Tere õhtust. Olen Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama näitleja tundi. Täna kohtume Andres Otsaga näitlejaga, kelle häält raadiokuulaja kindlasti hästi tunneb. Tänase saatega õnnitleme Andres Otsa tema 50. sünnipäeva puhul. Andres Ots Teil peaks juba teatriveri niimoodi sündides olema kaasa antud. Aga ometi läinud teie teie otse teatrikooli. Vaid käänakuga räägime sellest natuke sellest algusest. Mu isa ja ema olid mõlemad näitlejad, isa suri aga juba 46. aastal, nii et teda ma ei mäletagi. Aga. Nojah, veri siis ilmselt on. Ja mina ei mõistnud, mis pärast külm. Tema üritas mulle kõik muud ette sööta, et mind jumala pärast ainult teatrist kaugemal hoida, ilmselt praegu ma saan sellest väga hästi aru. Ma olen küll ühe korra. Lolli tembu, et mu oma pojal lubasin tepiteerida laval viie aastasena Soome rahvusteatri lavastuses. Mati Undi lavastatud minekut mängisid nad siin Tallinnas ja ei võtnud oma seda pisikest poissi kaasa. Minu poisse tegi selle rolli ära. Ja sellest on tal märgid küljes siiamaani. Kas see näitleja, kes päevast päeva oma elukutse suurte rõõmude ja hullemate hädadega silmitsi seisab? Ilmselt ei taha, et tema lapsed nii mullu elukutse valiksid? Nojah, mulle üritati siis ette sööta igasuguseid muid asju, küll küll keeli, küll kunste. 50.-te aastate lõpul, 60.-te aastate alguses, oli see keele õppimine võrdlemisi Tähendab on olemas ülikoolid ja olemas tipid ja kõik muud, aga on ainult üks instaadion kunstiinstituut. Käisin seal ettevalmistuskursustel ja aga ei saanud must. Skulptorite keramikut. Läksin hoopis pärast keskkooli Tartu ülikooli prantsuse keelt õppima. Aga sealt pärast esimest aastat tulin tulema, sest. Nautilis kuskile teisele poole muidugi kõigepealt delist sõjaväkke, aga siis tiris nagu, nagu, nagu nad oma kateedri poole väga. Palju jõudnudki ringi kolada natukene aega ülikoolis, natukene aega sõjaväes, natukene aega õhtulehes uudistereporterina ja siis aasta aega lavakunstikateedris laborandina. Praegu on pärast mind siiamaani pidanud selle teedel vastu Ivika Sillar. Mehaanin teisele lennule nende viimasel aastal Iivikaks. Ilusa Panso võttis mind sinna tööle. Mingi väikse perspektiiviga, et ma saanud tunde jälgida ja ma tulin sõjaväest ära just selleks ajaks, kui see meie kursus oli vastu võetud, nii et ma selle meie kursuse esimese kursuse vaatasin seda värki kõike pealt. Teisele kursusele. Kaks tükki, väljalandid, sõime sisse koos Katrin karisma, hakkame temaga oli otse keskkoolist. Mina tulin siis elugulist. Kas ja kuidas sellest elukoolist vinist teistest koolidest on näitlejana kasu olnud või abi olla tulnud vajalikud? Mina ei tea, mina ei oska seda ütelda, noh. Eks kindlasti on olnud kasulik, aga ma ei oska näidet tuua, et et vaat, et õhtulehe reporter enama ammutasin sugust elukogemust ja nägin väga palju inimesi ja küll nad olid erinevad ja küll ma panin nüüd hästi kõrva taha, missugused nad kõik olid või et noh, sõjaväes nägin selliseid tüüpe, mida muide nägin muidugi selliseid tüüpe, mida noh, elu sees. Enam iialgi ei ole kohanud. Võib-olla isegi õnneks. Aga aga ma ei usu nüüd, et see oleks mind nüüd laval nii kohutavalt aidanud või millestki kasu kindlasti olnud. Eriti ülikooliajast, vastutuse ülikooli hirmus huvitaval ajal, see oli 62. aasta sügis. See oli kindlasti üks väga-väga huvitav aeg. Sest seal olid koos veel Alliksaar, kes ei tohtinud Ülikooli kohviku uksest sisse astuda. Siis oli Kaalep ja siis noorem seltskond alates Paul Eerikust, Mati Unt, Andres Ehin, Ivi Eenmaa, Henn-Kaarel, Jüri poeg, latt, Matti Vaga ja arutu hulk, igasuguseid muid juurakaid ja bioloogia ja väga-väga põnevad ja huvitavad inimesi. See oli tõesti huvitav. Aga ma loll, läksin sealt ära. Aga jätkus veel ikka ikka huvitav aeg, sest konservatooriumi ajad olid 65 kuni 68 mul. Ja kui te mäletate, et 68. aastal juhtus maailmas väga palju igasuguseid asju ja stagnatsioon meil algas alles kuskil pärast 60 kaheksandat pista siis oli see aeg ka üks hirmus huvitav aeg konservatooriumis ja konservatooriumi nenud sel ajal üksi eest, me suhtlesime väga tihedalt kunstiinstituudi seltskonnaga ja teadlastega. See nagu hoidis päris hästi elus. Ja ja andis vast selle kõige väärtuslikuma mulle, mida mul õnnestunud. Ma ei tea, kas, kui nad seal laulu panna või on või, või laululahendusse või millega ta võib-olla mõnesse rolli Opositsioonilise ellusuhtumise siiamaani seelik. Millal laulja muusika siis teie elus oluliseks said või on alati olnud vä? Ja lasteaiast peale legend räägib, et siis, kui ma lasteaias laulsin, siis kuidagi tädi ei ole alati pannkooke teinud. Ma ei tea, võib-olla laulsin sellepärast pannkookidega. Ei, mul on ikka meeldinud laulda ja. Ja enne häälemurret ma laulsin Kaljuste lastekoorid mul on kaks väga suurepärast õpetajat elus olnud, üks oli Heino Kaljuste ja teine oli skulptor Kalju reitel. Fantastiliselt oskavad lastega läbi saada. Kui ma sealt Kaljuste lastekoorist välja kasvasin, häälemurre peale tulija siis kuskil ma hakkasin märkama, et ma ei sobi enam. Ansamblil lauldakse ka koori lauljaks sest ma intoneerin ebapuhtalt. Ja lauluõppimisega, ma ei tahtnud ka tegelemist hakata tegema, sellepärast et mul oli koolist paar niisugust näidet. Poistest, kes käisid laulutunnis ja kes õppisid laulud kangesti häält väristama, see mulle üldse ei meeldinud. Ja romanss laulma mis mulle ei meeldinud ja siis ma vaatasin, et ei, et ma ei sobi ansamblites koorides, ainukene võimalus on kuidagi madise solistiks hakata. Siis noh, ei pane võib-olla nii väga tähele seda, kui mööda laulad. Või siis, kui ma seal lavakunstikateedris käisin, siis ma laulsin lahedal suures bigbändis. See oli aastatel 65 kuni 68, selle bigbändi nimi oli kunagi olnud Mikid, aga kuna tol ajal ei olnud enam ilus ei olnud moes enam mikihiired, ei olnud ilus. Kui Mikilt kirjutavad oma nime Mikis Jewel, CK ja Y lõppu pool, siis siis sai sellest orkestrist kähku rütmi Ants Meriste juhatusel. Siis seal ma siis laulsin. Ja sealt ma päris tuuritas must seal jaksu lauljat teha. 67. aastal igatahes sirp ja vasar kirjutas, et et rütmisolist Andres Ots ei olnud veel rahvusvahelise festivali tasemel või oli see 60 600-st ei 66 ikkagist, et 67 oli see, see kõigevägevam talle, nii et festival. Ja noh, eks ma siis sain sellest natukene valusa kogemuse ja siis ma üritasin kuidagimoodi omamoodi kõike seda asja tegema hakata. Kuskil remondi 68. aasta keskel tuli mul idee, me mängisime tantsuks. Viimastel tundidel üritasime muusika nalja teha küll, rütmistasime lugusid ümber ja, ja mängisime ühte lugu erinevate rütmidega, nii et ajasime tantsijaid, segadusi, ütleksime valsi pealt Foxi peale üle ja, ja vastupidi või Tangogele eskord. Me ju paar korda teinud ühtelugu ja siis ma järsku taipasin, et kuriloomet selle kõige sees on midagi natukene teist muud ka. Ja siis parajasti kuulutati välja noorte estraadilauljate konkurss 68. aasta kevadel. Siis mina vedasin oma kursusel, ma ei mäleta, kellega kihla, et ma lähen sinna estraadilauljate võistlusele, laulan Rinne Mets mühiseb kaarest kahe käega peast, hull oled või mis? Mul oli oma idee ja siis ma läksingi sinna. Saime sel võistlusel kokku suurepärase klaverisaatjaga Petersoniga kes ka nüüd on meie hulgast lahkunud. Aga minul oli temaga üks eelnev kogemus. 1957. aastal Valkla pioneerilaagris oli tema vist muusikakooliõpilasena muusikajuht. Ja mina olin kange solist juba sel ajal seal ja ja siis me laulsime temaga läbi kogu Viiu Montaani repertuaari, mis ma siis olin mingi kolm teistest ja saime niiviisi kokku jälle. Ja see koostöö istus meil suurepäraselt, nii et minu ideedest ta haaras kinni ja tegi väga hea seade oma ansamblile. Sellest Mets mühiseb laulust ja ja mul oli seal kaks laulu, üks oli Taanieli mõtted ja teine oli mets mühiseb, ma üritasin pühenduda fantomiimilise lahendusega ka veel. Võtsin seljast ära ülikonna. Sel ajal esineti alati ülikonnas, niisugust asja nagu esinemiskostüüm sel ajal ei tuntud veel. Ja mina siis murdsin selle traditsiooni ära. Esinesin mustas, pullover is mustades pükstes, noh, niimoodi, et keegi vaataks, et kas sul on lips viltu, võimete viltu, et las ta siis kehal töötada ja kätel jalgadel võimalikult väljendusrikkad olla. Laulu üritasin sinna sisse panna kõik selle, mis Eestimaal viimase tol ajal 25 aasta jooksul oli juhtunud. Kõik need Ja ja küüditamised sedasama edastanud tol ajal välja ütelda. Ma rääkisin sinna sellele näiteks müüdi laulule jutu juurde, et see oli sild sellest esimesest laulust teise laulu juurde esindajana Volgal nägemine, kelle näos olid näha kõik need Eestimaa möödunud aastat. Hakkasin mõtlema, et kuidas võiks kõlada laul, mida te kõik suurepäraselt tunnete. Läbi nende viimase, 25 aasta. Ja siis laulsin selle, mets mühiseb ära oma rütmistatud ja, ja teise mõttega. Ja siis tagajärjeks sulised rahvas nuttis saalis ja mina võtsin selle konkursi ära ja. Ö Õ. Kõik. Õnne. Võib? Elu. Või kuul. Ta lõi ta igat. Kas siin elu? Oh mets, aga. Öö. Ja laulda tuli hiljem teatri lavalgi tihtilugu põrunud. Kui ma sinna läksin, siis nad eelmisel aastal olid saanud saanud uue maja. Enn toona oli minu esimene pealavastaja 68.-st üheksandast aastast. Siis me kandsime ta pärnamäele aasta pärast ja siis tuli minu õpetaja Vello Rummo, meile jätkas seda muusikali traditsioone. Kõigepealt lavastas toona õigemini lavastas, kui minuteada Peeter Kard, aga toona juhtiva käe all lavastas limonaadi Joe, kus õnnestus mulgi mingit kauboid seal sisseõppijana mängida kedagi asendada esimesel aastal. Siis tuli ridamisi järjest mitmeid muusikalisel ja vodevill ja. Ja mingisuguseid muusikalisi melodraamasid pilli chatis laulda. Meesla Malaisias õnnestus muuseas šanšot mängida. Kuidas see tuli Pärnu teatrist noorsooteatrisse tulek? Minu jaoks lõppes üks periood ära, lihtsalt. Ma tean, et ma viimasel ajal natukene mõtelnud, et mine tea, et võib-olla oleks päris oleks pidanud terve elu Pärnus olenud, võib-olla oleks kõik palju lihtsam ja kenam. Miks ma sinna läksin, oli see, et seal oli uus maja. Ja oli tulemus kaks head uut head režissööri. Ingo Normet on mul lapsepõlvesõber. Seda toredam muidugi oli sinna minna. Jaa, Kaarin Raid. Miks ma ära tulin? Vot vast võib-olla tulin ka sellepärast ära, et et see, nende nii viljastav ühistöö kuskil aasta enne minu äratulekut leidis oma lõpu ja siis ma ei näinud päris õiget mõtet seal enam edasi olla. Ma teadsin, et küll ka seda, et kui ma tulen siia, et ega me ikka siin siin miski noh, nii väga huvitav esialgu ei oota. Sest see noorsooteatris ja siis minu meelest ei olnud sugugi mitte nagu toolt. Huvitav, sel ajal kui Mikiver seal oli viimast aastat? Mikiveri juurde ma tulin, sattusin, kursusekaaslane oli vahepeal saanud peanäitejuhiks. Ja kui ma siis Pärnust ära tulin, Tallinnasse sisimas tosin laulma. Minu elus on ilusat asendamised väga sagedasti määravad olnud. Ulfsak oli läinud parajasti oma ühte hiigelprojekti tegema, minu meelest oli see hullem, Spiegel. Paariks aastaks teatrist ära. Ja tema oli Viru hotelli varietee esimesel aastal Viru hotelli varietees näitlejaks. Ja siis, kui mina tulin Tallinna, siis läksin mina tema asemele. Sinna jäin sinna varieties 13-ks pooleks. Uueks aastaks. Iga nädal kuus korda nädalas keskmiselt mis oli muidugi teatri Volgale tugev lisa. Nii et vahepeal nautima kohakaaslust tõendit, tuli õudne skandaal, raamatupidamisolid, mingid revidendid ja need olid kohatasust tõendit vaadanud ja ja öelnud, et mis, mis teil siin toimub. Kas mingi noor naga saab rohkem kui Liidu rahvakunstnik palka kahe koha pealt. Siis võeti see minu meelest kohakaaslust tõend ära, aga ma käisin ikka edasi. See tähendab seda, et Liidu rahvakunstnik sai tol ajal ka väga vähe palka. Kas niisugust ideed ei ole taas nüüd mõned laulud sõelale korjata, oli niisugune kava, laulud, sõelan ja, ja kas või teatrilaval ette kanda? Ei ole aegagi. Häda on selles, et sel ajal, kui ma tegin neid laule sõelal, siis vahetevahel kirjutati mõni uus lugu ka. Siis andis midagi sõeluda viimasel ajal nagu keegi mulle suurt midagi ei kirjuta. Geniaalse looga muidugi sai hakkama mõned aastad tagasi Tõnu Raadik kes andis mulle laulda refrääni oma loos, põhjamaa ballaad, mida laulab Silvi Vrait. See on kuidagimoodi teenimatult tähele panemata jäänud lugu. Eestimaa Ta on lindistatud, ilmselt saadeekides olemas, aga ta on väga vähe mängitud. Minu arust see on üks üks võimsamaid lugusid, mis Raadik üldse kirjutanud on. Kui õnnestuks kiiles kandiili? Ootas ei jää ainult. Üles kant leida. Aga 29. oktoobril teeme pisikese suguse peoõhtu seal laial tänaval. Siis ma loodan, et mul õnnestub natuke laulda. Assoo ei vahepeal mul on nüüd viis kuud puhkust olnud. Ja. Viimane etendus oli 30. aprillil. See volbrietendus oli meil niisugune suur pidutsemine seal. Ja siis õnnestus mul laulda hirmus toredaid Evergeen lugusid inglise keeles akustilise kitarri saatel. See oli fantastiline, mu jumal, maid parti mängis seal kitarre temaga hästi tore töötada. Kohutavalt töökas ja, ja hiiglamoodi samamoodi muusikat tunnetada mõistev ja mõtlevad minuga kuidagi väga samal lainel oli, tahaks temaga küll hirmsasti kunagi midagi veel teha, meil vist on nagu välja reklaamitud, et meil seal teatris saavad selleks ka võimalused olema, kus all, selles minu armsas kaminasaalis, mis on praegu kõverist, ladu aga saab visetest, kohviku või baari osaks seal vasteksa. Mingeid lauluõhtute. Nüüd me oleme hulga aega rääkinud laulmisest ja draamanäitlemisest hoopis vähem, aga ma tahaks tingimata veel kõnelda sellest majast siin raadiomajast ja raadiotööst. Sest et siin on ikkagi sagedasti näha teid mikrofoni taga. Aga millal see algas või kuidas see tihedam side raadioga tekkis? Ma ei oska ütelda, mida tihedam, seda tekist monster, raadiotööd natukene kogu aeg olnud. Kuskilt kooliajast peale juba ikka on olnud keegi kena režissöör, kes on mind lugema kutsunud ja on mõni režissöör, kes on üritanud isegi tööd teha. Kõige toredam on see, et ma olen saanud ühe tõelise lugemise tunni. Sellest ajast peale veel, kui ta saabastega kassi mängis. Seda ma olen näinud. Minu meelest nad mängisid Tom Sawyeri nõndamoodi, et Salme mängis Tom ja minu ema. Haki nad, olid kursusekaaslased muide mõlemad pisemat sorti pisemate gabariitidega tädid. Tema andis mulle ükskord ühe pika loo lugeda kutsus mind koju, pani täpselt rõhud paika. Ja mina olen sel ajal noor ja loll. Mina tahtsin kangesti hästi lugeda, kangesti omamoodi lugeda. Üks kiiduväärt tahtmine, ainult, et selleks, et hästi lugeda, peab tundma WCd. Ja noh, niisugused kõige lihtsamaid asju. Aga mina tahtsin kohe kohe kõrgema matemaatikaga peale hakata ka seda kaks korda kahest ma suurt ei pidanud, tema pani selle kaks korda kahe paika ja selle ühe ainukese korraldaminud lugema kutsus ja rohkem tema mind ei tarvitanud. Pärast seda hakkasid need niisugused muud toimetused juba tarvitama lastesaadetest edasi. Ja märkan, et kõik see, mis tema tahtis saada minu käest. See oli neetult õige ja ja ka väärtuslik. Ja üks järgmine mees, keda minu teda vähesed oma näitlejad armastavad eriti. No ma ei tea, võib-olla armastavad, aga no väljendavad, et oi, issand jumal jälle tema on Einar Kraut keda mina väga armastan, sellepärast et tema on üks hirmus tööloom. Ja mulle see meeldib. Mulle meeldib tööd teha, rad. Tänu Einarile. Ma olen. Saanud kuidagi mitme asja talt järje peale ma mõtlen, noh ma olen saanud teha tehnilist tööd. Einar viis mind kunagi aastaid tagasi Pimedate ühingusse lugema raamatuid linti. Ja mina, kes ma eluaeg olen olnud, niisugune võrdlemisi laisapoolne ei mina ole viitsinud ära harjutiseerite teha, aga mis eriti teha üldse teha. Kontima ikka väänasin vanastaga, aga häälega ma küll ei viitsinud tööta. Ma märkasin, et ma olen hakanud kõigepealt tehniliselt puhtamalt lugema pärast seda, kui ma olin üks aasta või või nii umbes sellele, selle pimedatele lugemisega tegelenud. Lugemine tähendab seda, et sa loed järjest sisse terve raamatu mingite 2000 või kolme tunnilist vastu pead siis neljatunniste seanssidega. Aga see tähendab, et lugemise aparaat on kogu aeg töös. Ja see on nagu treening. Ja kui ma vanasti komistasin ikka sagedaste väiksemate 20 minutiliste lugemiste seas, siis nüüd need komistamise on jäänud ka nagu harvemaks. Vot see lugemise töö, aga mina olen raadioaja laps minu lapsepõlves, televiisorit ei olnud, raadiot kuulata ikka väga, väga palju eesti raadiot, telerit ja Eesti raadio kuuldemänge ja nüüd ma olen kuulanud veel üle need 50.-te aastate kuulda mängimas, vaata veel, korduses on. Ja mind imestab, kui, kui pagana hästi mängisid seal mõni asi tundub küll jah, et on natukene juba ajast ja arust ja aga. Raadioteatris on Andres Ots esinenud ka kahe suure kirjaniku rollis. See rom kilti näidend armas luiskaja George Bernard sho ja Patrick Campbelli kirjavahetusest kuuldemäng noorsooteatri lavastuse põhjal. Mister Shoo. Kui te seda loete, olen ma juba näinud. Elage hästi, olen ikka alles väga väsinud, õieti oleksite küll teie minema pidanud, teil on kergem freisida, minul. Küll minge. Ühe naise kaotus ei tähenda veel maailma lõppu. Päike paistab mõnusalt supelda. Kuid ma olen sügavalt sügavalt sügavalt solvata. Teil ei ole meile kindlust, teil ei ole ajusid. Lõppude lõpuks ei ole meie sõprus mingit tõelist siirust defiilite elule paariksi järele ja kui ta siis pöördub oma süle, avab jooksete minema. Kui sho hapnik põleb Teie väikesi kopse, otsige endale läppunud õhku, mis teile paremini sobib. Tehaavasite mu edevust. Milline kujuteldamatu julgus, milline andestamatu kuritegu. Ei hooli minust, ei hooli. Kellelt kunagi hoolinud, mina olin see, kes hoolis Loigo töö kooli George'i siiski, kuigi seda, ehkki see arvate töö, abiellus Joshiga viimasel minutil pistate putku või lasete mõnel julgemalenud tema käest üle lüüa? Mul oli sellest reisist ikkagi kasu. Uus näidend on juba valmis. Esimene vaatus, Stella ütleb. Lähme suplema kell kolmveerand kaheksa hommikul enne einet. Ja George Bernard Shaw ütleb ei, kell kaheksa. Liiga hilja. Olgu, kolmveerand kaheksa. Palun, mitte enne kella kaheksat. Eesriie. Teine vaatus. Tuleb suplema. Väljub naeratav toaneitsi, nad sõitsid ära, söör, mis täna? Mina arvasin, et nad sõidavad kui võluväel ja naeratus on vanal Elufennal. Aga sool ei ole sellest enam sooja ega külma. Oli siiski. Kirjad on kasutud, CH enam ei parane. Ja kuuldemäng Väino lahti näidendist Mesikäpp ja must daam Eino Leino ja Aino Kallase armastuse lugu. Eino Leino. Ma ei või teda teisiti kutsuda, esinatada, legaat heietada sest ta jäi mulle pelgalt unistuseks pelgalt unelm, maks. Meil jäi teineteisele nii palju ütlemata. Peale selle jäi tal mulle nii palju heada, naeratamata ja minul jälle välja nutmata, nii palju halba ja valu tegevat, mida üksi tema oleks võinud hajutada. Oleksin nii väga tahtnud oma peada, rüppe suruda ja unustada, kes ma olen. Ja rääkida hoopis kellestki teisest, kelleks ma olen tahtnud saada. Selles eas tavaliselt enam ümber ei sünnita. Aga siinse ime just ongi, et mina kõigest hoolimata olen selleks võimeline. Kord ma olen kohanud endaga võrdväärset inimeste, seegi oli mu elus juba imeteist. Olen kohanud kedagi endast kõrgemat. Ometigi olen ma oma meelest küllalt sageli näidanud, et nende kujutlused ei pea paika. Ja ega mind eriti sinna kuuldemängudes ei kutsutud, tähendab noh, mõni ikka vahetevahel kutsuse kuskil mingi kolm lauset oli ikka öelda ja minul rinnas ikka kripeldab kurat, et seda tööd ma tahaks teha ja tahaks tõesti midagi suurt teha. Korralikud ja Pevkur Einar piloot oli. Oli vaatamas ühte etendust noorsooteatris, ma mängisin ühte monoetendust kunagi 10 aastat tagasi. Ja see oligi 11 aastat juba 83 lille thersononile. Ja ma mäletan, kui etendus läbi sai, siis me istusime seal kohvipoes natukene aega Heineriga ja oli seal veel kolmas mees. Kolmas mees nimega Mauri Raus. Lilletõrsononist rääkis ühest hästi madala intelligentsitasemega poisist, ütleme välja, et vaiksest hullukesest, kes siis läbi mingisuguse eksperimendi saavutab mingit väga kõrge intelligentsi tasemel geniaalse taseme ja siis lõpuks kukub tagasi muidugi sinna. Aga Mauri Raus oli olnud ju. Ja kui ta ka see õnnetus juhtus, et ta minu teada vist skisofreenia siis ta muutus rängalt lärmakaks ja ei hakkaks kuni sinna mani, kui tema oli käinud vaatamas seda lillede etendust. Ta suhtles minuga ka igal pool tänaval, noh niimoodi, nagu ta kõigiga suhtles valjuhäälselt ja jaurata ja ja lärmates sellest ajast peale teda see etendus kuidagimoodi liigutas ta. Tähendab laskis enda selle välise välise koore taha. Nii palju siis nendest lilledest. No vot, ja siis istusime kolmekesi, Mauri Einar ja mina. Ja me ajasime seal pikalt juttu. Ja tagajärg oli see. Einar võttis Mauri mingisugusesse kuuldemängu, ma ei mäleta, mis asi see oli, kas see oli mitte häda mõistuse pärast? Tead, ei mängi mingit rolli tegema ja täitsa hästi mängis. Ja nooril oli ju see häda, et teda keegi enam selle töödelt tarvitada ei tahtnud. Tegelikult seda oli ka raske, sellepärast et kontsentratsioon oli käest ära. Ja siis mina ütlesin Einarile, et kuule et see kõik on väga tore ja ja aitäh heade sõnade eest, et küll ma ikka niimoodi hästi mänginud. Aga et kas sa tead, et see on täiesti normaalne, et ma hästi mängi? Sellepärast et mul on, mida mängida. Aga kui ma kuskil kuuldemängus pean ütlema tere hommikust või andke mulle soola, siis vabandage mind, aga selle töö peal ei kasva mitte midagi ja sealt ei saagi mitte midagi tulla, kui see kogu aeg niimoodi kestab, et anna mulle üks korralik roll, ma näitan sulle, et ma olen võimeline ka midagi tegema. Siis natukese aja pärast korralik rull tuli, see oli. See oli mulle kuskilt noorest east peale väga armas raamat. Siis teda eesti keeles veel ei olnud, kui ma lugesin, ma lugesin teda minu meelest soome keeles. See oli Hemingway, kellele lüüakse hingekella. Kuuldemäng, kellele lüüakse hingekella Robert Jordan, Andres Ots, Pablo Mauri Raus Kust a tead, mis selle rünnaku eesmärk on? Võib-olla on see vaid strateegia mörnak, võib-olla tahetakse vastase vägesid kusagilt mujalt ära tõmmata. Võib-olla tahetakse vastase lennuväljal põhjast siia tõmmata. Võimalik, et see rünnak ei peagi õnnestuma. Kust mina tean? Kuule, inglee. Kuule mingil ees ära sellepärast veel meelt heida ka ilma Sordot on meil mehi küll ja küll, et need postid maha võtta ja su silla õhku lasta. Tore. Sinu tänane arvukus jättis väga hea mulje. Sa oled minust kavalam. Ma. Ma saadan kuldsele ettekande enne, kui pealetung anna laulma, sild õhku ei lase. Minule antud keskkond selge. Kui rünnak ära jääb, jääb kassilt terveks. Ma pean hea seisma, et mul oleks piisavalt inimesi, kellega ma suudan käsku täita, kui seda täitma peab. Ja see jäänud ainsaks olla söönonüürisi fenomen. Aga üldiselt on mul niisugune tunne, et ega ma ikka midagi teinud ei ole. Maale paar rolli mängib ja üritanud nüüd teha nii, nagu ma olen osanud või nagu keegi on osanud mind tegema panna. Aga. Kogu aeg on niisugune tunne, et tahaks rohkem teha. Nojah, ja siis räägid kolmveerand tundi üksinda või? Kui pikk tavaliselt see kasvõi munagi etendus on ja kui valmis on tehtud, see on jälle niisugune tunne, et ei olegi midagi nagu teinud. Või võiks nagu ikka midagi teha? See oli Andres Otsa näitleja tund. Saate panid kokku Külli tüli ja Pille-Riin Purje. Rookimiseks kombinaati tip-top kuulama, mu tütar tuli ütles kurjalt, tapsov souli algus on ju täpselt sooliku, see olgu. Mis paitab. Meie tiibu lauluks. Ja olgu see sõltunud õrnus õla suusal täiesti uus ilatoojad v. Mõtlesin siis noodid ümber. Järgmist viisi laitis naaber. Oo mis paitab kõrvu. Meie tibulauludes saabus. Ja algus ei, seal polnud õrnust kõla toosjalt täie sinus siidiladu. Mõtlesin siis enda juurde. Võimas, olgu vähemalt progress. Töösse panin kogu hinge ja kattis loomispinge. Leidsin päris uhiuue loo. Mis paitas kõrvu meietiku lauluks sai siis. Ja on seal see Smeesold, kui õrnust kõlavad salt täies ilus sigila tooja.