Koogal tere, kallid klassikaraadio kuulajad, te kuulate seitsmendat jagu kirjandussarjast koogol kus käsitletakse mitmesuguseid teemasid nii kirjandusest kui ka elust, peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Oli see nüüd või ei olnud, aga pigem ikkagi oli, et seitsme maa ja mere taga oli ja on praegugi veel üks riik, mida iidamast-aadamast asustanud eestlaste hõimlased madjarid ja sellest salapärasest riigist, mille nimeks on antud Ungari. Sellest rahvast ja nende kirjandusest me täna kooli saates juttu teemegi. Esmalt jutustame Tartu Ülikooli Ungari keele lektori, tõlkija ja andeka muinasjutuvestja Kristo tootiga sellest, mida tähendab muinasjuttude Westmine. Kuidas läheb Ungari rahva muinasjututraditsiooni on tänapäeva maailmas kes muinasjutt õigupoolest peaksid vestma. Teiseks on meil külas tõlkija ja toimetaja Lauri eesmaa, kes väga osavasti annab ülevaate Ungari nüüdiskirjanduse parimatest paladest. Tutvustab andekate tõlkijate plejaadi, tänu kellele on lähiaastatel ilmumas veel hulk ka haaravat ungari kirjandust eesti keeles. Ja kolmandaks aga sugugi mitte viimaseks kõlavat ajakirjanikust semiootika kriitiku Piret Karro luuletused mis on saanud inspiratsiooni Ungari pealinnast Budapestist, kus tema ükskord tudeeris sooringuid Kesk-Euroopa Ülikoolis. Nii et seadke end valmis. Kohe hakkab pajatama muinasjuttudest Kristo toot, head kuulamist. Täna räägime müstilisest eestlaste jaoks veidi piiluda tavast ja mõnikord verisestki hõimlaste, ungarlaste kirjandusest ja kultuurist, mille kohta Arvo Walton on taasiseseisvumise aegadel kirjutanud nii. Sugulus on ennekõiketeadmine, sugulusest. Vere hääl hakkab hüüdma peamiselt siis, kui seesugune teadmine on olemas. Mul on hea meel tervitada koogoli stuudios Tartu Ülikooli Ungari keeles torit, tõlkijat ja kultuuri kandjat. Krista tooti. Tere tulemast päevast. Mina sooviksin täna õppida, mõistma või meelde tuletada veidi lähemalt seda soomeugrilaste juttu Westmis skulptuuri. Milline on praegu rahva muinasjutuseisukord, mida see üldse tähendab seal rahvamuinasjutt? Ungarlaste jaoks? No seda ma ei tea, pean tunnistama, et üldiselt ungarlastel on, mida see tähendab, see rahva või rahvamuinasjutt. Aga see muinasjututraditsioon on, on ikka ikka olemas Ungaris ja see on ka tõsilugu, et et väikeste kogukondadega see peaaegu on välja surnud. Et nii nagu nagu külakogukonna kokkutulekute asemel või koostöötamise talgude Assame tuli, igaõhtune seebika vaatamine, telekas või mis iganes muud kultuuriprogramm siis sellega see koos juttu vestlemise traditsioon ka praegu väljasurnud, aga nii nagu rahvatantsutraditsioonid see tantsutubade liikumine lavdas niimoodi proovime ungaris muinasjuttude Westmise traditsioonid elavdada. Küll ei saa niimoodi täna seda, et et need vanad kogukonnad ärkaksid ellu ja ja mis iganes, aga saab sellised üritused teha. Et see ei ole vist kõige parem sõna, et et imiteerima oleme vaid tegelikult oleme mingi seltskond ja lihtsalt tulema kokku täiskasvanud rääkivad muinasjutud täiskasvanutele. Ei loeta, ei loe Ast teksti niimoodi päheõpitud teksti jutustavad. See on kõige lahedam sellele žanrile, et kui no vist Eestisse sünnipäevade traditsioon, et istub suur pere sünnipäeva laua ümber ja siis hakatakse oma lugusid rääkima, et kas mäletate, et onu Jaan, kuidas tal oli, kui totrad Ungari muinasjutud hästi tihti arvavad niimoodi, et oli kord seal, kus ei olnud, et just selline asi, et jutustame, sest see on meie oma, aga kindlasti mitte selle ütlesime klatš või lobajutt, et no Jaaniga ja Maiega ja kellega, mis toimus, vaid mingi kuningas oli ja muinasjutumaa ja hätta kohe hakkasin. Mõtlema sellele loengule, mida on ka praegu Youtube'is võimalik vaadata, kus te räägite ERMi hõimuklubis just nimelt sellelt samast jutu Westmisest ja sealt jäi mulle kõlama selline tsitaat, et jutuvestja peab ise oma juttu uskuma. No loomulikult jah, et see oleks nii-öelda Sõna vaid no mis oli siis oli. Ja üldiselt see see muinasjutumaailm on, on selline asi, et et mina lihtne koolitamata enamasti koolitamata inimene ta maailmast, see on ikka asemel pärimusliku kui pärand, mis tema kätte jõuab. Ja ta teab, et on selline selline kuningas, aga milliseid ettekujutused lihtsal inimesel kuningast, et ta, millised eluolud on kuningal ja siis tuleb välja hästi tihti muinasjuttudest, et ta kujutleb, et ta kuningast nagu talu kõige rikkamat meest vaid natuke rikkam. Eks ju. Aga see, see takista näiteks, et vaene mees ja kuningas elavad tainetesse naabruses ja nende kaevu on ühine piiri peal ja hommikul naised saadavad mehed vee järele ämbrit, aga jah, siis kuningas ja inimene seal kaevu juures räägivad läbi, et mis toimus eilsest saadik. Ja niimoodi kujutab end ristiinimene asjad ja siis räägib edasi. Maailm on muutunud lihtsalt sellepärast kuningaid vähemalt selliseid, kellega me kaevul kohtuksime, on väga vähe või tähendab neid ei ole üldse. Kas see tähendab seda, et tänapäeva elav rahvamuinasjutt peaks rääkima sellest, et mis praegusele lihtinimesele oluline on või midagi ja me tunneme, millised on olnud need kogemused teil, kas nendes jutu kastmisringides räägitaksegi ka nii-öelda tänapäeva asjadest muinasjutt? Aitäh siin on selline asi, et tänapäevane folkloor, seal täiesti elav asi, sest siia kuluvad Kanaalialt anekdoodid igasugused, mida lihtsalt inimesed, kui tulevad kukkuses, räägivad teineteisele oma Se muinasjututraditsioon on ikka ikka selle muinasjutumaailma oma ja siis need lood ei ole päris keerulised, no välja arvatud näiteks seda, mida äärmist ma rääkisin, see oli üks ärand vaid no tõesti sellised lihtsalt süžeed aga pidanud, kes, kuidas seda, seda räägib ära ja no nagu folkloorižanrid siis need on sellised, et alati ainult selles hetkes nad on kehtivad, kus ja millal nad nad kõlavad ja siis nendele inimestele, kes kuulavad seda. Sest nad ei ole mingid konservid, et õpin pähe ja siis täpsemalt sõnad sõnad, kannan ette igasugustest publikutajate, sest muinasjutu kuulamine ei ole mingit publikuga, siis on mingi kogukonna asi pidama vesine tulema kokku, aga ei ole täitsa pöörata täitsa olemas. Just seepärast on see see juttuvastmine, vähemalt kuidas mina ja meie seal Ungari jutuvestja mõtleme, juttu vestma, sassis. See, see on selline aktuaalne asi alati just hetkel aktuaalne ja siis kuidas, kuidas näiteks jutuvestja väljendab asjadelt, millised nad olid, kui rikas oli kuningas. Ja siis mul täitsa juhtus selline asi, et ükskord allkorrusel hakkas lööma, suur käel lõi ja siis just olin mingis hädkalt nii rikas, oli see kuningas ja kujutage jääte, nii, rikas oli, et mitte ainult üks Salist Källa oli tal vaid hoopis 60 ja oli niimoodi seadistatud, et minuti juures teine käel lõi ja nii pidevalt tärv päev oli selline kellalöömine seal kuningakojas. Nii rikas oli kuningas. Aga see on aktuaalne just, sa lähed ka, oli kehtiv. Aga minagi ei, seal oli selline juhtum, et aknalauale jõmus, kas seal on ilus kohev pruun kas või pruunikas oranžikas ja siis olin just selle juures, millise taluolud olid kuningad, tüdra ja siis, no näete, selline kass oli kuningatütrega, aga võib-olla v v triibulisem ja v koheva, sest ikka oli, oli kuningalt kas, eks ju? Ja siis näiteks kui hakkab kõlama mobiiltelefon. Ei, seda me ei jäta niisama. Häbiasi lülita see, see kindlasti saab mingeid kättemaksu muinasjutus kuskil miski hakkab kõlama, et no näed, täpselt niimoodi kõlas kui sinu telefon viis minutit tagasi. Nii et selles olukorras on muinasjutt täiesti aktuaalne ja elav ka praegusel ajal Aga peab selle eest pingutama, et sellised muinasjutuga veedetud tunnid saaksid välja tulla. Et no-teatrietendus on selline, et inimesed ostavad piletid, lähevad sinna, teavad, mis saab, kuulavad ära, lähevad koju kogu lugu. Aga see, et muinasjutuõhtu tuleks siis tohutud eelarvamused, peab kuidagi maha lüüa, et inimesed tulgu inimesed, sest see on tore asi. Sest see, see teie arvamused on, ma arvan, et eestlastel on täpselt, ah muinasjutu Westmenoomegi lasta üritus. Muinasjutu väsia istub suurest huvid, olid, see raamat on käes ja loeb ette. See on ka eelarvamus. Aga siis, kui, kui täitsa mingi uus inimene tuleb, see tavaliselt juhtub see, kui ütlen, et meie siis, siis ma ütlen Ungari jutukaitsjatest seltsi liikmed sõbrad ja tuttavad, ja siis see tavaliselt toimub nii, et mingi uus inimene tuleb, et keegi ütleb. Kuule, teeme midagi toredalt, tule kaasa. Kuule ära, mis seal toimub ja järgmine kord ei pea tulema kui eelmine. Ja siis tuleb inimene ja siis näeb seda, et inimesed, täiskasvanud inimesed istuvad seal räägivad teenedes, muinasjutud tunnevad ennast hästi, naeravad, kurvastavad, mis iganes seal seal loos toimub, elavad kaasa ja siis lõpuks on mingi selline selline seisund, et et kogustagime midagi siis kuidagi nagu vanasti oli niimoodi, et jah, olid mingid sellised kokkutulemise põhjused ja siis inimesed tulid kokku ja siis muuseas, hakati rääkima ka muinasjutud. Aga tänapäeval no sellised eriti enam ei ole ja siis pigem peab seda selle eest pingutama või korraldama, et toode on kokku ja rääkima. Ja siis kuidagi see muinasjutt saab sale selle Kukkonna korraldaja põhjuseks. Mina näen siin seda probleemi, et muinasjutud on invariandid, on nii-öelda lood, mis on olemas olnud juba iidamast-aadamast saadik. Ainukene häda on selles, et me ei tea neid enam. Meil ei ole tegelikult millestki rääkida. Me ei oska lihtsalt neid uuesti välja tuua, et meelde on jäänud, ma arvan, igapäevakõnes on ainult, võib-olla mõned tegelased on Kaval-Ants, on vanapagan, on hundid, rebased, aga need on nii väikesed killud, mis on meil sellises igapäevasesse kasutatavasse varasse sõnavarasse jäänud. Et see on minu arvates suur probleem. No probleem, mis on probleem, peab seda, kui ta defineerib, aga jah, ma arvan, et koolides kindlasti õpetatakse need muinasjutud, aga seal on selline asi, et muinasjutusurm, kui see sellega taha keegi midagi õpetama. Sest hakka lapsele midagi jutustama, siis kohe silmad-kõrvad lahti ja siis kuulad, aga kohe kui mingi pidaksist paneb lõpule, kaob ära kohe nagu kaevusse oleks visatud jätta seda targuselt ära mainimata, siis jääb hingele ja siis laps hakkab sellega tegelema. Ja siis võib-olla rääkibedased, oo kullake, mida ma kuulsin isegi mitte mulle räägiti, vaid täiskasvanud räägiti omavahel. Aga tegelikult vanasti oli ka niimoodi, sest muinasjutt, et on, on täiskasvanute žanr. See on ainult 20. sajandi leiutised, lapsele peab muinasjuttu rääkima. Enne seda laps võib-olla kuulas kõrvalt ja mida sai aru siis saaja ruum, millest ei saanud aru, siis kasvas sisse. Aga lihtsalt. Meenutades eelmise aasta algust, kui Eesti kultuurirahvas üheskoos tõusis üles Eesti rahvaluule arhiivikaitseala, kus on talletatud ja just nimelt meie väga-väga suur, erakordselt suur folkloori kogu rahvalaulud, lood, jutud. See oli päris oluline, sest mulle tundub Aga miks meil seda siis õigupoolest üldse vaja on ja milleks meil seda vaja oleks? Mida muinasjutt? Just selline elavas sõna kasutamine meile, ungarlaste või eestlastena ühiskonnas juurde annaks. No seda ma ei tea, et mis teile annaks juurde, seda ma ka ei tea, et mis ungarlastel annaks. Või annab seda ma saan sõnastada, et mis mulle annab? No mis, mis annab mulle muinasjutt, isegi kuulates ma täitsa saan sellest nüüd ja siin olukorrast välja astuda ja siis kohe ole seal muinasjutus, sest jutustatakse just mulle mitte nii nagu nagu kirjanduse, sest et kirjanik mõtleb välja mingit sellist, funktsionaalset lugejad, Deepsalist, mingi konvektsioon, lugejad, eks ju. Aga kui on mingi jutuüritus, siis jutustatakse just mulle isegi olen kaasa haaratud selliste pisiasjadega, et no näed, kas sa, kas sa armastad näiteks kohupiimapalli ja armastan näed, kuningapoeg armastas ka. Ja siis, kui ta palused viimseks õhtusöögiks, mida ta siis suurhunniku kohupiimapallita tahtisel. Aga see, see on selline pisiasi, aga, aga kohe saan ette kujutada kohe. No see ei ole mingi suur vahe tegelikult kirjandusaja ja muinasjutustamise või muinasjuttu vestmas vahel, et, et omad pildid täkkivad. Aga kui niimoodi sõna kaudu räägitakse mulle mingi pildid, mis, mis kujuneb mul ka selline minu jaoks see on, see on kuidagi palju tõhusam nagu loetud selline standardlugeja jaoks kirjutatud ase ja kuidagi see, see sõnum ka jutustamine rääkib nii juttuvessest kui kuulajast. Kirjandusega see on nii ja naa, kuidas, kuidas võtan ja kui jutuvestja oma tegelen inimestega ja siis, siis ma, ma väga tähelepanelikult pean vaatama, et mis toimub minu ümber ja mis toimub minu sees ja seda kahe kuidagi kokku panna, selleks et tuleks veel ja jutustamine, eks ju. Aitäh nüüd ma saan juba palju rohkem aru sellest, mida me võib-olla peaksime tegema, aga kas rahvamuinasjutt on niiviisi elujõuline ja mis võiks selle rahva muinasjutu jutu ostmise funktsioon olla tulevikus? Kas ta jääb püsima, kas ta on elujõuline? Ma arvan, et jälle ainult oma kogemuse, mulle annab nii palju energiat nii jutustada kui kuulata muinasjutte elavat muinasjuttu. Et seda oleks täitsa kahju kasutamata jätta. Et nii lõdvestav ja nii, no kui võtame siis puhas meelelahutus, kui, kui saame välja astuda tänapäevase olukorrast ja kohe leiame ennast millalgi millalgi, mis, no olukord, kus sa joonud. Aga siiski pigem oli kui mitte ses olime mingis sellises, sellises maailmas, kus toimuvad igasugused asjad, mis võib-olla ei ole päris, saad reaalsed, aga väga, väga tähtis vahe kirjanduslikku muinasjuttu ja rahvajutu vahel, et rahvajutus ei saa köik toimuda ei tohi kõik toimuda. Seda on mingid piirangud, mida, mida annab traditsioon. Kirjandus ei eriti ei ole, eks ju, sest peategelane saab olla nagu Ervin Lazar ja näiteks väike kivi, kes elab, elab kuskil mäe küljes ja ta tahab olla lill. See on väga armas asi, aga rahva muinasjutus sellised tegelased ei ole vaid alati alati mingi inimesed või antropoloog Mordsed loomad. Tegelaseks. Kas ungarlased Okkad oma rahvajututraditsioonile. Üldiselt ungarlased, klient. Ei tea, mina olen uhke, sest sest ma olen selle selle traditsiooni kondia või astusin sellesse traditsioonis, õppisin nendega ära käia ja kuidagi õppisin seda edasi anda ka. See tähendab, et mina olen siis sellest traditsioonist, astusin sisse, annan iseennast juurde ja annan edasi. See on traditsioon, eks ju. Aga no kes on lihtsalt kuulnud sellest ja, ja ungarlastel on muinasjutud siis mingi eriti suhtumist, ma ei tea, et see rahvuslik uhkus, see on selline ebamugav asi. Ma peaksin tunnistama, et kas ma olen seda määrab selle, et kes ma olen ja mida mitte kes teised on või mida, millega nad tegelevad. Oleks tore, kui, kui mida rohkem inimest hakkaks rääkima ja hakkaks kuulama ka, sest Andres peretz Ungari muinasjutuvestja ütles seda, et mitte juhuslikud on inimeste kaks kõrva ja üks suu kuule kaks korda rohkem kui rääkida. Selle igivana tarkusega on väga hea lõpetada aitäh Kristo toast selle vestluse eest nende lugude eest ja ma paluksin nüüd, et sissejuhatuseks Lauri eesmaale ette alustaksite ühte lugu ja üldse ei lõppenud. Oli kord seal, kus ei olnud, aga siiski Penjam oli, kui mitte. Oli üks tohutu suur mägi. Mäe otsas äras üks. Te kuulate kirjandussaadet koogol, kus täna oleme Ungaris, mina olen saatejuht Kaisa Ling, jätkaksin harva Valtoni tsiteerimist, kes kirjutas Ungari ja eesti kirjandussuhetes taasiseseisvumise aegu. Ungaris ilmuvad eesti teosed on ennekõike näit. Peaks, et eesti kirjandust pannakse Ungaris tähele, keegi pole üksinda väljal sõdur ka kirjanduses võetakse üheskoos, kui väga individualist ka poleks üks kirjanik ja üks eestlane oma loomu poolest. Kui ilukirjandus meie hullumeelses maailmas üle pea ellu jääb, siis küllap elavneb ka vastastikune tõlkimine. 30 aastat hiljem võib tõdeda, et arvavalt toni kirjutatu on tõeks saanud. Ilukirjandus on ellu jäänud ja nii eesti kirjanduse tõlkimine ungari keelde kui ka ungari nüüdiskirjanduse eestindamine on elavnenud. Selle elavnemisest võime kindlasti olla tänulikud just andekatele ja kele tõlkijatele, kes kõnealust kultuurisuhet elus hoiavad. Üks keskseid nende seast on nüüd minuga siin stuudios. Tere tulemast, tõlkija ja toimetaja Lauri eesmaa. Tervist ja aitäh kutsumast. Ja alustaksime algusest, miks Ungari? Oh. Oh, ma ei olnud selleks üldse valmis keeta, selles mõttes juhus ülikoolis ma ja siin on väga palju erinevaid keeli ja, ja ma ei õppinud neid isegi mitte nii väga tahtmisega neid tegelikult ka osata, kuivõrd mul oli huvi keele vastu ja erinevate keelte vastu ja nii hakkasin ma ka ülikoolis tema ungari keelt Kristo tooti käe all. Ja mingil hetkel kevadel sain teada, et Ungaris, Budapestis ühes keeltekoolis on võimalik kandideerida aastasele stipendiumile. Ja kuna ma olin oma õpingutes mingil määral jõudnud sellisesse vahepunkti, kus ma pidin hakkama ette valmistama oma lõputööd, kuid mul oli niivõrd palju neid erinevaid liine samas ühegagi, ma ei olnud veel nii väga valmis, siis siis otsustasin teha sellise väikese pausi. Läksingi aastaks Budapesti ja pärast seda olen lihtsalt lugenud palju ungari kirjandust ja nõnda on seal keel mulle lihtsalt tulnud. Seal ei ole mingit muud erilisemat. Suhet, aga kas sul on mingeid mälestusi lapsepõlvest või, või kooliaastatest mingitest Ungari teostest? Minu jaoks selliseid isegi mitte ei olnud, et ma suutsin isegi Paal tänavapoistest kuidagi niimoodi mööda minna, et ega ma teda väga ei märganud. Isegi mitte Ieva Jaanikovski teoseid ei olnud kodus. Ja oli üks Ungari muinasjutt CDU, kogu see väike valges tihikute sarjast 100 rahva sellelegi ma arvan, et ema pani sellise toreda eelarvamuslik sildi külge, et ahned ungarlased need tegelevad ainult oma selliste väga metsikute asjadega. Nii et see on kogu mu suhe Ungari kirjandusega, lapsega. Palun kirjelda, milline on siis Ungari kirjandus praegu, ütleme niimoodi, 21. sajandi esimesel veerandil, milline see välja näeb? No vot see on väga mitmepalgeline, et ungari kirjanduselu on olnud juba väga-väga ammusest peale teravalt kaheks jagunenud, räägitakse. Ühelt poolt sellisest linlikus kirjandusest, teiselt poolt rahvalikast kirjandusest ja mingil hetkel nad said ka sellise parem-vasakskaalal, et linn, kirjandus kui vasak poolne pigem ja rahva kirjandus siis pigem nagu parempoolne. Ja noh, tulevad mängu need liberaalsuse-konservatiivsuse skaalad ja muud sellised. Nii et selles mõttes praegu ei ole enam selline minu meelest sisuga täidetud eristus. Aga teatavate poliitilise meelsuse ja sellega seoses ikkagi on see vahe kahe erineva kirjanike grupi vahel väga terav. Neid, kellest peaksid lugu mõlemad pooled on suhteliselt vähe. Kui kuskil sajandivahetusel nii 20 aastat tagasi väga palju kirjutati läbi sellist Nõukogude kogemust ja, ja väga palju kirjutati perekonna ajaloost ja püüti tuua välja enda suhet selle möödunud korraga, siis praeguseks mingil määral, nagu see kõikjal Kesk-Euroopas Ida-Euroopas tundub olevat. Teema on ennast veidikene ammendanud ja Ungaris muidugi väga palju kõneleb kaasa. Kas poliitiline olukord alates 2010.-st aastast, mil Fides tuli võimule ja väga kiiresti hakkas oma poliitikat ellu viime siis sellele Ungaris paari aasta jooksul tekkis väga tugev selline Vasakpoolsete kirjanik vastureaktsioon tõesti valigi isegi oodata, et tekibki selline väga kiiresti reageeriv, selline luulaja just eriti ja selline poliitiline linalaul ja, ja reaktsiooniline kirjandus, aga ka see on, et väga vaibunud ja, ja pigem on ungari kirjandus ühelt poolt nagu sissepoole uuesti suundunud hakanud jällegi tegelema rohkem mingite psühholoogiliste küsimustega, teiselt poolt ikkagi see ajalugu mängib kaasa ja samas on ka püütud leida alternatiive sellistele Ida-Euroopaga kaasas käiva sellise ohvrimentaliteedi vastase pildiga. Et otsitakse teed sellest väljapoole, et selles mõttes on hästi palju selliseid kirjanduslikke katsetusi, mis püüavadki välja astuda sellest ühiskonnast ja tuua sisse mingeid teistsuguseid vaateid. Kui palju on praeguseks tegelikult muutunud selles teatavas ohvripositsioonis? See küsimus on saanud mõned sellised uued aspektid juurdajatete Balkani näitel. Kui algasid Balkani sõjad, siis kiiresti hakati kirja panema sõja kogemast. See sõjakogemuse kirjeldamine alguses oli seotud mingite teatavate kirjanduslike otsingutega. Aga mida aasta edasi, seda ja enam see omandas selliseid klišeelikke jooni, ta võttis ühe teatava suuna ja kuna sellele oli läänes ka nõudlas, millest kirjutab ka ester, Haasijatete Lääne pilk Ida-Euroopale või isegi rohkem Nõukogude liidule ja ootus on see, et kõneldakse enda väga traumaatilist kogemustest. Seda tehti ühel ja teisel moel, aga ta väga kiiresti muutus selliseks, millel ei olnud enam kirjandusega pistmist ja samamoodi ka Ungari kirjanduses just nende perekonnalugude kaudu see alguse sabas sellise välja, kus oli võimalik leida oma keel oma mingite nägemised. Tõepoolest, mingid küsimused oligi vaja läbi kirjutada kirjanduslikus vormis, tuua spetsiifiline, see kirjanduslik kogemus nendest välja. Aga see mingil hetkel võttis sellise turuootuse maigu külge ja ma arvan, et sellest turuootuse maigust lahti saamisega just praegu tegeletaksegi väga, väga tugevalt. Nii Ast, rehazi, Krasnahorcai kui ka kõik muu, mis on nüüd viimaste aastate jooksul ilmunud kõlab kaasa ja tundub väga tuttav. Kas võib öelda, et Eesti ja Ungari kogemusi on võimalik siis võrrelda? Ja loomulikult võid nüüd võrrelda, aga samas tuleb ka silmas pidada seda, et see sarnasus tuleb alles pärast sõda ja kõik teosed kujutavad siiski peaaegu eranditult seda sõjajärgset kogemust. Peeter Naadaš kirjutab kuni 56. aastani lapsepõlvest Budapestis nende laste varateismeliste Sirgamisest nende kehalisest eneseleidmisest üksteise kehatajust. Samas ta toob sisse ka kogu aeg sellist vanemate kogemuste, vanavanemate kogemust, et peategelase vanemad on sõdadevahelise aja põrandaaluse kogemusega Vasakpoolsed, et kellel on olnud päris palju probleeme võimuladviku ka ja kujutab siis ka seda, milline oli nende vasakpoolsete saatus seal 50 ndate aastate stalinistliku keskkonnas. Hester Haasi täpselt samamoodi kasutab ära just seda keelt, mis on alates 56. aasta revolutsioonist seda kummalist poliitilist retoorikat, mis on kaotanud igasuguse pinna jalge alt, et ja ta kujutabki seda keelelist keskkonda, kus parasjagu elatakse. Aga noh, see võib tunduda nagu selline aktuaalne keelekogemus, mis on tegelikult saaks nüüd väga palju muutunud, aga see kujutamise viis, selline keeletehnika ja keelekihistust esiletoomine on siiski ka praegu kõneleb väga, väga selgelt kaasa, et kuidas mõelda enda keelest. Praegu nii, et väga suur töö on juba tehtud. Küsiksin siis niiviisi, et kuhu edasi, kuhu vaatavad Eesti, Ungari tõlkijad praegu ja tooksin siia kõrvale veel ühe tsitaadi, seitsmendast tõlkija häälest, Kristo ütles ungaris eesti kirjanduse väljaandmine on sama riskantne kui Eestis. Ungari kirjanduse väljaandmine. Jah, vot seda on raske öelda, et esiteks on meil tõesti palju häid tõlkijaid kujunenud välja. Testi selles mõttes ungari kirjandusel on praegu väga palju häid tõlkijaid, kellest paljud isegi ei ole jõudnud veel üldse suurte tõlget. Milles oma osa kindlasti mängivad ka Ungari Instituut ja Ungari tõlkemaja Ungaris ja et programme ja sellist tugevat tõuget on väga palju. Jah, just, et selle taga oli esiteks jah, Krista enda tõlkehuvidega, teiseks nagu meie sa noortepunt, kes oli vägagi huvitatud tõlkimisest ja otsis seda keelt, et kuidas on võimalik see see ime läbi teha, et ühest keelest tuua teise oma emakeelde mingid teosed. Ja kolmandaks ka sedasama keele instituut Budapestis, kus alates 2005.-st aastast on oma eraldi tõlkeosakonda, kus on päris paljud eesti tõlkijad osalenud õppinud ja kus neid juhendanud Piret Toomet, kes on ka väga paljusid neist meie tõlgitud teostest toimetanud, on suurepärane toimetaja ja noh, meil ongi olnud see õnn, et meie teostel on olnud väga head toimetajalt. Triin Kaalep on suurepäraselt ja mahedalt viidanud, kuidas me võiksime mingeid asju teha. Samamoodi Piret Toomet. Teetööd on raske üle hinnata. Ja kuhu me liigume, eks vaatame, kuhu me liigume. Siin on tulemas huvitavaid teoseid. Seni Eestis on väga vähe ilmunud. Ungari naiskirjanike teoseid nüüd peaaegu ei olegi. On paari aasta eest avaldatud just Alen Boltzi naine rindel, mis on uskumatul tundlik ja aus, vaada ühele põgenemisele 44. aastal kolorsfäärist ehk siis kloosist Rumeeniast sõja eest ja rindele jalgujäämisest. Ja on ka ilmunud veel küll lastekirjanduse Eeva Janikovski teoseid et viimase 10 aasta jooksul, kuid peaaegu ei olegi naiskirjanikelt eriti muud näidata veel mõned mageda sabu teosed ja see andi kõik nüüd Ungari instituudil on parasjagu koostamisel üks uuema põlvkonna naisautorite kogumik. Nad on küll väga erinevad tekstid seal, aga nii mõnigi on tõesti väga põnev autor ja ütleks niimoodi, et võib-olla esimest korda on Ungari kirjanduses päriselt see naiskirjanike looming tõepoolest selleks kesksuunaks saamas. Et Kristina toot oma luulekogemusega ja selle pinnalt, et tõusu sellise sotsiaalse proosa, aga kui ta nüüd minule üks kõige põnevamaid autoreid Hedinas voore on, kelle loomingut võiks võrrelda võib-olla Maarja Kangro novelliloominguga, ta ongi novellikirjanik. See on selline musta huumoriga pikitud, et ühelt poolt terav ja samas äärmiselt must maailm, kus autor mängibki statiiriliselt sellele kõige minekule halva teed ja sellest kogemusest sündinud, selline kirjanduslik nägemine ja keel on üks, üks põnevamaid ja ta on pälvinud ka Euroopa kirjandusauhinna paar aastat tagasi härama novellikogumikuga ja seal on veel tulemas erinevaid testi väga põnevaid autoreid. Ja milline on siis aastal 2021 ungari kirjanduse positsioon või populaarsus Eestis kas haru Altoni lootused on tõeks saanud või kas ikkagi on tegu ühe riskantse ettevõtmisega? Jah, et meil on, ilmub umbes kolm-neli Ungari kirjandusteost aastas. See on täiesti piisav kogus tegelikult, et arvestades veel seda, et kui palju tõlgitakse teoseid eesti keelde siis kolm, neli, kui need on tõesti head teosed, see on täiesti piisav. Viimastel aastatel on ilmunud testiga väga erineva näoga teoseid, nagu on sedasama Alen Boltzi meenutused, siis väga hea meel on mul selle üle, et Reet Klettenberg nüüd ka Piret Toomet on vahendanud Üht krimisarja, mis on toonud juurde teistsugust lugejaskonda, on isegi ilmunud layoshaki avangard poeem, mille üle on mul väga hea meel, et Maarja partna leidis sellest kirjastamislusti ja Hesdarhaasi selline keelekogemus ja väga Krasnahorcai loomulikult oma lagunemise poliitikaga. Teiselt poolt ilmuvad teosed ikkagi ainult väikestest kirjastustes ning suuremate kirjastuste loomenõukogud või need, kes otsustavad selle üle, millised teosed üldse võiksid kirjastuses välja tulla. Ei ole ülepea leidmine, et Kesk-Euroopa kirjandusest ühtegi sellist näidet, mida võiks üldse välja anda. Üliharva tuleb Kesk-Euroopast teoseid just Meie suuremates kirjastustes ja nõnda jääbki kirjastamistöö ikkagi tõelistele fännidele, kellel on väga selge siht, mida nad et soovivad teha nagu maturaama oma allikaäärse kirjastusega või Mari Laan Toledo juures või leelo Märjamaa, kes andis välja traga majani, tuleriida ja nii edasi, et rääkimata siis Hendrik Lindepuu suurest tööst Poola kirjandusega, et et kui meil neid ei oleks, siis ei oleks kuskil avaldada. Ja mul on hea meel, et siiski kirjastused tulevad kaasa. Meie mõtetega aga kas ka lugejad on vait, fanaatikud, sest praegu pärast seda vestlust jääb mulje, et Ungari ja Eesti kirjandus võiksid üksteise jaoks olla sellised väga vajalikud. Peeglid. Lugejahuvist on väga keerukas rääkida, eks ole, tõlkijana ootame kindlasti iga väiksematki tagasisidet lugejatelt see annab endale mingi teatava kindlustunde ja loomulikult on ka põnev näha, et mida on leitud mingitest teostest. Ja õnneks on vähemalt minu tõlgetel olnud ka üpris suur selline kriitiline tagasiside, et ma olen tõeliselt tänulik olnud kõigi, ka neile, kes on nendest teostest võtnud kirjutada ja mulle tundub, et see lugejaskond on järjest laiem ja tõesti ka meie tõlkijatena peame vaeva nägema selle nimel, et olekski väga erinevaid teoseid meil pakkuda, et ühelt poolt jah, sellesama kogemusega, mis meil on viimasest 70-st aastast võiksime näha testi 11 nagu peeglist ja võib-olla ka peeglid selles, et millest sa ei taha kuuluda või et, et mis on see, millest me ei kirjuta ja mida me just kuskilt üle võtame või või mida me püüame vältida või et see on üks liin kindlasti, mille pärast võiks Ungari kirjandus olla huvitav. Aga me ei räägi ju ainult mingitest teemadest, me räägime mingitest sellistest keelelistest kogemustest ja kujutamise viisidest, nende otsimisest just selles samas situatsioonis. Et see võib-olla isegi kõige põnevam, et selles samas sarnases situatsioonis, millised on need nägemiset, mida me leiame, et on oluline lahti kirjutada? Kõikide nende raamatute seas on minu lemmikuks osutunud, et kindlalt eelmisel aastal sinu tõlgitud Peter strahasi teos südame abiverbid, kus minu arvates just selles stiilis tuleb välja ungarlaste metsikus, millest sinu ema rääkis? Aitäh Lauri eesmaa selle põhjaliku väga vajaliku sisse vaata pest Ungari kirjandusse, Eestis ja Ungaris. Ikka tõlkimise jõudu ja lusti. Nüüd esitab luuletaja, kultuurikriitik ja semiootik Piret Karro kolm luuletust mis on ositi või tervenisti kirjutatud Ungari pealinnas Budapestis. Rõhutada tuleb ka tõsiasja, et Piret Karro on tõepoolest Lazlo Krasnahorcai oma silmaga näinud Budapestis oma kodutänaval. Nimelt tuli kirjanik Krasnahorcai maalt metroost välja, kus Piret temaga kohtus. Krasnahorcai teda küll ei näinud ja lahkus teadmata suunas. Unustasin ära, et olen kodutu. Jäin siia elama mõneks kuuks. Siis tuli jälle kolida üks kasvajas hoidmist. Minema, ajasin ka hoidmist. Nii et vahepeal kolisin su kaissu. Homme kolin jälle sõprade diivanile sõprade köögilauale külmkappi ja esikusse. Tomba otse 20, kui joon köiskaks. Soonianalee 27. Kõik aadressid on fiktiivsed. Kord siin, kord seal võltsdokumentidega võõras linnas aadressi kaart valetab või tuiskab, luuletab. Mina ei valeta, ma elan siin, ausõna. Mul rõdul potitaimed ja seinas vaip. Või. Mul on seinas auk ja köögiaknal tuhatoosid. Meie loeme siin Berliner taha kestvaid tungit. Minu kodus on vannituba alati puhas. Või minu kodus on vannitoa põrand alati täis kubemekarvu. Elan puulatvade kõrgusel. Elan kolmandal korrusel, mida siin linnas loetakse esimeseks korruseks. Harju ära, tere, mina olen Piret Piret, kes kedagi pole, köögis, uus vaade, uus seltskond, uus kodukord. Korista ära, korista, kas sul pardlit on? Mul polegi palju mööblit vaja. Kodu on see, kus su hambahari on. Kodu on see, kus sa oled maganud rohkem kui neli ööd. Kodu on see, kus sind keegi ootab. Vahel on selleks tiiru. Kujutan ette, kuidas kusetolm Suitsu kolinud tuhk asfaldist tallatud nätsud pruunikad, süljenärakad maas, magajate higi ja langenud ihukarvad auto rataste pekat, koerte ja inimeste sit, turistide maomahl ja poolseeditud tänava pitsa. Ning seda kõikjal leotanud toonaus tõusnud niiskus. Tulevad taldu pidi kaasa mu korterisse, kuhu astun, kui olen ukse enda järel lukku tõmmanud. Mu tuppa, kuhu jõuan, kui olen saapad esikusse karantiini jätnud. Mu voodisse, kuhu ma ei jäta isegi linnas käinud sokke jalga. Aga see tuleb ikkagi kaasa. Ja nagu puuürask uuristab põrandat mööda minuni raja nii et põrand ja mina muutume pehkinud budiks plahvale söödaks ja eluasemeks. Ma ei saa selle vastu midagi teha, plahan mu toas ja tema kombitsad küündivad õõnde. Imre Berliinis Eidre on Prahas Miriam Allen Bratislavas vibrinos. Sarand Torontos Eglemseimi jäi mõises leedus. Ratas Berliinis, Linda keldris. Martan Varssavis. Raamatuid on Budapestis asemati kapi otsas. Peter onlas Toobal saarel Aadria mere ääres. Sasha on Moskvas. Päevikud Tartus, isa pööningul. Agne on Vilniuse sei Kaunases. Hea meel on selle üle, et siiani minu hea kolleeg Maia Tammjärv, mis on uudist? Kas siis elus või kirjanduses? Tere käisa unist kirjanduses. Noh, kogu aeg on uudiseid muidugi. Aga kuna meil täna on hästi vähe, sest ma olen võtnud, nagu ma näen, nägi kaasa ühe raamatu, mida ma soovitan. Milleks on Maarja Merivoo-Parro raamat Maarja vaaria raadiopäevik 2019 20 on siis nii-öelda konkureeriva raadiojaama ajakirjaniku, raadio kahes siis tehtud. Kultuurikommentaaride rubriik oli kunagi autoril. Aga lisaks sellele, et tegemist on ajakirjanikuga, on tegemist ka ajaloolase ka, nii et see on väga toreda pisike raamat, koosne kas siis kultuurikommentaarides või argimitoloogiatest, nagu seda on ka nimetatud, mis tagakaanel on see nende öeldud. Ehkki siin ei ole Mati Undi kuidagi nimetatud ja ei ole ka põhjust. Võib siiski eeldada, et mingisugune seos seal on nende Mati Undi omaaegsete ärgi mütoloogiat, aga aga see on tõesti tore. Ja Merivoo-Parro on siin võtnud ette mingisugused konkreetsed teemad, nagu ka need Mati Undi mütoloogia tulid või Roland värdjamad enne seda. Ja arvutab siis need küll lühidalt kompaktselt, aga üsna esiteks kaasahaaravalt väga hästi on kirjutatud. Ja teisalt ikkagi ka päris põhjalikult, et igast teemast saab ei midagi uut teada, justkui. Mis on, mis on väga tore, et siin näiteks räägitakse IKEA'st, räägitakse külmetushaigustest, roppustest ja nii edasi ja kusjuures esimene pool ei ole kuidagi koroonaga seotud. Nii et võib isegi arvata, et oli kuidagi prohvetlik, kui Kolmeteistkümnendal jaanuaril 2020 on kirjutatud kodust ja kodus töötamisest põhjalikult. Aga jah, hiljem ta läheb natuke koroona värvikaks ära, mis on muidugi paratamatu, sest kõik ka ajalehtede juhtkirjad ja nii edasi, mis sel ajal ilmusid. See on siis meie uus kollektiivne kriisiteadvus, mida on selles mõttes hästi tore lugeda ja ta ongi päevik ka meie kõigi kollektiivne päevik, võib-olla läbises Maarja Merivoo-Parro Terava sule ja pilgu, et soovitan seda raamatut tingimata lugeda. Aitäh, minulgi on üks üsna väike raamat. Värskelt on nimelt Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud Parun Ivomdenoni lühikene erootiline jutuke. Ei mingit homset ja ma tean, ma tean, et sa mõtled, et tegu on odava reklaamiga, et kohe kui Tuirootikast, siis kõik peaksid tormama. Aga tegelikult on tegu väga osava reklaamiga, sest mina isiklikult langesin reklaami ohvriks ja loomulikult selle kohe ostsin, kuivõrd mulle erootika meeldib, näiteks. Hindan väga sudega loo töölak, loo, kuulsat raamatut, ohtlikud suhted, mida ma ülikooli ajal mitu korda, kusjuures lugesin, et kindlasti leiab siit midagi sarnast kõikidele nendele, kes armastavad Laclood. Kuid kui see jutuke läbi saab, mis on väga lühikese, on ainult 14 lehekülge siis leidub sealt veel anatolfranci elulookirjeldus, Parun tenoonist, mis on väga võluv ja sellele järgneb omakorda tõlkija Malle talveti kokkuvõtte väike tutvustus selle teksti ajaloost. Ja tegelikult viimane mulje, mis sellest raamatust jääb, on, et see on ühe mehe elukokkuvõte ja see mees oli parun tenoon, kes oli nii osav, et oskas olla õnnelik kõikide Prantsusmaad raputanud režiimide ajal kuningate keisririigi ja nii edasi. Nii et soovitan kõikidele, kes tahavad õppida, kuidas elada, õnnelikku elu. Aitäh nende soovituste eest meile ja suur tänu majja ikka ja siis kohtume kahe nädala pärast täpselt nii. Seitsmes kirjandussaade koogol hakkab lõppema tänases saates Zaitsena Kristo toot, Lauri eesmaa, Piret Karro, Parun Tennoo, Maarja Merivoo-Parro, suur hulk ungarlaselt. Saate on kokku pannud Helle Paas, koogili toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni juba kahe nädala pärast.