Jätkame täna kõnelust Eesti Nõukogude Kirjanike esimesest konverentsist, mis toimus suure isamaasõja päevil Moskvas. Konverents töötas kaks päeva. Kaheksandal üheksandal oktoobril 1943. Rääkisime eelmine kord pikemalt Johannes Vares-Barbaruse avakõnest ja August Jakobsoni ettekandest. Viimane puudutas peamiselt organisatsioonilisi küsimusi. Koguteose sõjasarv abil tutvugem nüüd Oskar hulgati Johannes Semperi ettekannetega. Oskar hulgati kõne kannab pealkirja Eesti Nõukogude Kirjanike kolm loomingulist töö ja võitlus aastat. Selle kõne algusosa on mõtisklus sellest, mis aja karnil ja selgel nõudel kirjanduses nüüd uuenema peaks. Ja sellest, kuivõrd see uuenemine sai tugineda rahva ajaloolisele ja kirjanduslikule traditsioonile. Niisuguse sissejuhatuse järel asu Purgart üle vaatama, mis sõja päevil on loodud. Ta leiab, et sõja alguses tuli kirjanikel enda jaoks põhimõtteliselt selgeks mõtelda sõna- ja sõjavahekord toob selle näiteks Johannes Barbaruse luuletuse relvastatud värss ja Jaan Kärneri luuletuse luulekohus. Urgart kõneleb romantilisest, tormi ja tungi ajastust sõjaaegses luules ja fikseerib siis juba 1942. aasta teisel poolel hakati kirjanike keskel tähelepanu juhtima sellele asjaolule, et deklaratiivsesse seisukoha võtmise luule üleskutse, luule kohal ripub suur oht muutuda üldsõnaliseks õõnsaks pinnaliseks korduvaks. Märgiti, et kirjandus peab jämedajooneliste kontuurjoonistuste kõrval pakkuma oma ajajärgust ka konkreetsemaid pilte suuremal määral detailidesse tungivaid maale. Ja samast ajast peale jaburgart algabki meie luules tähelepandav süvenemine, konkreetsuse silmapaistev sissetung. Mobilisatsiooniperiood oli lõppenud, mobiliseeritud hakkasid vajama häid relvi ja relvade head käsitsemise oskust. Johannes Semperi kõne on hoogne tulevikuülesannete käsitlus. Oktoobrist 1943 kavandab Semper juba rahupäevade tööd, kõneleb ees ootavatest loomingu ülesannetest, kõneljako nõudlikkusest. Ja nüüd läheme uuesti mälestuste juurde. Et lisada veel jooni nii 43. aastakonverentsile kui ka elule tol ajal üldse. Esimene küsimus on Eduard tallile. Tema võttis konverentsist osa nii-öelda kahes seisuses kirjanik Hugo hangervaksana ja EKP keskkomitee sekretärina. Kuidas siis toimus keerukates sõjaaja tingimustes konverentsi organiseerimine? Siin on nii palju aega tagasi et mõnedki asjad kipuvad järsku ära ununema selle pärast. Aga midagi ka meelde jäänud ka. No kõigepealt ma olin muidugi seal peamiselt keskkomitee sekretäri seisuses ja ülesannetes. Mul oli tehtud ülesanne seal ka sõna võtta, ma võtsin mul meeles, praegu ei ole, millest ma kõnelesin, kusagil kirja jäänud ei ole. Aga küllap ma tervitasin jaa. Jaa. Hist nurgas on ka kuidagi meelde tuletatud, mis ma olen olevat öelnud. Aga mis puutub nüüd sellesse ettevalmistusse, siis ma tean, et meie keskkomitee bürool seltsimees Karotamm pani selle ülesanne minule, et ma jälgiksin, kuidas seda asja teha. Ja tolleaegne work, büroo kelle esimees oli vares, elasime ühes ja samas hotellis, tema oli kaks korrust kõrgemal minust kaheksandal korrusel või üheksandal mina olin kuuendal korrusel. Ja tihtilugu saime kokku ja ta jälle informeeris, mis tehtud on. Kõige tähtsam oli muidugi organiseerimises leida ruumid, kus seda korraldada. Ja peale selle, kes võtavad osa, oli ajakirjanikud välja kutsuda, kes kõik ei olnud ju kohal. See toimus õigi pikka aega 43. aasta oktoobriks juhti siis kokku kutsuda. Meil oli üldse teada kõikide kirjanike asukohad. Ja lihtsalt keskkomitee kirjutas. Karotamm kirjutas Pärnale. Et need ja need mehed palun Moskvasse komandeerida selleks selleks ajaks siis kui oli selge juba, kuna kuna meil see esimene konverents toimub ja sealt tulid minu arvates mitmed Ralf Parve, tuli sealt ja minu arvates isegi lint tuli sealt. Aadu Hint oli ka ju kohal. Ma olin nelja temaga koos ja ta ütles, et ta tuli sõjaväest. Tegelikult oli ka, aga mitte kõik ei olnud Moskvast, kirjavahetus oli pandud seltsimees urgartile, ur, kartuli, meil kirjamees. Ja temaga mul oli ka kogu aeg kontakt, elas ka Moskvas ja ta elas Jakuris, muuseas. Oli üks niisugune. Teaduste Akadeemia võõrastemajas oli ka meie käes, mina elasin ma 42. aastal, ei oska, võõrasse majas, aga 43. aastal ma kolisin juba esindusse. Esindus oli meil sõja ajal lõhki külmunud, talul torud lõhki ja talle vahetati torud ära. Keskkütte torud ja need 43. aastal kuist. Konverentsi ettekanded on avaldatud trükis. Sõnavõtt enam ei ole, kuid igal kirjanduslikult kokkutulekul on veel oma kordumatu, tihti väga keerukas atmosfäär. Oma põhitoon. Kuidas oli sellega aastal 1943 on meie küsimuste voore vaarandile? Nojah, kuivõrd siis nii täpselt, kõik muidugi trükisõnas tulemusi, mis kongresside puhul ja niisuguste nõupidamistel muidugi üsna palju ka huvitavat järelpõlvedele, mis toimub kuluaarides ja missugused jutud ja. Ja missugused olid kongressi järelüritused? Kas bankett ka oli nagu seni ja olid kõik oli, ja esinduses oli ka niisugune luuletuste lugemine. Mul on seal siis, kas on avatud ja nii, igatahes võib-olla seal kindlasti oli ka mingisugust muusikat ja laulu Jani, seal ikka toimusid säärased õhtud. Minul on see küll selgesti meeles, sest näiteks närveerisin koledasti ja midagi ma seal lugesin ellipsit. Ja pärast siis jah, oli niisugune meeldiv koos viipenni tantsiti, isalia ja viinamarja, oli lavalauad. Mis meelde jäävad. Mõned teie albumi pildid on sellepärast huvitav, et nad toovad uusi inimesi juurde, tähendab, sealt ma sain juurde siia pau Anton Vaarandi, Lembit Lüüsi, ameeriklase kla tellingu, Hans Kruusi. Karl Taevi väga ilusti pildi peal. Kui pilti meelgate saaksime, siis oleks muidugi väga kena, mandades hakkan otsima. Parv ütles, et temal ei olegi mari. Ei olevat saadetud vehkimine. Tuli ära, imestan ka, et miks mul siis miks ma niisugused väiksed pildid siis võtsin, neid suuri mõte ei tea. Seal oli ka ju nende vennasvabariikide leedukad ja lätlased olid külalisteks, seda ma tean kindlasti kindlasti oli seal Kamoskvalisi. Püüame nüüd veel Paul Rummo abiga taastada olnud aegade jooni. Minna konverentsist kaugemalegi. Kui praegu vaadata neid väheseid pilte, mis on säilinud 43. aasta oktoobrist noh, üks on avaldatud entsüklopeedias ja mitmes kirjandusõpikus natuke suurem pilt on 43. aasta rahva hääles, nii et neid pilte ikka on, siis mina tahaksin öelda, et need on inimesed, kes ju on meie 50.-te ja 60.-te aastate kirjandus meie kõige olulisemad ja suuremad Nõukogude eesti kirjanduse loojad, sel perioodil aga 43. aastal tundub, et näiteks luuletamine haaras ka selliseid inimesi, kes ei enne ega pärast ei ole niisugust musa muusaga suhtlemist isegi nagu harrastanud. Luuletama hakkas Harald Habermani näiteks tookord ja, ja üsna mitmeid teisi nimesid, kelle puhul see natukene ootamatu ja üllatav tundus. Siis ka näiteks Oscarourgart küll mitte originaal luuletusi ei avaldanud, aga avaldas sõjazaroska puule tõlkeid. Ja nagu ma nüüd värskelt vaatasin ikkagi nii saksa kui vene keelest ja väga meisterlikult tõlgitud. Nii päris nii nagu ikka täiesti luuletaja, luuletaja käekirjaga kirjutatud. Tundub, et tol ajal olid ju head võimalused kontaktiks näiteks vene luuletajatega. Ja see kindlasti kuidagi soodustas ka tõlkimist. Üsna kongressi lähedal ilmus näiteks Vares-Barbaruse luuletuskogu mille tõlkijate hulgas on inimesed, kes ka hiljem jäid mingilgi määral nagu eesti luulesõprade hulka. Maria Petrov, õhk, kellest on mitmel puhul pärastki räägitud veel ja keedrini tõlked on seal ja veel teistegi tõlkeid. Kas Liidia tuum tookord ka oli Eesti Kirjanike tähelepanu orbiidis või ei olnud, Moskovski? Liidjo Toomega ikkagi tema korteris, mis hiljem aastate kestel oli ikkagi alati Eesti Kirjanike Moskvas käimise puhul ikkagi alati üks kohvijoomise kohta. Ma nagu mäletan, et siiski sõja ajal ma esimest korda kohtasin just nimelt korteris. Aga praegu ma nii kindlalt ei oska ütelda, siiski võib-olla, et ma ajan midagi segi mingi hilisema perioodiga. Igatahes kongressil nähtavasti ei olnud, sest siis oleks seda ka seal pildi peal. Ilmselt olnud. Intensiivselt ja tulemused olid ka nii ajalehtedes kui ka nendes nimetatud üksikväljaannetes olemas. Mis minusse puutub, siis, siis minu suhtlemised jäid jah, selle niiskuse käesurumise tasemele, millest ma rääkisin juba sellel põhjusel, et ma ei osanud vene keelt. Või oskasin Alt mõne mõne niisuguse sõna, et kuidagi kuidagi kuidagi ennast selgeks teha. Aga sellest hoolimata see nii niisugune ikka sealsamas porovski tänaval need kohtumised, asjad, mis olid sellest hoolimata, et õiget kontakti minu keeleoskuse tõttu ei olnud, sõbralikkus oli, oli väga suur. Ajaleht räägib, et pärast konverentsi toimus suur kirjandusõhtu esinduses. Aga ma vaatan sul siin ühte nii vana ja kindlasti üsna rariteediks muutunud raamatut 42.-st aastast. Mis räägib seal siis nüüd nii. Eesti Nõukogude Kirjanike fašismivastane miiting? Tõsise on 42. aasta, aga mulle tundub, et neist aegadest rääkimiseks ja iseloomustamiseks võiksid meenutada ka seda sündmust. Laiali mööda suurt nõukogude liitu ja sõjaväes ja siiski mitmel puhul tuli need küllalt arvukalt Moskvasse kokku. Ja üks esimene niisuguses suuremaks kokkutulekuks oligi, jah. Eesti Nõukogude Kirjanike fašismivastane miiting Moskvas esimesel novembril 1942. See toimus Puškini väljakul üleliidulise raadio hoones ja sellest miitingust. Sellest koosolekust oli siis nii-öelda otseülekanne ka raadios. Mida võib-olla mingil määral ka Eestis juhtute kuulma? Kuigi nõukogude raadio kuulamine oli sel ajal Eestis okupeeritud Eestis rangelt keelatud ja karistatav. Sellel miitingul olid niisugused osavõtjat ja esinejad. Adamson-Eric August Alle, Paul Keerdo Johannes Semper helikunstnike nimel tervitas, pidas kõne Vladimir Alumäe Jaan Kärner, Hugo Angervaks, Päll, Mart RaudErni hiir. Ja ka minul oli seal au esineda jama. Luuletusega, mis maiustustel, miitingu hommikul kirjutasin. See oli jah, üks niisugune vist esimesi kirjanikke ulatuslikum kokkutulekuid sõja ajal Moskvas need kaks ei olnud ainukesed sündmused sõja aastatel kus eesti kirjanikelt kirjanikest suurema osa kokku tulid. Mäletame 43. aasta kevadel said laialdaselt tähistatud Jüriöö ülestõusu kuuesajandat aastapäeva kunstinäitusega Moskvas ja kirjandusõhtutega raadiosaadetega. Seal olid ka enamik kirjanikke kohal. Samuti 43. aasta detsembris, kust me tähistasime Lydia Koidula sajandat sünniaastapäeva pidulikult mis ka jällegi raadios ville kanti. Kas tookord teil mingit, et ettekujutust Eestisse jäänud kolleegidest nende elust võimalikust tööst ka oli, sest et Eestis ju üht kui teist siiski diaati nõukogude tagalas toimunust juba raadio järgi raadiosaadete järgi, kas teiega kuigi palju suutsite jälgida ja tulid mingisugused andmed läbi? Ja meie häda oli küll sõja ajal selles, et meil on väga vähe, teadsime, mis tegelikult Eestis toimub. Ja me kujutasime ette küll, et need asjad on mitmed tegi väga hullud. Aga kui me tagasi tulime, siis saime teada, et need olid mitmes roosas palju hullemat, kui me oskasime ette kujutada, ma mõtlen kõik need Kloogat ja Tartu Victoria kraavi. Nii et üht-teist teadsime. Aga vähe, aga mul sellega seoses tuleb mul meelde üks niisugune juhtum, kus ma sain nii. Moskva perioodil sain ka olla Est operatiivne. Kuulasin Landes endal Repali või Tallinna raadiosaadet. Ja kuulsin, et parajast akat Eesti leegioni loom ja seal, eks ma ei mäleta, mis vanematekogu juhiks või mis seal oli, oli muuhulgas ka August Gailit. Ja vist kui ma õieti mäletan, Gailit seal raadiosaates midagi esines. Ja siis ma võtsin siis kätte, kirjutasin ühe vemmalvärsi või satiirilise luuletuse taolise asja, mille pealkiri oli August Gailiti surm tema enda omaaegse teose pealkirja järgi võetud. Ja läksid, samal õhtul oli mul jälle eks raad, raadios esinemine ja nii et pärast lõunat olin seda Tallinnas kuulnud, siis ma luuletusega siis esinesin siis raadiosaates. Kas asjaomane või keegi seda kuulis ka seda, seda ma muidugi ei tea. Ja, ja kahjuks ei ole mul ka seda käsikirja säilida, et kas, kas sellest suurt asja oli väga, igatahes sõna kiire reageerimine oli seal küll. Pärast seda kongressi. Pääsemine koitma lähemale tulema varsti pärast sõda sõitsimegi Moskvast Leningradi, Leningradi raadios, esinemistel ja siin oli juba materjali palju rohkem ja siin sai üsna kiiresti reageerida nii Tallinna raadiosaadet, selle kui ka mitme kusele kirjandusliku materjali, mis kätte sattusid. Mul on inimlikult kole hea meel, et me saame 81. aastal rääkida neist 40 aastat tagasi toimunud asjadest, sest et sinu paljudele mälestustega tahaksime ühe pisikesega vastata 43. aastal Jaroslavli ansamblites, kes tegid ka tollal Jaroslavli eesti koolis õppinud tüdrukud ja poisid isetegevust ja esinesid mitmetel pidulikudel õhtul hotell. Ja kuna me juba sellest rääkisime, et inimesed esinesid sellistes ampluaa ades, mis neile võib-olla isegi võõrad olid, siis tahan maga häbenemata teatada, et 43. aastal kusagil lugesin ma ette ühe Paul Rummo luuletuse, mis algab järgmiste ridadega küdema ahju ja siis istun ja puhastan relva, võtad selle omaks. On üks niisugune ja mis on kirjutatud, kui ma käisin Velikije Luki lahingute ajal veetsin lõpul. Käisin Eesti punaarmee Eesti väeosades koos Mart Pauaga ja seal on see ongi seal kirjutatud kuskil kuskil Velikije Lukis või läheduses päevico leht, viskan ta pealkiri, kui ma õieti mäletan. Ma arvan, et meil on vedanud, et me seda asja niimoodi tagantjärele meenutada saame. Ma sa rääkisid meest mitoman plaadis esinemistest siis muld sellest samast ajajärgust tuleb meelde et Moskva raadios eestikeelsetes saadetes mis kasutasid nii kunstilises kunstilise sõna osas väga palju Jaroslavli näitlejaid, Jaroslavi, kunstiansambleid, näitlejaid. Apatsionaal Eestis. Ja igatahes seda siis kandsid ette Eesti raadiosaadete toopersi jõud. Mul ei tule rohkem meelde. Et igatahes esines seal väga edukalt niisugune mees ühes peaosas nagu Eduard Päll. Ja kas mitte tema naine ei olnud mitternadestaveimer. Aga veelgi, kes seal teised olid, väikene sketšikene oli, eks nelja-viie tegelasega, kes teised olid, seda ma tõesti ei mäleta, aga igatahes olid kõik umbes nii hoopis teiste alade mehed. Taidlus hakkas juba siis õitsema sõja ajal selline taidlus, mis sai siis vissikene 43. aastal Moskva raadios teoks ei olnud. Oli esmakordne, sest 42. aastal olin ma mõne kuu Kuiboshevis kus oli just parajasti Eesti kunstiansamblite loomise organiseerimise küsimustel käsitlused. Seal sai käsinenud sealses eestikeelses raadiosaadetes. Selle jaoks ma olin kirjutanud ühe Noorte kuuldemängu, mille pealkirja ma mäletan, noored partisanid. Aga mis seal muud toimus, ei mäleta. Seal noh, seal oli jah natuke näitleja seda lavastas, muide juhtis seda, seal oligi näitlejad ka mängus Ants Lauter, kes juhtus olema pinna. Aga kui ma õieti mäletan, mängis seal kaasaga Mart raud. Ja mängis ka kaasa Vladimir Alumäe küll mitte sõnalises osas kammitte viiuliga vaid tema mängis kuulipildujat, neli linte seal mingisuguseid ei olnud, aga siis kuulipilduja tärin tuli joonlauaga laua servale krõbistes päris päris ehtsalt välja. Nagu ma kõrvalt kuulasin. Ise ma siiski ei söandanud oma teoses esinema minna. Aeg on hakata kokkuvõtteid tegema. Seitsmes Päll, milline tähtsus on tänase pilguga vaadates sellel ammusel sündmusel Eesti Kirjanike esimesel konverentsil? Kirjanike liit saaks kõigepealt endale ametliku aluseta Kirjanike liit, kirjanikud olid nii vahepeal nad ei olnud Kirjanike Liidu liikmed, ainult neli inimest võeti Kirjanike liitu selleks, et nad oleksid selleks põhituumaks. Need olid varis Peeter Jakobson ja urgard pärast seda kongressi võeti kõik vastu. Teine asi, see andis muidugi niuks mingisuguse moraalse hoo sisse kirjanikele peale selle. Kolmas asi oli see, melootsime teist saab vabaks emi Kirjanike liit tuleb siis liiduna tagasi aga mitte mingisuguse amorfsuse, kirjanike grupina ja nii see sündiski. Leningradis juba olime 44. aastal, siis oli meil juba seal Kirjanike liit, sai isegi endale mingisugust omaette ruumid ja need ruumid olid küll oktoobri võõrastemajas, küll aga, aga siiski omad ruumid olid neil juba, kus nad käisid koos ja kus korraldati nii palju, kui oli võimalik ja arutati, koostati plaane, tulevikuplaane ja nõnda edasi, terve rida niisugust kirjanikud kogunisti juba sinna kokku. Ja ammused asjad, ammused probleemid, ammused kõnelused. Ja muidugi meenutamise nostalgia, eriline tundmus, mis tuleb peale vanade autode ja vanade dokumentide ja vanade aegade juures. Aga küllap ka oma tõsine tähendus tänase päeva jaoks. Me ütleme ju, et inimese ellu jätab iga asi oma jälje. Me peame ju kirjandust keerukaks ja oma sisemiste seaduspärasuste järgi arenevaks organismiks. Nii peaks siis iga ajastu jätma oma jälje sellesse organismi. Inimesed, keda neis kahes saates korduvalt mainisime, on andnud meie kirjandusse sadu teoseid. 43. aastal vormiliselt organiseeritud algus on saanud huvitava pingelise elulooga loominguliseks liiduks, kes praegu valmistub oma kaheksandaks kongressiks. Põhimõtted, millest oli juttu 1943. aastal, on muidugi keerukamaks. Muutunud on täiustunud aga milleski põhilises ka samaks jäänud. Sihikindlus seos eluga, parteiline lähenemine, millest 1943. aastal rääkisid Vares, Barbarus, Jakobson, Burghardt ja Semper. See pole tänagi anakronism. See on meie tänasegi kirjanduselu probleemistik. Need on meie tänasedki mõtlemissuunad. Selleski on ammuste kõneluste tänane tähendus.