Oleme jõudnud Nõukogude Eesti kultuurielu arengust 50.-tesse aastatesse. Minuealiste sõjaväelaste põlvkonnal oli jõudnud keskkooli lõpetamise aeg kätte. Kes läks esimese aasta töömehe teed, kes jätkas koolipingi nühkimist nüüd juba alma Maatris. Sõjajärgsete aastate raskused olid jäänud selja taha, kui peavarju ja toiduprobleeme kõige esmasteks pidada. Uued probleemid kerkisid aga sotsiaalse ja kultuurielu arendamisel. Maal oli alanud kolhooside rajamine. Metsadesse redutasid aga veel sõja järelkajana pantiidid, kellel aeg seisma jäänud. Rahupäevade tulvab elurõõm keerukat klassi probleemid. Sotsialistliku kultuuri rajamise uudsus. Nende ajamärkide all alustati viiekümnendaid aastaid. Et mõist, uuenemise komplitseeritust ja samas nende aastate tähendusrikkust palume aja märke kommenteerima. Sõjajärgsetel aastatel raadiot juhtinud ja 1953.-st aastast kultuuriministri asetäitjana töötanud Paul uuseumani. Kui mõelda tagasi 50.-tesse aastatesse siis üks erinev joon 40.-te aastatega võrreldes on see, et on kasutusele tulnud rida mõisteid erineva ühiskonna korraga riikide kooseksisteerimine ja pinge lõdvendus. No kui nüüd tehnikaalad näiteks meenutada, siis esimene Nõukogude sputnik 1000 957. aastal, mis tõi esile Kosmose küsimuste käsitlemise, samuti televisioon mis hakkas massiliselt levima temaga paralleelselt muidugi küllalt plahvatuslikult, levis samuti ka raadio, nii et me võime rääkida nende kahe massikommunikatsioonivahendi suurest levikust, nende kasutuselevõtmine ja üldse tehnika areng oli kahtlemata selle teaduslik-tehnilise revolutsiooni ettevalmistavat perioodiks, millest hakatakse rääkima juba täie häälega 60.-test aastatest alates. Tänapäeval räägime väga palju globaalsetest probleemidest, meie planeedi saatusest ja nõnda edasi. Ka globaalsed probleemid kerkivad esile viiekümnendail aastail eriti tuumarelvaohuga seoses võitlusega rahu eest. Ja ei ole kahtlust, et kõik see Nende uute probleemide uute terminite uute mõistetega kasutuseletulek näitab suuri muudatusi inimeste elus kogu maailmaelus. Ja nad mõjustavad ka kultuuri arengut. Kõik see uus mõjutab inimeste mõttelaadi ja suhtumisi ja nimelt laiema ja avarama elu mõistmise suunas. Ja see avaldub ka siis kultuurielus, Nõukogude Liidu kultuurielu areneb nendel aastatel koos sotsialismi ehitamise, raskuste ja edusammudega. 50.-te aastate alguseks on sõjahaavad peamiselt juba parandatud inimestel on hakanud tekkima suurem kindlustunne homse päeva suhtes sõja ajal ja ka taastamisperioodil tuli ju nii paljustki loobuda. Nüüd tuntakse järsku, et elu tahab elada ja selleks on loodud ka parteiorganisatsioonide juhtimisel majanduslikud võimalused. Aga samal ajal tunnetatakse ühtlasi elu mitme kihilisust ja vastuolulisust. Ja võib-olla erinevalt varasemast perioodist hakatakse sellele vaatama natuke teistmoodi, nimelt hakatakse selles nägema nagu elurikkust rikas sisu. Vot niisuguseid märke ja tahtmisi ilmneb minu arvates tolleaegses ühiskonnas, tolleaegses kirjanduses ja kunstiloomingus. Aga teatavasti kirjanduse kunstilooming ongi elu peegelduseks. Paratamatult pidi siis tekkima siin kokkupõrge uue esilepürgiva ja vana juurdunu vahel. Juurdunud oli aga tol ajal kirjanduse ja kunstiloomingus elu Lakeerimise tendents nõnda nimetatult konfliktituse teooria alusel. Ja selle tendentsi levik ja rakendamine kippus välja lülitama inimese nägemist tema tema arengus. Ja Eesti ei jäänud sugugi väljaspoole nende siin tekkinud arvamuste kokku põrgetest ja võitlustest. Diskussioonid ajakirjanduses, mitmesugustel koosolekutel ja nõnda edasi kaotasid aga tolleaegses isikukultuse atmosfääris tihtipeale asjaliku ja teoreetiliselt põhjendatud aluse. Ja hoobid tabasid ka neid, kes seda ära polnud teeninud. Me teame, et partei 20. kongress 1000 956. aastal mõistis hukka isikukultuse ja samal aastal juulipleenumil partei keskkomitee, kavandas abinõud isikukultuse tagajärgede likvideerimiseks. Pandi alus uuele arengusuunale, mis eriti viljastas järgnevatel aastatel. Kultuuri loomise protsess. Kus peegelduvad ajastu iseloomulikud jooned, ajastu samm edasi, liikumine konflikti? Ühelt poolt eks ikka kultuurisündmustes kui kultuuri arenguprotsessi sõlmpunktides, teiselt poolt aga ka igapäevases kultuurielu organiseerimistöös mis kestab aastast aastasse. See töö rajaneb juba Lenini poolt püstitatud põhimõtte elluviimisele teha kultuuriväärtused kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele. Teatrikülastajate arv näiteks ulatab 1000 955. aastal juba üle miljoni 1960. aastal üks miljon 100000. Kontserdikülastajate arv on 1960. aastal 723000 see tähendab peaaegu kolm korda rohkem kui 1940. aastal. Lugejate arv raamatukogudes 407300. Need arvud muidugi ei saa tänapäevaste arvude vastu, kuid ka tagantjärele vaadates võib nendega täiesti rahul olla. 50.-te aastate algul ma töötasin veel raadiokomitee esimehena aga 1953. aastal asusin äsja loodud Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ministri asetäitja kohale. Mul tuli tegeleda muidugi paljude kultuuriküsimustega, sealhulgas ka raadioga. Aga minu viimased aastat raadios ma olen nendega kuidagi rahul, sellepärast et pärastsõjaaegne periood, raadius neljakümnendat aastat olid küllalt rasked ja nüüd hakkas nagu mitmetest raskustest üle saama. Eks seda näita ka raadiomaja valmimine mis põhiliselt sai valmis 1950. aastal ja mis sisaldas siis 12 stuudiot nende hulgas raadioteater ja kuuldemängude plokk. Tõsi, raadioteater avati natukene hiljem. Aga no ma ütlesin põhiliselt teine programm läks käiku, panime erilist rõhku pühapäevasele saatekavale, nii et igatahes laiendas raadio kuulamise võimalusi ja sellega seoses tahaksingi rõhutada, et see oli õieti sama kultuuritarbimise protsessi laienemist, milline see parteipoliitika kultuuriväärtused kättesaadavaks teha rahvahulkadele, seekord siin käsul juhul raadio kaudu. Üks raske küsimus raadiotöös oli kaadrite küsimus. 1000 948. aastal asus raadio muusikasaateid juhtima helilooja Lydia auster. Selles töös osaliselt samuti Harri Kõrvits, Heljo Jürgen Miilen. Maa märgiksin siiski ühte väga olulist tegurit. Raadio kaadris mitte osas, millega pärast sõja aastatel erilisi raskusi oli seal nimelt reporterite leidmine ja nende rakendamine. Nendel viiekümnendatel aastatel astub raadiosse tööle minu arvates uus reporterite põlvkond Valdo Pant 1948, Hardi tiidus tuleb ka 1948, Erni järvsoo 1949 ja mitmed teisedki, nende hulgas siis hiljem juba 1000 953. aastal Lembit Lauri ja sama aasta sügisel. Minu tänane vestluskaaslane Ivar Trikkel. Kui Paul Uusman juba rääkis raadiost kultuurifaktorist, siis meenutaksin üht aastaarvu, see on 1954 mis murdis meie töösse sisse läbi uute saatevormide, küllusesarve. Nädalaringvaadete kui möödunud kaheksa aasta ainsa helilise raadi informatsiooni vormi asemele tuli paratiivsem Ringvaade päeva sündmustest, mille üle nädalavahetused välja dokumentaalset vestlused, kus käisime, mida nägime, saagem tuttavaks ja tänane Eesti. Peatselt hakkasid mitte ainult samat teemat, vaid ka pealkirjad figureerinud ajalehtedest, skulptuuri, majade, temaatilist, õhtude reklaamplakatitel. Ja see oli omalaadseks vastu kajaks. Ringhäälingus oli õiget rahvale huvipakkuva saatekava arendamise teed mindud. Neil aastal kujunesidki dokumentaalselt elav saated Eesti raadio nimegaadiks kõigis toimetustes. 1956. aasta suvel oli otseülekannete mikrofon esimest korda mootorrataste suursõidul Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal. Huvi nende ülekannete vastu ei maha ainult laulu pidudesse kiindumusest. Spordireporterite kaader ei olnud veel kujunenud. Seepärast oli nii nagu aastakümneid tagasi Felix moorile poolviiningul nüüd Valdo pandil assisteerib Gunnar Hololei, Jüri Millerit. 1958 jõudsid Eesti spordisaadet Esindajad Gunnar Hololei näol juba MM suusatamisvõistlustel Lahtis. Ja sealtpeale on Eesti spordifanaatikud võinud oma reporteri vahendusel osa saada küll kõigist rahvusvahelise kaaluga spordisündmustest, kus meie meestel olnud sõna kaasa rääkida. Ka kirjandussaadetes tulid traditsiooniliste lugemistundide luulepõimikust ning kirjandus- ja kunstiküsimusi käsitlevate laadi loengute kõrval saatekavasse dokument, tavalised raadioekskursioonid, reportaažid minevikku kunsti tutvustamiseks alustati 1009 56. aastal saatesarja elavaid lehekülg Eesti kujutava kunstiajaloost. Suurt tähelepanu pöörati rahvahulkade esteetiliselt kasvatamisele dokumentaalset reportaažide kaudu, nagu kunst Tallinna tänavatel. Valdo Pant ütles kord, et laulupidude kõige kenamaks omaduseks on, et nad tulevad jälle. Jälle näeme lauljate, võimast rongi käiku. Hiigelkoori jälle tunneme ühtekuuluvuse ülevat tunnet, rahvaste sõpruse ja loova töö paatost. Väliselt on need meie peod isegi sarnased, kuid sellest sarnasusest, mis puutub hiigelkoorirongkäiku, on ta nende väärtust. Lähemal vaatlusel aga näeme ka pidevat arengut ja täienemist. 1000 950. aastal toimunud laulupidu, millega tähistati Eesti NSV kümnendat aastapäeva lülitas repertuaari hulk vennasrahvaste laule tõstes sellega esile Nõukogude kultuuri internatsionaalse olemuse. Alguse sai laulupeo kantaatide traditsioon. No esimeseks niisuguseks kandaadiks oli Eugen Kapi rahva võim Paul Rummo sõnadele viis aastat hiljem 15.-le aastapäevale pühendatud 1955. aasta laulupidu. Temast võtavad esmakordselt osa vene koorid 850 lauljaga armee, laevastiku koorid, orkestrid, kantaadikson, Ernesaksa 1000-st südamest. Televisiooni rajamine 1955. aastal Läheb tähtsa sündmusena kultuurilukku. Pearaskust tuli siin kanda muidugi esmarajajatel, televisiooni esmarajajatel. Selles osas peab ütlema televisiooni rajamise ja kõik sellega seoses olevat küsimused ei olnud kaugeltki nii selgelt kui nüüd tagantjärele nii-öelda ajalooliselt vaadata, kas see võiks paista, ta oli ikkagi uus asi. Mäletan, et esimene direktor Leopold Piip kirjutas isegi kultuuriministeeriumile ja teistele juhtivatele organitele tervelt 35 leheküljelise õiendi kus ta seletas pikalt ja laialt, mis televisioon on, mida ta oma tegevuseks vajab, missugused eesmärgid on tarvis seada. Niisamuti esines ka sõna võtta ja ajakirjanduses. Me saime televisiooni siiski varem kui paljud vennasvabariigid ja varem ka kui meie naaberriik Soome. Dokumentaalne montaaž meenutab meile Nõukogude Eesti 15. aastapäeva pidustusi ja sündmusi selle ümber. Valdo Pant Narva hüdroelektrijaama ehitamisel. Või vana raudteetammi kanali lõigus välja kaevata. Muu osa juurdevoolukanalist paistab olevat valmis, nii kaugele kui silm ulatub, on näha, et juba betoneeritud enam-vähem kõike. Ja betoontöödest on meil võib öelda 75 protsenti jube, täielikult valmis. Ramuladedeston õige vähevad, näete, tammi osa ainult veel väljavõte ongi. Kollade tegeleb. Ongi saabunud pidulik hetk täiel rinnal hingates läheneb oodatud kiirrong, vähendab pisut kiirust. Juba veereb pikk vagunite rida üle laia kanali üle uue silla Leningradi poole. Kohe käivitab ekskavaatorijuht Hurt oma suure kopalise Stalingradi et kõrvaldada viimane tõke tulevase Narva mereveevoolu teel elektrijaama turbiinidesse. Elektrijaama peahoone mitmekümne meetri kõrguste konstruktsioonide kohal aga sähviv helegeevituse valgus. Siin valmistutakse elektrijaamas südame dema turbiinide ja generaatorite kohale Monteerimiseks. Kui suur on Narva hüdroelektrijaama ehitustandril betoonitööde üldmaht? Betooni tuleb üldse Narva hüdroelektrijaamas ligi 2000 kuupmeetrit. Masin võiks ju väikse võrdluse teha. Mõtlesin, just arvestasin, kui see betoonveomasinatele panna nelja tonilistele veomasinatele ja siis masinatest moodustada kolonn üksteise järel ilma vahe maadeta, siis me saaksime sellise kolonni, mis ulatuks Tallinnast Moskvasse. Määratu suured ajaloolised ümberkujundused toimusid sõjajärgseil aastail meie vabariigi talurahva elus. 1948. aasta kevadel asusid kümned tuhanded talupojad ehitama oma elu sotsialismi põhimõttel. Nad asusid avarale ühismajapidamise teele, õnne ja õitsenguteele. Esimese dekaadi ettevalmistuse katkestus teatavasti sõda, aga see mõte ei olnud sugugi kadunud muidugi kirjanduse dekaad, vähema ulatuslik kirjeldustega toimus 1950. aastal Moskvas. Aga see ikkagi ei olnud see niisugune suur dekaad, mis oli kavatsetud Meideegaade on ju pärast üsna palju organiseeritud mitmesuguseid festivale samuti. Kui nüüd võrrelda seda dekaadi, millest jutt on nende praegustega, siis vahe on selles. Praegused dekaadid näitavad kultuurielu ja kirjanduse kunstielutaset selles mõttes, et eosad tulevad nagu jooksvast produktsioonist, kui nii võiks öelda. Aga tol ajal valmistati dekaade. Ja see oli üleliiduline nähtus ette natukene teistmoodi, nimelt väga põhjalikult. Selleks loodi eraldi teoseid, eraldati ka tähelepandavad materiaalsed ressursid ja siis olid ka äärmiselt suur ja tähelepandav sündmus. Meid ei toimunud ka sugugi nii tihti, kui nad toimivad. Vot praegu. Moskvas kogunes dekaadiks osavõtuks 1600 inimest. Kogu vabariigi kultuurielu paigutus selleks ajaks ümber. Enamus meie paremaid kollektiive teatrit sõitis Moskvasse, Vene teater sõitis Leningradi esinema. Rajooni teatrid tulid Tallinna esinema nõndanimetatud väikesele dekaadil. Samuti sõitsid muidugi Moskvasse kirjanikud, kunstnikud, kirjastust tegelased. Seal organiseeriti palju kohtumisi, raamatunäitus, näidati filme Moskva kinodes. Ja mis puutub raamatuid, siis võib-olla siin kõige olulisem oli see, et 100 teost 900000. eksemplaris ilmus vene keeles. Kui nüüd sellele 900-l 1000-l lisada veel muutekaadi trükised ja väljaanded igasugusest tutvustavad brošüürid ja nii edasi siis saame piraasi arvuks miljon. See oli esmakordselt niisugune väga tõhus panus eesti kirjanduse tutvustamisel vennasrahvastele. Vanemuise teater oli Moskva teatriringkondadele uudiseks. Muidugi oli ta ka esimest korda Moskvas moskvalasele tähelepanu äratas ta eelkõige sellepärast, et ta oli teater, kombinaat, kus olid siis nii hästi ooper, operett, muusikaline komöödia, millega ta peamiselt seal esines draama kõik olid ühes teatris koos, kusjuures näitlejad esinesid kõikides žanrites. Ja see, et nende hulgas oli väga palju niisugusi silmapaistvaid näitlejad, näiteks kas või Velda otsus mitmes žanris oskasid meisterlikult esineda. See äratas suurt tähelepanu, kiideti heaks ka teatri repertuaar leitud seal. Leidlik kiideti Epp Kaidu eriti kui psühholoogia avastamise peal või psühholoogiliselt nägevat lavastajad. Niisamuti märgiti kiitvalt Kaarel Irdi tööd. Irdi osatähtsus sellel dekaadil on üldse märkimisväärne. Kuigi ta oli asunud juba Vanemuise teatri peanäitejuhi kohale, olid tema suuremaks tööks minu mäletamise järele sellel dekaadil hoopis lavastus Ernesaksa ooper käsikäes Estonia teatris. Aga ta liikus niivõrd palju dekaadi ettevalmistamise käigus ka Tartus ja igal pool mujal nii kaasa aitamas, nõu andmas proovidel, nii et tema tegi tol ajal väga palju niisugust, ma ütleksin, lihvimise tööd edasi, Estonia teater. Moskvalased tutvusid temaga kui kõrge muusikalise kultuuriga teatriga. Tei vallutas moskvalast südamed. Tiit Kuusik oma poris kodu Noffica. See oli väga tähelepandav saavutus Moskvas ja ongi huvitav märkida, et samal ajal, kui suures teatris läks Boriss kodunov oli täis ka Estonia teatrispordis kodunu kus esines Kuusik. Läki piiritu. Viieteistkümnendal juulil 1955 toimus tema pidulik avamine. Täna toimub siis kauaoodatud sündmus, vabariigi kehakultuur, laste- ja spordisõprade elus, spordiühingu Kalev, uue suurepäraseks spordibaasi, kommunistliku noorsooühingu nimelise staadioni avamine. Esmakordselt kõlab täna, 15. juulil eetris meie teadvustus siin komsomoli nimeline staadion. Uue staadioni avamine on suurepäraseks kingituseks Eesti NSV 15. aastapäeva puhul. Ajanäitaja torni on asunud Tallinna pioneeride maja pioneerid signalistid. Meil on täna austavaks ülesandeks avada fanfaarihelidega komsomole nimeline suund. Kirkeks meeldejäävaks kultuurisündmuseks oli eesti kirjanduse ja kunsti dekaad Moskvas. Draamateatri peamiseks lavastuseks, millega ta suurt tähelepanu äratas, oli Antonius ja Kleopatra. See oli muidugi tol ajal noore lavastaja Ilmar Tamuri võit, aga samuti kogu meie teatrikultuuri võit arvestades just ka peaosalisi Kaarel karmi ja Aino Talvi. Mina muidugi käisin kõikidel etendustel, aga Moskvas ma vaatasin ja pakkus, suurt huvi on meelde jäänud tänase päevani Antonius ja Kleopatra viimane etendus, kus oli märgata, et sellele etendusele olid tulnud kõik Moskva siig spiri huvilised. Need näitlejad, kes olid varemalt Sekspiri näidendites esinenud, lavastajad, Sekspiroloogid ja Antonius ja Kleopatra, oli nende juures suur melu. Dekaad läheb Eesti raadio. See oligi meie reporterite esimeseks tuleprooviks väljaspool koduvabariiki reportereid, Valdo Pant ja Uudo Ugaste. 350 minutit dekaadi reportaaže ja tosin kontsertide ülekannet on vaid selle rahvaste sõpruse suurürituse ajakirjandusliku vahendamise mõõta. Ajaloo seisukohalt on väga oluline ka tuleproov, mille tegid läbi dekaadi kontsertidel esinenud Eesti raadio kunstilised kollektiivid. Eesti Raadio Sümfooniaorkester Roman Matsovija, Sergei Prohhorovi juhatusel esines kolmel korral Moskva konservatooriumi suures saalis kahel korral ametiühingute sammassaalis Moskva ülikoolis ning suurest teatrist dekaadi lõppkontserdil. Eesti raadio sega korjöörib Ariste juhatusel esines Moskva konservatooriumi saalis võttis osa Estonia ooperilavastustest dekaadi lõppkontserdist. Kunstiringkondades avaldas erilist tähelepanu tarbekunsti näitus oma 1500 eksponaadi ka kus need skimorstil. Milles oli selle menu põhjus? Tol ajal Nõukogude tarbekunstiprobleemid olid no nii nagu päevakorral, sest seni oli nõukogude tarbekunst rohkem matkinud rahvakunsti ja jäänud umbes nende vormide juurde, mida rahvakunst traditsiooniliselt oli välja kujunenud. Muidugi, ja kunstnik seal midagi muutis, võib võib-olla nii värvide kasutamise ja muus suhtes. Meie tarbekunstinäitusel nägid rahvakunsti motiividel rahvakunstiesemete edasiarendamist ja sealjuures esitati hoopis uus ala nahkehistööl, mida teistel Nõukogude rahvastel sel ajal võib-olla lätlased välja arvatud ei olnud juba sellepärast, aga niisamuti ka meie kujundus kultuuri pärast äratas ta väga suurt tähelepanu ja rohket osavõttu kujutava kunstinäitus oli võib-olla vähem sensatsiooniline, aga kujutava kunstinäitust iseloomustas see, et meie väga julgelt ja suurelt panime välja meie kultuuripärandi. Esmakordselt pärast sõda oli esitatud Konrad Mägi triik viiral ja terve rida teisi kunstnikke. Vaidlusi oli siis juba selle näituse ettevalmistamisel Tallinnas, aga samuti ka Moskvat, minul tuli öelda näituse ava sõnama, seal rõhutasin, et et näitus annab läbilõikekunsti arengus viimase 100 aasta jooksul. Ja siis see nagu rahustas neid vaidlejaid selles mõttes, et panen mõnedele võib olla vastuvõtmatud tööd, vastuvõtmatult, tööd loeti nagu läbi käidud etapiks, aga teised jälle nägid just nendes töödes kunsti edasiarendamise teeb nii, et ka kujutava kunstinäitus läks väga suure tähelepanuga. Võiks küsida veel, kas oli siis ka kriitikat ja oli, aga see oli sügav been, delikaatne, igal juhul. Nii asjatundlik, et meie inimesed, mitmed sattusid sellest isegi vaimustusse ja nägid mõningaid eesmärke, kuidas meil kriitikat koduvabariigis arendada. Pole ka ime kritiseerisid meie teatreid näiteks Meie teatrirahvale küllaltki tuntud kuju marjagnebel, keda Panso nimetanud oma teiseks emaks. Sekspireoloog anniks, dramaturg, pimenov ja mitmed teised Moskva spetsialistid. Tagasi tulime igatahes kõrge kvaliteedimärgiga. Sellest dekaadist peale on Eugen Kapp, Gustav Ernesaks, Kaarel Karm NSV Liidu rahvakunstnikud Estonia ja Vanemuine tööpunalipu ordeni kavalerid, Viktor Kingissepa nimeline draamateater. Akadeemiline ja ordeneid pandi paljudele rinda, nende hulgas Aino Talvi, Olga lund Günther Reinthal, Fredorteinwan, Tiit Kuusik, Elsa Maasik, Hugo Laur, Ants Lauter said Lenini ordeni. Irdi tegevust märgiti ära töö Punali puuordeniga, samuti Smuul, sai tööpunalipu ordeni ja mitmed teised võiks öelda nii paljudele pandi ordenid rinda, dekaad tegi väga palju ära eesti kultuuri tutvustamiseks noh, rääkimata televisioonist ja raadiost. 30 suurt ajalehte avaldas iga päev teateid dekaadist, samuti ka välismaa lehed kirjutasid dekaadist ja välismaa ajakirjanikud olid üsna tihti nähtud külalised meie etendustel ja üritustel. Nõukogude avalikkus tekkis laiem ja sügavam arusaamine, mida kujutab endast Eesti NSV kultuur, tekkis huvi tema vastu, mis avas uued võimalused kultuuri suhtlemiseks.