Kõneleb justament räägib Ivo Linna. Ridala küla nii meil laulud aitavad elada. Kolm aastat tagasi, kui eesti rokkmuusikud käivitasid laulva revolutsiooni. Me uskusime südames, laulud aitavad elada ja võita. Niimoodi läkski. Me laulame teile praegu laulu, millega ma alustasin siinsamas kolm aastat tagasi. Ja palun. Äädikavalikuga nõus, siis palun andke kuidagimoodi märg. Kuidagi märku anda. Lehvitavad meie siin muusika pere poolt, tahtsin öelda, et meie omandatud vabadus ei ole siiski midagi nii kurba, et selle nimel natukese lõbutseda ei võiks, sellepärast palun tehke kõva hääl. Täna võib-olla liigagi palju räägitud meie naaberriigi valitsejatel kuid siiski ühe asja peaksime ka meie poolt nii-öelda tervitusena siiski viisakuse pärast tegema. Nimelt me tahaksime siin üheskoos muusikute perega laulda Mihhail Sergei pojale ühe tervituslaulu. Kui te oleksite meiega nõus, siis palun laulame seda koos. Lugu peaks teile tuttav olema meie kuldsetest 60.-test. Loo pealkiri on, naerata, mul jälle saab. On arg meil möödunud ja käes on laskumine. Kas tõesti loodan, et Norpligale last, meeldiv mälestuspäevist kauaks? Jäärsest lahkun. No. Ja. Siis. Kui ma tunnen et veidigi üksikuna siis möödunud aasta rõõmud kui serveris, pisarasööjana, kauri, emana vaim, naeratuseks, loom. Ja sinna see ka sündis. Kolm aastat tagasi kirjutas Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Täna laulame nendest viimase, mille sõnum minu arust on nende viie laulu ühine sõnum. Ja loodetavasti see ei unune meil, eestlastel mitte kunagi ja mitte kusagil. 88. aastal kõneles Trivimi Velliste. Tuleb välja, et imet ei tee mitte ainult elevant, vaid ka sääsk. Või õigemini imet ei tee mitte vägev taru, vaid ka usin mesilane. Ja meie eesti rahvas olenegi praegu Zeusi mesilind, kes lendab mesipuu poole. Eesti vabadussõda on kõige Sammerlikend kõigist võitlustest, mis me kunagi oleme pidanud. See võitlus tõi meile vabaduse, tõi meile sõltumatuse meile iseseisvuse. Me mäletame Eesti valitsuse esimest juhti ja viimast presidenti seni viimast Aasta kõigepealt president Pätsi ausammas, tema kodu kaasTahkurannas, Pärnumaal. Ja nüüd ma küsin veel elus olevatelt skaleestidel, kus Konstantin Pätsi au kus on Jaan Tõnisson ja kus on kindral Laidoneri haud? Me tahame viia silla lilli. Nõnda kõneles Trivimi Velliste 88. aastal. Täna kõneleb ta Ameerika Ühendriikides. Kallis rahvas 11. septembril 1988 nõudis Trivimi Velliste siinsamas väljakul ühe esimese mehena avalikult Eesti vabariigi taastamist. Siis ei peetud seda mõtet mõnede poliitikute poolt mitte ainult utoopiliseks, vaid lausa ohtlikuks. Ning kui me tagasi mõtleme nendele päevadele, meenutame, et vaene Velliste hai oma julguse pärast kõvasti pahandada, kui mitte öelda hõlmata. Nüüd on möödunud sellest kolm aastat ning võime ütelda, et praktiliselt kõik, mida Trivimi Velliste sellel päeval siinkõnelejast, mis tundus meile nii utoopilised ala, on praegu tõeks saanud. Eesti riik on maailma kaadil jälle tagasi. See ei tähenda seda, et meie võitlus, et kõik oleks juba võideldud otse vastupidi, vaest on mõningad veel kõige raskemad võitlused alles ees ja nii mulle tundub, et need kõige suuremad hõiskamised ja võidulaulmised seisavad veel samuti ees sest vähemalt minu jaoks on Eesti vabariik taastatud alles siis, kui koju on saabunud kõik tema pojad üle kogu selle endise impeeriumi ning kui ka kõik teiste rahvaste pojad on siin eestist asuvatest võõrastest vägedest läinud tagasi oma kodudesse. Eesti vabariik on taastatud kui nendesamade piiridel, kus 1939. oktoobris Vene punaarmee tankid sisse veeresid, pannakse piiriväravad viimase Nõukogude sõdurid aga jälle kinni. Eesti vabariik on taastatud siis, kui me kõik kanname taskus Eesti vabariigi kodaniku isikut tõendavaid dokumente. Kui selle dokumendi kõrval on lõppude lõpuks meie taskutes ka eesti kroon. Ning Eesti on vaba siis, kui üheski oma ametiasutuses ega politseis ei kohta mehi, kelle kohta me teame, et veel mõni aeg tagasi olid nemad need, kes jälitasid kõiki, kes natukenegi unistasid Eesti riigist, rääkimata nendest, kes selle eest võitlesid. Eesti Vabaduse lõplikuks garantiiks on aga see pilt, kui Eesti talumees omaenda põllul tööd rügades võib ükskord need aastakümned kogunenud verevere mehed endal välja higistada selles samas töös. Kõik see nõuab tööd, tööd ja veelkord tööd ning teadmisi vastu on praegu kõige olulisem see, mida ütles omal ajal Jakob Hurt. Me võib-olla ei saa kunagi suureks oma jõult ega arvult küll, aga me peame saama suureks oma vaimult mitte oma vaimult, selleks, et oleksime hirmus targad. Me peame saama suureks oma suhtumised, oma eetikat, oma moraalid. Ning nii taastame kõige kindlamini Eesti vabariiki. Praegu taastuvad Eesti vabariiki need mehed, kes sügisel oma põllult esimese saagi koristavad. Need, eesti emad, kes läbi praegu raskete aegade hoiavad meie peresid ja kasvatavad eesti lapsi ning eriti need noored, kes praegu astuvad ellu ja kelle ehitada on see Eesti riik. Sest nüüd ei ole meil kedagi enam süüdistada, kui midagi jääb tegemata, sest nüüd on meie saatus täiesti meie endi kätes. Jõudu meile selles ühises töös. 88. aastal kõneles Heino Kiik. Me ju ei tea täna, mida nõuab eesti rahvas näiteks kolme aasta pärast. Me ei tea täna ju sedagi, millist liidulepingut meile pakutakse. Kas see on vastuvõetav või ei ole. Kas liidulepingu koostamisel võetakse kuulda eestlaste sõna või ei võeta? Pole üldse välistatud küsimuse päevakorda tõusmine kas olla nõukogude liidus või mitte olla. Ja siis Ja siis otsustab selle küsimuse eesti rahvas kas omaenda parlamendi kaudu või ütleb välja isiklikult ja otsesel rahvahääletuse teel. Me ei ole kopsi rahvas kusagil ääremaa, kes peab värisedes vaatama ülespoole peremehe suule, mis sõna sealt tulen. Me oleme uhke ja väärikas pererahvas omaenda maal. Oleme seda olnud igiajad ja saame ikka olema. Armas eesti rahvas. Õnnitlen selle ilusa ja hea puhul, mis sa endale viimase kolme aasta jooksul teinud oled. Justin pühal väljad väljal kõlasid kolme aasta eest öisest hiilgest tulnud sõnad et Eesti rahvas otsustab ise, kas olla nõukogude liidus või mitte olla. Nüüd näeme, et otsustas mitte olla. Mulle see tegu väga meeldib. Oma vabariik on olnud mu igatsus, aitäh teile. Kolme aasta kogemusest saame õppida, et rahva üksmeel ja kindel tahe võib ületada ületamatuna tunduvaid takistusi. See kogemus lisab enesekindlust ja jõudu. Soovin järgmiseks 100-ks aastaks niisama tublit ühistunnet ja üksmeelt nagu meil oli kolme võidukäigu aasta jooksul. Meie vabariik saab püsima. Elagu väärikas ja enesekindel eesti rahvas. 88. aastal Rein Veidemann Minu rahvas meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb aegade raamatus. Need Anna Haava lausutud sõnad on täna niisama elavat ja ajakohased kui sajandi algul Noor-Eesti Paju. Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse oma nime ja tahame seda teha oma emakeeles. Oma Isamaa saatus on meid seadnud suurte kaubateede ja kõige erinevamad huvida ristumiskohta. See paratamatus on mõjutanud ja mõjutab tulevikuski nii meie ainelist seisundit, vaimseid Türgimusi kui ka poliitikat. Meie eneseteostus võimalus, meie missioon on rahva ja riigina on olla Euroopa eelpostiks idas ja samas aknaks Euroopasse. Minu rahvas, siin sa nüüd oled jälle kord vaba vangipõlves peremees omal maal ja omas riigis selleks et end teostada võrdselt ja koostöös kõigi teiste vabade rahvastega nii lähedalt kui kaugel. Meie õnn on selles, et oleme iseendi taassünni tunnistajad ja et ajalugu kinkis meile võimaluse jätkata või õigupoolest taasalustada seda, mis väevõimuga meie mõi meie vanemate kätes ära rebiti. Ma loodan ja usun, et suudame mõista selle kingi väärtust. Et me ei hakka iialgi suhtuma vabadusse kui enesestmõistetavus vaid kui haruldase pärandus, mis vajab hoidmist ja kasvatamist. Nüüd ja edaspidi peame tõestama nii iseendile kui maailmale. Etmega väärime oma vabadust. Täna minu ja arvatavasti meie kõigi elu kaunima suve lõpul mõtlen mitte ainult läbi käidud teele ohvritele ja kannatustele vaika eesootavale, terendavale horisondile. Jah, me oleme küll suured oma 5000 aastase ajaloo poolest, aga veel suuremad oleme oma tulevikuusus. Just tulevikuusk on kandnud meid tänasesse uue Eesti lävele ja niisama peab see meid ka edasi kandma. Asugem siis teele, kallid sõbrad, rikka puhta ja haritud ligimesearmastust ja rahu kiirgava Eestimaa poole, kõike head. On tagasi tulnud Heidy Tamme justament võttis ta oma rüppe. Tagasi selle, mis ta on võtnud neid, nüüd on see aeg käes. Laulame auks nüüd koos, kõik, võtame kõigepealt käe alt kinni, tugevasti üksteisel. Ja. Et, et me oleme olemas Mis veel kord suureks põhjuseks on maailmas ei olegi olemas teisi riike peale Eesti on olemas ainult Kodu-Eesti ja Välis-Eesti. Ja selle tervituseks Me laulame laulukarukuningriigist Ta muu niisama kaugel siis seal elab pätsu merega, kes ei pea olema aiaga. Riiulil ta pilte otsa. Bändi lauljaga paiga. Juba kolm aastat tagasi rääkis Heinz Valk. Ei ole veel kadunud ilmast need kes internartsionaalse abi andmise nimel otsustavad rahvaste saatusi tankide jõul. Me ei unusta midagi ja ei andesta midagi. Uhke põlgus on väärikaim, reageeri meie rahva ja isamaa hävingu äärele viinud valinistlikule süsteemile ja selle väärastunud teostajatele, kes veel tänagi pole maha matnud iha meid uuesti oma säärikute alla tallata. Seepärast me peame võitlema seni, kuni Eestimaa pinnale pole jäänud üht põlve pikkuskistalinisti. Meie hinge on puudutanud vabaduse sosin, see peab kasvama täis kõlalise inimhääliseks kõnes selles kihis me peame edasi minema. Ja Me murrame end vabadusse. Kas või läbi halli kivi. Ükskord me heiskamisega Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. Ükskord me võidame niikuinii. Ma kallistan sind, väike vapper rahvas, kes sa oled võidelnud suureks. Saledama priiuse auga ära teeninud. Seda pole kelleltki palutud ega kerjatud ostetud ega laenatud. See on kätte võidetud meie kõigi meelekindluse ja tahtejõu abil. Ning küllap pälvisime sellega kas saatuse soosingu maailma heatahtlikkuse ja jumalate armulikkuse, kes paiskasid meie vastased põrmu nende endi käte abil. Ja seepärast ma arvan, et meie tänases tänus peaks üks lilleõis langena ka seltsimees Buo hauale kelle arulageda algatusetame vististi täna veel oma vabaduse pidu pidada ei oleks saanud. 19. augustil seisime lausa välgu sahvatusliku ootamatusega silmitsi uskumatuna tunduva võimalusega äkksööstuks vabadusse. Teades riski kõrget hinda, me julgesime saatuse pakkumise vastu võtta ning pool sajandit meie südameis pakitsenud igatsus muutus äkki tõeluseks. Me oleme aeg-ajalt kirunud oma rahva ettevaatlikkust ja pikaldase hoovutu. Kuid ühte me peame siiski tudena. Kõige saatuslikematel hetkedel oleme varemgi julgenud kõhklematult tõusta ja minna uhkel otse ning tagasivaatamatult nagu põdrapull läbi lepavõsa. Ja nii me läksime ka seekord. Ja nüüd ongi meil käes see kauaoodatud päev mil võimema hingelt maha pesta selle häbialanduse, mida oleme pidanud hambad ristis taluma 1939. aasta sügisest peale. Täna me ei pea enam laulma saa vabaks Eesti meri, täna me veame laulma jää vabaks Eesti meri ning tegema kõik meist oleneva, et see meri ja rind tõesti vabaks jääksid. Selleks, aga me peame oma silmavaate otsustavalt suunama ettepoole. Ei saa tulevikku minna, selge ees süda ja pilgud kinni minevikku Eestis. Meie eesmärgiks ei pea olema too Eesti, mis jäi meist maa 1940. aasta juunis. See oleks enese pett ja lootus nõrkadele hingedele. Meie kohus on üles ehitada tollases veelgi kaunim ja täiuslikum Eesti ning ma olen kindel, et seda me ka teeme. Selle sihi saavutamiseks aga tuleb meil jäägitult omaks võtta vaba inimese väärikas hoiak ning otsustavalt minema heita poolsajandi jooksul meie hinge kleepunud viha, umbusu ja kättemaksuiha. See pole üleskutse kõike andestatavusele, vaid see on tõdemus sellest, et ei saa lõputult elada, rusikas kätega taskus. Neid käsi on meil nüüd vaja töö tegemiseks ja koostööleppe sirutamiseks igasse ilmakaarde ning ka üksteisele. Kallid vaba eesti lapsed, eriti kallid vaba eesti naised, austatud vaba eesti mehed. Ärge seadke rendile madalaid sihte, tuleb julgeda, uskuda, võimatuna näivat. Nii nagu me kolm aastat tagasi siinsamas lauluväljakul uskusime, et ükskord me võidame niikuinii. Õnne sulle vaba Eesti, ära unusta, et ka pilves ilmaga on pilvede taga siin alati ootamas päike. Kõneleb Eesti vabadusristi kavaler Paul Purre. Armsad kaasmaalased, eestlased õnnitlen teid kõiki südamest meie iseseisvuse taastamise, kuhu tänu meie juhtide ja terve rahva tasakaalutusele ning meelekindlusele on teine vabadussõda lõppenud veretult ja täieliku võiduga valitseda kogu meie vahel üksmeel ja hoidkem kokku siis saame üle kõikides raskustes. Õnne ja rahu teile. Sõna oli lindil daam sündinud 1901. aastal. Neid 90 aastaseid võib-olla pisut vanemaid, võib-olla pisut nooremaid. Vabadussõja läbi teinud mehi ja seal ellu jäänud mehi on liiga vähe. Meie hulka jäänud. Meil on jäänud vähemaks ka sellest päevast kui me siin rahvarinde korraldatud Eestimaa laulul 88 laulsime neid laule, mis mitukümmend aastat olid keelatud sest vaatamata puhuma hakanud vabaduse tuultele jätkus ometi surve jätkus vaimne terror meie kallal küll keskkomitee jõhkrate avalduste, küll muu näol. Ja kui Tbilisis, Bakuus Mägi-Karabahhi heas Vilniuses Riias voolas veri. Olime meiegi valmis, et meiega tullakse arveid õiendama. Ja kui me ükskord hakkame kokku lugema kaotusi, mida me selle võõra võimu all oleme kandnud ei oskame sinna kuidagi kirjutada neid rikutud närve, rikutud tervist ja võib-olla enneaegselt enneaegselt kustunud elusid. Ka neist, kes siin kolm aastat tagasi teie ees kõnelesid ei ole enam kõik elavate hulgas. Laulad meie poistekoor Karl August Hermann Isamaa mälestuseks. Kõneleb Ülo Ignats. Paljudele väliseestlastele olid eesti piirid suletud kaua-kaua. Mina isiklikult pääsesin Eestisse esimest korda alles kolme aasta eest. Ma olin siis enam kui 20 aastat rootslastele rääkinud olukorrast Eestis, kuigi ma seda veel oma silmaga polnud näinudki. Teekond mu vanemate maale katkes minul juba Nõukogude konsulaadis. Teoreetiliselt tundsin ma Eestit hästi. Tegelikult ei kujutanud ma siiski ette seda ääretut, rumalust, milleks nõukogude võim siin võimeline oli. Kolm aastat tagasi kõneles Trivimi Velliste siin Nõukogude karust Euroopa mesipuude rüüstajast. Just nagu kirp karu karvas oli siis väike eesti rahvas, aga ta hammustab, nii, et karu möirgas ja väänes kogu maailma ees. Läänes said siis? Läänes saitzis kunagised põgenikud ja nende pool assimileerunud järeltulijad jälle uhketeks eestlasteks. Uhke olin ma ka, kui ma möödunud suvel sõitsin läbi Eesti piiripunktide Venemaa ja Läti vastu. Need näitasid, millise otsustavusega Eesti oma iseseisvustaotluste eest seisis. Ja ma tundsin uhkust riigipöördekatsepäevil, kui mitmed eesti rahvajuhid olid Stockholmis. Need ainsaks mureks oli siis, kuidas kriitilises olukorras võimalikult kiiresti Eestisse tagasi jõuda, Eesti huve kaitsma ja uusi võimalusi ära kasutama iseseisvuse väljakuulutamiseks. See meenutas mulle anekdooti Korea sõjast. Viiekümnendatel aastatel. Kui tuli hommik, avastas rühm Ameerika sõdureid, et nad olid punaste poolt sisse piiratud. Tulid teated, et vaenlane on nii idas kui läänes, nii lõunas kui põhjas. Mõned sõdurid lõid kartma ja olid valmis alla andma. Kapten aga ütles. Tegelikult on olukord ainult hea, sest nüüd neil pole pääsu. Ja just niisuguse kapteni rolli on mänginud mitmed Eesti juhid viimastel aastatel. Nad on osanud näha näiliselt võimatus olukorras võimalusi uuteks edusammudeks. Alles siis, kui lõpuks tuli uus iseseisvus mõistsime vist esimest korda. Millised raskused meil veel ees on, et nüüd alles algab töö. Rootsis luuletas kord legendaarne piiskop toomas. Vabadus on ülim, mida elu maailmas sulle võib anda, aga eelduseks on, et sa suudad seda väärikalt kanda. Kui 1000 981. aastal taastasid Poola kommunistid riigipöördega endise korrapärast solidaarsuse katseid Poolat demo kratiseerida siis tagantjärele tegid solidaarsuse aktivistid tähtsa järelduse. On vaja riigivõimu kindlustada ja tuleb tingimata hävitada kõik totalitarismi ja vägivallastruktuurid. Sellega ei tulnud nad sel hetkel toime, aga sellega peab üks riik toime tulema, kes tahab üle elada iseseisva riigina. Ja üks hiilgavamaid demokraatia filosoofia. Karl Raimund Popper ütleb omalt poolt ei piisa ainult juhuslikust demokraatiast. Tuleb selle toeks luua kindlad demokraatlikud institutsioonid, muidu ähvardab uus diktatuur nurga taga. Praegu puuduvad veel niisugused kindlad demokraatlikud struktuurid Baltikumis ja ka Nõukogude impeeriumis. Vastupidi, otsitakse juba mõnel pool uut tugevat juhti, kes vastutuse enda peale võtaks. Ka Eestis säilivad ohud demokraatia vastu. Ülemnõukogus on veel palju nõukogudelikku säilinud parteiistumine mis enamasti on tõelise demokraatia eelduseks, läheb üpris aeglaselt. Samuti läheb ettevõtete erastamine aeglaselt. Vahepeal varastatakse aga need ettevõtted endise nomenklatuuri poolt tühjaks. Ajakirjanikuna pean ma ütlema ka, et ajakirjandusseaduse projektis, mis peaks olema üks demokraatia alustaladest räägitakse nii avaldamis kui väljasõidukeeldudest mõnes paragrahvis sisuliselt koguni tsensuurist. Nii et ohtusid on küll ja küll ja nende vastu tuleb võidelda. Paar sõna ka väliseestlastest. Nii väliseestlastel kui teiste riikide kodanikel on pärast iseseisvumist eesti külastamine mõnes osas muutunud veelgi tülikamaks. Ja miks üldse nõutakse väliseestlastelt eraldi kutseid visandmisel? Kas ei võiks väliseestlastele ja vast ka kõigile Põhjala elanikele seda protseduuri lihtsustada? Ja kuidas jääb maaseadusega, kas väliseestlastel ongi mõtet oma vana talu tagasi nõuda, kui talle kui vähemalt praegu välismaa kodanikule ei anta õigust seda omada? Kõige muu kõrval piano veel ühte asja väga tähtsaks. Me peame andestama võimalikult paljudele nende tehtud vead, kui nad on valmis kaasa lööma Eesti vabariigi ülesehitamisel. Sest me peame töötama selle ainsa eesti rahvana, kes on maailmas üldse olemas ja kelle hulgas on ka kurjategijaid ja endiseid kolaborante. Meie rahvas on väike ja me saa endile teist rahvast valida. Hetkel on Eesti ja Baltikum ülemaailmselt kujunenud väikerahvaste võitluse ja õiguste sümboliks. Võitlus Koljati vastu lõppes võiduga. Ja eestlane olla on tõepoolest uhke ja hea. See kõik saavutati diktatuuri ja imperialismi tingimustes. Nüüd näitame maailmale, milleks eestlased on võimelised vaba rahvana. Naiskoor Miina Härma õitse kasva, ela Saebelmann'i kaunimad laulud. Juhatab Silvia meelik ja Rannu linde.