Laialdaselt töötava rahva hulgas oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Erki tööliste ja talurahvanõukogude loomist. Sellepärast pidin mina ettepaneku kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kust poliitilise võimuharude moodustavad tööliste ja talurahvanõukogud, kus kõik vaim Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigid kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. Mihklipäeva hommik 1939. aasta 29. september raadio. Tallinn, Tartu ja Türi kellan kangilöögil seitse ja 20 minutit. Kell oli seitse ja 20 minutit. Et ta eriti heade Moskvast 24.-st kuni 28. septembrini toimusid Moskvas läbirääkimised väliskomissar Molotovi ja Eesti välisminister Selteri vahel vastastikuse abistamispakti sõlmimise ja kaubandusliku kokkuleppe üle Nõukogude Liidu ja Eesti vahel. Läbirääkimistest võtsid osa Stalin ja Mikko, Jan Nõukogude Vene poolt professor Uluots, professor ja Eesti saadik Rei Eesti poolt. Läbirääkimised lõppesid 28. septembril vastastikuse abistamise pakti ja kaubanduskokkuleppe sõlmimisega. Kokkuleppe kohaselt on Nõukogude liidul õigus pidada Eesti territooriumil baaside sama garnisoni. Pakt on kehtiv 10 aastat. Erutav sõnum, mida ei osatud ennustada Ki. Tõsi küll, ajakirjandusest oli teada, et septembri keskpaigast peale käisid Moskvas läbirääkimised kaubanduslepingu üle. Avaldatud arutlused andsid põhjust optimismiks. Oli ju teise maailmasõja algus viinud Eesti majandusele ummikusse. Elanikkonda puudutas kõigepealt kaardisüsteemi kehtestamine suhkrule ja valgustus Petrooliumile. 800 grammi suhkrut kuus inimese kohta. Saagikoristuse haripunktil, eriti kui aiad pakkusid sooja suve järel heldelt oma ande. See oli tulevaste veel suuremate raskuste esimene märk. Maaelanike puudutas valusalt valgustus, petrooleumi normeerimine sest oli ju eesti valdavat elektrifitseerimata maa. Ka autodele jagus bensiini senisest palju vähem. Nii et Tallinna linnavalitsus oli sunnitud oktoobri alguses likvideerima 13 autobussiliini. Kuid see polnud veel kõik. Meenutusi Paul Uusmannilt. Teiseks ka väliskapital, mis siiamaani küllap suurt osa mänginud Eesti tööstuses niisamuti ka sisekapital ei tulnud uute investeeringute vastu enam nii suurt huvi sõjaolukorra tõttu. Osa Eestis olevat läbitajale voolas välismaale kindlatesse kohtadesse. Aga need, mis siin olid, muidugi lõikasid oma kasumeid ikkagi edasi. No kogu selle olukorra tõttu käitised vähendasid. Või tööpakkumistöölistele. Ja kui nüüd arvestada neid andmeid, mis siin omal ajal avaldati tolleaegse majandusministeeriumi juures töötanud tööturu korraldamise komisjoni tegevuse kohta siis sealt selgub, et kuni see tähendab 30 üheksandat aastat keskpaigast kuni kuni 40. aasta alguseni oli 61-l ettevõttel lubatud vähendada tööpäevade arvu ja need olid peamiselt tekstiilitööstusettevõtted ja see puudutas väga valusalt töölisi. Narvas vähendati töötajate arvu, Kärdla kalevivabrik läks üle neljapäevasele töönädalale. Niisamuti. Sindis oli tööpäevade arvu vähendamine Tallinnas eestisiid. Tooraineallikate äralangemine puudutas paljusid tööstusharusid, kuid sõja mõjud haarasid ka näiteks põllumajandust. Kolmekümnendatel aastatel oli ulatuslikult arenenud uudismaade harimine, kuid uudispõllud ei kandnud vilja ilma. Kunst väetisteta. Eestis tollal mineraalväetis ei toodetud. Kõik veeti sisse välismaalt. Nüüd aga polnud läänest enam midagi loota, sest mineraalväetiste tooraine oli üsna vajalik ka sõjatööstusele. Pealegi muutsid miiniväljad ja laevade kaaperdamine väetiste sisseveo erapooletutest riikidestki lootusetuks ürituseks. Seepärast sisendas tolle mihklipäeva hommiku raadio uudise lõpuosa paljudesse põhjendatud optimismi. Kaubanduslepe näeb ette kaubavahetuse suurenemist Eesti ja Nõukogude liidu vahel neli ja pool korda ja määrab üldise läbikäiguulatuse mõlema maa vahel kindlaks 39-le miljonile kroonile. Nõukogude liit võimaldab Eesti vabariigile kaupade transiidi Nõukogude Liidu raudteedel ja veeteedel Murmanskisse, Sorokasse ja Musta mere sadamasse. Kaubanduskokkulepe näeb ette ka Eesti sadamate kaudu toimuva Nõukogude Liidu kaupade veo suurt kasvu. Kuid ikkagi vastastikuse abistamise pakt. Ajakirjandus oli Moskvas peetud läbirääkimistest vaikinud. Septembri alguses, kui puhkes teine maailmasõda oli Eesti valitsus deklareerinud oma ranget erapooletust. Olid välja kuulutatud ka sellekohase dekredid, näiteks sõdivate poolte sõjaväelaste interneerimise kohta, kui neid peaks Eesti territooriumile sattuma. Mõnevõrra piirati välismaalaste liikumisvabadust ja Telegraphi sidet teiste riikidega. Need tundusid tekkinud olukorras loomulike sammudena. Ja veel alles kuus päeva tagasi, see on 23. septembril oli kindral Laidoner õhukaitse nädala alguse puhul Raadios esinedes rõhutanud, et Eesti on kindlalt otsustanud omade jõududega toime tulla. Kui keegi peaks käimasolevas sõjas ähvardama tema piiride puutumatust. Kindral oli sõjamees ja pidi teadma, kui palju jõudu tema käsutuses on. Sisuliselt oli vastastikuse abistamise leping Eesti ja Nõukogude liidu vahel liiduleping. Ja seda, et niisuguse tugeva liitlase olemasolu tähendab ärevatel aegadel väga palju mõistsid kõik selgelt mõtlevad inimesed. Iseasi, kas nad seda tunnistada tahtsid või mitte. Ühiskonna ees rindlikus osas äratas pakti sõlmimine suuri lootusi, et lähenemine Nõukogude liidule ei saa jätta mõju avaldamata ka poliitilisele elule. Ja nagu tulevik näitas, ei tulnud neis lootuses pettuda. Järk-järgult hakkas välja kujunema revolutsiooniline situatsioon, mis lõppkokkuvõttes tõi kaasa nõukogude võimu taaskehtestamise Eestis. Kuid sügisel 1939 oli võimul veel kodanlus, kes teadagi ei kirjutanud sellele paktile alla lahkel käel vaid olukorrast sunnituna. Kodanliku Eesti välispoliitikat tema paarikümnel eluaastal oli kogu aeg iseloomustanud äge nõukogudevastane suund. Alguses toetuti selle poliitika elluviimisel peamiselt inglis- ja prantsusmaale kuid 30.-te aastate keskpaigast alates orienteeruti kindlalt hitlerlikule Saksamaale. Nähes selles peamist jõudu võitluses maailma esimesele sotsialismimaa vastu. Teades rahva antifašistlikku hoiakut, püüdis kodanlus oma uut rajaseadet maskeerida. Ent see õnnestus vaid osaliselt. Kuidas saigi rahva enamus pooldada seda Eteutooni rüütlite sissetung meie maale polevat olnud midagi muud kui kõrge saksa tsivilisatsiooni omaksvõtmine nagu seda järjest energilisemalt hakkasite tama Laidoner, Uluots ja teised kodanlikud poliitikud. Muidugi ei olnud siis veel avalikkusele teada telgitaguseid sepitsused kokku klopsimaks sõjalist blokki balti riikide, Poola ja Soome osavõtul. Kusjuures Pätsi diktatuurivalitsus etendas selles küllaltki juhtivat osa. Ei olnud teada ka Eesti kindralstaabi tihedad salasidemed Wehrmachti kindralstaabi luureorganitega. Kõige selle kohta on nüüd arhiividest leitud küllaga konkreetseid tõestusi. Aga ka siis oli rohkesti nähtavaid tunnusmärke näitamaks, kelle sõiduvette oli kodanlik poliitika laev asunud. Seepärast võttiski rahvas vaenulikult vastu sõjaväe ja muid delegatsioone fašistlikul Saksamaalt ja jälgis kasvava ärevusega võimumeeste seisukohavõtte välispoliitika küsimustes. Juuni alguses, 1939. aastal sõlmisid Eesti ja Läti valitsus üheaegselt Saksamaaga mittekallaletungi lepingu. See välispoliitiline akt ei tohtinuks muidugi mingeid erilisi probleeme tekitada. Oli ju näiteks varem niisugune leping sõlmitud ka Eesti ja Nõukogude liidu vahel. Kuid sedapuhku kerkisid siiski mitmed agad. Näiteks traditsiooniliselt võetakse mittekallaletungilepingutesse säte selle kohta, et juhul kui üks lepinguosalistest paneb toime agressiooni kolmanda riigi vastu võib teine lepinguosaline ilma ette teatamata pakti tühistada. Kuid nüüd niisugune säte puudus. Sellega avaldati ilmselt toetust Saksamaa võimalikule kallaletungile nõukogude liidu vastu. See oli asja üks külg. Lepingu sõlmimise ajal toimusid Moskvas läbirääkimised Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel mis olid alanud juba märtsikuus Nõukogude valitsuse kui nende läbirääkimiste initsiaatori eesmärgiks oli ühiste jõududega pidurdada fašistlikku agressiooni. Nõukogude Liit esitas selleks konkreetse plaani, mille oluliseks osaks oli kolme suurriigi ühine garantii Ida-Euroopa väikeriikidele, teiste hulgas ka Balti riikidele nende sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse puutumatuse kohta. Nähes ette võimalikke kahtlusi, soovitas Nõukogude valitsus luua Eesti ja Läti sadamates inglis- ja prantsusmaa merejõudude baase saksa agressiooni vastu. Punalipuline balti mere laevastik oleks neid toetanud oma baasidest. Algusest peale ei võtnud lääneriigid neid ettepanekuid tõsiselt, sest nende sooviks ei olnud mitte tõkestada, vaid ergutada hitlerlaste tungita. Selle eesmärgi nad venitasid läbirääkimisi, saatsid nendesse osalema teisejärgulisi tegelasi, kellel puudusid isegi vajalikud volitused. Samal ajal püüdsid nad kulisside taga saavutada sobingut Hitleriga. Nõukogude valitsus nägi seda mängu läbi, kuid tal jätkus kannatust püüda läbirääkimiste partnereid, panna ohu kogu suurust mõistma ja ainuõige otsuseni jõudma. Lääneriikidele sekundeerisid agaralt Eesti ja Läti valitsus, kes olid kategooriliselt igasuguste garantiide vastu mis oleks takistanud fašiste oma plaane teoks tegemast. Selle taustal oli Saksa-Eesti mittekallaletungi leping tegelikult varjatud sõjalise koostöö kokkulepe. See diplomaatiline käik pidi viima avaliku arvamuse eksiteele et milleks siis veel jutud garantiidest, kui Hitler ise tõotab mitte kallale tungida. Kuigi jah, kurbi kogemusi nende lubaduste tegeliku väärtuse kohta oli juba küllaga. Hoopis teistsugune tähendus oli ühel teisel lepingul. Nõukogude valitsus mõistis väga hästi, et hitlerlased varem või hiljem tungivad kallale nõukogude liidule. Et võita aega oma kaitsevõime tugevdamiseks ja takistada imperialistlik riik loomast ühtset nõukogudevastast rinnet nõustus Nõukogude valitsus sõlmima Saksamaaga mittekallaletungi lepingu, millele kirjutati 23. augustil Moskvas alla. See oli tekkinud olukorras Nõukogude liidu timatu samm kuigi kodanlikud, ajaloolased ja poliitikud püüavad sellest tagantjärele näha antidemokraatlikku sobivust isegi omavahelist mõju ja tegutsemispiirkondade jaotamist. On teada, et selle lepingu sõlmimine tekitas kodanliku Eesti võimumeeste hulgas peataoleku sest nende kogupanus oli pandud peatsele sõjale Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel. Järsult hakkas kollitama hirm jääda silm silma vastu oma töölisklassiga sest ka endised patroonid, inglis- ja prantsusmaal olid oma asjadega niivõrd ametis, et ei jätkunud mahti väikevenda Baltikumis isegi lohutada. Mõnevõrra see hirm küll kahanes kui Berliinis eraviisiliste kõnelustest anti mõista, et ega see leping veel Hitleri poliitikat Nõukogude liidu suhtes sootuks teiseks ei muuda. Tehes 25. septembril Eesti valitsusele ettepaneku vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks, lähtus Nõukogude valitsus üksnes kaitse vajadustest kusjuures arvestati nii NSV Liidu kui ka Eesti riigipiiride kaitsmist võimaliku agressiooni vastu. Sedasama peetis hiljem silmas ka analoogiliste paktide sõlmimisel Leedu ja Lätiga. Muide, nende lepingute niisugust suunitlust oli sunnitud oma sõja memuaarides möönma ka imperialistide mõjukamaid liidreid Winston Churchill. Reaalselt asju hinnates tõotas leping eriti suurt kasu Eestile, kes sellega lakkas olemast imperialistide mängukann. Sõja oht tõrjuti Eestist esialgu küllalt kaugele. Kuid kodanlik valitsus vaatas asjadele teistmoodi. Kohe kui nõukogude valitsuse ettepanek sai teatavaks, lähetas Laidoner oma usaldusmehe kolonel Masingu abipalvega Saksamaale. Ka Saksamaa Tallinna saadiku kaudu saadeti teele analoogiline appi hüüa. Kusjuures president päts olevat saadik Frowaini lausa südaööl lasknud enda juurde sõidutada. Kuid selle ajahetkel ei soovinud Hitlervelt eraldada vahekordi Nõukogude Liiduga. Seepärast ei saadud kuulda võtta oma Tallinna liitlaste appihüüdeid. Kuigi mängu läksid ka Pätsi isiklikud sidemed baltisaksa ladvikuga. Esimene reageering kodanliku valitsuse poolt oli sõjaväehäireseisundisse seadmine. Reservväelaste vabastamine kordusõppustest lükati määramata ajaks edasi. Kuid aeg tuttas, tuli võtta seisukoht. 26. septembril arutati nõukogude-ettepanekut, riigivolikogu ja riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisel istungil. Kui oleks olnud pisutki lootust, et ettepaneku tagasilükkamine vallandaks nõukogude vastase sõja teiste riikide osavõtul, oleks kodanlus viivitamatult seda teed läinud. Oli ju kindral Laidoner sellel istungil öelnud. Kui oleks lootust, et kuskilt abi tuleb ja meie teame, et sel ja sel ajal siis võitleksime. Aga see sõjakas härra oli sunnitud samas ka nentima, et on raske alustada sõda, kui sulle pakutakse abistamise lepingut. Meie peame laskma esimese paugu. Ei olnud muud väljapääsu, kui tuli ettepanek vastu võtta. Loomulikult ei saanud kodanlik valitsus jätta arvestamata Ta, et rahvas oli sõja-vastaselt meelestatud ja suhtlus sümpaatiaga Nõukogude Liidu rahupoliitikasse. Isegi oma sõjaväge ei võidud usaldada. Hurraa-patriotismist oldi kaugel ka kodanliku armee näiliselt kõige usaldatavamast lülis sõjaväe ühendatud õppeasutustes. Aga sõjakoolikompaniid oli 12. märtsil 1934. aastal aktiivselt osalenud Pätsi-Laidoneri riigipöördes. Pakti sõlmimise aegu meenutab suure isamaasõja veteran Nikolai Vanaselja, kes 1939. aastal õppis sõjakoolis. Tähendab kultuuri põnev hoonele, pealetungist saadik, ennem seda, et ei ole seal eriti Mervetsed kultuur, pesu tooks aga tähtis oleks vist siiski kokku leppida säärase suur rehvele, kes siis meie huvisid ka arvestaks ja kes, kui tead andnud venelastele kunagi. Küllap ta siis me suudame nagu abilane paremini elada ja olla. Sõjakooli ülem. Aspirantide tookordsed arutlused tunduvad naiivsetena ja seda nad tegelikult olidki. Kuid peamine oli see, et need mitmelt poolt kokku tulnud kodanliku kasvatuse saanud noored olid hakanud mõtlema ja analüüsima. See kujundas suhtumisi ja meeleolusid, mis sugugi polnud kodanluse ele meelepäraselt. Aga eks niimoodi oli mujalgi haritlaste hulgas õppiva noorsoo hulgas näitamaks ühelt poolt kodanluse ja teiselt poolt rahva suhtumist vastastikuse abistamise lepingusse ja baaside loomisse rutama pisut ajast ette taas helilindi vahendusel Paul Uusmani meenutusega. Et kui nõukogude väed sisse tulid baasidesse, siis pandi igale poole. Juhtum, et kui punaarmee väed tulid sisse, siis oli väga tugev ahelik moodustatud politseinikest, kaitseliitlastest ja rahva õlk peamiselt just tekstiilitöölist Kreenholmist murdsid selle ajaliku läbi ja andis sõduritele lilli ja taimi, siis midagi vennastumise taolist, minu mälestuste järele, tööliskond, väetist sellest pakist väga palju ja toimusid mitmel pool ja eriti ta Tanjas. Suured ametiühingute ja koosolekud, kus võeti vastu resolutsioon kiideti selle pakti sõlmimine heaks. Sisuliselt õige, aga tegelikult ta valitsusele sugugi sugugi ei meeldinud. Telegram ühesõnaga teenis kohe seda asja, tervitas siin on, just iseloomustab see, et astus kohe tegevusse, teine valitsuspoolne ametlik suhtumine Tallinnas oli oktoobrikuu esimestel päevadel juba oli suur ametiühingute tegelaste koosolek, mis kokku kutsutud mitte selle takti puhul, vaid harilike jooksvate küsimuste lahendamisega ja Neeme Ruus võttis siis seal sõna ja rääkis selle pakti tähtsusest ja nendest lootustest, mis siis meil eriti tööpuuduse likvideerimiseks. Kui nüüd kaubavahetus hakkab Nõukogude Liiduga, seal võeti siis toetus resolutsiooni täielikult suure häälteenamusega vastu ja esitati siis ka valitsusele. Aga mis oli selle tulemus, tulemus oli, see, Neeme Ruus kutsuti järgmisel päeval kaitsepolitseisse tulebki üle, niisamuti seal koosolek, kus ära võtnud. Nendele küll ei tehtud, ametlikke karistusi ei määratud, aga ikkagi oli see nende inimeste vintsutamine ja neile mõistaandmine. Et ärge taktijääk kiitke ja pärast valitsusele ette heideti juba nõukogude liidu poolt, et täida pakti ausalt, siis peab ütlema, et see mitte ausalt pakki täitmine algas juba esimestest päevadest peale pärast pakti sõlmimist ja just selle nende igasugu tähendab mõtetega, millega tingimata püüti eemal hoida tööliskonda ja kogu rahvas seda öelda punaarmee väeosadest. Teiselt poolt üldse selle pakti küsimusega tegelemist. Jah, kodanlik valitsus ei mõelnudki ausalt pakti täita. Oma saadetes jõuame konkreetsete näidete juurde et kodanlus käsitles pakti ajutise paratamatusena ja sõbralike koostöösuhete asemel, mida pakti eeldas hakas hoogustama nõukogudevastaseid sepitsusi. Tõsi, see ei olnud enam Eenpalu, valitsus, mis oli olnud ametis pakti sõlmimise ajal. Kodanlus püüdis lasta väljapoole paista nõndanimetatud vaikiva olukorra liberaliseerimist, püüet. Seepärast pidigi rahva hulgas vihatud peaminister ametist lahkuma. Ametisse tuli sugugi mitte rahvasõbralikum mees, professor Uluots, kes aga poliitikuna oli eelkäijast vähem kompromiteeritud. Õieti pidid kaks meest andma valitsusele teistsuguse värvingu. Kaks professorit nimelt pätsile opositsiooniliste kodanike ringkondade esindaja professor Peep välisministri postil ja poliitikast eemal seisnud tehnikaülikooli rektor professor Kogerman kellele anti haridusministri portfell. Esimene vahetas välja spekulatsioonidega kurikuulsaks saanud Selteri teine ühtluskooli, lammutaja ja hariduse military seeria kolonel Jaksoni Isamaaliidu ühe juhi ja majandustegelase Jürima asumine siseministri ja sisekaitse ülema kohale. Teie ergutanud küll lootusi muutuste suunas. Veel vähem andis põhjust neid loota afeeri ammuse kaastöölise kindralleitnant treigi määramine sõjaministriks. Ja mida head loota mehelt, kes tões ja vaimus teenis Hitlerit, kes sellesama 1939. aasta aprillis oli olnud füüreri 50. sünnipäeval aukülaliseks ja elu kinnitaski. Personaalsed muudatused juhtkonnas ei muutnud karvavõrragi diktatuurivalitsuse poliitika olemust. See oli ja jäi rahvavaenulikuks. Kodanliku propaganda ja politseivõimu punnistustest hoolimata hindas aga rahvas vastastikuse abistamise pakti rahu pakiks.