Tere õhtust, algab näitleja, tonn Tiina Ükskülaga. Saade on lindistatud 12. septembril Pärnus. Endla teatri ärklisaalis küsib Pille-Riin. Tiina Üksküla praegu on see ajahetk, et suvehooaeg on läbi ja uus hooaeg ei ole veel alanud, et missuguseid mõtteid või tundeid see sügise aeg teis tekitab? No mul on sügis alati väga meeldinud, sest kevad on kevad, kevade lõpus on minu sünnipäev ja ilmselt ma olen kevade laps, kes on hirmus rahutu, seetõttu aga sügisel siis kui tekib koduses need värvid, ilus kirju sügis ja praegu on erakordselt kaunis september olnud vihmaperioodi, ma kardan, ma kardan väga novembrit sellist halli maastiku, värvitud maastikku ja vihmasadu ja ja siis ma tahan nagu orav koopasse ronida, kohe silma Jõksisti külmetanud, ma tahan süüa ja ainult soojas olla ja krõbistada vaikselt pähkleid, vooderda, muid koha, oma koobast. Aga praegu on see periood, kus ma tõesti mõtisklen elu üle ja, ja ma hingelt puhkan, ma laadin ennast talveks. Mulle väga sügis meeldib, praegu on hea mere ääres jalutada, kui on aega, sest suvitajad on ära läinud, rand on tühi, mulle ei meeldi olla rahva seas suure massi hulgas. Ja see periood suvel, kui kõik lokkab looduses, on pala ja kuum ja kärbeste sumin. Et see eriti ei meeldi, aga juuli all, kus pärnad, õitsemine minu jaoks siis lõpeb nagu suvi, see on see looduse kvintessents. Ja pärast seda on minu jaoks üks niisugune pikk uimane periood. Ja siis ootan sügist väga kohe. Aga sel aastal läks suvi kuidagi ootamatult kiiresti, kogu aeg on meeletu rabelemine ja kõik räägivad, et sügis on käes, inimesed on väsinud, ometi oli ilus suvi ja ei oska öelda, miks ma tunnen kama nagu pole üldse puhata saanud. Kas see on mu enda viga või, või on viga looduses või mingis noh, kosmose rütmides või jumal seda teab, aga ma olen endiselt väsinud ja ma pean leidma endas jõudu, et alustada uut hooaega. Võib-olla jah, on see tõesti kuidagi laiemalt ajas või õhus, et aeg on närvilisem, need inimesed on? Ma ei tea, hingeline tasakaal kipub kaduma ja. Aga kuidas siis seda leida või millest leida seda elujõudu või elurõõmu? No eks ikka mina leian jõudu ainult loodusest, mul on väga kahju, et no et loodusega kokkupuude jääb nagu üha vähemaks, sellepärast aega jääb üha vähemaks. Kõik inimesed, kes vanemaks saavad, räägivad seda juttu, ema ei uskunud, aga nüüd mulle tõesti tundub, et kohutavalt vähe on aega, ma, ma ei tea, ma ei ole mitte midagi õieti ära teinud. Ma rabelen pidevalt isegi oma oma kolleegidele ja sõpradele ütlen, et mul on nagu suur mõis kus on suur pere ja, ja mitu lehmad on kõik vaja lüpsta ja ja valitseda seda mõisat. Vot selline tunne olnud. Ja paremal ajal, kui oli pere suurem ja poeg oli väike, siiski ei, rohkem aega. Ma olen kogu aeg armastanud küllaltki palju magada, tähendab miinimum kaheksa tundi pealmine ja saama ma ei ole selline varajane, nagu kukk hommikul kohe laulab, hüppab üles. Ma olen ikka sellise hilisema eluviisiga, aga ka mitte, niiet ööd läbi võin Brassida, seda ma ei suuda. Inka öösel tahan magada, aga enne uinumist on see kõige ilusam aed nende tundide ajal, kus sa saad unistada ja mõtiskleda elu ja maailma üle ja ma ise olen suur keskprogrammide kuulajapõhised. Raadio ongi mul kogu aeg lahti, sest televiisorit ma vaatan üldiselt vähe, sest võtab täielikult aja, see on nagu narkomaania, kui juba istud, sina hakkad nürilt vaatama kõike programme, õnneks mul ei olegi rohkem võimalik näha minu mustvalge kolmekümneaastane televiisor, näitagi muud kui ainult ETV meedia, siis teist ärdeevee programmi ka, kas sellega ma pean olema ettevaatlik, sest mõnikord võib päris pildi eest ära viia. Nii et ikka muusika ja loodus ja meri ja ei ole enam sõpradega aega kohtuda, aga oleks vajadus, teine kuskil ja lapselapsed, kes muidugi väsitavad kohutavalt ja ometi samas annavad elujõudu. Sest eks ikka selles mõttes edasi kestus, milleks ma siis üldse toimetan, elan ja töötan ikka selle nimel. Et näha aga seda, mis neist saab ja kas nad kannavad seda edasi. Minu unistusi ja kusagil osalt on õudselt tore. Praegu need mõlemad väikesed on nagu kultuurikallakuga, mõlemad on musikaalsed ja joonistavad ja laulavad ja tantsivad ja ühesõnaga umbes samasugune lapsepõlv, kui minul oli, sest mis nii palju, kui ma tagasi mäletame, ainult hüppasin, fonitsin ja tooksin ja olin meeletult energiat täis, seal taga liikuv laps ja mõlemad lapselapsed on samasugused ja. Me jõudsime siin nüüd jutus lapsepõlve juurde kas juba lapsepõlvest või mis ajast või kuidas tekkis tõmme teatri poole. Kas ma üldse väiksena niiviisi mõtlesin ja ma teadsin üht, et kõik, mis on seotud kunstiga? Ma ei andnud nagu sellele teadlikult aru, ainult see kiskus, muusika kiskus meeletult enda poole, tants, nii palju, kui ma tagasi mäletan, ma liikusin, jäljendasin siis ei olnud ju televiisorit, muusikali, juba imeasi, sest ma kasvasin. Ja pärast sõda oli külas võib-olla ainult mõningatel peredel oli raadio ja naabriperes oli see raadi olemas ja me käisime siis laupäeva õhtuti soovikontserti kuulamas. Üks suur vana talutare, seal elas naine kahe väikese lapsega ja pärast seda juhtusin mina emaga ka sinna. Ja ma olen üles kasvanud Andrus Mitti ema ja tema tädiga. Ja nemad on nagu minu lapsepõlveõed ja nad mõlemad olid väga musikaalsed, mängisid kitarri, kodus olid kannel, nii et see oli nagu iseenesestmõistetav, et õhtuti pärast päevatööd musitseeriti ja et me koos laulsime. Me kõik need õrnad ööbikud ja kõik ilusad rahvalaulud, sest Andruse vanaemal oli väga kaunis hääl. Ja ka Andruse emal ta hiljem laulis nooruses kooris Viljandis. Ja mul on väga hea meel, et selles talutares ja sellest suurem pärnapuu otsas, mis on nagu nüüd nimetatud pärnapuuks, on üle 100 aasta vana, kus ma põhiliselt elasin ja olin suvel, õppisin seal otsas, et sealt arest on võrsunud selline noor inimene kui Andrus Mitt, kes on jõudnud praegu ikka maailmamuusikasse Sibeliuse akadeemias, õpib laulu. Ja kui Andrus oli väike, siis ema ütles, et näed, Andrus nagu sina, hüppa peaturni peacexi. Olge õnnelik. Ja tõesti, ma nii palju, kui ma mäletan lapsepõlvest, paljajalu, talvel jooksin. Ma tulin tagasi, ma olin kohaga õnnelik, ainult et saaks hüpata, et saaks turnida, kui juba Silvia verre läksid mustesse kooli. Sest meil olid juba võimlemistunnis, olid keerulisemad asjad nagu Liia Undi rattaviskamine ja siis minu pealt õppisid seda. Sa ütlesid ära ja me läksime niidu peale ja siis mina hakkasin kohe proovima ja kui mina sain selgeks, siis selle järele nemad ka. Ühesõnaga kõik kaseladvad, pidin mina järele proovima, kas see kask on küllalt painduv ja ma olen küllalt tulnuk kuuskazelatvagad igavese põntsaku kalla, kasko murdunud. Nii et ma tean seda tunnet, mis tunne on, kui sa, kas elad vada, lendad sani imeline, see on peaaegu nagu langevarjuhüppe ja kuradi konservatooriumis, ma tahtsin väga minna teha langevarjuhüppeid, aga minu tulevane abikaasa keelas selle mulle kategooriliselt ära. Ja siis kõrgustesse ma olen jõudnud ainult niipalju, et Pirita kloostri varemete seal üleval serva peal ma siiski käisin turnimas ja ma tundsin ennast väga hästi kõrguses, sest mul on hea tasakaalutunnetuse, mul ei olegi kõrgus hirmu. Aga vastupidi, Aarnerile kardab õudselt kõrgust ja tema võttis mult ära jah, selle ilusa asja. Et ma ei saanud enam ronida, kõrguses käia ja langevarjuga hüpata. Aga kui ma olin kusagil 40-ni, siis ma käisin lapsepõlvepuu otsas pärnapuu otsas, see oli üks väga tore naljakas lugu. Me olime terve perega Käärdi talus. Andrus oli siis ka suvel. Siis ta veel õppis Tallinna konservatooriumis ja minu poeg ja muidugi ma tahtsin näidata siis oma pojale ka, kus puu otsas ma käisin. Ronisin robinal sain siiski puu otsa, aga jalas ei olnud mul vastavat jalanõud ja allatulek oli raskendatud, sest puu oli vahepeal pärnapuu nii kõrgele kasvanud ja siis oli seis selline, et kutsu või mustlaste välja tuletõrjeauto, et mind alla saada. Voodi, redel, aga redeli ulatanud oksteni. Andruse isa on väga pikka kasvu mees ja siis nad viskasid mulle köiepuu otsa. Siis ma mööda köit, kuni, siis Andruse isa õlgadeni ja tema tõstis mu puu otsast alla, aga ma siiski käisin oma lapsepõlvepuu otsas, see oli mu viimane puu otsas. Käik. Lapsepõlv oli selles mõttes mul imeline, et tähendab tihti talus rasket ööd ja emad olid surmani väsinud, aga nendel oli nii palju hingejõudu, et nad suutsid lastega kogu aeg tegeleda, et nad suutsid edasi anda seda ilu ja rõõmu, mida nemad nägid ja tundsid mul nii selgesti meeles, kui tihti me käisime lihtsalt õuadel vaatamas suvel, kuidas saunakorstnast suits tõuseb, see oli nagu mingi müsteerium ja nüüd, kus me oleme täiskasvanud ja kui ma vahetevahel seal käin, siis me ikkagi mõnedki suurema kokku keegi meist ütleks selle lausena, vaata kui ilus saunakorstnast tõuseb suitsu. Ja siis mul kohe assotsieerub meie linnake, tähendab jällegi juured jõuavad mu lapsepõlve, kui mul selline lause on, kuuled, kuidas kartul kasvab. Ja ma olengi sellisest lapsepõlvemaalt, kus osati kuulda, kuidas kartul kasvab, kuidas rohutirtsud siristavad, kuidas kuu ripub juulikuus pärnapuu ladvas, kuidas õhtuti istusime tare ees ja laulsime koos. Niisugune vajadus. Ja, ja see oli loomulik käik, et see kasvas üle vajaduseks kunsti ja kultuuri järele. Ja tants tuli iseenesest lennuma, ei tea, mind pandi tantsima koolis ja mitte ei pandud näitemängu. Mulle muidugi meeldis hirmsasti näitemängud, aga oli niivõrd arg, et ma ei ole jäänud ka. Ma tahaksin ka näitemängus kaasa teha mees kuuli laste näitemängus kusagil kolmandas klassis tegin ja mul oli sõnade suur hirm, nii et ma koputasin ja jätsin teksti vahele. Tantsus kuidagi tundsin ennast kindlalt. Ja siis juba ma kolisin Viljandisse emaga. Siis ma hakkasin juba teadlikud tegelema tantsuga Viljandi pioneeride majas läksin balletirühma, mul oli haruldased. Et aga siis oli väga musikaalne inimene, kes laulis ise ilusasti ja hea näitleja Eduard Põltsamaa ja hiljem, kui tema siirdus Vanemuisesse, jäin mina nagu balletiõpetajaks sinna vanema rühma õpilane, ilma et ma seda oleks soovinud või tahtnud või üldse sellest mõelnud. Ning pandi fakti, et kuna oli tol ajal päeva koolis õppemaks ja mul ei olnud raha, majanduslik olukord oli väga raske siis mul avanes võimalus minna õhtukooli. Ei, sa hakkad teenima. Olin 16 aastane, kui ma hakkasin juba elama iseseisvat elu pärast kolm aastat, kui ma töötasin Viljandit müüride majas, selle tantsubaasiga ma läksingi teatrikooli, sest sisuliselt ma absoluutselt polnud ju teatriga üldse, mul ei olnud mingit kokkupuudet nii palju, ainult et ma olin reet Leissarigatud Ta ja no üht-teist ma nagu teadsin, et mis on need tüüdid ja nii edasi. Aga ma läksin täiesti õnne peale välja sinna sisseastumiseksamitele. Ja küllap mul sellepärast oli ka teatrikoolis noh, esialgu raske, sest ma piin nagu täiesti ümber õppima, sest ainult seal juba hingamine on teine. Ja siis väga palju selliseid asju nagu Laine Mägi löögi heideti teatrikoolis ette, sest see niisugune hoitud sirge selg, mis on lihtsalt treeninguga sisse jäänud, ilma, et tantsija endale aru annaks ja positsioonis seismine ja see oli segav tegur, mulle kuvab, juhiti tähelepanu sellele, ma pidin kramplikult sellele mõtlema, see lõi mind täiesti kinni. Mul hakkas halvasti minema. Kohutavalt kartsin. Võib-olla on mul ka hirm pruunide silmade ees, sest minu tantsuõpetajaid ka pruunid silmad, aga tantsud? Ma meeletult kartsin ja mul võttis kolm aastat enne kui mul, kas tasapisi see hirm üle minema? Ega ma tegelikult täielikult ei saanudki hirmust üle. Olin juba teatrikooli lõpetanud ja mäletan Me lihtsalt juhuslikult saime kokku ja, ja minagi tuli juttu, nii kui ta küsis, absoluutselt ei tule pealkiri meelde, ei tule autor meelde. Tühi koht kohe. Muidugi ma kandsin väga palju aastat endas seda tantse, seal oli mul muidugi väga valus kaotus, ma teadsin, et ma ei saa kunagi baleriinid, sest tol ajal ei olnud ühiselamut. Ja ma olin siis 14 aastane, kui ma hakkasin teadlikult balletiga tegelema. Sest kuni 12 aastani ainult võeti vastu. Veel teatrikooli esimestel kursustel käisin pidevalt vaatamas, nii palju kui Luikede järve eelmi puuriga ma käisin peaaegu igal etendusel istusin ja nutsin saalis. Treeningtund, mida praegu nüüd näen, et lastel võib olla tüütu, mul pole iialgi olnud balleti treeningtunnid, tüütud. Mina oma nooruses oleks võinud lõpmatuseni teha ja ma vaatasin hirmuga kella ja mõtlesin, et kui ma saaksin lükata kuidagi seierid taha ruttu, et ma saaksin veel üks tund tehakse, sest tants on ikkagi olnud mul kõige rohkem verest tantsima ka. Ja nüüd ma näen, et seesama praegu minu pojatütre, see tants on tal veres ja. Ma saan aru, kui ta tantsib, et siis on mul tunne, noh minust, kes siiski saab tantsida. Ja esimene aasta pärast teatrikooli lõpetamist ma olen sagedasti mõelnud, et milliseks oleks üldse kujunenud mu elu. Kui ma oleks sattunud kusagile mujale teha, siis ma ei tea, aga ilmselt nii oli määratud, et ma sattusin Rakveresse soli, minu õnn, sest ma sain väga palju huvitavat tööd, väga rasket ja ilusat tööd, suured rollid ja Heino Kulvere oli tookord Rakvere teatris ja ta oli küllalt julge eksperimenteerida. Ja kus mu esimeseks rulliksust otsionaarschecki roome Julie pimeduses ester, mis olemuselt katus nagu minuga, see oli muidugi raske pähkel minu jaoks, sest teatrikoolis lõpueksamitel mul ei olnud, et osa. Ja ma tulin sellega siiski toime, kuigi oli hetki, kus ma mõtlesin, et ma sain väga vähe seda üldse proovida ei saanudki jõudnudki, tähendab pea proovideni vaid ma vist esimest vaatust sain korra läbi teha ja mind saadeti maale, üldse on mõnes mõttes olnud saatus minu vastu väga julm. Min on visatud niiviisi vette, ma olen pidanud ise ujuma kaldale nii mitmetes olukordades ja kummaline küll, kui on olemas piirisituatsioon siis ma olen leidnud endas äkki jõudu, ma muutun väga rahulikuks ja väga kainelt arvestatavaks, muidu ma olen selline pabista ja ühesõnaga, kui ma ootan või kui ma kahtlen, teadmatus tapab mind kõige rohkem, siis ma võin tõesti närveerida hulluseni. Aga niipea, kui on pauk käinud ja auditi ees, siis ma olen ääretult rahulikuks ja ma hakkan tegutsema kiirelt. Tähendab, aju hakkab meeletult kiirelt. Ütleme, ma ei tea, kas see on kõik Kaksikute tähtkujus olevatele inimestele või, ja Rakvereperioodi langevad väga olulised rollid Williamsi klaasist loomest, Laura Bresti inimeste soonist, sente suid ta kaksikroll, mis oli näitlejale tohutult vajalik selleks, et üldse tunnetada oma jõuvarusid ja kuidas oma häält kasutada ja andis mulle väga palju. Ei ole muidugi minu kõige armastatum roll, väike prints. Vaat see roll on mind saatnud terve elu, eks püree on minu jaoks, ma olen seda varem öelnud, et no ma ei ole usklik ja inimesed, kes loevad piiblit, minu jaoks on eksõppi riial minu piibel, ma leian sealt kõik vastused, sest ta oskab nii kaunilt, avadeni, sügavalt kõiki elunähtusi ja väike prints on tõesti mu südames selline väga, väga hell koht. Ja mida ma püüan hoida ja kanda seda endaga kaasas ja olen ka püüdnud oma lastelastele lahti seda mõtiskleda, nad on veel väikesed, kuid siiski üht-teist on ka nendeni midagi jõudnud. Ja kui nad väga väikesed olin, ma püüdsin neile nagu üldse maa ilma avastada ja ja õige tillukesest pärast juba lasin neil näiteks jalutuskäigul lilli nuusutada ja rääkida, mis õis, mis lill see on ja milleks nad on ja ja need putukad ja need mutukate, terve nende maailm. Sest tihtipeale lihtsalt käiakse lastega ringi, lastega räägite, lastega, peab tegelema lastega, peab rääkima, lastele on vaja avada maailma ja mul on väga hea meel, et väike pojapoeg Christian kohal on abstraktne mõtlemine, me kuidagi saame aru teineteist poolelt sõnalt. Poeg on väga konkreetne ja, ja väga loogiline ja kuidagi midagi tüdrukul on Sandra lõnga loogika, et kõik peab olema väga selgeks tehtud. Aru saab, Kristjan saab poole pealt pooltest sõnadest aru, temale tarvitseb ainult öelda, et et nüüd jääme magama, öösel pildid elustavad, räägid natuke muinasjutu juurde, tema haarab kaelast kinni ja ta saab aru, et nii saisto. Aga ta armastab luuletada ja, ja siis oli üks periood, kus ta hirmsasti oli teadist kiindunud, Alulda kartis diaatritestorali oma teater, nähtamatu ter, Karlssoni teater kusagil metsas. Ja siis ta kasutas ära sellist asja ka väsinud ja ei viitsinud käia. Ütles, võta sülle, mõtlesin, et no mis asja sa siis tegid, kus öösel magasin, ma ei saanud öösel magada, mul oli ju ringreis. Kus kohal mul oli Rootsimaal ringreis ja ma ei saanud, mul oli mul öösel proovid mas, no heldene aeg, eks siis terve öö proovides püsti seisnud, kuidas ma siis ei seisnud, muidugi seisin, issand, no mida sa siis mängisid? Kuuske muidugi. Ja mul ei ole midagi selle peale öelda, kui ta terve öö pidi proovi tegema ja kuuske mängima püsti seisma, siis pidin ma ta võtma, kas kukile vestlesime ja siis ükskord ütles mulle hirmus kiire, mul on Viljandisse väljasõit, mis, mis sa siis on. Hirmus verine etendus on, kuidas konnad said peksa ja ma ütlesin, et no kes siis seda kandma seal mängib muidugi mina, issand, no miks sa siis endale sellise verise rolli valid mõmmi, see on ainult mängult. Kes ta elas, ainult teatrimaailmas, aga nüüd on see natuke tahaplaanile jäänud, nüüd pidi olema vist ma ei tea, kas suve ja kui praegu teatri kinnidirektor läks ära teatrisse, ta ütles praegu momendil ei, siis ta ise kirjutas näidendeid, ta ütles, võid, tõlkis saksa keelest ja siis oli väga-väga põnevad pealkirjad. Kahju, et oleks pidanud siiski ülesse kirjutama, sest see on fantastiline, mida tähendab laps mõtleb ja tegelikult lastes on nii tugev loogika ja mulle on alati meeldinud lapsi jälgida, olin 16 aastane, kui ma alustasin pedagoogilist tööd ja ma ei ole seda ise kunagi tahtnud, aga ilmselt mul siis pidid olema mingid pedagoogid, koogi eeldused. Et ma sain lastega väga hea kontakti. Mul ei olnud absoluutselt mingit probleemi distsipliiniga, sest ma olen isegi kuu aega Viljandi poiste koloonias olnud ja õpetanud tantsu ja mul ei olenud nende poistega mingit probleemi. Panin siis seitsmeteistaastane ja seal olid murdvargaid ja vargaid ja eks eest kuus seitse poissi, 14 aastased, 15 aastased, kõige vanem oli seitsmeteistaastane ja nad olid džentelmenid, nad isegi ei vandunud mitte minu tunnis. Aga näitlejale on muidugi see vajalik jälgimine, mina saan väga palju laste pealt eriti noh, kui ma eksemplarid mängisin, siis oli just tähtis, mis Kaarin Raid juhtis, tähelepanu see ühelt emotsionaalselt teisele minek. Et sa räägid filosoofilised seal oma monoloogi äkki silmapilkselt, laps võib hakata nutma ja sealt sama, ta läheb üle nutult naerule. Ma võiks jällegi võrdluseks tuua väikese Kristjani, kui ta äkki ühel hommikul kohvilauas tuleb, istub Jäken endast nii ära leidub, eks nüüd lahti, noh, kõik on pahasti. Tema, Rudolf vatt kukkus sohu ja pojad on ka kõik soos. Siis ta käis lasteaias ja ta ütles, et sel ajal, kui teised lapsed magavad, ei tahtnud magada. Käitlan Rudolf rott külas, siis ta nad räägivad kahekesi seal voodis ja nüüd on ta on uppunud ja pojad ka ta nuttis meeleheitlikult. Siis ma talle rääkisin, pikad lood ära ja kuidagi sain ikka sellele lainele, et pühkis oma pisarad, kes jääb ära ja natukese aja pärast tõesti selle silmades päike ja ja, ja on see, mida me unustame ära oma lapsepõlve, mida tantsud ütles, me peame kaasas kandma oma lapsepõlve, kuhu see jääb ja mind on ikka huvitanud see näiteks mõlemad lapsed armastavad väga muusikat ja ma olen küsinud, et no mida te tunnete, kui on mõni väga ilus laule keeranud. Nad kutsuvad mind muumiks kera kõvemini. Meie lemmiklaul, nii, noh, ühel on üks lemmiklaul, teisel teine. Ja siis ma küsisin tüdruku käest ja noh, et tal on väga hea meeleolu ja, ja ja tunne on ja siis ma küsisin Kristjani käest. Christian ütleb nii, et kui muusika mängib, siis mul on selline tunne. Et päike paistab meie sinuga mummi, lähme käest kinni, ikka mere pool. Nüüd oli juttu Rakvere teatrist ja, ja sealsetest kaunitest rollidest, kuidas tuli sisse peatele linnavahetus ja ja kui nüüd mõelda sellele küllalt pikale Pärnu teatriperioodile, mis on siin siis kõige hingelähedasemad rollid? Ma arvan, et mis kõige rohkem muidugi võlus, oli see, et Pärnus on meri, mida ma olen tõesti igatsenud lapsepõlvest saadik. Sest kuigi ma olen sisemaal kasvanud, on mind alati, noh, mul on mingisugune lähedus merega. Ja Pärnu periood on mul olnud samuti väga viljakas, mul oli algusest peale jällegi väga erinevaid suuri rolle. No siin tuli ka mul kokkupuude esimest korda muusikaliga, noh, ma ei ole mingi laulja, see on kõigile teada. Aga muusikat ma olen tõesti väga armastanud ja ma peaks ütlema, et pillitšekk, stoori, mis mulle oli samuti suureks pähkliks, kui oleks pini Jack staarid, siis ma vaevalt et oleksin suutnud tähele tollit. Ootan suure põnevusega niidet Estoniast, lähele Talvi Normeti lavastuses ja kõik see, mis on eelnenud, need rollid ilma nendeta vaevalt et ma oleks suutnud teha Aino Kallast vaimude tunnis ja minu jaoks ikkagi Pärnu teatris on Aino Kallas minu selline piirikivi. Kuigi mulle praegu väga meeldib jesta Berlingi majoriproua ja ma Selma Lagerlöfi armastan ja see on mul üks niisuguseid lemmikraamatuid. Aga ja no Aino Kalda, aga ma olen elanud ikkagi 11 aastat, see on pikk periood, sinna mahub nii palju sündmusi ja kui ei oleks saanud seda rolli poleks olnud ka neid aastaid neid kohtumisi inimestega, neid imelisi hetki, kokkupuudet teistsuguse maailmaga. Sest tänu vaimude tunnile siis, kui olid piirid nii suletud, pääsesime meie nagu kusagil esimeste seast väljapoole Eesti piire. Ja see etendus, mis toimus Stockholmis ääretult rasketes tingimustes. See andis mulle väga suure karastuse ja pärast seda mina ei tea, ma vist isegi esietenduse puhul enam ei närveeri, tähendab, ma ei ütleks, et mul kerge rambipalavik peab olema, mis on, hea närv, on siis on kõik korras. Aga segavat närvi mul enam ei ole. Sest tänu väikesele saalile ma olen saanud nagu hoopis teise kontakti publikuga. Sest kunagi ma mäletan raker perioodil kuli Kirjanike Majas enne õhtut, kuidas ma kartsin, kuidas ma andsin endale tõotuse, et mõned iialgi ei võta osa neist luuleõhtutest. Minule meeldib, kui on must saalis Lavaauk ja ainult prožektorid ja ma tunnen ennast väga hästi, siis olen kaitstud. Aga kui on valges kohal ja ma olen nagu alasti publiku ees, mul kaob kaitstuse tunne onu vaimude tunnil ja ma olen sellest nagu üle saanud. Ja nüüd, mis poeg toob, seda ma küll ei teha, seda tähendab jumal taevas. Aga midagi on tulemas ja Katrin Nielsen, kui hakkaksin muumitrollidega jälle tööle, et ma vist hakkan muumimammat tegema, pole midagi selle vastu, ma ei ole tükil ajal lasteetendustes enam kaasa teinud. Sest ma mäletan kunagi, kui Ingo Normet tegi vikerkaari lill. See oli küll ääretult füüsiliselt väga raske mulle. Sest noh, ma ei olnud ikka enam 18 19 ja eriti veel kaks etendust päevas, et nad tahtsid ka kolm etendust teha ja see oli tappev. Aga tegelikult mu see Tiina roll väga meeldis, ma sain ennast täiesti välja möllata ja puhu tuul. Kaarin Raidi lavastuses on üks niisuguseid barba, seal see roll ja üldse see periood, eriti just proovide periood ja muidugi ka etenduse Kaarin oskas meil luua sellise ääretult Mõnusa atmosfäär. Jese proovide periood oli väga-väga hea ja väga kaunis. Midagi sellist. Ma tundsin mati hundiga tehes usaldajad ja vaimude tundi ja, ja nüüd ka Raivo trassi töömaleva kaistused Salini ligilähedane, et et ei tekkinud selliseid pingeid, sest üks asi on muidugi teha ka väikesearvulist lavastust. Oi, see on selge, et nii ei saa lavastada ja teha, ütleb nagu praegu ja seda Berlingi saaga, kus on terve trupp koos, seda on kohutavalt raske. Ma täiesti mõistan sest Kilvet jupphaaval tegija panna see peaproovidel kõik see asi jooksma. Ta ei saagi niiviisi teha niiviisi vaikselt nokitseda, nagu me tegime praegu kõik need päevad-ööd. Kuigi väga meeldiv oli mul teha Kilvetiga seda rolli, et mulle usaldati see rull, see ega ma seda ei mõelnud küll nii ise, kui ma selle lavastuse välja pakkusime, üldse vee välja pakkusin ka siit, ma võtan õpetuste teinekordki, peaks midagi head välja pakkuma, ehk siis kukub mulle ka midagi. Jesta Berlingi saaga lavale toomine oli ju tegelikult teie idee, eks ole, ja ja sellepärast, et mind tegi kadedaks kogu aeg Ugala muutkui dramatiseerinud väärtkirjandust ja kas meie siis oleme halvemad ja ma lihtsalt sellepärast paiskasin selle välja, et, et miks mitte, et kuna aeg on selline, et praegu vajatakse just natuke sellist kangelaslikku ja maast natukene kõrgemale, siis argielu on küllaltki argine ja küllaltki raske ja muserdav, et inimesed tahavad midagi ilusat ja midagi kaunist ja mitte ainult ka nalja ja komöödia vastu pole muidugi kellelgi. Aga Ma usun, et tahetakse ka võib-olla tragöödiat vaadata, kui see tõesti hästi on tehtud ja. Kui mõelda sellele Lile lavastuses kõik need päevad ja ööd, Se Margareta karpe näidet, Raivo trassi lavastas siis see ema, keda te mängite, tema ju ka mingite hirmude või üksinduse eest, põgeneb tegelikult oma mälestustesse teatrist. Tri maailma, see on väga, üldse palju keerulisem ja peenem sest tegelikult kõik need inimesed kannatavad üksinduse all, tähendab, no see on see mööda elamist ja, ja möödarääkimine ja see põlvkonna vahelised probleemid. Aga no publikule on üks asi, mis publikule muidugi jääb mulje, aga ma pean ütlema ausalt, ega mul seal kuulge, kerge ei ole olla selles voodis, mis on puine ja väga mügerlik, madrats on mu külje all. Nii et mul tõesti liikmed surevad kõik ära ja kuna on juttu, et on halvatud, siis ma ei julge ju eriti seal ennast pöörata ja eks meil seal ikka tekib ka seal omad naljad. Väiksed naljad on ka, mida muidugi publik ei, ei märg ka. Sest küsimus on seal vanaduses. TTL-i ütleb nii, nagu juhtub. Kavalehe peal on need Alison seitse, 10. tema ütleb vahetevahel mulle ikka paneb veel otsa 74, mõnikord 75 ja enne kui ta hakkab ütlema, siis ma juba Ottali mind ajab nii õudselt naerma ja mina veenius vaikselt põgiseda teki all, aga Katrinil see neil on muidugi väga raske üle minna sealt oma tekstile ja, ja tema on meil ka selline väga edev, ma olen üldiselt hirmus. Ja kui kaks edevad kokku, aga no siis on täiesti katastroof, siis ikka katrin, vahetevahel on näpistanud ja, ja siis ma ikka vaatan ühe silmaga publikupoolse silma, panen kinni ühe silmaga, siis ma piilun ja vaat mis nad teevad. Ja sellepärast, et see on hirmus pikk aeg, mul hakkab igav ju seal voodis lamada ja mõnikord on nii, et ma olen väga väsinud olnud. Paleus, mul tuleb tukk tuleb peale, olen mõelnud hirmuga, issand, kui jään magama. Veeretatakse ja ma käin esimesel alustava teksti, nii läheb sinna pinge peale. Kui mina teksti alustasin, jääb kõik kätki aga seni veel seda ei ole juhtunud, ma ei tea, mis talvel tuleb, et võib tõesti nii olla, et on laval tegelikult tõsine, dramaatiline hetk, aga, aga näitlejate nool loomulikult ja sellised aps on ju väga palju. Tähendab muidugi ei tohi ju partnerid tõesti rollist välja viia, see on kuritegu, aga mõnikord kiusatus. Meeldib laval, väike intriig püsti panna, kõige toredam on muidugi need hetked hirmus kohutavam, Endal tekst läheb meelest ära. Aga kui läheb partneril tekst ära ja siis näha seda nägu ja seda hirmunud silmi, siis kuidas partner välja rabeleb ja ja kõik läheb ilusasti edasi, teinekord värskendab, sest kõik lähevad erksaks ja ja, ja hakkavad kohe õhinaga edasi mängima ja. Kui siin juba väikesest printsist juttu oli, siis kas teater aitab ka seda last endas elus hoida või väikest printsi, millele võib olla elu seisab vastu või ei jäta aega selle lapse mõistmiseks enda sees, et kas teater on selleks üks võimalus? Ja ma ei tea, antud momendil on, kes küll olukord selline igal pool, et seda pead sa iseendas kandma ja jumal tänatud, et see on minus olemas. Et mul on olemas väike prints, võib-olla ma ei suudakski selle eluga koormusele ja tempole vastu pidada, sest ma ei ole selline seltskonnainimene ja kes ennast välja elab. Võib-olla nõrgeldadesse pidu pidades ja ma saan isegi ru paljudes neist, kes alkoholi tarvitavad ja inimene peab ju leidma mingisuguse tee, kuidas ennast lõõgastuda. Ei saa ju olla pidevalt pinges. Aga minus on nii palju tugevust, et mina leian nagu endas seda jõudu. Mind aitab kohutavalt palju üksiolek, kuigi ma olen väga seltsiv lapsanud, samas ma olen juba väiksena vajanud üksindust. Ja mida aasta edasi tähendab, ma ei kujuta üldse ette, kui ma päevas ei saa olla, no vähemalt tundma pean saama, olla üksi täiesti üksi jätma, on keskenduda, mõtelda, olla lihtsalt Modofa niiviisi, kui ma olen üksinda ja aga praegune elu on ja see on kohutav. Ma ei kujuta ette, mina ei oleks küll suuteline Tallinnas elama, sest mind väsitab see pidev müra ja see liiklusuksest välja hakkab pinge. Aga Pärnus on nii, et ma näen, minu meelest see minek ja tulek on ju puhkehetk. Aga kuidas üle saada üldse sellest, mis neid ümbritseb? Tähendab, inimesed on nii ebavõrdsesse olukorda pandud, ühiskond nõuab sinu käest, et sa pead maksma selle eest, mida sa ei saa, nagu praegu on Tallinnas, eks ole, on välja lülitatud. Lasnamäel soe vesi, kas tõesti? Ta ette kujutada need inimesed, kellest sõltub et kuidas pesta lapsi, kuidas pesta pesu, kui tuleb naine? Töölt nädala lõpus ta tahab perele pista pesu, aga toad on külmad, rõske ja kusagile kuivama pole panna nism niimoodi. See mõjub sinu töö tahtel ja üldse elutahtele. Mul tuleb meelde eksemplari väikesest printsist, ma loeksin. Väga ilusasti öeldud, soovitaksin nendel tegelastel, kellest sõltub teaduse tegemine, et ükskord lõpetatakse see inimeste mõnitamine, kes on maksnud ära oma üürid. Aga vaatamata sellele keeratakse kraanid kinni ja sa oled kõigest ilma ja sul ei ole mitte kellelegi kaevata. Ma, kas ma tohiksin? Agan, pöörduksin härraste poolda Toompeal. Prints ei teadnud, et kuningate jaoks on maailm väga lihtne, kõik inimesed, vile, alamad kuningas pidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud vasturääkimist. Ta oli piiramatu ainuvalitseja aga kuna ta oli väga hea sisendist, ainult mõistlikke käske iga pääst tuleb nõuda ainult seda, mida ta anda võib, ütles kuningas. Põhineb mõistusel, kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõna, kuhu, mis sest minu käsud on mõistlikud. Nii et nad peaksid natuke mõtlema, et kui need kraanid on pikalt kinni piiratud, et kas ükskord ei saa rahval mõõt täis ja nad ei tee mässu ja ei lähe ja ei keera kinni ka. Siin oli tantsust juttu ka praegu on siis tants teie elus aktiivsemalt. Kohal noh, teate siis paratamatult on, on tantsuliikumisega alati tulnud tegeleda, kuid Ma olin ja kui sa oled, nüüd on nagu ring täis, et ma jällegi tegelen pedagoogitööga ja nimelt annan balletitunde. Ja see tants tuli samas väga juhuslikult minu ellu. Pantera rühma loojad Hanneli ja Honka Veide. Kui nad õppisid Tallinna pedagoogika instituudis tantsujuhtimist siis pärast lõpetamist ma kuidagi sain nagu nendeni noortega väga hea kontakti. Anneli, panus oma rühma tüdrukutele, et ma annaksin balleti ja esialgu tekkis mul küll kõhklusi. Aga siis õnneks oli mul Nova õpik mille mulle kinkis kunagi Helmi Tohvelmani. Nii palju peaks ütlema, et mul oli Helmi Tohvelmani ka teatrikoolis väga head suhted, et tema nagu mindi võtnudki õpilasena ta, ta võttis mind kui noh, kolleegi ta pidas tihtipeale minuga nõu ja küsis üht-teist ja ja nüüd siis tasapisi alustasin esimese rühmaga, see oli ülemöödunud aasta ja möödunud aasta siis otsustas Anneli Veide teha kohe tantsukooli. Ja meil oli sügisel plaanid maha pandud. Et mina oleks jäänud muidugi balletiõppejõuks, ta võttis sisse ka omale 90 aastaseid väikseid tüdrukuid ja vanem rühm oli siis keskkooli õpilastest koosnes, kuna ma teadsin, et tal tuli esinemised, laevale minek. Ja kõik oli nii väga kiire. Meil oli ainult nagu esimese kuu on tehtud samal päeval, kui ta sõitis õhtul esinema. Ta tuli veel läbi ja jättis täpselt juhised, kus on magnetofon ja, ja ma lubasin talle isegi ära teha esimese aeroobikatunni, et ühesõnaga kõik Need saavad asendatud deta enerveeriksetes, kui ta tuleb tagasi kaldale, et siis ta teeb ise tunnid, oli vaja juba jõuluks hakata tantse tegema. Ühesõnaga nagu organisatsiooniline töö jäi minu peale ja kuna ma talle andsin sõna, et ära muretse, et kõik saab tehtud tole, täiesti loomulik, et küll me toime tuleme. Ta oli kohutavalt tormine öö, seda teavad ju kõik. Ja ma armastan väga tuisku ja mul ei ole kunagi suure tuule isegi tormi vastu, aga viimasel aegadel öösel torm kohutavalt ängistav. Mind ei saanud õhtul igatahes magama jääda, kuid ma konkreetselt nagu sellele mõelnud. Sest ausalt öeldes ma täpselt ei teadnudki, mis kellaajal nad väljuvad, nagu mul oli natuke nagu segane see laevade asi ja see oli hommikul enne kuut vist või oli see viis, ma ei tea, oli kaugekõne. Ma väga lähedane sõbranna Soomest helistas, olin nii kohutavalt ehmatanud, dised ütles, et sina, kas sa tead, mis on juhtunud, et midagi kohutavat on juhtunud? Minu esimene mõte läbi une oli see, tankid on sees ja sõda on lahti. Ja siis, kui ta ütles, et laevaga on katastroof ega minu teadvusse veel jõudnud, noh selge see katastroof, kohutav eesti laevaga seal hirmus. Rääkisime kõik, kui see kõne oli lõppenud ja alles siis ma hakkasin mõtlema, kas oligi seesama laev ja minu jaoks nädalail kohutav tõotus televiisori taga ja see oli kõigile niivõrd ränkraske. Ja ma nägin ju esietendus seda programmi, noh, ma olen varieteeprogramme näinud ju ennegi, aga see oli midagi niisugust, ilusat ja puhast, selline nooruse kvintessents. See, mismoodi nad tantsisid, nad olid imeilusad. See, see, et juht pidi juhtuma just nendega, midagi nii hirmsat, ma ei suuda seda siiani praegu mõista. Ainult Mul on endal südames selline tunne, et ükskõik kus nad ka ei ole nad on olemas. Ja kus nad ka praegu ei ole. Minu süda on alati nendega. Meil oli Anneliga ju veel koostöö, me tegime programmi mina, Rein Laos. Annely veedee, Külli Tomingas, ühe Hispaania programmi suvel. Lugesime Reinuga Octavio bastioni luulet. Külli Tomingas laulis hispaania keeles ja Hanneli tantsis ja terve see liikumine nagu seotud need olid jällegi sellised imelised hetked just meie endi jaoks tahaksin lugeda labindronata kuuri. See on lahusolek, kohistus, mis langeb läbi kogu maailma, sünnitab loendamatult kujusid, lõpmatus taevas. Son see lahusoleku kurbus, mis vahib vaikides. Kui öö tähele ja saad tunde lauluks, sahisevad lehtede vahel juuli vihmastes pimedikus. See kõikehõlmav valumis süveneb armastuseks ja ihadeks kannatustega rõõmudeks inimeste kodudest. Ja seepson, mis alati sulade voolab lauludega läbinu lauliku südame. Seal mu palve sulle, mu isand, löö viletsuse juure pihta, mu südames. Anna mulle jõudu, kergelt kan rõõme ja muresid. Anna mulle jõudu teha mu armastust viljakaks teenimiseks. Anna mulle jõudu, et ma iianis algaks vaeseid ega paljutaks põlvi jultunud võimu ees. Anna mulle jõudu, tõsta meel kõrgemale üle igapäevase tühja-tähja. Ja anna mulle jõudu alistada minu jõudsinud tahte armastuse läbi. Mul on meeles tänavune suvine hetk, see on üks kõige ilusam suve kingitus, mille kinkis mulle mu väike pojapoeg Kristjan. See oli päev enne esimest septembrit oma läksin lapsi ära saatma bussile. Meil oli kiire, lapsed olid juba riides, neil olid ranitsa seljas Kristjan, kes on selline kõhnuke habras. Tema seljakoolikott tundus eriti suur, sest seal sees oli jalgpall ja parajasti raadio mängis. Mul oli seal põrandal. Ja ma äkki nägin vahemärkuseks öelda, ta tegeleb karateega ta nüüd aasta käinud karatee tunnis ja tal läheb seal päris kenasti, ta on seda võtab väga tõsiselt. Äkki ma vaatan, ta kummardub kummuli põrandale ja võtab sellise asendi. Ja mulle ärkki tulevad silmad ette, jaapani krabüürid. Habras kuju kummargil ja muidugi teda ei seganud, ma tean, et ta on selline kummaline laps, kui talle väga muusika meeldib, siis ta unustab nagu terve maailmade jääb kuulatama, ta süveneb. Ta siis palub vaikust, ta kuulab ära selle muusika pärast seda siis ma küsisin ta käest, et kuule, Christian, miks sa nii olid. Ja ta ütles, see oli kummardus ja ma küsisin, no mis kummardus ta ütles Jaustus mõmmi maastasin muusikat. Ja minu jaoks oli see nii ootamatu, et üks väike kaheksaaastane laps võib äkki austada niiviisi muusikat. Ja ma ise väga armastan jaapani luulet. Ja ma tahaksin väikestele lastelastele lugeda jaapani klassikaluulest mõned read. Ainult silmapilk moodsamule olnud sügisese kuu koiduaegses säranikestis mull. Õhtu saabudes teen oma ukse lahti ning jään ootama seda, kes seal unes lubas mu juurde tulla. Värvi muutmata puistavaist oma lehti meie muutlikkus maailmas. Inimese süda on ainuke lill. Pärnu teatri brošüüris, mis viis aastat tagasi välja anti. Seal oli teie kohta kirjutises see soov, et soovite endale palju austajaid. On neid olnud piisavalt? No on ikka olnud külliga, ahah, aga muidugi midagi, mida mõelda austajate alla, aga on ikka jah, ega ma ei kurda. Mind on austatud plaan isegi olnud üks kuueaastane austaja, see oli väga tore Tartus. Kes siis mängisime võlausaldajaid, see oli nii ääretult toreda tulil avada, kinkis mulle oma pildi ja pilt alles ilusale tädile. Ma ei tea, mida ta üldse sellest näitame, sai, aga naasnud, oli austaja ja siis omal ajal, kui me hallo tollid mängisime, mul on meeles siis Lembit Mägedi ja Reet keisri poeg Leomägeti siis ta läks nelja-viiene. Siis ta oli hirmsasti armunud hallo tollis, mitte minusse, aga Hallodollis siis vanemad ühesõnaga kutsusid teda korrale niimoodi, kui tal hea laps. Õhtul teatrisse sai hallo Dolly näha. Ja siis vaene laps püüdis kõik teha niiviisi, et ema-isa rahule jääksid ja siis ta tuli siis ta tuli ja, ja küll ta mulle kinkis, ema pärlid, mis ta sahtlist kätte sai, kõik kinkis mulle ära. Ükskord oli emale öelnud, et kõik päevarahad paneme kokku ja ostame hallo tollile vihmavarju. Kõige kummalisem on see, et ta küsis üks ka tema käest, tema, millal sa ära sured. Ja ma mõtlesin, et miks sa nii küsid. Et kuidas siis nii siis ma siis ma lähen hallo Dolly lapseks. Ta ütles, aga alla tuli taamal poeg olemas, no mis, sest tal on siis kaks poega. Nii et jah, leha oli meeletult ja hallo tollis armunud. Et kaks austet on mul olnud sellist väga kiindunud austajad ja kes lasid seda välja paista ka ja püüdsid mulle kingitusi teha. On teil olnud seda unistust või äkki isegi konkreetsemat plaani, et äkki Aarne Ükskülaga midagi koos mängida? Neid no ma ei ole nagu jah praegu sellele konkreetselt mõelnud, aga see oleks muidugi teretulnud loomulikult hea meelega. Aga noh, kuna need võimalused on kasinad selles mõttes, et vaevalt et mind draamateatrisse kutsutakse või no ja kuna ei ole Aarne siia siia teatrisse kutsutud mängima ja teiseks alul me olime küll partnerid, aga lõpupoole kuidagi kujunes nii, et teised naisnäitlejad angaseerisid ja muidugi ta on üks paremaid partnereid mulle olnud, sest me alustasime ikkagi koostööd. See oleks tõesti tore, aga ma ei ole nagu selle peale tulnudki. Sest väike Christian isegi ütles nummi, et kas sa ei võiks ärandada, issi, vana ta kutsub issi vanaks mised, aga kulla poja, miks tal on ju Marileni oma pere. Mis siis, et mõtled, siis ma saaksin iga kordissivana vaadelda, kui ma tulin külla tulen. Nii et jah, mina oleksin küll nõus. Aga mis te arvate sellest väitest, et näitleja ei tohiks olla väga pikalt üldse ühes teatris, et ta peaks teatrit vahetama ja see tuleks kasuks talle ja te olete olnud ju küllalt kaua nüüd siin Pärnu teatris? Ei, see kõik võib vastata tõele ja see kõik on õige, aga ja oli aeg ka, kus me peaaegu pooleldi nagu andsime nõusoleku, kui meid noorsooteatrisse kutsuti. Aga Ma tundsin äkki ennast reeturina ja mina ei suuda nagu Pärnust ennast lahti rebida, sest ma armastan väga Pärnu linna ja ma tõesti minu, kas nüüd minna teise teatrisse? Ei, mul nii palju jätkus, tarkust, head ma ei läinud. Ma ei tea, milliseks oleks kujunenud minu näitlejatee, sest noh kahjuks nagu on näha hilja varem, kes oli väga tugev näitleja, siiski läks ja lootis ja ta tegi ka ilusat tööd, aga praegu on paraku ta ikkagi tööst kõrval. Ja ma olen mingil määral ka konservat tiivne, paljud armastavad oma kodus kohaga ümber sättida ja mina ei, minule meeldib nii, et ma une pealt täpselt tean kõike, kuidas ma liigun ja kus miski asi ja isegi ma tulen tööle, lähen koju ikka teatud ühte teed mööda ja mulle meeldib näha ja iga päev ühte seda sama asja, aga see kunagi ei ole sama. Ma näen teda ikka alati uue nurga alt ja ei tea. Minu jaoks on ikka Pärnu niivõrd oluline. Ma muidugi ei tea, mis elu meil tuua võib, aga vaevalt küll, et mina sind lahkun, sest ma ootasin nii tohutu seda hetke, et ma pääsen Pärnusse mere äärde. Tallinnas on ka meri ja kõik, aga see ei ole see meri. Ja Tallinn ei ole ka minu linn oleks seal kindlasti inimesena hukkunud. Ma siin on ikka iseseisev ja vaba. Pärnus, ma usun, et ma suudan säilitada endast väikest printsi. See oli Tiina Üksküla näitleja tund, küsis Pille-Riin Purje. Saate mängis kokku Külli tüli.