Lastetuba. Puine. Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab nüüd Retmade See jutuajamine toimub vanalinnas ühes väga mõnusas korteris õdusas paigas, kus aknast välja vaadates on need vanalinna katused just nagu peopesal. Ja see inimene, kelle lastetuppa me teiega koos kohe-kohe siseneme. Ta on öelnud, et ta on sündinud Tallinnas. Siin on ta inimeseks saanud ja selle linna elu ja olu ja tema kaasaega ka väga suures osas ka minevik on olnud talle väga südamelähedased. Me oleme teie lastetoas mõttelises lastetoas. Jaan Kross teletuleb meelde, millal te mäletate ennast esimest korda? Raske öelda, küllalt varajased, arvatavasti on esimesed mälestused, aga, aga milline neist on kõige varajasem? Nad on justkui mingi pisikese sarjana seal kuidagi esmaalguses, milline neist on just vanim, seda ma ei oska öelda. Noh, võib-olla, et umbes niisugune mälestus nagu aknast välja tänavale vaatamine paigas, mis mulle kah oli küllalt ammu selgus. Aga võib-olla sel hetkel, kui mida ma kirjeldada püüan, veel ei olnudki, selge, see oli praegune, mis ta nüüd siis on. Hiljuti libises ajalehtedest läbi, et see on Ilmarise kvartal mingisugune esialgu projekteeritav elamurajoon Sinna pidid olema väga suursugune elamurajoon. Aga sel ajal, see on ju varsti 80 aastat tagasi ei olnud ta suursugune, vaid oli niisugune natukene nirukene ja ja paras väikekodanlik kant, mida seal sel ajal meeldejäävat oli. See oli aknavaade, mis avanes merele, sinna ei olnud veel merepoolsesse tänava külge. Ja allpool rööknevasse võrgu tänavasse ehitatud suuremaid maju ja, ja vaade merele oli vaba, Viimsi Rand ja. Ja kõik oli seal näha, no vot ja mul on muljed, üks väga varane oli läbi, võib-olla isegi vihmamärja ruudu või umbes nii, ma udusevad seal ja nühkisin näpukas 100 ruutu ja vaatasin merele. See on Suur-Patarei tänav ilmselt, millest on juttu, sest see oli see lapsepõlvetänav. Ma olin vist ikka jah. Ma ei oska täpselt öelda, praegu, aga umbes aasta ümber ja mul on üks niisugune ebamäärane kujud, pagan teab, kas see on fantaasia või mitte, aga ma tean, et see oli Ilmarise vabriku ametnike maja. Isa töötas seal vabrikus ja sai sinna siis korterikorterid remonditi enne meie sissekolimist ja. Mul on üks kujutlus, et ma olin kas isa või ema süles ja käidi seal tühjades tubades ja need toad olid, olid osalt krohvitud ja osalt tapetseeritud. Käidi seal seal seal mööda seda uut võib tulevast homset ture homset korterit ringi. Aga siis ma pidin küll olema üsna üsna tilluke. Ja ma vabandan, võib-olla aega selle välja mõelda. Umbes niimoodi nende mälestustega tõepoolest on, sest ma olen küll korjanud nende saadete sees neid mälestusi enamasti kahte virna, ühed on sellised, mida kõik ütlevad, et see oli väga selge hetk või sündmus. Ja teine pirn on siis selline, kus jutustatakse, et see on üks mosaiigi killukeste kogum mida ei oska päris täpselt öelda, et kas see on päris ise oma peast ja oma mõtetest oma silmadest, lõhnadest või on seda hiljem keegi natukene jutustanud ja aga see Suur-Patarei tänav, see korter, see uus korter siis see sai koduks ja ja oli see kaua kodu. Ja keskkooli lõpuni 18 saar terves maa seal kodavali no mis ma selle maja kohta kõigepealt mäletan, et selle kohta väideti, et see on vana maja. Ta pidi olema sel ajal kahekümnendatel aastatel, räägid umbes nii, et 50 aastat vana puumaja, see pidi olema mingite Saaremaalt tulnud puusseppade ehitatud ja seda nägu taga, kõik oli seal oli vist siis kuus korterit, kaks korrust, A3 korteriga, võrdlemisi madalad olid need toad. Ja praegu ma ütleks, et ka aknad olid. Ja mitte just päris väikesed, aga nii nagu valgusti all poleks võim nagu rohkem olla, eriti õuepoolsetes tubades. Aga mida, mis oli meeldejääv, omamoodi ja natukene seisus, kohatu, vähe uhkem, need olid ahjud. Seal olid tõesti niisugused kaunid ja minu meelest üsna kulukad või kallihinnalised kahhelahjud, valged kahhelahjud mitmesuguste niisuguste keraamiliste vöödega, seal oli kullakarvavöönd ja punane sinine vöönd. Sellel kõrgusel oli veel alumine saali, ahju konstruktsioon on niisugune, alumine ots oli jämedam ja siis kriimsid olid seal. Aga kas see oli suur korter? Neli tuba oli seal, kuigi suur, ei olnud, aga noh, kolm pereliiget ja tavaliselt oli seal siis ka veel üks, üks majaabiline mingisugune, kas mõni sugulane või mõni juhusliku edasi mindi, ei esiklaps üksik laps paraku teha, seal oli mitmeid eeliseid, ka mitmeid puudusi tajusid küll. Räägime natukene Sisas teemast. Noh, nad olid ikka sügavalt nii oma väljakujunemusel, loolt möödunud sajandi inimesed või sajandivahetuse eelsed ja sajandivahetuseaegsed inimesed. Mina olin neil võrdlemisi hiline saavutus. Nad olid juba vist üheksa aasta abielus, kui mina sündisin. Kui nad lõpuks otsustasid pärast maailmasõda ja vabadussõda ja kõiksuguseid segadusi ikkagi riskida. Ja seda teha, mida nüüd järjest paraku tehakse ja hankida endale laps. Tähendab, see oli võrdlemisi tüüpiline niisugune väikekodanlik, ametniku pere, mina olen kogenud läbi oma peaaegu terve elu, seda, et minu päritu on vankunud, tähendab enam-vähem ühtede allikate järgi olen ma töölisperekonnast pärit ja teiste allikate järgi või veel enam ürikute järgi olen ma mingisugusest niisugusest ühiskonna kurna ja ja, ja peaaegu vabrik andi või vähemalt aktsionäri perekonnast pärit ja see Ja sellepärast, et isal olid tegelikult aktsiad, jah, natukene. Lõpuks oli ta aga ta töötas 44 aas öel samal kohal alustas sealsamas Ilmarise tehases praktiliselt ikkagi tõepoolest just lukus sepana. Ja oli siis lõpuks selle vabriku niisugune, nagu nõukogude termin oli, oli see samane peamehaanik või sakslast, kutsusite Tritšeff ja kuidas neid veel kutsuti. Ühesõnaga niisugune praktiline tehniline juhataja. Ja, ja seda mööda omandastama siis aktsiaselts Ilmarises ka vahepeal pisikese paketi neid aktsiaid, kuna neid oma inimestel seal töötajatele pakuti. Ema oli niisugune koduperenaine, kes õppis, püüdis õppida, aga ta siiski ei jõudnud tsaariajal. Jälle vis kuidagi maailmasõja segaduste tõttu nii kaugele ta gümnaasiumi eksamid sooritanud, mõned ta nagu soorituse jäid tal ikkagi õhku rippuma. No ja ja isa ei jõudnud ju ka Liplomini, kuigi ta mul on veel praegugi alles mingisuguseid gladesid tema, tema loengute üleskirjutustega sellelt sellelt, mis asi see oli, Tallinna tehnikum oli see esimene formatsioon Tallinna tehnikumi loenguid üles kirjutatud 1918 19. see oli, see oli väga Tehnikale tegelikult. Nojah, aga selle diplomi saamata jäi maohaavadega haigeks ja opereerib ja pidi ära surema ja suure vaevaga jõudis siis veel nii kaugele ta ikkagi oma ametkoha või töökoha säilitas. Reisi käis juba see õppimine tal natuke üle jõu. Ja nii nad siis jäid, mõlemad üks jäigi silma keskkooli tunnistuseta ja teine ilma diplomite. Aga seda jõudsamalt, ma arvan, püüdsid nad siis oma oma isiklikke haridusprogramme ja peal teostada. Aga kas sellist draamat, õhkkonda selles kodus oli tunda ka juba väikesest lapsepõlvest tõstest isa oli suhteliselt tehnika inimene ema, võib-olla tema oli siis raamatusõber. Eino raamatusõbrad olid nad oma mõlemat, ma olin veel ikka üsna väike poiss, kui ma äkki tegin tähelepaneku, et mis asja on. Tähendab, ema niikuinii luges oma töötajad ja ja jumal teab keda piiblit ja, ja selliseid ka, aga see mind enam ei üllatanud, seda ma teadsin algusest peale, siis äkki panin ma tähele, et issand, isa, kapp magamistoas alalõpmata sealt kuhi raamatuid siis maksnud raamatut vaatama ja ja ütlesin, selgus, et lugesid ka kapi peal ja kapi esmaaasia. Seal oli mitmekeelseid raamatuid, isoskas keeli. Iisairiti suurt pilti, mis ei olnud, ta oskas eesti keelt, oskas halvasti, aga luges muidugi sootska saksa keelt, vene keelt niikuinii, sest ta oli ju siin Tallinna linnakoolis käinud selles samas koolis, kus kust natuke enne seda oli ta Vilde õppinud ja nii ma neid sealt mööda käisime, vahest, ega ta rohkem keeli suurt ei osanud, nad olid kunagi õppinud emaga hoolega inglise keelt, ma usun, et see oli umbes 1912, sest siis oli mingisugune idee olnud vabriku omanikul viigandil, kelle, kellel see vabrik siis kuulus. Viidanud pidi nagu hakkama hüvitama mingisuguseid seadmeid Vene sõjalaevastikule, sõjalaevastiku allveelaevade jaoks. Ja Viiganud tahtis saada isa ühendriikidesse vaatama, kuidas seda asja seal tehakse. Ja siis isa vist esitas ka oma ultimaatumit, tema üksi ei lähe, kui ta läheb, võtab naise kaasa. Ja siis sellega ei nõustunud ja siis nad käisid koos, ma ei tea, kas sellest vabrik, maks seal on natuke kahtlane, õppinud parat ingliskeelt, ma mäletan neid inglise keele õpikuid kivil, kodust, aga siis tuli ma seda ja siis jäi see ameerika käimata. Niiet keeli seal rohkem ei olnud, aga saksa keelt ja vene keelt? Ta oli küll ja vene klassikuid ja mitmesuguseid avantüür semaid, sakslasi ma seal tema öökapi peal mäletan küll. Kas väikese poisiga, et isa või ema, kui vaadata, kumb, siis nagu rohkem tegeles. Ma pean ütlema, et minuga siiski tegeles vähemalt väikese poisi heas tegeles rohkem ema. Aga siis on mul meeles, ma olin, ikkagi, on niisugune keskkooli esimeste klasside poiss, kui äkki ma nagu tajusime muga tegelema hakanud. See on jah, see tüüpiline, et väike laps kuulub just nagu rohkem emale ja siis hiljem hakkab ta isa laps olema. Vähemalt poiss, kui me vaatame veel seda täiskasvanute maailma kes sinna veel mahtusid, kas äkki vanaisa, vanaema või, või tädidest, oludest, keegi vä? Oh, jah, mingil määral meil oli küll niisugune maja kus näiteks külalisi liikus suhteliselt harva. Käis muidugi mitmesuguseid kaugema seltskondlikku ringi inimesi, aga suhteliselt vähe ja sellist perekonnapidusid ja meis ei olnud isa muidugi ennast rääkimata, oli niisugune üsna alkohoolimatu öelda, meil oli puhveti klaasvitriini taga oli. Vist peaaegu alati lugu, ma mäletan, oli üks viskipudel, aga see viskipudel pida pidasalt imega. Kallati mõnele valitud külalisel pits või kaks ja siis ta seisis sellele kuude viisi ja üldse jah, nii kohvi joomas ja malet mängimas, üks ja teine käis seal iga sõpru. Aga inimesi liikus küllalt vähe. Lapsi minu külalisikka küllalt vähe. Klassivendi. Ja meie 42.-st klassist. Kolm-neli-viis sinna juhtus seal pinginaaber sagedamini, aga ikkagi see kõik oli väga. Vaikne ja küllalt vähene. Kas vanaisa vanaema oli ka Tallinna inimesed? Vanemaid ma ei olegi kunagi näinud surnud minu sündimise ajal juba ema vanemad. Pidasid, kui on vastu? Jah, nad olid juba Tallinnas, ema vanemad olid küll maal sündinud. Aga nad olid kolinud juba sajandi. Lõpul ema oli sündinud 1884. Või juba sajandi lõpul olla nende Tallinna kolimine aset leidnud ja siis nad elasid omaette, aga aga liiguti meie pool küll vanaema pool ka. Vahest viidi mind sinna mitmeks päevaks. Nii et läbimine oli küllalt. Ehk siis olid tädid olemas. Onusid ei olnud, mul. Aga tädisid, oli, oli, oli kummaltki poolt kolm. Ja need käisid küll harvemini, sest eks tädi elas Pärnus pikka aega ja ja, ja eks tädi elas kaua aega välismaal. Aga nad ikka liikust ja nende tädide mehed. Kõigil kuuel ei olnud mehi abielus oli neist paar-kolm ja siis oli ka vähemalt üks tädipoeg, kes oli minust vanem ja mulle nii varases lapsepõlves tähtis nähtus. Need kõik käisid käituma juba. Kas seal Suur-Patarei tänaval niisugune poiste elu väljaspool kodu, niisugune üksteise hoovides õuedes ja niisugune toimus? Ei nagu toimunud oma hoovi peal seal majas olid mõned lapsed. Nii et seal liikus, teinud nendega koos ka mina. Aga niisugust ühest toast teise ühest majast teise? Ei, ei, see oli üsna piiratud ja, ja kui kuskil käidi, siis mitte hoovi peal Jelkumas ja vaip käidi siis kvartalisse ruumides. Peale selle oleks pilt olnud võib-olla teistsugune ja kogu minu kogemus teistsugune kui, kui ei oleks olnud nii, et meie olime suveti nõmmel. Isal oli seal üks väike maja. Kahe korteriga Scott siis läbi, aasta üürnikud, aga teine korter oli, oli talvel tühi ja kevadel me kolisime sinna üsna varakult. Ja, ja teinekord tuldi sealt lumega juba tagasi. Mäletan, et kui ma esimese ja aastaid koolis käisin, siis ikka mindi. Kevadel tulin nõmmelt kooli ja, ja läksin sügisel Gazett nõmmelt kooli. Suvine mängumaa oli siis palju avaram. See jah, ja see, see oli nõmmel. Et kas mõni niisugune sõber või kuskil ka mälus virvendab, et ta oli väga oluline ta oli olemas ja, ja temaga koos olla. No üks poiss, kes oli sel ajal mulle küllalt lähedane oli minu keskkoolipinginaaber. Mina läksin sinna või tähendab kaal kooli. Mina läksin sinna Westholmi kooli, teise algkooli klassi. Alguses pandi mind seal juhuslikult kuskile poisiga ühte pinki, kelle kõrval parajasti vaba koht oli ja me istusime seal ja siis äkki selgus, et me segasime tundi järjest ja kuidas seal lahutati meid ära ja pandi mind uue selli kõrvale. Ja siis selle selliga minema. Istusin teises talkule klast kuni tolleaegse viimaseni 11 10.-ni 10 aastat. Ja see oli niisugune poiss s k jah, noh, mitte just iga päev, ega mitte liiga sageli, aga ikkagi käis kesti meie pool ja minagi tema pool ja aga siis me kuidagi iirdusimetamast tuli tehnikamees. Ta lõpetas hiljem polütehnilise instituudi ja tuli temast insener ja konstruktor, aga tol ajal ja oli see järve poiss. Täitsa aktuaalne. Tundub endale, et koolipoisiaeg lapsepõlvest on olnud tähtsam kui pisikese poisiga. No nähtavasti küll, kusjuures see sisuliselt siiski tarvitse seda tähendada. Ma arvan, et see niisugune Alpidus muljeid vastu võtta ja ja talletada ja edaspidiseks töötlemiseks, materjali endasse imeda, see on ei seenel esimesil aastail hilisema jaoks küllalt oluline. Aga, aga niisugune justkui facto loogiline maailma jagamine ja klassifitseerimine ja nomereerimine ja see on ju hilisemal ajal jälle see säilib kõik mälus individuaalse mana. Aga küllap nad on tähtsad. Et kas oli tahtmine ka üksinda olla ja üksinda oma maailma mõelda? Millegipärast mulle tundub, et need inimesed, kes on hakanud tegelema loominguga, et nendele on väga tähtis vahel ka olla päris iseenda jaoks ja iseendaga. Minu meelest on algusest peale, olude sunnil nähtavasti nii, et et mul ei ole mingisugust loomad, ei, ei siirdumisel, üksiolust, seltskonda pikim viimasel ajal ja üldse juba aastakümnete jooksul tajunud seda, aga omaeneseseltskond rahuldab mind täiesti. Kui lapsel kuigi ta üsna huvitavat kontaktid just nimelt siis täiskasvanute maailmaga Jah, ma olen ka vahetevahel küsinud, et on see nüüd juhus või mis, aga ma olen märganud, et mu sõbrad on sageli tubli törtsu vanemad kui mina olnud aastate jooksul näiteks üliõpilase ajal. Mu sõbrad olid harilikult kas ülikooli lõpetanud või lõpetamas sel ajal, kui mina olin esimeste aastate üliõpilane. Tegelikult kuskilt algas see juba pisikesest peast. Ei ole välistatud. No selles mõttes, et kuidasmoodi siis koolipoiss Jaani poolt vaadatuna tundmas Wikmani poisse lugeda? See on üks asi, aga teine asi on see, et kuidas kõik ikka tegelikult oli. Tegelikult ei olegi päris täpselt nii nagu. Või peaaegu ikkagi need kirjandus, eks ole. Esimene koolipäev on meeles, esimene koolipäev on üsna hästi meeles ja tänu naljakal lausele see oli nii, et see oli täis algul klassi, siis otsustati mind panna. Kuna ma nagu sinna umbes kõlbasin, ei saa ema autusel. Ja ema viis mu sinna koolimajja kevade tänava vanasse koolimajja, tollal küsis seal ringi, kuidas see asi siin käib ja kus, kuhu kogunevad, kes ja ja seal oli paksult laps igest, kellega õiendati. Ja siis ütles, et vot, istun nüüd siin ja, ja siis küll nad tulevad sulle järele ja siis öeldakse, kus sa pead minema ja mis sa pead tegema ja iseendale oli tal midagi, midagi läks minema, pidi tagasi tulema. Ja mina siis istusin seal ja ja märkasin, et varsti ilmus sinna üks mees alumise korruse saali, kes käis seal tähtsa näoga ringi ja kelle kohta öeldi, et see on direktor, arvestama niisugune harjasjuustega ja valge, valge, selleni Ärgeldatud kõva kraega. Ja siis küsis seal, kes kuhu, kes läheb nüüd katsetele missugusesse klassi ja jagas neid seal poisse ja suunas neid ja siis tuli praktiliselt sõna lausumata minu juurde ja võttis mul käest kinni ja kõndis minuga kuskile. Ja siis viis mu seal alumisel korrusel ikka sellest samast saalist hargnevasse klassiruumi, kus olid teisi selliseid, aga paar-kolm tükki sealt palju ei olnud. Kuulasin nende kõnelust ja ta taipasin, et nüüd ma pean õiendama, hakkame siin arusaamatustega tegemist ja ütlesin, et ei, et siin nagu Te ütlesite neljandasse klassi, ei mina, mina tahan teise klassi katsetele minna. Siis siis see härrase härrawest kolm vats mulle võrdlemisi vihase näoga otsa ütles, miks oled sa siis nii eksitavalt suur? Nii et juba pisikesest poisist peale suurt kasvu mees ja suur ja aul hulka Klassis klassis kõige pikem, aga siis ma ei tea, kas 10. klassi eel suvel, siis äkki kooli tulles 10.-sse klassi selgus, et kolm molkus tuli minust mööda kasvanud. Nii et niisuguse ehmatusega siis algas kooliaeg ja Westholmi gümnaasiumis, aga tegelikult kogu kooliaeg on jätnud vist väga hea tunde küll. Jah, tõepoolest mul ei ole millegi üle kurta. Nii palju on neid keeli seal koolis õpitud. Sest et see kool oli ju küll üks keelterohke kool ja, ja kõike muudki sellepärast et hiljem on Jaan Krossi öelnud, et et neid huvisid ja huvialasid oli nii palju tahtmist psühholoogiks ja geograafiat õppima ja, ja vist isegi psühhiaatriks ja, ja ja et, et neid huvisid ja harrastusi pakkus ikkagi õppimine ja see seltskond ja need õpetajad ja. Tõsijutt, ja kummaline on see Noh, ma saan aru, minu eas võidakse ju juba idealiseerida kaugelt turust ja, ja nii edasi, aga sellel muljed on, on täiesti omad niisugused paratamatult aritmeetiliselt mahutaga. Tähendab kummaline on see, et hirmus palju oli kõigeks aega. See kooliga koormus, kui suur taga oli, ei tekitanud traumasid, kui ma olen hiljem jälginud omaenda lapsi ja nüüd nüüd juba lapselapsi lastelapsi nemad on oma kooliga märksa rohkem hädas ja nad ei on ajanappus neil järjest. Aga minul ei olnud, tähendab, ei tea miks, aga mul jätkus ikka sugu asjadeks aega. Siis ei olnud televiisoris nii palju multikaid ega seeria filme. Polnud televiisoreid õnneks. No aga teate, kui ta oleks olnud, tal oleks hõika nupp olnud, nagu ka nüüdsel televiisor kinni vajutada. Isa. No igatahes Kooliajal ei ole mul küll etteheiteid pisikesi probleeme ja veidrusi, aga aga need on niisugused aja jooksul ju täiesti tühistuvad. Et kas mõni õpetaja oli selline tunne kohe, et see õpetaja on kujundanud mind küll. On küll otsekujundusi väga lineaarseid, otse koju käsu andmise ja nii tuleb olla, nii tuleb mõelda, neid ma nagunii ei idendiks, ei taju takka, järjed, aga oli kummaliselt võimekaid inimesi. Ja ikkagi oli üks mingisugune omapäraselt niisugune lugupidav suhtumine vastastikune. Nad tekitasid aja jooksul enda suhtes võrdlemisi hõlpsasti ikkagi teatud respekti, hoolimata sellest. Me nägime nende koomikat ju küll ja küll nad olid ka koomilised, aga aga samal ajal kui sa sattusid nendega anekdoodilisena pinnal ja rääkima tõsisematest asjadest siis nad olid selleks harilikult valmis. Nende seisukohad olid ikkagi arvestamiseväärsed. Kuskil on öeldud, et see on ikka väga tore, et et oli niisugune kool, et kui sa igal hommikul kooli tulid, siis sa siis sa võisid mööda minna tornist ja vaadata, tehti lipp, lehvis. Muuseas, see lause, mida te meenutest Et tulla kooli, teil vaadata, lipp seal tornis, tähendab. Mina ei ole seda oma kõrvaga kuulnud, aga aga mina läksin sinna kooli 28 20 see oli siis nähtavasti mõned aastad varem oli üks meie õpetajanna Sid seal algkoolis bril Tamberg. Ja see oli pärast esimese detsembri mässu oli ütelnud. Ma olen teda ainult jutustatuna kuulnud, et. Teil on siin tee peal kohe näha, kui te hommikul tulete, vaadake Toompeale, kui sinimustvalge on seal, mis siis, tulge kooli, aga kui ei ole siis üldhariduskooli tulla, siis vaatab, mis edasi saab? Et tähendab, see oli, see oli ju ka meie meie kooliajaga eelkogemus nii-öelda? Mäletan, mina olin. Olin, olin väike poiss hommikul 1924, järelikult, ega ma seda tean, kant, post, factum. Niisugused aastal oli, mäletan ma ühte hommikut, kui millegipärast seal inimesed tõusid vara üles ja siis oli meil seal üks tädi, kes hoolitses majapidamise eest. Koputas isa-ema magamistoa uksele ja ja nad ärkasid üles ja see ütles, et linnansul midagi lahti lastakse püssi ja räägitakse, et kommunistid mässavad. Isa ütles selle peale. Et no las nad siis mässavad. Kaua nad ikka mässavad ja kustutas tuuluvust ära, see on mu isiklik mälestus esimese detsembrimässust, niisugused keerulised asjad olid, olid õhus muidugi, nagu nad siin meie ümber kogu aeg õhusu. Kirjutamist kui niisugust ilukirjanduslikku loomingut. Kas see tuli juba kooliajal? Nuia noh, tähendab, kust me seda alus nüüd loen? Mingeid salmikesi ma püüdsin teha, on isegi enne kooliaega, aga see oli juhuslik ja, ja tähtsusetu. Viiendas-kuuendas klassis hakkas juhtuma, et eesti keele õpetaja mingil määral õiendas seal minu kirjutatud kooli või kodu kirjanditega ja rääkis neist midagi ajale hori. No muidugi, ma olin kolmandas algkooliklassis, olin pikalt haige, mul mitu kopsu ja mitu kõrvapõletikku vaheldumisi ja kodus ja siis ma mäletan, et üks muld, lemmiklektüür oli, oli see Nikolai kannu toimetatud üldine ajal kõige Luut praegu, Jaan Kross. No näiteks panite silmad kinni, mõtleb pingsalt. Oma kalarannapilt sealt koos vastavate paadimootorite trooli, millest tõeline kala, kilu, kilu, kilu, paadilõhnadega just, ja kalamaja tulid omal ajal niisugused tavalisti mitte rannal elavad vaid vähe kaugemal sisemaa pool elavate kala kalurite onnid kus hoiti võrk, kalamajand, sellest sai vana kalamaja oma nime. Mis te ise arvate? Mida te tõite selt oma lapsepõlvest, oma lastetoast väga olulist endaga kaasa. Nüüd tänasesse täiskasvanud maailma? Ma ütleksin, teatud aususe mure. Ma kujutan hästi, et kuritegelike eeldustega maailm ei nimetaks seda moraalseks, argpüks luseks, see tähendab hoole. Kas ma talitan nii, nagu nagu korralik maailm heaks kiidab? Selles, kui ma talitaksin Selle maailma jaoks midagi vastuvõetamatut, nisugune filtreerimise harjumus ja teatud hoolid selle eest, et minu enda ja mu ümbruse käitumine püsiks vastuvõetavuse raamides. Oma lapsepõlvest jutustas Jaan Kross. Temaga vestles reetmade