Sõnaga voogol. Tere, austatud klassikaraadio kuulajad, te kuulate kuuendat saadet kirjandussarjast koogol kus käsitletakse mitmesuguseid teemasid kirjandusest ja elust, peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Läinud aasta lõpus jõudis meieni üks asjalik lugejakiri, milles härra Susi Tartust nurises, et meil tehakse liiga vähe juttu luulest. Selle hinnanguga pean mina aga muidugi innukalt nõustuma. Luule kui üks intensiivsemaid keelega suhestumise viise on kindlasti koogoli olulisi fookuseid ja selle vea parandamiseks ongi täna saates jutuks vaid luule mitme külje pealt, teoreetiliselt praktiliselt ja luuleliseltki. Nimelt saate teises pooles kõlavad Mari-Liis Stein Felti Kadrina murdelised luuletused. Lisaks on külas animaatorina kirjanik Ave Taavet, kellega kõneleme eelmise aasta lõpus ilmunud Andres Ehini uuest ja täielikust valikkogust ja sellest, kuidas loevad Andres Ehini luulet tänapäeva noored eesti kunstnikud. Eile tähistas oma kaheksakümnendat juubelit aga teinegi Eesti luule suurkujudest. Eesti kirjandusmuuseumi eestvedamisel toimus Jaan Kaplinskile pühendatud konverents. Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik. Luuleuurija ja didaktika Joosep Susi joonistas seal oma ettekandes välja eesti nüüdisluule Kaplinski liku eripära. Aga selleni jõuame aegamööda. Alustagem siiski algusest. Kõigepealt teeb Joosep Susi meile põhjaliku ülevaate sellest samast eesti nüüdisluulest ja uurime, kas midagi on halvasti. Kas kõik on eesti poeesia hoopis kõige paremas korras? Head kuulamist. Daamid ja härrad, palume teie tähelepanu. Luule üldpildis on niivõrd palju erinevaid tegureid, võime rääkida sellistest algupärastest luulekogudest või luuletus kogudest, kogumikust luule uurimusest, luuleõpetusest, tõlgetest ja nõnda edasi. Nii et võib-olla kõige ütleme sellisem, lihtsam sissepääs ette võtta sellised kõige noh, minu enda jaoks empiirilise lugemise toel kõige enam silma torganud, et autorid või luuleraamatut ja võib-olla selline esimene nimi, kes siin viimastel aastatel kuidagi silma torkab ja kes vaadates ka erisugused auhindamisi on tähelepanuväärselt tagaplaanile jäänud. Tõnis Vilu, ma arvan, üks isikupärasemaid autoreid üldse eesti luuleväljal ja kui vaadata eesti luulelugu, siis võib-olla selliseid autoreid just üleliia palju ei leiagi, kes siin kvarata vilu seitsme aasta jooksul kuus tugevat luule koguda, mullu ilmus siis tundekasvatus osutus distafloveerile Kloveerisenduses siit raamatust üleliia palju ei tasu otsida, aga see selleks ja vilu on tõepoolest selline, kes järk-järgult on noh, ühelt poolt mingisugune temaatiline kihistus on pidevalt jäänud sarnaseks aga samas iga tema luuleraamat on poeetilist dimensiooni silmas pidades radikaalselt erinev. Et siin kaks aastat tagasi ilmunud libavere enam kaks aastat tagasi oli selles mõttes hoopis midagi muud kui tundekasvatus. Nüüd, et võib-olla empiirilise autoripositsioonist vaadates on kõik väga sellised isiklikud kogud mingis mõttes ka tundekasvatust silmas pidades selline noh, võiks öelda ka väljapoole suunatud selline pidev Bondi ladumine, aga samas ei ole kuidagi sarnane sellega, mis tehti näiteks nullindatel luules. Aga vilu kaudu võib ikkagi vaadata paljusid teisi, eeskätt uusi tulijaid, ehk siis ühelt poolt, kui me vaatame, et viimased 15 aastat siis kindlasti üks selline oluline külg on olnud värske raamatusari ja selles sarjas on debüteerinud paljud väga omapärase isikupärase käekirjaga noored autorid, kes tulevad luuleväljale, kes on väga teadlikud sellest, mis nad teevad ja selline printsiip, mis võib-olla ühendab neid, on, on just nimelt see et ühelt poolt, kui me nullindatel vaatasime ja rääkisime väga palju, väga selgelt ründavad sotsiaal-kriitilisest luulest, siis nüüdsed sotsiaalne kihistus on alles, aga kindlasti on allutatud nii-öelda luule enda autonoomsusele ja need luulekogud. Ta on tihtilugu väga terviklikud. Et kui me vaatame näiteks möödunud aastal Joosep essalovi, linna laul, ilmselt võrdlemisi palju mõjutusi saanud Hasso Krulli kunagistest suurepärasest raamatust, kui kivid olid veel pehmed, täiesti terviklik, oma selge kontseptsiooniga läbinisti säh liini minev luuleraamat, kus siis võiks isegi öelda üksik luuletus ise, olgugi et on autonoomne siis ütleme, tema erisugused, semantilised kihistused tulevad välja just siis, kui me vaatame luulekogu tervikuna. Aga sellised on võrdlemisi palju. Võime siia tuua näiteks eelmise aasta samamoodi avaldusse oma viienda luuleraamatu Christian haljak, killuminatsioonid juba pealkiri osutab haljaklikult tagasi prantsuse luuletraditsioonile, siis 1800 seitsmekümnendatel aastatel Arthur rämboole luuleväljal tuli oli, see osutus võib-olla eesti kirjandusruumi siseselt rohkem Heiti Talviku palavikule aga viimased kaks tema luulekogu Terleni revolver, sissi nominatsioonid, nüüd on tugevalt intertekstuaalse laetud ja interneti aktuaalsus on jällegi väga põnev läbi mõeldud mängud tsitaatidega selline mängulisus. Jah, need on võib-olla sellised autorid, kes kõik on välja kasvanud värske raamatusarjast ja mis mulle kindlasti meeldib. Nende kõigi puhul on see, et nad usuvad luulesse. Aga kui vaadata nagu sellist üldpilti veel üritada kuidagi tuua mingisuguseid üldistusi, siis ma siin Vikerkaar palvel teinud ülevaatega teistkümnendate luulest ja vaadanud siis nullindatel luulet, et mis on need eristused ja, ja tõepoolest võib öelda, et noh, kui me üldse luulelugu vaatame Eestis, aga puusalt tulistades võib öelda, et kümnendid vahetuvad eesti kirjanduses kümnend, mis on luulekümnend ja kümned, mis on proosakümnend. Ja üldiselt sellistel kümnenditel, kui luule on esiplaanil on kirjandusele siseselt siinsel dominant sel positsioonil, siis luule muutub keerukamaks ja mingitel hetkedel, kui luule oleni populaarne Ta peab kuidagi ennast tõestama, siis ligipääsetavus suureneb. Nägime 80.-te lõpus, 90.-te alguses üheksakümnendatel, eriti et see taotlus ligipääsetavuse suunas oli väga suur, sest tehti ka ütleme sellised paradekstuaalseid tempe nii-öelda. Ja praegu võiks öelda, et vähemalt uued autoritest tulevad, et et nendel on jällegi luuleusk väga-väga tugev. Võib-olla läheb kuidagi pateetiliseks, aga, aga mul on tunne lisand. Kas siit kohast võib hakata otsima ka lugejat, et kas see tähendab, et lugeja on muutunud, kui autorid saavad pakkuda keerulisemat siis tähendab, et luule on prestiižsem. Luulelugejad on nõus keerulisemat teksti omandama või tarbima. See on ohtlik tee, võib-olla see tõlgendus jällegi oli, oli võib-olla natukene liiga jõuline, et luule on kuidagi prestiižsem. Ma ei tea, kui prestiižne luule sõltub ühelt poolt sellest, mida me luulena defineerime, kuidas piiritlema, nii et üks on see, et kui palju näiteks ostetakse algupäraseid luulekogusid, neid ostetakse tõepoolest haruldaselt vähe, tiraažid on väikesed. Kindlasti me ei saa minna inimeste kodudesse ja vaadata, kui palju nad loevad näiteks varasemat luulet. Kui tihti nad võtavad kätte Marie Underid või Artur Alliksaart või Jaan Kaplinski? Kindlasti seda tehakse. Aga kindlasti me näeme ja teiselt poolt, et vajadus sellise rütmilisuse väljenduse järele on, on päris suur. Me näeme, sest luule lisust ju kohtab väga palju erisuguseid, väga läbimõeldud kõnekujundeid igapäevavestlustes sotsiaalmeedias, et sellest on selline vajadus luule lisuse järele on väga suur ja, ja seda nii kooliõpilaste seas kui ka vanemate inimeste seas. Kui prestiižne luule, sellele on keeruline vastata. Et tegelikult eesti luuleväljal praegu on väga palju selliseid huvitavaid autoreid. Kellele luulekogusid näiteks mina ootan pikisilmi, olgu kasvõi Aare pilv, Mart Kangur, Kalju Kruusa ka Kivisildnik ei avaldanud eelmisel aastal muideks ja Triin Soomets ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kellel kõigil on, mul on tunne, et mingisugune natukene uuemat laadi lähenemisviis, ehk siis mingi muutus on toimunud. Aga on ka selliseid autoreid loomulikult, kes on läbivalt võrdlemisi sarnased ja kellel võib olla selliseid teisenemised, on natukene väikesed. Üks selline selgelt teistkümnendate autor luuletajana Peeter Sauter, kelle eelmise aasta luuramas plagiaat näiteks mulle väga meeldis nii-öelda peaaegu sama hea kui tema teine luulekogu märkmeid vaeste kirjanike majast. Mis seal siis kümnendi alguspoole. Ja kindlasti Jürgen Rooste näiteks eelmisel aastal ka avaldas luuleraamatu, milles on samuti uusi jooni, kui andsin Roosta likkusest positsioonist või roostlikkuses subjektist räägitud päris palju, sest ma arvan, et näiteks viimases raamatus ta mingisuguse kihistuse panin sellele juurde võrreldes varasemaga, aga ikka selline roosa nagu, nagu Rostan. Ja no palju on selliseid autoreid, kas mingisuguse ajavahemiku tagant ikka avaldavad, on väga kvaliteetsel tasemel Hasso Krull näiteks eelmisel aastal natukene teistsugune vormilahendus, võiks neid nimetada siis proosaluuleks ja tänapäeva askees ja mis on huvitav jällegi, et eelmisel aastal ka siis, kui vaatame Betti Alveri preemiat näituseks siis jah, on ka selliseid autoreid, kes tegelikult luulepildis on olnud siin ju 30 aastat, näiteks nagu Taavi Eelma ja siis on kokku pannud sellise valiku Electraumor mees sai Betti Alveri preemia ja tõesti näeme, et neid lähenemisi on erisuguseid, aga mis kõiki neid mainitud luuleraamatuid minu arvates ühendab, et nende hulgas ei ole ühtegi sellist raamatut, kus me võiksime öelda, et seal muidugi eklektiline selles osas, et salongi valik mingisugustest luuletustest aidatud, võrdlemisi sarnased, kõik eks luulekogu tervikuna mängib, mängib välja mingisuguse omaette semantiliselt tasandi mis omakorda mõjutab selgelt üksik luuletust. Et see on võib-olla eripära ja laual oled ise kaasa toonud näiteks Tõnu Õnnepalu, siis see on, saadame näide ja Johan Elm on nõndasamuti ja ja Andrus Kasemaa on seda laual. Samamoodi on teinud päris omajagu juba Kasema, võib-olla eelmise aasta kogudust ei tasuks nii palju rääkida, aga Õnnepalu puhul küll, et Õnnepalu mingis mõttes on ka sümptomaatiline, et me näeme, päris palju on selliseid autoreid, kes tõesti lähevad silprõhulise värsisüsteemi juurde tagasi ja, ja kui mingil hetkel ja ei tunne, et diiluuleb, määratleb paljuski see, kuidas mängitakse siirdega siis paljud otsivad ikkagi sellisest lõpriimilisest luuletusest väga palju, ütleme sellest alternatiivi uuesti ehk siis see on kuidagi tagasi tulnud ja, ja minu arvates on tendents, mis lõppenud kümnendil kusagil teisel poolel hakkas süvenema üheskoos sellis lüürilisuse tugevnemisega ja sellega kaasas käis ka ütlemisest kehalisuse muutumine ja, ja käis kaasas ka jah, just nimelt selline luuletuse autonoomsuse suurenemine. Eestlaslikult peaks nüüd pärast seda luula välja tutvustust, aitäh selle eest küsima. Et mis on halvasti, kas üldse midagi on halvasti. Üldiselt selline hinnang luule üldseisule põhineb valdavalt ikkagi kahel aspektil, esiteks on see, mis võetakse taustsüsteemiks, ehk siis mis on see nii-öelda pinnas, millega me võrdleme seda nüüdisluulet näiteks ja teine on ikkagi seotud sellega otsapidi väga tihedalt, ehk siis on ootushorisont ehk siis mida me ootame. Nii et ma arvan, et kui küsida, mis on halvasti või kassa eesti nüüdisluul seis on halb, siis ma arvan, et seda täiustada, tihti võimalik põhjendada, väga lihtsalt võimalik põhjendada, et jah, on küll ja sama lihtne on põhjendusega täiesti vastupidist väidet, eks luuleseis on üldiselt suurepärane, oivaline, mitmekesine, rikkalik ja nii edasi. Tsiteeriksin siin kohe vastu, et luule ise ja veendumus, et selle kohta ei ole ilmselt ülearu sünkroonselt, mida see tähendab, millised need veendumused tuule kohta võib-olla siis praegu võiksid paista. No jällegi, siin on ju väga palju erinevaid tasandeid, mida peaks vaatlema, eks on see, kuidas nüüdisluuletajad kirjutavad, kuidas kirjutavad näiteks vanemad autorid, kes on pikemalt olnud luuleväljal, kes võib-olla kannavad ka mingisugust teistsugust vaimsust missuguse esteetikaga tulevad uued tulijad luuleväljale see on üks viis, siis on võimalik vaadelda näiteks edetabeleid, missuguseid luuleraamatuid nüüdisuuest ostetakse ja kindlasti on võimalik minna veel laiemale pinnale ja valede laiemalt, et missugune on inimeste arusaam või ka kaugusluulest. Ja, aga ma arvan, et eks see on otsapidi ikkagi seotud sellega, mis on palja luuleõpped, lõppeks jõuame ikkagi selle juurde selle juurde tagasi. Ehk siis küsimus. Mu meelest on paljuski selles, et nüüdisluule võib olla paiguti harukordselt keeruline, kompleksne, poeetiliselt rikkalik aga puudub selline oskus või ka lihtsalt selline noh, ütleme arhitekstuaalne kompetentset tehase tekst enda jaoks nähtavaks. Minu arvates suurepärase artikli kirjutas Katre Talviste kirjutas kirjandusõpetuse kujunemisloost ja kirjeldas siis seda kirjandusõpet mingis mõttes naiiv positivistlikult? Jah, et mis tähendab siis seda, et, et see tekst ise oma eri tasandite ka ei tehta mitte nähtavaks, vaid allutatakse teatud moel kogu see eri tasandit informatsioon ühe tasandi informatsiooniks. Ja nojah, võime siis kuidagi teistpidi läheneda, et luuletuse puhul näiteks luuleõppes enamasti tekib raskusi just nimelt sellel teatud ülemineku hetkel ehk siis võrdlemisi lihtne on ära tunda, et luuletuses epiteete, et luuletuses on metafoor, seda võimalik ka kirjeldada, märgatavalt keerulisem on see, et kuidas siis epiteete metafoorselt, võib-olla ka laiemalt funktsioneerib selle luuletuse kui terviku ulatuses, ehk siis tegemist on nii-öelda tekstide lahtimõtestamisega. See samm on päris keeruline, ehk siis luuletusi tuleb natukene teistmoodi lugeda ja, ja kindlasti on tarvilik teatav metakeel, aga kui me vaatame ka selliseid metoodilisi juhendeid, mida rõhutab tegelikult ka Katre Talviste, et me tegelikult tekstianalüüsi selliseid metoodilisi juhendeid poole viimase peaaegu siis 90 aasta jooksul ilmunud, et viimatut oleks 34, Jaan Roos. Et jah, et magan, et selleks on tarvilik teatud just mätta tasandik kompetentset nüüdisluulet, et endale lähemale tuua. Aga samas me näeme ka seda, et nüüdisluules on palju selliseid autoreid, kes on väga populaarsed ja kes on ligipääsetavad. Ja need on väga olulised minu arvates. No näiteks no maa on ikkagi väga suur kontrafänn, tegelikult kontrapanus eesti luules on väga suur, aga samamoodi käivad Doris Kareva ostetakse väga palju, Kristiina Ehin on tohutult populaarne praegu. Tõnu Õnnepalu nõndasamuti ja nõnda edasi ja kasvõi see kuulus rupi kaur, ma arvan, et nende autorit tähtsust ei tasuks alahinnata, et see on väga oluline, mis nad teevad, et nad sõnastavad midagi, mida lugeja arvab, et jah. Tuleme tagasi luuleõppe juurde, kes on see, kes peab tegema selle valiku või aitama teda metakeelt avada seal õpetaja. Ainekava siis ma küll ei kujuta ette, et seal on midagi sellist, mis keelab midagi midagi teha või seaks mingisuguseid takistusi. Kaugeltki mitte. Küll aga kui me vaatame luule positsiooni ainekavas Ja kui me vaatame ka näiteks lihtsalt internetis ametlikult sellist mõistet ei ole kunagi olnud kohustuslik kirjandus, aga, aga see on teine, aga vaatame neid nimekirju, mida loetakse siis noh, see on üldine tendents, on ikkagi, et valik konkreetseid nimetusi ja siis üks vabalt valitud luulekogu näiteks midagi sellist. Luulepositsioon on võrdlemisi teisejärguline ja ma arvan, et me peame ikkagi arvestama seda, et eesti keele kirjanduse õpe on tekstikeskne ja kirjandusõpetuses, kindlasti on oluline, et selle ainevaldkonna sisuks on muuhulgas poeetika. Ja üldiselt kui su küsimusele otsesemalt vastata, siis kui vaatame, kuidas haridusse suhtutakse, siis üldiselt on selline komme et ükskõik missugune probleem kuskil on, siis öeldakse, et noh, et see on haridussüsteemi mure. Siis pannakse veel mingid ülesanded õpetajatele õlule, et ma arvan, et see ei ole hea, mäletab, et nad annavad endast parima, aga teatud selline noh, kasvõi kõige lihtsamalt metoodiline juhend, kuidas näiteks luulekogu käsitleda või või ütleme, sellised Ruunavaid metoodilisi materjale võiks olla selgelt rohkem. Et jah, praegu ma arvan, et on, on paljuski ka sellest kinni ja, ja nüüdisluule käsitlemisega selles mõttes jah, et on, vaatamata tunnid on väga huvitavad, et ma olen käinud kümneid kümneid tunde vaatlemas ja tunnid on selles mõttes väga huvitavad, et aktiivõppe meetodid ja kõik, nii, aga küsimus, et kas me jõuame ka mingisuguse sügavama teksti mõtestamiseni ja luule puhul on paratamatult keerukam jah, et selline lähilugemise printsiip näeb ette seda, et ikkagi me loeme päris palju erinevaid fookusega silmas pidades teksti enda erinevaid kihistusi vaadeldes ja, ja see nõuab järk-järgulist liikumist, see nõuab ka sellist, et pikaaegset süvenemist ehk siis noh näiteks kord kaks lu lugeda Jaan Kaplinski luuletus läbi. No siin võib mingisuguseid hinnanguid anda, sellele luuletusele mingisuguseid teemasid edasi arendada, aga see muudaks juba selle õpetuse selliseks motiive või teema põhiseks aruteluks. Ehk siis ka need arutelud ei ole seotud nii otseselt selle teksti endaga, mida esitletakse, äss on ka see natukene, mida katab talvistan nimetanud May positivistlikuks kirjanduskäsitluseks koolis. Ja aga, aga, aga ikkagi erutatud oleksite siin kuidagi öelda, et õpetajad teevad, et midagi halvasti või, või nii nagu keeruline, et, et siin peame ikkagi arvestama, et ka luuleõpe on muuhulgas ikkagi seotud erisuguste üldpädevustega ja luuleõpe on ühelt poolt ikkagi selgelt noore inimese tervikliku kujunemise toetamise teenistuses. Jah, aga samal ajal ei saa kindlasti ära unustada, et et seda saab nii-öelda võimalikult efektiivselt teha siis, kui, kui me jõuame võimalikult lähedale luuletekstidele see on oluline, on luuleõpetus ehk siis man ikka tihtilugu toonud ka tudengitel on näiteks selle, kuidas Juri Lotman alustab kunstilise teksti struktuuri suhteliselt algusjärgus ja ta ikkagi osutab sellele, et kui me taandame näiteks mingi luuletuse mingile teemale siis jätab sellise mulje väljendatud mingit mõtet, mis on lihtsalt pandud mingisugust Sigrimigrisse kokku ja umbes väga puusalt tulistades parfroseerin seda. Kui teiselt poolt tsiteerib, siis kas Lev Tolstoi rääkis Annagreeninust? Tolstoi ütleb umbes midagi sellist, et kui ma oleksin tahtnud öelda kõike seda, mida ma ütlesin raamatus Anna Karenina siis ma oleks pidanud kirjutama selle raamatu, mis ma alguses kirjutasime, jah. No nii, nii on jah. Eile toimus Tartus maestro 80. sünnipäeva konverents. Õnnitleme südamest. Mida tähendab Jaan Kaplinski praegusele eesti luulele? Siia saatesse tulles kohtasin ühte ühte hästi luuletajad tänaval ja rääkisime juttu natukene rääkisime Jaan Kaplinski nõndasamuti ja keelsel konverentsil, kus ma ka ise esinesin, minu selline põhiline sõnum võib-olla oli siin akadeemiline ettekanne, aga pigem selline mõtisklus. Et kui me vaatame Eesti klassikuid, siis ma arvan, et nüüdisluulepilt Jaan Kaplinski kõige enam mõjutanud. Ja Kaplinski on ka selline autor, kes on loomulikult, kui me näiteks räägime Artur Alliksaar, sest me räägime, et on kahte tüüpi Alliksaart väga selgelt üksnes. Ilmselt kõik teavad, kas algselt lugenud. Aga Kaplinski on hästi palju, noh, ta on hästi palju erinevaid nii-öelda kirjutamislaada läbi käinud, natuke vaatan siin tolmust ja värvidest, mis ma arvata mitme generatsiooni ja kui inimeste jaoks siin küll nii suurt tüvitekst kaasa arvatud mulle ja vaatame, mis ta teeb seitsmekümnendatel näiteks või siis 80.-te näiteks minu üks lemmikKaplinski on õhtu toob tagasi kõik Kablinskamisegast öelnud umbes midagi sellist malegi puusalt tulistades ütlen, et see on võib-olla tema isiklikum raamat luuleväljal. Et siis ma arvan, et ka erisugused, Kaplinski on väga palju mõjutanud nüüdisluulet, mõtleme seal vilu, anna siin, Krull on siin. Krull on ilmselgelt, et väga palju toetanud Kaplinskile või Kablindsklikud jooned joonistuvad välja. Kaplinski on tõesti väga tugevalt kohal siin nüüdisluules. Ma olen selles täiesti veendunud. Ja loomulikult mina olen Kaplinski, eriti 80.-te luuletusi lugedes üles kasvanud. Aitäh Joosep Susi selle tagasivaate eest eelmistele nüüdisaastatele ja ka laiemalt eesti luulepildile. Suur tänu ja ehk oleks sul meile midagi soovitada, mida just praegu lugeda. Ja no kui me jõudsime Jaan Kaplinski, niisiis Kaplinski ma eeldan, et kõik nagunii load ja see on ju elementaarne ja Kaplinski lugeda siis loomulikult see on, parafraseerides professor Arne Merilaid ei tasuks siis jätta kõrvale sellist kujun, tee enda väljakutset. Olgu see kujunduses metafoorne või metonüümiline, aga lõppenud aastal ilmus päris mitu sellist kogumikku, mille koostamisel on tehtud palju tööd. Ja ma soovitaks mõlemat kogumikku endale hankida. Ma toon neistanud kaks välja, noh loomulikult Liisoojema kogumit veel ja kindlasti tasub ka soetada. Aga Mart Velsker on kokku pannud Gustav Suitsu kogumikku kusjuures lei tuhninud arhiivides ja leidnud ka 12 uut luuletust, mida varem pole saanud lugeda. Ja teiselt poolt loomulikult geniaalse Andres Ehini kimbukesey sinilolli, kus on samuti uusi luuletusi. Ja Andres inist Jakimbukestest sinilollidest hakkamegi kohe tegema, juttu aga tabletiga Seniaga, aitäh, Joosep Susi ja loodame peatse jällenägemiseni kuulmiseni. Aitäh kutsumast. Eelmise aasta detsembrikuus ilmus Andres Ehini valik kogumik kimbuke sinilolli, mille andis välja kirjaniku perekond, koostajad Ly Seppel-Ehin ja Kristiina Ehin, kes on kirjutanud ka raamatu kui saatesõna mälestustega oma isast ja tema loomingust. Toimetanud Kristel Ress ja kujundanud Eve Kask ning Anna Kaarma. Tegu on väga värvika ja hoogsa raamatuga. On tõesti mõnus lugeda ja mis joonib veel kord alla Andres Ehini loomingu meisterlikkuse ja selle aegumatuse tekstid sobivad nagu valatult minu arust ka praegusesse konteksti ja leiavad endale kohe mugava asukohal tõlgendus ja videe juhina. Madis Kõiv on 2012. aastal ilmunud artikli esseekogumikus täis, kui mille on koostanud Aarne Merilai, toimetanud ele Süvale meenutanud võluvalt oma sõprust ja kokkupuuteid Andres esiniga ja nentinud, et Ehini radikaalse sürrealismi tarbimine nõuab teatud ettevalmistust, harjutamist ja kirjanduslikku kultuuri. Ja nüüd uurimegi, milline on Ehini luule mõjutajana praegusel Eesti Kirjanduse võiks isegi öelda eesti noore kirjanduse väljal sest et minuga on siin stuudios animaator kirjandusfilmi ja kunstikriitik Avedavat, kellelt ilmus eelmise aasta lõpus värske raamat valerahategija kus on selgelt tunda sürrealistliku substraati. Tere tulemast, Ave, tere. No otseselt. Tema kätes, et ma arvan, et Ehinit oleks kasulik lugeda igal loominguga tegeleval inimesel et see on väga stimuleeriv luule, see on väga selline jõuline, energiline luule, mis kindlasti paneb sülopsid kuidagi huvitavalt käima ja kui vaadata kas või neid verbe, mida ta oma luuletustes kasutab, siis need on sellised väga laetud tegusõnade alati, et kõik tal laulab ja siristab ja kriiskav ja kylgendage Gilad. Ja samuti ma arvan, et on eesti luules üks kõige sinast eetilisem autor, et tema luuletustes on väga tugev mitmiktaju. Et mitte ainult et lugedes tekivad mingid kujutluspildid silme vaid ta pigem paneb sind ka kuulma mingeid värve või nägema mingeid lõhnu tekitavad sellised huvitavad tsensuursed seosed. Mis filmi või pildi inimesena kindlasti on sinu jaoks väga tähtis. Jah, et ma võib-olla Eritleksin natuke Ehinid seoses kirjutamisega seoses joonistamisega sellisest hästi praktilises võtmes, et mis kasu temast on olnud enda loomingule ka ja kirjutamisel? Üks asi on väga meeldiv, kui kas sa loed mõnda autorit ja tekib selline äratundmisrõõm, et kas tema huumor või tema kujundit või tema mõtlemisviis on väga lähedane endale ja see muudab selle lugemise mitte enam nagu ainetest eetiliseks, kultuuriliseks kogemuseks vaid see on, ma ütleksin, sotsiaalne kogemus, nagu sa näeksid tänaval mõnda toredat sõpra ja siis selline tabab sind rõõmus äratundmine, üllatus. Ja teisalt Sa ütlesid, et mu selles valerahategijas on kaanega sürrealistliku substraati. Ma ise olen seda natuke kobamisi kutsunud Ida-Euroopa maagiliseks realismiks. Aga ma arvan, et seda nii ühte kui teistpidi võtta, sest ega ju Ehini realism on ka kindlasti sellise tugeva Ida-Euroopa varjundiga kus betoonist ja bürokraatiast ümbritsetud argireaalsusesse siseneb mingi selline igavikuline ja absurdne tegelikkus, mingi täiesti teine tasand või, või pööris. Ja kui rääkida Ehinist ja joonistamisest, siis. Ma arvan, et midagi tema luuleloomes ja selles, kuidas teha karikatuure, mis töötavad, on väga sarnane. Ühelt poolt nagu, kui animatsioone oleks nagu selline proosavorm siis karikatuur pigem ongi luule, et neile mõlemale on omane selline mitmekordne kodeeritus, millest endast läbi närida. Ja ma ise nagu loen, kaetud õnnestunud karikatuuris, võiks vähemalt kolm astet olla kust siis üles ronida, alla kukkuda, et mida, mida pikem trip, seda suurem on see ahhaa-moment, kui sa sellest naljast või pointist nagu aru saad. Ja siis teisalt loomulikult jah, see see varem mainitud mitmiktaju pildilisus ja energia, mis tal on selline nihastatus, mida võib leida ka poolt, et kasvõi see, see kogu nimi, kimbuke sinilolli, et see on lihtsalt natuke tal vahelist, kui mõni sõna oleks poolkogemata isegi valesti kirjutatud, et samamoodi võib mingisugused mõtteseosed käima tõmmata. Ma ei tea, trükiviga poes mingisugusel kaubasildil või, või lihtsalt nagu mingi nägemistajuhäire või midagi sellist, et hästi väike nihe, iseasi kas siis loov inimene või inimene sellest kinni võtab ja ja sealt midagi edasi hakkab arutama. Ja kolmandaks, äkki tooks välja selliste kaugete asjade vahel seoste loomise. Et karikatuuris kaanega väga sageli kaks justkui üksteisest väga kaugel asuvat nähtus tuleb, tuleb nagu ühte põimida, sama toimib tegelikult naljadest, et seal on alati, oleks nagu mingisugune selline ootamatus, moment või selline üllatusmoment. Ja mulle tundub, et nagu see esini, poeetika ja huumor on sarnane ja ta nagu vahel suisa hasartselt nägu otsib, et et kust veel nagu ootamatu maid ei, alustab oma seoseid nagu luua ja samas nägu julgelt ühte tuua. Et selline maailmaühisuse tunnetus äkki kitsalt suisa. Me tantsime ikka pidevalt siin, ütleme niimoodi selle betooni, sürrealismi põhimõiste ümber, nende nihestatus või ootamatute seoste loomine. Betooni käsitluses tähendaks see automaatkirjutust selleks kõige loomulikumat kirjutust, sellist kirjutamist, mis jätab paberile puhta alateadvuse jälje. Aga tegelikult mulle tundub, et seda võib vaadata täpselt, et vastupidi, et kas on midagi loomulikumat kui meie igapäevane teen ja meie sisseharjunud kujundeid, mis on täielikult automaatsed ja just mille lõhkumine, mille uueks tegemine võtab minu arvates hoopis suuremat energiat. No esiteks jääksime kuidagi ühekülgseks äkki, kui ainult kõrvutaksime Ehini prantsuse realistidega. Üks teine oluline allikas, millele ääri-veeri seal raamatu taga sõnas, viidatakse ja kust võib-olla ka meie põlvkonna inimestele esimene tutvus tegelikult tehnika algas, on ju muinasjutumaailm, et ta õppis soome-ugri keeleteadust ja ja elas aastakese seal sõlkopite juures ratta külas ja kindlasti nagu see noh, lääne inimese jaoks ebastandardne loo jutustamine ja ebastandardne maailma, ta ju on ka üks tema loomingulisi lätteid. Et kasvõi sellised tulemused, et kui selliseid folkloor seid lugusid lugeda, siis sa leiad, et iga lugu ei pea lõppema alati õnnelikult või ei pea üldse kuidagi lõppema. Et iga kangelane ei pea olema nägu hea, tark ja ilus või, või siis ka see, et elusa ja eluta maailma inimese ja mateeria vahelised piirid on vahel väga hägused ning võivad üksteisega seguneda. Ja selline jah, muinasjutuline arhailine maailm, ma arvan, on seal samavõrd kohal kui, kui selline prantsuse realistide vaim. Kuidas meeldib sulle see valik? Ma arvan, sest, et tegu on ikkagi Andres Ehini 12-st luulekogust draamast ja teistest tekstidest on siia valitud väga piiratud hulk tekste. Et kuidas valik sulle tundub? No raamatut kätte saades esimesena loomulikult hakkasin oma lemmikuid vanu tuttavaid otsima ja ma arvan, et nagu enamuses leidsin selle ja noh, kuna riiulisega oli juba omajagu sihuke pilu täis nägu, neid Ehini varasemaid luulevihikuid, et siis noh, paratamatult oli hinges kas praktiline küsimus, et kas seda sinilolli soetada või mitte ja kõik, kes on sellel samal kaalukeelel, et siis loomulikult need KGB arhiividest leitud eksklusiivsed esimest korda avaldatud luuletused langetavad ühiselt, mõtle sellele, et, et kindlasti tasub endale hankida. Rääkimata kaunist kujundusest. Et mina ise ei tajunud nagu puudujääke, et ma arvan, et iga iga huviline, ükskõik, kas see on tal esimene tutvus Ehiniga või, või ta on juba nägu, paadunud esini, lugejat ta saab sealt nagu oma sutsaka kätte küll ja siis pigem nagu võib-olla alustadagi sellest isegi kimbukesest sinilollist ja siis liikuda edasi, otsima neid välja jäänud luuletusi varasemates kogudes. Nagu jutu alguses tagasi tulles, et on selline väga stimuleerida mõttetegevust vabastav. Et kindlasti mingis päeva monotoonsusest välja tulla, ta aitab. Ja samas, kui seda niimoodi vastu õhtut lugeda, siis võib-olla pigem nagu väikestes kogustes. Kas sellise sürrealistliku maitsega luulega sürrealistliku luule lugemiseks peab inimesel olema ilmtingimata sürrealismi soon, see on jällegi Madis Kõivu väljend. Temal on see võrdlus selle tomatiga, mida, mida ta esimesel kohtumisel vihkas, kui ta mulle suhu purtsatus, selline ehmatav ja võib-olla noh, vastikust tekitav isegi. Ja ma ise soovitaksin küll kõigil nagu neid nii-öelda tomateid siis siia, et pigem nagu lugeda, palju lugeda ka neid asju, millest alati nagu aru ei saa või mis tunduvad kas rasked või isegi ebameeldivad või tüütud kui ma ei tea, kui kujutleda, et ilma sürrealismi Sooneta inimene Ta Behini kätte ja siis küsib, et mis jura see selline on, et siis ma soovitaksin aga ikkagi natukese nokitseda selle kallal. Ja see võib-olla alati ei ole siis nagu see meeldivus, elamus, mis sa sealt kaasa võtad või isegi kuhugi valgustuslikul arusaamisele jõudmine. Aga kui sa nagu väikese sammukese ikkagi nagu avardab mingisugust oma oma taju ja seda, kuidas sa mõtled keelest või võtadki kasvõi mingisuguse uudse tegusõna või sõnaühendi või mingisuguse uudse kujundi endale sealt kaasa võib-olla isegi alateadlikult, siis siis ma arvan, et see on ikkagi kindlasti olnud rikastav kogemus, isegi kui võib-olla siis arusaamatu, ebameeldiv. Pisut ette rutates ma mõtlesin ka nägu, et keda siin siin soovitada nagu Ehinile juurde. Ja üks nendest autoritest, kes pähe turgatas, on Poola humoristi näitekirjanik Slava Mir Roosek ja mulle väga meeldis tema ütlus, et temast sai absurdikirjanik alles Ameerikas, et Ida-Euroopast, teda peeti realistiks ja mulle tundub, et Ehini varasemates luuletustes kaanega, seda võib-olla seda sürrealismi annust ei olegi nagu nii palju kui tänapäevasele lugejale tundub, et see võib-olla hoopis realistlikum. Aga jah, kindlasti huumor on, huumor on nagu oluline selline toimetulekustrateegia üks selline filter, kuidas asjadest mõelda ja ja Ehinik konkreetselt Ehine selline ootamatu huumor on, on väga-väga sümpaatne mulle. Kuhu see värviline teos sind edasi viis, ma olen kindel, et see andis energia sisse ja lükkas kohe kirjutama, joonistama, lugema. Oh sellega. Ja kindlasti ma lugesin Ehinit niimoodi, ma ei teagi, võib-olla niimoodi väikesed sutsakad kaupa nädala nädala jooksul hommiku poolikuti ja siis istusin enamasti istusin arvuti taha joonistada animafilmi, silitada siili, mille siis algne loominguline tõuge oli küll üks samanimeline Ruja laul jällegi põhineb luuletusele, on ju ott Arder tekst. Ja samas näiteks avastasin Ehini luulekogus sellise luuletuse nägu, siilide sumeda, tööd, mis ma ei mäletagi, kas ma olin varem lugenud või siis oli nagu selle korralikult ära unustanud. Ja kus oli nagu täiesti sellele arvutiekraanil toimuvale sarnased kujutluspildid alates paneelmajadest, norskavatest, higistest meestest kuni siilide tähtedevaheliste seostani. Ja samuti tema siin raamatu algus, pool üks luuletus tõusis tuul ja vis põllul traktori mida on küll põhjalikult avanud Hasso Krull, aga mis ma arvan, on ka üks selline nagu lipukiri siin, et et selline teatavas mõttes nagu Ida-Euroopa maagilise realismi manifestis. Et kui üldse mõelda midagi, mis on nagu võimatult raske, siis ma arvan, et päris paljudel võib nagu ühe objektina pähe tulla, traktor rääkimata Belarus, traktorist, mis on juba oma loomult selline helesinine ja kõrgusesse püüdlev. Et väga, väga selline kaunis pildike, mis ühtlasi meenutas mulle sisest enda varem kirjutatud lugu traktorist Toivast kokkuvõte kõrval või asemel võib-olla siis teeks väikse reklaami, et kuhu siis tõesti edasi liikuda Ehini juurest ja silmitsesid mõtlikult raamaturiiuleid, et mis sobiks temaga punti panna. Ja lisaks varemmainitud Slava Mer Roosekile tasub võib-olla välja võtta Andres Vanapa luulekogu Andres Vanapa tuleb tagasi. Et ta on küll lihtsakoelisem kui Andres Ehin ja võib-olla selline vemmal värsilikum ning vana Ta kasutab väga ohtralt kalambuure ja, ja sõnamänge. Aga ma arvan, et oma õnnestunumatel hetkedel ta on kindlasti igati võrdväärne nii oma huumorilt kui kui kujutluspiltidelt. Kui selliselt mõtte kontsentreerituselt ja võib-olla kolmandaks asjaks, mida sinna ö kapikesele buketi panna, siis võiks võtta ka mingisuguse muinasjutukogu. Et eelmisel aastal kirjandusmuuseum andis väljamansi juttude kogumiku linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas, mis on siis Aado Lintropi tõlgitud ja kus on väga kaunid illustratsioonid Marja-Liisa platsilt. Et sealt kindlasti leiad ka nagu midagi sellist, mis Ehiniga kokku kõlab, rääkimata sellest, et seal mitme Toodongi poeemide luuletuste vormis, et tasub lehitseda. Aitäh Ave Taavet Andres Ehinist rääkimise eest ja nende uste avamise eest, mis praegu jäid kõik pärani lahti ja ei olegi muud, kui ainult sisse astuda. Aitäh ja lõppu siis võib-olla üks luuletus ka Andres Ehinilt, et luuletuse nimi on niiske, silmne ja kellel on kogumikud ligi, siis on leheküljel 148. Ja see oli sümpaatne just selle poolest, et siin see poliitika on nagu hästi-hästi lihtne tegelikult. Et sisuliselt see tekst võiks ilmuda kuskil lehesabas kevadise uudis nupukesena. Aga ta on asendanud lihtsalt ühe sõna ära ja see omab nagu täiesti teistsuguse mõõtme. Nii niiskes ilmne. Kevadel ilmub kurbus, see pika koivaline kurbus mõnikord laiast Laanest linnatänavale tuleb ette, et tal on kurbuse vasikas kaasas. Kurbuse pea on väsinud neid suuri sarvi kandmast. Politseiautod piiravad kurbuse ümber sunnivate kangi alla sealt hallide kivimüüridega piiratud siseõue, kus kurbust una pulliga tulistatakse. Mitu mundrimeest upitavad sügavat und magava ema kurbuse veoauto kasti. Need julgevad politseinikud niiskes ilmsele kurbuse vasikale päris lähedale tulla. Rukkileivaviilud peos. Nüüd kõlagu eetris Kadrina murdelist eesti nüüdisluulet. Noor luuletaja Mari-Liis teinfelt esitab luuletuse kõik maailma päikeselaigud ja sinna kõrvale veel terve peotäie tekste, millest osa on varem ilmunud ajakirjas värske rõhk. Kõik maailma päikeselaigud nisust laiad sätendamas pühapäeva hommiku üks kell kaheksa aeg minu Araveitu unenäos. Hingan välja. Üle järve. Kuuse, sinise. Pea kohal. Hämardub kevade hõng. Päikesepleekinud udara roosa kleit, pits allservas, põlved mustika-is on jaanipäev ja soi istub tasamännid, kaelutsevad. Minu hinges. Õunapuu kõrval käsitsi lõigatud nõgesed, toominga kõrval igapäevane vaikus. Hommikune kaste, natukese aja pärast hõbe õige. Heledad salgud juustes heinama tuules sibulakollane suvi randmetele seotud hiirekõrvad, eliip karjakell. Maa hingab tasamoodi haiga küll. Palu kakub homset, kisub lepa verd kätele, ihub. Las olla kevad. Libedat Linda kivid. Siinin plass, tämber, kaanega, väikse pepu, pisike. Ootan igatsust. Ootan armastust. Ootan, et keegi ootaks. Vaata mind. Pühad õhtal, koeta mind, mõlemil pool taevast. Ütle, et ootad. Kas või vähe? Kirjandussaate Google stuudiosse on nüüd jõudnud minu hea kolleeg Maia Tammjärv. Tere ja kuidas läheb? Tervist ikka hästi läheb nüüd endale. Ma loodan, et aastavahetus ja puhkus on möödunud väga kosutavalt ja et sinu kätte on jõudnud mõned head ja soovitatavat raamatut, sest nüüd me hakkame neid kohe soovitama. Et kindlasti on jõudnud, iseasi, kas ma need kõik olen läbi lugenud. Aga tuleb tunnistada, et need raamatud, mille peale mina praegu mõtlen, neid tihtipeale ongi väga keeruline kohe otsast lõpuni läbi lugeda, sest need on lihtsalt nii head raamatut. Inspireerivad koheselt uutele mõtetele mistõttu peab vahepeal raamatu maha panema ja käima natukene lugema teadustöid, teisi raamatuid, et siis naasta jällegi selle nii-öelda põhiteose juurde ja üks nendest teostest, mida mina sooviksin kohe hakata soovitama on minu arvates täiesti asendamatu meie tänase luuleteemalise saate kontekstis ja luule tõlkeasjus on oluline rõhutada, et eesti luule tõlkimise traditsioon on väga hea tervise juures. Me oleme juba siin varasemalt maininud päike, kirjastust, salv, kust ilmus näiteks Lorenz Ferlingeti meelelunapark, mille on eestindanud Peeter Sauter. Samalt kirjastuselt on pärit veel poolsel anni kultusteos, tema seljas ratsutas öö, millal tõlkinud Aare pilv ja Rein raud. 2019. aastal ilmus Maarja Kangro eriliselt kvaliteetne tõlkeluule varietee kirjastuses nähtamatu ahv ja nii edasi ja nii edasi, aga kõrgkunstluule kõrvale on pakkuda ka üks väga vajalik rahvaluuletõlgete kogumik, mis on ju tegelikult täitsa eriline. Ja ma mõtlen siinkohal Lauri Sommeri indiaani nimega, nuga soo, Pealt koostatud kogumikud indiaani luulet ja mille on valmistanud toimetus koosseisus siis nuga soo pealt kõverjoonlaud mõmisev kass ja valge luik teiste seas. Ja see sisaldab pea 200-l leheküljel nii põhja- kui Lõuna-Ameerika põliselanikke vaimude ime ravitsemis suitsetamise, sõja ja matuselaule. Ja ma pean ausalt tunnistama, et see on väga nauditav lugemine, aga väga aeglane. Et kogu aeg tekib mutt teid ja tahaks võtta võrdlemiseks hoopis mingeid Eesti vanu rahvalaule või mõnede muude rahvaste rahvalaule, et need teemad on täiesti ajatud juba üksi, see on nii võimestav, isegi natuke hirmutav. Et, et seda võiks lugeda just siis, kui on vaja ette võtta mingeid keerulisi või raskeid ettevõtmisi, näiteks puid pida või doktoritööd kirjutada või koroonaga võidelda. Aga selline luule lihtsalt on väga püsiv, ta on juba nii mitmete sadade, võib-olla tuhandete suude sees loksutatud ja Lauri Sommeri vahendusel Eesti keelde tegelikult tõlkidega tehtud inglise keele vahendusel suurelt jaolt. Et Lauri Sommeri selline isiklik tõlgendus või tema suu lisab nendele pühadele tekstidele just õige annuse isikliku filtrite. Mistõttu noh, siin paistab see rahvaluule elav toimimine aga hästi, ühesõnaga soovitan väga, aga teiseks raamatuks, mida ma sooviksin soovitada, on jällegi väga inspireeriv, teossen jan kausi, homme tuntud avarus, mis on ilmunud Tallinna Ülikooli kirjastuse biblio teegaagontroversiarum sarjast. Ma ütlen vahele, et väga tore, et te olete selle raamatu valinud, sest ka minu eks kahest valitud teosest on see miks mulle see tõesti on nii inspireeriv nagu üksi juba see pisiasi, et sellel raamatul on üks kõige nauditava maid kasutatud kirjanduse nimekiri, mida ma olen tükil ajal näinud, et see on siin on väga vähe sellist räiget Akadeemilsust, kui seda võib öelda niimoodi. Et see on nii sümpaatne. Kõik need teosed, mida Jan Kaus on lugenud ja mille ta toob kaasa sellele rännakule, nagu teisedki siin kaanetekstis viitavad Rein raud ütleb, et see on justkui reisiraamat. Aga ma arvan, et pigem minul tekkis tunne, justkui ma vestleks siin autoriga jan kausiga ja läbi tema siis kõikide nende teiste autoritega, kes on väga sümpaatsed et võtab lihtsalt aega, aga väga nauditav. Mulle samuti meeldis siin raamatus see, kui või üleüldse mulle meeldis selle ülesehituse printsiip. Et ta võtab konkreetsed laused ja hakkame neid mööda minema, selles mõttes reisiraamat. Ta võrdles pädetajasti. Ja see, kuidas ta hakkab liikuma, neid lauseid pidi teiste autorite teiste kirjakohtade juurde ja see on väga sundimatu ja ja vahetu. Ja kõik, see on täiesti loogiline, mida ma küll panin tähele, mis ei ole kindlasti mitte mingisugune kriitikaga seal panin tähele, et maailma kirjandus on siin ikka väga tugevalt esile, eesti kirjanduse näiteid on päris vähe. Nii et selles mõttes oleks aga üsna kergesti võimalik tõlkida arvatavasti teistesse keeltesse. Aga mulle meeldis ka selle algus, kuidas sissejuhatuses, kui seal kaks kirjeldab, kuidas ta mingisuguseid teoseid läbi töötab, kuidas ta märgib välja kirjakohti, mis väga väga detailselt kirjeldab, et missugused hüüumärgid missugused ringid hüüumärkide ümber, et nende seas hierarhia, et see oli väga tore ja värskendav, eriti inimesele, kes üldse ei julge raamatusse mingeid märkmeid teha, praktiliselt ehk siis mulle. Et tõesti, ma arvan, et seda võiks ka lugejatele soovitada, ehkki see iseenesest ei olegi ilukirjandus, on siin nii palju ilukirjanduslikke näitajaid ja see kõik seotakse nii hästi kokku. Mulle lihtsalt tundub, et see on niisugune hea. Ma ei, ma ei tea, ma ikka mõtlen nendest raamatutest nii sellest nuga soo pealt raamatust kui ka Jaan Krossi teosest justkui töövahenditest ja siin võib-olla koorubki välja üksteistsugune lugemise viis lugemise praktik, et et jah, seda jan kausi vähemasti ei pea lugema, nüüd ma tellin äärselt, sa võid, ootasid mingisuguse sellise lause, mis sind kohe kõnetab ja liikuda siin hüpata ettepoole, tahapoole, nõnda mina olengi seda lugenud praegu. Ja mis veel on tore, et ta kutsub kaasama lema võib-olla isegi veidi vaidlema, aga natuke leebel. Ja isegi kui ei kutsu otseselt vaidlema, siis on küll selliseid kahtlikas mõtled, et oot-oot, ma siin ei ole üldse nõus. Aga see on väga tore, et ta ei suru kuidagi peale enda mingisugust seisukohta, ta lihtsalt kirjeldab nõnda, nagu temal see mõtte loogika parajasti läheb nende lausete vahel. Täpselt nii kirjutan alla ja sellega seoses ma arvan, võiksime võtta ka ühise seisukoha soovida Jan kausile, palju õnne sünnipäevaks, sest et see raamat ilmuski tema suureks juubeliks, nii et palju õnne, nian. Tema sünnipäev oli eile koolitoimetuse poolt. Ühinen Hynenzemate enne soovidega. Aga mine, teine raamat, millest ma kiirelt siin räägin, on Ave Taaveti valerahategija Avedavateli käiust saates meil, et see on jutukogu väljend kultuurilehe kirjastuses välja antud. Ja toimetajana Tõnis Vilu, illustreerinud Liisi Grünberg aga väidavad, et on hakatud vaikselt juba nimetama, justkui juuakse Insaareks, mis on natuke paratamatu, sellepärast et selline eesti versioon maagilisest realismi, st on natukene heinsaare, mitte küll enda poolt monopoliseeritud, aga, aga talle seda omistatud, nõnda et seal mingeid paralleele on. Muidugi. Aga ma ei ütleks, et Taavet otse võtab heinsaarelt midagi üle vaid see on samamoodi orgaaniline kuidagi tema maailm. Ja teisalt võib jällegi öelda, et väga palju mõjutusi endal kindlasti tema endast nii suurest lugemusest, mis tuleb peaasjalikult vene kirjandusest. Et see on kohutavalt tore raamat, saab nalja, aga tegelikult on ka päris tõsist kraami. Ja isegi üks Eesti tuntud kirjastaja ütles. Nüüd ma ütlen mälu järgi, et lõpuks ometi üks naine, kes oskab nalja teha, ma päris sellega ei ole nõudnud, et naised meie kirjanduses muide, nalja ei oska teha, aga mul on ikkagi hea meel, et on veel üks naine selles toredas nimekirjas, kes teeb väärt huumorit. Igal juhul soovitan seda kõigile, aitäh Maija nende mõtete eest ja head uut aastat ka koolile. Ma arvan, et jätkame nii-öelda samas vaimus ja kohtume kahe nädala pärast aitäh. Te kuulasite kuuendat kirjandussaadet koogol, kus täna said sõna järgnevad autorid. Joosep Susi, Ave Taavet, Andres Ehin, nuga soo, Pealt ehk Lauri Sommer indiaanilaulikud ja lisaks kaks eesti kirjanikku, kes tähistasid 22. jaanuaril ümmargusi sünnipäevi kus Jaan Kaplinski saate on kokku pannud Helle Paas. Toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Aitäh kuulamast. Kool tänab tähelepanu eest ja jäägem peatse jälle kuulmiseni.