Heligaja tere, head klassikaraadio kuulajad, mina olen lihtsalt päevilt ja jaanuarikuu viimane helikaja kutsub ekskursioonile Eesti väikelinnadesse, täpsemalt seal tegutsevate harrastusorkestrite juurde. Uurime, millist elu elavad neli linnaorkestri nime kandvat kollektiivi Lihulas, Põltsamaal, Rakveres ja Kuressaares. Helilooja Margo Kõlar jagab kuulamismuljeid VHK keelpilliorkestri esimesest heliplaadist, millele on jäädvustatud-Läänemaal sirgunud helilooja Cyrillus Kreegi muusika. Seda olge järjekorras. Kõigepealt saame teada, kuidas kõlas Pärnu linnaorkestri aasta esimene kontsert, head kuulamist, heliga. Üle hulga aja oli klassikaraadio eetris kontserdiülekanne. Neljapäeval, 28. jaanuaril andis Pärnu linnaorkester Pärnu kontserdimajas aasta esimese kontserdi. Kavas oli Morris Traveli süüt, Kuperääni haud, Wolfgang Amadeus Mozarti 40-st sümfoonia ning esiettekandel Alisson Kruusmaa klaverikontsert, justkui jõgi oleks laulnud solist Johan Randvere, dirigent Kaspar Mänd. Pianist ja dirigent Jaan Ots sõitis Tallinnast Pärnu kontserdimajja spetsiaalselt uut klaverikontserti kuulama. Mulle väga meeldis, tulin Tallinnast kohale selleks, et kuulata väga haruldast asja. Alisson kirjutas klaverikontserte, seda eriti tihti uut muusikat ikkagi klaverile nii palju ei looda orkestriga ja tahtsid millestki kuulda ja selle elamuse sain kätte. Ma sain selle helilise pildi, mis ta oli kujutanud, orkester vist seal väga suurepäraselt täideni, et ma olen väga rahul, ma tulin. Catania ja Elle sõitsid Pärnu kontserdimajja Tallinnast Pun nägevad, meeldib see, et palju rahvast tuleb, et rahvas on kuidagi juba selline nagu hakkab harjuma ja üldiselt tegelikult orkester on hakanud väga hästi mängima ja kuidagi jõuliselt ja hästi armas on neid kuulata ja vaadata. Teie olete sagedased Pärnu linnaorkestrikontsertide külastajad. Me oleme Tallinnast, aga üldiselt kui on võimalik, siis tuleme ikka kuulama. Käimas, väga meeldiv. Aga kuidas oli kuus teos? Ta oli niivõrd emotsionaalne, et ta kohe kuidagi nagu sulandas selle vee ja selle hulina ja selle ootuse ja millegi sellisega tegelikult hästi, hästi tore. No minul oli küll selline tunne, et see torm valmistub, valmistub, siis on see suur tormipuhang ja siis on ilus päikseline ilm. Sellise mulje jättis minusse Musk. Noormehele, kes enda sõnul tihti klassikalist muusikat ei kuula, jättis sügavaima mulje Alisson Kruusmaa. Klaverikontsert ja äratundmisrõõmu pakkus Mozarti 40-st sümfoonia. Teine palase esmaesitlus, et see iseenesest oli väga huvitav, väga selline uudne ja pani kuulama, kui me mõtleme, et see iseenesest hästi meeldis, siis lõpus Mozarti pala, kuna ma ise klassikamuusikat väga tihti ei kuulajad, siis tulid kohe sellised vanad mälestused meelde vist hästi selline tuntud teos ikkagi, et tuntud nii filmides kui üldse raadiotes ma arvan, väga palju mängitud. Publiku seas kuulas kontserti ka kaks heliloojat Rasmus puur ja Ülo Krigul, kes jagavad raadiokuulajatele väga värskeid muljeid. Ja no värskeid muljeid on selles mõttes väga värsked, et ei ole ju nii ammu saanud kontserdil käia ja seetõttu oli tore kuidagi siia tulla ja, ja näha jälle kuulda elavat muusikat ja suisa esiettekannet, et mis saab olla ilusam. Tõesti? Hea tava, väga eripalgeline, mulle väga meeldis Rawell segu pärani haud ja loomulikult Alisson Kruusmaa esiettekanne, mis mõjus väga värskelt, väga ilusad värvid ja olles kuulnud Karlssoni varasemat loomingut, siis jällegi, et oli äratuntav, aga oli ka väga palju uut ja orkester ja minu arust Johan Randvere väga hästi esitasid seda koos Kaspar Männiga. Et see mõjus väga ilusti, väga haprad, aga kuidagi haavata alt, aga väga puudutavalt ja kuidagi see esitus samamoodi oli liigutav, hea meel oli tõesti nii palju inimesi oli tulnud kuulama ja see esiettekanne nagu meelitab inimesi kohale ka siin Pärnu linnas, et midagi täiesti rõõmu, et nii palju inimesi sellest ilusast õhtust osa. Värsked muljed on nii värskelt, et ilmselt pärast settimist saada mitu kihti juurde. Mulle väga meeldis Alisson Kruusmaa poeetilise pealkirjaga klaverikontserdi samalaadne poeetiline helikeel, kuidas jõgi, millel ta laulda lasi, voolas justkui samamoodi, aga samas kohaga natukene muutudes ja ma arvan, et see on paras väljakutse ja meisterlikkust eeldav helilooja ametis ja mis, mis ilusti välja kukkus, et panna seesama sugusus elama ja pidevalt varieeruma ja hoida kuulajat, et selles samasuguses kogu aeg elevil ja enda. Alisson ise ütles enne kontserti, et ta ei julgenud sellele panna pealkirjaks klaverikontsert sellepärast et talle tundus, et see on kuidagi nii suur. Vastu. Kas ma arvan, et see, see tunne on nii tuttav iga religiooni, kes kohtub siis nende sellide žanritega Rasmusel värskelt kohtunud viiulikontserdižanriga, et kõik suured kontserdid seisavad meil seal ridamisi ees ja, ja sellega on igatahes-tahtmata, tuleb see toob kaasa, aga ega žanrinimetus iseenesest ei taga midagi, aga kui muusika räägib nõndaviisi iseenda eest, nagu see täna õhtul oli tegelikult žanrimääratlused kaotavad selle olulisuse Rasmus, sina panid viiulikontserdile viiul, kontserti nimeks panin ja, aga mulle tundub, et enne žanrimääratluste ja nende nimetustega on võib-olla nii et me teeme seda siis, kui me tahaks, et see lugu või see sisu oleks nagu anonüümsel, et võib-olla Alicetamis oli niivõrd see kuidagi selge kujundite keeles. Et minu meelest see pealkiri igati õigustas ja mind kui kuulajat juhatas õigele teele, et võib-olla see klaverikontsert olekski jäänud minu jaoks põhjendamatult anonüümseks, et selle loo puhul, et see pigem oligi selline väga selge lugu vaid seetõttu mulle tundub, et pigem on valiku küsimus lihtsalt, et kas jätta asi nagu anonüümseks või juhatada kuulaja kuskile rajale, et antud hetkel oli valitud minu meelest väga õigustatult CD. Mul oli kena sellel pealkirjal väga hea selles mõttes, et pealkiri on nüüd ettevõttes võti, kuidas sa selle teose juurde kuulajat juhatajat ja see võti minu jaoks vähemalt omas õige ukse. Pärnu linnaorkestri aasta esimene kontsert on järelkuulatav klassikaraadio koduleheküljel. Tuli puudus korneti, mängija ei olnud veel korneti mängijat esimeeshääl ja vibra ütles, et otsin Tänassilma külas Põlvas siis 30 tihumeetrit maadid on üks 100 korneti mängija sõjaväes mänginud ja temaga rääkida ja tema siia kutsuda, võib-olla ta tuleb. Ja nüüd läks siis üks Oswin kingsepp oli siin korneti mängija silitades tema Deathanise, Põlva inimene läheb otsib tagajärgi, tema läksid sinna otsima. Paid, Ratlased, ära sa kuhugi tallu mine, mine kuskilt talu taha sinna metsa äärde, juhatas talle, et seal on osmik niisugune maa sees. Dailad seal, et ega see õige elamine ei ole, ta on nagu maasis kaevatud tehtud, sealt saad tema kätte ja nii läks ka sinna ja oli ka leidnud üles niisukese koopaelaniku ja siis ta hakkas seal käima, käis meil üks aastaaegu mängimas. Korneti mängija otsingutest 1897. aastal asutatud võru orkestri algusaegadel kõneles arhiivikatkendis Võru puhkpilliveteran Osfaltsi. Tänases saates uurime, millistes tingimustes tegutsevad praegused harrastusorkestrid, millest paljud kannavad just linnaorkestri nime. Kas jätkuvalt tuleb muusikuid tikutulega ja koobastest taga otsida? Muusikaelust Eesti väikelinnades kõnelevad Lihula linnaorkestri dirigent Mati Põdra, Põltsamaa linnaorkestri dirigent Urmas Mägi, Rakvere linnaorkestri dirigent Tõnu kongi ja Kuressaare linnaorkestri. Dirigent mattis Männa. Aga üks. Linnaorkester koosneb professionaalsetest muusikutest, see on Pärnu linnaorkester. Nende peadirigendi Kaspar Männi sõnul on orkestri eesmärk tagada Pärnus aastaringselt hea ja kõrgetasemeline muusikaelu. Seda, milline on läbilõige Eesti orkestrite elus, näeb tema sõnul hästi laulupeo üle eestilistes eelproovides. Kindlasti selline suurem renessanss on toimunud just siin viimase 10 aasta jooksul, kui need orkestriga on tõesti väga palju igasse maakonda ja vähegi suuremasse linna tekkinud. Ehk see on teada, et on linnu, kus on need traditsioonid olnud pikemad ja väga auväärset ajalugudega orkestrit, puhkpilli kestrid, aga nüüd nimetuse järgi hetkel linna orkestrid, noh tihtipeale on ka puhkpilliorkestri linna orkestrid ja et see linnaorkestri nimetus ei pruugi alati seda koosseisu peegeldada. Aga mis on tõesti imetlusväärne, seda läbilõiget näeb just siis, kui on laulupeoprotsessid algamas, kui on veel proovida, et on maakondi, kus on väga aktiivsed ja suured orkestri koosseisud ning esimesena tuleb pähe näiteks Viljandi noorte sümfooniaorkester, mis on täismahus suur sümfooniaorkester, kus on kõik neli sarve ja mitu löökpillimängijat. Nii et nad põhimõtteliselt saavad mängida kogu sümfoonilise repertuaari, mis üldse kirjutatud on. Et see on ikka päris uhke, kui Viljandi linnas on selline kollektiiv olemas. Aga millisena sa näed näiteks Pärnu linnaorkestri rolli? No Pärnu linnaorkester on Pärnu linna professionaalse muusikaelu, kuidas öelda tuletorn või lipulaev ja meie missioon on see, et aastaringselt oleks Pärnu linnas võimalikult hea ja kõrgetasemeline orkestrimuusika või üldse muusikaelu. Sest see, mis toimub linnas suviti, Pärnu muusikafestivali ajal, see on selline muusikaelu, mis absoluutselt maailma mõistes on kadestamisväärne, mis seltskond siia selleks paariks nädalaks kokku tuleb. Ja ma arvan, et on väga oluline, et me üritaksime võimalikult samasugust hingamist või, või sellist vaimsust hoida üleval aastaringselt. Nii kõneles Pärnu linnaorkestri peadirigent Kaspar Mänd. Lihula linnaorkestri dirigent ning kohaliku muusika ja kunstikooli õpetaja Mati Põdra on sama meelt, et orkestri nimi ei pruugi peegeldada selle sisu. Ega Eesti vabariigis ei ole selles mõttes ju mingeid selliseid häid kombeid ja tavasid millal ennast nimetada linnaorkestri, eks me saame tuua, et näiteks sellestki, et Pärnu linnaorkester on täisprofessionaalne palgaline sümfooniaorkester ja kui me nüüd võtame siia kõrvale Põlva linnaorkestri, ta on amatöörorkester, vaieldamatult on puhkpilliorkester. Aga kui me määratleme ennast tegevuspiirkonnaga ja kui me tahame, et ütleme, meie nimi oleks ka selline hästi lühike ja konkreetne, et siis tundub mõistlik nii hästi Pärnu linnaorkester kui Põlva linnaorkestriga, Kuressaare linnaorkester kui ka Lihula linnaorkester, siis. Nii et see nimi ei pruugi alati peegeldada tegelikult sisu Nimi ei pruugi peegeldada sisu ja nimi tegelikult sisu väga ei peegeldagi. Kui ma nüüd Lihula juhtumi võtan, siis me oleme üles astunud puhkpilliorkestrinaga sümfooniaorkestri na. Vajadusel saadame välja ras kvintetti, et meil on olemas teatud hulk inimesi, kes oskavad, tahavad ja on valmis ja kogu selles maailmas tegelikult eks nagunii käivad asjad rohkem või vähem suuliste kontaktide kaudu. Et kui sellesse piirkonda, kus mina tegutsen, on vaja muusikalist teenindust, siis ikkagi helistatakse mulle sõltumata sellest, mis nimelist parasjagu orkestri kannab. Ja kui seda teenindustama Tartusse helistatakse mõnele Tartu inimesele, et selles mõttes ikkagi väga palju asju käivad niimoodi harjumuspäraselt. Mis teie arvates on see põhjus, miks väga paljud kannavad need siis nime linnaorkestrit või mitte, aga ikkagi, kui me võtame niimoodi maakondlikus lõikes neil orkestreid, et tegemist on ikkagi just nimelt puhkpilliorkestrite, mitte sümfooniaorkestritele. Ma kaldun arvama, et nendeks funktsioonideks, mida linn reaalselt vajab, järelikult ka, mida reaalselt linn toetab neid funktsioone kõige paremini kannab just nimelt puhkpilliorkester. Mõtleme nüüd, kus orkestrit vaja läheb, no lipu heiskamisel või muud tseremooniad ikkagi, see on nagu selline nagu harjumuspärane, et tänase ilmaga viiuliga õue ei lähe. Aga pasunaga läheb küll. Teine asi on loomulikult jah, see sümfooniaorkestrit, et ikkagi vähesus. Aga jah, on tõsi, et noh, kõik see, mida linn või noh, ütleme kohaliku omavalitsuse tegelikult suvaline tellija ikkagi ootab ja tahab, on seotud mõistetega tseremoonia, vaba õhk, rongkäik nii edasi ja seda funktsiooni kindlasti kannavad puhkpilliorkestrid kõige rohkem, aga Pärnu linnaorkester võiks mõelda natukene seksikamale nimele. Pärnu Filharmoonikute. Hea küll, see on nüüd järel ahvimine, eks ole, võib-olla või midagi sellist, et nad on väärt seda, et oleks kohe peale vaadates ja kaugelt nähes eks ole aru saada, tegemist on nii-öelda kõrgliiga kollektiiviga. Pärnu linnaorkestrile on võimalusi ideed kaaluda, aga 50. juubeli eel Pärnu Postimehele antud intervjuus rääkis Mati Põdra, et valis Lihula mitme tööpakku pakkumise seast, sest nägi seal võimalust anda õpilastele muusikaharidust oma tõekspidamiste järgi mis viis tulevase õpetaja ja orkestrijuhi Väikelinna. Ma olen olnud kogu oma eluorkestri usku inimene, kui ma kunagi seitsmeaastaselt alustasin tookord tšelloõpingutega, siis oligi nii, et läks kõik väga lepase reega ülesmäge ja kuidagi sümpatiseerus, see, mis toimus all keldris Narva maantee, et muusikakoolis tollel hetkel just nimelt orkestriga ja ma vaimustusin, ja kui ma hiljem muusikakeskkooli läksin, siis ma olin ikka hirmus solvunud, kui ma kuulsin, et orkestri algab alles viiendast klassist. See on üks selline põhjus, miks ma seda liini olen proovinud ajada just nimelt koosmängu. Mis nüüd puutub väikestesse kohtadesse, siis minu juured on meriväljale, mis nagu on Tallinn ja nagu ei ole ka. Kui ma paar aastat Eestist ära olin, siis ma töötasin pilliõpetajana Islandil sellises linnas, kus oli 325 elanikku. Linn, lennujaam, bussijaam, kirik, kõrts, tervisekeskus, spordikeskus, ujulaga, põhikool nii edasi ja kuidagi. Mulle sümpatiseerib see, et inimesed ise ei räägi halvasti sellest, et rahvastikuregistris on meil selline elukoht, just et nad ikkagi teevad ja tahavad teha sõltumata sellest, kus nad elavad. Ja kui ma tulin Islandilt tagasi, siis ma spetsiaalselt otsisingi väiksemat kohta. Et need on mingid sellised alateadvuse küsimused. Milline see olukord Lihulas siis oli, Lihula ei ole Eesti kõige väiksem linn, aga üks väiksematest siiski. Mis neid ees ootas, seal? Lai tööpõld selles mõttes, et, et tõepoolest see puhkpilliosakond tuligi tegelikult nullist üles ehitada kõik see, mis sinnamaani oli olnud, oligi väga juhuslik, tegelikult polnud isegi Pille selles mõttes ootused, olid suured. Et kui ma siis töölevõtu vestlusele tulin, siis ei olnud seal mitte kaugeltki ainult kooli direktor, vaid seal oli ka tolleaegne haridus ja kultuurinõunik ehk vastava ala aselinnapea, kes kõik rääkisid, millest kõigest puudu on. See oli tegelikult selles mõttes minu jaoks oli suur väljakutse alustada millegagi praktiliselt nullist. Milline orkester Lihulas praegu on? Nii kui me nüüd väga grammatiliselt räägime, siis hetkel me oleme absoluutselt projekti peale, sest koroona tõepoolest kõige rängemini mõjubki kõige väiksematele kohtadele. Meie selles mõttes tipphetk oli aastate vahemik 2016 kuni 2019 kus mitte ainult Me ei olnud suured kvantiteedi kvaliteedid vaid ka oma vaimult. Väikestes kohtades tuleb paratamatult harjuda sellega, et inimesed, kes on erksama vaimuga ja kõik need, kes pilli õpivad, on juba iseenesest erksama vaimuga, tahavad rohkem, kui kohapeal on võimalik. Ja tänane seis on selline, et kõik need inimesed on Lihulast ära. Aga mulle teeb ülimat heameelt see, et kõik nad on valmis projektipõhiselt jätkama. Nad hoiavad ennast praegu soojas erinevates heades ja väga heades orkestrites. Nad ahjutavad nii palju, kui aega on ja noh, kuna nad on saanud sellise koolituse, mis rõhutaski nende võimekust töötada asjadega iseseisvalt, siis nad on valmis ka tegelikult selleks, et kui tuleb tore pakkumine, et siis tuleme kokku, teeme, on enne tuldud kokku tehtud ja tuleb lähitulevikus ka sedasama. Et selles mõttes seis on praegu selline, aga tõsi on see, et me oleme hetkel jah projekti peale jäänud. Olgugi, et Lihula linnaorkester tegutseb hetkel projektipõhiselt Pole Mati Põdra jõud raugenud puhkpilliõpingud liiguvad vallas jõudsalt edasi ning vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester esitas Mati Põdra Eesti kooriühingu aastapreemiale. Aasta korraldaja nominatsioonis. Lihulast linnulennult kaks tundi ida poole tegutseb Eesti üks vanimaid orkestreid. Põltsamaa linnaorkester tähistas möödunud aastal 150 viiendat sünnipäeva. Viimased 25 aastat anorkestrit juhatanud Urmas Mägi. No vot täpselt ei tea neid esimesi pillimängijaid, aga ma pean selle moodustavate Allikvee, koolmeister Tõnoomel ja teada on seegi, et Põltsamaa orkester käis innustamas ka veel seal kuskil maal ka. Aga kuna puhkpillimuusika isa on Taavi tootovirchaus, kes oli seal Tartu kandis, siis tema käis ka siin Põltsamaal juhendamas ja kellele Tõnu Amelile näpunäiteid andmas. Ja sabast Annikvere külast on pärit Karl August Hermann, kes sündis seal ja siis ta kui käis koolis ja, ja ise oli ka seal, selles Põldsam orkestris, Karl August Hermann mängis kaasa ja siis lõpuks siis kui ta natukene ikkagi seal dirigeeris ja ja siin on ära kirjutatud ka, et 1894. aastal, kus orkester esines kooridega Kas siis võib öelda, et see Põltsamaa väga pikk muusikatraditsioon on mingis mõttes seotud tema väga hea geograafilise asukohaga, et lihtsalt sealtkandist oli häid pillimängijaid? Tore oleks, kui saaks niimoodi öelda, et Põltsamaa kant on hästi hea, viljakas pillimängijate kant, onju, aga tahta aeg oli siis niisugune, see kooriliikumine ja üldse muusika liikumine algas ju lõuna eestist. Põhja-Eestis ei olnud seal nagu ette midagi, esimene laulupidugi oli Lõuna-Eestis, et see Lõuna-Eesti kant tänu sellele suurele liikumisele tutvuda, sellepärast et Väägveron, esimene orkester ja Torma teine ja noh, meie oleme ka sülitan esiviisikus, võime isegi olla võib-olla see, aga aga kui te ütlete, et Põltsamaa on hästi viljakas Ongi, nii jah, et praegune olukord on väga hea. Aga kas peab paika, et selle 155 aasta jooksul on ikkagi järjepidevalt orkester tegutsenud? Ei saa pead anda. Mul on ikkagi kahtlane tunne, et on alkopausi. Midagi ei ole öelda, eks siin olid paremad ajad ja kehvemad ajad ja mulle tundub, et juba eelmisel sajandil ütlen veel sajandi alguses, võib-olla oli mingisugune paus, kui siis. Kui Urmas Mägi 1995. aastal ajaloolise Põltsamaa linnaorkestri dirigendiks sai, ootas teda elujõuline puhkpilliorkester. Paljud mängijad on siiamaani alles, mängijad olid toredad ja orkester oli karistus, niisugune elujõuline orkester, sest enne mind oli tubli dirigent teeno Georg. Nüüd on manalateed läinud ja tema suutis ikkagi kokku ajada hästi löögijõulise orkestri. Ma mõtlen normaalseal kuskil 25 30 inimest, mis iseenesest ma leian, et täitsa tubli orkester isegi täitsa suurustest ära. Milline võlu ja milline valu on töötada harrastusmuusikutega? Enda orkestrit võtad siis tegelikult seda nagu valu ei olegi, et on, ainult ütlen, et võlu, sest need inimesed on head inimesed toredat ja sellest hakkabki see asi, kuid peale, et kui on hea seltskond ja toredad inimesed ja, ja kui meil veel jooksevad mõttelaadiga nagu ühte ja kui mitte kogu aeg, siis ongi nagu hea tore tööd teha. Et varu nagu küll ei ole olnud, noh, mõnikord on, aga, aga see on ka inimlikel põhjustel. Et kui mõnikord tellitakse kuskile mängima keset suve, näiteks no ma ei saa inimesi nende puhkuste juurest ära kiskuda. Et kui inimene ütleb lihtsalt, et ta ei saa, ta on oma perega ei tea, kus kohas siis ta lihtsalt ongi seal ja mul ei ole tõesti midagi teha. Seda on väga tore kuulda. Millised need Põltsamaa linnaorkestri esinemisvõimalused üldse on, kas te korraldate ise kontserte või te olete ikkagi seotud ka linna sündmustega? Nii ja naa, selles mõttes, et kui nüüd rääkida, mida me ise nagu korraldame, siis meil on raudselt juba aastast 1997 on traditsioon advendikontsert kirikus. See aasta jäi ära selle moodsa haiguse tõttu. Aga me oleme iga aasta seda teinud ja teine, niisugune suurem ja ilusam traditsioon on meil tekkinud 10 või rohkem aastat tagasi. Olme naistepäeva kontsert täpselt kaheksandal märtsil, olgu see ükskõik mis päev nädala või nädalavahetusel, et kaheksandal märtsil annab samal hinnangutest naistepäeva kontserdile iga kord erineva kavaga. Ja need naistepäevakavad on alati seotud mingisuguse asjaga, mida iganes, et kelle kontserdil nagu mõte sees. Eelmine aasta näiteks naistepäeva kontsert jõudsime ära teha oli, et elu on rock n roll näiteks. Hästi tore oli, aga muidu me võtame raudselt osa ka, ütleb, et linnasündmustest, kui on vanalinna päevadel traditsioon, on üle 20 aasta, käime. Autokastist sõidame mööda linna, mängime puudutada ja see on nii populaarseks läinud, et enne seda tuleb kuskil nädal aega juba kas Facebooki või kuhugile tuleb marsruut üles kirjutada, siis inimesed ootavad juba maid. Naistepäeva kontsert kohe viis küsimuseni, et milline on meeste ja naiste osakaal teie orkestris. Kui kujutada ette sellist traditsioonilist puhkpilliorkestrit, siis seal paljuski on väga palju mehi, kuidas Põltsamaal sellega on. Üks mängib trompetit, metsasarve muldflööti on kolm klarnetit, on kaks saksofoni vist või et ja neid on, me ei ole nagu, ütleme niisugune maskuliinne vennaskond, onju, et ainult ütleme, et härjad on kohal, aga need on nagu peenemat rahvast ka. Kui tihe on kontakt teiste Eesti linnaorkestrit ega kas seda üldse on? On ikka on, sest et ikkagi sõprade hulka kuuluvad ka teised eesti dirigendid ja kuna ma ise mängin ka niisuguses orkestrist nagu vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkester, siis koosneb sealt ka enamjaolt orkestrijuhtidest dirigentidest ja me saame ikkagi kokku neli-viis korda aastas arutamisel oma asju ja nii edasi ja osade dirigentidega, kes on nagu sõbra staatuses, nendega saame tihemini kokku ja muidugi ajame kogu aeg juttu. Kas väikeses linnas on lihtne orkestrit elus hoida? Aga ma ei tea, mis juhtub, ütleme, et kolme-nelja-viie-kümne aasta pärast võib-olla need inimesed kaovad ära, ega siis ükski inimene ei ole igavene, noh, mina ka ei oleksid igavesti dirige, kui tuleb võib-olla keegi muu. See koosneb ikkagi põlvkonna linnaelanikust, osad on vallast käivad ja mõningad käivadel kaugemalt isegi Harjumaalt käib. Aga see ei ole ju tänapäeval üldse mingi probleem kuskilt kaugelt käia. Et mina leian ikkagi meie orkester oli sugune õnnelik orkester, saame kohapeal tegutseda, ise oleme koha peal, käime jala, proovi, üritasime. 1992. aasta sügisel asutasid kolm Rakverest pärit noort muusikut jüri takjas Peep Pihlak ja Vallo vildak Rakvere linnaorkestri tolleaegsest ambitsioonist luua linnaorkester räägib vallavildak. Kolmekesi olime siis me kaslased noored ja tulnud Tallinnast õpingutelt kodulinna tagasi, siis mõtlesime, et võiks olla mingi selline orkester, mis nagu on võib-olla mingisuguse toega, eks ju. Finantseerimisega, et me saaks nagu teha regulaarselt midagi, noh, niimoodi, et on nagu mingi toetus olemas linna poolt, siis tegimegi. Eks ideekavandi ja sellele nagu suhtuti positiivselt, nii, seal käima läks, et kohe nagu mõte oli nagu see, et kaasame sinna ei saa, kohapealsed mänguvõimelised muusikud, noh niipalju kui üldse võtta on, eks neil üleliia palju pole, aga me saime nagu sellise koosluse kokku, et et sai nagu hakata asja nagu liigutama. Millise algkoosseis oli, kui palju teid oli keste esimesse? Proovi kagunesite ega palju ei olnud kuskil 14 15 ja see koosseis nagu täiskasvanud nagu alguses, nagu noor ja laps ei olnud kuskil 15 inimestele jah, niisugune põhikoosseis, mis on kogu aeg olemas. Kui Rakvere linnaorkestri esimesse proovi kogunes 15 pillimeest Polnud orkestri praegune dirigent veel sündinudki. 25 aastane Tenocongi on võtnud südameasjaks panustada Virumaa muusika ellu. Kui ta kolm aastat tagasi Rakverre kolis, oli olukord üsna nukker. 13 liikmeline Rakvere linnaorkester oli suisa laiali minemas. Nüüd mängib orkestris 42 muusikut. Rakveresse, ma tulin väga lihtsal põhjusel, mulle tehti pakkumine, et ma olen pärit Rakverest nagu 30 kilomeetrit eemal lehtri külas ja ma tegelikult ootasin juba pikka aega mingit pakkumist, et ma saaks nagu panustada Virumaa muusika arengusse ja ma võtsin selle pakkumise vastu ja sellepärast ma sattusin ja toet, kui ma tulin, siis linnaorkester oli tegelikult nagu peaaegu juba laiali läinud või lagunemas, sest ei olnud, mängid võtta, toimumas põlvkondade vahetus ja meil ei andnud kui piisavas koguses pealekasvu ja siis me hakkasime kohalike mõtetega sõna otseses mõttes tootma õpilasi peale. Noh, esimene probleem oli see, et Pille, et puhkpilliõpe ei ole nagu viimased kümnendid, on väga populaarne, et õnneks ongi olnud kauri kooli direktor ja mõned eraettevõtjatega linn on tegelikult väga hästi finantseerinud uute pillide soetamist ja noh, ma arvan, et mis nagu toob noored pillimängu juurde, on see, et meil endal õpetajatel silm särab, et me tahame, et see on äge, see teie jaoks on äge ja see toob lapsed kohe kohale isegi nendele pillidele, mis võib-olla ei ole nii populaarsed. Päris palju on selliseid nagu pereisasid ja pereemasid, kes on kunagi mänginud ja päris mitmed on täna tulnud tagasi nüüd viimase kolme aasta jooksul ja mis on eriti tore, et vahepeal nende lapsed on hakanud ka pilli õppima ja kui tagasi tulla, siis tuldi juba vanem koos lapsega või koos kahe lapsega. Et meil on praegult neli peret, kes käivad koos perega mängimas. See on mul nagu alati siuke hästi tore ja soe teadmine, et nad tulevad koos seal nende perekondlik niisugune nagu traditsioon, et teisipäeva õhtul orkestriproov. Kas sina dirigendina, orkestrijuhina saad Rakvere linnaorkestri ees nagu realiseerida kõik oma unistused või seal on ikkagi mingisugused piirid seoses sellega, et tegemist ei ole professionaalsete muusikutega? Ma kindlasti kohe täpsustaks seda, et harrastuskollektiivi juhina ma ei tohi hakata täitma enda isiklikku ambitsiooni, vaid ma pean olema kogu aeg nagu seal kahe vahel, et ühelt poolt me ei saa järele anda kvaliteedis, aga samas ma saan luua võimalused, kuna ma ise arranžeerinud, kirjutanud muusikat siis kirjutada vastavalt võimetele ja vastavalt vajadusele uut muusikat Jaranseeridega. Kuna ma tunnen igat mängijat, et noh, üksipulgi siis Aranseerides ma teen igale mängijale sobiva partii hetkel läks hästi. Minu jaoks ongi kõige huvitavam selle loomise protsessi juures just see, et ma tean, kellele ma kirjutan ja ma tean, mis on ta võimed. Ma tean, et ta saab nautida, sest partii on talle jõukohane. Kas me saame rääkida mingisugusest žanrist, mida Rakvere linnaorkester viljeleb? Me oleme viimasel kolme aasta jooksul keskendunud ikkagist rohkem levimuusikale. Ma nägin ühe probleemina linnas just teadlikkust, et inimesed ei olnud teadlikud võimalustest, mida on võimalik mängida puhkpilliorkestriga. Eks hea näide oli see, et mõtlesime eelmine aasta Rakvere kultuurifestivali kontserti näiteks Jarek Kasar iga. Noh, see oli mulle väga suur väljakutse tehaseaded, järeka muusikast ja kas tulemus lõpuks ikkagist niivõrd äge, et see areng kui energia koos puhkpillidega, kes nagunii hästi tööle teiste näidetena. Me oleme kasutanud ketteriaanit, näiteks tegime lastekontserti päevasel ajal suvel et see toob alati rahva kohale ja ma tahan seda, et me teeme kontserti. Et see oleks nagu sündmus linnas ikkagi seda, et see oleks lihtsalt nurga taga kuskil mängime vaid kõik teaksid, midagi toimub, et Rakvere linnaorkester oleks pildis. Kuid kindlasti on ka traditsiooniliselt kirikukontserdid, kus mingi Maigoraal klassikat. Ma katsun selles suhtes hoida seda balanssi pigem praegult levimuusika suunas, aga kindlasti on tugevalt esindatud ka klassikaline muusika. Minu armastus kuulub ikkagist klassikalise muusika. Aga selline orkestri igapäevaelu, ma saan aru, te teete proovi kord nädalas teisipäeviti. Teisipäeviti just et see on selline nagu suur proov, kus kõik mängijad on koos täna see 10 pluss üks reegel ei võimalda meil seda teisipäevast proovi teha sellise suure tuti proovina vaid ma olen jaotanud siis meie selle grupi päevade peale laiali, meil on erinevad vaskpuhkpilligrupid, puhkli grupid ja siis tegin eraldi ka täiskasvanute grupi, et me saaksime kõigele siukest jõukohast, repertuaar ja noh, et pakkuda nagu mängijale seda, mida ta kõige enam soovib. Noh, selge on see, et harrastusmuusikud orkestris mängimise eest palka ei saa, aga orkester ju siiski vajab tegutsemiseks mingisugust raha. Dirigent vajad palka. Kuidas Rakvere linnaorkester majandab ennast? Rakvere linnaorkester on siis Rakvere linna esinduskollektiiv ja Rakvere linn toetab oma esinduskollektiiv päris kenasti et sellest saab siis kaetud dirigendi palgafond ja saame kõikuma Oxford pilli hoolduskulud, utepillide soetamise kaetud ja ka uute seadete uue muusikalise materjali tootmise kulud. Olen viimase kolme aasta jooksul püüdnud hästi palju repertuaari värskendada, et anda sellist nagu kaasaegset Touchi juurde. Rakvere linnaorkestri dirigent Tenocongi usub, et suures linnas ei ole alati paremad võimalused. 1997. aasta aprillis asutatud Kuressaare linnaorkestrile eelnes dirigent mattis Männa sõnul ühe hooaja jagu eksperimentaalorkestrit, et testida, kas Saaremaale taolist torudega kontsert punti üldse vaja on. Ilmnes, et oli orkester tegutseb seniajani, sealt on tuule tiibadesse saanud näiteks trumpetist Karlis Saar ja telekonkursi klassikatähed. Viimase hooaja finalist Fletist Siret suvi. Kuressaares sündinud, kuid vahepeal Tallinnast saksofoni õppinud mattis Männa kodusaarele tagasitulekus mängib olulist rolli Kotland. Kui 90.-te alguses ju teame, et rubla vahetus korooniks ja mina tõesti sel ajal alles õppisin muusikaakadeemias ja sel ajal valisin siis hoopis selle kaugõppe võimaluse, sest ma olin vahepeal käinud nõukogude armees ja üldse mõelnud, et kas, kas ma jätkan muusikuna, aga siis pärast sõjaväeteenistust olin veel kaks ja pool aastat otsa koolis Villu Veski juures õppisin saksofoni siis hoopistükkis, et see oli selline vägitükk, et väga hilja minna üldse otsa kooli ja pildi erialale. Ja siis isa ema juures aeg-ajalt tite võrkus käisin Saaremaal ja nägime ühel hetkel, et Kuivastu sadamas oli Rootsist Gotlandi saarelt toodud hulga põllutööriista. Siis sellest hakkas tekkima mõte, et kui tuuakse suurt kaubalaevadega hulgaliselt kasutatud kombaini, traktoreid ja muud varustust põllumeestele et ehk on võimalik Gotlandi Hongkongiga luua uuesti sõprussidemed, mis olid ju ajalooliselt Eesti esimese vabariigi ajal väga tihedad, et ehk oleks Pille sealt kuidagi paluda või, või vasta või et noh, et äkki kuidagi tegeleksid sellega ja siis Saaremaa koorid käisid päris mitusada 90.-te alguses Gotlandil seal laulureisidel ja ma suutsin tollasele Melchiori dirigent Tiit Köstnerile Kessoriga siis Kuressaare muusika sektor nagu augu pähe rääkida, et kuulge, et kui teil on seal koosviibimised seal tähtsatel kommuuni tegelastega, siis mainige, et meil on siin tore muusika, soolaga Pille eriti mis puudutab trumm, tromboon, saksofon, et vaadata, et ei ole, need olid ju kohutavalt kallid taha reforneri ja oh imet, 93. aasta kevadel ta oligi siis nii et veel vene piirivalve olid meil seal sadamas vastas aga, aga gotlandi inimesed ise olid korjanud poolteist aastat nii annetustena ladudest kõrvalhoonetest tuttavate käest puhkpille ja meile tuli üle 20 puhkpilligotlandi kommuunilt, millega me oleme mänginud, mõned pillid on siiamaani tegevuses, et mõned olid neist päris uued ja siis ma vaatasin, et kui Tallinnas ja Pärnumaal noh, tegeletakse suure murega, et Gustaks pilliostuks raha, siis ma vaatasin, et ta nüüd me oleme saanud rootslastelt ju nii ilusa kingituse, et vähemalt instrumentaariumi mara esimest, eks aastateks on murtud, et ja Saaremaal ei olnud. Et üks üks trompetiõpetaja oli kahjuks hukkunut uskele 82. aastal autoavariis ja muusikakoolis näiteks ei olnud sel ajal peale bloksksoidi õpetuse üldse puhkpilliõpetust ja pärast siis tulija üks üks trompetiõpetaja tuli muusikakoolidelt, et kuna ma tundsin, et siin on nagu selline tühi koht, et vaja siis natukene kodusaare tegemistesse panustada. Kas sellepärast loodi ka puhkpilliorkester, mitte sümfooniaorkester? No üheksakümnendatel oli isegi see, et mõned muusikakoolis tehti puhkpilliorkester, väga haruldane, ehk me praegu räägime, et esimese sellise kollektiivi, kus ma veel iseakadeemias pillimängu õppisin, tegin muusikakooli alla ja see oli siis muusikakoolilaste puhkpilliorkester. Ja Meil on küll väga tublid, hetkel on viiuliõpetus ikka väga kõrgel järjel, kõlas selle muusikakoolis, aga sel hetkel mitte keegi isegi mõelnud, et teha muusikakoolide ja üldse Kuressaare linna sümfooniaorkester, et ma arvan, et see on ka siin kuidagi ajalooliste traditsioonidega seotud dutsest küüditamisega seoses ju kõik Saaremaa koorijuhid ja orkestrijuhid ju küüditati Siberisse ja pärast teist maailmasõda oli ikka väga suur tühi auk esimese Eesti vabariigi ajal igas kihelkonnas oma orkester ja kindlasti ei ole jutt olnud ka sümfooniaorkestrist juba kaheksakümnendatel, kui seal oleks kuidagi teistmoodi olnud. Aga seitsmeteistkümnes aprill 1997, kes need muusikud olid, kellega te Kuressaare linnaorkestrile elu sisse puhusite? Juba varem kultuurikeskuse orkestris mänginud orkestri randid, aga valdavalt nad olidki siis muusikakooli pedagoogid, kolleegid ja päris noored ka vanema astme puhkpilliõpilased muusikakoolis. Nii et see algkoosseis oli minu mäletamist järgi tehti 12 mängijat ainult. Kuidas Kuressaare linnaorkester end siis majandab? Meil on väga hea kohtlesid Saaremaa Kultuurkapitali ekspert ja kes on mõningaid pille aidanud me mingis osas soetada, ehk me oleme teinud koostada, et kurat linnavalitsuse kultuuriosakonnaga kui Taaramäe ekspertgrupiga ja 90.-te lõpus oli ka väga palju selliseid olulisi tellimusmänge meie orkestri jaoks, et ju siin järjest hakati ehitama baasiks. Et kui nüüd ka tänapäeval siin kokku lugeda, siis kaheksast spaad ja, ja ma arvan, pooltele oleme me pannud näiteks nurgakivi ja saanud sellest ka päris hästi dast lahkesti ka samamoodi siin erinevaid kaubandushoonete avamisi ja no ühesõnaga, et me oleme olnud ka siis selline orkester, keda jah on tellitud konkreetsele üritusele sündmusele, mõnele olulisemale juubelile ja muidugi olid siin üheksakümnete lõpus väga populaarsed igasugused õllefestivali ja niiet Kaugele ei ole Kuressaare linnaorkestri 25. sünnipäev juba järgmisel aastal. Kuidas te näete Kuressaare linnaorkestri rolli praegu, millist rolli ta kannab? Ma arvan, et meil on oluline roll traditsioonide säilitamisel ja me kanname Kuressaare muusikakooli Kärla muusikaga oli Orissaare muusikakooli õpilastele pisut motivatsiooni, sest me ja me kogu aeg tegeleme muusikute koolitamisega, me oleme teinud rahvusvahelisi projekte, erinevaid workshop. Me oleme teinud üle 10 aasta harjutuslaagrit koos Hiiumaa noorteorkestriga, et ma arvan, meie roll on ikkagi pigem hariduslikku laadi. Ja kui me siin suvel mängime suvemuusika, kontserte või merepäevadel põliskas või siin Kuressaare lasteaedade lõpetamise traditsioonilisel üritusel, mis on juba üle 50 aasta traditsioon, siis siis sellega me üritame näidata peredele ja noortele inimestele, et ka peale arvud, see on veel olemas erinevaid toredat pillid, millega siis tutvust teha. Et ma arvan, pigem on siin hariduslik missioon. Nii et muusikaelu võimalikkus Saaremaal on teie sõnul täielikult olemas. See on keeruline, aga siiamaani oleme suutnud seda koostöös jah, toredate vilistlaste ka edendada ja, ja ma olen väga tänulik, et seniajani on väga head koostöösidemed siin marjasousti, André maakeri, Pilleriteri Siret tõi ka, kes samamoodi on saanud oma muusiku kogemusi noore mängijana pärast linnakest. Et kõik see vilistlastega suhtlen, see on ka, ma arvan, et seda tina orkestri toomikut elus hoidnud ja värskelt kogu aeg Juba 20 neljandat hooaega teeb Kuressaare linnaorkester aastaringselt esmaspäeviti proovi. Olgugi et tänane saade ei pürgi täielikule ülevaatele Eesti harrastusorkestrite eluolust võib rõõmustada, et orkestri proovidesse kogunetakse nii saartel, Virumaal kui ka Lõuna-Eestis. 2020. aasta augustis salvestasid VHK keelpilliorkester ja dirigent Rasmus puur Simuna kirikus oma esimese heliplaadialbumile jäädvustati Cyrillus Kreegi koorimuusika kullafondist seadeid keelpilliorkestrile. Rasmus Puuri sõnul on albumile valitud 20 lugu, mis pärinevad kreegi erinevatest loomeperioodidest. Plaati kuulas helilooja Margo Kõlar. No minu meelest on see täiesti imepärane tulemas, ma olen täitsa vaimustuses väga mitmel põhjusel, et ilmselt see esmamulje on kogu see kõla ja kogu see tulemus on ülimalt nauditav siis see repertuaar on minule kuidagi väga lähedane ja paljud muusikat ma sellest tunnen juba enne koorimuusikana. Ja minu arvates on see väga õnnestunud mõte, et keelpilliorkestri repertuaari laiendada koorimuusika pinnalt. Ja ma arvan, et see on ka kahepidiselt kasulik kreegi muusika teatud mõttes sellega võidab, kui ta leiab, nagu uue väljundi keelpilliorkestri näol mõtlen koorimuusikat. Mitmed need lood on ju tegelikult päris krõbedad ja see nõuab nagu suurt vilumust ja, ja head õnnestumist. Et see kõik niimoodi välja tullakse kõlama läheks aga orkestri esituses nagu kreegi idee võib-olla teostub reljeefsemalt selgemini. Sest seal mitmed probleemid, mis Põlla lokaalses mõttes oleks nagu kergemini lahendatavad instrumentaal sealt ja me saame aru, mismoodi kreek seda üldse. Või tema mõte nagu muutub kirkamaks selle keelpilliorkestri esituse läbi. Väga hea leid. Orkester mängib ju eesti muusikat. Et seda kilbil orkestri repertuaari, mis noortele sobiks, et ma ei usu, et seda nii väga tonnide kaupa võtta on valida. See koorilaulu vorm on ühest küljest lühivorm presidendi kontsentreeritud vorm ja ta on kuidagi haaratav oma lihtsuses ja selgus, et ta peab olema võimalik isetegevuskooriga esitada, siis ta peab olema nagu teatud lihtsus ja selgus ja siis seal on, see tuleb sky noorteorkestri juures kindlasti kasuks. Rasmus puur on end juba ammu tõestanud ka väga hea Arranžeeriana seadjana. Kas on kuidagi tajuda nende seadete põhjal, et ta tunneb seda kollektiivi tõesti läbi ja lõhki? Selles ei ole mingit kahtlust, seda tunneb ja ma arvan, et tema kohalolul ja juhtimisel ongi sellest kollektiivist saanud see, mis ta praegu on, mida me kuuleme konkreetselt selle plaadi pealt ja ma arvan, et see on väga võimas edasiminek, sest ma olen seda orkestrit kuulnud varemgi. Et ta on teinud tohutu head tööd, ta tunneb seda orkestrit ja need orkistratsioonid on väga toredad ja veenvad. Teistpidi muidugi nad noh, seal ei ole väga palju võimalusi nagu sellest koorilaulu faktuurist mööda minna, et põhimõtteliselt suurema osa tööst kreek ise ära teinud. Ja, ja see on lihtsalt pandud pillidele, aga siiski seal on aeg-ajalt tuleb ette üllatusi, sellises lähenemises ja eriti sellelt pinnalt teadis mõnda lugu, et seal on selliseid ootamatuid nihkeid ja kohati isegi ootamatuid nagu teksti lahendusi, mis mul ei ole tuttavad, aga võimalik ka kreegi on palju variante ja siis ma ei tea kõike, mis ta on teinud, et siis peaks nagu lähemalt uurima, et seda kommenteerida. Kas me näeme selle albumi puhul ka mingisugust suurt kontseptsiooni? Minule torkab seal silma, muidugi tunneb kogu kreegi loomingut ega kõiki neid lugusid, mis seal on aga selgelt üks oluline osa ja, ja võib-olla isegi pool selle plaadimahust ma pole nüüd mõõtnud seda, aga on kreegi vaimulik koorimuusika. Ja siis teine osa ilmalikud koorihitid. Ja siis on ka rahvakoraaliviisid. Kreegiga saab seostada selle läbi, et tema on neid üles kirjutanud ja ta on neid süstematiseerinud kogunud, mis otseselt ei olegi nagu tema loomingut. Seda saab vist ühe loo kohta ainult öelda selle vioola loo kohta, mis on lihtsalt rahvakoraal, teised on ikkagi kreegi seades Kasikaanonikene, mis seal on ja jah, et noh, see puudutab väga olulist osa kreegi vokaalloomingust. Mida öelda selle kogu kõla kohta, selle salvestanud haar, tammik ja Simuna kirikus möödunud aasta augustikuu kahel päeval. Jah, selle helirežii kohta on mul ka öelda ainult häid sõnu, taar on teinud tublit tööd ja teades, et ta ise ka on keelpillimängija, et see on olnud väga õnnestunud valik. See kõlab väga hästi. Simuna kirik sobib päraselt. No tänapäeval on üks probleemide eest salvestuskoha valikul, et kuskil ei ole enam vaikust, et vaikus on nii haruldane loodusvara juba tänapäeval, aga tundub, et seal Simuna kiriku ümbruses on olnud vaikus, sest ma ei kuulnud sealt küll ühtegi müra selle salvestise pealt. Aga see on väga-väga sobivalt üles võetud, et minu kiidusõnad haaril. Margo kõlari enda toon meistritööde hulka kuulub kriitikute poolt palju kiidusõnu saanud Vox Clamantis. See plaat, mis ilmus plaadifirmalt ECM samuti Cyrillus Kreegi loominguga ja see kandideerib neid Eesti muusikaauhindadel ka. Kas sa oled kuulnud reklaami? Just jah, see oli väga tore ja reklaamiklipp, et see on omamoodi märgiline nagu kogu selle toredale ettevõtmisele kohuseklassikaplaat on mingisugusest armust juurde võetud. Aga väga tore, et seda on tehtud. Olgu siis nii. Aga loodame, et kõik sellised järgmised Cyrillus Kreegi loominguga heliplaadid nagu näiteks VHK uus plaat on kuidagi sammuke edasi sellele, et me kõik teame, et tegemist on Cyrillus Kreegiga. Jah, aga siin ma hoiatan, et kreegipõrand on nii meeletult mahukas, et seda on nagu raske kujutleda. Seal ei saa, ühe inimpõlve jooksul ei saa küüsi taha hästi. Et see on tõesti seal on, mida avastada. Selline sai jaanuarikuu viimane helikaja. Saate pani kokku helioperaator Katrin mõõdik ja toimetaja Lisete velt. Häid saabuvaid muusikaelamusi.