Tere õhtust täna keskestuudios külas Eesti Draamateatri näitleja Hendrik Toompere. Teda küsitleb Pille-Riin Purje. Kuivõrd sa oled näitlejate laps, siis tundub, et see oleks nagu ära otsustanud kohe sinu elukutsevalik. Kohe ma arvan ise ka, et see, millises miljöös ma kasvasin ja need inimesed, kes mind ümbritsesid, mis jutte nad rääkisid. Kui ma olin sellises päris varajases kujunemisjärgus. Ma arvan, et see mõjutas väga tugevalt minu elukutsevalikut rääkimata juba nendest peenikeste asjadest nagu geenid, mis on sees, mida nemad inimesega teevad. Sest asi on selles, et kui mina teatrikooli läksin, siis enne seda mul eriti suurt valikute hulka, mida ma teha tahaksin, ei olnudki. Ma läksin sinna kuidagi väga loomulikult ja ma ei olnud õieti edasi mõelnud ka, et kui ma näiteks oleks kooli sisse saanud, mida ma siis pärast oleks edasi tegema hakanud. Väga õrnalt, ma kaalusin veel selliseid variante. Need vormid huvitavad mind tegelikult siiamaani, mis meie ümber on. Teine variant oli siis, tahtsin advokaadiks saada. Õieti ma ei tahtnud, vaid lihtsalt kavandasin neid võimalusi. Aga läks nii, selles töös, mis ma praegu teen, seal ma saan, võib-olla need mõlemad asjad ära teha. Ma olen lugenud intervjuudest, et üheaastase olid ka tehnikakoolis, aga siis ma aimasin ära, et ilmselt selle pärast lihtsalt lavakasse ei olnud vastuvõtu või. Ei tehnikakoolis ma olin ainult sellepärast, et tehnikakool andis ajapikendust poistele, kes pidid sõjaväkke minema. No ilmselt seal suuresti nukuteatris kasvasid või palju seal viibisid. Kas see kuidagi andis sulle mingi teistmoodi ettekujutuse teatrist või, või on teater, mis ta sinu jaoks on olnud, mingi illusioon või? Kas seda kuidagi muutis või see, et sa nägid elu kulisside taga? Aga minu jaoks ei ole teater kunagi olnud illusioon. Minu jaoks on teater olnud. See kõlab halvasti, see sõnasem, nii ärakedratud ja kulunud juba ta laulnud elamise viis. Ma olen elanud seal, ma olen seal istunud, rääkinud, kõndinud, olnud, maganud, söönud, teinud kõiki oma tavalisi eluavaldusi. Ja ma ei ole tundnud teda kunagi mingi erilisem. Kuidas tähendab pühitsetud paigana või salapärase müstilise kohana. Aga. Kui võra mulle endale nagu see elu üleüldse, mida inimesed elavad ja mis meie ümber tundub olema ühest piirist üle minnes salapärane, müstiline ja teatud mõttes ka illusoorne samas ka väga reaalne siis on teater mulle ikkagi selliseks kummaliseks ja veidraks kohaks jäänud. Oleksid sa tahtnud saada või oled kunagi tahtnud saada nukuteatrinäitajaks. Ei, nukuteatri näitlejaks, ma pole kunagi tahtnud saada. Ma ei oska isegi päris täpselt öelda, mis asi see nüüd on, mis mind. On selle nukuteatri juures kogu aeg seganud, kui ma nüüd takkajärgi mõtlen, et äkki see on see, et ma ma kohe ei oska ühtegi näputööd teha näiteks või mul ei ole kuldsed käed, ühesõnaga ma ei oska asju liigutada. Ma oskan ainult teeselda, et ma neid liigutanud. Nukuteatris tuleb asjadega osavalt liigutada. Kätega võib-olla see on seganud. Missugusena sa praegu mäletad lavakunstikateedri aega õppimise aega? Mäletan seda aega enda jaoks, kui. Väga töist aega väga hoolsalt aega mäletan kui. Pingelist aega selles mõttes on nii-öelda nagu selline üldine mälestus või aura on sellest koolist mul valdavalt hea. See ei tähenda seda, et, et mul ei oleks koolis olnud probleeme masendusi. Halvastiminekuid aga valdavalt oli kuidagi jõud olid sees, sellised värsked ja, ja kooli alma. Piiritlesin ära mingid oma sisemised suundumused enda jaoks, mille suunas ma olen nüüd ka teatris jõudumööda liikunud. Kas sulle see meeldis, et varakult pääsesite lavale, noh, sellest on ju räägitud, et see on väga poleemiline. Et Komissarov nii vara andis võimaluse mängida publiku ees. Mingitel põhjustel tundub, et meie vist läksin tõesti tsipakene liiga vara lavale publiku ette. Sest me olime aasta koolis käinud ja siis nagu teise kursuse sügisel oli meil esimene etendus, kui inimesel ei ole veel tekkinud ühe uue ameti õppimisel teatud kaitsemehhanisme kuidas ennast kaitsta, stereotüüpidest tampida valede kujutluste eest, siis need selline lahtine ja, ja avali noor inimene. Mul hakkab hästi palju negatiivset ja halba külge ja hiljem on sellest üsna raske lahti saada. Kui ma kooli viimasel ajal aastal hakkasin nagu tõsisemat huvi tundma näitlejatreeningu vastu. Ja teatris esimestel aastatel sai päris korralikult ja põhjalikult seda tehtud, siis ma avastasin, et et ma ei tee mitte midagi muud, kui kui likvideerinud ainult koolis külge õpitud valesid asju. Ja teatud mõttes oli see just sellest liiga varajasest lavale minekust tingitud. Süüdistasin küll kedagi ja kõige vähem Komissarovi sellest sellepärast et lõppkokkuvõttes tulemus, mis meil kursus nagu andis, noh, mis tal viga on? Midagi katki ei ole. Ei, sa jõudsid ka üsna varakult filmimaailma. Mida sa sellest arvad, mida see on andnud ja annab ja tähendab sinu jaoks. Ja mida üldse teatri näitlejale ilmann? Minu jaoks on nüüd selge, et teater jaa, jaa, kino on täiesti erinevad asjad ja minu arust on vahe ainult ühes sellises imelikus asjas, et et kui filmitakse, siis tehakse ühes päevas üks kõige rohkem viieminutiline episoodis stseen võib ka vahel rohkem teha, aga see tähendab seda, et, et see jõudude ja kujutluste mobiliseerimine on täiesti teises energiakanalis näitlejad sees, ma pean ennast kokku võtma üheks hetkeks. Aga teatris ta jaotub. Nüüd ütleme selle etenduse pikkuse peale laiali ja see on täiesti teistsugune ettevalmistust, teistsugune jõudude mobiliseerimine, sest ega sprinter ei jookse hästi maratoni. Eks päev mõtlesin, et naljakas on see, et ma olen küllaltki hea. Noh, olin küllaltki tale kiirjooksja või, ja kehaehitus on ka selline nagu inertsi, nagu üldse ei ole. Et ma saan küll kiiresti stardist minema, aga pärast mul ei ole enam nagu jõudu lõpuni minna või? Võib-olla see mind teatris pikka aega nagu seganud ka. Kinos krutin ennast ülesse ja keskendun ja, ja siis teen löögina, kus samurai valmistub surmavat hoopi andma. Ja saan erinevus. Ja mida ta nüüd nagu mulle andnud, on see, et ma olen kinos palju teinud mis palju neid suhteliselt ikkagi teinud kinos, teatriga, kogu aeg. Ma ei oska muud öelda, kui ta mulle anda mingisuguse suveräänsusele teatud sorti hea ükskõiksuse teha ühte tööd, teha teist tööd. Kuidagi nagu heas mõttes ükskõiksus vähendab pingeid. Kohustuste hulka vähendab, see ei tähenda seda, et suhtuksin nii-öelda tulemusse võimalikku tulemusse, mida ma peaksin teatrist saavutama või kinos saavutama kuidagi ükskõikselt? Või nagu poole jõuga teeksingi neid töid, seda küll, mitte. Aga see, kes hoolega kruusi kanna pida teavet ei tohi tilkagi sealt maha tilgutada, see ilmtingimata pillub terve kruusi puruks selles olema küll veendunud rahulikult lõdvalt minna, siis tõesti lähemiteks piiskma. Aga see, et filmis on jäädvustatud mingi konkreetne hetk, konkreetne iga, oled sa hiljem üle vaadanud näiteks, või kuidas sa? Seda tunnetad? Sellega on nüüd niimoodi, et kui ükskõik mida, ka ei tehta ükskõik millist tööd, ütleme ükskõik millist loomingulist tööd milles on loomingulisus sees kui ühel teatud hetkel jumala sõrmega su peale ei puuduta sulle inspiratsiooni või ütleme seda tõesti tugevat ja säravat Vaimsust ei anna siis sel talletunud momendil seal kinolinal on on tegelikult nagu tühjus või seal ei olegi nagu õieti midagi, ma olen tagantjärgi vaadanud küll asju. Mõned kohad tunduvad mulle siiamaani, mõned mõned asjad, mis ma olen kinos teinud endalegi üllatavalt head. Aga on täpselt nagu fifty-fifty, et pool sellest on kaunis tühi ja kõle ja ma ei kannata isenda tühjust vaadata. Sest ütleme, see ilus sõnade inspiratsioon tabab inimest täiesti ootamatult ja inimene ei pruugi selleks üldse ette valmistunud olla. Professionaal reaalsus töö tegemises on nüüd selline, et kuidagi leiutatakse mingeid sisemisi tehnikaid, kuidas seda inspiratsiooni esile kutsuda? Aga ka väga, väga noores inimeses võib tekkida selliseid väga õnnelikke puhanguid mis hiljem on alati väga head vaadata. Sest ega enamus filmidega, mida ma olen vaadanud, ütleme, mis pärinevad sealt 30.-test ja 20.-test ja neljakümnendad, viiekümnendad, kuuekümnendad, see aeg, need, mida mina otseselt ju ei mäleta. See aeg, kus ma elanud ei ole, enamus filme tunduvad mulle valed ja võltsid ja ma võin seda vaadata ainult kui mingi pildiraamatut, isegi siis ta tundub mulle vale ja võlts, sest ta ei ole päris. Aga nendel nendel aastatel on ka tehtud täiesti oivalise filmimis siiamaani midagi täituvad nagu kaasaegse sisuga. Jaan, ilusaid ilusaid osatäitmise, mis siia siiani on kuidagi nagu nagu inimese moodi vaadanud lakei, siis ta ei ole minu jaoks üldse inimese moodi, kui ta seal kinolinal on. Kummaline, tundub mulle see punuelli film, esimene film, mis ta tegi, kosta liiga. Et see on siiamaani värskele, et jah, asi on ikkagi selles, et tuleb see, see õhkõrn moment kinni püüda. Vaimsus sees, siis on kõik korras, muidu on kõik mõttetu ja see ongi selles, et, et ega absoluutselt absoluutselt täidetud nagu ongi nagu võimatu vist või see käib inimesele üle jõu. Aga kui on üle poole on juba nagu täidetud või sellest, see on ajast, mis inimene ennast näitab. Siis on juba küllalt hästi, väga hästi võiksin öelda. Geniaalne on siis, kui on ütleme, 80-st on täidetud. Mida ma olen mõelnud mõningate Marlon Brando osatäitmiste puhul jaa, jaa. Dirk poogordi täitmise puhul selles filmis Surm Veneetsias. Seal on nüüd küll. Aga üksikud hetked on nagu tühjad. Peale lavaka lõpetamist läks itaarse teatrisse jäid sinna üsna lühikeseks ajaks. Miks sa läksid ja miks ääred olid seal? Kuidas seal draamateatrisse ja noorsooteatrisse ma tahtsin minna, sellepärast läksin ja ma mõtlesin, et seal on väga lahe ja väga tore olla ja miks mitte. Pealegi ilusti saab tööle minna läbi vanalinna aja. Siis mul on kuidagi keskajal oli ka hästi oluline aeg ja aga ta on praegu ju ka mitte enam sellisel kujul elus vana maja ja. Aga? Ma kohe mingitel põhjustel ei sulanud sinna selle kollektiivi sisse. Ja ja kollektiiv nagu õieti ei vajanud ka mind ja siis ma kuidagi sinnani ei ühegi koha peal ei paigutanud, oli seal vist poolteist aastat vist, olin. Aga noh, sisse selle viimase poole aasta, ma olin tema siin Draamateatris asju teinud. Draamateatrisse sattusin niimoodi, et Evald Hermaküla oli käinud vaatamas seda meie noorsooteatris, mis me tegime oma esimese lavastuse Mart nurgaga Pinteri tumm teener vaatamas käinud ja eks tal oli siis sellest suhteliselt hea mulje jäänud. Ja päeval Me tulime jalaka Peetria mardiga, tulime siia draamateatrisse küsima, et kas Eevald ei annaks meile proovisaalide ruume kasutada, kus me saaksime oma selle Ruto killakonnaga, mille me olime just moodustanud trenni teha. Ja evad oli lahkesti nõus ja siis, kui me hakkasime ära minema, siis ta küsis mu käest, detakse raamisel jutt on, et kas ei tahaks proovida ühte rolli mängida, milles poorid käivad. Tüki nimi oli, kuna ratsur tegelikult Redryder, kui mina mõtlesin punarattur Sandmis mingit džikistidest või ma ei tea, millest see on? Marin muidugi lahkesti nõus kohe ja ja siis hakkaski tulema, tegin selle ja siis tegime Petersoniga kodandusest aadlimehe siin ja, ja siis nii edasi ja nii edasi, nii edasi ja lõpuks ma vaatasin, et mul on siin tõesti väga sobis ja meeldis ja kolisime siia ümber. Ma tegin õige sammu. Ma olen täiesti kindel, et siin on see koht olemas, kuhu sa paigutasid, siin oli nagu kaks koht olemas, kuhu võisin paigutada, ma esialgu paigutasin ühe koha peale, mis oli nagu ühes väikeses trupis sees Hermaküla trupis. Kuigi mul oli siin nagu teine koht ka täiesti nagu olemas, aga ma ma teadsin täiesti täpselt, millise riski peale me välja läheme. Mis tähendab püüda läbi viia teatud eksperimente. Ja siis ühel Ühel hetkel, kui aus nagu õige aeg, kui ma tundsin, et et nüüd ma pean selle teise koha ka endale nagu uuesti nagu tagasi saama, siis siis ma eemaldasin nagu sellest trupist ja paiguti ennast nagu kahe koha peale. Nüüd on mul jällegi nagu üks koht, et ma kuulun sinna ja teise kohta jälle. Ja kõik on korras. No seni sa oled tõesti Evald Hermaküla lavastustes ilmselt kõige rohkem mänginud või kuidas sa seda iseloomustaksid, seda tema trupi või ringi või seda, kuhu sa oled kuulunud nii pikalt ja tema isiksust üldse, kuivõrd ta on, sind mõjutab? Tänu tema puhul on tegemist nagu õpetaja ärgata on mulle olnud kolmas õpetaja, ütleme niimoodi. Kes on mulle üldse teatris nagu minagi õpetanud. Ja samamoodi see töö selles trupis on igati meeldivad mälestused jätnud ja ma hea meelega töötame, mis pidi koos aga nagu igasuguste gruppidega ja nagu igasuguste selliste kloosterlikke vennaskondadega juhtub, on nii, et ühel hetkel nad hakkavad kuidagi energia nagu, mis peaks kogu aeg juurde tulema. Kuskilt poolt see energia hakkab seal selle grupi sees tiirlema ja ja nagu hapneb, ära ta. Ta ei ole enam värske, ta sulgub mingisse täiesti. Kitsasse ruumi, kust enam ükski signaal olen, nagu väljaspool õieti ei jõua, kõik peaks olema arusaadav. Aga ei ole. Nii, et sinna trupi kuulumine, see olid õieti väga loomulik protsess ja õieti oli ka loomulik see trupp sellisel kujul edasi enam olla ei saanud. Soovisime nagu. Selle elu võimaliku paljususe ühte etendusse sisse panna haarates kogu tema, see on nüüd minu jutt, see, see oli jumala pärast meie trupi sisenejatega ei olnud, et et vaata selle selle maailma paljusust ja ja seni nii vertikaal kui horisontaaljooni pidi. Panna ühe konkreetse puhastuse konkreetse etenduse sisse see tähendab seda, et teatud suhted teatud suhtevõrgud, mis inimeste vahel on, et neid natukene nihestada, teise kohta lükata, et mõjuda publiku alguses ühele teisele kohale. Ma olen selle vastuvõtutasandile vaid puudutada inimese teadvuses ühte teist punkti. Aga ma arvan, et kohati on, see isegi õnnestus. Kas sa ei taha nimetada mõnda konkreetset lavastust, millest sulle õnnestumishetked meeles on? Noh mis on kohe kindlasti korralik asi, oli, oli Shaktori proovid. Mis veel võiks olla, on nüüd raudtee ikkagi, kas midagi me tegime liialt palju? Liialt vähe, tähendab ta seda päris õiget päris õiget puudutust publikuga kätte me ei saanud lõpuni üksikud hetked nendest nendes lavastustes, need nendes kahes olid sellised, mis olid väga head. Kui sa ütlesid Hermaküla oli kolmas õpetaja, siis ma loomulikult küsin, et kes olid kaks enne? Kuigi ma olen püüdnud teatud põhjustel öelda iseendale, Kalju Komissarov ei ole mulle õige õpetaja olnud, siis siis eelmine sügisel siis kui ma leidsin August Jakobsoni šaakalid sellise näitemängu siis ma sain järsku aru, jah, ta tegelikult ongi, mine õpetaja ta, tegelikult on mulle kõike seda õpetanud, milline teatris praegu olen. Ma võin selle kohta öelda. Ja ma olen selle kohta öelda, et see on halb. See ei tähenda lõppkokkuvõttes mitte midagi, mis mina ütlen tema minu õpetaja tema mind selliseks teinud. Ja mina olen ennast selliseks teinud, koos temaga. Seal nüüd see üks suur sügav põhi all, teine ja õpetaja kelle ma võin õpetajaks nimetada, on Aarne Üksküla. Sest et need tunnid, mida ta meiega tegi teatrikooli ajal Noh, need on mulle selles mõttes nüüd näitlejale baas ja, ja lavaaja kasutamise oskuste seisukohalt land küllaga õpetlikud. Ja ongi kõik. Kolmanda neelata. Siin jutus oli väga intrigeeriv ja väga õhku jääb vihje Jakobsoni šaakalitele. Kas sul on mingeid plaane sellega? Mul on sellega jah. Täiesti tõsine plaan. Ma pakkusin sulle teatris välja ka, et teda järgmisel aastal lavastada. Ma selle leidsin. Siis selgus minu jaoks imelik, imelik asi, et 52. aastal on Jakobson kirjutanud algupärandi šaakalid. Esialgupära kõneleb Ameerika elulaadist tänapäeval. Ja on ta täiesti padus stalinistlik näitemäng. Ta on absoluutselt pinnapealne. Ta on absoluutselt lame. Ta on täiesti sirgjooneline. Ja ma hakkasin mõtlema siis nüüd niimoodi, et kui see 52.-st kuni nüüd 95.-ni, nüüd see ajavahemik võtta ja kui ma sellise distantsi pealt seda asja loen, siis mul tekib selle näitemängu lugemise suhteliseks teistmoodi silm kõik need inimesed, kes räägivad ainult seda, mida nad välja ütlevad varjamatult lähevad ühest küljest ääretult koomelisse valgusesse. Selle pööraselt naljakas ka seda teatud silmaga lugeda. Aga samas alla põhja alla kogu aeg ähvardavalt hoiatava kumamaks selline barokne julmus sihuke barokne vastu närvelööv jõud. Praegu vaatan selle meid ümbritseva elu peale. Siis ma järsku hämmastusega märkasin sedasama. Ta naljakas ta on. On naljakas, kõik need valimisvõitlused ja kõik need äride ajamised ja kõik on naljakas, aga seal all on üks täiesti surmava karakteriga jõud inimese jaoks. Ja ma mõtlesin, et, et need inimesed, kes me siin oleme meie lapse 50.-te aastate pärand, edasi, sellepärast tasubki teha. Sellepärast mind šaakalid huvitaski. Aga mis sind üldse paelub lavastamises, miks sa hakkasid sellega tegelema? Kui ma mängin, kui ma olen näitleja, siis ma mõtlen küll kõik asjad läbi detailselt, hoolega. Kapiliselt läbimõtlemise ja taanse tegevuse vahekord sõltub osast osasse. Ka ma lõppkokkuvõttes ikkagi kunagi ei tea, millise tunde, millise mulje mida ma reflekteerin, mida ma välja näitab, mis minust välja paistab. Taastamise juures on tore see, et et kuidagi need minu kujutlused teatrist saavad need materiaalse vormi, tähendab munu kujutlus on just nüüd see, mida ma teha suudan. Selles mõttes saan kontrollida iseennast tervikuna. Laval mängida, sest ma ei saa ennast Võib-olla ma eksin, praegu siin ataki lavastamise juures tegelikult ka seda teha ei saa, aga praegu tundub, et see on võimalik. Ja sellepärast see täielik kontroll oma kujutlusmaailmale. See ongi nagu kõige võluvam. Ühes intervjuus sa oled vastanud ideaaloleku kohta või rääkinud valgustatud olekust ja kõrvaltvaataja pilguga elunägemisest sünnib see mängus rollis laval kuidagi teisiti kui kui väljaspool lava. Kas näitlejaks olemine aitab seda saavutada? Laval mängimine on on siiski üsna turvaline asi. Oled piiritletud konkreetsustega antud tekstiga antud misanud stseenidega tolleks õhtuks publikuga konkreetsete seintega laega ja põrandaga. Ta on selline hästi turvaline paik, siis sellises turvalises kohas on, on võimalik väga kergelt lendu minna. Gravitatsioonijõud üldse füüsikaseadused lõpuks enam meelega laval ei kehti. Ühel hetkel ma ei tunne laval valu, näiteks kui mul miski asi juhtub juhuslikult valutama enne etendust, seal ma ei tunne. Paljud näitlejad räägivad sama juttu. Ja kui laval puhub üks hetk on väga juhuslik ta võib-olla kesta üks, kaks sekundit, kui ma tunnen täielikku kergust, absoluutset rolli ja täielikku vabadust siis on nagu siis on nagu kõik või siis nagu tasus sel õhtul mängida või? Seda ei ole nii tihti, seda on suhteliselt harva, selle momendi pärast tasub seda tööd teha. Seal nüüd teatris ma ütleksin, sealse valgustatud tol hetkel sa saad järsku absoluutselt kõigest aru teisiti, kui sa kogu aeg olnud sellest etendusest aru saanud oma rollist teisiti, täiesti värskelt, puhtalt näed, ei ole mingid kardinad enam vahel. Aga need sellises argiajas kommuni sama elani olen siis, kui mul õnnestub ühel hetkel nagu pea täiesti tühjaks saada, et, et siin kohe mitte midagi enam ei ole. Mõnikord pärast suurt ehmatust näiteks võiks tulla. See võib tulla ka täiesti suvaliselt keset päeva. Siis ma näen ka huvitavaid asju või siis mõnevõrra teistmoodi ja seda on ka väga harva. Kahju ongi see, et ega need head momendid need ei kesta kaua, nad lähevad kohe ära ja püüad mõelda, mis asi see oli nüüd, mida ma tol hetkel tundsin ja ta on just kaks minutit tagasi olnud ja enam ei suuda taastada võimatu taastama. On sul olnud rolle, mis, Ütleme algusest peale on olnud vastumeelselt või mille puhul on tunne, et nad ei anna sulle midagi. Ah, muidugi on need olnud, mida ma tegelikult nagu kuskilt poole pealt avastan, et ei taha üldse mängida. Jälle üks päev siin. Jüri Järvet käis teatris ja küsis, et mis sa teed siis, et kui sulle osa ei meeldi? Ma hakkasin juba ütlema, siis midagi. Aga mina teen niimoodi. Sa ei meeldi, siis ma lähen teise juurde, ütlen, et kuule, kiida Moosa kiida minu rolli, magi ta sinu oma ka. Ja siis, kui teine hakkab kiitmisel, mõtlesin taga. Pagan, muidugi. Teine, 20, mis sa nüüd räägid, sul vilets, sul on väga hea, vaata, saad seda teha teha ja siis võib-olla tõesti avastad, näed, aga muidugi on. Päris huvitav. Lihtsalt ei pruugi näha seda alguses. Kui enesekindel või pigem kui ennast usaldav sa oled ja kuivõrd sa vajad mingit vastupeegeldust või tagasisidet Siis, kui nüüd proove tehakse veel enne, kui jõuab publiku ette siis ma vajan minimaalsel määral lavastaja poolt tagasisidet, aga siis, kui ma seda ka vaja on, siis ma seda ka vaja on ja siis ma alati küsin jal kohe nõuania pinnin, et mis see nüüd on ja mis ta nüüd ei ole ja senikaua pinnin, kuni ma saan kätte selle, mis ma tahan teada, kas see nüüd oli või ei olnud selle konkreetse vastuse või mis see siis nüüd oli. Aga muidu üldiselt ma olen kuidas öelda, üsna üsna enesekindel nendes asjades, mis ma läbi viinud ja ma lähen teadlikult selles mõttes ka ju riski peale välja, et ma tean, et, et selline enesekindlus võib vastu pükse panna ja eks ma olen saanud kahja. Aga siis, kui nagu publiku ette juba asi jõuab, siis kelle jaoks me seda lõppkokkuvõttes ikka teen seda tööd. Siis ma tahan küll tagasisidet saada. Ja siis ma olen kuidagi hästi tundlik ja minuga yldiselt juhtubki niimoodi, et esimesel publikuga kokkupuutel see, mis ma olen proovides teinud, tähendab, ta võib täiesti pöörduda. Kui publik tuleb Maali või ükskõik, võõrad vaatajad tulevad, kui tükk on juba enam-vähem valmis kontrolletendused, siis siis seda tegelikult, mida ma olen proovidest teinud, seda nüüd enam sellisel sellisel kujul näha ei ole ja see, mida ma etendusel siis tol korral teen. Kui on see esimene kokkupuude, siis seda ei ole veel lavastajaga keegi teine näinud. Mida sinu jaoks tähendab või kui oluline on sinu jaoks improviseerimine? Kui on selline nagu huvitav või selline alati pinget, loo etendus minu jaoks, siis mulle meeldib küll liigutada iseennast vasakule, paremale, üles alla, selles mõttes improviseerida. Teen seda kohta teistmoodi, aga ma ei mõtle seda kunagi välja, ta läheb niimoodi ja siis sealt edasi kolmandale poolele, aga kui on sellised etendused, mis nagu noh, nii minu jaoks nüüd nii väga huvitavad ei ole siis ta on valmis tehtud, ega ma seal enam nii väga ei viitsi liigutada ka. No ma ei taha, ma ei pea seda vajalikuks enam sise. Sest seal ei ole enam lõppkokkuvõttes mingit vahet. Loomulikult peab olema äärmiselt ettevaatlik ka sellega, et see sõltub näiteks väga partneritest, kellega võib improviseerida, kellega ei või. Mõne näitleja võib nii ära ehmatada sellega, et et kõik läheb tuksi pärast seda, aga ma olen näitleja, saab seda rahulikult teha, ta tuleb, kaasajal on see ka nihukese liikuva natuuriga. No seda ma olen märganud, et kui mingi väline juhus või kasvõi tehniline juhus kuidagi keset etendust on et sina oled selle mängu tõmmanud, ma mäletan seda kuningas Oidipus, Dion festivalil prožektori lahke vist? No see on ka mingi hetkevälgatus siis mis, mis sunnib sind sellele reageerima? Ja sellised asjad mulle tegelikult meeldivad, kohe ükskõik, tähendab siis võib-olla juba ükskõik mis etendusega midagi väljastpoolt sellist juhtub, ma kohe ei saa, ma pean, tähendab, mul kohe kisub mängu tõmbamas olen ka tegelane lõppkokkuvõttes ja mis seal imelikku siis Anne? Kas need teate nüüd nii suletud ruum ka ei ole tal nii neli seina ümber ei ole, et mitte ükski heli, kus ta väljastpoolt sisse avalik elu tuleb sisse. Teinekord mürisevad saalis ja ajavad juttu ja. Mina ei tea. Nii väga tahavad, osaledasid, osaleme. Võtame nad mängu siis. Ei, see mulle meeldib ja ma ei tea, see on väike-i Keila lugu. Oled sa mõelnud? On sul mingi läbiv teema või ütleme, sõnum või mida, mida kõigi rollide kaudu väljendada või, või läbi loomingu. Mul on küll vist nagu üks mingisugune oma salajane unistus, mille peale ma olen nagu kogu aeg mõelnud, on see, et. Et kui On ühe reaalsuse Kas me peame kuidagi saama teise reaalsuse sinna veel peale, ma pean mingisuguse pöördega teise reaalsuse peale saama keelatud või? Ma pean oma oma oma tavapärasel loogika. Teisendama ühel hetkel laval Nad paradoksaalne, loogikakse üheks teiseks loogikaks ja sa pead nähtavaks saama vaatajate jaoks see mind kogu aeg huvitanud, tähendab see moment, kuidas skisofreenikul toimuvad need üleminekud ühest seisundist teise, see peapööritus, mis tol hetkel käib sees ütleme, epiletikutel enne hoogu, see moment, see silmapilk enne surma, ütleme niimoodi, teise olekusse minek, see peapöörituse tunne, see on täpselt enne sõda ka, kui me ennem rääkisime siin nendest ütleme, valgustuse hetkedest jutumärkides, see on siis ka täpselt samamoodi. Taas kuidagi seda nagu nähtavaks muuta või et noh, see on võimalik ja võimatu, osutub võimalikuks ühel hetkel, aga see on minu läbi nagu joon või sõnum, sellepärast et, et selle alla mahuvad kõik teemad, ükskõik keda sa siis mängida, mis inimene see on. Või mis karakter tal on. Või mis asju tema ajab, kas ta on õnnetu oma rahaasjade pärast või armastuse pärast või või tahab jumalaga kokku saada või tahab viina juua või? See kõik mahub selle alla, aga on, üks on üks ohtlik moment olemas, tõesti. See piirneb hullumeelsusega tegelikult, ega siin mäng on küllaltki ohtlik minu arust. Aga esialgu ma olen veel kaunis terve või ma kuidagi nagu tunnen, et see minu enda, see sisemine aparaat peab vastu veel sellele pingele ja õige mitu aastat, nii et esialgu karta ei ole. Jah, sest sinu rollides. Puhul ju neid märksõnu on kasutatud neurootilisus neurest teenilisus. Just need piiriseisundid. Et just, kuidas sa jah, inimlikult ennast, kaitsed vajaduse pingid, kaitset selle mängu vastu mõnikord. Aga võib-olla see ongi kaitse? Võib-olla, võib-olla nüüd see ongi minu enda enda isikliku tervise jaoks vajalik kaitse. Teiselt poolt ma ei ole jällegi sellest nagu päris hästi aru saanud. Mis see tähendab, see minu jaoks neurootilisus juuresteemiline näitan ma ausalt. Ma kuidagi ei saa sellest aru, mida sellega otseselt silmas peetud on. Me oleme öelnud, et kui selliseid asju kasutatakse selliseid märksõnu, et siis Midagi valesti teinud, et tegelikult ei peaks nüüd just nimelt neid sõnu kasutama või on sõnavalik ja selle puhul nagu kõige täpsem olnud Sest et ega siis ühest piirist üleminek või, või see moment enne peapööritust, ega seal see ei olegi nagu neurootiline minu jaoks veel seal ei ole mingisugust neurosteenilist momenti sees. Ei oska seda seletada ka, mis on? See on üks kummaline rahumisel, sku käib läbi inimene, teist nägu. Nägu väändub, lamp on teine nägu teise silmaga näeb teist juttu, nägid. No üks veel, mida on öeldud või mainitud? Või kõrvalt sinu rollide kohta kirjutatud, on absurditaju või absurdi-kogemus või. Jaa, seda küll, aga see ei olegi nüüd nüüd ju otseselt nüüd, kuidas mina tunnen, ma ei tunne seda niimoodi, et kuidagi absurdne absurdsus enda pärast või asjad on, asjad on väga rumalal viisil kokku pandud, et minu jaoks on asjad täiesti irratsionaalne, reaalsel viisil kokku pandud, et ja ma ütleksin, selle kohta sürrealistliku viisil kokku pandud kõige realistlikumad ja kõige pärisemad ovaalsed hetkele mõjuvad absurdsete, nad on väike nihe ainult vajalik korraks kõrvalt näha. Selles mõttes nagu absurdidramaturgia kuidagi. Nüüd nii väga südamelähedane ju otseselt ei olegi või, aga ma mõtlen, et selle selle aasta sügisel või järgmise aastat talvel oleks juba päris hea ja paras aeg. Juba klassikaks muutunud Becketiga mingi tema asjaga välja tulla kuskil. Midagi see aeg hakkab nagu küpsema absurditeater on hea siis vaadata, kui mingisugused olukorrad hakkavad nagu stabiliseeruma ümbertringi kui selline argielu on oma olemuselt veel küllaltki segane ja noh, kui ta on väga kaootiline, siis absurdi mõju selles tantra mõjub päris eluna Sisveevia ja miks ma seda peaksin vaatama? Aga praeguses selles kaootilise 100. mida peaks teater andva väljendama, ma arvan, et teater peaks siis tegelema kas täiesti eluvõõraste teemadega või siis rahu ja lepitust pakkuma. Praegu kahjuks ei ole meie teatri repertuaaris sel hooajal. Mul on tegelikult mingi üks üsna korralik selline klassikalise dramaturgia rivi kohe võiks olla tõesti tõesti oleks praegu Shakespeare mängida ja see ei tähenda seda, et, et noh, ohoh, Shakespeare, nüüd ei ole midagi teravat lõikavad sellel tema näitemängude seisab seda ei mõtle midagi, see klassikaline raam ja klassikaline teatrikujutluste sobiks praegusesse aega väga hästi. Just ma mõtlen, mul jäär, kalderoon, Sheczpir. Varasemad asjad. On sul mingi lemmikaeg aastas või kas sa ootad kevadet, mina ikkagi? Suve, mina tahan, tuleks suvilja. Ja saaks metsas ja mere ääres olla ja millal see sündinud, kas sa oled suvel sündinud ka või ma olen sündinud viiendal juunil ja ma olen kaksiköeldakse. Tegelikult. Inimesele meeldib see aeg, mis on tema sünnilähedal või ümber. Jah, see võib nii olla, aga minu puhul on nüüd niimoodi, et mulle meeldib suvest just nimelt see aeg kus on minu sünnipäev, see periood, vahepealne osa on nagu kuidagi nagu mõttetu osa selline läheb nagu tüütuks kätte see suvi, aga, aga siis jällegist August on selline, mis mulle kohe väga klapib ja september muidugi ka ma arvan, et see on kuidagi seotud sellega. Ma olin ikkagi üsna pikka aega maal vanaisa ja vanaema juures ja, ja see oli minu jaoks need augusti lõpu poole just need Augusti pimedad ööd ja septembri ööd ja ikkagi tehti neid põllutöid ja asju veel ja kuidas siis väljas oli nagu öö juba, aga poissi riisise kõrises ja kuskil lina tuld tehti ja, ja mingi selline pimedus, kus on, kas on mingi lõke või tuli või mingi tegevus käib selle pimeduse sees, see on mulle selline. No mingi nostalgiline toon on seal sees. Aga kas sa suvepuhkuse ajal mõtled teatri peale või ootad hooaja algust? Ja mõtlen küll, aga minu jaoks ei ole see kunagi õieti mingi probleem olnud, et ma ei oska nagu puhatav. Ma oskan alati puhata. Oskan päeval viis minutit magada ka või? Selles mõttes ma nagu ei, ei väsi ära või. Ja ma mõtlen ikkagi suvi läbi ja ükskõik, kus ma ka ei ole, ma mõtlen ikkagi nendesamade aste, mille peale ma mõtlen. Sest aegadel ja lõppkokkuvõttes need ongi ju minu elu ongi teatriga seotud ja ja need muud mõtted peas käivad, need ikkagi saavad oma sellise. Eheduse ilmneva vormiteatris selles töös, mis ma teen Nagu ma ütlesin ennem teater on, ongi minu jaoks eluviis, sest ma veedan väga suure aja oma elust teatri maas. Siis miks me peaks tema peale ka suvel mõtlema? Tonni hea. Ma saan rahulikumalt seda teha. Kujutuslikult. Näitleja Hendrik Toomperega vestles Pille-Riin Purje.