Tere, vaba rahvas vabal maal. Kui kaua me oleme seda oodanud? Põlvpükstest saadik on olnud unistus vabadusest kuid mitte iialgi pole olnud julgust teada, et see saadud täna tänasel päeval sellel aastal aastal 1980 18 see laulu kallinema liiges vabaduse. Ja see lootus viis meid välja sinna, et me võime olla vaba rahvas vabal maal täna siin ja igavesti ja alati. Kuigi. Korraldustoimkonna nimel on ka üks tagasihoidlik ettepanek sellele Tallinna linna ümberkorraldajale, kes teda teeb ja küsib, missuguseid nimesid panna tänavatele näiteks Lenini puiestee, siis võiks sinna panna meie ettepanekul väikese, kuid julge riigi Islandi nimi kes ei peljanud meid, tun. Vaba rahvas täna siin lauluväljakul tuletagem korraks meelde seda, mida me oleme pidanud siin lauluväljakul läbi elama pikkade aastate jooksul ja milliste hirmude all. Me oleme pidanud siin kirsa säärikol elama. Tuletagem ta korraks meelde selleks et ta igavesti unustada, sest Kalev on jõudnud koju. Kuid praegu veel viimast korda tulgu nad siia, et neid enam mitte kunagi meenutada. Läheme tagasi ajalukku. Kõrvale allumatu Korf. Sügava mõistmise vaimus. Ükski Arnold ega ükski, et ka ei ole gei leile kui Jossif Visleriooni siis mina ei mäleta. Mis aga jälgime? Kui poleks olnud mind, kui mureks on minu alluva monopol, koguneb rockil küll igav. Nagu kellad oli laada pääl. Süda sula, mõnus mõlgub meel. Kõlab kõrvu Eesti ema tee. Kallis rahvas kesta siia täna jälle nii arvukalt, Kokkoleku tulid. Nende Karl August Hermanni luuleridadega. Ma alustasin kolm aastat tagasi, 11. septembril 1988. Ma ei unusta, nagu vist teiegi ei ole unustanud iialgi seda pilti, mis avanes väljakul. Ma jõudsin vaid mõelda, et nii palju eestlasi ei ole ühel väljakul veel iialgi koos olnud. Ma jõudsin mõelda kui tugev. Kui kustumatu pidi olema meie rahva vabadusiha. Elada oma riigis otsustada ise oma saatuse üle kui pool sajandit kestnud kõige jõhkra maa võimu surve ei olnud seda murda suutnud. Mäletan et tookord ma ütlesin, me oleme siia tulnud lootuste tärkamise tunnil. Täna kui meid 51 aastat tagasi okupeerinud ja annekteerinud Nõukogude Liit on tunnustanud Eesti vabariigi iseseisvust kui üle juba vist üle 50 maailma riigi on asunud taastama või loova meiega diplomaatilisi suhteid. Ei eksimaalist valju, kui ütlen, et tänane oleme siia tulnud lootuste täitumise tunnil. Tere tulemast kõigile. Au eest olla täna jälle siin teie ees nagu sügises, 88. Me soovime teile kõigile veel. Me soovime meile kõigile õnne. Tervist. Eestimaa künnisel ees võimalus uuesti üles ehitada oma riik meie omaenese tarkuse oskuse ja hingejõukohaselt. Eestimaa on meie kätes. Nii hüüdsime öös esimese rahvarinde kongressi aegu ja meie hing peaks täna olema rahulik. Õiglus on ometi kord võitnud ebaõigluse hea kurjuse ja mitte niisama juhuse läbi vaid seetõttu, et eesti rahvas igaüks rohujuure tasemelt tipp-poliitik kuni on selles oma jõukohaselt kaasa teinud nagu teisedki rahvad meie ümber siin kõrval idas ja läänes. Ja kui me neil päevil just teab, kui juubeldavad ja ülemeelikud pole olnud siis tuleneb see tõenäoliselt meie natuuri kõrval ka sellest teadmisest, mis kõik on jäänud selja taha. Ja kui suur ja tõsine töö on see, mis seisab ees. Õnnistatud olgu eesti rahva vabadus, kõlagu, vabaduse laul. Jätkem väärikalt. Hüvasti minevikuga. Võtkem tulevik vastu kindlal meelel. Meil. On täna kogu eeskirju, Tõdi, mitte kõik siin väljakul aga töötava Eesti televisioonikaamerad mis viivad pilvi siin täna toimunust üle kogu maa viivad pildiga kõigile põhjamaadele ja ka nemad on täna meiega. Seisata hetkeks. Aeg parandab haavad. Inimesed suudavad inimestele andestada. Mälu aga peab mäletama. Ja mälestus jääma. Mõelgem nendele keda praegu ei ole. Ja mõelgem ka meile enestele, kes me siin seisame siin Vabaduse väraval. Paljud jäid teele. Kümned tuhanded kannatasid süütult küüditatud tena paguluses langenud sõjaväljal muserdatud vangilaagrites sadu tuhandeid meid. Meie põlvkonda sunniti pool sajandit elama aju ja arulageda kuritahtliku süsteemi vangidena. Vabaduse hind on tõepoolest olnud kallis. Aga ka tasu on valu ja kannatuste vääriline. Eesti rahvas on alles, eesti rahvas on vaba. Täna siin maarjamaal ja mujalgi. 51-st aastast hoolimata 51 raske aasta kiuste. Kui me Fagisainiga laulukaare all istusime ja tänaseks ette aastaks valmistusime, tuli Hiiumaalt telegramm. See kõlab nii. Need, hiidlased, kes täna lauluväljakule tulla ei saanud, on ometi koos kogu Eestiga. Ma läksin metsa, vastu tuli meri. Ma sõudsin merel vastu tuli maa maad mööda, kõndisin vastu, tuli mägimäele, ronisin ja nägin Eestimaad. Mis madalmaa mis uhke sugu, mis kaunis keel, mis õudne ajalugu. Tervitab Ave alavainu ja palub selle ette lugeda. Tõepoolest, mis õudne ajalugu. Pool sajandit püüti meid füüsiliselt hävitada ja vaimselt sandistada, suruda meid kui rahvust kõrvale olulistel elualadelt. Olid koguni sellised aastad kus emakeele õpikud ja lugemikud nimetati ümber eesti keele, õpikutakse lugenikeks. Otsekui polekski eesti keel eestlastele enam emakeel vaid lihtsalt ka üks keel mida vene keele kõrval pisut tarvitada lubatakse. Parem muidugi kui tugeva aktsendiga. Hakkas korduma see aeg, mille kohta Oskar Luts. Ühel meie varasemal kaugemal keele vägistamise perioodil ütles, eesti keel on otsekui Tuhkatriinu, kellel lubatakse puid tassida ja vett kanda. Oli neid kes avalikult vastu panid, käisid läbilaagrite okastraadi tagant, tulid siis hirveparki ja kuulutasid kogu rahvale. Et Eesti ei ole sattunud Nõukogude Liidu koosseisu rahva vaba tahte tulemusena, vaid jõhkra võimu surve all. Kogu rahvas ei saanud niimoodi vastu panna. Üldrahvalikult oli selline vastupanu võimatu. Meil jäi üle tulla siia lauluväljakule. Vaimustunult õlg õla kõrval seistes teineteiselt küsida, kas tunned maad, mis Peipsi rannalt? Meil jäi üle seista õlg õla kõrval pisar silmas. Tõotada Mu isamaa on minu arm, ei teda jätkama. See oli otsekui referendum, mida me iga viie aasta tagant korraldasime ja millele kurdiks võisid jääda vaid Kremli kõrvad. Ometi me tulime, me teadsime, et eesti rahvas on olemas ja ta väärib paremat tulevikku kui too närune ja peldiku haisuline sotsialism. Valelik ja suurustav, mis meile vägisi kaela oli määritud. Me ei saanud vaiki olla. Mina ei mitte vaiki olla. Heino Kaljuste. Isakene taadikene laulab neljakümneaastane juubilar. Ellerheinene. Ma palun tribüünile Toronto Peetri kirikuõpetaja Ma pean kohe väikest viperust seal parandama. Toronto Peetri kogudus oma 4000 liikmega oli kõige suurem vaid 40 aastat üle maailma. Nüüd on mitmed Eestimaakogudused Torontost ette jõudnud. EELK peapiiskop Kuno Pajula on teel Ameerikasse täna hilisemal pealelõunal. Ja ta palus mind tervitada kõiki Kristlikult mõtlevaid eestlaseid kodumaal ja üle maailma soovides nendele rikkalikul jumala rahu. Jumala isa, poja ja püha vaimu nimel. Ma loen mõningad salmi, suur apostel Pauluse kirjas Efeslastele. Jeesuse Kristuse läbi on meil lõi vaimuühendus isa juurde. Nii ei ole siis teie Ena võõrad ega majalised, vaid jumala Pärvis rahvas, jumala kodakondsed. Teie olete rajatud Jeesusele Kristusele, kes on nurgakivi kelles ka teid üles ehitatakse jumala eluasemeks vaimu. Aamen, palun istuge. Minu armsad vennad ja õed Jeesuses Kristuses. Mul on nii hea meel seista täna siin ja tuua telje, et jumala sõna, mis on kahtlematult ka makse Eesti kohta. Teie kuulsite, et kujaks rahvas pürgi jumalale ja tema lähedusse. Siis ei ole nad enam põerad ega majalise, vaid nemad on jumala päris rahvas. Ja jumal on ju vabaduse ja õigluse jumal. Ja täna. Meie perekonna põgenemise tee pärast laagrike elanik viie kolmeaastast laagris olekut viis meid Inglismaale. Ja seal võttis pagulasi vastu suursaadik. Eesti vabariigi suursaadik Brigtile nimel. August Parma. August Torma oli jumala poolt õnnistatud väga kõrgete vaimuannetega mis meile kõigile ja eriti eesti rahva juhtidele peaks olema eeskujuks. Sel ajal oli see paarsada ruutmeetrit Eesti vabariigi saatkonda. Püha vaba Eesti pill. Ja Inglismaa, eestlased ja ka väliseestlased tulid sinna harduses. Jaa, seislatasi hetkeks valves. Sest nad teadsid, et see oli terves maailmas ainukene veel püha vaba eesti rahvapill. August Torma peale oma suursaadiku ülesannete omas aga erilise lugupidamise ja autoriteedi kuna tema oli oma terve eluaja olnud veendunud kristlane. Tema asutatud oli 1900 46. aastal Londoni Eesti kogudus ja tema oli koguduse nõukogu esimeheks kuni oma surmani. Eeskujuks, kuidas elab üks kristlane ja sul ei läinud rohkem aega kui viis minutit Eesti vabariigi saatkonnas viibida, enne kui sa märkasid. See saatkond on püha, kuna saadik ja tema abikaasa oli pühal nimel seest saatkond oli ka Jeesuse Kristuse kuningate kuninga saatkond. Ja August Torma oli ka kuningate kuninga esindaja eestlastele tol ajal üle vaba maailma oma eluga, oma käitumisega. Peale selle oli ta ka veel õnnistatud muusika tallenitidega. Ja ta juhatas Londoni Eesti Seltsi koori ja külaliskoori, kui nad saabusid New Yorgist ja ka Torontost on tema külalisjuhatajana diregeerinud. Aga üle kõige, mis on vaja ühele rahvale ja rahvajuhile on vennaarmastus sõbralikus lepitusamet. Ja igal pool, kus tekkis arusaamatusi ka meie väikeses pagulasühiskonnas. Seal oli suursaadik Torma lepitajaks tema tõeste kandis jumalavilja. Ja sellepärast me võime õelda, et nüüd täna on saabunud see päev, mida tema igatses ja mida tema palves jumala ette kandis iga päev oma elus, et kord tõuseks jälle vabaduse päike üle meie koduma. Täna nii kui apostel Paulus ütleb, meie ei ole enam põerrad ega majalise vaid meie oleme jumala äris, rahvas, jumala pärisrahvas. Vabal Eestimaa, teie jalge all on vaba Eesti mul. Aga ma kasutasin sihilikult sõnana. Et saatkonnas oli püha vaba Eesti pill. Ja see sõna püha on oluline. Sellepärast et me kõik teame, et rahvaste saatuse taga seda juhib jumala nähtamatu käsk. Meie valitsuse liikmed, valitsuse juhid on teinud vaprad ja julged au ja kiiduväärset tööd ja teevad seda edasi. Aga ükski tubli eesti mees ega naine Ei kutsunud esile ega korraldanud sajatunnilist sõda. Ükski tubli ees eesti mees ega naine ei kutsunud esile ebaõnnestunud puuet taati Moskvas. Ja need kaks sündmust. On suurteks põhjusteks, miks meie täna siin võime olla vabal maal vaba rahvana. Sest nüüd muutus üle. Venemaa üleskiidetud relvastus osutus mängu plussideks ja läänemaailma hirm oli kadunud ja nad teadsid, et ei ole tegemist täna võrdse ega väärika vaenlasega. Samuti ebaõnnestunud kuude ta tagajärjel. Üleöö tunnustati Eesti vabariiki kõikide oluliste suurriikide poolt vabas maailmas. See ütleb ju meile selgesti, et inimese ja valitsuse juhtide taga on ometi jumala nähtamatu käsi. Ja kui me selle nähtamatu käe unustame siis sama kiiresti kui jumal nagu üleöö kinkis meie rahvale vabaduse võib ta ka selle vabaduse üle meie käest ära võtta. Ja sellepärast ütlebki apostel Paulus. Püsige usus ja lootuses ja armastuses. Ja suurim neist on armastus. Armastuse vendluse sõpruse kõige suurem vaenlane on juba vana kiriku ajaloost peale nimetatud esimeseks surmapatuks. Uhkus, see on Epuess ja auahnus. Ja kui valitseb egoism või auahnus meie keskel siis jumal oma tõotuste kõrval. Alati annab ka inimestele ränga hoiatuse. Ja ma loen teile Jeesuse sõnad, kuidas hoiatus, kõla. Ses uhkus on armastuse ja vendluse kõige suurem vaenlane. Kus on EBU-s, ei ole Ena läbikäimist ega ühtekuuluvus. Ja selle kohta ütleb meie elu issandale. Iga kull mis on isekeskis riius, häbi ja koda langeb koja peale iga kuningriik, mis on isekeskis riius hävinenud. Meie palve nüüd on. Et meie riik ei häviks ja selleks olgu jumala püha vaimu, tuli põlema süütad iga eestlase südames. Sest kõik meie oleme loodud jumala valgesse. Sellepäras usk, usk jumalasse, vabaduse ja õiguse taastajasse. Püha Vaimu tuli Meie südames, mis kutsub esile vennaarmastuse. Ja nii kui te kuulsite, suurim jumala õnn, on armastus. Ämblejafo. Jumal õnnistagu teid kõiki. Aamen. Laulavad ühendkoorid, dirigeerib Venno Laul. Kui me kolm aastat tagasi siin kogu väljaku täies koos Eestimaa laulu laulsime olime juba alustanud üldrahvalikku võitlust Virumaa pärast ja fosforiidi kaevandamise vastu oli toimunud Hirvepargi sündmused. Esitatud oli nelja mehe idee. Eesti isemajandamiseks. Sündinud oli loomeliitude pleenum. Oma mõtete ja sihtidega. Sündinud oli rahvarinne mis näitas, et ta on võimeline korraldama mitte Mannetuid sunniviisilise miitinguid nagu ajalugu seni tundis vaid tõeliselt rahvalikke võimsaid meeleavaldusi. Eestis oli puhuma hakanud vabaduse tuul. See puhus ja äratas ka teisi rahvaid. Ja tekitas tõmbuse Kremli võimukoridorides. Eestimaa kõrgele, kõige kõrgemale ametitoolile saadeti mees kes oli võimeline kõnelema selges eesti keeles. Või jäi küll endistviisi Moskvasse, jäi partei kätte. Ometi oli lõppenud 38 aastat kestnud periood kus need, kes ennast eesti rahva juhtideks nimetasid murdsid ja väänasid eesti keelt nürilt ja saamatult. Otsekui oleks mõni Tambovi laadamaadleja üritanud selili panna Lurichi. See kõik on meie ajalugu. Midagi hakkas muutuma. Toimus rahvarinde kongress, sellele vastas kreml jõhkrate konstitutsiooniparandustega, mis ähvardasid hävitada need viimasedki vabaduse riismed, mis veel olid jäänud. Eesli vastas omakorda tollase ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooniga, mis loomulikult oli oma aja laps. Kuid mida nüüd? Impeeriumi ülem polkovnik Alksmis on nimetanud Nõukogude liidu lagundamise alguseks. Nii palju kui me algsemisega ka nõus pole, selles on tal ometi õigus. Maga, läksime edasi, me hakkasime mõtlema oma riigi Eesti vabariigi taastamisest. Algas kodanike Eesti vabariigi kodanike registreerimine. Ja me läksime veel edasi. Me läksime balti ketti. On tõesti olnud palju ülevaid, pingelisi dramaatilisi ja traagilisi Ki sündmusi selles kolme aasta pikkuses reas Eestimaa laulust Vabaduse laulule. See on olnud kui üks katkematu ahel. Üks katkematu kett vaevast vabadusse milles on oluline olnud iga lüli ja me võiksime seda pikka meenutust täna siin veel kaua jätkata. Ja ometigi on üks lüli nendest kõikidest säravaim. Mõelge praegu end hetkeks tagasi augustisse 1989. Kordumatusse käte ühendusse läbi Eestimaa Lätimaa ja leeduma. Mõelge ennast sinna tagasi, kus me kõik oleme kord teiega seisnud ja korrake. Vabadus. Meid ähvardati? Tookord kadumisega, öeldi, et me oleme oma rahvaste eksistentsi tõelisse ohtu seadnud. Ja Läti ja Leedu rahvas on tänase päeva nimel valanud ka verd. Aga me oleme koos selle tee ära käinud. Me oleme 11 toetades läinud ja oleme ka korraga vabaks saanud. Õnnitlegem ja tänagem siin täna lauluväljakul ka Läti ja Leedu rahvast. Vabadus Priivibas laisse. Lavale kutsutakse Eestimaa laul 88. Esinenud poliitikud, palun tulla siia, kuulame meie, mida nad ütlesid siis ja mis on neil täna öelda. Siim Kallas? Selles olukorras ei tohime väsida ja praegu pidulikus õhkkonnas siin koos olles peame meeles pidama seda, et meil tuleb tulla kokku veel palju kordi, et deklareerida, et me ei tagane. Ütleb ju eesti rahvale vanasõnagi, kes kahju kardab, see õnne ei leia, sest rasked ajad on ees. Kriis nõukogude majanduses süveneb. Eestis ei kavatseta jääda poolele teele. Ja meie rahva vanasõna ütleb mene üle silla, kui oled silla juure joodon. Nüüd oleme vist jõudnud üle silla jõudnud teisele kaldale. Nüüd vaatame ringi ja mõtleme nüüd, mida siis nüüd ikkagi edasi teha? Kõik ütlevad, et tuleb tööle hakata. Aga kuidas? Mida teha, kuidas teha, et jõukaks saada? On illusioon, kui me usume, et keegi tuleb kuskilt meile appi või saame mingisugust hinnaalandust ilusate silmade eest. Keegi ei oska meile nõu anda. Kõik sõltub meie oma kätest, meie oma mõistusest, meie oma arukusest. Kas meil on olnud kõikide nende aastate jooksul piisavalt arukust? Piisavalt arukat mõistust? Üldiselt küll. Kuid oleme teinud ka vigu ja rumalusi. Nendest peame nüüd hoiduma. Vanasõna ütleb, kui pää eksitab, siis jalg komistab. Meie tuleviku riik vajab kõiki oskusi, kõiki teadmisi, kõiki neid, kes midagi oskavad ja midagi teavad. Ma loodan, et lähemate aastate jooksul ja ma usun seda, et me rajame mõnusa riigi, kus on kerge hingata ja hea elada. Räägib Mati Hint. Me pakume kõigile rahvastele Eestis nii palju keelelist vabadust, kui nad suudavad kanda, kui meie oleme Eestis. Need, kes on siin olnud 5000 aastat ja me peame jääma Võiksime olla palju kindlamini internatsionalistid, kui tulge meie õigus olla eestlane. Selle tõdemusega ma lõpetan, üks kord me võidame niikuinii kõige alatuse, vale ja pettuse, ülekohtuvägivalla ja vere kiuste me võidame niikuinii, sest ükskord võidab õigus ja võidab õiglus niikuinii. Me oleme jälle siin eesti rahvas võib pühitseda oma suurimat ajaloolist võitu. Me oleme ükskord ometi võitnud. Ja meie võidu eriline ilu on selles, et Eesti sai jälle riigiks ilma ühegi vereohvrita. Sellega me läheme ajalukku, kui me ise midagi ära ei riku. Nüüd on peaaegu kõik meie endi teha. Ja teha on palju. On vaja taastada ja uut luua, lammutada ja koristada. Kolm aastat tagasi, kui me siin lauluväljakul seisime ühtse rahvana pidime me olema valmis palju suuremateks katsumusteks, kui meile selle kolme aasta sees on osaks saanud. Nüüd peame küsima, kas oleme ära teeninud sedasama lootust, et oleme jälle inimväärikusega rahvusväärikusega, riigi väärikusega rahvas ja ka oma keeleväärikusega rahvas. Ja vastus saab olla ainult ja meie ohvrid on varasematest aastakümnetest. Meil ei ole kergel käel kedagi omadest ohverdada. Lisaks Vabaduse teed on sillutanud kogu rahvas ja ainult rahvas olgu otsustajaks. Kas need arusaamad, mis meid on esimesele sihile toonud, kas need arusaamad on olnud õiged, kas nad on õiged ka tulevikus. Kas nendele saab esid ehitada midagi püsivat? Järjest kõvemini kostab hääli, et tänaseks on juba moorameeste põlvkond, kes on oma töö teinud ja kes võivad nüüd minna, et vabaduse ja vabariigi ehitamine jätta nende kätesse kelle meelest tasakaalukas kuldne kesktee, mis meid siia on toonud, on pigem vaenlase kui eesti tee. Järjest kergemini üteldakse mõnel pool välja kõige kohutavam sõna kodusõda. Ometi on meid siia toonud just CD, mida me oleme käinud ja teistest teedest ei teame seda ütelda, kuhu need teed oleksid meid viinud. Aga me oleme siin armas eesti rahvast. Me ei ole vabadust taotlenud venna vihaks. Me pole ka vabadust väärt, kui kõik peaks vihaks pöörama. Maailm ei taha enda hulka vihast eesti rahvast, vaid armastavat eesti rahvast. Ja Eesti rahvas ei lase juhtuda, et me peaksime kaotama selle, mida me tõesti väärt oleme. Rahvas on valinud vabaduse, ta valib ka kodurahu. Ta valib Eesti ülesehitamise, sest see on ainus, mis annab kõigele mõtte.