Armas, eesti rahvas ja teised tublid eestimaalased. Me suutsime, Eesti suutis, Eesti suutis elada üle 50 aastat, põrgut. Eesti suutis saada taas iseseisvaks ja kui seda suutsime, siis suudame hakkama saada selle raske tööga, mis meil veel ees on. Me suudame oma iseseisvusega peale hakata midagi mõistlikku, midagi kasulikku, midagi inimlikku. Me suudame taasrajada rahvusriiki ja suudame kaasa tõmmata neid, keda kuri tuul siia on kandnud ja neid, keda kuri tuul siit ära on kandnud. Me suudame meeles pidada ja taevas teab, kui palju meil on meeles pidada. Ent suudame ka andestada teadmises, et uues paremas ühiskonnas hakkavad inimesed käituma teisiti ja paremini. Me suudame usaldada teadmises, et liigne usaldus läheb meil maksma mõnegi sõbra. Aga liigne usaldamatus tähendab, et meil pole ühtegi sõpra. Me taas tõus algas erimeelsete protestikirjadega. Ajalugu hakkas peaaegu liikuma juba 10 aasta eest siis kui suri Jüri Kukk. Aga me polnud selleks veel valmis ja impeerium ei olnud veel mäda küps. Viie aasta eest hakkas ajalugu liikuma. Baltikumis algas Läti rohelise protestiga. Me järgisime Lätit fosforiidi, kevadel me jõudsime järgi hirvepargiga ja haarasime teate kepi nelja mehe avaldusega. Me tegime maailma ajalugu 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooniga, mida loetakse Nõukogude Liidu lagunemise alguseks. Ja nii edasi, edasi ja praegu ikka edasi. Kes tegi meie kõik muinsuskaitse selts, ERSP rahvarin ja lõpus ka EKP Eesti kongress ja Eesti vabariigi ülemnõukogu loendamatud rühmitused ja igaüks meist eraldi ja koos omavahel vaieldes ja vastu vaieldes nagu vabad inimesed kunagi. Ja ometigi koos. Meil oli õnne, meil oli sõpru, aga iseseisvuse taastasime ikkagi meie ise. Mõtlesin esile tõsta mõned olulised nimed, aga kui jõudsin tosinateni, siis andsin alla. Kuidas lugeda ette miljoni osalise nimesid? Nimetan vaid kahte. Mitte neid, kes teil nüüd meelde tuleb. Vaid hoopis Eldar Efendijev ja Ahto Siig Narvas. Ja nende kaudu kõiki neid tuhandeid, kes hoiavad eesti keelt ja levitavad eesti meelt Narva-Jõesuust, Jõhvi ja Kivi oli nii. Homme ma nägin eestimaad nagu kõik elujõulised rahvad, oleme meiegi Segarafaas, meis on Kunda kultuur ja balti hõimud ning Põhjasõjajärgsed immigrandid. Ja edaspidi on meie hulgas ka palju neid, kellede paljud esivanemad muiste kõnelesid vadja ja vepsa, Merja ja Morova keel. Nagu kõik elujõuliselt kultuurid on meiegi kultuur muutu. Meis on Lembitu, kultuuri ja ordurüütlite kultuuri muutume igasugupõlvega ja jääme ometi äratuntavalt samaks. Nii kui soome keel on tõusnud. Ent rootsi keel püsib Soomes, nii ka Eestis. Me liigume rahvusriigi poole, kus kõik oskavad eesti keelt ja jagavad Eestimaameel. Ent paljud tarvitavad kodus ja koolis ja mujalgi vene keel. Me muutume seejuures ja jääme ometi äratuntavalt samaks. Homme ma nägin Eestimaa. Praegu aga on meil ees kõige raskem aasta, majanduslikult ja mitmes muus mõttes. Nii nagu näärikuul läheb juba valgemaks, aga ikka veel külmemaks. Aga me suudame, on juba tunda suuremat hoogu, mõnedel on halvim juba möödas. Sügiskuul aasta pärast võib juba enamus öelda, et halvim on möödas, me suudame, on ainult üks asi, milles ma pole kindel, kas me suudame. Mu õed ja vennad, meie kodud on puhtad, kuid meie trepikojad on räpased. Jah, me astusime eesti kodust sovjeti trepikotta aga nüüd astume Eesti trepikotta. Kui me nüüd suudame koju jõudes viis minuti pühendada selleks, et oma trepikoda ja õu puhtamaks teha, mitte puhtaks, vaid puhtamad. Kui me seda suudame, siis suudame kõike muud ammugi. Pimedam aeg on möödas, Eesti suudab olla ja areneda, eesti suudab olla rahva koduks kõigist rahvustest kodanikele. Eesti suudab olla osaks Euroopa ühiskond kodus Meie hapral planeedil ja Eesti suudad jääda iseendaks. Eesti suuda. Meie suudame, suudame, suudame. Ülo Vinter, põhjamaa Kunileil sind surmani. Segakoor noorus Ene Üleoja, Raul Talmar juhatusel. Ja nüüd laulab meile ansambel. Diala kaebajale Mariliis Toilas ootab ema direktsiooni ukse juures veel. Meie omalt poolt tervitasime ja meenutaksime esimese lauluga Eesti vabadusele samuti tähtsaid inimesi, nimelt riigi pöörajaid, putsiste ja laulu nimi on, no on alles eesel. Rahani laulaks kaugel, kaugel, kus on minu kodu näevalgeneri kaugemal. Sõna on Eesti vabariigi ülemnõukogu presiidiumi esimehel härra Arnold Rüütlil. Ja eesti rahvas oleme taas koos oma pühas paigas. Siin unustame igapäevased vaevad ning erimeelsused. Siia toome kaasa ainult selle hea mis on igaühes ja mis on meis koos. Siia võtame kaasa oma hingepuhtuse. Vabadus on puhas sõna. Nii nagu kodu ja Isamaa. Ta on igaühes meist. Ta elab kõigis koos. Eesti rahvale elab vabadus ka meie sinimustvalges lipus. See on meid aastaid innustanud ning hoidnud usku. Me laulame täna vabadusest. Ta nagu oleks käes ja ei oleks ka. Eesti tuleb alles tõeliselt üles ehitada, selleks et me suudaksime oma vabadust täiel määral realiseerida nii nagu seda teevad normaalsed riigid. Meie lähiülesanne on jalule seada tõeline Eesti rahva võim. Meie edasine ülesanne on panna see võim kõigis valdkondades normaalselt tegutsema. Meie kaugem ülesanne on saada Euroopa riikide pere täisväärtuslikuks liikmeks. Kõik see toimub meie inimeste rikkama ja vaimsema elu nimel ja igaühe vaba ettevõtlikkuse kaudu. Eestit oodatakse Euroopa Me ainult demokraatlik, kuna ja inimese vabadust austavana. Eesti riik peab olema inimese jaoks, aga mitte vastupidi. Neil päevil murtakse mujal pead selle üle kas Eesti tuleb toime või ei tule. Me võime partneritele rääkida ilusatest plaanidest, kuid kõige veenvamad on meie mõtestatud teod. Me peame suutma tasa teha selle, mille oleme kaotanud ja selle, milles oleme teistest maha jäänud. Meie iseseisvuse taastamist tunnustasid esimestena Venemaa demokraatlikud juhid kellega meie rahvas seisis kõrvuti võitlusest diktatuuriohu vastu. Nüüd tulevad meile üksteise järel teated uutest tunnustustest ja diplomaatiliste suhete sisseseadmise otsustes. Võõrväed pole veel lahkunud, kuid ometi meid usaldatakse. See kohustab. Kuid teisalt on ka tunnustus eesti rahva visadusele. Maailm tuleb meie juurde, et meie läheksime maailma. Omapoolsest tunnustusest on teatanud järgmised riigid. Albaania, Argentiina, Austraalia, Austria, Belgia, Brasiilia, Bulgaaria, Costa Rica, Ecuador, Gruusia, Hiina, Hispaania, Holland, Iisrael, Island, Itaalia, Jaapan. Kolumbia, Kreeka, Küpros, Leedu, Lõuna-Aafrika vabariik, Lõuna-Korea, Luksemburg, Läti, Malta, Mehhiko, Nicaragua, Norra, nõukogude liit, Panama, Paraguay, Peruu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Püha Tool, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Singapur, Soome, Suurbritannia, Šveits, Taani, tšehhi ja slovaki liitvabariik, Tšiili, Tuneesia, Türgi, Ukraina, Ungari, Uruguay, USA, Uus-Meremaa, Venemaa. Head inimesed meiega täna ordeneid ja medaleid. Küll tulevad taas needki, kuid seda juba teenete eest taas vabas Eestis. Oma maa ja iseenda eest võidelda Luile on autasu igaühe hinges. Teadmine sellest, mis on neil aastatel tehtud ja millest saab rääkida lastele ja lastelastele. Suuremad meil pole anda. Täna on üks neid päevi, kus igaüks ise saab määrata enda autasu, kui ta on seda väärt olnud. Samas meenutame neid, keda enam pole meie hulgas Siberis ja vangla, vangilaagrites hukkunuid, neid, kelle saatuse musedas võõras võim selle eest, et talle ei alistatud. Eesti rahvas kinnitas oma tahet referendumil ja valimistel. Meil olid Hirvepargis MRP koosolekud, Balti kett ja muud rahvarinde suurüritused. Kuid enne seda olid ka laulupidude valus pidulikud ühtsus, et. Eesti on oma teed käies võitnud tagasi vabaduse ja läheb oma teed, käies õitsengu lähemaks. Ja ometi on selles erinevuses ühtsus teiste rahvastega. Eesti on oma valiku teinud. Eesti on oma valikut kaitsnud. Eesti on valinud ja võitnud vabaduse. Vabaks. Juhatab Arvimiido. Eestimaa laulus on saanud Vabaduse laul jäägu tänasest nii igavesti. Me seisame Vabaduse väraval. Kuulata nagu korraks. Mida ütles Anton Hansen Tammsaare siis kui Eesti oli juba olnud 10 aastat vaba. Kui me tahame end tõeliselt aidata peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee. On truuduses oma maa oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis jäi võimeid keegi aidata. Sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab. Nagu suits, mis hajub ilmaruumi. Homme algab töövabadusest, on saanud võimalus. Hoidkem 11. Armastagem. Küll tahaks, et see sõnum, mille me täna oleme siin üheskoos valmis laulnud jõuaksiit madalate hallide pilvede alt üle kogu maailma ja puudutaks eeskätt eestlaste tundemeeli ja tundekeeli. Nende tundekeeli, keda saatus sünnimaalt isamaalt laia maailma on viinud. Tahaks. Et meiega üheskoos oleksid rõõmsad kõik, kes meile neil päevadel kuudel ja aastatel Ki toeks on olnud. Me jõudsime maailma tähelepanu keskpunkti ja pole midagi teha, küllap me kaome sealt. Õige pea. Kaome varsti. Saatus on meile andnud kõike nagu tänane päevgi. Ilusast päikesest, sinises taevas, hallide pilvedeni ja lõpuks koguni tugeva vihmani. Küllap tuleb selline ka elu, mida me hakkame elama vabas Eestis kus kõik saab olema mööduv, ka inimese elu, kus ainult üks peab olema igavene eesti rahva iseseisvus. See peab olema igavene. Palju õnne teile kõigile. Aitäh, et tulite. Ja nüüd, kus vabaduse laul Peab jõudma tööpäeva selleks ma palun veel siia kõik need märgid, kõik need sümbolid ja tänud, mida me tahame saata kõikidele Eesti majadele, vabaduse laulust, märgina kõikidele maakondadele, märgina sellest, et vabadus on tõesti meie kõigi endi kätes, Eestimaa kõikides paikades ja samuti üle maailma ja selleks, et vabadus ei häviks teel, et ei muutuks ta vääraks ja ei väänduks selleks olgu ta ka sisse õnnistatud kõikide uskude ja kõikide konventsioonide poolt. Vabaduse õnnistavad sisse Eesti Kristliku kiriku pastor härra Märt Vähi roomakatoliku kiriku preester isa Rein õunapuu ja Toronto Peetri kirikuõpetaja. Iisraeli nutulaul paable, vangipõlves võiks olla ka Eesti Maaga sarnane vaabli jõe kaldal. Seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime sionile. Me võime ütelda, et ka meie Eesti rabas on üle maailma istunud ja nutnud, kui nad on mõtlenud ülenede Viiame 50 aasta suhtes leemekate otsa. Seal olid meil riputasime omad Handlad. Õieti Eesti rahvas ei ole iialgi riputanud oma kandvad. Aga uus aeg on toonud uue laulu. Ja see on üks juubeldasime, laula üks tänulaul, mida me võime oma kanded maha võtta ja mängida ja laulda. Kellele siis on see tänu, keda me täname selle päeva ees ta. Ma usun, et siin on pallu isikusi isikud, keda me võiksime tänada kõige oma südamest. Aga kõige rohkem me võime tänulaulu laulda Johowa, meie. Sest tema heldus kestab igavesti. Tänage jumalat, jumalat, sest tema heldus kestab igavesti. Tänage issandat issandat, sest tema heldus kestab igavesti. Teda, kes ükski teeb suuri imetegusid, sest tema heldus kestab igavesti. Teda, kes arusaamisega on teinud, taevad, sest tema heldus kestab igavesti. Teda, kes on tagunud laiaks maa üle tee sest tema heldus kestab igavesti. Teda, kes on teinud suured valgused, sest tema heldus kestab iga veste tänuga. Mina seisan siin täna. See oleks võinud olla väga paljud teistmoodi, eriti üle nende viimaste päevade ja nädalate suhtes. Eestimaa on olnud minu eluaegne kodumaa, siiski, et minul ei olnud seda võimalust siin elada. Olen sündinud Rootsis üles kasvanud Kanadas. Aga nüüd alates alates juulikuu sees. Eestimaa on tõesti saanud mitte ainult minu kodumaaks, aga minu kodu ka minu kodu, see on. See maa, mis kuulub jumalale see rabas, mis kuulub jumalale au, olgu jumalale. Et me võime siin olla siin seista ja ka tagasi kodu tulla. Kui ma tulin alles hiljuti siia juulikuu sees. Me käisime esmakordselt reisul Siberis. Isa ikka hoiatas mind, poiss, vaata, kui sa Eestimaale tagasi lähed, et nad ei saada sind ühe jutiga, Sibere. See juba juhtus. Aga olen tagasi tulnud ja võin isale rahulikult ütelda, et tema võiks ka julgeda Jul julgelt siia tulla. Aga mis on meie tulevik? Mis on see, mida me nüüd teeme oma vabadusega ilma jumalata, eesti rahvas, meie ei saa midagi teha. Kas see oli sama juhtus? Kas see kõik sündis nii? Lihtsalt ka see oli üks õnn, mis see on? Laul jumalale. Ma tänan sind kõigest oma südamest. Jumala ees, ma mängin sulle. Ma kummardan su püha templi poole. Ma tänan su nime su helduse jutuja pärast sest suureks, kui kõik su kuulsus oled sa teinud oma tööduse. Sel päeval, mil ma abi hüüdsin, vastasid sa mulle. Sa tegid mind julgeks mu hinges. On tugevus, kallis rahvas, toime saada kõika ja selle peale vabaduse. Täitustena hinge ja vabadus on tulnud meile ja vabastas meid meie vaenlaste käest, sest tema heldus kestab igavesti. Send Johoba tänavad kõik ilmamaa kuningad. Kui nad kuulevad sinus su toetusi ja nad laulavad Jehoova teedel, et suur on Jehoova au. Kuigi ma käin keset kitsuses elusad seen, mind. Ja su parem käsi aitab, men. Johoova viib mu asju lõpule. Johowa, sinu heldus kestab igavesti. Eestimaa kestab igavesti, sest Jehoova käsi on Eestimaa peal ja tema heldus kestab igavesti. Elagu Eestimaa. Elagu Johowa õnnistus selle ratta peal. Aamen. Armas eesti rahvas. Vaenlase väljaspool ennast me oleme juba peaaegu ära võtnud. Nüüd algab raskem võitlus. Võitlus vaenlasega, kes on meie sees. Ja see vaenlane on meie laht meil see, et me näeme enda isiklikke huvisid palju lähematena kui meie rahva huvisid. Ma tahan õnnistada Eesti rahva vabadust. Aga samal ajal tahan paluda et eesti rahva vabadus saaks tõeliseks mitte ainult rahvaste peres vaid ka meie maailma kultuuris. Annan ma ladina keeles keeles milles kunagi rääkis terve maailm, et meie südamed hakkaksid rääkima samuti selles selles keeles, mida inimene ei suuda väljendada see tähendab armastuse keeles mis on tõeline ja mis tähendab Vastutustunnet kõige eest, mida me teeme. Jumala isa, poja ja püha vaimu nimel õnnistan Eesti rahvas Eestimaad ja Eesti tuleviku inglise ja eesti keele väljendanud Aaroni kiriku kõige kuulsamate õnnistamis sõnadega. Issand, lasku oma pale paista sinu üle ja olgu sulle armuline. Issand, tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle oma rahu, jumala isa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Ma palun nüüd, et inimesed võtaksid traditsiooni kohaselt üksteise käest kinni sõpruse, vendluse, armastuse, avalduse. Traditsioonilised mälestusmärjad lähevad vilja koidule ja Konstantin Pätsi hauale. Ja tänane päev peab olema eestimaale õnnelik, vabandab sest Neitsi Maarja sünnipäev ja vabaduse päev need sobivad kokku. Lugupeetud publik. Me palume teid koos orkestriga liikuda mere äärde lõkke juure.