Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Interpreet loov tõlgendav esitaja. Nii seisab võõrsõnade leksikonis. Väga hea interpreet viib teid esitatava teosega kontakti, mis tundub esmaavastuslik ja hetkel ainuvõimalik. Mis sest, et teost olete varem kuulnud, kuulanud võib-olla mänginudki. Küllap on igal tõsisel muusikasõbral selliseid elamusi rohkem kui üks. Muusikaajalugu aja kulgedes muutub minevikku vaataja jaoks teoste tekkimise ja nende avaliku ettekandeaja ja olude fikseerimise looks. Kui tihti põrkuma asjaoludele, mis meile on arusaamatu? Kuidas ometi siis ei mõistetud? Arvatavasti nii mõtleb mõnigi muusikasõber, kuidas ei mõistetud teose headust. Ja unustatakse, et publik ei ole tõeliselt uue vastuvõtuks valmis. Uus tahab harjumist nii esitajale kui kuulajale. Meenutame tuntud näiteid 19. sajandi kahe teose lavaelu algusest. Tšaikovski esimene klaverikontsert ei leia oma esmaesitajat Venemaalt. Nikolai Rubin, Stein keeldub. Teos olevat mängimatu. Esiettekanne toimub Ameerika Ühendriike kõikides 25. oktoobril 1875. Bostonis mängib Hans von püülow, dirigeerib Jonlang. Sama kordus Tšaikovski viiulikontserdiga. Kuulus Leopold au, ver, kellele Tšaikovski tahtis teose pühendada. Keeldus samuti. Siis oli aastanumber 1878. Ja esiettekanne toimus Viinis Adolf protski poolt. Dirigeeris Hans Richter. See oli siis neljas detsember 1879. Nagu me kõik teame, mõlemad Tšaikovski kontserdit kuuluvat interpreetide nii-öelda kuldrepertuaari. Me räägime tänasest interpredist, kelle sünnist möödub 120 aastat. See on siis muidugi 120. sünniaastapäev. Kellele me saame mõelda? Tegemist on viiuldajaga, kes oma vanuselt on samaaegne meie, Alfred Karindi ka või Karl Leisteriga. Jašahhifets teine veebruar 1901 11. detsember 1987. Karl ess, kes nimetas end ise viiulimängudoktoriks oma memuaarides viiuldaja mälestused son trükitud Zürichis saksa keeles 60. aastal. See on siis hoopis hiljem peale flashi elu aega. Karblaž kirjutab oma memuaarides Heightsi kohta. Ta õppis oma isa juures seejärel au eri juures. Debüteeris Berliinis 12 aastasena enne esimest maailmasõda. Heights on viiulikunsti kaasaegse arengu tipp. Teda võidakse pidada temperamendile flegmaatikuks ligipääsmatusse, Pancer kaitseb teda massi tüütuse eest. FSC üldine musikaalsus on ebaharilikult kõrgel tasemel. Eriti nauditav on see, kui ta mängib keelpillikvartetis teise viiulipartiid. Siinkõneleja ütleb sulgudes vahele. See on juba kõrgem pilotaaž, sest seda au kuulata teise viiulipartiid Heifetzi esituses. Seda au said endale lubada vähesed. Carles andis efet selle 1936. aastal Londonis mõningasi näpunäiteid poognad käsitluses ja nendib oma mälestustes rahuldusega. Heifess võttis kriitika omaks, mis on jällegi tõend tema kõrgelt arenenud intellektist. Eesti muusika esimese köite andmeil on jah sa Heights külastanud ka Eestit. Tal olevat olnud Tartus kontsert jaanuaris 1917. Kontsert olevat olnud publikuvaene. Nagu olid siis meil kammermuusika kontserdid üldiselt. Ja ärgu pangu praegune kuulaja seda mitte kellelegi pahaks sest maailmasõda käis ja igasugused muud rahutused, sõjad ja kõik sellega kaasnev oli ilmselt piisavalt põhjuseks, et inimestel ei olnud huvi ega aega minna kuulama ühte Venemaalt tulnud viiulimängijat. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel kirjutas jahheifets alla lepingule sõiduks Ameerika ühendriikidesse. Ja läbi Siberi jaapani sõitis kehvedsite perekond Californiasse. Heights muutus viiuldajate seas esikohal olevaks. Tema järgi hakati hindama ülejäänuid. 27. oktoobril 1917. 25. aastal sai ta Ameerika kodakondsuse. Ja allikad oma kuupäevaliselt täpsusesson erinevad nagu ehk mõni teinegi on tähele pannud. Kas 1934 või 35 külastas Heifets ainus kord Nõukogude Liitu. Välisasjade rahvakomissari Litvinovi kutsel andis kontserte Moskvas ja Leningradis. Jutt käib kokku kuuest kontserdist. Ja Heightsi elust. Teame me üldiselt väga vähe. Ta hoidis oma eraelu varjatuna uudishimuliku, publiku ja pressi eest. Ta leidis, et tal ei ole mingit tarvidust afišeerida ennast kuidagi teisiti kui viiuliga. Laval. Et klassikaraadios on veebruar Eesti kuu siis olgu tänane teema ka sellest küljest ära näidata. Et Heights käis väga noorena, aga siiski üks ja ainukene kord ka Eesti pinnal mängimas, see sai ära öeldud. Aga teos, mida me kuulajale nüüd tahame pakkuda? Meil on võimalus seda ka natuke Eestiga siduda. Mandelson, kes sai 1835. aastal leipzigi kevandhaus orkestri juhiks, kutsus kohe orkestri kontsertmeistriks Ferdinand Davidi kes töötas sellel ajal Tartus. Tal oli seal juba seitse aastat. Juures Raadi mõisas keelpillikvarteti esimene viiul. Ja see kvartett oli Tsaari-Venemaal üsnagi tuntud. Niisiis David võtab 1835. aastal nii-öelda oma seitse asja sõidab lipsigisse oma lapsepõlvesõbra selliks mentersoni, juute, kontsertmeistriks, Kemanthous orkestrisse ja mõne aja pärast. Kui mendel sonil õnnestub avada Leipzigi konservatoorium see on siis 1843 siis on David mõistagi seal viiulipedagoog ja tema juhendada on ka kvarteti klass. Ja teos, mida me kuulame jahhifetzi esituses. Nendelt viiulikontsert sai Taaveti poolt esiettekandes mängitud 13. märtsil 1845. Ja see kontsert oligi Davidi jaoks kirjutatud ja temale pühendatud. Et niisugune küllalt habras, aga siiski mõeldav tiirne side esitatava teosega. Jaga interFrediga. On olemas. Niisiis on meil võimalus kuulata nendelt soni viiulikontserti e-moll uppus 64 Jašeižetsiga ja bostoni sümfooniaorkestriga, mida dirigeerib Shal Münsch. Kuidas kellelegi, aga siinkõnelejale on jätnud see heliülesvõtte küll, aga sügavaid muljeid võiks öelda. Raske on paremini seda teost ette kujutada, aga see on juba iga kuulaja otsustada ja maitse asi. Me juhime veel tähelepanu, et nendeks viiulikontsert omamoodi revolutsiooniline, vormilises mõttes. On küll pealtnäha kolmeosaline, aga ainsa lõpumärgiga ainult viimases osas, et kadents on autori poolt sisse kirjutatud ja ei ole enam iga interpreedi vaba voli kondentsi ajal improviseerida mida tahes. Ja et sellel kontserdil esimeses osas puudub topeltekspositsioon, mis seni oli instrumentaalkontsertidest peaaegu vältimatu reegel. Mandelson viiulikontsert-d-moll uppus 64 ja šahhifets bostoni sümfoonia. Kuulsite Felliks mendaltsoni viiulikontserti mull esitasid šahhiffed, bostoni sümfooniaorkester, dirigeeris Shalmeks. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.