Mida pakub klassika minule kui lugejale? Selle küsimuse esitamist võib oodata iga lugeja või vähemalt võiks iga lugeja endale selle. Ta tahab. Arvan, et vastused oleksid üldiselt positiivsed. Mõne küsiteldu puhul ehk põiklevad võib-olla lugejaid, kellele mõni minevikku teos millegipärast väheütlev või vastu meelnegi on. Kuid vähe on neid, kes klassikast üldse midagi ei leia. Tunneme küll pisut Snobistliku klassiku määrangut, et klassik on see, keda kõik kiidavad, aga keegi ei loe. Vaevalt leidub aga lugejat, kes söandaks seda lähenemisalust omaks võtta. Mõne klassikalise teosega on tõepoolest nii, et see teatud põlvkonnale ei istu näiteks ei ole haruldane, et üliõpilane servantest ainult sunni korras loeb või hea õnne peale lugemata jätab. Aga Sekspiri puhul seda ei juhtu. Nii et üldis klassika vaenulisust nõnda ütelda, normaalse lugeja puhul ei saa oletada. Pealegi ei ole ju mingit ühetähenduslikku alust, keda kirjanikest ja millal klassikuks lugeda. Jätkem kõrvale maailmakirjanduse minevikku korüfeed, nende asend on enne meid juba kindlaks kujunenud. Aga meil, Eduard Vilde puhul pole küll küsimust mitte ainult seepärast, et ta juba ammu elavate kirjast lahkunud jättes järelpõlvedele püsiva väärtusega loomingulise pärandi. Mäeküla piimameest tunnistati selle ilmumisel juba klassikaliseks teoseks. Aga Juhan Smuul, kelle toodangu aktuaalsus püsib tänini ja küllap sellisena veel aastaid. Kas peab mööduma teatud arv aastaid, et hakata kõnelema temast kui klassikust? Kunagi seda kindlasti tehakse. Aga küsimusi kerkib teisigi, loeme ju kirjandusteose üheks vooruseks selle aktuaalsuse klassikasse kuuluva teose puhul langeb aga see väärtus kriteerium ära. Ja kui vahel väidetaksegi teos kõneleb kaasajale aktuaalselt, nagu öeldud, Flo vääri Salambo kohta, et see kajastas kaasaega transponeerituna kaugesse ajalukku, siis on selline tõlgendus puhuti üsna tinglik aktuaalsuse iga pole pikk kui palju nõnda öelda mullust ja tunamullust meid enam ei elu Ta ega ärata poolt või vastu tundeid. Näiteid ei tarvitse otsida kui kaugest minevikust. Aga Hašeki šveik ei tõmba lugejat ainult õppima satiiriga. Kuigi naeruks pandav keiserlik-kuninglik Austria sõjaväesüsteem on ammu unustatud. Ega prillupi hingelised heitlused tänapäeva lugejadki külmaks jätab. Pikemalt arutlemata nimetaksin klassikaks minevikulisi väärtteoseid. Selliseid, mis kajastavad oma ajastut iseloomulikult on teostatud tolleaegsel kõrgtasemel näitavad tolleaegse inimese mõttemaailma ideede liikumist ka siis, kui need on kauged, tänapäevale teadlikku lugejat. Need huvitavad. Igatahes lülitaksin välja aktuaalse otsimise. Küll oli standaali punane ja must ka omal ajal aktuaalne aga see on ammu minevikku pudenenud. Kunstiteosena romaanaga pihing võrdleksin klassikahuvilist ja mittehuvilist Tallinna saabuvate turistidega. Üks imetleb Viru hotelli kui moodsa ehituskunsti üht esile küündivamad näidet. Teine möödub sellest võib-olla ainult pilguga hoone kõrgust mõõtes ja suundub vanalinna. Raekoda, Niguliste, Toompea, Pika ja Vene tänava hoonestus, vanaturu, kael ja muud mitte ei taha öelduga ainult vana tunnustada imetlemisse vaatamisväärseks kuid kehvade tulemustega lahkub Tallinnast see turist, kes minevikku ehituskunsti ei hoolinud, vaadata iga ajastu kunstis, olgu see kirjandus, maalikunst, skulptuur või arhitektuur, on midagi oma ajastut esindavat väärtuslikku, millest on võrsunud tänane moodne. Ja kui tahame tabada tänase kunstiteose olemust, saame seda mõista ainult tundes eilset. Rudolf Sirge maas ja rahvas on elemente, mis on tagasiviidavad Jakob Pärna oma toale oma loale. Muidugi hoopis teises kokkupanus ja kvaliteedis. Järeldus ei saa tänast sügavamini mõista ilma minevikuta. Aga minevik pole ainult tänase struktuuri algelementide, kogu see säilitab väärtuse omaette. Aegade vool uhab minema peene prügi, mida leidub igal ajal. Säilib aga läbi aegade, see, mis on ääre Berenius vasest püsivam, nagu ennustas oma loomingu tuleviku kohta rooma luuletaja Horatsius. Ja seda vasest püsivamat inimvaimuloomingut. Otsin ja leian kirjanduse klassikas nagu igas kunstis. Tooksin taas näite ehituskunstialalt. Kunagi noorena käisin Pariisi jumalaema kirikus. Olin enne seda taas üle lugenud koos sellenimelise romaani ja mul oli elavalt meelespeatükk, mille autor sisse juhatab sõnadega lugeja annad, vabandavad. See on peatükk, mis ei sisaldanud põnevat sündmustikku, mida autor nähtavasti pidas tollaste naislugejate huvi piiriks vaid on pühendatud katedraali arhitektuurile, mida Jugoiseloomustab kui kivisse tardunud sajandite kestvusega inimvaimugeeniuse loomingut. Ma ei tea, mida tunneb usklik inimene sisenedes sakraalehitisse. Mina sain tugeva, tänini püsiva elamuse sellest Gildi tardunud sajandite sümfooniast, millele juhtis mind romaani võrdluseks mitte väga ammu, külastasin Turistina Helsingit. Meid juhiti muuhulgas ka ühte ülimoodsa arhitektuuriga kirikut vaatama sellist, mida Soomes nimetatakse irooniliselt. Kuradi tõrje punkriks. Tuli tõepoolest imetleda arhitekti leidliku vaimukust. Möönad, et ehitis oli aktuaalne, kuid mingit püsivat elamust ei tekkinud. Arvan, et selle rööbitamisega olen vastanud, mida pakub mulle klassikat. See ei ärata mingit aktuaalsuse ideed, kuid peab seisma oma aja kunsti kõrgtasemel ja peegeldama ajastu ideede maailmateema, pole oluline. See tarvitse olla olnud nõnda ütelda bestseller. Seda ei tarvitsenud tundagi ka kaasajal. Mitu inimpõlve möödus enne kui tunnustati Kristian Jaak Petersoni esimeseks maa rappa laulikuks kes enne kukke ja koitu uskus, et ka selle maa keel võib laulutuules taevasse tõusta. Selline laul ei tuhmu aegade muutlikkus voolus. Niisiis otsin sellistest taolisi püsivaid väärtusi, mis küll pole ega saagi olla tänapäevased, vaid on jäänud inimkonna mõttemaailma. Selle dieet tähistavate sammastena. Jällegi tõmbaksin paralleeli Tallinna vanalinna ehituskunstiga. Mind võlub, kuigi kutsuti, kui palju kipub kirjanduses igapäevaseks järjest korduvaks muutuma. Fausti otsiv kirg, kes ainult hetkegi kestva rahulduse eest oli valmis meeleldi põrgusse minema. Kas pole uhke maksta kasvõi ainult hetke eest igavesti piinadega? Mind erutab ikkagi, kuigi pean taas järjest kordama Ibseni Brandi kompromissitu, kus kõik või mitte midagi. Ja koos kirjanikuga tunnistan nördimusega, et oma parematel hetkedel olen Frank, muidu aga kompromistlik veel künt. Ja kui harva neid randi hetki leian enda jälle taas lugemas Vironi Child Haroldi värsse, milles mind paelub mehine trots väljendatud isikupärases kunstilises kujunduses. Lermontovi opositsiooniline üksikisiku vastandamine vääritule seltskonnale kuulub mu harrastustega varasemasse, minevikku aga jälgi jätmata. See pole möödunud kukulinna villu, igatsused seda metsa ees ei oleks, on meeles, mõlkunud juba üle seitsme aastakümne. Ei unune, kuidas silmad pisarais tuhmid, lugesin poisikesena tasujad ja kui Mahtra sõja rehepeksustseeni üle lugedes enam küll käed rusikasse ei tõmbu, siis nii-ütelda lektüüriks ei muutu see kunagi. Taolisi näiteid osalt vähem reljeefsed võiks tuua palju, palju. Usun, et ilma kõige selleta oleksin olnud palju vaesem. Ja lõpetuseks ei mingit ainult minevikku, imetlemist, silmade sulgumist tänase ees. Ka tänapäeva kirjandus pakub palju inimeste rikastavat, ent mõndagi pudeneb juba homme ei millekski, nagu on alati olnud nii-ütelda klassika tekke ajal. Järgmine põlvkond on meist rikkam, sest vahepeal on tekkinud uus kiht püsivad sõnakunsti, mis meile veel on varjundatud kaasaegsusest.