Lastetuba. Meie tänases saates olemas Me teie juurde head kuulajad kutsunud inimese, kelle kohta on öeldud, ta on olemist ja inimest määratleda püüdnud maailma tervikuks siduda, püüdnud et ta laseb maailma endast läbi voolata. Et tal on sügelev sulg. Ja tema sõnade taga on liikumine ja areng. Ise on ta öelnud, et ta on proovinud leida oma keset, aga see ei ole tal õnnestunud. Aga juba lapsena lei mõttekirjanikuks saada, sest et kirjanikuna ehk elan kauem kui tegelikult, mõtles poiss tollal. Ja see inimene on arvavaltan Te, olete Märjamaapoiss. Ja mu kodanikunimi, nagu teada, nüüd on Vallikivi. Ja ma olen viimasel ajal ka oma artikleid niiviisi allkirjastanud ja hakkasid ilmuma kogutud teosed milles muide esimeses köites on kaks kolmandikku avaldamast Ta lood, mida pole kunagi avaldatud, aga väga mu noores põlves kirjutatud. Ja seal ma tõin nagu selle nime uuesti tagasi, aga tegelikult Walton on ka minu päris nimi, sest enne minu sündi üks aasta isa eestistas selle Valtoni nime valligi, võiks nii, et mõlemad on täiesti lubatud ja seaduspärased ei ole väga laest võetud sädanemise Walton. Te olete üks kaksikutest Jaa seda küll ja ma ei tea, kui vana võisin olla, kui esimest korda nagu hakkasime tarvitama sõna mina kogu aeg oli, meie oli niivõrd endastmõistetav, aga ma olen kahemunakaksikud ja me ei ole mitte nagu kaks tilka vett oma vennaga vaid, vaid üsna erinevad ja mul on isegi oma teooria et kuna kahe venna vahel toimus mingi rollijaotus, siis, siis kasvades nagu need lahknevused suurenesid. Sest rollid ise ju määrasid kah inimest. Mitte nii nagu tuulikud Ja tuulikud on ühemunakaksikud, praegu nad vägagi erinevad, aga kui nad olid kuuldavasti õpilased on mu majanaaberkorterinaaber praegu ja me oleme palju rääkinud, siis nad said ja oma koolitükke teineteise eest tehtud ja, ja kuna Ülo armastas väga merd käia, aga ta tervis eriti hea ei olnud, siis kõik need tervisega trollid tegi tema eest üri ära, aga sai ka kõik süstid endale sisse. Aga nüüd siis teie vennal ei tulnud kanda niisugust suurt koormat, järelikult. Seda mitte, aga kuna tema oli praktilisem ja mina niisugune suurem teoreetik, siis meie rollijaotused ja kujundasid meid ka selliseks, et temal on praegu ikka käsi töö peale lahti ja ja mina olen rohkem niisuguse kirjutamise ja filosofeerimise peale nagu jäänud. Kas tema sees seda kirjutamise pisikut kohe mitte üks tibakene ka ei olnud. Et minu meelest üldse mitte kohe ja see ilmnes kohe kusagil esimeses klassis nagu meie vanem vend vahel sünnipäevapidudel meie üle suvatseb ironiseerida, et me enne tunduvalt enne õppisime kaarte mängima kui lugema. Ja ma tean, et mu kaksikvennal oli lugemisega raskusi veel seal algkooli teises klassis. Mina siiski õppisin veidi varem ära. Mida te mäletate iseendast esimest korda? Seda on raske öelda ja, ja tõesti ei tea, mis missugune kordse esimene oli võib-olla Märjamaamajad Pill istudes, kui oli kevad ja esimesed võililled läksid õitsema mingi kevade pill, aga muidugi meil on palju pilte loomulikult sellest ajastust, süngetest aegadest, mis välja on tulnud läbi elada. Just sõda. Ma olen sündinud 35. lõpus. Et ma mäletan näiteks neid ärevaid aegu, kui vanemad kuulasid raadiot. Jaa. Jaa, jaa. Jutt läks vahel sosinaks üle, kui oli juttu Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisest näiteks mis oli ju pikki aastakümneid nagu tabuteema ja arvati, nagu ütled, Need asjad on üldse olnud, aga las siis inimesed, kõik teadsid tõesti ainult salaprotokollid olid ja, ja ja niisugused sobingud meie arvelt nagu kahe röövli vahel toime ikkagi pandi ja see on meeles, siis on meeles üks suur tulekahju, mis oli Märjamaal. See oli saeveski. Ta enne oli, nimetati lina saeveskiks kaprastamis sarnokale selle ja see põnes oli meie majas oma paar kilomeetrit kaugele, aga tuleleegid olid nii suured, et need kandusid meie majani ja isa ja üks üüriline olid katusel hüdropuldiga ja tõrjusid seda tuld külge, ei jääks meie singli katusele ja ma mäletan, et istusin trepil ja ja see oli ärev ja küllalt õudne, aga, aga võimas pilt ka. Kuidas need tuleliik tulid üle üle põldude, üle terve Märjamaataguse, natuke tühje alatuulega otse meie peale. Ja unes ma näen siiamaani tulekahjusid ikkagi, kas see on nüüd see konkreetne elamus või mitte, seda ma ei oska öelda, aga see oli kindlasti üks võimsaid selliseid hetki, aga siis sõda ise, et ülemaja vinguvad kuulid, erinevad sõdurid, nendega suhetumine, need palju-palju kordi tolmunud põgenemised kuhugi keldrisse, kes pommivarjendites. Mõnede me käisime enamasti, kui vähegi aega oli koolimaja, see oli üks väheseid kiviehitusi, siis laiemalt keldris, aga vahele jõudnud sinna ka Märjamaal üks väheseid kohti, kus venelased peatasid sakslaste pealetungi 41. ja kaks nädalat oli lahingud ja väga ärev aeg, nii et et seal oli siis kuidagi seda sõda rohkem, muidu ta libises paljudes kohtades lihtsalt kiiresti üle nii-öelda idapoolele, kui see laine läks, kui ka tagasi lääne poole minev laine, aga see, just see esimene aktson on ärevam ja, ja rohkem meeles. Lapsed jäävad ju erilised pildid meelde, ega, ega. Võib-olla see jooksja ärevuses loomulikult kandub täiskasvanutest üle, aga näiteks ma mäletan seda, kui me istusime seal koolimaja keldris ja nagu varjendis küll maitses hea piim, leib näiteks. Ja üks poiss, see oli seal oma koeraga, söötis sellele porgandit Seegoler meelde. Eks see üldse on ju mäluga sellised asjadelt jäävad meelde ta sageli ka imelikud ja tühised asjad kuskil toote hetkel täiesti mitte midagi, ütlev hetk sinu elus ja see tuleb, ise. Tuleb ja tuleb korduvalt sulle mällu ja mingi väga oluline sündmus, nagu ei tule sa bet käskima mälul seda pinnale lasta. Sellepärast räägitaksegi mosaiigikildudest, mis võivad olla nii erinevad ja kuidagi just nagu juhuslikult pandud selle pildi sisse tõest. Ja, ja imelik, eks ole, et tegelikult me elame kui Pikaelu kellelgi õnnestub elada, aga elame läbi ju tegelikult väga-väga mitu elu. Ja sageli isegi säästame tagantjärele. Kas tõesti mina olen ka selline olnud, et ma olen ka seda elu elanud? See on nagu täiesti mingi teine etapp sinu elust ja nagu sa ise oled hoopis teine inimene, ma arvan, kas teil ei ole selline tunne? See kindlasti peab paika, kuigi, kui hakata jällegi natukene ennast seestpidi vaatama, siis vahel päris hämmastusega mõtled, et tegelikult oled sa ikkagi sina ise seesama no väike tüdruk või poiss kuskilt mingist hetkest. Ühtpidi sa mõtlesid ju nii ja seal olid mingisugused tõekspidamised, mis on väga-väga sarnased praegu selle täiskasvanu olemisega ja ma arvan, et just sellepärast on ka väga kena seda saadetki teha, et inimene oma lapsepõlvega oma lapsepõlvemaaga, oma lastetoaga ta on väga unikaalne ja, ja tema ise läbi ja, ja lõpuni ja need mõjutised, mille ta saab sealt kuskilt väga varajasest east kaasa vormimatada väga oluliselt. Jah, ainult, et me sageli ei tea seda, mis asi see on ja ja tegelikult, millest me koos seisame. Loomulikult tohutu osa on ikka geneetika ja, ja sellel kas kollektiivses mälus või kuidas tahes nimetada seda, miks me oleme nii erinevad, üks on saanud tohutut kasvatamist ja kasvatamist ja teadliku ja mitte midagi oledast tulnud või on midagi väga halba välja tulnud. Noh, seal on muidugi suhteline teiste jaoks või ühiskonna mõõdupuu järgi ja teist ei ole nagu üldse kasvatatud. Mina pean ennast Nende hulka, keda kasvatasid, nagu üldse ei ole, aga nagu pole väga vigagi omavahel meeldinud. Te ütlesite, et kiirustate igal vabal hetkel jällegi Märjamaale oma lapsepõlve koju ja missugune see kodu on või milline ta oli siis. Noh, ega ta midagi erilist ei olnud, sellepärast et minu isa oli väga vaene vaesest perest. Tema isa oli varakult ära surnud. Ema viie lapsega oli isegi omad talust välja aetud ja ta tuli juba 15 aastaselt ära mandrile Hiiumaalt töötas turbarabas ja talusulasena ja ja siis noh, kuidas öelda, seda sõna võlus ära naabri peredes Tre Vigalast. Ja sellele lubatud mingi ei usu ma sulasega abielluda, siis ta põgenes kodust ja nad tulid Märjamaale 28. aastal juba nii, et neil oli kaheksa krooni taskus ja ja mitte midagi. Aga isa oli tubli ja töökas ja ütles ennastika üles, need Eesti ajal oli ju see võimalik kätt täiesti nullseisust ta mingi 10 aastaga oli nii palju saanud. Tal oli maja ja kaks autot oli tolle aja kohta see polnudki nii vähe muidugi temaga muidugi mõlemad tublid ja ja kolm poega oli neil. Nii et vaevalt, et neil jätkus aega ärilisel laste tuha kujundamise või isegi selle üle mõtlemise peale, aga kõik need mängud ja asjad loomulikult olid ikka suunatud ka vanematest, mis, mis meid saatsid. Mälestused sellest ajast on ikkagi valdavalt helged ja see on ka vist geneetiline optimistliku meelelaadiga ja ta on ikka näha kõikides asjades rohkem häid külgi ja häirivad need. Isegi see trend, mis praegu on ikka väga tugev, ütleme ajakirjanduses ja mujal, kui kuiv ärritada tapmist ja tagaajamist ei ole siis nagu pole üldse õige asi, siis pole see mingi uudisega, aga mingi mingi noh, suhteliselt tühiasi kusagil kaugel maailma nurgas leiab niisugust võimendamist ainult tänu sellele, et on verd ja ilusatest asjadest peaaegu ei, ei räägita. Te juba rääkisite, et isa oli väga töökas inimene, aga millise eriala või elukutse ta enda jaoks siis välja kujutas? Ta oskas kõike teha, tal olid käed väga lahti, aga ega nad muidu poleks sedagi suhtelise jõukuse astet saavutanud, kui nad ei oleks äri ajanud, tähendab, nad ostsid taludest Kuu alguses võid ja mune ja ja pärast töötasid juba muna ekspordile ja, ja nii et see oli nagu nii pisikene ärimees pani ikkagi jalad alla, sai ema koostis, isa, ema koos, ema oli isegi initsiaator, sest ema oli niisugune temperamentsem ja, ja ettevõtlikum võib-olla kui isa isa oli rohkem teostaja, aga isa oli väga elava loomuga ja aga lahtine ja hea suhtleja, kuigi kummalgi olnud haridust. Aga ma ei ütleks, et neil puudus see loomulik intelligentsus, mis, mis inimest kenaks teeb. Kui nüüd isa ja ema vaadata siis kumb nendest lähedasem oli, kellega oli rohkem rääkida ja? No poistel on ikka isa annakuseks balevuseks ja isa võib-olla meeldis rohkem, aga eks paratamatult oli ikkagi ema lähedasem. Ja muidugi see asjaolu mängis ikkagi ka rolli, et me olime vara kasutamisel armee vanem vennal seitse aastat vanem, minust. Olime kaheksa-aastaselt, kui sa arreteeriti nagu venelased tagasi tulid, kohe oldaks esimesi anemis, kes kinni pandi ja siis me ei näinud teda enne, kui olime seitsmeteistaastased ja läksime tema juurde kola maasse. Kus ta siis eksiskul, kui. Et ei olnud nii kaua näinud, et ei tundnud ära netti, kuna see elu oli koos emaga, siis loomulikult oli ka ema, selles mõttes vaatasime hiljem oli juba juba nagu teadliku täiskasvanud inimese suhe ja kui isa ja ema vahel konfliktid olid igas peres ette tuleb siis ikka mingisugune spontaanne. Poolevitust kuulus emale. Kuigi minu meelest ema oli sageli üle kohtunis avast Sellise nõrgema kaitsmine füüsiliselt nõrgema kaitsmine. Jah, ma ei tea, ma ei ütleks, et seal nüüd see füüsiline nõrkus või tugevus eriti rolli mängis või nihukest, ega siis üks kätega muidugi ei olnud, aga pigem oli võib-olla ema see, kes oli käredam ja, ja võis alustada konflikti. Aga kuidagi jah, sanga vist loomulik, ikka seal see poiste emadevaheline suhe. Selline, aga igal juhul, no isa oli väga lugupidamist väärt ja, ja ta oli alati hea sõber ja ja tema ei riielnud nii palju kunagi kui ema ja nagu me ka pahandust tegime, siis isaga sai alati asjata ära teda kergesti ja mäletan kunagi ta andis ehitasime mingit autot. Endale, millest muidugi midagi välja ei tulnud, pisikseid jõmmid ja ja isa andis puuri ja murdsime selle puuri ära, hirm oli suur, et, et mis nüüd saab, kas on väike keretäis soolas või. Aga aga isa küsis ainult, et kas panen uue puuri otsa ja meil oli see nii suur üllatus. Muide, kehalist karistust ei ole me kumbki vennaga iial kogenud. Niiet. Aga hirm selle ees ikkagi oli. Ei olnudki võib-olla niivõrd kehalise karistuse hirm, kuivõrd ka paha sõna ütlemine ei olnud ja aga, aga see on üllatav, eks ole, ei mingit niisugust kasvatust teadust lugenud inimestel ja nagu ei tulnud see asi aeg, et meid võiks vitsaga karistada või, või kuidagi kuidagi mingid ähvardused muidugi olid ja et minul oli uhkuse asjaks öelda seda, et isa on üks kord pükste pealt rihma ja mulle vist ühe korra aianud või seal on vist ka maksimum kogu elu jooksul, mis füüsilist karistust on olnud ja noh, ma usun, et see läheb põlvest edasi, nii et aga ma ei saa öelda, et mina oma laste suhtes ei ole kordagi seda teinud. Aga see on, see on täiesti nähtus, kus täiskasvanud inimene lihtsalt oma rumaluste oma saamatust maksab kätte, et nõrgemale ja füüsiline karistamine on täielik mõttetus. See ei ole tegelikult aktiivne ega, ega ka vajalik. Sest see peab ikka väga paadunud inimene olema, kes ainult ainult füüsilise ähvarduse peale nagu kuuletuma. Ja, ja siis on teda ka selleks kasvatatud selleks pika aja jooksul harjutatud. Muide, ma alustasin seda vägivallauuringut, mille mu abikaasa lõpuni viis lastekaitseliidus ja, ja seal oli ankeedivastustes oli väga tavaline, et need lapsed, kes olid füüsiliselt karistada saanud need vastasid ka sellele küsimusele, et kas peab tulevikus oma lapsi karistama enamasti jaatavalt ja vastupidi, kes polnud karistada saanud, need leidsid, et mitte mingil juhul ei tohi füüsiliselt karistada. Kas te, poisid omavahel ikka võtsite vahel rusikat mängu ka vä? Noh, see ei olnud võib-olla nii karistus, see oli ka jõukatsumine ja, aga nohik arveteõiendamine ka, kui midagi oli teise meelest valesti teine teinud. Aga üldiselt ma ei tea, kus see, meil on, seal ka ilmaski otile mõlemil tohutu nisugune õiglus, isegi ma ütleksin, hüppe, õigluse tunne ja ma tunnen seda siiamaani. Kõige enam häirib see, kui, kui keegi on ebaõiglane teise teise suhtes olnud, ükskõik kui suures või väikses plaanisse seal teinekord tuleb, loomulikult oleme seda kõik olnud ja sageli seda ei taju, aga kui, kui tajusime ja need konfliktid vennaga vist olidki ikka ka nagu õigluse pinnal, aga aga minu meelest oli tema puhul see veel suurem, ta oli nii nii kole, õiglane ja kui meil ei ole omavahel midagi jagada või nii, et, et mul on meeles oma väikesed ebaõiglased tema suhtes väga hästi. Võib-olla temal ei olegi midagi minu suhtes meenutada, sest ta oli nii nii kohutavalt õiglane. Aga ma mäletan, näiteks naabrimees andis mulle ükskord kuus kommni, muidu me käisime kogu aeg koos, aga venda ei olnud seal ja kaheksa teda ei olnud ja, ja mina sain oma kolm kommi ära. Aga kiusatus oli nii suur, et sõin ühe tema omades kaera ja pärast andsin talle kaks ja ka üsna kiiresti jään vahele, sest see onu onu tuli, küsis, et kas ikka vend andis sulle kommid ja mu vennakene siis ütles nii rõõmsalt ja uhkelt, et isegi kaks tükki olin mina vahel selle asjaga ja häbi oli loomulik. Tavaliselt need meied käivad ja tõesti igal pool koos ja on teineteise ees siis väljas kangesti. Kas nüüd selle vanema vennaga oli ka niisugune lähedasem suhe või oli vanemal vennal äkki eelistus ühe kaksiku suhtes rohkem? Ei, tema oli minust seitse aastat vanem, see oli küllalt suur vanusevahe ja see oli ikka täitsa juba teine generatsioon ja temal olid oma mängud ja me olime head lapsed tema kõrval. Ja siis loomulikult, eks me üritasime teda vahel ära ka ja siis ta pidi meile vastama väikese kiusuga. Aga, aga kuna väikestele anti alati õigus, siis me kasutasime seda loomulikult ka kurjalt, nii et siin see õiglustunne väga ei töötanud, et me ikkagi hüppasime ka vahel tühise asja peale ütlema, et oi, mani kiusab meid. Ja, ja siis ta sai jälle selle eest sõidelda. Te olete kuskil öelnud ja siin meie jutuajamise alguses tuli ju ka selgelt välja, et lapsepõlv on olnud seotud hirmude põgenemist kuulidega. Ja vaatame natukene ka siis neid lehekülgi. Nii et 44. aastal isa arreteeriti ja mis põhjustuselises. No raske öelda, miks arreteeriti nii palju Eesti inimesi, eks ole ju 41. küüditati, et ära inimesed, kes olid oma riigi seadust ausalt täitnud ja seda riiki teeninud, mis oli loomuliku, mille eest ükskõik, iga teine reziim pidanuks neid kiitma. Ma olen Tšingis Khani romaani teatavasti kirjutanud, tänud, ja isegi see julm Mongoolane oli nii õiglane, et ta ei võtnud oma isandaid tema vaenlasi reetnud inimesi vastu vaenlasi isegi võib-olla hukata või igatahes öeldakse, kui sa oled oma isanda reetnud, miks ma peaks arvama, ütlesin mind, hakkad ustavalt teenima, kahjuks sellins suhet, et ei olnud selle vene imperialismi poolt olemas või, või on see uus aeg selle ära kaotanud, et ta hinnatud neid, kes olid ausalt oma tööd teinud. Nojah, see selleks, aga 44. noh, raske öelda, isa ei olnud isegi oma kaitsest olid pandud küll sinna kirja, kuna meil oli auto, siis oli teda kasutatud vist, kuid ükskord või kaks korda mindi haarangu nagu nagu nende punaste partisanide polnud ju Eestis, neid oli nii vähe, aga mingil arengul nad käisid. Igatahes, ma tean, et isa rääkis, et ükskord tõesti võeti ka keegi kinni ja taheti Haapsalusse viia ja siis ta kusagil poolel teel tegi autorikke mida need teised mehed siis ei jaganud, hakkas siis mootorisse ei saanudki edasi minna, ei tahtnud lihtsalt pealegi ta tundis seda meest, kes kinni ei tahtnud, viiana. See protest oli muidugi pisike, aga see inimene sellepärast viimata jäänud, aga inimene ei saagi muud teha, kui ta võib, loobud oma isiklikust osavõtust. Nii et noh, see jaa. Meie majas käisid kogu aeg läbi kanamunad, mis huvitasid väga sakslasi. Spekundayer olid nende lemmik, jututeemad ainetest rääkimata, siis noh, Me elasime suhteliselt hästi selle saksa okupatsiooniaja üle ja see hakkas silma inimestele, nii et kohe leidus neid, kes kaebasid või, või võib-olla seal oli mõni tormiline päeva pidu. Sõjaaedu tegi inimesed selles asjas natuke tormakaks, sest kunagi sa ei teadnud, kuniks elu ja ja sellepärast just niisugustel rasketel aegadel on võib-olla kõige suuremaid pidusid peetud. Me teame dekameroonist, eks ole, pidu katku ajal ja, ja need asjad ka võib-olla hakkasid kellelegi silma, kellel ei olnud sugugi nii heaolukord. Nii et ma oletan, et see on üks niisugune inimlik taust, miks ta oli üks esimeste seas. Kujutleme polnud sugugi alevi kõige jõukamad inimesed, aga meid küüditati 49, kui arreteeritu perekonnas. 13 aastane poiss küüditati oma kodust ja, ja oma kodumaalt ära. Murdeealine laps, kuidasmoodi, see mõjus ja, ja kuidas see lugu Baikali? Kui laps satub niisugusesse olukorda, siis on ta täis uudishimu ja huvi selle vastu, kuidas ta ise nendest olukordadest välja tuleb, sest tema ju kujundab alles oma elu. Küüditamine murdis ära täiskasvanud inimeste elulaadi ja nende eludega praktiliselt panid uksi nii-öelda, aga noortele teine suhelnud pidid sellest välja tulema ja kuigi me ei lootnud tagasi saada, sest stalinliku režiim tundus nii vägeva kõva olevat ometi on see uudishimu ja elada tahtmine, see pani aktiivselt tegutsema, osa meie vanused ei läinud seal kooli ja ja ei saanudki lõpuni haridust. Aga osa murdsid sealt ka läbi, sest eks see oli ikkagi mingis, kes noh, eesti rahva ärgas osa, kes ka sinna viidi ja, ja nii et mina lõpetasin seal keskkooli pärast, aga paljud sõbrad said ka seal ja mu kaksikvend lõpetas Tomski ülikooli, nii et. Tal ei õnnestunud tagasi tulla, mina sain mingi valega sealt tagasi. Mis paik see oli? See oli Novosibirski oblast kaunis lage ja igav metsastepp. Sovhoos põllumajanduskoht, kliima karm? Ei jah, aga noh, nii 40 kraadi oli talvel külma järsud üleminekud ja aga kui ma olin lapsena näiteks iga talv peaaegu kopsupõletikus, siis keemiaravis selle välja, need hiljem polnud mu kopsudele häda midagi ja ma ütlen, et niisugune asi on ka tahtekooliks väga tugev. Alati võib igast asjast ka midagi head leida. Ma olen kindel, et Siber aitas palju minu niisugustel tahteomadustele ja teha tahtmisele ja millegi saavutada tahtmisele kaasa ja me saame nende laste põlvkonnaga vahel müüki kokku alles hiljaaegu olime koos. Ja need inimesed nii nagu alguses ütlesite, siis on ikka milleski samasugused, nagu nad tookord olid ja ja saatused on väga erinevad olnud, aga noh, see on ise lugu oma onutütre juubelil tuletasin meelde oma onu, kes saatis minule eraldi sinna raha, kui ma sain sealt sovhoosist tulema keskkooli õppima. Päris ilma rahata ei saanud elada ja ja üks neist usklik usklik inimene üks nendest heategudest, mida sa ei saa kunagi tagasi teha, aga, aga maiku mul enesel õnnestub midagi head teha, siis tuleb mul onu Oskar alati meelde. Et ma olen nüüd selle ringi peale temal minule teinud ja mina saan kellelegi teisele teha ja ja nii see inimese või inimliku headuse ring käib ühiskonnas läbi põlvede ja see on kena, et niisugune asi on olemas. Teie Arvo Walton, olete üks vähestest, mõtlen selles mõttes vähestest, et mitte sugugi väga paljud kirjanikud lapsepõlves ei ole juba oma hinges veendunud, et nad tahavad tõesti kirjanikuks saada, ka teie olete selle välja ütelnud, et te tahate. Järelikult see kirjutamine oli ikka juba lapsena sees. Noh, ma ei tea, kuivõrd see johtus nii-öelda sellest kirjanduslikust taustast, kui ma mõtlen, et näiteks Paul-Eerik Rummo või Juhan Viiding või ta tuli kirjaniku perest, tal oli see kirjanik olemine oli nii-öelda eeskuju ja loomulik oleks ja ta võis ka selle vastu protesteerida omamoodi siis minu kodus seda ei olnud, meil polnud ka raamatuid kuigi palju, sest tol ajal olid raamat samuti kallis kui praegu ja neid oli väga vähe. Ma olin näiteks 11 korda läbi lugenud, nimed marmortahvlil, sinna viidi, need, see oli kindlasti üks tegur ja poiss olite lugeja ja muidugi hakkasin lugema, palun kusagil teises klassis niukesi massiliselt, selle ma avastasin, kui me olime pool aastat Tallinnas, sest isa oli vangis ja ema tuli oma õe juurde siia ainult selleks, et iga päev isale sooja toitu viia sinna vangimajja. Nii et noh, see omamoodi ustavus siiski kõikides ka oma väikestest näginetest hoolimata oli ka meie vanemate traditsioon siiski ja siis avastasime raamatukogu ja, ja siis siis hakkas niisugune too lugemine ja üks minu lemmikutest on olnud näiteks Andres Saal, kes ei ole kirjanikuna idea kui peetud, aga, aga niisuguse patriootilise kasvatajale kindlasti oli seal väga oluline ja põnev lugeda koht ja, ja põnev muidugi ka poisil lugeda. Kunagi ei ole mulle eriti meeldinud teaduslik fantastika, näiteks kulgema teadust, omamoodi pean lugu Vagaga kuidagi nigelalt nagu välja mõeldud, aga need ajaloolised loodia meeldisid kujusid, autoriteetne, neid tuleb igalt poolt ja ma ütlen, et me koosneme ju tsitaatidest tegelikult. Ja, ja me ei tea sageli, kus on see algallikas, kust see tsitaat on pärit, mis on meie veendumuseks saanud ja mida me ka väljendame selles oma tegevuses või tegudes või, või ütlemistes teiste suhtes. Aga kas koolipõlves ikka olid ka kirjandid sellised, mis paistsid natukene välja või, või tuli tahtmine ise mõnda juttu kirjutada, vahel lapsed sellised kelle jaoks on kirjutamine teistmoodi, kui teistele, kirjutavad ise raamatuid nendesse. Jah, muidugi seda ka oli, aga ma ütlen, et see kirjanikuks saada tahtmine, ma olen seda kirjutanud, aga see oli tegelikult noh, kuidas öelda, see oli parema puudumisel, tähendab see see tunnetus, mis tekib lapsel, mäletan, seal võis olla kusagil neljandal, seitsmenda eluaasta vahel, kui äkki teravalt tuli see tunnetus, et ma pean ükskord ära surema, et kui ebaõiglane see on, et mulle on antud elu ja ja noh, see maailma üldse kogu filosoofias on kõige põnevam see minatunnetus, eks ole, see, see kestab siiaajani, kui äkki avastasin mina ja äkki mina mind ei ole ja mis mina on ja kuidas ta saab olla eriline ja, ja see on ka surmaga seotud probleem ja siis tuli see tunnetus, et ma nagu tahaks midagi teha, eks ole, mis nagu nagu seda surma saaks natukenegi kuidagi edasi lükata või, või ma ei tea, see on loomulikult illusioon, sest nagu ma olen ka kirjutanud, et kahjuks surevad enamik Kirjanike kirjanikena enne ära, kui nad füüsiliselt surevad. Kahjuks on see nii ja, ja me ei saa öelda, miks keegi püsima jääb, sageli on seal mingi kooli papade tahes seda määramast. Aga see tunne oli jah, et, et vaat midagi päris tegema. Ebamusikaalne ma olin, joonistada ka ei osanud, no oli niisugune tunne, et kirjutada, seda ju peaks igaüks oskama, kuigi ma siis veel ei osanud kirjutada, kui ma, kui ma seda mõtet mõtlesin ja kirjutan, muidugi tuli hiljem ja kolmandas klassis kirjutasin pluss loo vihik sai täis, siis jäi pooleli, aga see oli kindlasti Aafrikas džunglis ja võitlused sellistel asjadel hiljem ikka ikka proovisin ka Siberis ka vene keeles, kui vene keele selgeks sain, olen kirjutanud luuletusi ja muinasjutte ja hiljem on siis jäänud sinna paika, nii et ju siis ikka mingid umbpannakse sisse. See ei olnud ainult CB. Et see on nagu selle mitte suremise jaoks vaja teostada, vaid, vaid me ei oska seda määrata, mismoodi ikka sealt kuskilt, kes, kes tahab jumalat uskuda, see võib öelda, et ikka see säde kuskilt on pandud su sisse. Aga, aga no selles nõukogude tegelikkus ei olnudki mitte mingit lootust, et see teostuks unistus nende kirjanikuks saada, sest minu jaoks oli kirjutamine ainult vastupanu sellele ja ja tõesti, kui kuuekümnendatel aastatel Tal tuli, Fletud vabanemine, siis nagu sa ise mõtled, Deutsche mõtteks, et kas ka sellistes tingimustes on võimalik kirjutada, sest minu jaoks oli kirjutama tohtis olla ülisalajane protsess, ainult mitte kellelgi tohtinud näidata, sest siis nad saavad kohe aru, et sa vihkad seda Nõukogude börsi. Kas te oskaksite paari lausega kokkuvõtvalt, et meie saate lõpus öelda, et mis te ise arvate, mis need kõige olulisemad nõksud selles lapsepõlveajas ja loos ja inimsuhetes on olnud, see on teineteist just niisuguse inimese, nagu te praegu olete. Ega vist ei oska küll ja ma kardan, et kui keegi arvab, et ta oskab seda öelda, siis ta petab ennast, sest ma ütlen, et me koosneme nii paljudest tsitaatidest. Kindlasti on ikkagi mingil pärilikul asjal oma osa, et sa ei muutu kurjategijaks või millekski selliseks, et sa midagi tahad saada, sest lugu tuleb ikka pidada just nendest inimestest, kellel on oma tugev eesmärk elus, tahtmine midagi teostada oma. Ma olen seda kirjutanud ja ikka ütleme, et on neli kõige olulisemat asja, mis inimese ja üldse ühiskonna eksistents peavad olemas on. Ja ma isegi annan andeks, järjekorda, võib-olla headus, tarkus või ausus, ma ei tea, kumb nendest Polo Wanna headus kindlasti on esimene ja neljas on julgus. Ja, ja nad, kui nad koos toimivad, siis, siis inimene võiks midagi väärt olla ja peale selle siis peab olema tahe ennast milleski teostada. Aga noh, näiteks olen ma täiesti kindel, et ei saa olla tõelist tarkust ilma headuseta. Tõeline sügav tarkus on ikka seotud alateadvusega ja ida. Ma õpetused on, ma arvan seda selgelt väljendanud, et see, see kuritarkus, millest vahel räägitakse, tuuakse vahelbot lääri näiteks või see on ikka küsitav. Ja sellepärast natuke häirib, ongi selle maailma praeguse maailma ja, ja meedia niisugune rõhutatud huvi ikkagi kurjuse vastu ja halbade asjade vastu ja selle selle nämmutamine ja ma isegi ei saa aru, miks, miks ja kust see tuleb. Hea tehakse võib-olla maailmas palju rohkem ja sellest tuleb tõesti ainult erakordsetel puhkudel tulevad nii-öelda meediakünnist ületavad uudis, et see on natuke kurb, et see maailmas nii on, aga ilmselt siin ei ole midagi kord. Laustaja tuba. Te kuulsite saadet lastetuba oma lapsepõlvest jutustas arva Walton ja temaga vestles reetmade.