Teie juurde Nigol Andresen, ma tulin täna päev enne teie õiget juubelit, eks teil ole homme nagunii raske päev, tuleb kahe veidi ebameeldiva asjaga tegeleda, ühest küljest komplementidele vastata ja teiselt poolt ajakirjanike töötutele küsimustele, nii et täna on see üks ülesanne lihtsam vast lahendada. Ja kui tavaliselt niisuguseid juubelijuttusid räägitakse, siis ikka alustatakse minevikust. Aga mina, teadlased, teie olete alati väga teraselt kaasaega silmas pidanud, tahaks sinust alustada sellest tänasest päevast. Missugune on see viimane töö, mis teid on nagu endaga kaasa haaranud? Mul oli eile õhtul käepärast üks artikkel Barbaruse, sest ta on minust natukene vanem. Teatavasti saab ta tuleva aasta jaanuaril 90 aastaseks. Kas Parborson teile kuidagi praegu lähedale on küll? Eluaeg olnud? Te olete 80 aasta jooksul pidanud läbi elama väga erinevaid murrangulisi ajajärke. Kuidas need murranguid on teisse mõju avaldanud? Olete te põhimõtteliselt jäänud samaks? No kui tahate, siis ja minu aastatest tuleks arvata 30 aastat maha sest need on ollut, kihitused, mis minu ellu muidu ei kuuluks, aga ärge küsige. Aga missugune on see aeg elus, millest kõige meelsamini räägiksite? Minul on see õieti peaaegu üks köitina ei ole juurelnud, missugused aastat mul paremad või halvemad on, öeldakse ju, et aeg on see kõige parem Kohtunik, kas te arvate, et teie lähenemine nüüd praegusele kirjandusele on selle tõttu nagu kaalukam kui mõnel nooremal kriitikud kirjandusteadlased? Ei, ma ei tundnud üleolekut kuigi palju, sellepärast et sportlase east ammu väljas ja võidu joosta noorimat inimestega raske noorem inimene näeb asju asju värskemalt, kui minusugune kell on liiga palju mineviku varjusid. Ainult tõsi küll, et mul on tulnud aega viita mittesuguste asjadega siis ma ehk olen omandanud harjumuse ka nüüdisaegseid nähtusi asetama ajaloolises Saaringus. Homme saate te 80 aastaseks. Illine Igase 80. Ei ole mõelnud sellest.