Et naljatab, et töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahvanõukogude loomist. Sellepärast pidin mina ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kust poliitilise võimualuse moodustavad üldja talurahvanõukogu, kus kõik võim Eesti sotsialistlikuks nõukogude vabariigid kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. Oktoober 1939. Öösiti kahutas hommikud olid udused, mõnikord tibas ja tuli suurem saju hooki. Aga üldiselt olid päevad päikesenäoga nagu polekski olnud esimene sõjasügis. Selles võis tunduda isegi tülli, kui külades undasid viljapeksumasinat või kui talumees põllupeenral kobaraid puistava pihlakal hobused uuele künnivaol pööras. Masina ja Sigrid liin mere- ja õhusõda tundusid siis nii kaugetena, justnagu ei olekski see kõik meie oma kontinendil. Ilusast sügisest hoolimata oli põllumehel muresid küllaga ja kui aasta lõpul need mured arvudeks ümber rehkendati võis kokkuvõtetest lugeda. Põuasuvest tingitud söödanappust vähendas näiteks veisekarja ligi 50000 pea võrra. Oli ju põldheina ja söödakultuure sel aastal kogutud eelmiste aastatega võrreldes peaaegu poole vähem. Tublisti kasinam oli olnud ka kartuli ja juurviljasaak. Neil sügispäevil astuski jõusse Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakt. Ajalehed teatasid kokkuleppe ratifitseerimise eest ja ratifitseerimiskirjade vahetamisest nii lakooniliselt, kui see vähegi võimalik. Ei olnud selle sündmuse ümber kärarikast propaganda mängu ega tulnud ratifitseerimiseks kokku ka riigikogu, nagu jaanipäeva eel oli olnud, kui tuli ratifitseerida Eesti-Saksa mittekallaletungi leping. Põhiseadus lubas presidendil oma allkirjaga leping jõustada ja nii see ka toimus. Ja kohe järgnesid ka praktilised sammud. Kolmanda oktoobri Päevaleht. Eile hommikul saabus erirongiga Tallinna Nõukogude Vene sõjaväedelegatsioon vastastikuse abistamise pakti elluviimist läbi arutama. Delegatsiooni kuulub 14 inimest ja seda juhib Leningradi sõjaväeringkonna ülem, teise järgu armee komandör. Meredsgow. Balti jaamas oli külalisi vastu võtmas sõjavägede staabiülem kindralleitnant riik koos teiste kõrgemate ohvitseridega. Neljanda oktoobri Päevaleht Eile hommikul kell kaheksa 53 saabus erirongil Tallinna Nõukogude Vene delegatsiooni teine osa liikmeid kokku seitse isikut eesotsas laevastiku teise järgu flaagmanni Isakoviga. Jaamas oli tulijaid vastu võtmas sõjavägede staabiülem kindralleitnant treik, ühes abiga merejõudude juhatajaga ja teiste ohvitseridega. Jaamas oli ka Nõukogude Vene kohalik sõjaväeline esindaja kolonel tsükanov. Algasid läbirääkimised, mis kestsid neli päeva. Loomulik, et sõjaliste läbirääkimiste üksikasjad pole mõeldud laiale avalikkusele. Üldsus pidi oma järeldused tegema sedalaadi ajaleheteadetest, nagu. Viiendal oktoobril korraldasid teise järgu flakmanni Sakkov ja teise järgu armee komandör Meretzkovi NSV Liidu saatkonnas vastuvõttu, et tähistada segakomisjoni edukat tööd. Peale Nõukogude Liidu ja Eesti delegatsiooni liikmete viibisid vastuvõtul Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner, sõjavägede staabiülem kindralleitnant riik ja teised Nõukogude liidu poolt nõunikud merejõudude ja lennuväeküsimustes. Reedel, kuuendal oktoobril korraldas sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner ohvitseride keskkogu kasiinos vastuvõttu Nõukogude Vene sõjaväedelegatsiooni auks. Mõlemad vastuvõtud möödusid sõbralikus õhkkonnas. Niisiis võis järeldada, et läbirääkimised kulgevad ladusalt ja sõbralikult kuid see polnud kaugeltki nii. Algusest peale tekkis tõsiseid tõrkeid ja lahkhelisid, mida põhjustas Eesti pool. Seades oma eesmärgiks pakti jõustumist igati venitada, lõid Eesti sõjaväelased lausa kunstlikke takistusi. Muidugi lahendamist vajanud probleeme oli palju. Pakti kohaselt võimaldati NSV Liidul rajada mereväebaas Paldiskisse ning lennuväebaasid Saare ja Hiiumaale ning nende kaitseks paigutada sinna ka oma garnisonil. Kuid ükski neist paikkondadest polnud valmis sõjaväeosade vastuvõtuks. Baasid tulid alles ehitada. Kõigepealt oli vaja nende paiknemise kohtadest tsiviilelanikkond kiiresti välja viia. Teiseks oli tarvis leida võimalus punaarmee väeosade ajutiseks paigutamiseks kuni baaside valmimiseni teistesse piirkonda vetesse. Pärast pikki vaidlusi lepiti kokku, et saarte lennuväebaaside valmimiseni paigutatakse punaarmee väeosad mitmesse kohta Virtsu ja Haapsalu vahelisel maa-alal. Jah, Paldiskis pidi saama mereväebaas, kuid see väike sadamalinn üheksa tänava ja ainult kolme kivimajaga ei pakkunud elementaarsedki võimalusi sõjaväeosade ja ehitusrühmade majutamiseks. Kuigi sadamalinn puudus talt sadam. Olemasoleva sadamakai äärde mahtus korraga ainult kaks, viie kuni 6000 tonnise veeväljasurvega kauba või transpordilaeva. Suurte pingutustega jõuti kokkuleppele, et ajutiselt peatuvad nõukogude sõjalaevad Tallinnas ning sõjaväelaste majutamiseks leitakse esialgu kohad Paldiski lähikonnas. Vastastikuse abistamise pakti kohaselt jäid baaside alla minevat maa-alad endiselt Eesti vabariigi territooriumiks, mis antakse nõukogude liidule rendile. Selle punkti tõlgenduse ümber tekkis rohkesti sekeldamist, mille all kõige rohkem kannatasid baaside maa-alalt ümber asustatavate elanike huvid. Nagu lähim tulevik näitas, kasutasid kodanlikud võimumehed just seda klauslit Nõukogude vastasteks ässitusteks. Eesti võimude ülesandeks jäänud meetmeid elanike seaduslike nõudmiste rahuldamiseks rakendati äärmiselt aeglaselt, vihjates sealjuures kogu aeg, et raskused tulenevad nõukogude poole süüst. Aga selle tõestuseks ei esitatud ühtki fakti, sest neid polnud Kustki võtta. Väikese kõrvalepõikena killuke Arsot Arsumaniani raamatust admiral, iseloomustamaks, neil läbirääkimistel valitsenud õhkkonda ja eriti admiral Isakovi pikka meelt. Järjekordsel istungil, kui mõned eesti sõjaväe esindajad püüdsid kunstlikult aega venitada, ei suutnud üks meie kindraleid diplomaatilisest eetiketist enam kinni pidada ja ütles. Kui see niiviisi edasi kestab, võib juhtuda, et meie väed ei kuula enam sõna ja tulevad üle piiri. Eesti esindajate näod venisid pikaks. Ainuüksi Sakkovi silmad naersid. Härrased, ütles admiral. Teie muidugi ei tunne minu kolleegi huumorimeelt. Selle repliigiga väljendas ta ainult soovi võimalikult kiiremini tõsta klaas shampust meie ühise töö lõpuleviimise auks. Isakovi silmapilkne reageering lahendas pineva õhkkonna. Nõukogude sõjaväedelegatsiooni püüd kiirustada kõigi probleemide lahendamisega oli põhjendatud. Oli ju selge, et hoolimata mittekallaletungi lepingust teeb fašistlik Saksamaa ettevalmistusi sõjaks Nõukogude liidu vastu. Seepärast oli vaja baaside rajamisega tõtata. Kuna iga viivitatud päev võis kujuneda tugevaks trumbiks agressori käes. 10.-ks oktoobriks olid esmased probleemid lahendatud ja protokollidele kirjutati alla. Järgmise päeva. Ajalehed teatasid, et punaarmee tuleb baasidesse, algab 18. oktoobril. Elame selle sündmuse läbi tolleaegse kõrgema sõjakooli kuulaja erupolkovnik Harri lesseli meenutuste vahendusel. Enamik neid osasid ja väekoondisi liikusid siia maanteed mööda. Suur osa Narva maanteed mööda ja osa lõunapiirilt. Riia Pihkva kiviteel aga alates riigipiirist, niikaua kui silm ulatus seisis sõjameeste kolonn sellega Lõnnima, pidin kysis silovitseline saatma. Läbi võlu. Sõitsin 50 60 meetrit kolonni ees, maanteel ega ka asulates, mida me läbisime ei kohanud ühtegi elanikel, Kavastu sõitvaid transport vahendeid polnud. Selle tööviisid ellu kaitseliidu allüksused. Ja kutsuda esile ka diplomaatilisi tüsistusi. Tegelikult kodal kartis lihtsalt meie inimeste. Oma töölõigus kott, tekkisid ka mõningad tõsisemad raskused. Esimese rännaku päeva õhtupoolikul jäi kalon välilaagrisse kaks kolm kilomeetrit kagu pool. Tara kasarmuid Võru külje all. Laagri organiseerimine laabus kiiresti. Kõrbete säärikonnast hääbuvalt määratud kamanda punkti seitsmenda rügemendi staapi. Kella 22 paiku kutsuti mind kiiresti Marbeliinini juurde. Major nõudis kategooriliselt, et mina likvideeriks välilaagrit ümbritseva kaitseliitlaste ahelikud. Pulsi naeviku olemasolu oli seal ka üllatuseks. Ma ei teadnud sellist asja. Korraldatakse oma lihtsameelsuses, nimetasin, olen üleval, et me hoolitseme selle eest, et saaksite rahulikult. Niisiis, kaitseliitlased olid mobiliseeritud rahvast eemal hoidma punaarmee väeosadest. Avalikult muidugi seletati seda teisiti ja püüti jätta muljet, et võimud teevad kõik selleks, et baasidesse tulek kulgeks rahulikult, et ei tekiks mingeid ekstsesse. Sellesamaga põhjendati ka politseikoosseisude järsku suurendamist valitsuse 10. oktoobri otsusega. Politseinike arv kasvas ühe korraga 272 isiku võrra nende hulgas 77 poliitilise politsei agenti ametniku. Lääne-Saare prefektuur jaotati kaheks, kusjuures saarebrefektiks saadeti õppinud mees. Senine politseikooli direktor. Lääne preflektiks jäi küll endine mees, aga abiprefekti saadeti jällegi politseikooli meest. Selle koolikomissar. Nii lääne kui Saare prefektuur said kumbki lisaks tosin uut konstaablit. Oli ju tegemist baaside piirkonnaga, mida tuli kaitsta. Kuidas aga tegelikud kaitsega lood olid, seda koges Harri Lessel juba teisel rännaku päeval. No ma olin päris kindlal seisukohal, et nemad oma Tekkis sellisega nördimuse minus sest kuidas siiski oli võimalik välismaiste luureagentide piiramatu tegevus? Nagu märgitud, oli Harri Lessel toona kõrgema sõjakooli kuulaja kodanliku ohvitserkonna noorema põlvkonna esindaja seega läbi-lõhki kodanliku kasvatuse saanud mees. Aga ometi need oktoobripäevad jätsid oma jälje. Ning ümberkujunemise seisukohalt väga oluliseks. Kogesin praktiliselt, kuidas esimeste päevade umbusaldus minu kui kodanikuarmeel leid nende vastu kadus. Kohtasin harituid kutsel tundvaid jalaväelasi tankiste suutide väeles. Tutvusin toredate sõjameestega. Nägin ajakohast, sõjatehnikut, tankikahureid. Kogesin minule senitundmatuid vahekordi komandöride ja sõdurite vahel võrdlesin nähtud ja kogetud konnaliku Eesti sõjaväe tegelikkusega. Kusjuures see võrdlus ei tulnud kasuks viimasele. Pakti sõlmimise aegu kirjutas Johannes Vares-Barbarus oma luuletuses. Ei kohutameid, rahvaid, haakiv rist, kui seljatagune on kaitstud, kindel, ei keegi keeldu võitlema, meistrist, fašismi vastasel kord sõbrad rindel. Kõik tõuske püsti, viimseni, kui mees. Nüüd uni põgeniku silmist ajust uus ajajärk, kui ringutab mees, siis tuuli, püüdkem purjedele raiust. Eks luuletaja värsis ole seesama mõte, seesama tunne, mida nendele aegadele mõeldes ja tookordseid meeleolusid kokkuvõttes Ühte lausesse seab. Põline Töömees Alfred Waldorf. Kui läbi eelnõukogude liiduga sõlmiti, siis meil oli niisugune tunne, et nüüd ikka midagi kindlamat saab olema meile, et meil on ikka seljatagune tugevam ja tõeliselt ikka. Vaatasin selle peale hoopis teisel vaadet siia juurde veel väike meenutus kild teenelisel skulptuuri tegelaselt Helene Johanilt, kes ise ja kelle abikaasa kunstnik Andrus Johani olid ammused Nõukogude maa sõbrad. Ja sellest me olime teadlikud, et Nõukogude Liidu valitsuse ettepanekul sõlmiti vastastikuse abistamise pakt NSV Liidu ja Eesti vahel. Ja siis saime kuulda ka sellest, et oktoobris ma juba mäletan me nii, et punaarmee vähesed tulid Tartu piirimailt kuskilt sealt läbi ja me läksime suure rõõmuga vastu, et meil oli terve grupp seal, seal oli teisi, mis muidugi ka, aga meie läksime nagunii oma nii südametunnistuse tõttu. Ja me oleme väga hästi, mäletan, kuidas meil siis meie neid tervitasime seal. Andrus Johani nägu on mul praegu meeles, isegi see oli nagu elava vaimu avaldus, nii muidugi mul on ainult see elamus on meeles, et see sündmus konkretiseeritud Mullen oma elus, sall. Ja read Tallinna töölisvanemate ja ametiühingute esindajate üheksandal oktoobril toimunud koosoleku resolutsioonist. Tööliskond soovib, et Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti vaimus toimuks edaspidi veelgi suuremas ulatuses mõlema maa tööliskonna lähenemine. Eesti tööliskond on tundnud alati suurt sümpaatiat NSV Liidu tööliskonnale kuid Eesti tööliskonnal ei ole surve tõttu olnud võimalik senini oma seisukohti teatavaks teha. Öeldakse, et iga kannel kõlab omamoodi, aga kokkukõlavat nad ikka hästi ja rahva toonaste tunnete kohta võiks piltlikult öelda, et see oli tuhandete eri keelte helinud, mis kõlas kokku ja sulas ühte mõtteks tuleb saada oma saatuse peremeheks. Pätsi diktatuuri sotsiaalne baas ei olnud algusest peale kuigi kindel. Järjest süvenevad opositsiooni meeleolud, nõrgendasid seda veelgi. 1939. aasta sügisest peale hakas diktatuuri võimu jalgealune eriti tugevasti kõikuma. Meenutame kahte sündmust, oktoobrikuust. Esimesel ja teisel oktoobril toimusid riigivolikogu täiendavad valimised. Töölisklassi saadik Aleksander Aben oli sunnitud illegaalse lendlehe väljaandmise tõttu ähvardanud arreteerimisohu pärast Rootsi põgenema. Tema koht tuli täita. Riigivolikogusse, valiti taastööliste esindaja Aleksander Jõeäär. Valitsuse kandidaat sai rängalt lüüa. 15. ja 16. oktoobril toimusid linnavolikogude valimised. Hääleõiguslike kodanike osavõtt valimistest oli äärmiselt väike. Tallinnas tuli näiteks valimiskastide juurde ainult üks kolmandik hääleõiguslike. Mitmes linnas said valitsuse kandidaadid rängalt lüüa. Kõiges selles peegeldusid rahva meeleolud, mis said uut süüdet pakti sõlmimisest jätkab Paul Uusman. Kes hakkasid nagu ka omalt poolt aru saama ja taipama, et vanaviisi enam edasi ei lähe, et on tarvis sotsiaalkindlustuses ja üldse sotsiaalses olukorras ja ühiskondlikus elus muudatusi. Selle pakti sõlmimisega siiski ka meie ajalehed lihtsalt ei sobinud enam. Ja hirmakas üha tugevamini kodanluse uksele koputama. Pole imeks panna, et noorem põlvkond seda kiiremini taipas muidugi kõik see, mida nemad siis lootsid ja kujutlesid oli kaugel revolutsioonilisusest. Nad lihtsalt lootsid veel paigata illusoorse kodanliku demokraatia poliitika laeva mitmesuguste reformidega ja olid isegi kohkunud, kui valitsusvõimud nende tagasihoidlike soovituste suhtes kurdiks jäid. Diktaatorlikult valitsejad lootsid ikka veel välisabiga lämmatada rahva rahulolematuse kuid tormiseeme oli juba mulda pandud. Näiliseti tülilise oktoobrikuu sündmused ergutasid mõjukalt tema kasvutungi.