi, et need kovi sinna, et võib-olla ei olnudki haigust, vaata, ma ei mäleta enam seda õigesti, ma ise võib-olla pigem olekski üles läinud. Võtame siis järgmise, kas sa pigem oleksid väga kiire kirjutaja või väga kiire lugeja? Väga kiire lugeja, ma arvan, kuigi ma olin oma klassis kunagi, ma ei tea, kuidas, kas tänapäeval ka koolis nii-öelda, et me kirjutasime ju alguses alkoholis pliiatsiga ja ma mäletan, et mul kunagi mul kohutav käekiri, nüüd juba ammu pikki aastaid, aga noh, nii vähe kirjutatud käsitsi, aga ma olin oma klassis esimene, kellel lubati pastakaga hakata kirjutama. Mul oli kunagi väga ilus käekiri, et ma ei, sellest on järel ainult helged mälestused kahjuks. Mälupilt pärast arvutite tulekut ja igasuguseid klaviatuur ja muid asju. Kui lugeda, siis 49 protsenti ütles nii. Võtame siis veel sellise põneva ulme maailmasse natuke, et kas sul pigem oleks võime kontrollida tuld või vett teed, mis tahad sale tuleva veega siis jääbki äkki või midagi sellega teha, sellega kõike teha? Oleks päris pöörane selleks niisugune läheks niisugune sinna juba selliste superkangelaste sinna ka kapsaaeda sinna. Siis võiks veel panna Liivuva selle trikoo selga ja siis keebeeaa siis ringi ringi ringi tõmmata. Suurepärane oli nivoode, ütleks 40 protsenti inimesi oli, aga teeme siis viimase, et kas pigem oleksid sellega nõus, et sinu pere naeruvääristab sind või sinu sõbrad naeruvääristavad sind. Meil on, ma arvan, sõbrad, äkki see oleks päris ikkagi kurb, kui nagu on päris oma pere, kes on su nagu seljatagune ja sinu nagu selline sinu nagu juur niisugune kindlust, et see sind hakkaks kuskil naeruvääristama, see oleks ikka päris päris õnnetu lugu. Minu arust sõprade puhul on see ka, et mine, mine tea, mis vempe sealt tuleb jah, selle elaks veel üle, aga oma pere nagu naeruvääristaks, siis, siis oleks see asi ikka väga nutune. Kurb on Ivo töödeks 45 protsenti inimesi ainult vä, ainult jah, ei saa, sellest ma isegi praegu ei praegu ei, ei, ei, ei saa aru, praegu natuke pärast mõtlen, mõtlen järgi. Flori, aga üks asi kindlasti, mille üle sa pead pärast järele mõtlema, on see, et milline on sinu lugu, mis sulle üldse meelde jäänud, sa pead seda natukene kuulama, selleks on kreisi free, mul on võimalus, klapid ära võtab ja seda seda küll. Aga miks sulle see lugu siis üldse veel kunagi ei saa, kui sa oled sunnitud kodus kuulama seda endale nagu valimata Total aegadel niimoodi mitukümmend korda järjest, siis see võib nagu psüühika lähevad muidugi väga rängalt mõjuda, et minu kolme aastasel pojal on see üks lemmiklaule, mida ta kogu aeg tunnistab, et see on väga valus, on jah. See see on jah, aga mis sa teed, mul olid, ma mäletan omal ajal oma laps, oli mulle mingid vinüülplaadid, mida ma kuulasin võimul ma alati mulle Kuusast noorem vend, tema kuulas mingit bar, vinüülplaati heli, mida ta kuulas, oli võimeline kuulama 10 korda või 20 korda päevas, niiet seesamamoodi mängis kodus. Et ja, aga noh, see see on minu jaoks, mul on seal täitsa nagu füüsiliselt hakkab, hakkab nagu halb. Rota klapib. Selline oli siis lugu, mis Koit toomele kohe üldse ei istu, ma loodan, et tal nüüd ei hakanud paha, nagu ta ütles, võtame lonksu vett ja lähme edasi. No ma eeldan, et sa seda laulu pole kunagi oma ühelgi kontserdil esitanud, kui me juba nii karbeksin, juba läksime aga kohe kontserdid, sest räägime siis sa ikkagi suutsid teha aastaid 300 kontserdi? Jah, olid, olid ajad jah, aastad jah, et mingid mingid aastad lugesime ära ja siis tuli tuli küll, jah, 300 kontserdiringis olid, et et ütleme, see niisugune 2010, kui tuli kaugele siit platsis, siis. Ta oli küll majanduslangust tollel ajal 2009 tuli ise ja aga kuna plaat tuli ja kuidagi sellega läks väga hästi meil ja siis meil tõesti olid ikkagi noh, ma arvan, et me olime üks, teine Ena enim kontserte andev bänd. Pikki aastaid, et tõesti me nädalavahetustel tegime kolm kontserti päevas ja niimoodi reedel-laupäevad ja ja mingi hetk sai loetud, olid kuu puid, kus oli esinemisi rohkem kui päevi, koodefoort. See ei olnud vist jah, ega ühtegi mingit laatega, simmanit ega üritast või kontserti või ööklubi, kus meie esinenud, et ja see oli päris intensiivne aeg. Aga mis siis tingis, kas oli lihtsalt suur tahe või oskus? Ei no ilmselt ikkagi see kuidagi plaat plaadiga läks nii hästi, et et kuidagi tuli selline noh, see oli minu jaoks tol alal selline mõnes mõttes nagu Kambäkki ka. Ma ei olnud, ma olin tollel ajal päris, polnud väga kaua muusikat teinud, et 2009 tuli kaugele siit lugu, et, et see, see oli, tundus nagu tõelise nagu kambakina, sellepärast et ma olin ainult teinud vist 10 aasta jooksul vist ainult paar mingisugust lugu teistega koos alla mingi Nexusega lubasid tulla ja mingi mingi asi veel, et et ma olin tegelikult 10 aastat teinud, et muusikale ja muid asju üldse ja ma olin nagu selles mõttes täitsa nagu sellisest popmuusikaseenest nagu täitsa eemal, et et ja siis lihtsalt kuna tulid nädalalõpp mälestusest kaugele siit kõik need asjad ja läks nagu väga hästi, nendega mängiti väga palju raadiotes siis tõesti nõudlust oli tollel ajal väga palju ja, ja noh, siis inimene siis me olime ka nooremad ja jõudu oli jaksu ja siis panime niimoodi nädalast nädalasse. Kui sa juba muusikali peale korraks viisid selle jutu, siis kuna sa ütlesid ka, et sa päris pikalt olidki seal muusikalide peal. Aga sa vist esimesse muusikali läksid niimoodi, et ega see vist muusika teate, et päike ei olnudki ma healt kunagi isegi vanematega käinud ühtegi muusikali vaatamas, ma ei teadnud üldse, mis muusikal on ja, ja kas see mulle meeldib ja et ei osanud sellest midagi arvata, aga, aga mind kutsuti, esimene esik, 2000 2000. aastal kutsuti mind Linnahalli vampiiride tantsu tegema ja siis ma mõtlesin, et noh nagu ikka need kuidagi asjad lihtsalt kuidagi kogemata juhtunud, et noh, mõtlesin, et no ma ei tea. Ma ei osanud, ma ei teadnud näitlemisest midagi, aga ega mingist sellisest hääleseadet, sest ega mingist vokaaltehnikast ega mitte millestki mitte muffigi, et ma olin lihtsalt hakanud ise laulma, nii nagu ma laulsin ja bändi tegema ja keegi ju mind ei ole, ei olnud õpetanud kunagi midagi, mismoodi seda asja teha ja ja täpselt, ja see muutis muidugi minu elu nagu selles mõttes väga, väga kardinaalselt, et see oli täpselt see, et andsin sõrme, võeti mõlemad käed, et pärast seda tegelikult ega siiamaani olen muusikateatriga seotud olnud. Sisuliselt terve aeg, vahe vahelduva eduga ja ja nüüd juba jah, siis issand jumal jah, 20 aastat viimane etendus oli meil siin mingisugune kolm nädalat tagasi. Viimane Ooperifantoom, et nüüd mul on muusikaline ka täitsa kõik, et praegu ei ühtegi etendust ja ei ole ka paistmas tulenevat tulemus ühtegi asja, nii et tundub, et nüüd tuleb vähe suurem paus muusika muusikateatrist. No vaatame ja küllap küllap midagi ikka veel tuleb. Aga kui me räägime veel nendest kontsertidest, siis mingil ajal sul vist ikkagi tõmbas selle nii-öelda arumaga täis, et tegid neid kontserte liiga palju ja siis ühel hetkel lihtsalt ei suhtuda. Ja noh, see oli jah, kas see oli selleks ajaks ma lingist siis saanud 38 aastaseks ja ma olin seda tööd teinud nädalast nädalasse, siis mis 23 aastat vä? Et jah, see on see ühel hetkel nagu kilometraaž sai täis ja lihtsalt nagu kuidagi sai nagu inimesed ikkagi ennast lõhki ribadeks nagu tõmmatud vaatajaid, et et see eriti just rääkides keetse, viimased ütleme see võib-olla kaheksa aastat, 2010.-st etet kuidagi lihtsalt tundsin, ma arvan, seal sama asi, mida väga paljude muusikute artistidega on juhtunud, et et see on lihtsalt nagu põled läbi, et liiga palju on seda kõike ja liiga liiga intensiivselt ja liiga ongi, et üle pukimine, selline vähe uneaega ja, ja, ja see kõik läheb selliseks selliseks tööks ära ja lust kapselt tööst ära ja, ja sa teed seda lihtsalt kuidagi, oled seal ratta peal ja üks asi teise järele ja, ja, ja noh, lihtsalt on see lust, lust katset ära ja siis läheb selliseks nagu raskeks. Et ühel ühel hetkel mulle üldse muusikast ja kõigest sellest oli tõesti nii nii kõrini, et ma ei, aga noh, ma arvan, et sama asi natukene, mis, mis juhtus võib-olla jaaguga minu õpetaja Jaak Joala kui võib-olla, et kui sa teed tegelikult see ei ole normaalne, kui sa teed päevas mingisugune neli kolm-neli-viis kontserti, noh ja siis magad mingi viis, kuus tundi ja siis läheb kõik otsast peale, et see, see on tegelikult üliinimlik või noh, see ei ole siis ta seal sa iga iga iga esinemisi, iga ülesastumisega on see 15 minutit, poolteist tundi või tund aega, et sa annad endast nii palju ära ja see on niisugune energiaküsimus, sa pead ennast alati mentaalselt viima sinna, mingisse staadiumisse krutid ennast üles sisse, pärast käit tunde tunde jälle maha, et see sa ei lähe, ütleme lavale selle tundega, nagu sa lähed kuskile kontorilaua taha tööd tegema, et see on seal mingi hoopis teine niisugune mentaalne seisund, et seda enam, kui sa lähed veel lavale kell kaks öösel näiteks ja nii edasi ja nii edasi, et see on, see on jälle niisugune asi, et seda on üldse väga keeruline seletada inimestele, kes teevad sellist, ütleme, ühe kaheksast viieni tööd, et see on väga spetsiifiline elukutse ja sellega niimoodi hakkama saada rääkimata aastatest, aastakümneid, et see on, need on, ma olen alati mõelnud natuke hullud kreisitegelased, kes seda suudavad, pea. Saage tuttavaks praegu mikrofonile. Aga ikkagi siis läks mõnda aega mööda ja said sellest võõrast ja, ja sain jah, et jah, läks ütleme nyyd paar aastat ja nüüd ütleme ka noh, nüüd on eelmine aasta ka, et see koroonaaasta oli ka veel mõnes mõttes mulle väga sobis, et selles mõttes, et oli muidugi väga kurb, et sisuliselt kõik, ka kõik töö ja esinemisi, tekstid ja tuurid ja kõik on ära jäänud, siis mõnes mõttes oli, oli võib-olla seda aastat mulle väga vaja, et ma pole elus nii palju puhanud ja kõik mul on selline tunne, et ma olen teinud selle eelmise koroonaaastaga vist eelmise, 20 aasta tasa. Et andnud lihtsalt kodus, mida ma nii kaifina sa oled lihtsalt oma kodus saad olla ja lihtsalt mitte midagi teha, seal ei ole ühtegi kohustust ja, ja telefon ei helise ja olla perega ja lastega. Käi teha oma mingit tegeleda oma hobidega. Ma käisin Läti sõitmas ja paadiga kuskil Soome saarestikus ja tsikliga sõitsin Eestile mitu tiiru peale seal nagu lihtsalt teed, mingid lihtsalt nagu kaldteed, oma hobisid ja nii edasi, mis sulle meeldib ja mõtlen mingeid täiesti muid asju ja Vilsandil käisime jaanipäeval ühesõnaga jupp, aga see on nagu mul on tervisele väga hästi mõjunud, et ma nüüd ma tunnengi, et Ma olen jälle nagu mõnes mõttes sellist powerit ja hakkamist täis, et nüüd võiks täitsa tore oleks jälle nagu just mõnuga nagu tööd teha oma tööd. Et selles mõttes ma väga naudin seda, et need on. Nüüd tuleb see Eesti laul ja, ja üldse teha. Praegu me teeme proove selle eesti lauluga iga nädal ja kuna ma olen kahe looga seotud, siis ma pean veel kahe looga proove ja, ja kõik jälle oma oma vanade sõpradega, muusikutega seal kõik vilgatsid ja Mikeenid ja kõik see meie aja punti sellega kokku saada ja üldse see on nagu tore ja ma praegu naudin oma tööd jälle nagu täiel rinnal, et selle üle mul on hea meel, et ma saan aru, et, et see, see lust on jälle tagasi tulnud. Vaidlen, et selline lavanälg kui selline on ka praegu suurem kui kunagi varem on ja hea, et, et sul ikka silm särab absoluutselt laval teistmoodi see, kui sa oled puhanud ja sa oled nagu nagu vaimselt nagu heas kohas ja sul on see, et sa ei ole nagu ületöötanud, üleväsinud ja tüdinud ja see on absoluutselt teine, teine teine asi nagu aga, aga noh, nii on ja see on mõnes mõttes ka meie väikse Eesti küsimus, et et kuna see Eesti on nii pisikene, siis ja turg on nii väike, siis Eesti ongi, muusikud teevad nii palju tööd, kui neil eriti vabakutselised, eks sa teed siis tööd, kui sul tööd on ja sai kunagi mõtlesin, et sul tegelikult ei, ei ole mingit kindlust, et võib-olla kuskil suurtes riikides või olla mingite maailmastaaridel sa plaanid seda asja hoopis teistmoodi, sa teed mingi ühe tuuri või mingi asja siis sa tellinguid plaati seda kuidagi nagu see asi on nagu paremini organismil, meil on lihtsalt see, et sa pead nagu kõike tegema sellega ära elatuda, sest et enamus muusikud teevad ju kõrvalt mingit muud tööd ka ja kui sa tahad ainult sellega nagu ainult tegeleda professionaalselt, siis sa põhimõtteliselt see Eestis peavad olema selline laia profiiliga traktorist, et sa teed nagu tõesti täpselt mingitest muusikalidest kuni mingite klubinadeni ja mingite akustiliste keikadeni, noh kõik kõike kõike, et selles mõttes, et sa jah, nii nii on. No meil on müüa saate lõppu veel üks lugu ka mängida, selleks on sinu salajane pahe ehk siis kiltibleser ahhaa läks, mölluks, läheb mölluks. Ma usun ka, et no nii mõnigi võib ka siin praegu kodus võib-olla seda üksinda vooruselt kaasa hakata laulma ja tantsima, selleks seal rikk käsleid never kana. No miks siis? No miks mitte mul isegi ma, ma, kui ma kodus kodus Spotify'st scrollisin mingi mingeid laule, mõtlesin, mis asi see võiks olla, siis siis ma kuulasin kohe üle hulga aja selle loo lõbunetajad. Ei, tore, see on, ma ei tea, noh, see on jälle ilmselt omad mälestused, vaat see on, see oli tollel ajal ikkagi nagu väga kihvt, nagu üks mu lemmik sihukestest tantsulugudest või tantsumuusikast rääkides siis ja rikast ja mul on väga hästi lauljannaga meeldisid, on hästi spetsiifilise, hästi meeldejääva oma omapärase, sellise tämbriga häälega ja et, et see on lahe lugu. Et ma alati selle järgi on kõvasti tantsu vihtuda omal ajal. Siia saate lõppu jääbki siis kõlava servikast line. Et see oli saade röster ja meil oli siin külas muusik Koit Toome, mina olin selle saatejuht, Brent pere ning suur tänu sulle kotti ja muidugi siis jõudu jaksu uuel muusika aastal Eesti laulul, aitäh.