ET laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahvanõukogude loomist, sellepärast et minu ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid kus poliitilise võimualuse moodustavad üldja talurahvanõukogud, kus kõik või Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigis kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. See kerge saksa lauluke, mille Marleen Dietrich 40 aastat tagasi parasjagu moodsaks laulis sobib ehk alustama ühte omalaadset lõiku 1939. aasta sügise rohkete sündmuste ahelas. Jutt on baltisakslaste kibekiirest lahkumisest füüreri kutsel. Nagu kulutuli, levis teade läbi saare. Ei olnud aega kaebamiseks, iga järelemõtlemiseks pakiti palavikuliselt ja realiseeriti, mis sajandeid meie ellu kuulus. Füürer kutsub. See on kõigile seaduseks. Sa pole enam sakslane, kui sa sellele kutsele ei järgne. Kas võib-olla üldse veel muud vastust, kui uhke. Kindel jah. Kui uskuda 1940. aasta alguses Berliinis välja antud raamatut Baltenbrifetsurrükeerinsraelf baltlaste kirjad riiki tagasipöördumisest on see katkend ühe Kuressaarest lahkunu kirjast. See raamat muide, sai tuttavaks ka Eestimaal ning põhjustas teatava lainetuse avalikus arvamuses. Aga sellest me veel hiljem räägime. Praegu sellest sündmusest ülevaatlikult ajaloodoktor professor Raimo Pullati kaasabil. Nagu teada kodanlikus Eestis oli vähemusrahvuste protsent kogu rahvastikust tunduvalt väiksem kui Poolas, Lätis, Leedus, kuid suurem kui Soomes. No suur osa sakslastest põõnes Sis aadliseisusest ja nad olid vahepeal muutunud juba siin kodanlasteks. Nende valduses oli väga suur osa Eesti linnade kinnisvaradest tööstusest, panga kapitalist, kaubandusettevõtteist ja kodanliku statistika andmeil ulatus siis lahkuvate baltisakslaste varade üldväärtus umbes 80-le miljonile kroonile. Nad ümberasumis liikumist on meil uuritud ajaloolaste poolt ja seda on tehtud ka pärast teist maailmasõda. Pea kõigis selle protsessiga seotud riikides, näiteks Poolas on suur keskus Poznanis instituut, Saforni ehk Lääne-uurimise instituut, kus siis on ilmunud rida olulisi töid ümberasustamise kohta, no neid on ilmunud ka siis Saksa demokraatlikus vabariigis ja loomulikult teisest aspektist ka Läänes. No konkreetsemalt siis septembris 39. aastal otsustas Hitler kutsuda ära kõik baltisakslased. Ja fakt sai teatavaks avalikkusele kuuendal oktoobril, mil Sis õigi sekretär telegrafeeriks saksa saatkondadele Tallinnas ja Riias. Ja juba järgmise päeva hommikul jõudsid esimesed saksa kaubalaevad Tallinna-Kuressaare ja Pärnu sadamasse. Kaks päeva hiljem saabus Berliinist Tallinna erikomisjon, kellel olid siis kaasas baltisakslaste nimekirjad. Ja enamik kohalikest sakslastest oli ju arvel kultuuromavalitsuse kartoteekides, Kustiks pärines ilmselt ka täpne informatsioon, esimene laev teadaolevatel andmetel riigisakslaste ja kohalike sakslastega, siis kadakatega lahkus Tallinnast juba 13. oktoobril ja võiks öelda, et nii nagu vanemad inimesed, kes seal elavad ja mäletavad neid aegu räägivad, et ümberasumine toimus väga kiiresti ja lahkuele tõotati uues elukohas ülihäid tingimusi. Nagu ajalugu näitas, ega see ei läinud täpselt. Nii. 39. aastal lahkus viimane laev 15. novembril, novembri lõpus teatas kodaniku Eesti siseminister. Ära oli sõitnud juba üle 10000 sakslase. Ja ka siis kadakaid, kes olid ainult saksa vähemusrahvuse omavalitsuse kartoteekides registreerinud juba enne 30 viiendat aastat. Põhiliselt oli siis nagu novembris juba see ümberasumine lõppenud järgmise aasta märtsiks oli lahkunute arv kasvanud juba 13 ja poole 1000-ni ja 40. aasta viiendal mail jõudis Tallinnast tõniasse viimane laev, kellega siis lahkusid. Veel paljud kohalikud sakslased, tõepoolest siis sakslaste arv Eestis langes umbes kahele 1000-le ja 1940. aasta algul siis saksa vähemusrahvuse kultuuriomavalitsus ka likvideerus. No üldiselt on väga palju nisukesi arve nagu esitatud sakslaste lahkumise kohta, et palju neid siis siit nagu minema läks, tol ajal vast kõige usaldusväärsema vastuse annab kodanliku Eesti riigi teataja lisa, kus on siis kõik need lahkujate nimed ära toodud. Nimetatud allika põhjal tehtud kokkuvõtted näitavad, et 40. aasta aprilliks lahkus näiteks Tallinnast juba üle 5000 sakslase 1940. aasta sügiseks. Oktoobrikuuks oli Poola tuntud ajaloolase Jaanus Sobtšaki andmeil Lätist ja Eestist kokku lahkunud juba tsirka 60000 sakslast. Seega toimus siis 40. aasta sügiseks. Kui nii vaadata demograafilisest aspektist Eesti linna rahvastiku etnilise pildi oluline lihtsustumine, kadus üks sajandeid eksisteerinud kohalik vähemusrahvus teatavasti kodanliku perioodi algul. Ma oli meie linnades sakslasi umbes viis ja pool protsenti veel. Likvideerisid ka loomulikult siis kõik saksa koolid, kogudused, organisatsioonid ja ettevõtted. Kohale jäid vähesed sakslased mingitel erikaalutlustel, kes siis ei laskunud koos teistega Eestist. Ja võiks öelda, et oli jõudnud lõpuni sajandeid kestnud selline pikk siksak-idega ajaloolist demograafiline protsess. See on siis eestlaste osatähtsuse pidev kasv Eesti linnades ja baltisakslaste arvu absoluutset ja suhtelist vähenemist mõjutasid paljud ajaloolised tegurid, eriti aga siis see massiline ümberasumine või Umseid. Lung nagu saksa keeles Öeldakse ja saksa vähemusrahvusneil aastail Eestis praktiliselt likvideerus täielikult ja lõplikult. Lisame siia veel, et pärast nõukogude korra taaskehtestamist see ümberasumise protsess veel pisitasa kestis. 1941. aasta 10. jaanuaril sõlmiti Riias kokkulepe Saksa kodanikke ja saksa rahvusest isikute ümberasumise kohta Eestist dist ning sellega seoses tekkivate varanduslikke nõudluste reguleerimise kohta. Muide, Nõukogude delegatsiooni nendel läbirääkimistel juhtis, lükkab BB Keskkomitee ja NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu volinik Eesti NSV-s Vladimir Putškov. Kui palju siis veel sakslase Eestist lahkus, selle kohta puuduvad andmed. On näiteks Ta, et 1941. aasta aprillis lahkus Tapa jaama kaudu Saksamaale rühm ohvitsere, kes kodanikust armeest olid üle läinud punaarmee territoriaalsest laskurkorpusesse ja seda ilmselt Hitlerliku luure Apvjueeri ülesandel. Apeer säilitas Eestis ka oma agentuuri, kuna ettevalmistamisel oli sõda nõukogude liidu vastu. Tallinnas vastandis baltisakslaste lahkumine kõige vähem tunda, kuigi peamistel äritänavatel Harju-Viru ja Karja tänaval oli saksa nimedega ärisilte poolesaja ümber. Ikkagi linn oli suur ja 5000 inimese lahkumine ei mõjutanud Ülpilt. Kuid sellistes väikestes linnades nagu Paide, Haapsalu ja Kuressaare, kus saksa rahvusest kodanike ja nõndanimetatud kadakasaks oli arvukalt, andis ümberasumine rohkem tunda. Kingissepa muusika veteran Joosep Aavik meenutab endisaegset Kuressaaret ja sakslaste lahkumist. No omal ajal Ta oli päris nii saksa domineerisid peaaegu sinna oli isegi Niineks parim kaupluses tuli rääkides saksa pöördude kummipoole ja nii, aga noh, siis lõpupoole kodanikule, siis ta oligi enam-vähem eestiline ka suur kuurort välismaal, see oli siin nagu Pärnus ja Haapsalu. Võib-olla üks, 6000 ja seal oli suur osa, oli sakslase, olid aadliseisusest kellel teatavuste linnas koda tema linna elamu muidu suvel maal. Pääsuke tulemuste varem olnud, nii väitis, et Eestis ka, aga siis oli nagu. Domineeriv toon, et saksa keelt rääkida ja ma mäletan lapsi, kes nii täis, kus käidi isegi liivaraamatukaupluses. Kaks kogudust kirikus eesti ja saksa kuulus ja neil siis kummalgi oli ka oma. Siis oli teatavasti seal ettevalmistusaega julgenud omavahel pidasid nõu, mis teha ja lõpuks annaks siis pääle see minek kolmundiseks sügisel suured reisiaurik, et olid siin Roomas, sadamas oligi niisugune organiseeritud minek, mitte mingi põgenemis. Väga raske oli paljudel minik. Võis muidugi arvata, et ega see minek kerge ei olnud siit ristirüütlite kiidetud maarjamaalt, kus Lübecki, Bremeni ja teiste saksa linnade seiklejate ja sulide järglastest oli saanud tervenisti kuueks sajandiks härrasklass oli ju Talurahva jõhkra kurnamisega rikkaks saadud. Ja kuigi kodanlik vabariik tõsimeelsele baltlasele oli pinnuks silmas, ei kitsendatud selle vabariigivõimumehed mingil määral nende tegevusvabadust. Vastupidi, Nende soove arvestati igal sammul. Olid nad ju ka kodanikumaareformiga võõrandatud maa eest kenad rahad tasku pistnud. Kui näiteks 1936. aastal paljastati baltisakslaste fašistlik salaorganisatsioon balti vennad oli selle ninameestele langetatud kohtuotsus äärmiselt leebe. Ja kui nüüd baltisakslased hakkasid ära sõitma, pöörasid kodanlikud valitsusvõimud neile erilist tähelepanu. Esimesi lahkujaid, kes teele saatmas välisminister professor Peep isiklikult Eesti sõjaväes teeninud ohvitsere saatis oma tervitustega teele kindral Laidoner. Üht niisugust pidulikku saatmist meenutab erukindralmajor Richard Tomberg. Minu mälestuse järgi oktoobrikuu Altpäevadel lahkusid korraga 28 saksa pärit. Et pärast kinoring vaates, kui näidati nende lahkumist Pärnu sadamast ja seal olid need lahkujad, siis rivistanud laeva pardale ja mängiti hümni lahkumise puhul kõik lahkujad võtsid mütsid peast ära. Peale kollasel Kurski, kes seisis demonstratiivselt, müts peas ja piip hambus, nii nagu me hiljem kuulsime, oli Kurski lööks politseijaoskonna ülema koht Berliinis antud. Tore karjäär sõjaväeringkonna ülema kohalt politseijaoskonna ülemaks. Aga mis teha, kui füürer kutsus ja Berliin ei sattunud igaüks üldse päris Saksamaale jõudis baltlasi vähe. Nad olid mõeldud Suur-Saksamaa uue piirkonna nõndanimetatud vartega au asustamiseks. Sellesse piirkonda kuulusid neli Poola lääneprovintsi, mis eraldati ülejäänud okupeeritud Poolast ehk nõndanimetatud kindralkubermangus. Nürnbergis toimunud rahvusvahelise sõjatribunali kohtuistungite protokollide üle on lisatud hulk dokumente tõestamaks, kuidas asustamine toimus. Poolakat kihutati oma kodudest välja lubamatu midagi kaasa võtta. Nii et baltlased leidsid eest möbleeritud korterit, kus sahvririiulitel isegi keediseid ja muud hoidised neid ootasid. Kuidas baltisakslased ise olukorda hindasid? Selleks veel kaks kirja. Gadget saate alguses nimetatud raamatust. Kiri kaheksandast novembrist. Meie tunneme rõõmu eesseisvast tööst ning oleme rõõmsad ja uhked, et meie juht just meid ühe uue maa ülesehitamiseks on välja valinud. Siis meie peame ju kõik ühiskoos ümber asuma ja maa, mis 20 aastat Poola täis, oli jälle Saksamaaks muutma. Meie ajalooline missioon Baltimaades on lõpetatud üksnes olemasolu pärast võidelda rohkem või vähem rikkaliku leivatüki pärast. See pole mingi ajalooline missioon. Piiskop Alberti vaim kannab Meitsi tagasi uude parte kausse. Kiri 15.-st novembrist. Puuseen on suu ja kaunis kliima nagu augustis-septembris, kuigi on november. Päikest ja sooja. Kõik on suhteliselt väga odav. Kortereid soovi järgi kõige inventäriga. Sain kohe esimesel päeval koha kontorisse. Passid on juba käes. Esialgu kino, teater, variety, tramm, tasuta. Saime alguses sularahas 60 riigimarka Kun, isal pole veel teenistust. Kohti on küllalt, kuid küsimus on, kuhu. Selgituseks kirjas nimetatud poosel on tegelikult Poola linna Poznan. Nende baltlaste kirjade üles puhutud toon muutiski need pärast Eesti ajakirjanduses ilmumist üldsuse pilke märklauaks. Kuigi ajakirjandus püüdis need kommenteerimata jätta. Mis üllat missiooni täidab reisi Kleerunud ja allakäinud härrasseisus. Rahvas pani tähele ja hindas asju omamoodi. Seda suurt minekut nimetati orduaja lõpuks. Niisugust pealkirja kandis ka Aleksander Antsoni näidend, mida 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses mängiti paljudel lavalaudadel rekordiline arv kordi. See oli rahvahetkemeeleolude peegeldus. Aga nüüd mõned killud seoses baltisakslaste äraminekuga. Maidla mõisa parun von Maydel tundnud hästi talumeeste hingeelu enne ärasõitu korraldanud oksjoni igasuguse kolu mahamüümiseks mis ta jumalamuidu laiali kandmiseks jääb. Pakkumise hasardis olid talumehed ära ostnud sellegi, mida neil üldse tarvis ei läinud. Mõnessegi perre tekkisid leksikonid ja pildiajakirjade komplekte, mille eest kroone makstud aga nüüd lapsed kääridega hakkimas või perenaine tuld hakatamas. Haapsalu lähedal Kiltsi mõisas tegid talumehed pärast Parun Huniuse lahkumist puhta töö. Keegi vedas koju suure vaskplekist vanniahju ega teadnud pärast, mis sellega peale hakata. Üks talunaine olnud õnnelik, et saanud kätte aisakella moodi tilistaja, millega mõisaproua enne teenijat kutsunud. Nüüd läks kell lamba kaela. Kullast seppadel oli tööd, kunstiväärtusega, esemeid ei tohtinud välja viia. Nüüd oli ümbertegemist, sest tavaliselt kaelakeed või sõrmused võisid olla üks Põltlane toonud kullassepa kätte kaks kilo hõbedat ja käskinud sellest endale port sigari valmistada. Kullassepp teinud, mis võinud, aga paarsada grammi hõbedat jäänud ikka ülesaks, oli hirmus tige küll. Aga mis liig, see liig. Kriminaalkuritegude eest süüdi mõistetud baltisakslased said amnestia söövaldist viidud laevadele ka kõik siniverelised vaimuhaiged. Ikkagi kõrgem rass ja füürer kutsub. Rahvas minejatele kaasa ei tundnud. Mõisteti hukka neid, kes veel viimastel tundidel ei saanud küürutamisest lahti. Iseloomulik fakt. Kuuendal detsembril tuli kokku vastvalitud Paide linnavolikogu endine linnapea, pärli oli vahepeal Saksamaal asunud ja abilinnapea oli talle teenistusest lahkumisel volikogu nimel tänu avaldanud. Nüüd esinesid kaheksa linnavolinikku 12-st protestiga selle vastu, teatades, et nad ei saa olla solidaarsed endise linnavolikoguga selles asjas. Paide linnavolikogus olid peamiselt kohaliku kodanluse esindajad, nii et ka nemad üldiseks pilkeobjektiks said nõndanimetatud kadakasaksad, kelle hulgas ka arukalt räpatriante leidus. Kuid tegelikult olid asjad naljast kaugel. Võidakse muidugi küsida, miks Hitler Baltimaadelt sakslased ära kutsus. Põhiline oli ikkagi see, et Baltikumi tulid Nõukogude sõjaväebaasid ning nende riikide rahulik okupeerimine, nagu see varem plaanis oli, ei tulnud enam kõne alla. Kallaletung nõukogude liidule oli aja küsimus ja Baltikum pidi paratamatult saama sõjatandriks. Muidugi ei lähtunud füürer humaansetel kaalutlustest oma siinsete rahvuskaaslaste suhtes. Siht lahkunud kümned tuhanded olid täiendav kaader sõjatööstusele ja põllumajandusele aga samuti Wehrmachti-ile. Ja see nõndanimetatud vartega au oli nagu omalaadne katsepolügoon ulatuslike koloniseerimis plaanide elluviimiseks sealsamas Poolas, aga edaspidi ka Baltikumis ja Ukrainas. Nagu öeldud, ei puudutatud Apeeri luurevõrku seda hoopiski tugevdati. Kuid Loode-Eestis CIA sakslastest palju vara, sest tehaseid, mõisasüdameid ja maju ei saanud ju kaasa võtta. Oleks olnud loogiline ja isegi õigustatud need lihtsalt üle võtta, kui rahva vara. Rahva kurnamisega olid need soetatudki. Kuid Eesti kodanlus ei läinud seda teed, meenutab sotsialistliku töö kangelane Alfred Valdo. Meie vabariigi tolleaegne juhtkond oli valmis kõik nendele välja maksma ja oli näha, et ta lubas kõik seda teha. Liigu võlgniku varandused ja asjad kaasa, see paistis niimoodi välja, et et siis meid, nõndanimetatud nagu röövitakse, ballaksid lihtsale tööinimesel jäi küll selline mulje, et mis meile siis enam sinijää. Nii see mitte ainult näis, vaid kippus tegelikult ka olema lahkunud baltisakslaste varade saatust, arutati eesti sakslasega komisjonis. Ajalehe informatsioon ei andnud selle kohta mingit ülevaadet. Aga näiteks kirjutas 26. novembri uudisleht. Kolmandast kuni 25. novembrini 1939 veetud Eesti Saksa läbirääkimiste vältel Eestis asuva saksa rahvusgrupi ümberasumisega seoses olevate materiaalsete õiguslike tagajärgede üle osutus Saksa delegatsioonil vajalikuks informeerida Saksa valitsust läbirääkimiste käigust. Sel otstarbel lahkub Saksa delegatsioon Tallinnast. Neljateistkümnenda detsembri päevalehest loeme. Seega komisjoni läbirääkimiste jätkamise üle puudub lähim selgus. Mõningate arvamuste kohaselt ei olevat saksa delegatsiooni tagasi sõitnud Berliinist oodata enne pühi sest aeg läbirääkimiste pidamiseks ja kokkuleppe saavutamiseks nii hästi ümberasustatud sakslaste varanduse transfeerimise kui ka usaldus valitsuse moodustamise juriidiliste aluste loomiseks kipub jääma lühikeseks. Seda enam, et seisukohtades valitses läbirääkimiste katkemisel veel suuremaid lahkuminekuid. Ajalehelugeja võis arvata, et on tegemist tõsiste lahkhelidega, mis sundisid saksa delegatsiooni ära sõitma. Mingisuguseid printsi pealseid vastuolusid polnud olemas. See udutamine oli mõeldud rahva rahustamiseks. Mis siis tegelikult oli? Sakslased olid oma põhitingimuseks seadnud, et Repatriantide kõik olulisemad kinnisvarad antakse eriliselt selleks otstarbeks loodava asutuse saksa usaldusvalitsuse valdusse. Kodanliku Eesti valitsus oli sellega nõus. Võib-olla ainult üksikasjades oli lahkhelisid. Mida aga tähendas usaldus, valitsuse loomine. Kui varem olid baltisaksa ettevõtet killustatud ja nad polnud võrdselt seotud riigi saksa kapitaliga siis nüüd kujunes välja üks võimas kontsern, mille eesotsas seisid vilunud hitlerlaste majandustegelased. Nendes ettevõtetes toodeti suur osa Eesti tähtsamate tööstusharude toodangust. See kontsern pidi oluliselt mõjuma täna Eesti majandust. Muide, usaldus valitsusse kuulus ka Eesti esindaja, aga ilma hääleõiguseta. Pealegi määras valitsus oma esindajaks saksa firmade advokaadi Jaan teemandi, kes loomulikult oli kõigega nõus. Teine baltisaksa majanduspoliitiline keskus, Sheli pank töötas edasi kontrolli vabalt, kuigi tema juhid olid astunud Saksa kodakondsusesse. Riigivolikogus esitati selle veidra asjaolu kohta isegi valitsusele järelepärimine kuid majandusminister sepp tõrjus selle lakooniliselt tagasi, et nende abinõude rakendamine seeli panga puhul ei osutunud vajalikuks. Seda kõike tehti kindla eesmärgiga allutada Eesti majandus veelgi enam hitlerlikule Saksamaale kes sai siit toorainet oma sõjamasinale ja kelle pangakapitalilt paisusid Eesti töörahva arvel. Majandusministri sõidud, Berliini ja läbirääkimised Tallinnas tõendasid veelkordselt. Milleks kõigeks oli kodanlus valmis rahva vastu. Nii et baltisakslaste lahkumine ei tähendanud sugugi orduaja lõpu lõpu, sellele tegi peatselt töörahvas ise.