Nõukogude Eesti kirjanikke järjekordse kongressini on jäänud vähem kui kuu. Kongress, mis tuleb, on kaheksas. Ajal, mil liigutavaks moeasjaks on vanad autod mil üks suund filmikunstis kannab koguni nime, retro ilme oma arutlustes kirjanduse ja elu ümber. Alatihti jõuame juurte probleemini mil seda juurte üle mõtlemist toetavad õige mitmed viimase kümnendi proosaraamatut, aga miks mitte ka luuleraamatut, mil trükikojas on Ardi Liives romaan, mis kannab pealkirja retro. Niisiis ajal, mil õige paljud algused meile tähtsad tunduvad paistis olevat üsna sobiv tuletada meelde esimest Nõukogude Eesti kirjanikke kõige tähtsamate kokkutulekute pikas reas. Möödas on peaaegu 40 aastat. Võtame abiks 1943. aasta rahva häälesõjaaegse. Kogu teose sõjasarv palume meenutama Debora Vaarandi, Paul Rummo ja Eduard Päll suure isamaasõjaaegsel väikese kaustalise Rahva hääle 43. aasta numbrid. Mõned on raamatukokku saadud ilmselt erakogudest, sest neil on isiklikku laadi alla kriipsutused. 1943. aasta kaheksanda oktoobriga dateeritud Rahva hääle kolmas lehekülg kannab üldpealkirja, kirjandus ja kunst ja on tervenisti pühendatud eesti kirjanike konverentsile. Lehe keskel on teade. Geen Kirjanike Liidu konverents Moskvas. Kaheksandal ja üheksandal oktoobril toimub Moskvas Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu konverents. Konverentsi avasõna ütleb silmis Vares, Barbarus kõnelevad Üleliidulise Kirjanike Liidu presiidiumi sekretär seltsimees Scossereff ja EKP Keskkomitee esindaja seltsimees Päll. Sõnavõtud on vennasliiduvabariikide kirjanike liitude esindajalt ja edasi veel konverentsi päevakorrast ja ettekannetest. Sama lehekülje ülemises vasakus osas on August Jakobsoni artikkel pealkirjaga EN Kirjanike Liidu konverentsi puhul. Paar kohta sellest artiklist. 1940. aastal hakkas eesti kirjanik kond oma elu ümber korraldama uutel sotsialistlikud põhimõtete järgi uutele nõu kogulikudele, alustele. Kes meist ei mäletaks, millise innuga asusime kõik usinasti oma töö juurde. August Jakobson käsitleb oma artiklis seda tööd ka konkreetsemalt ja edasi kirjutab ta hitlerliku, Saksamaa kallaletung katkestas selle töö. Ta rebis meie kollektiivi tükkideks. Artikli lõpus on pöördumine okupeeritud Eestis elavate kirjanike poole. Käige püstipäi ja sirge seljaga. Täna Eesti Nõukogude Kirjanike liidu esimese konverentsi eelõhtul võtke vastu meie seltsimehelik ja siiras käepigistus samal leheküljel Oskar nurgarti kirjandusajaloolised märkmed pealkirja all, eesti kirjanduse hiilgav pärand ja Nigol Andresen, nii kompaktne ülevaade, mille pealkirjaks on Eesti Nõukogude kirjanikud võitlevad koos punaarmeega ja tagalaga. Ning veel on seal erileheküljel luuletus Johannes Barbaruse õitsev taevas. Aga jäägu seega esialgu trükitud materjali tsiteerimine. Mingem elavate mälestuste juurde. Ja küsigem Debora vaarandilt mis talle meenub, kui vaadata Fotosid aastast 1943, kus ta ise konverentsile tuli. Kuidas konverents kokku kutsuti. Niisiis kutsemälestustele. Jah, eks nad kirja teel siis omangeeriti. Ilmselt enamasti nad ikka Moskvas oli taga. Näiteks jah, Parve Ralf Parve oli ju sõjaväes ja ega see sõitmine siis muud moodi ka ei saanud olla, kui ikkagi komandeeringu komandeeritud sai sõita raudtee kaasa millegagi. Nojah, siin on siis Aira Kaal minu kõrval, tema oli muidugi ikkagi juba tuntud kirjanik sel ajal, kuna ta oli Tartus oli tal ilmunud juh kaks neid proosaraamatuid juba üks oli vist mehe ja naise psühholoogiast üks niisugune teos ja teine mamma ja mina ja luuletanud üsna palju ja Tairali säärane tuntud ja samuti ka Minni nurme oli palju staažikam, temal oli 40. aastal viisnurgas ikka mõndagi juba ilmunud. Ja teised on siin siis rohkem juba. Säärased auväärsed kirjanikud, siin on siis Semper ja see tappis tema kõrval raud olema minu oma. Mart raud, Semper jah, Semper Rõud, Kärneri Jakobson olid need, kes kahin ja hiir ja Rummo all ja ka Barbarus rääkimata, kes sõja ajal siiski üsna nii hoogsalt kohe hakkasid nemad kirjutama ja ja neil hakkas ka ilmuma kohe peamiselt siis luuletusi, kes luuletajad olid Jaagupsonil siis novelle ja. Rummol üht ja teist. Ja all ja ka oli sõja ajal suhteliselt üsnagi viljakas, eriti hiljem seal Leningradis kus ta siis ka raadiosse üsna palju säärast satiirilist andis. Sõjasarve külmureid juba sõjasarved ilmusid ja neid võis siis olla küll mõni number, ehk ehk minul ilmus ühes vuti päris esimees või oli see teises esimees ka üks novellimoodi asi. Siin on vahelerääkimise koht. Pöördume tolleaegse perioodika poole. Nigol Andresen oma Rahva hääle artiklis, millele juba viitasin, kirjutab niimoodi. Debora Vaarandi näol on lisandunud väga väärtuslik luuletaja, kelle temaatiline lihtsus ja pildirikkus annab juba nüüd väga häid tulemusi. Ja Oskar Ulgati kongressi ettekandes on öeldud nii. Üha rohkem on käsitlemist leidnud tagala pingutava töö, teema ja sulgudes loetelu Kärner, Hirkaal, Vaarandi ja teised. Aga tagasi Debora Vaarandi meenutuste juurde. Aga kärelik olin juhuslikult, sattusime Tšeljabinskis koos töötama, ajalehte tegime koos, tema oli niisugune vastutav tähendab toimet ja see oli nii-öelda küll, et see oli informbüroo teated, mis andis edasi rindeteateid, aga eesti keeles siiski. Ja siis ma mäletan, et väga viletsa tervislikult, aga kehvas seisundis Garner ikkagi seal kirjastuse ruumid või selle toimetuse ruumides ta ikka kirjutas luulet, tõsi kohe hakkas pihta, ta oli kinnine ja nii et ma ei tea, mis ta võis olla. Ta oli Martin haige, oli ta siis sünge ja rääkis üldse. Ja ma teda varem ei tundnudki, peaaegu oli, võib-olla ainult teretuttav, nii et ega meil mingit erilist säärast juttu ei olnud. Nad olid siin enamasti kõik kirjutajad Jürna, ma ei tea, kas Mihkel Jürna kirjutas küll ei ole meeles, aga võis olla küll. Ta kirjutas, aga ilmselt ta tegeles mitmesuguse juhtiva tihega ka tuli ikka, vahetan, tulid ka ühte serva, tema ei ole kusagil ja ta oli võib-olla ka välja kutsuda tutt minu meelest Moskvas pärisi olnud. Ta oli kuskil kas Uuralites, kas või nii, et ma arvan, et tema oli selline koondamine oli ikka üsna palju niisugune ja ja näiteks saad tunti Minni nurme. Siis, eks ole, ei nad sinna, nad tulid juba üsna teid Jegorjevskis juba ja ja totaajevus nädalites, puhkekodus seal keel ja. Ma ei tea, kust nad kongressi haljust olid. Ma arvan, et Jegorjevskis. Aga teised olid küll ikka moskvalased. Ma hakkasin praegu mõtlema, et Smuuli, see esimene luuletus, millega ta enam tuttavaks sai nooremale õele pidi ju ka 43. aastal siiski ilmuma. Aga kas mitte siiski pärast seda konverentsi. Et temast ei olnud küll vist veel sel ajal tema nimigi teada. Aga 43. küll jah, ega siin ei ole muidugi jaa, ei, muidugi ei ole. Kommentaar trükiallikate järgi, Nigol Andresen nii Rahva hääle artiklis on Smuul sees Esstseehaaga, nagu ta ennast kaua kirjutas. Aga peale sellega veel vale eesnimega, nagu seda hoolikat kroonikud korduvalt märkinud. Andresen lause on selline. Minni Raudsep, niisiis tänane Minni nurme Ralf Parve, Arnold tulik, Jakob Smuul, Hilda Kivi, Aira Kaal ja rida teisi moodustavad luuletajate järelkasvu. Oskar nurgarti üheksandal oktoobril 1943 peetud konverentsi ettekandes on sõjasarve neljanda numbri järgi öeldud niimoodi. Kodumaise konkreetsuse suuremõõduline sissetoomine on väga silmapaistval määral süvendanud ja värskendatud kõikide meie luuletajate loomingut, kaasa arvatud ka algajad viimaste luuletustest meenutagem kas või Juhan Smuuli luuletust nooremale õele. Ja veel samast ettekandest jutumärgid lahti. Käesoleva aasta kevadel andis soodsa võimaluse suurema konkreetsuse toomiseks meie luulesse samuti nagu proosassegi eesti rahva Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamine. Peaaegu eranditult haarasid sellest võimalusest kinni. Mitte ainult kõige tuntumad vanemad luuletajad, vaid ka terve rida nooremaid ja algajaidki nagu Juhan Smuul ja teised sill. Tsitaat lõppeb. Ega päris sõjaväest parve ei tulnud kohe ühtegi meest. Ei, minu teada mitte, sest kes oleks võinud siis veel olla sõjaväes olid ju Kuusberg, kes palju aastaid hiljem alles hakkas kirjandust ilukirjandusest kirjutama ja siis tema oli ka, kes oli ikkagi ta sõja ajal mõnda asja kirjutas ja ma ei mäleta, kas tal ilmus ka võib-olla rahva hääles midagi, aga aga külmik Teil oli ju veel ikka paljusid, oli Olev Jõgi, aga noh, need olid kõik kani. Ja Remmel, kas, ja neid oli seal sõjaväes ikka rohkesti ainastit ei olnud veel teada midagi nende kohta, et siin on rummu, ma hakkasin mõtlema rumaali, arvatavasti kask Jaroslavlist tulnud. Või oli tema oskas arvunite köiale. Ja siin läheb meenutamise järg Paul Rummo kätte. Mis ma tegin? Ma sõja-aastad, ma käisin enamvähem Moskva ja Jaroslavli vahet Jaroslavlis olin kunstiansamblite dramaturgi ülesannetes küll mitte koosseisuline, vaid rahvakomissaride nõukogu kirjanduslik stipendiaat. Ja siis seal täitsin. Täitsin nii palju, kui oskasin mõningaid dramaturgi, nüüdse nimetuse järgi kirjandusala juhataja kohuseid. Juba 42. aasta sügisel kutsuti mind Moskvasse. Kus ma asendasin, Olga Lauristini? Eesti kirjandustoimetaja ülesannetes Olga Lauristin oli haigeks jäänud ja siis kutsuti mind Jaroslavlist teda asendama. Seal ma töötasin paar kuud, kuni Olga Lauristin tagasi tuli. Ja siis jäigi niimoodi jätma, siis talveti, see on siis 42 43. Ja 43. Moskvas mis ma seal tegin, kui majandus kirjasast juba vabaks sain? Ma istusin Lenini raamatukogus, kogusin materjale. Nii, ooperitasuleegid jaoks, lugesin vana vanakirjandust. Kui Gabramatiseersin Vilde, Mahtra sõda ansamblite jaoks. Ja üldse lugesin, lugesin palju, väga tihti tuli käia raadios, raadiosaadetesse kutsuti ning kirjaduslikel ja ja puhkpäevapoliitilistel teemadel esinema. Muuseas tuleb meie läheb peale Eesti saadete kaks korda. Esinesin ka Soome saadetes ja saksasaadetes. Andsin informatsioonil just kunstiansamblite tegevusest. Muidugi ma ise ei märganud siin ennast pakkuma minna, edasi käis, käisid meie Eesti toimetuse töötajate vahendusel. Ootasime sõnajärge kahekesi pess rekka koos. Niisugune väikene mälestus tuleb. Ja üldse see konverents, kus siis Eesti Nõukogude Kirjanike liidule alus pandi. See oli siis 43. aasta oktoobris see kuidagi muidugi eksorgbüroo, eriti Jakobsoni-Barbaruse ja urgarti tegevusel muidugi, seal oli palju nendel palju tööd selle kokkukutsumisel inimestele laiali, aga minu jaoks tuli kuidagi nagu iseenesest olin seal Moskvas, ma olin Kirjanike liidus, ma käisin juba ammu juba 42. aasta talvel urgatiga peamiselt koos nõrgalt mind sinna viis küll üsna proosalisel põhjusel enam-vähem. Ma käisin lihtsalt sealses restoranis või sööklas söömas. Minu arust see viib meid nüüd geograafia juurde. Eesti Kirjanike esimese konverentsi kokkukutsumine on ka minu arust seotud selle sama kohaga kuidagi, kus oli see restoran söökla? Jah, ma rääkisin, et ma käisin sageli Moskvas olles Kirjanike liidus. Nii selts, söökla, teeneid, Kasutamast kui ka mõnel korral kirjanduslikku õhtutel harilikult kurgartega koos, kes mind sinna viis kes mind tutvustas seal õige mitmetega inimestega, keda ma nimepidi teadsin, aga ise ei olnud kokku puutunud näiteks. Aleksei Tolstoi Siis eriti sagedasti Läti ja Leedu kolleegidega nagu Salumioneerisega ja leotas kiiraga jää korsakesega juuksiga. Tutvus kujunes sellega seoses aga, aga noh, siiski oli minusugusel noorukil päris nii tore tunne nende käepigistust ja paarisõbraliku sõna. Küsimuse kuulmist. Kirjanike liit asus siis sealsamas, kus ta asub praegugi Barovski tänaval 52. Nüüd on seal muidugi üks suur juurdeehitus tekkinud ja selles samas Habarovski tänava äärses korpuses. Vanas villas toimuski siis ka see kõnesolev Eesti Kirjanike konverents, kus asutati Eesti Nõukogude Kirjanike Liit. Et 43. aasta oktoobris oskad sa täpselt ka öelda, kus ruumis meil on kümned ja kümned inimesed nüüd selles majas käinud, seal kooslikutel istunud. Kuskohas see teie asutamis konverents toimus? Minu mälestustes oli tema teisel korrusel. Ma ei ole nüüd ammu seal enam käinud. Ja kui olen käinud, siis enam-vähem selles uusehituse osas. Aga ta oli kuidagi teisel korrusel oli üks pikk laud ja selle laua ümber me siis istusime. Ahjaa, hiljem ma olen ka seal mingisugustel muudel dekaadide puhul sealsamas laua taga araks kooslikutale istunud. See seega siis forovski 52, teisel korrusel. Tookord kui see teie koosolemine oli, kirjutas ajaleht temast alguses lihtsalt kui Eesti Kirjanike konverentsist ja siis pärast järgmistes numbrini näiteks kui Eesti kirjanike esimesest konverentsist. Vahepeal aga on ju toimunud nüüd niisugune asi, et me oleme selle tagantjärele nagu ülbed nimetanud esimeseks kongressiks. Sa oled kogu aeg olnud Kirjanike liidu juhtimise juures nendel aastatel, kui see muutumine toimus, mäletad sa ja oskad sa öelda, millal konverents niimoodi ümber nimetati, see pidi kusagil pärast sõda juba toimuma. Vaat seda ma tõesti ei oska ütelda, ei mäleta. Aga ma arvan, see nagu kuidagi iseenesest. Iseenesest ümbernimetamine toimus, sest sisuliselt oli ta kongress sest nii palju kui võib-olla juriidilistel põhimõtteliselt nagu võiks arvata, et nagu konverents nagu ei saakski ühte organisatsiooni asutada ja kasta ja pärast seda, siis saite juba ka Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liikmeteks. Osavõtjad sellest Eesti Kirjanike Liidu liikmed. Kustki, ma lugesin nüüd tagantjärele sõjasarvest. Konverentsi ajaks oleks olnud siis neli eesti kirjaniku vastu võetud üle liidus Kirjanike liitu, need olid siis Vares Barbarus per Jakobson ja hulgalt. Aga just täna ma hakkasin vaatama oma liikmekaarti ja leidsin seal naiseks, seda ei olnud enne vaadanud, selle pilguga. Leidsin, et ka mina olen juba Ta on liidu liikmeks võetud 26. augustil 40 kolb. Nii et järelikult järelikult oli siis päike enne. Ja ma sain täna teada, et maipeke täiesti Kirjanike liidu liikmena võtsin konverentsist osa nagu vahepeal mõtlesin, et, et noh lihtsalt nii noore autorina, kes ma ka siis tegelikult aastate järgi veel olingi mingil määral. Kuna kaasvestlejad kipuvad oma osa nagu alla hindama, otsime siis ka siinkohal vanu tunnistusi. Nigol Andresen, Rahva hääles, kaheksandal oktoobril 1943 ütleb selgelt. Paul Rummo on leidnud uue laululaadi. Ja edasidraamas paistab silma Paul Rummo pruun katk. Rida teisi kirjanikke, Jakobson, raud kirjutavad, draamasid tõsiseid katseid. Näidenditega teevad Ants Saar ja teised. Oma konverentsi ettekandes nimetab Paul Rummo peatselt ilmuvat teost August Jakobson Oskar hulgati ettekandest, mille pealkirjaks on Eesti Nõukogude Kirjanike kolm loomingulist töö ja võitlus aastat. Leiame Paul Rummo nime sealt, kus on juttu eesti rahvuslike väeosade võitluse käsitlemisest luules ja draama alal. Tunnustust vääriva teosena on taas ja ainsana nimetatud Paul Rummo pruun katk. Oleme nüüd korduvalt viidanud Oskar hulgati ettekandele ja veel mõnele teisele. Vaatame korraks üle kogu kahepäevase konverentsi kulgemis käigu. Konverentsi avas Johannes Vares-Barbarus. Tema kõne andis lühikese visandi eesti kultuuri arengust. Loomulikult oli erilise rõhu all 1940. aasta olukord. Tsiteerin nõukogude võimu sisseseadmisega Eestis muutus kunst ja kirjandus tõeliselt rahvalikuks kirjanduseks jagunstiks. 1940. aasta juuni pöördeliste päevadega kerkisid Noor-Eesti nõukogude kirjanduse ette hiiglasuured, ühtlasi ka väga rasked ülesanded. Loominguline üleminek ühest tingimusest teisel, see pole kaugeltki kerge teekond, see on raske rännak. Eesti kirjandusel ei olnud kerge saada ühe hoobiga Nõukogude kirjanduseks, kuna paljud meie kirjanikud ei olnud küllaldasel tuttava, tõeliselt teadusliku, marksistlik-leninliku maailmavaatega ja Nõukogude Liidu kirjanduslike saavutustega. Ärge unustage, et Noor-Eesti Nõukogude kirjandus oli ainult veidi üle kolme aasta vana. Nii suur on ka meie kirjanike kirjanduslik Nõukogude staaž, olgugi et üldine kirjandusliks taas paljudel on suurem kui 30 aastat. Kuid üldiselt on juba harjumuseks saanud jaga lubatav mõõta neid täieliku Nõukogude mõõduga. Meie kirjanikud on sooritanud siiski väga kiiresti eksamid Nõukogude kirjaniku küpsustunnistuse saamiseks. Johannes Vares-Barbaruse kõne lõpuosas. On mõtisklus eesti kirjaniku kohusest sõja päevil. Üleliidulise Kirjanike liidu poolt tervitas konverentsiliidu sekretär Pjotr skoosserev Läti ja Leedu kirjanike poolt tervitusi Fritzis Rock Bernis ja koostas korsakas siis kõneldes partei keskkomitee sekretär Eduard tall. Rahvakomissaride nõukogu nimel võttis sõna hariduse rahvakomissar Nigol Andresen. Aino Bach tõi kaasa Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu soovid. Eugen Kapp tervitas Eesti nõukogude heliloojate liidu poolt. Siis võeti vastu kirjanike konverentsi tervitused üleliidulise kommunistliku bolševike partei keskkomitee sekretärile ja Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee sekretärile eesti rahvuslikele väeosadele ja läkitused eesti rahvale ning eesti kirjanikele okupeeritud Eestis. Teine tööpäev algas kolme pikema esinemisega. August Jakobson kõneles peamiselt organisatsioonilistes küsimustest. Ta andis ülevaate Nõukogude Eesti Kirjanike Liidu organiseerimiskäigust. Nimelt loodi 1940. aasta oktoobris Eesti NSV valitsuse poolt Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseeriv toimkond. Selle koosseis oli niisugune esimees August Jakobson, abiesimees Paul Keerdo, esimene sekretär Mihkel Jürna, teine sekretär Oskar hulgalt kolmas sekretär August Alle, laekur Erni hiir ja ajakirja toimetaja Friedebert Tuglas. Edasi rääkis August Jakobson progressiivsetest väärtustest endise Eesti Kirjanike Liidu töös. Tsiteerin, milline on siis vahe endise ja uue liidu vahel, küsib August Jakobson. Ta sõnastab selleni. Eelmine liit oli puhtakujuline vana ühiskonna kutseorganisatsioon, uus liit peab aga olema puhtakujuline. Uue ühiskonna võitlusorganisatsioon. August Jakobson annab ülevaate, organiseerivad toimkonnad eest põhikirja väljatöötamisel, mis saadi valmis 41. aasta alguseks. Ta heidab meie kunstide valitsusele ette venitamist põhikirja kinnitamisel. Ta räägib honoraride probleemist ja tiraažidest organiseerima toimkonna ettepanekutest kirjastuskeskusele. Kogu selle asjaliku sisulise töö katkestas sõda. Aruandes on juttu nõukogude tagalasse evakueerunud kirjanike organiseerimisest. Tsiteerin Jakobsoni virgutatud Olga Lauristini korduvatest kirjadest, mida post tõi Kuiboshevis asuti jälle vahepeal katkenud loomingulise tegevuse juurde. Jakobson refereering, mida tehti kirjanikud, tegid raadiosaateid, asusid tööle Jaroslavli, riiklikes kunstiansamblites jätkasid riigitegelaste ülesannete täitmist, mitu meest asusid formeeritavate rahvuslike punaarmee üksuste juurde ajaloolisi materjale koguma. Jakobson teeb kokkuvõtet. Võib ütelda, et 42. aasta jaanuarikuu lõpuks seisid meie sõja jalust pääsenud kirjanikud jälle püsti täies pikkuses lõplikult toibunud sellest ajutisest päris mõistetavast pinna kaotamisest, mille oli tinginud eeskätt seniste evakuatsioonietappide juhuslikkus ning puhtfüüsiliseltki raskused siis loodiga ühendus kirjastustega hakkasid ilmuma eestikeelseid raamatuid eesti kirjanike tõlked vene keelde. Jakobson loetleb. Eriraamatuid on ilmunud Barbaruse Semperi laual, Jakobsonile keeldul, kännel ja teistel peatselt on trükivalgust nägemas teoseid Hiirelt Rumvolt, Kärnerilt Jakobsonile. Teistelt valminud valmimisel olevaid käsikirju on praegu veel allel, indil, Raudsepal raual ja teistel. Ja vägagi suureks saavutuseks tuleb kahtlemata lugeda ka koguteose sõjasarv esimese ja teise ning kolmanda ilmumist, mille sisuline kujundamine lasub samuti vähemalt 80 90 protsendi ulatuses ikkagi otseselt meie väikese kirjanike rühma õlgadel. Jaa, Jakobson lõpetab selle andmestiku poleemilised. Juba needki põgusad andmed peaksid tõestama aeg-ajalt esile kippuva väite liigset kergekäelisuse, selle väite kergekäelisuse, nagu oleksid eesti kirjanikud omaloominguliste saavutuste poolest kõigist teistest kunstialadest kaugele maha jäänud. Organiseerimistööst räägib Jakobson veel seda, et organiseerima toimkonna asemele loodi 42. aastal operatiivsem kord büroo, kuhu kuulusid kolm inimest Johannes Vares-Barbaruse esimehena, August Jakobson esimehe asetäitjana, Oskar nurgard sekretärina. Veel kord viimistleti Kirjanike Liidu põhikirja ja hakati kavandama omal ajal edasi lükkunud asutamiskoosolekut, mille läbiviimist evakuatsiooni olukorras peeti peale põhjalikke kaalutlemisi siiski äärmiselt vajalikuks. Nii palju August Jakobsoni ettekandest pärast teda esines Oskar hulgart urgati, ettekande pearõhk oli Eesti Nõukogude Kirjanike loomingul. Johannes Semperi kõne pealkirjaks on Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu loomingulisi ja organisatsioonilisi ülesandeid. Läbirääkimistel võtsid sõna Erni hiir, Paul Keerdo, Mihkel Jürna, Nigol Andresen ja teised. 10. oktoobril toimus Eesti NSV alalise esinduse ruumides kirjandusõhtu. Konverentsi eel ja järel korraldati eestikeelne kirjanduslik raadiosaade.