Tere õhtust, algab näitleja tund. Tänase saate külaline on Pärnu Endla teatri näitleja Arvi Hallik. Jutuajamine Arvi hallikuga on lindistatud 12. septembril, mille Endla andis külalisetendusi Tallinnas. Küsija rollis on Pille-Riin Purje. Arvi Hallik. Kuid ma selleks intervjuuks teid nõusse rääkisin, siis ei olnud. Te olite veidi nagu põiklev, mis te arvate, kas näitleja elukutse peab olema niisugune avalik elukutse või avalikkuse tähelepanu all näitleja ka väljaspool lava või mitte? No see niimoodi on, et on avalikkuse tähelepanu all paratamatult põhiline minu iseloomule vastavad, noh, mul seda vaja oleks, eriti arvaks nii tähelepanu all. Sest mulle meeldib see töö ise nii. Ja ei ole niivõrd oluline see tuntus selle asja juures. Aga no ma pean ütlema, et Pärnus ikka tuntakse Mitmel pool kõrgem tänu sellele, et nägu on meelde jäänud, vahetevahel on ka raskem muidugi. Üks kord kõigepealt oleks mind tol ajal veel miilitsasse viidud tuttava näo pärast. Üks mees väitis turul raudkindlalt, et mina olen tema autole otsa sõitnud ja hoidis kõvasti käest kinni, et kohe-kohe hakkab minema. Mõtlesin hirmuga, et no nüüd võetaksegi viiaksegi mind miilitsasse ja ja siis tuli mul isegi selline kahtlus peale, järsku ma olengi midagi teinud, siis ma tihtipeale sõidan teatriveomasinaga. Tagumise otsaga, võib-olla riivasin kedagi kusagil ei olnud õrna aimugi. Aga noh, ma põitlesin vastust. Minu arust ei olnud kellelegi kunagi otsa sõitnud ikkagi. Ja siis ta ütles, ma tean, tean sind küll, mõtlesin, et nojah, muidugi, et ma olen näitleja, et võib-olla sellepärast teate. Ja see on hästi näha, et näitleja ma tean küll KEKis autojuhina töötab. Aga siis ta ikka jäi kõhklema ja vaatama ja siis lõpuks lasin mul ära tulla rahulikult. Tihtipeale räägitakse mulle, Me oleme pulmas kellegagi kokku saanud ja nägu on tuntud. Nonii ei ole tuntud eriti. Kas siis on niimoodi tüüpiline nägu kuidagi? Mingi ma põhiliselt mänginud teatris, joodikuid, kogu aeg pidevalt? Need tegelikult joodikud arvavad millegipärast vahetevahel, et ma olen nendega koos. Andres Ild ja mina mängime joodikuid, tead kumbki viina ei võta midagi, sellepärast on meil aega teisi kõrvalt vaadata. Kuidas see kujutamine siis käib? Kas see on kõik oma oma fantaasia või kui palju elust niimoodi maha saab vaadatud inimtüüpe, keda laval mängida? Ilmselt on see nii, et näitleja mängib ikka iseennast puhastab iseendast välja kõik selle üleliigse ja siis jääb ainult tüübile vajalik järgi. Midagi võib-olla võetakse juurde ka, aga kui hakata väga palju juurde võtma, siis ma kardan, et ei ole usutavana. Põhiline on ikka mina selles olukorras või sellistes situatsioonides nagu siin. Ma ei tea, kas Marxi kohta tohib hästi öelda, aga ma hakkasin öelnud, et tingimused kujundavad inimese tähendab inimtüübiga. Tõenäoliselt ma pean seda mõttetult targaks mõtteks. Kas siis endale on niisugused rollid südamelähedased, mis on sisimas endaga sarnasemad või või mis on üldse olulisemad rollid enda jaoks, kui nii mõelda? No ma arvan, et näitleja ei ole prostituut, näitleja on ka kodanike inimene ennekõike, sellepärast südamele lähedasem on ikkagi see roll, mis sind ennast puudutab sügavamalt, seda parem. Vanasti oli küll ja üks tsunft olnud prostituutidelt näitlejatel, aga aga ma arvan, et see ei ole õige. Ma arvan seda võib-olla, et on õige ka hästi ja mina igatahes ei saa mängida niimoodi, et ma kujutan kedagi endale ette, siis mängin, et mul on ükskõik, mis ta ütleb ja mõtleb. Ma olen oma rolli jaoks ikkagi advokaat, kaitsen teda igast tingimust, kui ta on ka kõige vanem inimene, ma kaitsen teda igal juhul. Mitte prokurör, mitte süüdistaja ja seda ma ei kujuta ette sellist osa töid, mis on näha olnud ka vahetevahel. Aga minu jaoks on see vastuvõtmatu. Aga kui mõnda konkreetset rolli nimetada kõigist neist mängitutest, mis niimoodi eredamalt meelde on jäänud või endale kalliks on jäänud või on see nii, et et neid, mida praegu mängite, et need on kõige lähemal lihtsalt ja, ja varasemad ununevad? Noh, eks rollidele kõik lähedased, ükskõik, isegi ebaõnnestunud roll on ka vigane laps. Kõige lähedasem on mulle olnud multikas Tuudarevi õht. Kõige parem seal mängisin omaenda isa ja võib-olla omaenda anadust iseelina kõige rohkem mind ennast puudutanud roll. Aga noh, ma oma õnnestumiseks pean sellist rolli, mida noh, õnnestumiseks eriti peetudki üleüldse oli meil kunagi üks selline armee, teine näidend oli hällilaul. Alofjannali autor Ingo Normeti lavastus oli ja seal ma mängisin komsomolitöötajad väga halba inimest, mängisin kirjutatut ja niimoodi väga trafaretselt ja. Aga mul õnnestus sellele rollile hing sisse puhuda, muutus inimeseks, tekkis. Ei olnud väga suur roll, aga ma pean seda endale suureks õnnestumiseks. Siin oli korraks juttu, te nimetasite, et mängisite oma isa. Kas soov näitlejaks saada algas juba varasest lapsepõlvest, nagu öeldakse või? Või kuidas tagasi mõeldes viivad kõik teed lapsepõlve, nii öeldakse. See on väga keeruline, vastate sellele. Mina olen maapoiss, lõpetasin Kohila keskkooli ja eks ma siis näitlejaks selle pärast üldse hakkasin, et et noh, meil oli väga tugev näit rind ja ma olin juba siis Pärnu teatriga seotud, sellepärast et kauaaegne Pärnu teatri näitleja Uno Loit oli vahepeal Kohila kultuurimaja juhataja päris mitu aastat. Ja meil oli väga tugev näit ring seal ja ja siis me kõvasti mängisime ja ju mul oli seal siis menu ja sellepärast tuligi tahtmine näitlejaks hakata. Kas mõni roll on sellest näiteringiajast ka meeles? Kaval-Antsu mängisin Kitzbergi, Kaval-Antsu vanapaganas ja Sütiste risti kvarti, mängisin ma mingisugust Harju vanemat või vabaõhuetendusi tegime ja siis Roosovi Rõõmu otsinguil. Aga keda ma mängisin, ma ei mäleta, see oli ikka korralik repertuaar ja, ja Kohila näit ring sai seal ju vabariiklik Auhindu kogu aeg pidevalt. Ibseni Nora eest nad said, ma mäletan, see oli täiskasvanud oma, mina koolilaps tol ajal. Said nad terve komplekti prožektorid, mis oli väga suur asi mis mängis Uno Loit kaasaja, siis mängis minu klassijuhataja Noorat. Kui mina Pärnus läksin, soli Uno Loit seal ees juba esimene õpetaja oli nagu tema. Ma arvan, et ma olen oma horoskoobi ohver. Horoskoobi järgi ma pean näitleja olema. Aga muidu mulle meeldib väga tehnika üldiselt ja mul omal ajal olid tipiska paberid sees, aga tol ajal ma olin juba ühe kursuse filminäitlejate õppestuudio lõpetanud. Kavatsus teil sertippis, mida te oleksite õppima läinud sinna? Oi, seal maks muidugi viltu läinud, oleksin näppima hakanud, seda tahtsin autotranspordiekspluatatsiooni õppidena, seda enam tundsin kõige paremini, aga hiljem on mind rohkem hakanud elektroonika huvituma. Tänu jälle vist ei tohi öelda tänu Vene sõjaväele. Seal maalin lennuki mehaanik, elektronautomaatika ja mõõteriistad. Seadusega aega neid raamatuid uurida ja seda ei keelatud ilukirjandust pidi teatava suunitlusega, mida sa võiksid lugeda ja vaadata, aga akadeemilist kirjandust võiks alati igal pool lugeda ja seal hakkas elektroonika tõsisemalt huvitama ja võimalused olid kah, seal oli palju aparatuuri, igasugust käes, tehnikahuvi on kogu aeg olnud. Ma teinud, jadas kõik rauatööd ära, näiteks vaja. Kohakaaslasega rauatööline. Lõpetasin sellise imeliku õppeasutuse nagu Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio mida oli üksainukene lend. Meil on teatris palju sellest lennust jäänud, Peeter Kard on sealt pärit ja Tiia Kriisa Eili Sild, Peeter Tedre, Ülle Ulla oli meil seal õppestuudios. Verner loo oli sellise huvitava õppestuudio, tol ajal tuli Moskvast kikkis tuli terve rida noori režissööre Tallinnfilmi Saveli Leida Laius ja Veljo. Stuudios endas oli siis see-eestvedaja, oli Priit rahudki, nad olid väga entusiasmi täis ja siis asutati see õppestuudio. Noored režissöörid, tööd? Veitsis nad kadusid ära meie õppestuudio juures tasapisi. Aga siis Genow stuudio palkas sellist õppe jõudnud Kalmet oli meil ja siis Kaljo Kiisk tuli meile pärast sinna juurde ja ja nii et mingi kooli me saime sealt näitlejatööks. Aga siis rohkem oli seal siis rõhku filmile või tegite siis selle õppetöö ajal ka filmi vä? Ja õppetöö ajal olime mitmes filmis osalesime. Peeter Kard osales seal ka tihedalt, sest temal juba enne toodeteni silm. Aga noh, mina tegin jäämineku sel ajal see ainuke vähegi väärtuv savist, mis ma filmist endale Ja siis selliseid pisikesi sutse oli seal rohkem, aga noh Meie õppinud teatriajalugu. Me õppisime kinoajalugu näiteks ja Meil oli ratsutamine ja vehklemine ja ja sellised filmialad rohkem sees. Mõningane erinevus teatris ja kinos. Kino on mõnes mõttes intiimsem. Teater nõuab suuremat laiemat mängumaneeri. Aga teatrini on minu arvates poeetilises. Näärse sunnib tugevamaid emotsioone peale või kui filmis filmis on ta peidetud sissepoole rohkem. Nii et seda tunnet ei olnud, et selles teatriajaloos või teatrihariduse poole pealt midagi puudu jäi või see, see ei ole hiljem tunda andnud teatritöös. Või haridusest tunnen ma kogu aeg puudus pidevalt inimene õpib, kogu elu sureb ikka lollina. Ei ole minu arust erilist vahet, kas noor või vana näitleja, kui hakkab pihta, siis on ühesugust rumalat köit tegelikult ikk. Iga rolliga hakkab jälle uuesti. Kuidas siis Pärnu teatrisse minek oli, sellest stuudiost oli mingi suunamine või kuidas just sinna? Ei suunamist ei olnud, aga noh, noortest näitlejatest on teatrites alati puudus, sest enamus rolle kirjutatakse ju noorte inimeste jaoks. Aga noored inimesed teatavasti saavad vanaks pidevalt. Siis seal olid lõpueksamid, siis käis meid palju rass vaatamas. Me saime minu arust vist peaaegu kõik, kes me lõpetasime, 17 lõpetajat, olime õppestuudios, me saime kõik teatritesse tööle, enam-vähem kest, tahtsin minna, tähendab Werner oja, Ülle Ulla töötasid juba ennem teatris, nii et nendel ei olnud teatrisse vaja minna, ennast. Aga, aga meetrised. Peaaegu kõik. Oli vist paar-kolm inimest, kes töötasid juba varem. Noh, üks arhitekt, näiteks tema, tema käis nii huvi pärast, see lõppes stuudios rohkem ja mees oli, laulis meeskooris temaga ei läinud, teadus, enamus ikka said ja tollal oli Pärnu teatri peanäitejuht, oli Kruusement ja siis tema kutsus Pärnusse ja siis me läksime Peeter kartuli meiega igaks juhuks Kaarsete Taali Vanemuisesse kutsutud. Aga tema jäi ka Pärnusse, siis hakkas meeldima see linn ja kogu see õhkkond seal teatris. Ega meil on väga hea õhkkond alati teatris olnud. Siis me läksime sinna, jäime kaks kuud Mahain teatris töötada, siis kutsuti mind sinna Vene sõjaväkke. Kolm aastat olin sõjaväes ja tulin tagasi ja siis oli pea näitusten toona ja tema võttis ka mu tagasi. Nii on juba 31 aastat kolm Kaksust. Kui Seaviniga juurde arvestada, seda millegipärast ei tahetud vahepeal arvestada juurtega. Ja kuhugi mujale teatrisse ei ole kunagi kippunud. Ei, ühe korra küll vahepeal tahtsin noor teatrisse tulla või võetud. Kas siis ei olnud endas või pärnus tööd piisavalt? Või ei, küsimus on selles, et kolma, sest ta oli mul pere Tallinnas elanud. Mis kolm aastat, see oli juba viis aastat, tähendab sõjaväeaeg pluss kaks aastat veel lisaks ja mul oli enne tütar ja siis hakkas poeg sündima ja siis oli vaja pere kokku saada ja pere ei tahtnud ära tulla Tallinnast sugugi. Ja siis ma pidin, pidin teatrist loobuma hakkama vahepeal päriselt. Aga siis hakkas neist hale minust ja siis nad tulid ära Pärnusse Tallinnasse tulla. Kirbul. Kas pere ka on kuidagi teatriga seotud vä? Kes oleksid olulisemad õpetajad kasvõi sealt stuudiost või, või kasvõi teatrist partneritest või kes on niisugused inimesed keda te peaksite õpetajateks või eeskujudeks? Stuudios oli igaüks andis midagi omamoodi, aga noh, kõige tõsisemat tööd tegi muidugi Leo Kalmet meiega. Ja siis jääminekus filmist tegi kiisk väga tublit tööd. Aitas ikka kõvasti. Diaatris teatris, mis seal enam õpetada sai, noored näitlejad on ise hirmus targad, juba joon. Kannu eeskujuks muidugi ja. Kollektiiv õpetab kõik aitavad ikka kaasa. Eks ma püüa noori õpetada. Võtavad õppust või on sama targad kui, kui noored olete? Ei noh, noored on ikka noorena küll võtavad ka ja küll on sama targad ka kõik ikka keskmiselt nagu keset loodust. Kas mõni lavastaja on niisugune keda te oma lavastajaks peaksite või kes on niimoodi järjepidevamad teiega tegemist teinud või huvitavaid rolle andnud? Kes vähegi teab, see muidugi ütleb, et normetiga oleme ju kogu aeg koos töötanud ja on olnud ja klapp omavahel. Aga ma ei ütleks teda asja, olen väga hästi tööd teha ja ja Vello Rummo kaja. Ega ma riidu ei lähe kellelegi, kuigi ma palju vaidlen üldiselt alati. Teised on alati pahased, selle üle ma vaidlen, aga aga noh, vaenult vaidlemisi, ma saan ise enda jaoks selgeks, muidu ma ei saa asja selgeks ju. Aga ise lavastada ei ole tahtmist. Ei oska öelda? Ei ole olnud juhust ja. Ei ole olnud. Situatsioon ei ole olnud, et oleks tulnud, lavastan. Kunagi ammu, no ma ikka natukene lavastasin ka siis, kui toona oli haige ja siis päris päris noorusest, siis ma niikaua kui toona oli haiges. Ma lavastasin Tom Sawyeri teist osa seal natuke aega. Ma ei oska öelda, muidugi tahaks. Hirmsasti tahaks, eriti siis, kui oma lavastajaga riius oled, siis tahaks kangesti ise lavastada. Me ei ole juhust olnud, lihtsalt leiduv tuleb, ei tea. Võib-olla tuleb. See olema tükk, mida sa tahad, lavastaja tõesti? Lihtsalt Ma minna lavastama ma küll ei taha. Et teenida kõrvalt midagi. Rauatöö kõrvalt teenida. Nii et niisugust tükki praegu ei ole silmapiiril, mida iga hinna eest tahaks, et oleks laval. Oi, ma ei räägi kõiki asju. On mingisugused unistused, aga, aga kas midagi välja tuleb? Ma ei tea. Aeg on kogu aeg vähe. Kas see muu, mis te ütlesite millega te väljaspool teatrit tegelete, see ongi siis põhiliselt tehnikaala või, või mis veel on niisugused huvid või? Palju huvilisi. Mul on suvila, mille ma olen oma kätega ehitanud. Aknaraamid, uksed, tegin ise, elektri, panin ise sisse, kõik on omatehtud. Kaminaladusid ise ja kõik, nii see toru panin ka ise sisse, kõik. Siis on mul teatrow. All käia veel suusatada meeldib. Jalgrattaga meeldib sõita vahelt. Tegevust on täiesti piisavalt ja kõik asjad on kogu aeg tegemata. Koer on mul veel, mis võtab mul ka poolteist tundi päevas ära. Kolm korda päevas väljas käima. Tõugu härg kollikoer peab vastama iseloomule, peremehe iseloomule. Milline kolle ise rahulik hoiab väga karja. Ta on väga tugev karjainstinkt. Keegi on puudu perekonnast, siis, sest ta käib närviliselt mööda korterit ringi kogu aeg nagu koju tuleks. Rõõmul ei ole piire, tegelikult ei olegi minu koer. Laste koer võeti majja ja minu, mina pidin ainult nõusoleku andma. Et maju võetakse nüüd mina, jalutan kolm korda päevas lapsed laiali, Pärnus on vist kena jalutada ka või ta kena linn, ma elan väga heas kohas. Mai tänava lõpus, meil on seal Suur-Karjamaa mere äärde üks jalutada. Aga siin on nii palju koeri siginenud juba täitsa riskantne. Seal on selliseid murdjaid ilmunud eriti viimastel aastatel. Isane koer sai juba tugevasti tuuseldada seal ühe rotveileri käest. Pärnu teatrist on ikka aina räägitud, et ta on või noh, vähemalt viimasel ajal, et ta on niisugune ühtlaselt stabiilne teater. Kuidas see seestpoolt paistab ja kui see nii on, siis milles saladus olnud või põhjus? On olnud stabiilne Kell. Kas ta praegu on praegu Eesti teatri üldse ei ole stabiilne minu arust, sest teatrid ja veel ikka mida teha ja? Ma kardan väga, kardan seda meelelahutuslikku suunda. Et peab järsku teesklema hakkama, praegu lihtsalt see publiku tagaajamine, see turumajandus saab hakkama järsku tegema asju, mis ei meeldi omale taga. Me oleme suutnud seda siiamaani siiski vältida. Melinika tõsiseid tükke kannu vähemalt oled on ikkagi tõsised tükid. Aga kui hakkab neid tõsiseid tükke olema ainult üks-kaks aastas seda vähe. Kas see annab juba publiku peal praegu tunda, et vähem vaadatakse ja joostakse rohkem selle meelelahutuse peale vä? Eks ta ikka annab, kannab. Tõsisemad tükid peavad väikeses saalis ainult vastu suures saalis. Ega üle 10 etenduse tõsine tüki läherit. Kas see on siis ikkagi aja muutusest või ma ei usu, et need tükid nüüd nii palju kehvemaks oleksid läinud. Ei no kas küsimus on ka selles, et teatrei ei, ei tunneta oma funktsiooni praegu päris täpselt veel? Varem oli ju selge mille eest võidelda ja kuigi minu arust oleks ka praegu, mille eest võidelda, sest minu arust on organism väga ohus praegu teatri üles võidelda humanismi eest. See raha tagaajamine kipub nagu liiale minema juba. Kas Pärnu publik ja Pärnu linn? Tundub, et isegi rohkem seda meelelahutust nõuab niimoodi suvituslinnana või noh, ikka on olnud neid muusikalavastusi või operett Endla repertuaaris või. Või on see praegu lihtsalt üldine niisugune aja tendents? Meie meil on jah, kogu aeg olnud ja kuurordi imidž nõuab muidugi meelelahutuslikku osa rohkem, aga ma ei oska öelda. Ega me ei ole tõsiseid tükkega sugugi vähem teinud kui teised, aga minus ikkagi on aeg-ajalt üritanud ikka viga teha, trauma repertuaari sokutada, mõne minul ei ole suurt kaasa midagi rääkida, sellepärast et minul ei ole muusikalist kuulmist. Ma just pidin küsima, et ei ole vist eriti nendest tükkidest kaasa mänginud. Ma olen küll aga naha pisikestes sutsudesse alguses sõidule üksinda laulda. Olen kõigis enam-vähem kaasviimasel ajal enam ei ole, noorem olin siis tuli tantsida kaasa igal puhaldike hallo tallis ja esimene muusikal, mis meil peale sõda vist oli kavas, limonaadid your seal, mul oli väga hea osa, seal oli kaks rida tekstis ainult seda teksti üldse, aga noh, on märgitud, et on seal alati indiaanlane. Mis ajast ma sain väga kiita? Kas on niisuguseid osi olnud, millest te olete unistanud ja noh, mida on siis õnnestunud või ei ole õnnestunud mängida, kui ei hakka niimoodi mõtlema? Et on, mis on? Ega ma ei ole eriti ühestki osast unistanud. Ausalt öeldes tihtipeale on lausa niimoodi võte, võtavad osa raamatu kätte. Tundub, et ei olegi eriti huvitav osa. Töö käigus muutub huvitavaks. Sest ega see tekst, mis on asja, see veepealne osa, ainult aga see, mis teksti all see jäämäe alumine pool, see on väga huvitav. Et see kõik ei paistagi saada ja alati äraga proovides arutatakse läbi ja leitakse juurde ja oli, jõuab noh, midagi, midagi tõepärast. Ainult, mis näitleja ise mõtleb, seal see, see jõuab saadilt. Kas te olete see näitleja, kes rohkem armastab proovi tegemist, kui etenduste mängimist ikka vahel lint vastandatakse või öeldakse, et üks istub rohkem kui teine? Ikkagi etendusest meeldib rohkem aga ilma proovita ei saa etendust teha lihtsalt. Sellepärast tuleb teha seda rasket tööd ka, et oleks pidupäev. Ma ei taha muidugi öelda, et iga etendust pidupäev tingimata on, aga mõni ikka on vahel. Ideaalis vist võiks nii olla, et iga etendus oleks või? Ta võimatu kindlasti noh, inimesel olevate need biorütmid, need füüsiline ja emotsionaalne ja, ja kõik need rütmide ja need ilmselt mõjutavad mõnda etendust on väga kerge ja teha tunned kohe, et sa mängid etendust. 12 väga raskeks sundima ennast. Aga valikut ei ole selles mõttes, et kui õhtul see etendus on, siis ei ole kuhugi pääsu, näiteks vilets tuju või loomulik. Näitleja on ju töö ikkagi meil. Kuidas sel juhul seda vastuseisu ületada või kui see niimoodi tundub, vahel muutub rutiinseks, kas siis etendus ise aitab sellest välja või? Kindlasti aitab. See on selline huvitav nähtus vahel. Ma olen niivõrd halb on olla ja teab kaasa kaasa ja pärast on väga hea. Eriti suuremate rollidega, väiksema rolliga palju raskem, kui sa pead vahepeal lava kõrval jälle olema, jahtub maha ja võib-olla, et jääb tehnikast ja puudu, et ei suuda enne stseeni minekut ennast viia sellesse seisundisse õigesse. Ma tean, näiteks Paul Mäeots oli Melgist tuli kaks tundi enne etenduse algust ja käis küll Päeval pimedas kogu aeg ringi ja sisendas endale pikalt pikalt. Enne lavale tuli seda rolli. Aga mul on ka ikka kuskil viis minutit kuskil nurga tahes, Eestiga tõsis Moza andmed. Vii Hannast sellesse psüühilasse seisundisse, laval olen, ma tegin ühe huvid eksperimendi, kahjuks arstid ei tulnud selle asja vastu rohkem huvi, noh, juhtus seal kunagi õnnetus minuga laval, noh, pilt jäi, aga heli kadus ära. Vastutuse etenduse lõpus õnneks. Ja siis noh, arstid uurisid, olge siis tehti seda kardiogrammi ja tuleb sul jalgrattaga sõita seal. Ja ma tegin eksperimenti pärasel ligi 15 minutit, kui vänta vänta kogu aeg ja ja siis noh, esinemistes psüühilises seisundis, mis laval on. Siis ma vaatasin, et see õde, kes seda kardiogrammi tegi, jooksis sinna napageerameerimisest ja Sigma jätsin järgi, vantsisin rahulikult edasi. Vaatasime veel kirjutatud, siis oli kirjutatud tserabord mäletamist koormusele, seal oli numbritega midagi, sellel koormusel hakkas tekkima ekstra süstoleid. Koormuse kasvades kadusid, oleks täitsa huvitav, huvitav uurida näitleja südametegevust etenduse ajal. Nii et see on kaunis, kaunis raske koormus, ilmselt ühtegi näidendit kirjutate kartulikoorimiseks või millestki sellisest lihtsast asjast, alati on inimesed stressis üleval pidevalt, aga näitleja elab ka seal stressi läbi. Võib-olla mitte nii nagu inimene antud situatsioonis täpselt, aga ligilähedaselt ikkagi. Päris kiretu edendamine või jahes ei saa ilmselt olla kunagi. Eks ta saab muidugi olla, aga püüavad, et ei oleks ikka, et tal oleks tõelõhn juures. Kui õige see on, et publik on noh, mõjutab etendust või on osa etendusest? Kuidas näitleja seda tajub? Näitleja tajub seda väga hästi. Kas publik võtab vastu, ei võta, etendas toast publi, aitab ikka ta väga. Mulle meeldib kõige rohkem, kui inimesed kuulavad Est. Sest nad hakkavad reageerima, see mulle väga ei meeldi, sest eriti komöödia puhul, kui inimene hakkab väga kõvasti Ja siis ta võtab, võtab kõik niimoodi. Otse ta enam ei süvene sellesse, mida tehakse. Mulle meeldib, muigab inimene, päris komöödia. Ja on ka tajutav publiku muu, muidugi kõik on tajutav tavaliselt siis, kui publik vastu ei võta, seda köhib saalis, aga kui ta võtab tüki vastu, siis ta hoiab keha tagasi. Ja näitleja ta suudab siis jagada oma tähelepanu selle rolli vahel ja samas ikkagi nagu kõrval ka olla või tajuda, mis saalis toimub. Või see ei ole nii teadlik. See, see ei ole teadlik. See on täpselt samamoodi, kui te räägite teisele inimesele midagi, te ju saate arukate kuulata, Teil ei kuula. Siis on sama küsimus, ega vahel mõni inimene ütleb, et näe, see istub saalis, mina ei näe seda küll mitte kunagi. Ma ei, sest saalid ei tegele küll. Kui oluline on tunnustus või mis on oluline tunnustus näitlejad teie jaoks? Igaüks peab oma tööst lugu ja tahab, et see oleks vähemalt korralikult tehtud. Alati pea hästi olema. Palju oleneb ka kirjandusest, tegelikult. Üks osa on ikka hästi kirjutatud, teine ei ole hästi kirjutatud. Selles osas on mul alati näide tartiši kohta, nussin tartist, kus raamatus kirjas on. Seal on pikk sissejuhatuses räägitud, kui hästi mängitud Tartuffi. Mul on tunduvalt suurem osa artifaga. Orgooni ei oleks nagu keegi mänginud või on väga viletsaid näitlejaid seda mänginud alati. Kuigi ma olen head orkaani osatäitmist kanenud Kaliaadin mängis väga hästi ja ka tema lahendas selle kaasaegses poliitilises situatsioonis. Ma ei tea, kas tema või lavastaja, kumb seda lahendust sest sellisel puhul on väga raske ära jagada kuma töö, seal ega kriitikud, jagage seda ära. Tihtipeale nad ei tee vahet trolli ja lavastajatöö, näitlejatöö vahel vaadatakse ainult resultaati. Tartühv haakub nüüd otsapidi kelmilavastusega, mida praegu endas mängitakse seal ümber dushi paroodia, kas see lavastus on kuidagi Endla teatrit puudutav või noh, on olnud juttu, et lavastaja on selle eelkõige just selle teatrisiseste suhete ja selle teema pärast võtnud. Endla kajastub muidugi, sest oma kogemustega mängime ju kõik aga otseselt küll vist mitte üldse näitleja elust, see tekk. Ja minu arust ma ütlen, et minu arust see tükk ei oleks pidanud olema, miks ma ei absolutiseerida oma seisukohta, aga ma arvan, et näitlejal ei sobi näitlejatööst rääkida eriti sellist tõsises tükis, sest kelme on küllalt tõsine lavastus. See on nagu omaenda elu üle virisemine, mida ei tasuks näidata. Kas teie meelest on Endlas praegu mingi kriis või kriitikud hakkavad rahutult ütlema, et Endla kuidagi kaob teatri horisondil või on vähem fookuses või et miks nad ennast rohkem ei reklaami ja nii edasi, noh, see ei ole nüüd näitleja osa on mingit põhjust ärevuseksid väljastpoolt, kuidas seestpoolt näib? Meil ei ole olnud need ju sellist noh vedavad lavastajad ei ole olnud aega nagu Ugala mööda läinud vahepeal. Selle tõttu muidugi muretsemiseks võib olla. On põhjust, aga ma arvan, et me saame üle sellest asjast aja jooksul. Lavastaja muidugi la palju. Meil on praegu palju külalisi, lasteaiad ja see mõjutab ka noh, nii et ei ole mingisugust niisugust kindlat suunda nagu vana. Võib-olla. Aga see on terve eesti teatrikriis ju tegelikult keegi ei tea. Mul on natuke kahju ikka loobutud poliitilisest teatrist. Poliitikaelu paraku ja siis on ka elust teatrisse loobutud, kui poliitikast on loobutud. Ma leidsin sellest Pärnu teatri brošüürist, mis on 90. aastal välja antud teie kohta selle fakti, et 89.-st aastast olite Pärnu linnavolikogu liige, kuidas selle rolli peale satub? Lemm palju poliitilisi lavastusi ju ridamisi tuli seal ja poliitika on mind huvitanud küll kogu aeg, aga sinna ma sattusin selle üleminekuaja suure segadusega meeleli teatris oli kultuuriklubi, oli selline renn kultuuriinimesi, mingites me käisime koos poliitikast, rääkisime ja siis omakorda sattusime sealt rahvarinde tiiv alla ja sedasi, et ma siis sattusin valimiste läbi. Muidugi. See oli huvitav aeg. Näitlejal on sellega raske tegeleda. Sest poliitika on ka selline asi, millega kogu hinge andma, tegelikult nagu teatergi. Nad hakkavad segama lihtsalt 11. Olgu, on volikogu istung, siis on väga oluline proov või etendus või kogunisti väljasõit ja ja ei saa kahte jumalat teenida. Aga poliitikal elame kaasa kogu aeg. Aga see, et ei ole seda, nagu öeldud, poliitilist teatrit tuleneb ilmselt sellest ei ole niisugust dramaturgiat või. Pedajas teeb ikka siin Tallinnas kõivu abiga poliitilist teatrit. Moment väärmuse taara kadunud. Tundub, et peaks ikkagi olema noh, algupärand ka ikka teatri kavas. Ja ilmtingimata. Ega siis ainult klassikavälist tükkidega. Eesti teatrit ei saa üleval pidada. Aga mis te sellest arvate, et kuidagi väga palju ameerika näitemänge on meie lavale tulnud või see on mingiks moeks lausa kujunenud? Mina kuidagi natuke pelgan neid või? Kaabeltelevisioon ja ma olen nendest küll tüdinenud juba aga õnneks on ka kaablis Ostankino sees, sealt tuleb väga häid prantsuse ja itaalia filmi. Ma ei tea, kes Eesti televisiooni ei jõua neid osta, ost aga millegipärast sineeritakse vanu viletsaid Ameerika omas. Ja ja siis veel Mehhiko seriaale ja räägitakse, et need saavad lausa teatrile ohtlikuks, et inimestel pole enam aega televisiooni vaatamise kõrvalt õhtul teatrisse jõudma. No ilmselt seriaalis on midagi midagi, mida inimestel vaja on. Ega see seriaal oli, tehakse nii halb olema, see armastab, ei armasta. Seriaali võiks teha niimoodi, et eks seisab Lill näpu vahele rebib, armastab, ei armasta, armastab Jaanus reklaamipaus. Ja läheb edasi. Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta. Reklaamipaus armastab, ei armasta, armastab, ei armasta. Jätkub järgmisel kolmapäeval. Üks roll, mis praegu kavas, on teil vargamäe andres mida selle kohta öelda või üldse Tammsaare? Tammsaare võiks olla niisugune, mis kuulub näitleja unistuste hulka. Nojah, aga see on juba vana Andrest, teda seal väga vähe dramatiseeringus. Andres aeg on möödas, seal juba Adams, arengukirjanik on väga huvitav. Ma olen mitmes mänginud tema tema teoste järgidest, dramatiseerinud Atwalmari päevikus ja puhas Eestis filosoof. Mulle meeldiks filosoofiline pooldama. Aga nendest vargamäe rahvast justkui mõelda, missugune tegelane sealt teile kõige südamelähedasem võiks olla vä? Te tahate öelda, et Pearu ja Ja nad on mõlemad mulle, minu jaoks on nad kaks poolt. Eesti kultuur on võtnud idast ja läänest kogu aeg. Kuigi me räägime, et meil on kõik enda omaga. Me oleme ikkagi võtnud idast ja läänest, siis kärva esindad eesti kultuuri vene poolt ja, ja Andres saksa poolt. Mõlemad on väga huvitavad. Üks on, elab emotsioonidega, teine mõistusega kogu aeg. Tähendab, mõlemil on ka mõistuse emotsioonid, samal ajal, aga noh, on domineeriv on nii, et Pearu on ikkagi emotsioonid ja Andres mõist. Selles viimases dramatiseeringus ma lahendasin asja nii, et et nad jõuavadki aruga praktilist ühele samale lõpptulemusele järeldusele lõpuks. Me oleme siin kahe lasteetenduse vahel juttu ja poole tunni pärast hakkab järgmine, nii et peab ikka hingetõmbeaega kandma. Kas, kas lasteetenduses mängimine on kuidagi teistmoodi kui täiskasvanud? Jah muidugi tahtijatendustes shop vallatut. Sest lasteetenduses on ikka see puhas mäng. Mida Panso pidas tõeliseks teatriks? Suurtele mängides see mäng ei ole enam nii. On ka selliseid näidendeid, aga aga vähemalt tark neitsi oli viimane, kus oli tõeline vallatus. Lasteetenduses. Poliitik. E pluss kitli peale, siin on vastuolu jube, te ütlete, et teile meeldib poliitiline teater? Meeldib küll. Lasteetendust ei ole seda jälle ette. Ma ei tea, miks on. Kui oli juttu meil, et selles saates võiks ka lugeda luuletusi või midagi mingeid lemmik katkendeid kirjandusest, siis sellest te ütlesite ära. Mispärast? Olen tegelenud kogu aeg ainult kui tegelemises, diaatriga või millegi muuga. Mul ei ole niisugust kõrval repertuaari. Aga nii väga vaja on, siis ma võin luuletust lugeda. Kalju Lepiku luuletus. Ma ei tea, kas ma täpselt teda loen, aga nii ta umbes on. Mul on karvased sääred ja karvane rind, kogu küla kutsub ahviks mind. Mul on jäme tõrre põhja hääl kui hõikan üleval kaljumäel. Aga mu süda on vaba kui lind. Kuid keegi pealinnuks mind. Tänases näitleja tunnis kõneles Endla teatri näitleja Arvi Hallik. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje.