Eetris on näitlejatund. Tänase saate külaline on linnateatri näitleja Anu lamp. Temaga vestleb Pille-Riin Purje. Anu lamp, mul on niisugune tunne teie puhul, et ei ole vist olnudki niisugust hetke, kus tellid tööd, ei ole või või selliseid pingsaid ootuse hetki või muretsemise hetki, et ikka on olnud roll, on see teie enda jaoks kani? Ei, see vist on näilik, sest et on olnud mu elus täitsa pikki perioode poole aastasi, kus ma pole midagi teinud. Aga mastustanud sellesse täiesti normaalselt ja see on pigem selline eneselaadimise aeg. Aga kas see teema on üldse mingis mõttes ohtlik või kas näitleja on selles suhtes ebausklik, et, et kardab niisugust asja ära sõnada või olla rahul millegagi üldse või või et tööd on piisavalt või kas tohib seda üldse öelda? Ma ei ole selle peale mõelnud, ma ei ole mõelnud kaera sõnamise peale kunagi ma olen sellega seoses hoopis teised mõtted, nagu võib-olla ma olen mõelnud nii. Et see kõik ei ole nagu ainus, mitte ainult teater. Need tagavara variandid on siis täiesti väljaspool teatrit või võib neid ka reetanud. Või mitte, mitte ma ei reedaks, ma lihtsalt jõudsime kohe väga kummalisse teemani see vot sellest ma vist pelgalt rääkida. Et lihtsalt ma olen mõelnud seda, et kui kaua inimene on teatris, et endale teadvustada, tähendab vaata täiesti normaalselt seda sõidandil, seda, see ei pruugi olla üldse mingi andekuse küsimus. Lihtsalt mingil hetkel võiks osutuda olema kõrval olijaks või viisus endas ei ole enam seda tuld või, või seda, mille pärast lavale minnes seda suurt püha vaimustust jätkas, siis tasub teha seda tööd edasi. Aga ilmselt noh, kui see tunne on petlik, et kogu aeg ei ole olnud pidevalt tööd võib-olla siis see, mis on olnud, on olnud nii intensiivne, et vaatajale jääb mulje, et kunagi ei ole ja no ilmselt jääb sellepärast selline mulje, et etendused joonud, eks ole. Ja teil on ju ka lapsed, eks ole, ja, ja noh ka see mulje on, et noh, elu pärast ei ole kunagi lavalt puudunud või te olete vist väga kähku hakanud jälle mängima. Olen küll jõhvist seelik, sellest, et ma olin nii noor ja ja kuidagi see teha, tahtmine oli nii suur ja jõudu ja jaksu nii palju. Eks ta üks suur rabelemine olnud. Kas näitleja öeldakse ikka, et seal nii olevikuline amet ja töö kas te olete oma mõtetega ka väga olevikus või või kuivõrd vaatate tagasi või kas on äkki näiteks mõne rolli järele nostalgia või mõne töö puhul mõte, et et kui saaks seda nüüd uuesti teha? Ei, ma uuesti vist ei tahaks teha midagi, siis oleks see juba hoopis teine tegemine. Aga mõne ralli peale olen mõelnud küll, aga mõelnud võib-olla teatriväliselt üldse, et mõne rolli hiljem võib-olla kasvanud või mõnest asjast hiljem aru saanud. Eluliselt mõnikord ma tahaks ennast kõrvalt näha. On ta teid saatnud mingi etaloni või mingi niisuguse väga olulise tähisena, seda ju ikka meenutate on. Tegelikult üldse mitte teatri seisukohast võetuna. Zeržoll jah. Kuidagi väga mõjutas mu mõttemaailma ja mul oli selline tunne, et kas ma, ilmselt see on selline vanus, kus esitatakse selliseid küsimusi ja küsimus sellest, et kas mina suudaksin niimoodi otsustada, nagu otsustas antiigone sellises situatsioonis teha sellise valiku. Ja ma olen hiljem elus väga palju mõelnud, umbes, et kas ma just olles väga noor, et kas mina, kes ma olen seda rolli mänginud, tohib niiviisi käituda või lähen mingile kokkuleppele selle nii-öelda. Aga, aga see on ilmselt, et. Noore näitleja probleeme siin üldse üks selline probleem, et me näitlejat ei saa. Mõttemaailmadega või seada endale selliseid nime, ei oleks võimelised midagi mängima, nii ei oleks võimalik mängida piiskoppe või kuningaid või tähendab mis päritolust tule meile omased või väejuht või noh, ma mõtlen, mingite suurte otsuste langetajad ikkagi ennastused, teda ma ikkagi teen vaatama seda rolli seisukohalt. Pole liikvel ja asetasin ennast sellesse rolli, aga see roll on mind saatnud. Aga kas oli juba midagi teie sees ja olemuses? Kattuvad, tundsite teed? See oli teie roll, kui teda saite. Ma ei ole vist eriti osad nii kunagi mõeldud, see nüüd ilmtingimata sobiks see või teine asi ilmtingimata sobiks mulle. Aga võimalik, et ma tahtsin küll mängida, kunagi oli seltsis, et soov nagu suurem, et seda tahaks mängida või tada tahaks, mängid. Kas nüüd enam ei ole nii, niisuguseid niimoodi ei ole nagu kuidagi teistmoodi. Mõnda niisugust konkreetset unistuste rolli hetkel ei ole, ei millised üldse enda jaoks on demontiigonna nõks, aga veel niisugused rollid, mis kaasas on, või siis mis lihtsalt on meeldivat mängida või, või head mängida, et kas see sõltub rolli suurusest? Või ei, sõltu üldse mitte. Ja teinekord võib-olla just mingi väga väike osakene ja mõnes tükis ongi väga tore teha mõnda väikest osa. Aga millised on olnud olulised trollid? No ma arvan, vana maja. Toatüdrukutest siis mulle väga meeldis mängida nutsut karupoeg Puhhist, olingi kõiki, meenub kuidagi, mis praegu nagu joonistub välja Tartus. Ja on ka väga oluline roll minu jaoks. Tarind seal. No ilmselt see sõltub ka žanrist, mis roll meeldib või ei meeldi või kas niimoodi, kui mõelda tragöödia, komöödia, draama, kas on midagi lemmikut sellel alal või tuleks? Vaheldus, et mingid kaks, aga ühe žanrilist rolli ei oleks järjest, siis on ka see oht, et sa oled nagu ühe rolli mõju all jätta, mõjutab sind selles mõttes minu jaoks on alati olnud see väga tänuväärne situatsioon, kui on väga erinevaid rolle olnud võimalus korraga mängida. Natuke oli sellest juttu, et mis mõjutab ka enda elu mani roll või on enda sees, et no kuivõrd üldse näitleja ennast trolli paneb või kuivõrd ta saab ennast kõrvale jätta või kuidas on rohkem kas kas rolli kaudu ennast avastada või, või püüda just kellekski teiseks kardinaalselt saada. See võib olla ka kõige suuremad hetked, võivad olla võib-olla anonüümsed hetked, mitte ma ei mõtle, et see on muidugi väga isikulist, aga kui ollakse vahendajad selle sõna kõige paremas mõttes. Aga kas tähendab ka teatud alastiolekut, tähendab? Kas mõnda neist suurtest hetkedest või näitlejatöödest, mis on hinge jäänud, võiks ka nimetada? Kus neid on väga palju, Ita Everi pühajärv olin sisega laps 13 teist, see nüüd kuulub sellest sellesse hetke, mida ma rääkisin, eks ole, võib-olla ka teisipidi väga suuri sallinguks, mis ei tähenda niimoodi hinge avamist siis väga eredalt on meeles, siis ma olin ka? Ist võib-olla mõni aasta vanem. Kolmates Pirgul mõte, mida ma aga 14 15 aastaselt esimest korda nägin, siis teda mängiti aastaid, nii et ma olen teda järjest mitmeid mitmeid kordi näinud. Smactonovski, Hamlet, üks kilopull tegelikult, kui ma hakkan nüüd praegu mõtlema, siis nimistu tuleks ilmselt väga pikk, kõige esimesed elamused, sellepärast nad on niivõrd eredat ja, ja eredat ka sellepärast ilmselt, et ise puudus mul selle elukutsega kokkupuude siis natuke teistmoodi. Praegu ma mõtlen selle peale, kuidas ta tehniliselt seda teeb mingite teiste asjade peale. Seda ma tahtsingi küsida, et ise selles näitleja olles, et kas see muudab väga pilku lavale vaadates tõesti, et kas hakkab mõnikord häirima või võib-olla. Mingitel vahepealsetel aastatel segas rohk, nüüd vast mitte nii üldse ma olen kindlasti tolerantsed. Kas tekib aeg-ajalt mingi kas kadedus või igatsused, ise kuuluda sellesse lavastusse mõne teise teatri hoopis mõnda teise lavastusse, kus siis ei mängi vaadates, ei, nii pidin, ma ei ole mõelnud, ma olen mõnikord mõelnud taksole korraks, teispool kardinat, siis kui kardinad kinni mingi seltskonnaga, mis on mulle väga meeldivad meestel on tehtud, aga ma tean, et see on petlik. Sellega seoses tuli mul praegu see mõte just et kardin läheb kinni, et linnateatris on ju väike saal ja lava, kus eesriiet täppisaegadest ei ole, et kas tahaks olla vahel suuremal laval või tekib mingi. Ma avastasin seda siis, kui ma kaks aastat oleme mänginud väiksel laval ja meil oli võimalus mängida Vanemuise väikses majas. Ja tähendab mul on suure lavakogemusi olemas, nüüd on seal vahepeal mingi näitleja põlvkond, kel puudub suure lava kogemus üldse. Aga see oli üks, no. Mõned minutit või võib-olla need hetked olid tegelikult lühemad, kui sa järsku tajud. Ma olen suurel laval seelduv hoopis teisi asju, kuidas sa teed käigu pealt mingeid korrigeerid, ennast arvestatud viimase reaga, arvestad rõduga ja samas milline nauding on, et ma ei näe, kõik inimesed ei oska nägusid. Et ma olen tõesti laval ja ma saan liikuda ja massas vabalt rääkida valju häälega rääkida. Hea elamus. Kes on teie jaoks laval kõige paremad partnerid olnud või algne vä? Üldiselt ma arvan, et kõik need inimesed, kes praegu, kellega ma linnateatris töötan, on head partnerid. Ma nimetasin neid kolm lihtsalt sellepärast, et nendega ma ei puutu kokku. Hetkel ja nemad on olnud niisugused esimesed kogemused. Aga. See annab üldiselt tunda, et me oleme ühest koolist millest on nii palju räägitud, see üks keel ja lihtne on kuidagi proov teha, neid on koolitatud partneriga arvestama. Kas see oli kuidagi nukker hetk ka, kui Andrus Vaarik läks noorsooteatrist ära? Oli ta oli selles mõttes kummaline hetk. Meid suunati viiekesi oma lennust noorsooteatrisse ja käime Andrusega õige varsti kahekesi. Ja see on ikka mingi selline tunne, et keegi, kelleks sa oled nagu lapsepõlves koos olnud ja see oli minu jaoks kuidagi oli see oli mingi hetk, oli väga suur jahmatus, eskse tunne, et ma olen üksi, inimene on nagunii üksi. Aga mingi hetk oli väga raske, kui Andrus teatud. Kui ma nüüd vaatasin pia noole lavastust, siis äkki hakkas Helisema mälestustes üks partnerlus, Anu lamp ja Tõnu Oja, vaadates teid seal koos, tuli mul äkki meelde vana maja, kus te koos mängisite ja te olete ju ka ikka aeg-ajalt, et kokku saanud. Ma ei tea, võib-olla vahepeal ei olegi nii palju, aga millegipärast minule tuli äkki, kui kui te seal lavastuse lõpul kahekesi vaidluses naerata, meelde see vana vaja. Armastuse lugu. On teil olnud või on niisuguseid lavastajaid, kes on teie jaoks noh, öeldakse oma lavastaja või? Ma ei tea, kas oma lavastaja on nagu ei ole olnud, kõik sellised kooslused on sageli ikkagi ajutised. Ja, ja tegelikult on ikkagi, ma arvan, oluline näitlejaks, erinevad. Õppejõud ja ilmselt just kas pedagoogi teda pühendus meile rohkem kui. Kui teatris lavastajaga kõrt, ta pidi meid koolitama siis Merle Karusoo. Siis oli väga põnev töötada koos kliendiga just sellepärast põnev, et tegelikult ta märkused ei olnud üldse mitte selles mõttes. Meiekeelsed või Panso koolikeelsed märkused. Pigem rääkis mingis kujundite keeles. Tõi võrdlusi kirjandusest märkus võiski olla selline väikese kujundi või mingi kummalise situatsiooni jutustamine, millest tuli mingi kummaline impulss, tähendab, see oli niisugune iselaadne teatrikeel. Tema proovid olid väga vaimukad, väga naljakad. Ja siis kindlasti Elmo Nüganen. Jah, ma ei ole kahjuks kokku puutunud Tooming, aga ma ei ole kahjuks kokku puutunud Mikiveriga. Ei pantsusega Hermakülaga mõisk teist juhtu midagi öelda. Andres Lepik, ma mäletan kooliajal tehtud töid, temaga oli tehtud. Aga no kuivõrd praegu ju Elmo Nüganeni lavastused on need, mis ilma teevad siin kuidas teda, kui lavastajat iseloomustada, vaid? Laba väga suurt lava, ma arvan, sellepärast õnnestus kindlasti see Pärnu ooper ja sellepärast oli kindlasti põnev musketärid masside liikumine, eks ole. Talle võiks anda lavastada laulupidu või mingi tantsupidu, mingit sellist üritust. Tal on meeletu fantaasia. Kõige esimene kokkupuude oli mul temaga valges abielus, siis ma mäletan seda, mille eest ma tundsin, et ma võtaks mütsi peast maha, oleks ta võtta, oli see, kui ta loobus väga paljudest taga headest leidudest kiriku huvides. Ma arvan, et see on oskus ja ma arvan, et see on millegi väga suure näitaja. Üks asi on, mis ta natuke tema põletan, kärsitu, seda ta peaks õppima. Kannatlikum, kannatlikum, see on ka üks omadus, mis tegelikult lavastel peaks olema. Saan aru, et ta kell tiksub vist kohutavalt teises rütmis, kui meil, igaühel igalühel on oma seesne kilda vastutab terve terviku eest. Aga mingite asjadeni peaks vist laskma näitlejal ta jõuab nagunii sinna. Tuleb lasta tal ise jõuda mingitest. Aga üks asi, mida ma ilma puhul väga hindan, tema aimustus pühendumus, Tasson, mingi heas mõttes lapsemeelsus, heas mõttes naivism või puhtus. Tähendab see, millega ta läheb läbi väga paljudest asjadest, millega ta teostab, on projektid. Kui on hetk, kus inimesed, kes on natuke Küsimus või paratamatuse tajumusid? No nii ei ole võimalik, seda lihtsalt ei ole võimalik teostada, nii palju on takistusi ja see, mismoodi, millise kergusega Elmo suudab neid tõkkeid ületada? Näiliselt väga kergelt, nii et ta ei näe. Kui ta tahab midagi teostada, siis ta ei näe neid tõkkeid midagi, näevad mis tegelikult ju reaalselt on olemas. Ja niiviisi mõnikord mul on tunne ka, et. Natuke vajutades sellele pedaalile sellephini Filmsuse pedaalile taha. Ta suudab. Minna läbi seina, teist tehakse täis. Ja noolelavastus on see, eks ole, mille sees ta praegu nii väga olete ja ma lootsin, et äkki seda nimetate seda rolli nende oluliste seas, aga, aga kas mitte sellepärast, et ta on praegu ilmselt jah. Mul jäi kuidagi muljet nagu tagasivaatava pilguna ja sellepärast ma isegi ei maininud seda, on teda huvitanud, kuigi ta on, on muidugi, kuidas näitlejale mõjub selles lavastuses ruumi seade või see tagatubade olemasolu, mis on ju äärmiselt vähemalt vaadates äärmiselt põnev, iseasi, kes, kui palju seda näeb, aga see võib-olla ei olegi nii tähtis, ta kuuleb. Tegelikult aitab loomulikult iga mingit tulekut, mis on pikad äraminekut ja tegelikult see mäng käib ju edasi, eks ole. Ta on ülesandena väga põnev pedaali, mingi prooviperiood oli lihtsalt raske, sest ta pidi olema tehniliselt, eks ole, uste kinni panemist ja kõik nii edasi, aga see on selline tehniline töö või must töö, mis. Sel hetkel on raske, pärast tuleb lihtsalt meelest ära, et oli mingi kümnetunnine proov kuskil, kõik kaob. No kuidas üldse teatris niimoodi päevast päeva töötada, sest ütleme musta töö tehnilise töö nagu praegu ütlesite ja või ka isegi rutiini ja siis selle ime või, või selle loomise vahekord on või kasvõi vahel nii olla, et see töö võib muutuda tuimaks, kuidas siis selle vastu ennast kaitsta? Mina olen tundlik, publik kaitseb mind lihtsalt. Sa lähed lavale ja mootor käivitub ka siis, kui võib-olla see tundmine, et ma ei taha minna ja nii edasi, see hetk, sa oled laual ja saal kaitseksid. Aga kas see tundmine, et ei taha, kas see võib lähtuda mingist ühe päeva meeleolust või on see rohkem seotud mõne rolliga, mis ei ole nii kas nii südamelähedane või? Või ei meeldi nii väga või võib see seotud olla mõne kindla rolli? Jah, see võib olla seotud mõne tööga ka võib-olla mingi iseenda, mingi olemisega või enesetundega aga jälle. Publik käsitada publiku reaktsioon on muidugi väga petlik, teinekord see vaikiv publik võib olla väga petlik. Naerab publik. Naer kihistav publik võib olla petlik tegelikult muidugi publiga kohutavalt toidab see on see Ohtmine publiku liimi, eks ole. Ja üksikute reaktsioonide järgi soodustav terve saali reaktsioonile. Veel kord vana maja juurde tulles Saša Glebova, keda te mängisite, temast sai näitleja. Ja ma täpselt ei mäleta, kuidas oli see lause, mis soleetgale ütleb, aga kas mitte, niiet räägid võõra häälega võõraid mõtteid või vabastatud, püüan ikka oma häälega oma mõtteid rääkida. Kas te olete tabanud ennast sellelt, et räägite võõra häälega võõraid mõtteid mõnes rollis? No ütleme siis nii võõralt mõtteid, mis on omaks võetud võitmakas, püüdes õigustada, korrigeerida see tähendab ikkagi seda, et ei saa valetada laval võlts olla, ütleme siis äkki kellegi teise jaoks, ma olen võist, eks ole. Kas sel juhul viib nagu rollist välja või kuulub see selle mängu juurde hetkeks ennast kõrvalt vaadata? Kuivõrd väsitama tulid etendused? Ja nüüd enam ei ole. Senstica on tehnika küsimus. Ja. Enese säästmise tähendab mingi enesealalhoid, see on lihtsalt noh, see kuulub selle elukutse juurde. Instrumendi valdamine olete te enese suhtes kriitiline? Olen ma enese silmis, kes on natuke liiga ilma sellise kõikuva Aga mis sel juhul aitab seda tagasi saada või võib-olla on mõni inimene? Kuidagi loksub mõnikord isegi paika. Kuidas teile meeldib töö väljaspool teatrit mänginud, eks ole, nii filmis televisioonis kui raadios on see seesama või on see mingis mõttes vaheldus või midagi teist vaheldus ta on kindlasti midagi teistsugust. Kas on ka väljaspool teatrit mingeid niisuguseid rolle, mis mis on meelde jäänud või huvitavad olnud või? Teles kogusse kingaseriaalil. Meil tekkis seal mingi niisugune suhtlemine. Et see perekond nagu kanda sell juba grimmitoas kuskil alustasime suhtlemist või, või hiljem elulises situatsioonis telefon üldiselt täitsa palju olulisi rolle minu jaoks olnud. Aga iseenesest mulle meeldib väga raadius. Saad või raadius lugemine. Sõltusel kellestki teisest. Aga kuivõrd oluline üldse arvate, hääl on näitleja leevendusvahend. Kuidas sellega annab teha Te, olete pedagoog ja lavakõnet muusikaakadeemias. Mida see teile endale annab või kuidas ennast selles õpetaja rollis tunnete? Selles suhtes, kuidas nad laval räägivad. Kõik etteheited, mis eesti näitlejale tehakse, nad kuidagi puudutavad mind nüüd isiklikum valt. See ei ole ainult kõnetehniline külg, seal ka mõtte valdamine. Teatud mõttes mingi ühtne metoodika Eesti teatrikoolist on ikkagi isiksuste tasandil sõltuvalt õppejõust, mida keegi, mismoodi keegi asjale läheneb, väga pikalt, mõtlesin, kas minna sinna või mitte. Aga mõttemaailmast oli juttu, kas on mingi tunne, et on väga erinev mõttemaa? Sellel teisel põlvkonnal? Keda õpetate? Ei, ma niiviisi ei ole tundnud. Ma olen pigem tundnud seda, kui lühike on see hetk, mis neid laotab. Nende jaoks kindlasti mitte minu jaoks. Ma näen lihtsalt kõike seda, mida ma olen ise tundnud, mõelnud milline on olnud minu väljund kunagi. Ma näen seda vaimustust, seda kirge. Ja kui ma mõne puhul seda ei näe, siis ma mõtlen, armas laps, kui sul praegu seda ei ole siis ei ole vist päris õige koht sinu jaoks, sest see kipub ära kaduma elu jooksul. Mis mind võib-olla üllatas selle põlvkonna luule lugemus on suhteliselt väike. Seda ilmselt sõltuvalt ajast lihtsalt lugesime palju luuletusi, luulekogude ilmumise tulid sündmused? Jah, vaat vaadates noori inimesi, kes tegelikult astuvad sama rada, mida sina kunagi oled astunud ja kellel on see väga suur soov ja ihalus saada näitlejaks, kes ennast veel kõike südameis, kes on, seda nad ei oska päris valitseda. Siis kõrvalt vaadates kogu aeg, vaatan, kui habras see kõik on, tähendab, ma mõtlen kogu aeg, et nad nüüd ise midagi ära ei rikuks, kuidas neil läheb. Ja kuidas ise koolis olles ise olles selles vanuses, sa ei oska aimata, mis kellestki kursusekaaslast tuleb või ei, tuleb ja missuguseks hakkab see saatus kujunema. Ja nüüd vaatan natuke teise pilguga, ma vaatan selle pilguga. Mitte midagi ära tahtis sõnad ühe või teise inimese puhul, aga ma vaatan seda, et kas see, mis ohtusid ma näen, kas see osutub tõeks, jäi ta oskab veel taastate pärast, aga seda, kuidas iseloom võid hakata määrama saatust nii elus kui laval. Mingid isiksuslikud omadused. Kas on võimalik öelda, et on mingid isiksuslikud omadused, mis oleksid näitlejale vastunäidustatud või või mis ei, ei kuulu selle elukutse juurde või, või millega ei, ei saa seda ametit pidada, või olete te neid kunagi sõnastanud endale veel mõelnud selle peale? Leivateenimine, mis on ka muidugi väga oluline Kuidagi ei oska lühendada, Rask käib, läheb liiga kergeks, tähendab te tegelete ka tõlkimisega? Kuidas? Andres Lepik rääkis mulle, et ta tahab hakata tegema Pinteri kojutulekut, aga ta ei tea, et tal ei ole Felges seda tõlgiti. Ma ütlesin, et kas, kas ma võiksid roht. Olete te arvet pidanud palju, nüüdseks on näidendeid tõlgitud ega kaheksa näidud. Ja peale selle siis veel artikleid, muid asju ka. Joff, istun leivateenimise eeskirjad, artikleid, aganad, kas näidendeid tõlkides? Kas te näete neid näitlejana või mängite endast läbi kuidagi või kuidas see näitleja filoloog tõlkides kokku saavad? Mul on väga palju. Käivad küll. Sead kõlamates mitmeid variante läbi võib-olla et see ei ole isegi mitte näitleja positsioon, teatud mõttes muidugi näitleja positsioon, aga kuskilt. Ma tegelenud terve näitemänguga, mõnen Ta niiviisi asju terviklikumalt, kui võib-olla mingis tükis olles, kus ma lähenen ainult läbi rolli. Sellesama kojutuleku puhul, mida Andres laastas, mida mainimugalas nägin mõnele iial olnud mul tunne, et struktuur on teine, teised asjad mängivad pooleldi ju absurdi ja tõelise vahepeal. Ja mina nägin asja teisiti. Kas siis ei teki ahvatlust ise lavastada? Ei, ei, seda mitte. Selle jama rütm, oma struktuur ja kõik see välja jätta, mis seal oli. Ja äga sõna täpp, nautor, tähendab lavastuse võti on sõnad. Ja see pool lauset, mis on öeldud. Et kolm punkti peaksid nüüd nendega peaks edasi suutma mängida seda, mis järgneb selle ülejäänud poole lausk. Ja kuivõrd oluline on see pool lauset, kui siis. Mul oleks tahtnud kummarduse teha. Seesmiselt ilmselt tegingi, Rein Maldustenile rääkis täiesti täpset teksti, pea. See ilmselt sõltub täiesti näitemängust, see on ükskõik mingisuguse, võib-olla olustikulise tüki puhul tõesti. Sõnade ümbertõstmine ja, ja kõnekeele sissetoomine pole sugugi nii. Polklodelli vahetus. Ma ei tea, kas seda on võimalik või ma kuulsin küll. Keegi mu tuttav oli, Pariisis, nägi praegused mängituna laval. Ta nii kummalisi teatrikeele käed on pooleldi nagu luuletus. Mõjuta teatud mõttes või? Sõltub võib-olla, kuidas lugeda või teda ei saa käigu pealt lugeda. Aga ma lihtsalt olen mõelnud, et seda oleks näitlejatel huvitav mängida. Teda ei olevat kindlasti kuskil mingi eksemplariga teatri muusikamuuseumis enam ei ole. Ja siis kõige viimane tõlge, mis on minu jaoks väga oluline olnud. On lihtsalt niivõrd tepiti täpp sel lakoonilise keelekasutusega ja samas anud. Igas sõna sõnal mitmekordne tähendus. Tähendab ühtepidi annab nagu väga vähe kätte ja teisipidi on see jäämäe alumine osa, mis seal all on ja need seosed päris päris raske ülesanne, aga teisipidi. Huvitav, kas seda on lavalauda? Kas tõlkimine ei ahvatle ise kirjutama? Uusima Eesti filmi puhul ma olen väsinud vihkamast, eks ole, ma leidsin ühest kirjutisest niisuguse väite, et juba peaaegu akadeemiline Anu lamp esineb tabatud rollis ja mõtlesin, lugesin ka, mõtlesin, kas mul on kuskil monument. Mis asi seal? Ma tahtsingi küsida seda, et mida sellisest suhtumisest arvate või kuidas? Ma ei tea, miks, millega ma olen selle põhjustanud, ma ei tea. Naersin ka mul küll. Minu jaoks ei ole selles suhtes mingeid raam, et, et nüüd mingi roll oleks. Kuidagi sobimatu staatusele ei, absoluutselt mitte. Ei, ei. Kui võib küsida, siis mis praegu käsil on? Lavastamisel oleva tükiga, mille pealkiri on ainus ja igavene elu mis on selline väike tagasivaade ühtepidi teatud kindlatel etappidel Eesti teatriajaloos 1906 ja siis kuuekümnendad aastad. Esimeses pooles on Ja teises pooles on 60.-te aastate Vanemuine, nii et aluseks on võetud Matientiniereigi ja ma olen neti pinnandises osas ajakirjanik. Meeldib teile proovide periood või? Ikka öeldakse, et jagad näitlejad on nyyd ühele meeldib rohkem proove teha ja seda rohkem etendusi. Esietendusega ei lõpe töö rolli kallal või ei siis siis rull? Ikka hakkab arenema, tegelikult? Tegelikult on ikka see, ma ise ootan, et oleks kümmekond etendust mängitud. Seal mingi kontrollimine publiku pealt. Publik on kohutavalt oluline ja siis isegi mingil etapil laval mängides tekib kummaline tunne, et kuidas siis varem ei olnud kedagi, kuidas see tagasiside oli, ainult, eks ole lavastaja, siis hakkad ise avastanud hiljem mingid uksed lahti, mingit seost sain näinud, siis hakkab avalduma seal nagu kuidagi hakkaks mingist õmmeldud asjast traagelniite välja tõmbama. Siis hakkad proovima veel mingeid asju, mida su enda sisetunne ütleb, võib-olla natuke erinev sellest, mis proovides sai kokku lepitud, aga vaadake, kuidas partnerid arenevad, siis. See on üks niisugune laagerdumise protsess. Minu jaoks kuskil esimesed 10 etendust.