Tere õhtust. Olen Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama näitlejatundi tänases suveöös. Kohtute Vanemuise teatri näitleja Andres Dvinjaninov. Iga jutuajamine temaga on lindistatud Tartus. Maikuus. Räägime sellest, miks ja millal sa otsustasid näitlejaks hakata. Esimest korda sai see välja öeldud see mõte minu puhul kolmandas klassis, kui klassijuhataja küsis, kelleks, mida tahame saada, igaüks siis rääkis. Siin ma mäletan täpselt, et ma tahtsin saada näitlejaks. Hiljem tahtsin saada bioloogiks ja psühholoogiks ja nii edasi ja nii edasi, aga mõtte juurde ma tulin gaasi ilmselt kusagil keskkooli lõpuklassides, kui mulle tundus, et mulle nagu esinemistarve. Mulle meeldis esineda, see ei olnud üldse teatriga seotud. Mulle meeldis mängida suupilli näiteks see lava ja saali fakt ise on see nagu tähtis või. Ja siis teist korda ma nagu tahtsin nagu näitlejaks saada, siis kui keskkooli ära lõpetasin, aga siis muidugi nagu ikka. Noh, ema nagu tahtis ka, et, et ma ikka läheks ülikooli ja siis ma mõtlesin kahetama, tartlane olen, eks ma siis ülikoolis ka korra ära käia, et vaadata, kuidas elu seal välja näeb ja ja sai seda tehtud jah, ja sinna ülikooli astutud õppima, majandust, rahandust ja krediiti ja ja ühe aasta õpitut, mõtlesin, et siis jälle kolmandat korda. Nüüd lähen lavakunstikateedrisse ja enne Läksingi. Aga oh õnnetust õnnetust läksin valele seal siis, kui esimene voor juba läbi oli, valeinformatsiooni olen lihtsalt saanud ja siis helistasin ja tundub, et rääkisin Ivika Sillariga Tervisi temale, mikrofon. Praegu ja siis rääkisin temaga telefoniga ja ta oli väga vastutulelik ja sõbralik ja ma suutsin ta telefonis täitsa selgeks teha, et ma olen nagu see õige inimene. Okei, tule siis teise vooru betoosist pabereid ülehomme sisse. Minul muidugi pabereid ei olnud ja siis jäi see asi katki, sellepärast et mul on pabereid ja siis neljandat korda mõtlesin ma näitlejaks saada siis kui ma olen juba kolm aastat ülikoolis õppinud, tegelenud kõikvõimalike teatristuudiote ja teatritega, muuhulgas ka Hermaküla stuudios on vastu võetud, olin ma jaa. Laulsin jõustamendis ja, ja ma ei tea kuskil varietees vist isegi ja et ma olin nagu lava peal küll või et ma väga ei kurtnud seda, aga proovima ma siis läksin ja 84 ja enne imet ei tea, miks nad vastu võtsid, aga seda nad tegid. Ja enne kui lavaka ajast räägime, ma tahan küsida, ülikooli jäi küll pooleli, aga kas see aeg andis sulle midagi või mingi praktilise inimese oleku või? Mis puutub nagu sellistesse asjalikkusesse või praktilisusesse, siis kahjuks vastupidi ma muutusin äärmiselt laisaks ja ebapraktiliseks ja nii edasi. Ebaasjalik. Ma puudusin loengutelt ja, ja hinded olid mul kah üpris pahad ülikoolis ja noh, ma ei käinud seal kõige kurvem see, et seda mängu võib ju mängida. Asi siin tõepoolest ei huvita, millega sa tegeled nagu siis tollel ajal see, see mind väga ei huvitanud, ülikool, muud hobid nagu huvitasid rohkem. See maksis kurvalt kätte, harjumus magada poole päevani ja nii edasi, maksiski kätte lavakunstikateedris, kus raju Komissarov imestas ikka päris kõvasti, et nii suur mees, juba 20 aastane ja nii vastutustundetu iseenese ja kooli suhtes see võttis mul päris pikka aega ausalt öeldes, et ennast taas mobiliseerida. Aga no ma usun, et see ühel hetkel õnnestus küll. Ega sa ei olnud ju ilmselt selle kuulsa lennuliidreid või tippkujusid, kuidas sa ennast tundsid seal teatrikoolis, praeguse hetke distantsilt? No see on õige tähelepanek küll, et ega kooli ajal minusugune jah ei olnud just eriti kõrgelt koteeritud tudengina ja ma ei saanud sellele koolile ausalt öeldes päris mitu aastat nagu pihta. Ma sain aru, et ma seal olin ja ma olin õudselt õnnelik, et ma sinna sisse sain, tohutult õnnelik seal minu jaoks siiamaani väga tähtis hetk. Aga ma ei saanud sellele kuidagi pihta. Ja Merle karusoo oli see, kes selle asja mulle niimoodi koju tõi kohale tõi misse teatrikool on, kui ta võttis mind oma lavastusse UKouca ja me seda tegime ja siis mul hakkas päikse kiirelt paistma, et mis asi see kool on, mina ei tea, mida Merle siis tegi või mõtles või ütles, aga ma hakkasin nagu aru saama ühel hetkel, et ahhaa. Ja siis noh, oli nagu targem ja, ja muidugi see kooliaeg oli jah, minu jaoks suhteliselt vähe, kuidas öelda, produktiivne, resultatiivne või. Sellepärast et ma ise ei ole süüdi ilmselt, et noh Ma siin käisin ikka justamendiga vahel ringi ja, ja noh, ei olnud hea õpilane lihtsalt. Üldises mõttes ütle vahepeal, millal või kuidas sa selle justamendiga. Kui said Justamendiga, ma tegelikult ei saanudki kokku, sest et ma olin seal algusest peale keskkooli lõpuklassides hakkasime muusikaga tegelema seal praegu klassivennad Ivobeezzee tiitliga Pence seal siiamaani jõustamendis. Et see Tartu seitsmendast keskkoolist nagu see alguse sai ja siis oli viks jetid aasta otsa ja see oli hästi vahva, hästi menukas ja esimene oma kogemus ja noh, sealt edasi tuli sama koosseisuga praktiliselt ansambel salong ja, ja siis tuli kohajustamentorina jaagu otsa 81. algas pihta või 80.-le siis 83. oli siis justament olemas ja siis ma olin seal. Siis ma olin seal mõned aastad. Sa oled tartlane ja siis oli sinu jaoks nagu kindel variant tulla Vanemuise näitlejaks. Kindel variant oli see, et Riho Illak ja Mart Raik kutsusid mind Tartusse. Noh, ja miks ma siis ei oleks pidanud tulema, suurene asi ole, kes kuhu satub, aga oli õnne ja oli hästi palju tööd ja ja noh, nagu läks hästi, selles mõttes, aga no mis Tartusse puutub, siis muidugi seal kodulinn sinilind, ma näen oma korteri akent isegi siitsamast praegu Vanemuise kontsertsaali fuajee kõrgete akende vaheldus praegu vaatame välja, et nagu minu jaoks oli sihuke turvaline valik ja ja pere oli ka tegelikult ju Tartus juba, nii et ma olen nüüd olnud siin seitse aastat vist ja nüüd kevadel korra käis mõte läbi, et peaks kohta vahetama. Aga tegelikult noh, see juhtus nagu linnast rohkem. Natukene seisab see aigalase koguse linn minu jaoks või ma ei saa täpselt aru nendest vaidlustest, mille tagajärjel jäävad kõik ehitised seisma ja loomulikult, et siit Vanemuise akendest peaks vaade üle Emajõe säilima. Aga see ei, minu jaoks ei välista seda, et siin kõrval võiks olla suurepärane mingisugune hotell või miks mitte Vanemuise suveaed nagu siin on suvajad olnudki kõrval. Noh, aga miks seda ei ole loomulikult, et meeletult suured muutused on toimunud, nii nagu igal pool vabariigis on, ta toimuvad Tartus. Aga ma olen elanud nüüd viimaste aastate jooksul Soomes näiteks Tamperes ja Turus kõik suved. Ja see võrdlus on lihtsalt see, mis sunnib mind nagu tegema märkust, et võiks nagu kiiremini liikuda kuhugi, mitte Soome poole. Üleüldse ma ei taha ütelda, aga kuhugi kigi nii, ja mis puutub teatrisse, siis mul on õudselt hea meel, et meil direktoriks Jaak Viller. Ma nagu usaldan täiesti teda või nagu enne oli küsimus või ei olnud küsimust, aga mõte oli, et kas nagu tahaks teatrist ära minna, siis praegu ei tahaks ära minna, tahaks näha, mis saab edasi, sest et härra Viller on olnud siin vaid ühe hooaja ja see on väga väike aeg, et midagi suurt korda saata ka need tema mõtted ja ettepanekud, mida ta on teinud, need on just need, et kui kõigil oleks selliseid sisse Tatulin liiguks. Aga see hetkeline äramineku mõte, kas see oli puhtalt sisetunne või oli ka nii, et sind kuhugi mujale? Kutsutud on, ei ole mind kuhugi kutsutud. Soomlased kutsuvad aeg hääldama suve teatritesse mängima, aga Eestis ei ole kutsutud viimati Tõnis Kask kutses õnnes. Mullu mehena kui kar käisin mullu Miinaga rööjas, käin siin tillukene kul taani, tal ta oli mullu mina karjas käis siin tillukene õllek Taani, Taani, Ungari. Voogu pilli teegimba uurist nei tillukene lillekene Kundaaligalda, pilli teegin jõuku juurest tillukene lillekene kur, ta on ka nii pilli tööginba, juuningu urest. Istusin sisemattale männi, May kuuma Sistil, Leelu tillukene veel kulda liigal taani kuuma sees, meil. Tillu keele ei liigu klaasis vill. Saalakesi kuulas laiku karjapõlve, kauneim ju, tilluke, tee need mulda nii kal, nii karjapõlve, kaune, inimene. Tillukene. Nonii, karjapõlve kauneid, Räägime selle Soome asja selgeks, kuidas sa sinna said, mis trupp see on, mis laadi töö see sul seal on ja kas see sulle peale raha veel midagi annab? Oh, see on nii pikk lugu, noolid, sõbrad, üks oli Rauli Lehtonen, nüüd lavastas meil teatris Viiburi viimne valitsus ja tema oli juhtumisi Soome Tampere püünikide sa teatri puheni osta ja ehk siis nagu peanäitejuht ja tema avastas ühel päeval, et soomekomöödias võidu kosijad. On üks politsei tegevus toimub tsaariajal ja miks ei võiks olla polisid Dvinjaninov totaalse ma ei tea, mis aktsendi ja perfektse vene keelega. Ja nii ta kutsuski mind sinna, et tekitada natukene elevust. Ja sinna siis ma niimoodi ka loomulikult läksin aastal 91, kui vist oli veel Nõukogude liit, oli seal päris vahva pakkumine ja, ja edasi juba tulid, nii et turu Sampo linna kesa teatris ma olen kaks suve olnud ka. Eelmine suvi oli parvepoisid meililistid, kus mul oli juba päris suur osa keskmine osaga, aga noh, soome keeles kogu aeg ja esimesel suvel ma olin siis vene politsei poliisi Dvinjaninov. Järgmisel suvel ma olin Sampo linnas Saksa ohvitser siis toimub seal esimese maailmasõjategevuse, mu aktsent oli jälle nagu teretulnud. Aga nüüd eelmisel suvel, kui mind kutsuti ja ma olin rätari ehk eestikeelses variandis maksukoguja paha mees. Ja õudselt hea võimalus karakter osaks. Ja siis ma olin natuke jahmunud, kui selgus, et see ei olegi sedapuhku enam mingi Vene politseiga saaks ohvitser, vaid see ongi, anti Huhtadel on tema nimi. Ja siis oli mul tükk tegu, sest teksti oli päris palju. Soome suveteater on muidugi andnud noh, mingi kogemuse selles suhtes, et mängida 80 etendust järjest ühte sama asja näiteks üsna eesti teatrisse praegusel hetkel, mida ei ole olemas nagu sellise kogemuse ja noh, loomulikult arvukalt õudselt häid sõpru seal. Ja noh, mulle väga meeldinud see sealne suviti kuigi üheksa etendust kohutava palavusega nädal otsa mängida nädalase eks see on muidugi palju ja tegelikult on see väga raske töö. Lähme nüüd korraks jälle tagasi, tulid lavakast Vanemuisesse ja sul hakkas kohe hästi minema, minu meelest. Ja sa said suuri osi, eks ole, sa said lõksuga kohe neidude lemmikuks, ma mäletan hästi neid lillesülemid, mis sulle saadeti. Ei mäleta vä? Teha jah, sill, süle vehid poleks nagu kunagi neid saanud, alati on vähe. Ja kas see oli mingi äärmusest teise minek lavaka ajaga võrreldes ja mismoodi see sulle mõjus? Oli see üpris järsk pööre küll tegelikult hakata mängima sellistes tükkides nagu lõks, mis oli muidugi noh, lihtsalt menutükk, aga, aga vahva tükk ja siiamaani mulle armas samas mõrv katedraalis Jaan Toominga lavastus teisest äärmusest hoopiski ja et, et noh, selliseid, Võimalusi on, muidugi oli ja, ja noh, oli väga palju ja oli, oli võib-olla isegi liiga palju. See mõrv katedraalis on ju tegelikult küllalt ränk ja ma ütleksin vastutusrikas roll, eks ole. Kuidas sa seda praegu mäletad või räägiks sellest eraldi, see on minu lemmikroll sinul loomingust. Ma mäletan, kui Jaan Tooming tuli minu juurde ja ütles, et siin on näitemäng, mõrv katedraalis looda läbi, et mis sa arvad sellest? Ma lugesin ta läbi ja siis ta küsis, et mis sa arvad, ma arvasin, et mingi väike kõrvalosa kuskilt, mis sa arvad sellest peaosast toomas Becketist siis Canterbury peapiiskop-ist. Ma ütlesin, et tänan, ei jaa, tõsiselt, mõtlesingi seda, sest ma ei uskunud iialgi sellest asjast asja saada. Jaan muidugi. Ütles ahjaa, ja siis ma hakkasin nagu järele mõtlema natukene ja rääkisin ka siin vanemate olijatega man esimest hooaega selle mulle üldse kolmas roll vist. Et see oli väga vastutusrikas just nimelt. Siis samal päeval paari tunni pärast oli nagu ümber mõelnud ja siis ma läksin Jaani juurde koju, ütlesin, et jah, ma olen nõus kõike tegema, ükskõik mida. Siis me hakkasime tegema ja see protsess oli muidugi õudsalt vahva ja kogu teatrile tollel ajal vahva draamatrupi jaoks kes justkui ei olnud ammu enam midagi huvitavat teinud. Ja minu jaoks oli see Ka väga vahva, sellepärast et ta, see on siis nagu järele mõtlema ikka mingitele väga olulistele asjadele, siin elus nagu surm näiteks. Ja see täitis mind siukse õudsalt hea rahuga. Tahate peale etendust siit mäest alla kõndides oli sellele tõesti jõudsalt rahulik ja siis ma mäletan siinsamas, kus me istume siin, ma tegin alati kaks tundi enne etendust end soojaks ja ja noh, ikka tõsine, tõsine, tõsine töö, aga ta oli oli hirmus raske, küll see raske oli, aga noh. Atooli, võib-olla see aeg, kus ma hakkasin kuidas öelda distsiplineeritult endasse ja oma tegemistesse suhtuma? Ma arvan küll siis oli kullerstuudio veel, kus ma olen nagu Jüri Lumiste stuudio nimega kuller koguda mind, kutsus veidikeseks ajaks õpetama või või jagama siis mingeid teadmisi ja ja, ja see seal ma sain nagu, nagu noorte inimeste pealt kohe ära vaadata, mis tähendab see distsiplineeritud siplineerimatus näidend kohe kõrvalt ära ja ja ma teadsin, mis tähendab noh, osata tööd teha ja tunda sellest rõõmu, et sa oskad ja tahad teha tööd endaga. Et oleks hetkeks, ma mäletan, oli seal Selge rääkisime suur rollidest, eks ole, peagi tuli ka Faust sinna ritta ja hilised rollid sulle endale on tähtsad olnud või meelde jäänud. Noh, hakkame rida pidi tulema ja meeldinud lõks, mul on jäädud hull meelde, näiteks. Igaüks on mingil omal põhjusel meelde jäänud, muidugi mul on jäänud mõrv katedraalis meelde in corpore meeldes, nii, see on esimene hooaeg. Nendest siis neljast kolm on nagu nagu peaosad, edasi läheb olukord segasemaks ja oli afiitringus. Molinantsiitron oli, oli Linnetu, kus ma olin, vinnetu, oli hurmav Hermann Göring, kus ma olin hurmav, Hermann Göring, oli Faust, kus ma olin, Faust? Oli ideaalne abikaasa, oli, oli, oli. Päris palju oli? Päris päris palju ja päris palju suuri osasid oli, jah, aga üks näide võiks niisugune vihje tuli asja kohta meelde küll, kui ma läksin Soome esimest korda, siis ma avastasin sealt bukletist õigust, tutvustati etendust juba kevadtalvel. Seal bukletis oli kirjutatud siis, et wie raile vas sangari nautele ja Vanemuine teatrist keegi ei ole siit saatnud siis nemad iseloomustamaks selle, et külalisesinejaks on siis kohalike kangelaste mängija, aga noh, on näitlejaid, kes sellega rahulduvad, on näitlejaid, kes ei rahuldu sellega ju, et nad on mingis ampluaas või mitte ja loomulikult tegelikult vist tahab ikka igaüks olla universaalmahtuniversaal näitlejad on natukene vist kuidas öelda? Külastasin nendest suurtest osadest sellest vastutusest või kui sina ei tee, siis ei ole üldse etendust. Tahtsin nagu hoopis teistsuguseid osasid natuke saanud Oliveri feigi näiteks on üks esimesi ja eredamaid näiteid, mida ma tegelikult nagu pole üldse saanud Soomesse sammas parve poistesse maksukoguja ehk rätari andma mingi samastuda, kuule nagu karakter osa oli, oli seal siis Ludvig Sander on, on jällegi nüüd siis nii-öelda see see suur osa või seal on teistmoodi ja ma isegi ei tea, kuidas see niimoodi läks, aga et see on täitsa teistmoodi, et Merle on jällegi mind suutnud mõjutada. Ma loodan, et positiivses suunas, vähemalt mu lähedased sõbrad väidavad, et et jah, et sellist, nad ei ole veel näinud. Kus käsikäes kord käisime? Mul meeles veel näguehtes toomepuu ja huuled sooja Vaithamas. Aegli kiire, et ei lae möödumpia tall käe mu poole sinna, ei, seda. USA jäi, on meeles, on mul meloodia mis tollel õhtul laulsid, sa kui seda kuulen, nooda mulle ta. Mul meeles on veel suvede kus käsikäes kord käisime ja uduloor, mees, varr ja siia ärv. Uuel hooajal on sul plaan lavastada millest see soov mingil määral ilmselt on see seotud minu sellise püsimatusega või et ma tahaks järjest ja järjest uusi pille õppida, mängima ja järjest uusi uusi, kuidas öelda, teemasid läbi proovida. Siin paar aastat tagasi tuleb meelde terviseajalist, olime ajakirjaniku rollis, ei, saatesarja Tartu raadiole jooksen makiga ringi ja, ja nii-öelda proovisin ära, mismoodi see on. Ja ma olen lavastaja assistendina teinud kaks tööd, mulle on see meeldinud. Oskad sa lähemalt öelda, mis asi see on, mis sind ahvatleb lavastamise juures selle loomingu, kui on loomingut ja kui ei ole siis tegevuse selle, selle tegevuse sohiloomingu eripära jällegi näitlejatest. Ma ei tea mis mind ikka ahvatlev. Ma tahan proovida, lihtsalt, see on see. Ja kuna pole seda aastaid seda mõtet endas kandnud, et noh, nii nagu ma lavakunstikateedri ükskord pidin astuma ja selle ära nagu proovima selle vastu võtta, siis ma pean ka proovima ära selle, selle noh, ma ei saa enne rahu, kui ma olen ära proovinud, olgu see siis ka kõige suurem ämber, mis üleüldse on olemas olnud. Kuhu ma siis võin astuda, muusikalisi kujundusi sa oled ka teinud, lavastustele? Meeldib sulle meeldib ja. Mulle meeldib kujundada. Muusikaliselt tegelikult me olemegi valgus kõige rohkem teha. Ja omal ajal ma mõtlesin, millest näitlejad ei saa siis ma tahaks valgustajaksakat või operaatoriks õiglase pildiga mängimine, siis, mida valgustada, mida kaadrisse jätta, ütlesite, mida mitte seal nagu põnev olnud oletsega, kunsti, andelinevaid, kunstniku käega või paljud näitlejad ei ole tegelikult kunstnikuandega või tähendab mis asja käega ja meil on see suguvõsas nagu ära jaotatud rist, et mu onutütar, Tiiu Kirsipuu on kunstniku käega skulptor. Aga minul see käsi väljendab. Jah, see käekene ei ole jah, just nagu õnnestunud Villeroy ja räägi, mis pille mängida, noh, mis ma ikka räägin, igasuguseid pille mängin ikka mängitakse kitarri ja mandoliini suu pillima, mängin nagu päris päris omast arust nagu hästi, aga teisi pille ma ei mänginud, hästi. Trumme mängin Jahjustamendiski, viimati mängisin trumme. Meil on praegu siin üks ansambel sündimas teatris ja ja ega me sellest küll ei taha midagi rääkida, aga on üks ansambel, et võib-olla see jõuab ka kunagi teleekraanile, nagu see on mõeldud, ansambli nimi peaks olema seitse vaprat Salomoni trumme ja siis Jaan Willem Sibul, kes laulab meil seal õudsalt hästi mängib. Õudselt meeldib, meeldib kõigile ja meile ja vaat üks asi on nagu halvasti. Ütlesin, et noh, et mis siis on? Ei, ma ei taha ütelda. Ütlik tead, kõik on väga hästi, aga saigi rütmi. Sa lähed rütmist välja. Ja seal, nii nagu noh, ma tea, siin saates on plaanis sul mingeid laule lasta ja seesama asi on ka, et intoneerid, mõned noodid valesti, loodetavasti keegi ei kuule. Oota ära, aga muidu sulle laulda meeldib. Mulle meeldib laulda siis, kui teised ümberringi ka noh, laulavad mitmehäälset justkui ja siis mulle meeldib väga laulda. Üksinda mulle väga ei meeldi laulda tegelikult. Muusikalis näiteks siin oli feminist jutt, eks ole, noh, niisugune roll, kus laul, tants, mäng, kõik on koos, mulle küll meeldib. Mul ei ole seda, ma ei tea, mida kompleksi, et noh, muusikal on nüüd hirmus hirmus asi ja ma võin teha seda küll ja, ja lustiga. Teine asi on ilmselt operett, mis mulle hetkel tundub. Ma ei taha kunagi teha seal natuke teist masti asi sinu jaoks. Sinu isikupäras on häälel oluline osa, eks ole, või tähtsaks seda pead või kui teadlikult sa seda häälelist imidžit oled kujundanud? Ma ei ole nagu imidžit eriti kujundanud kunagi aga seda häälelist imidžit ma kohe ei taha kujundada, sest et seal on tõesti kõne, et nad arvavad tõesti vist kõik, et nüüd ta üritab nagu igal hetkel selle häälega mängida ja luua imidžit ja ja seetõttu ma kardin risti vastupidi, ma ei taha seda nagu teha või sa oled reklaame lugenud, eks ole, kas sinna müüd oma häält meelsasti vä? Ei, ma, ei, ma ei, ma üldse ei müü oma häält meelsasti. Aga kuidas ma ütlen? Ta on nagu sõbrad, inimesed ka kõik, kes on nagu enam-vähem kutsunud ja ja. Ma ei näe nüüd kah mingit surmapattu selles, et. Selline väljendusvahend võib-olla häälel. Kas osalemine seriaalis Õnne 13 on sellega populaarsust lisanud või annab juba tunda? Ma ei tea, kuidas tunda? Ei, ma ei, ma ei. Ma ei tunne midagi. Ja ei pea, ei oska öelda. Ilmselt oled sa tartus niigi piisavalt kuulus, populaarne, eks ole? Ei, ma ei tea, minu arust ma ei ole mingi eriti kuulus või tõsiselt või populaarne. Tartus muidugi veidi rohkem kui mujal, aga noori sõber Soomest külas näitleja teinud seriaalides ja paar nädalat tagasi just vaatasime koos Õnnet minu juures ja ja naersime, et, et marsin talle järele, sest tema on Soomes väga kuulus, tõesti kuulus Läksime siis Viru hotelli ja autogrammi tuldi küsima. Tema käest. Selle jah, et sa oled Eestis kuulsam kui mina, ütle, kas see. Näitlejaks olemine on pannud sind kuidagi ka noh populaarsus ja seesama, millest me enne rääkisime elus? Näitlema või teesklema või keegi teine olema, kes sa sisimas oled vä? Ma oskan niipalju ütelda, et et see on omamoodi hea olla tuntud ja omamoodi halb, hea on ta sellepärast, et inimesed usaldavad sind kohe. Nad, sa lähed poodi ja sa ei pea hakkama. Nad kohe usaldavad, et sa ei hakka varastama või. Ja seda lihtsalt teha. Et see on see nagu asja asja nagu hea külg, vahel tuleb välja, et inimene naeratab sulle kohe ette, kõigepealt noh, võib-olla nüüd juhi võrreli naeratate veel Eesti vabariigis. Naeratad sulle ette ja lopsikse toreda, soodsa pinnase, et, et ma ei pea üldse vaevuma noh just nimelt midagi nagu esineda või see, et ma saan olla nagu, nagu ma olen. Ma ei pea midagi tõestama, sa ütlesid, et sa oled, meeldib esineda na hästi laval, aga kas ka elus vahel või minu meelest sa oled niisugune artistlik pigem, eks. Me kõik viska vahel vahel vempu ja teinekord on päris naljakas, kui ise käituvad üpris normaalselt omast arust ja Aivar Tommingas vahel kuskil külalisega reisil kuskil võõras linnas satume kõndima lihtsalt ajaviiteks niimoodi mingeid poode pidi ja minu käitumine poodidesse Aivari ajab hirmsasti naerma ja poleks seda vaja. Sest et noh, ma suhtlen müüjatega oma vanade tuttavatega tavaliselt mitte halvas mõttes, ma loodan. Vaid noh, see seal on ilmselt mingi mäng ja aga, aga samas ei ole mingi mingi väljamõeldud asi või, või see on mängurõõm, mitte poos ja mängurõõm, mitte poos. Ja selle peal ka. Nõnda imeline. Kas. Ei pea, mida ta ei pea edasi saada, puituid aimata. Pole midagi. Oleneda. Pooleni. Tuba läheb me. Kõike, mida mõtled? Leiaks võtaks lihtsalt välja ta lihtsalt peredega mängiva lihtsalt peredega. Minu. Tule, Taaveti tee. Ai all hooajal. On käes ja suur suvi siin Tartus ka. Kas ka sel suvel lähed sa Soome näitlema või saad ka suvepuhkust nautida või mis sa üldse suvel teed? Suvi on keeruline aeg, kuna suvel peaks midagi tegema, kasvõi puhkama, aga seda peaks tegema hästi puhkamist. Ma olen selline imelik, et mina ei oska nagu puhata või, või mul ei ole nagu kusagil puhata. Ja päris suve linnas veeta ei pea ma ka õigeks, noh seetõttu ma olen siis sattunud Soome mitu korda, aga sellel suvel mind Soomes selles mõttes ei oodata, et tööd mul seal ei ole, sellel suvel külas võiks ju käia, kui oleks aega, aga nüüd ei ole ka vist enam aega, sest eile Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali poolt eraldati mulle väikene rahasumma, et saaks tartus alustada perioodilise suveteatrina tegemisega ja et saaks luua organisatsioon, mis suudaks välja tuua igal suvel Tartus siis nõndanimetatud Tartu suveteatris etenduse vabas õhus. Ja tundub, et toomel kindel plaan on juba sel suvel juulikuu lõpus tuua välja üks lastelavastus. Nime ei julge praegu ütelda veel täpselt, kuigi ise arvan teadvat, mis see võiks olla. Ja kohtagi läheme alles vaatama linnavalitsuse ja kunstnikega, kas sobib linnale? Enne sa püüdsid selgeks teha, et niisugune asjalik ja praktiline inimene sa ei ole, aga ilmselt siis mingid organisaatorid, võimet sul on või, või sedasorti aktiivsust või kuidas sa ennast mässid selliste ettevõtmiste sisse ja meeldivad nad sulle siis järelikult. Ka hea küsimused meeldivad või ei meeldi, ma ei tea, ma tõesti ei tea, midagi organiseerinud ja Mulle lihtsalt tundub, et, et mul on mingisugune kogemus olemas Soomel suveteatrist, mida võiks nagu siin rakendada ja ja noh, kahju on natukene, kui Tartus suvel tõesti midagi ei toimu, aga kahju on minul. Ma olen veel endiselt Tartu patrioot, raban seda olevat ja kui ja kui nii meeldivalt siiski ideed toetatakse või teatrijuhi, härra Villeri poolt ja, ja näitekunsti sihtkapitali poolt Keila siis siis noh, ma ei näe põhjust, miks ei peaks seda tegema ja, ja miks ei peaks proovima ja siis oma organiseerija võimeid olgu nad siis millised tahes, aga kas see kõik mulle meeldib või ei meeldi, sellest me võime rääkida alles mõne aasta pärast. Me rääkisime enne mängurõõmust, aga kas on sul nii ka olnud, et see mängurõõm mõnikord otsa saab või et sa ära väsid või kuidas sa siis seda taastad, sa väidad, et seal puhata ka õieti ei oska ja noh, et see läbi ei põle. Jah, loomulikult, et rõõmsab mingil hetkel otsa ja seda peaks nagu leidma ja, ja koguma. Ja ma pean ütlema, et ka selles osas ma ei ole just kõige edukam või parem või nagu selles mõttes võib-olla natukene fatalist, et mida nagu elu toob. Et seda ma võtan vastu, mis puutub sellesse rõõmu ja mängulusti sisse. Ahhaa, kui ikkagi augustist saadik on mängitud ja väga aktiivselt ja võiks võib-olla siis ütelda, liigagi aktiivselt mängitud siis mis teha, on esinenud juhtumeid, kus mängulust saab otsa. Mis sa siis teed lähed, mängid ilma lustite? Ei on ka mingeid muid selliseid mootoreid, mis käivitavad laval tor, peaasi, et ta käivitub, mis teda käivitab, kas on viha või armastus või mis, aga see, et sa mängid rolli nii nagu nagu ta on vaja, et sa oled, kuidas öelda erutatud, millestki mitte külm, siis noh, selleks võib kasutada ka omaenda. Noh, ma ei tea, pingeid, probleeme või, või nii edasi ja nii edasi. Kui see õnnestub, mul on üpris huvitav kogemus, on just nimelt jälle sealt Soomest olemas. Et ma olen mänginud kolm suve ikkagi ühte lavastust siis jaa etendanud kuni 80 korda järjest ja see on niisugune huvitav kogemus, kus tõepoolest saab need faasid kõik läbi elada, mis tunne on peale kolmekümnendat või, või nelja kuni viie või kuue või 70.-te etendust. Ja peab ütlema, et, et see pole üldse hull või mulle päris meeldis. Või meeldib või meeldiks selline variant, kus mul on täpselt selge kõiki, mul on vaja lihtsalt süütevõtit keerata igal õhtul mingil kellaajal ja ja ei ole tekkinud rutiini kummalisel kombel ilmselt seltskond ja kogu atmosfäär ja nii edasi ja nii edasi on sellised 11 toetavad, et kõik teavad, kui raske see tegelikult on ja seetõttu noh, tõesti väga kenasti hoitakse õlga teineteisel all. Vanemuise kavas on üks väga armas lavastus, Kulno Süvalepalaulude õhtu kaunimad aastad su elus. Oled sa mõelnud, milles on see fenomen, et see laulukava nii kenasti on kavas püsinud ja nii hästi vastu võetud ja et see püsib ikani värske? No muidugi me oleme mõelnud mina küll, et milles see fenomen seisneb, et ta algusest peale tegelikult läks päris päris kenasti käima ja mitu aastat on juba teda mängitud ja Ma arvan, et lihtsalt on õiged inimesed õigel kohal õiget asja tegemas. Vahel on niimoodi, et asjaolude kokkusattumisel järsku mingi asi õnnestub, Kulno Süvalepp on saanud meiega kokku ja, ja meie Kulno Süvalepa ja tema lauludega läbi 50 aasta ja publik saab siis ühtlasi kokku meie ja Kulno Süvalepaga. Ja kindlasti on üks aspekt on see, et õhtu on suhteliselt intiimne ja lähedane, eks ole, inimestele ja see on publikule alguses ebameeldivaks üllatuseks. Kuid ajapikku muutub see meeldivaks, nad harjuvad ära, mis on tegelikult päris vahva. Ma kujutan ette inimestele olla päris päris lähedal. Ja, ja kui meil siis on midagi ütelda ja see tuleb nii lähedalt, siis ma arvan, et see võib-olla siis mõjubki. Jah, seal on igasuguseid, väga erinevaid nostalgiat, on teatrikooli nostalgia, on nooruse nostalgia, kevade nostalgia. Sa ära küsi mille jälle jälle. Ja leksika otsin. Siit ei. Ussiga valuuta ja mul. On kõigest misse, seni köitis meid maadleja, kuskil veel on uued rannad. Ja uusi sündmusi võib tuua. See igatsus mind kaugustesse kannab. Ja eks sellemistel lõppu ma ei näe. Läheni jälle kuigi seda leina Missy ja sinu juurde ma. Kuid kuskil valge ristikheina Sõnajalg murrada linnale. Kuid kuskil valged ristikheina jah, sõnajal lega murrada sillale. Ma tean, et igatsus on kõikjal sama. Kui Loonu tekkis selle ema ja iga see Vist ongi minu ime line. Seda leinan missi ja sinu juurde ma. Kui kuskil valge ristikheina Jälle läheb. Ja Villeksnica otsin sidemeid. Kuu süda valutab ja mulle. On kõigest, mis ekseemi köitis. Kui tulla tagasi teatrikooli nostalgia juurde, siis te olete Rain Simmul igaühest lennust siia teatrisse tulnud ja pidevalt koos mänginud ja on ka teie vahel mingi rivaliteet. Või niisugune soov teineteist. Trumbata, või kindlasti on see teistsugune partnerlus kui teistega, et me oleme olnud juba 11 aastat nagu koos koolis, me olime päris tihti ühes paadis ja nüüd seitse aastat ka siin ühes paadis, et et loomulikult ühes paadis olekul tekib igasuguseid. Noh, vahel on kitsas ja vahel võiks teine sõuda ja sina võiksid olla see, kes niimoodi võtab äikest, eks ole, ja publik plaksutab sulle teine mees sõuab noh, selliseid igasuguseid huvitavaid mõtteid loomulikult võib läbi lasta. Kui sa oled ühes paadis. Aga mulle meeldib väga, et noh, Rain on Merlegi Merle Jääger on ka selles paadis ja noh, fakt ise, et me oleme ikkagi seitse aastat siin toime tulnud, siis ütleme niimoodi koos. Et see nagu võib-olla ise näitab, et et vaatamata kõigele vaatan vee peale ja ei ole põhja läinud ja keegi ei ole kedagi üle parda visanud ega, ega ajanud. Ei olegi pidanud sõudma purjon ise vedanud purjepaadiga olnud tegu hoopis. Et on noh, lihtsalt olnud vist piisavalt palju õnne meil meil kõigil keskmise Vanemuisesse tulime see tuul, mis on siin puhunud vaatamata sellele, mis on eemalt paistnud, et võib-olla see ei ole just kõige tugevam tuul ja nii edasi puhunud võib-olla valesse kohta, aga tööd on olnud palju, ehk tuul on puhunud puri ei ole tühi olnud ja, ja selle tõttu igas töös on midagi sellist, mida säilitada, kasvõi kogemus ei tarvitse alati olla positiivne töö, me kõik oleme leidnud mingisuguse, võib-olla miski paate vahetanud, et on juba mitu paati sõidavad, ei nügelegi enam võib-olla niimoodi väga selles ühes ilmselt ise ka küllalt optimistlik loomus või ma ei usu, et sind üldse nyt minnalaskmismeeleolud nii väga haaraksid või? No üldised minnalaskmismeeleolud mind võib-olla tõesti nii väga ei haara, teine asi on, noh, kui ma ise millegagi rahule ei jää ja tulevad minnalaskmismeeleolud, siis meeleoludele olen Maldis. Kui meeleolud hakkavad tulema, siis nad on kohe kõvasti suured, meeleolud on igasugused positiivsed ja negatiivsed etena. Ma ei julge ütelda, et ma olen optimist. Läbi ja lõhki. Kindlasti mitte. Aga. Kui ma ei näe põhjust pessimismiks siis ma üritan ennast sellest eemale hoida küll. Siin oli enne kui me hakkasime rääkima Soome tööle minekust, siis esimene roll otsekui oleks välja kasvanud sinu nimest ja vene keeles, nagu sa ütlesid. Kust on siis pärit see nimi, su juured? Juured on kaugel. Juured on enne uraale seal, kus on Dvina jõgi ja, ja Jaan Dvinjaninov id elavad põhjaneminaa juures. Sealt on pärit mu isa. Kes oli seal. Ma ei teagi päris täpselt, mille omistaja, mis maad võib mõisad, need olid, aga igatahes kulakuks ta seitsmeteistkümnendal aastal testi tema sünniaasta on 1895 selle tõttu Ta läbinud mõlemad maailmasõjad ja revolutsioonid ja nii edasi sattunud seitsmeteistkümnendal aastal Eestisse valge kartliku armeega väidetavalt jäänud siia elama. Nii et, et need juured on seal kuskil praeguses Kirovi oblastis, kui ma ei eksi, sealt on perekonnanimi siis pärit eesnime, pani mulle tema tõe ja õiguse järgi. No kui tõe ja õiguse Andres sa ütlesid, siis mis sa ise arvad, kas oma loomult oled rohkem Andres või Pearu headmisid? Ma arvan, et ma olen loomult rohkem Andres. Tea, kas teised ka seda arvama. Aga, aga noh, ma arvan, et ma olen rohkem, Andres. Millest sa unistad? Praegu kaunin kevadet. Unistan tegelikult sellest päris tõesti, et see suveteater saaks mere sisse, hakkaks tuksuma ja tuksuks kaua-kaua. See on üks üks mu unistusi olnud tegelikult aastaid ja kuidas ta nüüd läheb, eks aeg seda näitab ja, ja võib-olla läheb halvasti, sest Tartu on viimasel ajal ennast näidanud vägagi minu jaoks ebameeldivalt konservatiivse linnana. Tahan ta kõik, et, et see niimoodi ei oleks, et see uus asi siis uue teater saaks elu sisse. Unistan igasugustest asjadest veel. Unistan, et ma saan, elan vanaks. Et äkki ei saagi vanaks, seda silmas tahaks kaua elada. Kas sa oledki siis rohkem linnainimese hingega või? Sa ütlesid, et sul ei ole kohta, kus puhata, aga kas see nüüd ka suve sinna vedada sai, igatse kuhugi ürgloodusesse? Loomulikult, ma saan jõudu küll, sealt mulle piisab sõita viis kilomeetrit linnast välja. Seal on üks talu nagu ja siis seal põlluserva peal, ma võin jalutada viis minutit, istuda autosse tagasi, sõita linna ja ma olen maandanud ennast sinna ära. Seal on lihtsalt huvitav, mitte tunne. Ja jah, ma olen linnainimene, jah, ma olen läbi ja lõhki linnainimene ja mõttelaadilt ja kõigelt, aga see on hädavajalik linnainimesele ma ei tea ilmselt kõik seda mõelnud linnainimesed ja tahtnud järele proovida ja ilmselt proovinud, et kuidas see mõjub või ei mõju siis noh, ma eelistaks tõesti põllupeenral käimist, eelistan kusagil baaris istumisele. Aga kahjuks ma ei tee peaaegu kumbagi. Aga on mõni aastaaeg, milles sa ennast eriti hästi tunned. Mulle meeldivad vist enim kevad ja sügis mis tähendab seda kevadel ma vist tunnengi ennast hästi, aga sügisel ma tunnen ennast jälle õudsalt halvasti, aga mulle see meeldib, et ma midagi tunnen. Sügisel ma lihtsalt tunnen seda mingisugust kurbust või ma ei tea, mida sellest looduse ja kõige kaduvusest, et noh, see mõjub niivõrd, et ajab mai tea nutma või, või ma ei tea, kuidagi kurvaks teeb. See on vahva suvi ja talv on siis nagu paiganud suvi, suvi on küll üpriski palju, igal paigalseis, mis nüüd puudutab Eestit või, või Tartut siiamaani, et võib-olla tulevikus on see elu meil siin ka närvilisem või sisukam või minu jaoks on see kuidagi niimoodi. Talv on töö tegemise aeg. Talv on töö tegemise aeg ja ja seetõttu see paneb oma pitseri minu jaoks talvele ja talvel. Purime Onliga Purime küll pritsib ja sajab pähe ja märg on ja halb on ja külm on tuul puhu peal. Me ta. Uni su silmi. Hellalt Q5 kodukirikukell mees, jõuluõue saju Albumi kodukirikukell jõululumesajuks. Tuulte laul, mille sõnad on ühest ilusast võõrast keelest Mina kuulata ja ta haihtub meelest Leeda lehtede sahinat kuulatud ja ta mu meelest Siin toodud mälestusraja läbi kõik nirvele raju putitu. Tee viimaste hetkede vahel ootatsu ker, käidi jalgu. Istudes kiilile aianurgas kus laps, kord jumalat palun Keersitlil la õiele sti tuisse ja hea ning valu kirsid, millala lehti kuis. Kus? Tuleb Mitla selja taha jätma. Kevades, varsti saad suvi kaugelt tagasi, Lemmutaks tulistus. Väsinud tugikaugelt aga Sileni suunistu rännust väsinud. Tuvi. See oli suveöö Vanemuise näitleja Andres Dvinjaninov, iga küsis Pille-Riin Purje. Saate mängis kokku Külli tüli. Ainult vallus ja jossa tardu. Üks tere ja hüvasti, pilk ja meel missioonid Kasospardo leivavaimuluud. Kuni. Ja. Tuuled seemned. Ja tule tagasi.